Ma pean teile midagi ütlema, teatas professor. See puudutab kõiki. Täna öösel ei tohi keegi majast lahkuda. Kuid söör, mul on tähtis kokkusaamine, reageeris Stefan kiiresti. Tähendab, Te ei lähe sinna? Ma jääksin, kui sellel oleks mingi mõte, kuid see jama mõrvari tungi majja. Kas te unustasite tütarlapsi, kes tapeti tema enda magamistoas? Küsis, mis vorm elutu häälega. Ta jättis akna lahti, seletas Stefan. Te kuulsite, mida ütlesin, märkis professor karmilt. Ma olen majas peremees ja ei luba, et teie kangekaelsus tõttu keegi ohtu satuks. Ma keel on ükskõik mis ettekäändel uksi avada. Sedakorda vaidles vastu njuuton. See on juba liigisa, ütles ta. Tulla võib ju kestahes näiteks politsei. Palun täita minu näpunäiteid, ütles ta ja hoiatan. Igaüks, kes kasvõi minutiks majast välja läheb, ei pääse enam tagasi. Uks pannakse lukku ja seda Jawatena. Aga kuidas jõudsid, jääb? Ta ei pääse sisse, järgnes vankumatu vastus. Ta võib auto garaaži panna ja hommikuni sinna jääda. Kuid liidi Vorenil võib hapnikku vaja minna. Leedi Vorenil tuleb kannatada. Võib-olla tean mina paremini kui keegi teie hulgast, kuidas lood on? Minu noorusaastatel, kui ma Indias olin, tiirutas tiiger ümber looma Tarandiku. Ta tungis läbi üha uuesti ja uuesti, vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele. Professor jäi vait ja lisas siis vaikselt. Nüüd tiirutab tiiger ümber meie maja. Samal hetkel kostis vali koputus, välisuksele koputamine lõppes ja kostis visa kellahelin. Helen hüppas püsti, madin lahti. Ta läks ukse poole, kuid tardus kohe. Keegi toas polnud liigahtenud, kuid kõik vaatasid teda kas pahaselt või imestunult, sõltuvalt temperamendist. Professor pöördus, mis Voleni poole ja tema silmad välgatasid piltlikult. Nõrk lüli. Helen punastes kõrvuni. Vabandage, ma unustasin. Uuesti, kostis koputus uksele ja vali kellahelin. Kulges. Sekkus Stefan, kas teile ei tundu, et see kõik on läinud liiga kaugele? See tähendab, ma tahan öelda, et ma ei saa ennast maailmast hermeetiliselt eraldada. Suvilon, postiljon kisti mulle tähitud kirja, milles teatatakse. Minu nõbu fännivad surnud ei jätnud mulle päranduseks kogu oma vara. Ma andsin korralduse. Kui me hakkame kohe tegema erandeid nendes ettevaatusabinõudest, mis me iseenda jaoks sisse seadsime siis muutuvad need abinõud täiesti mõttetuks. Jah, söör, kuid mulle käib närvidele, kui ma ei tea, kes väljas on. Homokallis ris, miks te kohe ei öelnud professori huulil verele naeratusi, kadus kohe. Muidugi on see politsei. Politsei. Kordasin Juta nagu kaja. Mida neil siit vaja on? Puhas formaalsus, kuna meie maja jääb selle, selle loo raadiosse. Ilmselt tahavad nad teada, kas me ei saanud, et informatsiooni. Kui nad kuulaksid ära meie eitava vastuse ja rahulikult lahkuksid, teeksin ma viht nende jaoks eraldi. Kuid neid ei, seal ukse taga hoidis Sebastian riietes mis Vorn. Ma ei kavatsegi neid igavesti ukse taga hoida. Kui nad tulevad homme, laseme nad viivitamatult sisse. Ma olen oma majas peremees ja nagu mulle tundub, olente narr raisanud juba liiga palju aega. Stefan luges kuid siis kiskus miski tema tähelepanu kõrvale. Tõstis peaIe, kuulates läbi tuule vingumise, kostis ulgumist. Nii võis ulguda hätta sattunud koer. See on juutonident. Mõtles Stefan siis. Ta püüab mind majast välja meelitada. See loll arvab, et peab oma naist minu eest kaitsma. Vaevukuuldav kaebliku ulgumine sundis teda jalule hüppama, kui ta istus uuesti. Võttis jälle romaani käsile. Tekst tundustele mõttetutest sõna- kombinatsioonidena. Ta ootas hirmuga, millal koer uuesti ulguma hakkab. Ja lõpuks kostis veel haledam ja kaugem, nagu oleks hulkuv loom oma jõudu kaotamas. Stefan tormas esikusse, lükkas riivi eest, jääb autosust, tuuldeid, emani, koera ulgumist ja selles oli midagi tuttavat. Äkilisest kahtlusest haaratuna. Stefan sulges ettevaatlikult ukse ja läks trepist üles oma tuppa. Lurjused viskasid mu koera ikkagi välja. Sest ma lasin samuti jalga. Summutatud vandumise saatel riietus Stefan kiiresti ümber vanastasid, viidi ülikonda ja nöörist kinni, rasked saapad. Kott käes, jooksis ta mööda treppi alla. Keegi ei näinud, kuidas ta hallist läbi läks kuid kui ta enda järel ukse sulges, kuuliselen kolinat. Ta jooksis välisukse juurde ja nägi Stefanit, kes vihmahoogude all kookoseemaldusmajast. Kuuldes avaneva ukse heli pöördus mees ringi ja hõikas demonstratiivselt. Pange uks lukku, mina enam tagasi ei tule. Helen pani ukse kiirustades kinni ja lükkas rivi ette. On alles tahtmine köögist välja sõde päike ja küsis kahtlustavalt. Mis müra see oli? Mis ta rais läks? Ära vastasele. Kuhu ta ei öelnud. Aga ma võin aimata, ta tahtis väga baari minna. Õde päikeris, sügaval asetsevad silmad lõid vihaselt hõõguma. Ta rikkus professori käsku ja riskib meie eluga, see on kuritegu. Pole midagi hirmsat, kinnitas talleelen. Ma panin ukse kohe peale tema lahkumist lukku, ta ei tule enam tagasi. Põetaja puhkes kibedalt naerma. Pole midagi hirmsat või nii. Kas te siis aru ei saa, et me oleme ilma jäänud kahest kõige tugevamast mehest doktorist, rassist? Vaadates õdebeekerit ele nimestes naise silmad olid omandanud kummalisi ilme. Liha oli asendunud sünge rahuloluga, nagu oleks ta rõõmustanud selle üle, kaitsjate arv oli kahanenud. Meile jäi veel kaks meest. Selleni ennast väljakutsuvalt sirgu ja viis naist. Kõik terved ja küllalt tugevad. Teie olete tugev või küsisude peeker, vaadates Helenit põlglikult. Kuulge, õde, ma arvan, Itseedee norimine on rumal, eriti praegu. Me peame kokku hoidma. Ma olen kindel, et ei, taheti minust, saaks järgmine ohver. Mul pole teie vastu midagi, kinnitas õde peeker. Kui te lähete üles leedi Voleni juurde, paluselen, rääkige palun mister njuuton yle sellest, mis juhtus ja palu, keda oli seal edasi öelda. Põdebeeker langetas Sursuselt pea ja läks aeglaselt trepist üles. Ellenile tundus, et ta näeb viirastust. Trepimade meile ilmus veel keegi. Arvatavasti on see professor, rahustas ta ennast. Kohutav nägu lihtsalt viirastus mulle. Äkki tuli talle pähe uus mõte. Professor oli oma magamistoast välja tulnud, aga enne seda oli mingi uks paagile läinud ja siis kohe jälle sulgunud. Väga imelik. Mõtle sellele. Ei või olla, et professor oleks oma ukse lahti teinud, siis kinni pannud, uuesti lahti teinud, see on ju täielik mõttetus. Uurinud tähelepanelikult trepimõõdet nägi täid, professori magamistoa uks asub teise ukse kõrval, mis viis tagumisele keerdtrepile. Kaksust võisid juhuslikult üheaegselt avaneda. Keegi saanud majja tungida. Ütle selle nendele. Kõik uksed ja aknad olid kinni. Kuid oletame, et on mingi salakäik ja mõrvar võis majja tulla. Ennast keerdtrepil peita. Hakastasime olnuks oma selle naise ega mul teda vaja, ma pean midagi tegema. Ärge tema pärast kurvastage, rahustas Elen teda. Tahi väärideid. Ta ainult alandate ennast. Jääge vait. Toast ära. Ma ei taha hoopiski olla kutsumata külaline vastasele nuhkelt, kuigi mul on kästud teid mitte üksi jätta. Need sõnad viisid Simoni raevu. Ah nii, viijatesta täitsa tekki minu järele nuhkima. Simon hakkas palavikuliselt riietuma, kui ta endale karusnahkse kasuka selga pani, ei pidanud Elen vastu. Kuhu te lähete? Karjatas ta Lähed sellest majast minema majja esimene, kus minu järel juhitakse mind pidevalt solvatakse. Simon võttis tualettlauasahtlist peotäie väärisasju, viskas need koti ja pöörduseleni poole. Ma lähen armukese juurde, öelge professorile, täna öösel ma tagasi ei tule. Ärge minge kuhugi. Ellen püüdis Simoni kähkini hoida, tal pole teid vaja. Võitlus oli lühike, äge, kuid Simon oli tugevam. Tagajärgedele mõtlemata lükkas ta Eleni nii kõvasti eemale, too põrandale kukkus kukalt hõõrudes kuulise len, kuidas klõpsates ukse lukk ja mõistis, et tal lõksu sattunud. Võtit pöörati lukuaugus samal hetkel kui ta kuulis palavikuliselt kiirusega trepist alla Simoni samme. Keegi pani mind meelega lukku, ta mõtlesin. Miks äkki tuli talle meelde, kuidas mis õudsele öelnud, et kõigil majaustel on üks ja see sama lukk. Sel juhul võis Newton'i läbikäidavad toa võti sobida magamist lukule Elendilis vaevaga välja roostetanud võtme ja otsustas proovida, kas see sobib magamistoa uksele. Ta võttis ukse käepidemest kinni. Kuid äkki uks avanes. Helen silmitses tühja trepimõõdet. Säh sulle siis, sosistas ta, mõeldes, et temaga on tehtud halba nalja või veel midagi hullemat. Kui Ellen rääkis Simoni põgenemisest astus Vorenite perekond välja ühisrindele. Te ütlete, mis kääbletta läks paari Stefan Risi juurde? Küsis professor. Ja vastes ta püüdis mitte Newton'i poole vaadata. Ma püüdsin teda kinni hoida, aga muidugi muidugi. Küsimus on selles Newton kes talle järele läheb. Sina või mina? Muidugi mina, lastes njuuton. Ei, kallis. Segas mis Vorn vahele? Sina oled ju noorem. Sinu isa suudab teda paremini mõjutada, pealegi peatsina siia jääma. Teid ei ähvarda miski, aga Simon riskib kohutavalt. Ma jagan sinu tundeid, njuuton, ütles professor. Kuid ma arvan, et vaevalt see maniakk praegu kusagil vihma käest peidus on. Ma olen kindel, et Simon jõuab takistamatult rassini. Meeldiv perspektiiv. Njuuton hammuste suurt. Seda rohkem on minul kui tema mehel põhjust talle järele minna. Võib-olla on sul õigus. Kuid enne, kui sa ära lähed, peame kõik läbi arutama. Me peame vältima skandaali. Maid Dohas Simonist lahutada. Newton'i hääl murdus jälle. Aga Mait, aga et oleks selle rassiga. Mina isiklikult arvan, et kraiss pole üldsegi ohtlik, tähendas professor. Ta pole kaugeltki südametemurdja. Küsimus on selles, kuidas mõista Simoni põgenemise fakti. Närvivapustus oletas, mis Voren. Professor noogutas. Kardan, et te peate mõlemad selle ööbaaris veetma, ütles ta. Neil pole autot tagasi. Ei maksa sellise tormiga koju tulla. Aga kas sa ei saa tagasi tulla, kui oled peremehega rääkinud? Simoni korralikult sisse seadnud? Pöördus, mis Volm Newton'i poole. Njuuton puhkes mantlit kinni, nööpidest sarkastiliselt naerma. Imekena, ma jätan terrassi juurde. Ärge muretsege, tädi, oodake meid homme hommikul. Nii ei meestest majja ainult professor raskest vastutusest koormatud läks oma kabinetti aga Elem püüdis tungida, mis siis jõudsid pühapaika. Mitu korda koputas ta köögiuksele, kuid õudsee avanud talle kuigi läbi mattklaasi oli näha, et köögist tuli tahtis juba ringi pöörata ja ära minna, kui kuulis äkki tundmatut kurguhäält. Tulge sisse, kullake. Vaatamata kogemuste puudumisele sai Ellen kohe aru, mis oli juhtunud. Kõige truum kaitsja oli ta reetnud. Siis õuds oli purjus. Nähes, mis isotsi sellises olukorras helen tardus. Mis sisuti, silmad olid elutud, huuled olid kõverdunud idiootlikuks naeratuseks, Pole midagi hullemat, purjus naisterahvast. Mõtlesin. Kui ta teatas õudsele viimaseid uudiseid, võttistoneid vastast sellise ükskõiksusega. Neiu hakkas kahtlema, kas Missots üldse aru sai, et kõik nende kaitsed on deserteerunud. Küll on korralagedus teie mees ära läks. Kaebaselin küllaltki taktikalt. Miks pidi see just täna juhtuma? Mis siis, õõts hakkas vingudes naerma. Seda tegin mina, ütles ta Käinal. Ma viisin pudingi magamistuppa. Poed ei ole, oli tegemist leedu Voreniga. Ma keerasin lahti hapnikuballooni kraani, kui taldriku lauale panin. Kes teile selle mõtte andis? Kuigi sellel ei andsitegi. Te, ütlesite, et selles sõltubleedivooreni elu kui sellest poleks kasu olnud, oleksime välja mõelnud mõne teise mooduse rootsist vabanemiseks. Missis õuds kummutas veel ühe klaasi põhjani. Ennast võrdlemisi räbala hästi tundev Helen lonkis mööda koridori halli telefoni nägemine tuletas talle meelde, et maja pole siiski tsivilisatsiooniga sidet kaotanud. Ma helistan paari, otsustas Helen. Tuleb välja uurida, kust Simon. Ja siis helistan doktor perele. Ta oli väga rõõmus, kuuldes häält, mis teatas, et räägib mister Williams. Baari omanik. Seejärel kandis mister viljas etet, mister ja missis. Vormid saabusid õnnelikult kohale. Jäävad ööseks möbleeritud tubadesse. Ta lisas, et mister rike lahkus koos koeraga kohe peale nende saabumist. Kuhu ta läks. Külapreestri majja ta ütles, et preester võtab ta kindlasti öömajale, sest armastab koeri. Siis helistas Elen doktorile, too võttis kohe toru. Tema hääl kõlas väsinult ilma erilise entusiasmita. Palun ärge öelge mulle, et vana Edelonatakk, kust südametunnistusel. Ma kavatsesin just sööma hakata. Ma tahan teiega nõu pidada. Ja lennundusvälja kahtlased. Jah, lõbus lugu lastest doktor. Kuid siin olete teie jõuetu. Ärge missi sõudsi rohkem ärritage. Ma olin ju päris üksi, ütles kaeblikult. Kui te kardate, sõidan ma viivitamatult teie juurde. Helen keeldus sellest, doktor Perry oli näljane, läbimärg ja väsinud. Ma tean, et niisuguse ilmaga pole sellises majas just eriti mugav. Lugege paar palvet ja kõik saab korda. Pange kõik uksed ja aknad kinni, ärge kartke midagi. Olgu. Helen võpatas kõrvulukustavalt raginast, mis kostis Ühe suletud aknad, aga pidage meeles, et kui te tunnete, et kardate, siis helistage mulle ja ma tulen kohe lõppedes doktor Perry kõneluse. Sellest lubadusest mõnevõrra rahustatud. Helen pani toru ära. Kuid libistanud pilgu üle halli tundis ta, et tema kindlustunne hakkab haihtuma. Tundus, et kurje kuulutavaid helisid kuuldavale toob. Maja väriseb kohe tor miilide täis kokku. Kamine korstnast kostis ulgumist ja tütarlaps oleks nagu kuulnud arusaamatuid sõnu. Segaseid ähvardusi. Tundes, et ükskõik milline vastuvõtmise poolt on parem kui üksindus läks Ellen uuesti alla kööki. Brändit oli pudelis märgatavalt vähemaks. Õudselt ütles hoolitseja Heleni eest. Need olid tema viimased sõnad, enne kui teda üles kutsuti. Ärge rääkige, jõudis nii, nagu oleks ta surnud hüüate selleni silitas missis jõudsi kätt. Aga kuidas te saate minu järele vaadata, kui te purjus olete? Ma olen õige lae joonud, vaidles missis õuds vastu. Ja ma näitan igaühele, kes julgeb kasvõi sõrmeotsagagi väikest missi puutuda. Ta tõusis ja läks veidi kõikudes üle köögiandes rusikatega tugevaid hoope kujutletavale vastasele. Nagu mina ja teie võib-olla on ta siis õõts Beatis, äkitselt just põrnitsema ringi vaadates nägi Helenit ukseaugus seisab õdede peig. Helenil polnud kunagi olnud juhust näha inimese silmades sellist halastamatut, vihkamist. Me rääkisime just leidi Vornist tegi ta ära katse seletada, mis siis jõudis kuidagi teisiti. Hämmastav naine, eks ole? Päike ignoreeris seda katset. Pidulikus vaikuses läks ta läbi köögi ja võttis pliidilt teekannu. Kuuma vett ei ole. Kahju küll. Vabandas missis sõudseestelen. Kui ta mõne minuti ootate, siis keedan ma vett priimusel. Mul pole abi vaja, ütles Peikel Moscan oma tööd. Iseenesest süütud sõnad olid lausutud sellisel toonil, mis andis neile sünge kõla. Niisama palju tähendavalt vaatas õde algul laual seisvat pudelit ja siis toolile Suttavatmisi sõudsin. Ütles ta lukusudes. Kui õde peeker oli lahkunud, sosistas Missis õuds. Teinud ta tahab minust lahti saada, teiega oleks kergem arveid õiendada. Noolgu madal, näitan. Elenastus köögist välja jäi trepile juurdlema. Kes sõdedeeker siis tegelikult ikkagi on. Elen kaldus põetajad pidama lihtsalt jämedaks, armukadedaks naiseks, keda loodus oli paljustki ilma jätnud. See fakte Taraseeris ülahuult ja lõuga ei rääkinud veel millestki. Karvu ülahuulel ja lõual kasvab vahel ka naistel. Äkki ta võpatas ja avas silmad. Oma imestuseks polnud üksi. Professor oli oma kabinetist välja tulnud ja kummardus tema kohale. Magatud trepil, mis käebel voodisse heida. Professori kiretu hääl, rahulik väljanägemine, rahustasid Ellenit. Professor, kas ma võin teile midagi öelda? Küsis Elen kõhklevalt. Niisiis õõts tahab teada, kas saatis tõepoolest meditsiinikeskus. Miks mitte välja selgitada telefon on siin? Ellenile vastas magus naise hääl. Kas te võite öelda, kas peegel on teie juures? Kes räägib päris hääl. Ma räägin professor oalani mäest. Kui ta on just nimelt seal. Toruseldi vait. Justkui kaheldes, kas nii veidra küsimuse esitaja on terve mõistuse juures ja minuti pärast vastati. Ma ei saa midagi aru. Ta on pikk tumedajuukseline, üks parimatest põetajatest. Kas teil on mingeid kaebusi? Ei. Kas ta räägib nagu leedi? Loomulikult kõiki meie põetajad on tõelised leedid. Kas te ise saatsite ta autosse? Ei koli pimesi, pärast ootas ta hallis. Kui signaali kuulis, läks ta oma kohvriga välja. Rahuldustundega pani Helen toru hargile. Sellest küljest oli kõik korras.