Lenin Voren, kadunud, uks avanes ja lävele ilmus sõda, päike. Mis minusse puutub? Küsis ta külmalt. Ma lähen siit ära, ma pakkisin juba asjad ära, homme hommikul saab, mis varem teada, et mind vallandas plika noorem toatüdruk. Teiteesida ma palun teilt ükskõik, mismoodi andeks ma, ma teen kõik, mis te tahate. Olge vait. Mul on teie lubadustest kõrini, ma lähen ära, lähen ära, otsekohe, see on minu viimane sõna. Aga kuhu te lähete? See on minu asi. Ma ei karda pimedust ega vihma ja tunnen ennast väljaspool ohtu alles siis, kui olen sellest majast lahkunud. Elen vaatas naist anuvalt, kuid too andis viimase löögi. Olge valvel, tal on midagi plaanis. Vaadates oma kinniseotud sõrme, lisas õde peeker. Ja kuni teda pole, otsige parem revolver üles. Elembolnud vanaeide kadumise pärast mitte ainult hirmul, vaid ka mures. Võimatu oli ära arvata, mis oli sundinud leenivoolenit üles tõusma ja võimatu oli teda leida. Selles majas võis lõpmatult peitust mängida. Teadmata, kuhu minna, läks Ellen sinisesse tuppa tagasi. Kohe esimesest pilgust märkas taid siluett, voodi oli omandanud kindlamad piirjooned. Lähemale minnes nägi ta leidu Orenit, kes silmitses teda tähelepanelikult läikivat tekkis siis silmadega. Kus te olite? Küsis Ellen. Haldjate lossis vastas vanadsitelt. Kas põetaja läks ära? Homme läheb hiired. Ma ajan nad ruttu minema, ma vihkan neid. Alati pesevad nägu. Ära liiguta, tüdruk, ma tahan sind vaadata. Elen mõtles ära peidetud revolvrit ja soovides võimalikult rohkem teada saada, otsustas seda teemat puudutada. Mis siis õudse rääkis mulle, teile meeldis jahti pidada. Heitnud Helenile kiire pilgu, vastas Leili Voren. Ja ma käisin tihti jahil. Kas sina oled kunagi jahil käinud? Ei, ma arvan, et see nii hull. Aga liha sööte te kõik, kui kõik peaksid ise endale liha muretsema, muutuks üheksa kümnendikku inimkonnast nädala jooksul taimetoitlaseks. Ma tundsin oma tööd. Kui te võtsite ära elu. Ja Ma võtsin ära elu. Kuid ma pole kellelegi elu andnud, jumalale tänu. Mine minu toast välja. Helen lõpetas Börtsis pea selles suunas, kuhu osutas ledi Voleni sõrm. Tuppa oli tulnud õde, tehke sõnagi lausumata läks ta sinna, kus olid tema asjad ja sulges enda järel ukse. Kuuletades eraldas len tema samme ja väljatõmmatavad sahtlite häält. Ilmselt oli ta otsustanud oma ähvarduse teoks teha ja pakkis asju. Istudes rändest toas vaevasid Ellenit singid kahtlased. Palju aastaid tagasi oli selles majas tapetud kaks tütarlast kuid mõrvar jäigi leidmata. Ta pole päris normaalne. Mõtlesin len voodi poole vaadates. Oletame, et tema tappis need tütarlapsed ja mees teadis võib-olla tapistaga mehe. Ta ei saaks kellelegi rääkida. Äkitselt märkas ta, et kõrvaltoas oli kõik vaikseks jäänud. Võib-olla oli õde peeker otsustanud oma lahkumise homseni edasi lükata ja nüüd veidi puhata. Helen rahunes pisut. Tuletades meelde tänase õhtu sündmusi, said aru, et tema praegune seisukord oli tema enda rumala käitumise loogiline tulemus. Kui te veel ei maga, siis lähen ja ütlen, et ma käitusin lubamatult jämedalt otsustas Elen. Ja palun oma rumaluse pärast vabandust. Minnes hääletult üle vaibavaseleni ettevaatlikult ukse ja karjatas. Ta, päike oli kadunud. Elen vaatas ringi. Toas valitses korralagedus, kapi ja kummuti, sahtlid olid välja tõmmatud, kohver ja vihmavari lebasid laual. Ta pole veel ära läinud. Mõtlesin Elena vas riidekappi. Üleriideid enam nakkides polnud. Mälestuseks õde Peikerist oligi jäänud vaid konid ja tuhk. Õde oli lahkunud professori toa kaudu, nii et Elem polnud tema äraminekut märganud. See oli viimane löök. Ma olen pärisiksi. Mõtlesite hirmunult. Elen läks trepimade meile ja hakkas palavikuliselt, mis Voreni uksele kloppima, mis Huaren, aidake. Kuid vastust ei tulnud. Mis Vorn magas, vatitropid kõrvades? Helistan meditsiinikeskusse, otsustas Ellen. Räägin neile õde päikerist ja palun teise põetaja saata. Ta võttis toru. Kuid ei kuulnud tavalist signaali. Telefon ei töötanud. Helen ei teadnud enam, kuhu minna. Selles majas oli igal pool ühtviisi õudne. Kuid ka majast välja minna oli hirm. Võib-olla arvestas mõrtsukas just nimelt sellega. Võimalik, et tundmatu mängur oli juba mängu alguses just sellist lõppu ette näinud. Parem on leedi Voreni juurde tagasi minna, mõtleselen. Teda ei tohi üksi jätta. Jõudnud garderoobi, kuuliste sahinate kiireid samme seina taga. Ma näitan jälle voodist üles tõusnud, koletas neiu. Kui Elen sinisesse tuppa sisenes. Lammas, leidu vorm voodis. Miks sa ära läksid, lapsuke? Päris ta sulle ju makstakse selle eest, et sa minu eest hoolitseksid. Ma läksin helistama, aga telefon ei tööta. Miks te voodist üles tõusete, küsis Ellen. Moi, tõusnud mõisa tõusterole. Rumal. Ma ei ole nii rumal, nagu te arvate. Ja pealegi pole teil midagi varjata. Teil pole halvatust ega muud surmahaigust. Kõik arvavad, et ei saa ilma kõrvalise abita tõusta. Ongi kõik. Miks te ei võiks tõusta, kui te tahate? Elena ootasitleidi, Voren satub raevu. Kuid too lausus mõtlikult. Ära kunagi ennast täielikult ava. Jätta alati midagi tagavaraks, kui sa oled vana ja sõltud täielikult teistest. Ma tõusen tihti voodist üles, kui keegi ei näe. Õigus nõustusele. Ma ei ütle kellelegi, luban teile. Ohjeldamatu uudishimu sundis teda veel üht küsimust esitama. Mida te just praegu otsisite? Oma talismani. See toob õnne. See on väike elevant, ma tahtsin selle voodisse võtta, sest mul on hirv. Elen vaatas imestunult leiduv Vorenit. Ta oli alati arvanud, et tunded surevad ajapikku koos vanusega. Ja äkki meenus tütarlapsele ristmis, tema voodikohal rippus. Mul on midagi muud, ütles ta kiiresti. Ma toon selle kohe siia ja siis ei juhtu teiega minuga midagi. Kui helen paraadtrepist alla läks, oli ta nii erutatud, et ei tundnud enam hirmu. Teinud suure vaevaga lahti oma toa ukse, mida hoidis sissepoole tugev tõmbetuul, süütas ta tule. Esimene, mis talle silma torkas, oli paljassein voodikohal. Rist oli kadunud. Helen haaras uksest kinni, et mitte kukkuda. Vaenlane oli majas. Tali röövinud tema talismani. Nüüd võib temaga juhtuda mis tahes. Sel hetkel tekkis tal tunne, et ta läheb hulluks. Ta ei pea enam vastu. Risti kadumine on Kurinali, mille korraldas mulle õde, peeker tan kusagil majas peidus. Mates Eleni tormas alla. Peauks oli rivisse, kett rippus oma tavalisel kohal. Kui põetaja ei leinud välja tagauksest, mis on väheusutav siis on ta ikka veel majas. Vaatamata sellele, et talismani kaotus Helenile meelehärmi tegi tundis ta kergendust mõistes, et oht ei peitu mitte maja seinte taga, vaid majas endas. Sinisesse tuppa tagasi läinud, leidis Eleneest. Korratult laiali loobitud voodilinad tähendab vana Ta oli jälle oma salapärased otsingud käsile võtnud. Alkowis seisva kapi sahtel oli lahti. Vanaid polnud jõudnud seda sulgeda. Helen läks sahtli juurde ja püüdis seda sulgeda. Kuid teda segas mingi pehme asi, mis oli jäänud sahtli ja kapi seina vahele. Helen sai selle nurgast kinni. See oli valge siidsall. Helen raputas seal ja see rullus lahti. Narmad olid ühest otsast ebaühtlaselt ära rebitud, nagu oleks keegi neid hammastega tirinud. Summutatud Carryga viskas Elensiit Sali eemale. See oli seesama sall, mida surmaeelses agoonias oli püüdnud puruks rebida. Sööviden. Kuidas sulis sattunud leedi Voreni sahtlisse? Milline seos oli tal kuritegudega? Pani keegi selle siia. Kas mõrvar oli praegu tõesti majas? Sundinud ennast Sally uuesti kätte võtma tundi selleni, et see oli veidi niiske. See oli siis toodud siia ilmselt kohe pärast mõrva. See mõte tõi kaasa terve laviini kohutavaid oletusi. Keegi ei teadnud täpselt, millal sööviden kägistati. Ilmselt toimus see siis, kui hakkas juba hämarduma. Kuna kõik peale õudse olid sel ajal kodus, võis igaüks mõneks minutiks välja minna. Doktor Perry oli Ellenit hoiatanud, et kuriteo võib sooritada inimene, keda ta tundis ja usaldas. Professor töötas väga pingsalt, tundus vahel süüdimatuna tema poegi raisselid kergesti ärrituvad doktor Perry või sisetütarlapse tappa Bergi käiste sinises toas. Isegi vanale Vaareni võis kahtluse alla sattuda. Aga missioon. Ma lähen hulluks läinud. Mõtle, sellel ei saa kõik ilma valikuta kahtlustada. Mõrvarid polnud majas, see on keegi võõras. Ta võpatas. Sest tema silme ees viirastus pidevalt kohutav nägemus aknast, mis tema süüdet oli sulgemata jäänud. Tüdruk kutsus teda leri. Vorn. Mida sa seal teed? Otsin puhast taskurätikud. Helen oli hämmastunud, kui rahulikult tema hääl kõlas. Kas ta leidsid midagi? Küsis leidu Oren. Helen tegi näo, et ta ei saanud temast aru. Ma leidsin terve hunniku rätikuid. Vastaste rutta. Pani salli kohale, võttis taskurätiku, läks voodi juurde. Haaras tema käest rätiku, viskas põrandale. Dist tähelepaneliku pilgu mustast puust kepile, mis seisis voodi juures. Vanaeit oli jälle natuke segaseks läinud ja soovis mängida oma lemmik mängu valitsedes voodi alla koristavaid tüdrukuid. Aga kui ma välja ronin, ega te siis ei löö mind kepiga vastu pead. Välja pole vaja ronida. Sa pead ennast ära peitma. Voodi all on liiga tolmune, vaidles Ellen ise ettevaatlikult ukse poole nihkudes. Ta mõistis, kui tähtis süütõend oli see sall. Politsei peab selle võimalikult kiiresti kätte saama. Politseisse helistada ei saanud, kas juhuslikult või mõrvari süü tõttu telefon ei tööta. Kuid ta võib joosta kapten piini majani ja paluda tal vajalikud abinõud tarvitusele võtta. Veidi Volen hakas nuuksama. Ära mine ära, tüdruk, ma kardan, et tuleb õde. Ta ainult seda ootabki. Saare läheksid? Helen peatus, teadmata, mis teha. Arusaamatu, kuhu kadus õde päike? Kui sa mind maha jätad, ähvardas slaidi Voren, hakkan ma karjuma. Ja siis tuleb tema. Helen pöördus kiiresti vanaeide poole. Tema küsis ta, kes. Ma ütlesin, tema tuleb. Vanaisa ei arva, et oli ennast sisse rääkinud, hammustas huult, jäi tüdrukut jõllitama nagu vihane puuslik. Torm tugevneb, lisesta läheb üha pimedamaks. Elen vaatas ehmunult ringi ja nägi, et toas oli tõepoolest pimedamaks läinud. Elektrivalgus oli hägune, nagu oleks tulnud läbi udujuhtmetega on midagi juhtunud. Joot hammustas levivoolen. Patareid saavad tühjaks. Ma lähen kustutan, tuled, kus vähegi võimalik, ütles Helen. Hästi nagu ta sleri Volen. Ja võta küünlad. Me ei tohi pimedusse jääda. Elen vaatas küünlaid otsides ringi ja siis meenus talle, et selles majas kasutatakse neid ainult keldris. Sahvris oli ta näinud nööriga kinni seotud küünlapunti kartes, et valgus kustub enne, kui ta küünlad kätte saab, tormas Helen trepist alla. Koridoris paistis läbi häguse lambiklaasi punane traatspiraal ja sahvrisse ootuste valgus. Iga hetk kustub. Haaranud küünlapundi, sööstis Ellen tagasi ja kustutas kõik teele ette satuvad lambid. Helena oli nii hirmul, et teda haaras meeletu kiusatus majast välja joosta. Kapten, piin võtata varju alla. Ta tahtis juba peaukse avada ja välja joosta, kuid talle meenusid maja praegu, kas need abitud asukad, leid juba olen professori missis õuds. Kui maniakk näeb, et tema saak on minema lipsanud, võib ta oma raevu nende peale välja valada. Ele läks tagasi, avas sinise toa ukse. Tundus, et tema äraolekul polnud midagi muutunud. Volenistus kirjutades oma voodil suleks kaua tüdruk Torisesta. Toas polnud küünlajalgu seepärast tilgutada Elen vaha marmorist kaminaplaadile. Kinnitas kaks küünalt peegli ette. Need sarnanevad matuseküünaldele, märkis leidu Orn. Pane veel põlema, pane kõik. Ei, me peame natukene tagavaraks jätma. Vastasele. Meile jätkub. Vanaeide sõnad kõlasid kurjakuulutavalt. Helen märkas temas muutust. Silmad läksid suuremaks, läikesid rahulolevalt. Kuid oma kondise käe tõstis. Käsi ei värise. Katsu, kui tugevad mu sõrmed on. Kielen voodi juurde jõudis, oli vanaeit juba oma sõnad unustanud. Ma tahan magada ütles ta. Ära mine ära, tüdruk. Ta sulges silmad ja Helen oli kindel, et vanaeit kaotas teadvuse. Huvitav, kas ma veel näen, kuidas ta meelemärkusele tuleb? Mõtles tütarlaps. Äkki hüppas ta jalule? Tema süda tardus õudusest. Keegi kõndis tualettruumis. Ta kuulis selgesti samme vaikselt hiilista mööda vaipa ukseni ebaotesse ta. Valguskiire varjutas tumemehe figuur. Pingele vastu pidama, haavas helen toa ukse pärani. Oma imestuseks rõõmuks nägite professorit, kes seisis väikese kummuti ees. Tuttavat figuuri nähes tondi selleni, et elu on oma normaalsetesse rööbastesse tagasi läinud. Vanasti oli saanud jälle turvaline kindlas. Ta püüdis kergendus pisaraid tagasi hoida rõõmustades, et tema kõrval on jälle normaalne ja mõistlik inimene. O professor, hüüatas Helen küll ma olen rõõmus, et jälle ennast hästi tunne. Kust te võtate, et ma ennast halvasti tundsin? Küsis professor kuivalt. Ma püüdsin lihtsalt natuke magada. Ta kordsetes kulme, tõmbas veel ühe kummuti sahtli lahti, küsis ootamatult. Kusi sõdebeiceron. Kuhu ta läks? Ma ei tea. Võib-olla peidab ta ennast kusagil majas. Tema või keegi teine võttis ühe asja, mille ma pean kindlasti üles leidma. Kuid praegu pole see tähtis. Ta pöördus Heleni poole. Mis teed pidid tagasi majja tulite. Helen ei saanud küsimusest aru. Millal. Kui te läbi Salu tulite? Ma kuulsin teie samme, ma ootasin, kuid ei tulnud. Ja siis Elenud taipas Sosistas ta. Helen sai kõigest aru. Professor Vaarnen olid tapnud viis tütarlast samuti nagu tema isa oli tapnud kaks teenijatüdrukut. Ainult leedivoorium teadis nendest kuritegudest ja karistas kurjategijad. Peale teise teenijatüdruku surma laskis ta oma mehe maha. Ta arvas, et tema püha kohus on tapaga poeg kuid lükkas seda üha edasi. Peale iga mõrva ütles ta endale, et see on viimane. Kuid sellele järgnes uus. Kuid sellele vaatamata tahtis ta teda politsei käest päästa. Märkamatult tõusis ta voodist ja otsis läbi tema toa, et leida süütõendeid. Ja leidis selle salli. Uue teenija saabumisega majja saabus uue kuriteod. Vanaid püüdis Ellenit kaitsta, hoides teda oma toas, kus neiu oli väljaspool hädaohtu. Helen tundis, kuidas teda täidab tänutunne vana-ide vastu. Kuigi sellel polnud enam tähtsust. Püüdes säilitada normaalset tooni, küsis ta professorilt valjusti. Mida te otsite? Valget siidsalli. Ma nägin seda LEDi volinik kapis, ütles neiu kiiresti. Ma toon salli siia. Sekundiks vilksatas lootuses, et tal õnnestub välja pääseda. Kuid professor raputas pead. Ärge minge, kus teised on? Mis siis õõts on purjus ja mis suuren on oma toas luku taga. Rahulolev naeratus libises üle professori kahvatute huulte hästi sõnastada. Niisiis me oleme jäänud kahekesi. Kas teie korraldasite selle? Küsis Ellen. Jah, vastas professor. Ja ei. Ma ainult vajutasin nupule, mis kogu mehhanismi liikuma pani. Oli päris tore istuda ja oodata, kuni teised teed puhastavad. Mida te silmas peate? Küsis Elen, püüdes palavikuliselt kohutavat hetke edasi lükata. Vaata, mida. Ma oleksin võinud igasugustest takistustest ka teisel viisil vabaneda, kuid kasutades oma teadmisi inimese iseloomust valisin ma kõige parema ja samal ajal kõige lihtsama. Kõigepealt vihjasin maroissile, et müüakse koera. Kui ta koera majja tõi, siis teadsin ma, et mitmed minu kodused on juba ühe nööriga seotud. Ma võtsin arvesse oma õe arguse tema vastikustunde loomade vastu ja samuti kõigi teiste mängust osa võtma, et emotsioonid. Väga tark tegu. Ellimpsis kuivanud huuli, püüdes uusi küsimusi välja mõelda. Ja, ja ma arvan, et jätsite meelega võtmeveinikeldri ukse ette. Professor kortsutas ärritatud kulmu. Iseenesestki mõista oli täiesti selge, et missisäuts oleks leidnud mingi võimaluse oma mees selleks ööks vabaneda. Jah, muidugi jaa, tee arvestasite samuti, et õde päike lahkub majast. Aa siin pean ma tunnistama, et mu plaan läks luhta. Ma arvasin, et teie oma rumala impulsiivsus ega viite ta mängust välja, te vedasite mind alt. Ma viisin ta ajutiselt rivist välja, ta lamab voodi all kinni seotud ja tropp suus. Ta peab ellu jääma tunnistamaks, et tundmatu tungis talle selja tagant kallale ja et mina olin teadvuseta sellel ajal, kui sellel ajal, kui. Ta nakatas ja tundus, et unustas, millest oli rääkinud. Elen märkas õudusega, et mehe sõrmed hakkasid tõmblema. Miks te politseinikke sisse ei lasknud, küsis ta. Sest homme külastavad nad mind. Professori sõrmed tõmbusid konksu. Nad raiskavad ainult asjatult aega. Kuid tark inimene ei tohi alahinnata võõrast mõistust. Kui nad oleksid selles majas kaks korda olnud, oleksid nad võinud märgata mingeid pisiasju, mis minul kahe silma vahele jäid. Elen mõistis, et oli saabunud otsustav hetk. Ta ei suutnud mehe mõtteid enam kõrvale juhtida. Maja oli lukus, abile polnud loota. Ja siiski esitas ta veel ühe küsimuse. Miks te tahate mind tappa? Võimalik, et see mõrvari jutuajamine kavatsetava ohvriga. Ta oli veel üheks tõendiks professori inimloomuse teooria paikapidavusest. Helen tahtis kõike teada saada, aga professor ei suutnud vastu seista soovile rahuldada võõrast uudishimu. Ma pean seda oma kohuseks, ütles ta. Teadlasena tean ma ohtu, mis lähtub inimkonna ülemäärasest juurdekasvust ja toiduressursside vähenemisest. Kehvemad naissoost isikud tuleb hävitada. Miks siis mina üleliigne olen? Küsis Ellen väljakutsuvalt. Sest teil pole ilu mõistustega mingeid kasulikke omadusi, mida võiks järgnevatele põlvedele edasi anda. Te olete lihtsalt prügi kvalifitseerimata tööjõud, üleküllastunud turul liigne suu ja seepärast tapan ma teid. Te ei tunne valu, kui te vastu põiklema ei hakka. Aga söövidenil oli valus. Ma olin pettunud, ma ootasin teid. Temaga oli nii palju tegemist, ma pidin kabiini juurde tassima. Ma ei tahtnud, et politsei siia ilmuks. Ma nägin ainult asjatult vaeva. Professor heitis rahuloleva pilgu enda ümber. Siin on mugav. Ma olen rahul, et mul jätkus kannatust oodata. Täna õhtul oli mul kolm võimalust, esimene kord salus, teinekord kui te trepilt kukkusite ja viimati, kui te olite oma toas. Kuid siis meenus mulle, et mind võidakse segada nagu massaaži tehes hõõrustama mõtlikult oma sõrmi. Professori silmad, leid põlema. Ta nägu moondus. Kuid ikkagi tundis neiu selle ära. See oli keerdtrepil nähtud kummituse nägu. Nad seisid teineteise vastas kõigest mõne sammu kaugusel. Ja siis ei pidanud õudusest haaratud helen vastu. Ta pöördus ringe, sööstis professori magamistuppa. Nagu tagaaetav loom, põikles, helen mõrtsuka kätest kõrvale. Tali nii lähedal, et Ellen nägid enda peegeldust tema silmades. Kuid tütarlast puudutada ei jõudnud. Ta vajus kokku nagu katkine vedru ja kukkus raske mürtsuga vaibale. Ele nägi peatustes, et uksel seisab leedu Voren, revolver käes. Ta naeratas jahimehe sünge rahuldusega, kes on hävitanud ohtliku elaja ja vajus neiu käte vahele. Tema viimastest sõnadest kostis kahetsust.