Kuulates püüdest kindlaks teha, kas õudsin juba pärale jõudnud kuid tuul oli nii vali, et summutas mootorimürina. Et uus põetaja on saabunud, taipas ta alles siis, kui kuulis missis õudsis hüüatusi, kes tervitas kärarikkalt oma abikaasat. Elena avas kiiresti ukse, kuid ei jõudnud näha põetaja nägu, sest too oleks juba mööda köögitrepi alla. Selja tagant jättis naine vägagi aukartust äratava mulje. Ta oli ebatavaliselt pikka kasvu laiaõlgne. Helen rõõmustes põetaja välimus sisendas talle kindlust. Läinud teisele korrusele laskus helen, mis Voreni toa ukse juures põlvili ja hakkas käepidet üle vaatama. Äkki sundis mingi arusaamatu hili peatust ringi vaatama. Talle tundus, et ta näeb viirastust vaikse kriginat, avanes ja sulgus tagumisele keerdtrepile viivu. Ja hetkeks oli uksepraost näha tundmatu nägu. Ehmunud sellest nägemusest ei saanud kohe aru, et uks tõepoolest avaneb ja tema poole tuleb professor voored. Professor noogutas hajameelselt ja möödus. Juhtunust erutatud Elena otsustas kontrollida, kui tugevad on tema närvid ja mööda keerdtreppi alla minna. Avanud ukse trepi Mademeleja silmitsedes pimedasse keerduvaid trepiastmeid tundis Elen ennast lõksu sattunud loomana viimasel trepilõigul leida lõplikult araks ja peaaegu veeres alla meenutades viirastusi kahvatut tigedusest kõverdunud nägu. Köögis võitis Ellenit vastu keeva, õlisisin villasesse hallis viitrisse riietatud õuds hävitas tohutuid lihaga võileibu. Tema otsekohest selget pilku kohates tundis ele rõõmu mis ta rõhutas, nagu tema nainegi tundus jõu ja rahu kehastusena. Küll mul on hea meel, et te tagasi olete, ütles ta. Teiega võib täiesti julge olla, teie olete kolme eest. Oodake, kui te näete kellema kohale tõin. Te peate silmas uut mõtet, päris helen. Ja pisikest, kelle ma meditsiinikeskuse ukse juures üles korjasin ta jää ühelegi mehele alla kus ta praegu on. Väikeses võõrastetoas ma viisin talle sinna lõunasöögi vastest missisõud. Lähen ütlen talle tere. Otsustas Elen, kuigi ta ei tahtnud mitte niivõrd tervitusi vahetada, kui uut põetajad näha. Kui Ellen sisenes, tõstis uus põetaja pea ja küsis viisakalt. Tere. Kas teie olete Mis voolanud? Ei, ma olen mis käbi? Ega teil midagi vaja ei ole? Ei, tänan. Mulle öeldi, et hakkan hoolitsema leid Jooreni eest. Kardan, et haige võib teile tunduda veidi ärahellitatud. Hoiatas teda, helen. Eelmine põetaja lausa kartis teda. Mind ta juba ei ehmata. Minuga need naljad läbi ei lähe. Imelik, ma arvasin, et siin kubiseb teenritest, miks ma nii tühjal mis õuds, kes oli vahepeal tuppa tulnud, sõnas? Alati on raske teenijat leida, eriti noori tütarlapsi. Esiteks on meie maja väga kõrvalises kohas ja pealegi on ta halb kuulsus. Halb kuulsus, Harrespeikel sõnasabast kinni ja Elenkikites kõrvu oodates kannatamatult missi sõudsi vastust. Jah. Nüüd on see juba peaaegu legend, kuid praeguse peremehe isa Robert rajal uppus üks toatüdruk kaevu. Austaja pettis teda ja seepärast arvasid kõik, et ta hüppas ise kaevu. Peale selle oli veel mõrv noorem köögitüdruk, kes leiti majast surnuna. Ta vihkas olguseid ja kihutas nädalatki minema. Kuuldi kuidas üks neist ähvardas Arvid õiend. Helen surus käed kõvasti kokku. Missis õuds. Aga kus mõrv täpselt toimus? Pimedas koridoris, selles, mis keldrisse viib meie õudsiga kutsume seda surmarajaks. Kuna see juhtus päriselen. Veidi enne söör Roberti surma. Leedi voolen tahtis maja maha jätta, sest teenijaid oli võimatu leida. Nad tülitasid kogu aeg, kuni juhtus see õnnetus. Kas professorile samuti teenijatega raskusi tundise Debeiker huvi? Kõik oli hästi, kuni selle ajani, kui uuesti algasid mõrvad. Õdede Eikerlimpsast singi rahuloluga, keelt. Üks meis toimus võrdlemisi lähedal, eks. Kõigest paari miili kaugusel. Mis isika sena peeker. Mul pole midagi karta, kui tema siin on. Kas te peate silmas, mis keppelit? Küsis missis õuds? Muidugi. Miks peaks mõrvar mind just välja valima? Hailiselen vastu. Sest te olete noor ja kena. Sellisel juhul ei ähvarda mind samuti miski. Mitte ükski mees isegi ei vaata minu poole, kuni siin on professori minia. Temast lausa õhkab seksi. Päike raputas süngelt ja palju tähendavalt pead. Kas ma võiksin haiget näha? Taastuskindlal sammul, mis Voreni järelt sinisesse tuppa ja peatus voodi juures, kus lamas ledi voorel. Tema silmad olid suletud. Loodan, et te meeldite talle pomises, mis Vorenka öeldes? Oo, meist saavad varsti suured sõbrad, vastased peeker kindlalt. Ma oskan vanu inimesi kohelda, nendega tuleb käituda hellalt, kuid kindlalt, nad on nagu lapsed. Leidivoorenevas väsinud. Kas see on uus põetaja? Küsis ta. Jah, ema vastas, mis Volen saadada minema. Kui jumal sosistas, mis? Kardan, et ka teie ei meeldi talle. Tühiasi. Kinnitas õde Peikel. Me oleme täna natuke ärritatud ja ongi kõik, see läheb varsti üle. Debacker kasutas juhust võitmaks haige sümpaatiat. Tänase saate ta lubas ta ja Viismis Voleni kõrvale. Kas siin on natuke brändit? Arstid soovitavad mul võtta veidi stimuleerivat mis vorm vaates rahutult ringi. Arvesindid hoiatati, et siin majas ei anta alkoholi. Seest makstakse teile rohkem. Kuid haigetoas peab brändit olema, käis põetaja peale. Minu emale ei anta brändit, kuid võib-olla ma räägin professoriga. Libisedes tõdebeikeri tohutu figuuri ees nagu tuulest aetud sügisene kuivanud leheke leks, mis vorm professori ukse juurde. Vastuseks arele koputusele ilmus professor magamistoa uksele, tervitas põetajad, kuulas tema nõudmise ära. Muidugi te saate brändid, kui teil vaja on. Ma lähen kohe keldrisse ja saadan pudeli brändit teie tuppa. Elen koputas sinise toa uksele ja õde Peike Ravastalle valges kitlis purpurpunase näoga, mida piires rätik sarnaneda monumentaalse futuristlikeks skulptuuriga. Aa, see olete teie, lausus ta. Et need olid tema, saan veidi magada maa peal, öösel välja magama, kui mul tuleb üksi olla, ilma vahetuseta haige juures istuda. Sünge läikega, sügaval asetsevatest silmades lisast. Korraldasin juba kõik ära, selle öö veedate siin, mis varem viibib jutuajamise juures, nii et ta teab, milles me kokku leppisime ja varamut. Veidi voorel parandas ta kiiresti, ei vaidle vastu. Hästi, õde, ütles Helen. Aga ma teen ümber riietuma. Ta heitis rahutu pilgu vanale kellale. Doktor Perry elas mõne miili kaugusel. Kunagi varem polnud ta nii palju hiljaks jäänud. Ebamäärane eelaimdus, haaraseleni oma võimusesse. Tehtule, mõtles ta. Ja ma pean magama sinises toas. Rõhutad ja tujust ära. Helen läks köögitrepi poole poolel teel kohtadesse njuutonit. Ma kuulsin, et te olete mu vanaema südame võitnud. Õnnitlen. Kuidas te seda saavutasite? Te peate silmas jutu testamendist. Küsi selleni, julgelt. Mees noogutas. Kas ta koostab selle või mitte? Me rääkisime ja, ja ma soovitasin tal seda mitte edasi lükata. Kuulidest erutatud njuuton hüüdis valjusti. Tädiblaas, tulge siia. Mis Volen lipsas vennapoja kutse peale oma toast välja. Mis asi on? Küsis ta. Ajalooline teade, ütles njuuton, mis käpp tegi viie minutiga rohkem kui meie vihastega. Ta pani vanamemme testamendist rääkima. Ei, mitte täpselt nii, täpsustas Elen. Kui ta ütles, et ta ei sure enne, kui on korda jäänud ühe asja. Väga ebameeldiva asja, mida ta alati on edasi lükanud. Pole paha, no kuidas nii-ütelda, mis siis ikka, mis käe peal on, ma loodan, et ei jätkata mõisat tegevust ja räägite temaga sellest asjast uuesti. Tuppa astudes sai Ellen kohe aru, et mis õudsam tujust ära. Ilmat tseremoonitsemisete osutas ta laual seisvale keeva veega täidetud anumale. Tehke see tordi jaoks puhtaks. Käsutas ta lõunaga hiljaks. Õudsebi mul kogu aeg jalus, nii et kohe ei tea, kas ma pean lendama või maa-aluse käigu kaevama. Elen istus alandlikult laua taha ja hakkas vastumeelselt mandleid puhastama. Ta oli juba leppinud mõttega, et doktor ei tule ja ei pööranud tähelepanu uksekellale. Pahanemisi sõudsvates valgus tabloole. Paradoks, ütles ta ärritunult. See on ilmselt doktor. Ellen hüppas püsti, jooksis ukse juurde, ma teen talle lahti. Helen jooksis trepist üles Javast peaukse lastes kõigepealt sisse sahmaka vihmavett ja alles seejäreldoktori. See oli noor, tugeva kehaehitusega, teravate, kuid meeldivate näojoontega mees. Helen tervitas teda rõõmsalt ja tooma korda, silmitses teda ilmse heaks kiiduga. Doktor võttis nahkjope sellest viskest toolile. Rämpsilm märkis ta sellepärast tingima hiljaks. Kuidas leidi Vorendana ennast tunneb? Nagu tavaliselt? Ta tahab, et ma hakkaksin tema toas. Noh. Kui ma olen teiselamust õigesti aru saanud, siis pakub see teile rõõmu. Aga ma kardan hädalda sellel. Teie olete minu ainuke lootus. Öelge neile, et ma pole kogenud. See maja mõjub ka teile. Ei, ei, see pole lihtsalt närvidest. Mul on põhjust karta. Ellen rääkis doktorile revolvrist. Mees kuulas teda väga tähelepanelikult. Imelik lugu, kuid ma usun ükskõik mida, kui sellesse segatud armas vanamutt. Ma püüan välja uurida, kus ta relva peidab. Ja te ütlete, et mulle ei maksaks tema toas magada. Käiselen peale. Doktor pööri hõõrus mõtlikult lõuga. Ja ma ei saa midagi lubada. Kõigepealt pean ma põetajaga rääkima. Võib-olla peate tõesti korralikult välja magama, kui ta otse valvekorrast tuli. Läinud koos doktoriga professori ukseni. Elen peatus. Professor istus oma töölaua taga, sõrmed meelekohtadele surutud. Peavalu. Küsis doktor. Jah, natuke vastast, professor. Kas võtsite midagi? Jah. Hästi. Uus põetaja tahab, et täna öösel vahetaks, mis käpliga välja, ma ei luba seda veidi vormi süda on halvas seisukorras ja tema seisund on selleks liiga tõsine. Jäta ta tütarlapse hooleks, kellel pole eri ettevalmistust. Nõustus professor toast väljudes vaatuseline tänulikult doktorile otsa. Ei tea, mida te minu heaks tegite. Läbitungiv telefonihelin katkestas teda. Eleni jooksis aparaadi juurde ja võttis toru. Oodake üks hetk. See on teile, doktor, päri. Keegi helistab, baarist küsib, kas te olete siin? Arst võttis telefonitoru. Doktori muretu ilme muutus pikkamisi umbusklikuks. Seejärel ilmus ta näole ehmatus mis ei või olla. Kohutav, kohe tulen. Haljastus, mis when? Mäletate seda tütarlast, sööride nõuennid, kes teie majas töödes? Ta on surnud. Just praegu leiti aiast jumalaid. Ütles doktor Perry. Seda nime kuuldes meenus Ellenile kohe jutuajamine Köödis. Söövi teine oli seesama kergemeelne tüdruk, keda austajad ootasid maja juures puude taga. Uksele ilmus missis õud. Põetaja tulija tahab maja peremehega rääkida, ütles ta. Professor panustada, mitte tülitada, vastas mis Voren. Kuid see on väga tähtis. Sellest sõltub leedi Voreni elu. Seda avaldust kuuldes tõstsid kõik pea. Voleni perekond oli nii kaua oodanud vanamoori surma. Kas ta on suremas? Hoopiski mitte, söör, vastas missis. Õuds. Aga põetaja ütleb, et hapnik on otsas. Pingelise vaikuse katkestas njuuton. Kuidas see võis juhtuda? Küsista? Mis volini? Helen vaatasid süüdistavalt teineteisele otsa. Mis kääpal? Kas te siis ei keeranud ballooni kraani kinni? Ei, Pallon oli teie käes. Mulle tundub, et ma andsin, leidub Volenile hapnikku. Kuid mul on ähmaselt meeles, et ma keerasin kraani kinni. Mis mõtet on siin vaielda? Segas njuuton vahele, tuleb lihtsalt võimalikult kiiresti uus balloon hankida. Jah, see on peamine, nõustus naine. Ma räägin professoriga. Kellel läks, mis Voleni järel professori kabinetti. Kudede peeker jõudis neist ette. Tema räme hääl kõlas veel vulgaarse malt kui enne valjul häälel seletas ta professorile. Sellist korralagedust pole ma varem näinud, ma tahaksin teada, kes selles süüdi on. Mina olen süüdiastes, mis Vorn rahulikult. Me teeme otsekohe teise ballooni tellima. Ja sellega pole kiiret. Sega sõde peegel vahele. Ta elab rahulikult üleda. Palun lubage minul rääkida, õde. Professor tõstist, protesteeris käe. Täna õhtul ütles doktor mulle, et leedi vormis seisukord on kriitiline. Tema eest. Tanel, päris roheline turtsusele päiker leedil pole üldsegi nii halb ja keegi ei sõida sellise ilmaga nii kaugele. Kuid keegi peab ballooni kohale tooma katkestades professor teda otsustavalt. Ei tohi leedi Voreni eluga riskeerida ainult sellepärast, et me kardame kellelegi tüli teha. Doktor ootab sellel kriisi, haige juures peab olema kogenud põetaja. Miks te vahetuste palka küsis õde, peeker? Kael, põetajal pole meie juures midagi teha, ütles mis Foren. Kõik eelmised põetajad on mulle kinnitanud, et LEDi voolama hakata öösel rahulikult. Kas meditsiinikeskuse panime, ei öelnud teile, et teie palk vastab täielikult teie kohustustele. Tõdebeikel muutusegi üllatavalt vaguraks. Jah, tänan. Tingimused rahuldavad mind täielikult. Ma helistan ise apteeki. Professor läks halli, mis Volendama kannul. Jälle tõdebeikeriga kahekesi, katkestas Ellen lõpuks pingelise vaikuse. Mul on väga kahju, aga te saate aru, et mul pole kogemusi, haridust. Aga minul on nii seda kui teist. Debeikeri häälest kostis kibestumist. Olla kogenud põetaja tähendab raudsey närve, toidujäätmete söömist, magamatusest ja töötamist 25 tundi ööpäevas. Muidugi kõlbasid kuhugi, kuid mina pole selles süüdi. Ei ole süüdi. Sest ise Debeiker talle ootamatult kallale tiirutasite siin ringi, et esimesena doktoriga kokku saada ja õpetada talle, mida ta peab ütlema. Kuid ärge arvake, et minuga hakkama saate. Me veel vaatame, ütleme, kui ma suudan ühe triki läbi viia, aga mul on üht-teist tagapäraks, siis tuleb teil see öösinises toas mööda saata. Et vabaneda põetaja seltskonnast läks Ellen kiiresti halli, kus professor kellegagi telefoni teel rääkis. Ta tõstis käe, andis neiule märku, mitte lahkuda, pani siis toru ära ja pöördus tema poole. Nad saavad meile uue ballooni saata alles hommikul. Kuid kui ise järele minna, võib Paloni kätte saada enne kella ühtteist õhtul. Mis käedel? Öelge, palun, nõudsin, et ta kohe välja sõidaks. Ellenile meenus, et ta polnud veel kohvi joonud ja ta mõtles oma tuppa minna, kuid kuulis äkki uksekella. Ta tormas välisukse juurde ja avas selle suure vaevaga sisse, lipsas doktortheri ja tõmbas ukse enda järel kinni. Sõnagi lausumata lükkas ta kõik riivid ette. Doktorikäitumisest kõige tema vaikimise, see oli midagi imelikku. Elan tardus kartlikus ootuses. Räbala lausus too läbimärg jopet seljast võttes ja süngelt Ellenit silmitsedes. Ei käi selle peale. Öelge, kas te saite teada, kuidas õnnetu tütarlaps suri ja doktor süngelt tapeti. Kogu Vorenite perekond koguni salli ja kuulas tähelepanelikult doktor päevit. Ta kägistati, ütles doktor. Esialgu on seda raske öelda. Tõenäoliselt kella viie või kuue paiku õhtul. Kägistati kordes, mis Voren. Ainult suurema julmusega sööridenali tugev tüdruk ta hakkas mõrvarile vastu ja ajas ta raevu. Tähendab, mis voliniku moondus hirmust. Kui ta tapeti kapten piini aias siis oli maniakk päris meie lähedal väga lähedal, sõnas doktor. Mis world ei kuuldaval õuduskarje? Simon haar Stefani käest vaatamata sellele, et Elena oli hirmul rohkem kui teised märkasite ikkagi, kui oskuslikult seda on tekkinud olukorda ära kasutas. Silmi küsitledes jälgis, aitan teda. Ellen rääkis doktorile mõne sõnaga inimesest, kes oli ennast peitnud puu taha. Doktorid silmitsesid teda, kulm kortsutades, püüdes erutust varjata. Ja kui te mind selle pärast rumalaks ei pea, et ma ära jooksin. Ma arvan, et sööridest kõige mõistlikum tegu teie elus. Kahju, et ma teda korralikult vaadata ei saanud tähendusele. Kas te arvate, ta on kohalik? Doktor peali raputas pead. Ei, see mõrv on ilmselt teistega seotud. Esimesed kaks toimusid linnas ja on väga võimalik, et mõrvar on pärit sealt. Politsei peab kõigepealt välja uurima, mida tegi eile õhtul mõni selle linna auväärne elanik ja vaatame siis, ega tema valgelt siidsallid tükikeste äravale rebitud. Te tahate öelda, ta on mingi süütõend? Küsis Ellen. Jah. Ma leidsin söörideni suust siidinarmad ilmselt haaraste mehega võideldes sallist hammastega kinni. Helen läks alla oma tuppa kuid ta ei jõudnud ennast veel kamina ees mugavalt sisse seada. Kui uks paotusi nähtavale ilmus, missis kõutsi pea. Ma tahan teile öelda, lausus ta, käinud selles uues Paetheda midagi kummalist. Ma tahan jõudsi käest küsida, kust ta selle põetaja autosse võttis. Ta ütles, et ta võttis peale meditsiinikeskuse juures. Aga ma tunnen nõudsi, ta võib maja juurde sõita, lihtsalt signaali anda ja oodata. Ja kui ta nägi kedagi valges kitlis rätikus, võttis ta selle isiku midagi mõtlemata peale ja tõsi, isegi kontrollimata, keda ta veab. Venitasin kuid kui see pole tõeline põetaja, siis ikkagi tema ei saanud mõrva sooritada. Siis tuli sel ajal koos teie mehega autos milist mõrva. Küsis missi suhts. Helenile meeldis rääkida traagilistest juhtumustest, mis isiklikult teda ei puudutanud. Kuid missi sõudsi reaktsioon teatele söövideni surmast oli rabav. Selle asemel, et õudusest värisema hakata võttis ta teate vastu täiesti rahulikult, nagu juhtuks selliseid asju. Iga nädal. Ahnii pomises missisõud, midagi minu sõnu meeles. Enne kui me ühe öö võrra vanemaks saame. Kui me veel elame, toimub siin veel üks mõrv. Ma ei usalda uut põetajad. Inimesed räägivad, et sellel hullul on kindlasti kaalsuseline, kes tütarlastega juttu ajada et nende tähelepanu kõrvale juhtida ja siis tormab ta nendele kallale. Peibutaja päriselen. Luban teile, et kui uus põetaja mind kutsub endaga aeda jalutama siis ma ei lähe. Ta pole mitte selle jooksiin, ütlesime siis õuds. Ta on siin selleks, et mehele uks lahti teha. See oli väga ebameeldiv mõte. Helen pidi endale veel kord meenutama, kui üksik oli see maja, mille ümber märatses torm.