Hei-jaa tere tulemast kuulama John mälenkempi, Indiana osalegi kingitust rokimaailmale meest, kes alustas oma karjääri näärinime Jon kiugar all. Hiljem tunti teda mõned aastad, kui Jon kiuger mäletan kämpi ning nüüd kasutab Tanises oma nime, mille sai sündides Jon mälekalt indiaani nimega mees Indiana osariigist. No tegelikult on nii, et hoolimata sellest John oma plaate avaldab, laulab ta alati Ameerika väikelinnaelaniku perspektiivist. Need on tavalise töömehe laulud, kes peab lõputut võitlust õnne nimel nii töös kui isiklikus elus. Alates oma tõelisest läbimurdest muusikamaailma tippu. Aastal 1982 pole John möllanud kamp loobunud põhimõttest, et maalähedased, igaüht meist puudutavad laulutekstid. Ausam, viis muusiku leiba teenida. Siin laul, mis tõi tollal John kiugale nime minu ja usun, et väga paljude eurooplaste kõrva esimest korda. Jack. See kaasakiskuv jutustus noortest armastajatest võiks peaaegu olla autobiograafiline sest 51. aastal Siimon linnas Indiana osariigis sündinud John möllancamp abiellus esimest korda võta juba seitsmeteistkümne aastasena ja sa ei peagi isaks. Loomulikult kirjutas John juba siis laule ühele oma ja seal eeskujule. Inglase läti err juriidile viitab mälenkampama möödunudaastasel kogumikplaadil. Pest teda ikka. Kuid alles aastal 75 yht tutvumine David Bowie mänedžeri tonide riisiga Johnny plaadistus stuudiosse. Nende võis, mõtles välja uue nime ligitõmbav kõlaga Jon kiuugari ja üritas noorest John mälentgampist raadiosõbraliku poptähte teha. Asjast ei tulnud suurt midagi ja kiuugari varajased plaadistused ei kõlada päeval just liiga suurepärased. Kuid viited järgnevale olid juba siis olemas. Ameerika unelmat püüdmas John mälenud kämp õieti tollal John kiugar kunagi seitsmekümnendatel. Tol kümnendil ei olnud Johnist vastast pruss põngstini atom pätisarnastele müütilise Ameerika kujutajatele. Johni aeg tuli hiljem. Kaheksakümnendad aastad tõid USA ühiskonda ennenägematu lõhestumise. Keskklassi heaolu oli plahvatuslikult kasvanud ja, ja paljud olid suutnud saavutada selle paljuoodatud Ameerika unelma oma maja, perekond, stabiilne töö ja rutiin, aga pingevaba elustiil. Suur osa uudsestacki põlvkonnast oli ikkagi lõpuks omaks võtnud oma vanematele väärtushinnangud. Rajal oli plahvatuslikult kasvanud vaeste hulk ühiskonnas ning räigani administratsiooni tegevus ei aidanud sugugi kaasa sotsiaalsete probleemide kadumisel. Nime muutnud John kiugemmelang tempi laulud sobisid sellesse õhkkonda nagu rusikas silmaauku. Kas ei ole just see Ameerika? Küsib John kiuge mälencamp aastal 1983. Väikesed roosad majad, võitjad ja kaotajad. Väike inimene, kes peab kõik kinni maksma ja päevast päeva tööd rügama, et oma igapäevast leiba teenida. Jon mälencampi tüüpilised lauluteemad läbi aastate. Pink Houses oli tohutu hitt vaid pool aastat varem kui pluss Bengsteni on enda jõuessey. Mis näitab, kui tähtsad need teemad Ameerika publikule neil aastatel olid kiiresti arenevas ja muutuvas ühiskonnas, kus palju täid kaotajateks. Aga kui see laul võib-olla päris selgelt ei näidanud kuspool piiri, John ise seisis, siis see järgmine, mõned aastat hilisem teos peaks selguse majja ta. Need on rasked ajad, ausa inimese jaoks väga rasked ajad. Ausus, õiglus, lihtsus, vabadus, need sõnad korduvad aastast aastasse Jon mäletampi lauludes. Just kuldjutustus on pärit, see on nii minu arvates tänini parimalt plaadilt, mis ilmus 12 aastat tagasi ja kandis nime enda Lions klubi leil. Mäletan, kuidas kriitikud tollal vaidlesid, kumb on hetkel parim artist maailmas, kas John kiuga möllanud kämp Ameerikast või iirlaste jutt. Aga tõepoolest, sellel albumil on kõik täiuslik, mitte üksnes laulud, vaid ka taustabänd, mille John suutis stuudiosse koguda. Oli tõeliselt kruvi midagi imestada, et ma olen campun, jätkavad koostööd väga paljudega nendest muusikutest ka hiljem ning näiteks viiulivirtuoos Liisanud Jermano on saavutanud kuulsust ka sooloartistina. Kuulume teda John laulus nimega tšekiteotus. Optimistlikku tulevikku suunatud maailmanägemist john mälenud kämbelt selle nädala unustamatut artistilt vikerraadios? Jah, võib-olla tõesti, oli see tosina aasta tagune hetk kõige uhkem Johnny pikas karjääris, mis on läbinud nii üles kui allamägesid nagu ka mehe isiklik elu on, ta ei olnud päris mitu korda abielus ja omab erinevates vanustes järglasi. Seda stabiilsust oma ellu, millest paljud mehe laulud unistavad, pole ta oma elus kunagi saavutanud. Aga India samal ajal on John mõlemad kamp truuks jäänud hoolimata New Yorgi ja Los Angelese ahvatlustest. Küllap see sellest Väikelinna mõnudest ja piiratusest laulis John Ma olen käpp, ikka selsamal tema jaoks kale eelmisel kümnendil. Pole midagi imestada, et nad lauluta ionist just selliste väikelinnade elanike lemmiku seal suures Ameerikas. Kuigi Eesti mõistes pole need Ameerika väikelinnad muidugi sugugi väikesed. Tihti on seal kümneid, isegi sadu tuhandeid elanikke. Igav on seal vist küll, vähemalt kui laule ja filme ja televisiooni uskuda. Ja mitte alati ei ole Jon nii optimistlik selle igapäevaelurutiini suhtes kui just kuuldud laulus Smolt. Siin vastupidine näide, kaunis laul, päris pessimistliku sõnumiga. Nõnda laulis John mõlemad kamp aastal 90 13 päiš. Selleks ajaks oli Johni supertäht aastat minevikku jäänud ja nagu kuulda, ei innustanud teda need helid, mis nüüd raadiost kastid. Kuid loomulikult ei ole ionil olnud põhjustava muusikastiil eriti muuta. Tegelikult on mõlemad tampi laulude kvaliteet püsinud läbi aastate kõrgena isegi siis, kui ta päriselt 90.-te alguses tegi hetkeks kannapöörde loobus oma suurepärasest taustabändist. When ever Vuantide album meenutab ajuti haad rokki aga sõnum on kaunilt helge. Nüüd rohkem kui kunagi varem, vajab maailm armastust. Nagu tõelisele rokkalile kohane poseeription möllanud kampama 91. aasta plaadi kaanel, suits suus ja karm ilme näol koos piltilusa vähestes rõivastes blondiiniga. Laulab Johannaga armastusest, mida maailmale läks nii väga tarvis. Kui ennist rääkisin Jon mälentgampi laulude sisust, kuidas nad räägivad Ameerika väikelinnainimeste rõõmudest ja muredest siis muidugi ei tohi jätta lisamata, et John laulab väga meelsasti ka armastusest. Mõned aastad tagasi märkasin esimest korda tema plaadil viiteid mustale muusikale milleks antud juhul on tõeline vana. Veider, ja haruldane leid Jon tampi laul, mis ei kõla üldsegi tema mood. No üks põhjus on antud juhul kindlasti, et Emmoušanal lavi on kirjutanud John ise, vaid tema bändi kauaaegne bassimees truubi majas. Hiljuti vahetas John temp plaadikompaniid, ma ei tea, mis põhjustada, seda tegi aga tulemus on igal juhul positiivne. Tema uusim album, mis ilmus vahetult möödunud jõulude eel kõlab värskelt ja huvitavalt. Tundub, nagu oleksid Jon leidnud midagi uut oma muusikas mis teeb minusugusele kauaaegsele truule fännile ainult rõõm. Jäi oletada, märganud, et suvi on väljas. Miks ei võiks olla armastuses? No kindlasti kohtume sinuga veel. John mäletab üle 20 aasta pikkune karjäär täis meeldejäävaid laule. Sugugi mitte kõiki neist ei mahutuse saatetund, aga loodan, et mul õnnestus anda sellest ameerika laulikust teile vähemalt mingisugune väike ülevaade on igal juhul meeskele muusikaga on põhjust lähemalt tutvust teha. Nii ütlen mina, Eke Christian erilaid teile, nii et uskuge mind, ameti siin veel pisut uut ja jätkuvalt suurepärast. Jon mäletab.