Tallinna teisest piiramisest Liivimaa sõjas räägib Toronto ülikooli professor Jüri Kivimäe. Saatejuht on Piret Kriivan. Venelased piiravad teist korda Tallinna esimest korda piirasid edutult 1570 71 ja nüüd siis seitse aastat hiljem, kuus-seitse aastat hiljem. Kui palju olukord on muutunud? No esiteks ei tuleb meelde jätta asjaolu, et sõjad, liivimaa sõjad, sõjad Liivimaa pärandi eest olid 1577.-ks aastaks kestnud vaheaegadega pea kaks aastakümmet, tähendab see Liivimaa sõdade üks eripära ongi selles, et, et ei ole ju pidevat permanentset sõda, tänapäeva inimene kujutab ette kas kaevikusõda või Õhusõda esimest Iraagi või teisti rehagi sõda, aga nii see ei ole. Aga siis 1577. aastal alguses ei paistnud sõjale veel sugugi lõppu tulevat ja kuid tänapäeva sõnastust kasutada siis minu arust sõda hoopis eskaleerus. Veel veel enamgi, nüüd sõja algus oli juba ammu meelest läinud, see oli siis see ja Me nimetame sõjaks Venemaa ja Liivimaa vahel 1000 558561. Ja teiseks tuleb arvestada, et me kasutame sõna Liivimaa siin nagu teatud mõttes kogule pelisse tähendusena, sellepärast et seda Liivimaad polnud ju 1561.-st aastast enam olemas. Ja selle asemel oli olemas suur hulk erinevaid valdusi, mis olid jagunenud nende sõdivate poolte vahel, tähendab, see on 1577. aasta eripära. Need olid siis Venemaa, Rootsi, Taani ja Poola või õigemini Poola, Leedu ja noh, neid väiksemaid sõdibaid pooli võib sinna juurde veel lisada puhta sõjaajaloo seisukohast šotlasi ja mõisamehi ja muid. Ühel oli toimunud ju veel üks sõda, see oli siis Põhjamaade seitsmeaastane sõda, mäletan hästi, kuidas professor Piirimäe meile loengus luges Tartus. Et see oli väga, see oli küll sõda, mis on nagu Põhjamaade sõda, aga lahingutandriks oli suurel määral Eesti ja Liivimaa. Kuid ka see oli 1570. aastal lõppes 1570 77.-ks aastaks oli kas see ajaloo hõlma ära vajunud. Nii et toon ta siia, 177.-ks aastaks oli, oli Liivimaa sõdade rahvusvaheline tagapõhi muutunud väga-väga keeruliseks. Esiteks vaatame laiemalt Euroopa liidu liikmena võiks vaadata ka Euroopa ajalukku ka ja tuleks meelde tuletada, et see polnud muidugi ainukene selline pikk ja, ja sõjaline konflikt tollases roopas Liivimast kaugel kaugel läänes-Prantsusmaal kestsid ususõjad mis olid alanud 1562. aastal ja vältasid vaheaegadega kokku kuni 1598 siis 1506. aastal oli seal saavutatud küll ajutine tasakaal, aga siis algas järjekordne sõda, nad on isegi numereerinud kuues ususõda hugenotid ehk siis Calvin, istudes protestantide ja katoliiklaste vahel. Nii et seal ei paistnud veel tollal üldse mingit lõppu tulevat. Liivimaale veidi lähemal oli Ali teine suur Euroopa sõjatanner, soli Madalmaad. Seal käis kaheksakümneaastane sõda, see oli siis seda on nimetatud ka Hollandi Iseseisvussõjaks või teised ütlevad Madalmaade Öise seisuks sõjaks. Ja see oli hakanud 1568. aastal 10 aastat pärast Liivimaa sõdade puhkemist ja kestis vaheaegadega kokku kuni 1648. aastani. Ja seal oli ka jõutud mingisuguse kokkuleppeni 1576. aastal. Aga siis läks märuliks uuesti lahti, sest et tegelikult oli Hispaania palgasõdureid soldat eskaa, nagu teda mõnikord ka nimetatakse rüüstanud Antherpele linna ja arvatakse, et 7000 inimest tantherpinis sai surma need, kes tänapäeval Antwerpeni külastavad, et selle üle ta Belgias tuleks selle üle mõelda. Ja kui me mõtleme niimoodi 7000 hukkunut Antwerpeni rüüstamisel ja tuleme sealt tagasi siis Tallinna poole, siis jah, Tallinnas õieti ma tulen päris lõpus selle juurde, et õieti nagu mingisuguseid olulisel inimkaotusi peaaegu, et ei juhtunudki selle suure piiramise ajal 1577 ja veel mõned muudatused, et saada seda eriti nagu Euroopa ajaloo nagu osaks. Nimelt 1576. aasta sügisel oli tulnud uus keiser, Saksa-Rooma keiser Maximilian, teise asemel oli keisriks tõusnud Rudolf teine Habsburg. See tundub, et noh, mis see siia puutub, aga kui veel natuke krussovi kroonikat järele lugeda, siis seal paistavad küll keisri saadikud, kes Tallinnas käivad, et neil aastatel ja see on omaette huvitav lugu. Nüüd veel Rootsi kuningas teatavasti oli tollal Johan kolmas Taani kuningas Frederik teine, Venemaal oli siis võimul Ivan, neljas või Ivan Vassiljevitsh, nagu, nagu viisakalt ütleb, ütleb russo tema kohta. Nii et olgu need need peategijad ja Liivimaa kuningaks oli siis Hertsog Magnus. Kuigi jah, tema kuninga tiitel on, on vaieldav, aga noh, olgu ta siis siiski Eesti ajaloo fakt nime poolest ikka nime poolest ikka nüüd veel siin on, nüüd ma mainisin nime uue uueks Poola kuningaks saab 1575. aasta lõpus Transilvaania vürst Stefan paatori. See on huvitav tegelane ja Eesti ajaloos on ta küllaltki keskelt sisse kirjutatud. Tema tõlgendab enam tänapäeval, võiks olla kaksipidine. Ühelt poolt oli, ta oli siiski vägagi vaieldav näiteks tol samal 1577. aastal ei tahtnud tantsigi linn, ehk ütleme siis korrektselt Poolas praegugi Dansk tunnistada uut kuningat. Ja noh, seal oli tegemist ka vanade hansalinna vastuseisud, aga seal oli tegemist mingil moel ka solidaarsusega, mis ei olnud päriselt kadunud tantsigi ja Tallinna vahel. Ja ega siis Stefan patori Transilvaania vürst ja Poola kuningas ei võtnud midagi pikemat, kui asus linna piirama. Ta tantsigi tal lõpuks ikkagi vallutada ei õnnestunud. Aga see oli väga tõsine konflikt ja lõpuks lepiti seal raha maksmisega ja tuli kuidagi sellest välja. Nii et seda ei tohiks ka unustada päriselt ära, mis just tol samal aastal juhtus, muide, tantsegist oli palutud selleks ajaks abi Tallinnale, aga no kus sa saad, kui, kui Poola kuningas hakkab piirama? Nüüd sedasama paatori muidugi tuleb hoopis natukene hiljem Liivimaa sõdade lõpus uuesti ajaloo näitelavale siia lähemale. Ja mis meil siis oli, ühelt poolt me peaksime ütlema, et ta oli, ta oli väga tõhus tegija võitluses Venemaa vastu. Aga teiselt poolt jällegi oli tema see, kes protestantliku reformatsiooni maha surus ja hoopis katoliku reformatsiooni vastureformatsiooni toetas ja, ja läbi surus. Nii et kui ta võtta, need on nüüd natuke hilisema aja sündmused. Nüüd. Küljest Stefan patori, siis heitis Rootsiga ühte, teisest küljest läks hoopis teist teed. Nii ta paraku välja kukkus, sellepärast et, et Rootsil ei olnud suur nii suurt võimu tollal ja muidugi oli väga hea, kui Stefan patori hiljem suruti nagu mine alade vallutamise suunas, nii et see oli, see oli, see oli väga kasulik ka vähemalt liimima ajaloo seisukohalt. Vaatame nüüd Liivimaa pildi, enne kui me Tallinnasse tagasi jõuame. 1576. aasta lõpp oli võrdlemisi võrdlemisi kole. Sellepärast et venelaste valdusesse oli läinud pea pea kogu Liivimaa vähemalt eesti ala territoorium. See väide. Ühelt poolt sobib nagu ajalooõpikusse sisse kirjutada ja passib hästi moodsa russofoobia konteksti, kuid tegelikult see, selle väite võib kohe kummutada, sellepärast et no kuidas, kuidas tollal see nõndanimetatud vene okupatsioon siis välja nägi. Vene väed ei kontrollinud kogu seda ala, kuigi ja põhiliselt oli, oli tegemist siiski selle selle selle kontrolli suhtes vastastikuste rüüsteretkega. Näiteks 1576. aasta jaanuaris tungisid venelased Läänemaale isegi nii kaugele, et, et suhteliselt Saaremaale minna, sest Saaremaa vallutamine ja rüüstamine on võimalik ikkagi siis, kui on jää katnud v ja jaanuaris oli see võimalik. Mine venelaste salk tuhises siis Harjumaale ja vallutas rootslastelt Padise kloostri. Ja kui nüüd vaadata, siis täpselt selle aasta lõppu, kus me jõuame Tallinna piiramise sündmuste juurde lähemale siis 77. aasta esimeseks jaanuariks oli Eesti ala sõjaline või poliitiline kaart, nii et kõik tähtsamad Eesti tõugi punktid Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Paide, Põltsamaa, Haapsalu koluvere, Lihula ja Vigala olid venelaste käes, mis siis üle jääb? Kaks olulist keskust Tallinn ja Hiiumaa rohkem ei ole. Niiet kui nii võtta, siis on ju täiesti loogiline, me tuletame selle selle loogika väga lihtsasti, et Tallinna võtmine oli, oli Ivan neljanda ja, ja vene väe juhtida sõjakavas tegelikult olnud juba väga kaua. Ja seda polnud sellest kavast veel maha võetud. Võime ju ette kujutada, miks Tallinn oli võti, siit oli võimalik edasi minna ja asuda järgmiste alad, ma arvan isegi seda, et Tallinna kaudu mõeldi isenesest soome vallutamise peale. Sest meil tundub alati niimoodi, et eiei Soome võtmine toimukas karjalast kui mõelda nii-öelda vene militaarsete plaanidele või siis läbi Viiburi. Aga tegelikult on parem alati läbi Tallinna, sellepärast et siis on võimalik lõigata üle Soome lahe ja, ja jõuda kohe lõunarannikule, kus on, kus on asustus tihedam koli tihedam ka 16. sajandil. Niisiis selles mõttes Tallinn ja mitte ainult Soome vallutamise seisukohalt, vaid ka kaugemate sihtmärkide seadmise osas oli, oli Tallinna oluline. Tallinn oli olulisem kui Riia tollal jah ja ei, tähendab mõlemal on nagu erinevad strateegilised sihid, ma arvan siiski, et no kui me vaatame Tallinnat, siis Tallinna ja Helsingi üle Soome lahe asumine tuletab meelde Põhjamaade Gibraltari efekti või olgem siis täpselt ütleme siis võtame siis Paldiskist, tõmbame joone üle Soome, lahe, jõuame Porkkala nii. Nii et see on see sõjaväebaaside paigutamise joon ehk mida ma olen kippunud mõnikord nimetama Põhjamaade Gibraltar, eks see, kes sellel on ikka väga-väga oluline võti käes, kui mõlemad tähendab põhjakaldal soome kaldal olev territoorium on sõjalise kontrolli all, samamoodi ka lõuna pool või noh, kes tahavad, lisavad veel Ahvenamaa küsimuse sinna juurde. Aga nii, et põhimõtteliselt jah, nüüd esiteks on see, et juba 1574. aasta mais oli üks tõsisem katse mõtlema, et siis on neli aastat oli viimasest suurest piiramisest mööda. See oli siis 20. mail taevaminemise püha hommikul tungisid 10000 venelast tatarlaste Harjumaale ja Tallinna alla, mis nad tegid, põletasid, rüüstasid ja kõik need külad, mis olid veel Tallinna ümbruses püsima jäänud. Kuigi lugedes kroonikaid ja mitte ainult Russovi, tekib alati tunne, et no mitu korda on võimalik ühte sama küla küla maha põletada, mida vahepeal kindlasti ei ole üles suudetud ehitada, nii et noh, teatud selline propaganda või ütleme siis narratiivsed, põnevuse efekt on nendes tekstides alati olemas sees. Nüüd jah, sellest teatab russo bet üks mees, üks auväärne mees, Bartholomew stuuve ehk Taube kuusikult olevat siis venelaste poolt vangi võetud, ära viidud Moskvasse ja kus ta siis nii täpselt teada, et Moskvas oli, oli seesama aadlimees seotud ora otsa ja tulele prae? No need faktid muidugi mõjusid saksakeelsele lugejale, kes russokroonikat lugesid nii-öelda õlgu värisemapanevalt ja, ja see täitis oma eesmärki. Nii et selles mõttes mai lõpus 1574 on üks selline katse, aga mingist piiramisest juttu ei ole. Aasta hiljem, 1575 jaanuaris on uus katse. Noh, seal on russo kirjutab selle kohta, et 30. jaanuaril muide see on väga huvitav, et see on praktiliselt kaks aastat enne siis järgmist suurt piiramist. Pühapäeval enne keskpäeva jutluse ajal lasi Moskovski Tallinnal näidata kogu väega, millest üks osa terve päeva tallinlastega lahingut lõi ja suurem väesalk läks Hüürus teispool kivimäge linnast mööda nagu mesilasperejärveküla poole üle järve ja jäi kurnas laagrisse. No see jällegi on niimoodi, et mis on täpselt selle katsetuse eesmärk, paistab. Tallinna piiramisele ei saanud mõelda, sest siis oleks pidanud olemas piiramissuurtükid vähemalt kaasas. Nii et vahepeal oli siis tõesti linna all üks taplus venelastega. Venelased tõmbusid tagasi ja läksid ära ja siis läksid eestlased ja sakslased Tallinnast välja ja vaatasid, mis seal laagris olevat olnud. Talupojad olevat sinna linnast laagriplatsile jooksnud ja toonud endale härgade päid, mida venelased ära olid visanud linna toiduks. Noh, seal olevatel olnud väga palju härgadega säärane hobuste nahku, mida tatarlased seal tapnud ja nende liha pooltoorelt õginud, oli jällegi küsima, et kust russo teades tatarlased toorest lihaseid ja hobuseliha, eriti aga küllap Ta pani kirja need jutud, mis, mis tollal linnas liikusid, nii et ta ei ole ise sihilikult mõelnud sulg peos, et mis ma nüüd kirjutan sinna Kroonikas. Nii et nende jutustuste põhjal mõtleme nüüd siis nagu strateegiliselt pidi olema täiesti selgelt Tallinnas, nii alllinnas kui ka Toompeal elati pidevalt mingis uue piiramise hirmus ja see tuligi, see tuli 1577. aastal täpselt kaks aastat pärast seda viimast üritamist. Ja me oleme küsida, et noh, et kas tallinn oli selleks valmis ja mis oli siis olukord, kõigepealt läheme tagasi, jällegi russoon, väga hea kirjutaja ei olnud, sest Ta märgib ära, et eelne mardipäeva 76. aastal olevat tulnud maha ennenägematu ja ennekuulmatu suur lumi tähendab olevat nii palju lund olnud, et et inimesed, kes olid maalt tahtnud linna tulla, olevat lumme ära hukkunud ja ära külmunud, kui külmumisestoni juttu, siis me peame eeldama seda, et pidi olema mitte ainult lumi, vaid pidi olema ka paras pakane. Ja et seep pruugi välja mõeldud olla. Sellepärast kui russo oli püha vaimu pastori ja tema juurde tema kogudusse kuulusid ka linnalähedased külad siis ta kirjutab, et nõndasamuti hukkusid lumes ja külmusid ära ka paljud vaesed talunaised, kes oma väikseid lapsi linna ristimisele tahtsid tuua. Võib ju öelda, et noh, et seal, kui seal ka üks või kaks juhtumit midagi sellist oli, siis sellest piisas juba, et selline lause kirja panna. Nii et see oli nagu üks asi, teine moment, mida looduse ajaloost Russo huvitaval kombel tähele pani, oli kohutav tuul. Ta kirjutab, et läbi terve sügise kuni uue aastani välja olid säärased hirmsad marutuuled ja nii suur merekohin, nagu seda ükski inimene enne polnud kuuludega mäletanud. Jällegi võib öelda, et kas need on mingid ended või inimesed kujutavad sellises kriitilises ja hirmu õhkkonnas midagi rohkemat ette. Kas see merekohin oli tõesti nii suur? Ja Ta lisab ka, et Tallinnas ei mäletanud ükski inimene, kiriku, toored oleks ümber aetud või Polverg sadamas ära uhutud. Polvercano sadamakaitsevall. Ja see muidugi suure tormiga võis olla, aga see kaitsevall oli ikka nii tugev, et seda no igal aastal ei pidanud uuendama. Järelikult see pidi midagi erilist olema, nii et need kaks nagu niisugust, see on nagu hästi-hästi komponeeritud noh, ütleme siis traagiline ooper, mida Russow kirjutab. Ja siis ta alustab oma oma kuulsat lühikest kirjeldust mis on eraldi pealkirjaga tema kroonikas ja ta alustab seda väga viisakalt, täiesti korraliku, lausa tänapäevase lähiajaloolises stiilis ja kirjutab, kui Tallinna omad eelneval sügisel kindlaid teateid olid saanud, et Moscoviit kavatsevad talve kestel Tallinnat kõige väega piirata, siis olid nad kaunikesti hirmult punkt täiesti selge. Peale selle ja panid neid mõtlema ka need mitmesugused äpardused, mis neid kogu sügise vältel tabasid. Kahest oli juba juttu, looduslikud. Nii nagu esmalt, nüüd on poliitilised, et 2000 sõjameest, kes Soomest pidid tulema ja Tallinna linna kaitseks olitsele maru ilma tõttu takistatud, ei saanud ilmselt siis üle Soome lahe tulla. Võib arvata, et muidugi, kui see nüüd sügisel pidi olema, siis tormidele ja paksule lumele pakasele vaatamata, mis järelduse me saame teha, Soome laht Poludel külmunud järelikult teiseks, et 120 palgasõdurit ja musketäri, keda tallinlased olid Lübeckis lasknud värvata ka maru ilma tõttu pidid sinna jääma jälle puudujääk, nii et juba 2000 ja 2120 sõjameest jäid tulemata. Kolmandaks, mõned Rootsi kuningalaevad moona, püssirohutina ja muuga jäid Rootsi sfääride vahel tormis kinni, jäi tulemata see abi ja neljandaks olid tallinlased hansalinnade päeval Lübeckis peetud saanud lubaduse tantsige või Danske siis linna raelt. Et tallinlasi toetatakse raha, vilja ja sõjameestega, aga see, millest eelnevalt juttu oli, et hoopis Poola kuningas asus neid piirama, nii et seda abi ei tulnud sealt kohale. Nii et nagu russo kirjutab, et kui laevnik oli sinna jõudnud tantsigisse, siis leidis ta tantsi klaasi samasuguse haiguse eest. Sest oma uue isandaga Poola kuningaga olid nad sõtta astunud ja pidid samuti piiramist ootama, seda väga nii hästi ja viies põhjus lähiajal olev tol laob kõik need põhjused üles. Viies põhjus oli see, et sadamakaitse muul oli siis või see pol värk oli suure tormiga merele uhutud katki, järelikult seda polevat ka ükski inimene varem näinud, vähemalt nende eluajal. Ja viimase põhjusena tuleb alati läheks kaks reeturit reeturite teema levima, sõdades on eraldi teema ja seda võiks muidugi noh, seda ei ole korralikult kokku võtta, valt uuritud, aga seda peaks tulevikus keegi kirjutama. Ei rääkima või rääkima, kui on võimalik ja seal on palju palju võimalusi, aga siin olid konkreetselt need kaks äraandjat, need olid siis Tartust pärit sepa poeg Tiidrek mundsart ja Põltsamaalt pärit. Mõlemad olid mõisameeste ratsaväes teeninud ja, ja olnud Tallinnas ja no ja loomulikult nad teadsid Tallinna linnas kõiki nurki, mis oli, läksid üle siis venelase poolele. Nii et need olid need pahad märgid ja asjad, mis siis seadsid Tallinna sellisesse olukorda, aga muidugi pastor lõpetab selle Reberaalsiga ja tegelikult kõigevägevam jumal peab kaitsma tallinlasi, mitte muud muud abi pole kuskilt tulemas. Muidugi, kogu see jutt, mida ma ka siin mainisin, põhineb nüüd Rostovi kroonika autoriteedile, mida ma tahan natuke õõnestada, nagu Tallinna piiramise ajal seda Moscowitki tegi. Ma arvan, et jällegi see on teema, et Tallinna saatust liimima sõdades pole eraldi uuritud ja seetõttu võib ka selle jutu sisse vigu lipsata, me, miks me peame uskuma kõike, mida Russow kirjutas? Üllatav, aga no on see konkreetselt Tallinna piiramisest on russomäe kõrval kasutada ka teine algallikas ja selle nimi on saksa keeli varafti kärberistes revershn, kriixpeleege, rong, mis on nimekiri ja see pealkiri on veel pikem. Ehk siis lühidalt eesti keeles tõepärane kirjeldus Tallinna piiramisest. See oli saksakeelne lendleht, mis trükiti 1577. aastal, kuid mille trüki kohta me ei tea. Ja selle autorile on nimetatud lihtsalt stuudioosus. Kes üliõpilane, õppinud inimene, kes ise tollal selles pealkirjas sisaldub, on Tallinnas viibinud nime me ei tea, kes ta oli. Ja kirjelduse trükitud eksemplar oli 19. sajandil tantsigi linnaraamatukogus ja seda ei ole väidetavalt tänapäeval enam üles leitud. Kass oli üks või kaks, kirjanduses on vihjatud kahel eksemplari. Aga mingeid teateid selle kohta enam momendil ei ole. Tallinna õpetlane Karl Russ vorm avaldas selle teksti 1877. aastal, seega siis 300 aastat pärast juhtunut. Ja selleks ta oli saanud ärakirja ühe tantsigi õpetlase käest, kes oli selle raamatukogus teinud kõik. Nüüd see on väga huvitav, sest Russovi kroonikas on ka see osa eraldi lühike kirjeldus sellest, mis anno 1577 Tallinnast teise Moskva viitliku piiramise ajal juhtusi sündis. Ja üllatav on see, et nende kahe kirjelduse vahel on väga suuri sarnasusi. Loomulikult kui nad räägivad ühest ja samast asjast, mis juhtus tegelikult kuid on ka lahkuminekuid üsna olulisi lahkuminekud mõnes kohas. Ja see kadunud lendlehe tekst oli pikem ja selles on teateid, mis russo või üldse puuduvad. Kuupäevade puhul on ka erinevusi, niiet kui tahta arvata, et äkki see oli mingisugune katse Russovil enda poolt koostatud lendleht, millele ta pani oma varjunimeks stuudioosus, mida ma olen ka mõelnud siiski väga kindlat põhjust arvata, seda ei ole, nii et see on nüüd ühele ajaloolasele paras pähkel kõrvutada neid kahte kahte teksti, mis Tallinna piiramistuhat 577 kirjeldavad. Aasta oli 1577 ja lendlehed, kes kirjutasid ja kellele siis tavaliselt? Lendleht on tegelikult saksakeelne fluplad, otsetõlge saksa keelest on meie mõistes ajalehe eelkäija ja no väidetavalt olevat selle, et olnud 20 lehekülge selles mõttes, et see on nagu väike brošüür meie mõistes. Ta on, kui võtta A4 paber, siis ta pool sellest ja neid trükiti. Liivimaa sõdade teema oli väga niisugune atraktiivne ja põnev. Ja need trükiti ja avaldati ka lühemaid ühe leheküljelisi paaril leheküljel siis Saksamaal päris palju. Niiet see on üks nendest, nii et on lendlehte, mitte kleepimiseks seina peale, nagu meie ette kujutame, vaid ta on ajalehe eelkäija või isegi väikese ajakirja või brošüüri ees eelkäija. Nii et see on selles mõttes põnev. Ka russo ise on kirjutanud ühe sellise lendlehe, aga natuke hilisemast ajast. Nii et sellepärast ma julgesin arvata, et on võimalik oletada, et äkki on tegemist russovenda, pseudonüümi ka, aga mingit kindlust ei ole. Selge. Aga lähme nüüd tagasi sinna 22. ja 23. jaanuari Tallinna 1577. No see on nii nagu maailmalõpu ootamine ja russo kirjutab, et lõpuks ei jäänud vaenlane ikkagi tulema. Võta see tähendab umbes niimoodi, et pinge tõusis kogu aeg vaid jõudis 22. jaanuari ööl vastu ööd tohutu vägevusega Jõelähtmel kolm penikoormat Tallinnast eemal. Siis tulid luurajad kella üheksa paiku vastu ööd tagasi. Järelikult luurajad olid välja saadetud ja tõid kindla teatajat Moskobiid täie väega ligidal on, nüüd läksid kaks bürgermeistrit, nimelt Frederik sansteede ja isand Tiidrik Corp maakeri jalamaid turu peale. Seega kuhu raeplatsi ja lasid kõigile Tallinna elanikele kuulutada, et vaenlane on ligi on ja et igaüks oma asjade eest nüüd hoolt kannaks. Ja järgmisel päeval, 23. jaanuaril, ühel kesknädalal enne lõunat, nii täpselt kellaajalise täpsusega nähti Moscoviiti oma väega teispool kivimäge liikuvad ja tegemist on noh, õieti Lasnamäekivimurdudega, mitte tänase Kivimäega ära segada, mis Hiiu taga. Ja see liikumine kestis terve päeva kuni pimeda ööni. Tsitaadi lõpp. No kui natuke kirjandust meelde tuletada ja, ja Eesti ajaloolist ilukirjandust lugeda, siis ma võiks vähemalt nimetada kolme autorid, kes on täpselt sama lõiku kasutanud. Need on siis kõigepealt Edgar Valter Saks oma kuulsas romaanis Hannibali rahvas. Siis n Kippel minu meelest väga, väga õnnestunud ajaloolises romaanis suure nutu ajal. Ja loomulikult Jaan Kross kolme katku vahel, nii et kõik kolm, aga kõigil on erinev tonaalsus nendes romaanides ja erinev natukene. Värvigamma on erinev, ma arvan, et kui ma neid kolme niimodi isiklikult võrdleksin sma n Kippeli suure nutu ajal seda niisukene sünget värvi gammat, vaiba eeldaksin kõige rohkem samal ajal on, on, on, on krossi oma kõige filmilikum niimoodi, et kui paned silmad kinni, oled lugenud, siis tuleb kõik silme ette, täpselt nii nagu sega veidi olema. Niisiis nüüd läheb lahti, ei lähe veel lahti piiramiseks on kõigepealt tarvis paigale asuda, nagu ühes ajaloolises draamas, 24. jaanuaril, see oli neljapäevane päev, lõid venelased oma laagreid üles neljas paigas, kõigepealt Ülemiste veski juures mäe otsas ja lohkudes siis teiseks kivimäel, see on siis Lasnamäe servakivimurdudes. Ma mõtlen, et võiks olla tänapäevane sikupilli või umbes sinnakanti läheb see asi ja kolmanda liivamägedes, kus nad liivamäed siis see on tänase Keskturupaik ümbruskond ja selle lähedal. Ja neljas piki Ülemiste järve kallast, seal asus tatarlaste laager, nii et need olid siis tatari ratsamehed. Järgmisel päeval, 25. jaanuaril saabusid kohale mitu 1000 Venezdreledzi. Tollased allikad kasutavad vene sõnastril läts. Eks need on Arg püssimehed, kes asusid Tõnismäel laagrisse ja seal oli neil kaks, kandsin Tõnismäel. Nüüd me peame muidugi oma vaimusilmas osa Tõnismäest maha pühkima, et ette kujutada, kui lähedal nad linnale võisid olla. Majad, vahelt maha maa ja Tõnismäe taha pikki kogu kallakut edasi, kuni ütleme mustjõe poole asus mõni 1000 Vene ratsameest, kellel tuli siis koos nende rest reletsidega valvata mõlemat kantsi ja suurtükke ja sellest võib järeldada, mida, et noh, niisugust meie jällegi võib-olla Trooja piiramise mängufilmi vaadanud inimestel ei tuleks ette kujutada, et, et linn oli tegelikult piiramisrõngas, kust ka hiir ei oleks läbi läinud. Tegelikult seda nii ei olnud, pealegi veel ei olnud need vaenlaste laagrikohad või leerid sugugi vahetult linnamüüri läheduses väga lihtsal põhjusel. Sellepärast kui nad oleksid askeldanud seal nii-öelda laskekaugusest, siis oleks nad üksteise järel linnamüüri pealt maha nutitud kõik, nii et nad pidid olema kaugemal, nii et see on selles mõttes isegi ja trooja piiramine ei olnud vahetult linnamüüri all vaid pidi olema kaugemal. Nii kui palju neid oli vene väe suuruseks nimetab russoviiskümmend 1000 meest. No see on ikka väga suur arv. Ja loomulikult me tahame selles kahelda, ent meil on allikaid kole vähe selleks, et kuskilt otsida ja öelda, et ei, ei, ei, see on nüüd küll viltu läinud. Aga päris nii ei ole, ma juhtusin vaatama ühte kirja, Tallinna raad kirjutas Rootsi kuningale 12. veebruaril 1577 ja, ja seal on ka kirjas, et vene vägi on umbes 50000 meest sealhulgas 8000 Streledzi ja 5000 kasakat. No ma tean, et on siis nüüd ratsamehed lisaks olevat 2000 tünni püssirohtu ja 200 suurt kõigi nende hulgas 50 tule müüdrit ja 30 müürilõhkujat. No kui nüüd linn kirjutab hädas olles oma oma valitsejale ehk siis kuningale, siis muidugi on see häda, et ta peab näitama neid asju suuremana. Aga et see 50000 meest on täpselt see, mida Russon kirjutab. Nii et see on väga huvitav, nii et russo muidugi käis kogu aeg üle õla vaatamas, mida raekirjutaja kirjutas siis kui Rootsi kuningale. No see on niisugune robustne ettekujutus, aga ta pidi olema hästi informeeritud. Nüüd, kui mõelda, et vene väes olid ratsamehed, siis need Streletsid suurtükivägi ja tavaliselt arvutu hulk jalamehi veel või igasuguseid töölisi pidi olema palju siis kõige enam olid piire linna piiramisega muidugi hõivatud, needsamad püssimehed, ekstreletsid ja suurtükimehed. Ratsaväel polnud ju piiramisel olulist rolli, nad võitsid kapata, aga vabandust, lumi pidi olema. Kuidas seal lumes siis niimoodi, kui palju lund oli, oli alles jäänud jaanuari lõpuks, seda me ka päris täpselt ei tea ja ja võib-olla meie ettekujutus läheb täiesti viltu, sellepärast mõtleme aastavahetuse lumele, mis nüüdseks on ära sulanud ja, ja see võib juhtuda, see võis juhtuda ka Tallinnas sellisel ajal. Sest noh, nüüd, kui jalaväelastest rääkida, polnud nendest ka suurt suurt abi, sest et kõigi nende kirjelduste puhul tormijooksudes linnamüürile või linnatornidele pole, pole kuskil juttu. See oli üks väga oluline puudujääk muidugi linna piiramise osas. Erinevus Trooja piiramisest. Nüüd vene väejuhtidest on teada küll nimed, need on siis vaiewood, vürst Fjodor Ivanovitš Slovski ja bojaar ning mojewood Ivan Vassiljevitsh, Šeremetjevo keda Russo millegipärast sellimeetiniks kutsub. Ja nimetab venelaste kõige vahvamaks sõjakangelaseks, kust ta selle võttis, mille põhjal võib-olla venelaste ülekuulamise käigus saadud informatsioon, mis, mis Tallinnas liikvel oli. Lisaks on veel vürst Dmitri Andrews, šarli Dow, kelle identifitseerimine ei ole korda läinud, ja vürst Mikita Priiemka, kes olevat suurtükiväe ülem. Nii, aga seda saadi alles lõpuks, need nimed saadi teada siis, kui rootsi jalamehed ühe hilisema väljatungi käigus ühe vene sõjapealiku vangi võtsid ja alt välja pressiti, siis mis, mis oli järelikult no ja kuna need saksa keelt ei osanud. Me võime ju ette kujutada, et rae teenistuses olid vene keele tundjad, tõlgid, kes ülekuulamise juures viibisid Tallinna poolelt kaitsjad. Tuleb mõelda sellele, et siin ei. Kui me istume alllinnas, siis Tallinn ei ole ainult Tallinn. Toompea niisiis alllinnas on olnud 100 mõisameest, seda kirjutab rusuv 400 saksa palgasõdurit ning linna kaitsmiseks igasuguseid kodanikke, aadlimehi, kes linna olid pakku pugenud talupoegi, muid selle ja sulasid üle 4000 mehe. Ütleme, võtame suures joones 4000. Nüüd erilise väesalga selles kirevas pääs moodustas Tallinna rae poolt palgatud seesama Harjumaa talupoegade Lipp kond, mille pealik oli Tallinna müntmeistri poeg Ivo Schenkenberg. Nüüd see on kuulus väeüksus Tallinna ajaloos ja Liivimaa sõdade ajaloos sest Tallinna Lippkonna edukate ja hirmus kiirete välja tungida ja edukate välja tungide pärast hakati nende pealiku Iivuashenkelberg ei noh, nii-öelda hellitavalt Ani paliks või eesti Mahani paliks kutsuma ja tema lipp kondaga vastavalt Hannibali rahvaks, nii et see ei ole mitte Edgar Valter Saksa ajaloolise romaani välja mõeldud pealkiri, vaid otse Russovilt võetud võetud nimetus. See on huvitav sellepärast et seal pidi ja russo kirjutab ka, et, et Sven Grünberg on neid mehi seal lõpetanud, nii nagu ta sõjaväesalka treenitakse, mitte marssima, ma loodan, aga, aga ennekõike tulistama ja, ja, ja käsklusi andma me kahjuks ei tea, mis keeles käsklusi jagati. Kashenkeberg jagas neid eesti keeles ja talumehed aru said või õppisid talumehed ära 25 sõna saksa keelt, et sellest aru said? Väga lihtne küsimus, aga vastata ma ei oska. Nii et seda küsimust ei ole keegi kunagi küsinud, kes on Ani palju rahvast kirjutanud. Nüüd Tallinna tegeliku kaitsmist juhtis Rootsi aadlimees ja Tallinna asevalitseja ehk siis kuberneriks nimetatud Henrik Larsson hun koos oma poja Karl tuurniga. Ja nemad muidugi ei asunud mitte alllinnas, vaid olid Toompeal ja nende käsutuses oli 1000 Rootsi palgasõdurit. Lisaks veel mitmesugust segasorti rahvast, umbes 400 meest. Kui me nüüd kõik kokku liidame, siis me saame Toompea ja alllinna peale kokku 5900 meest. Kui me usume, võtame 50-st 1000-st maha, midagi, aga ikkagi vahekord noh on on, kui mitte viis ühele, siis siis kolm ühe vastu igal juhul. Niisiis nüüd piiramine oli alanud, aga, aga tegelikult kaitsed ja piirajad olid oma oma positsioonid sisse võtnud, aga midagi ei juhtunud. Mitte midagi. Neli päeva. No ja lõpuks najal ei mingit taplus mingit tulistamist. Muidugi veel ja üks asjaolu, et piiramise algul solkisid venelased ära linna v maja. Sealt voolas linna puhast vett. Nüüd olevat seal lülitud loomi ja raiped visati vette, aga see ei olevat midagi muutnud, sellepärast et linnas olevat piisavalt palju puhast vett olnud kasutada. Ja see ehmatus abinõu piiratud linna ei mõjutanud. Siis oli varem wet varutad juba ja nad olid varunud, aga mul on selline tunne ikkagi, me peame jälle küsima linna kaevude kohta, mis olid linnas sees. Niisiis 26. jaanuaril, laupäeval ei pidanud tallinlastel närvid vastu ja väiksed väike salk tegi äkkrünnaku nad kuskile, kujutame ette nüüd, kuidas linnast tullakse, välja minnakse piki Tartu maanteed. Jaani seegi poole jõuti päris kaugele Jaanissegi taha välja, ütleme sinna kuhugi ütleme, keskturu taha või liivamägedesse välja. Venelased olid ilmselt sellest nii väga üllatunud, pöörasid paar välisuurtüki nende suunas, tehti paar pauku, aga Tallinna ratsamehed jõudsid ilmselt kiiresti tagasi pöörata, ainult üks Rootsi palgasõdur olla olevat surnuks lastud. Esimene piiramise niisugune tõeline laskmine. Järgmisel päeval see oli pühapäev, 27. jaanuar, korralikud inimesed piiramisel läksid muidugi kirikusse. Ja siis algas üks suurlaskmine. Ja Vene suurtükkidest lasti ilmselt Tõnismäe alt leerist, kus meil olid ja Niguliste kirikusse langes üks suur kuul tuli läbi akna mitte läbi katuse. Ja üks noor kodanik sai kergelt viga käest, aga mitte kuulist, vaid kivitükist, mis seal akna küljes siis nagu, nagu teda tabas. Ja peale selle uue seegi kattus, lasti tulekeradega põlema. Uus seek on, mis see on tänane Rootsi kirik? Vahetult seal kõrval. Nii et see oli vahetult Niguliste kõrval, kuid see kustutati ära ja russo loe peal moraali peale, et kui nad oleksid oma heinu kaugemal hoidnud, poleks katustada, pidi põlema läinud nuia. Igal juhul esmaspäeval pärast seda laskmist hakkasid venelased rajama Toompea linnuse alla aluse lubjaahju juurde. Kantse kantside mõte on, need on tegelikult üllatav ja ja russo ütleb veel, et, et sinna tehti ka mingisuguseid suuri palk, kindlustusi? No järelikult see on suur puutöö. Jaa, kantside ehitamine ka, kujutame ette talvel, ütleb, et lumi oli ära sulanud, aga maa oli võib-olla ikkagi külmunud. Kui eeldada uskuda seda, et sügisel oli külmunud, siis no kantside ehitamine eeldab seda, et sealt tuleb kuskil mulda muretseda ja, ja vastavat korvid punuda, on see vana tuntud Annika, siis laotakse muld korvidest niisugune kaitsevall ja taotakse vaiad maa sisse ja, ja nii. Nüüd muidugi, miks neid kantsa sinna Toompeal taheti teha või ütleme, ei tea täpselt, kus need päris täpselt, kus nad asusid ikkagi selleks, et tormijooksu üritada või vähemalt noh, et üritada või lasta lähedalt ja lasta puruks mingi osa linnamüürist, mõni torn puruks lasta. Aga muidugi rootslased ei pida, rootsi palgasõdurid ei pidanud vastu ja tegid seal äkkrünnaku, lammutasid need kindlustused, röövisid venelaste pealiku ja saidki sealt teada, et missugune see olukord siis vaenlase leeris tegelikult on. Suurt kasu sellest ei olnud, venelased taastasid, needsamad kandsid uuesti ja ja nii hakkas piiramine võtma, noh, niisugust tavalist normaalset mõõtu linnakas sellega harjuma. See on küll imelik öelda sõjaga inimesed harjuvad, aga tegelikult nad harjuvad. Mis siis oli, tähendab, linnas v oli sisse viidud väga ranged reeglid tulekerade vastu ja pommitamise või nende nende suurtükikuulide vastu oli sisse viidud tuletõrje valve nii öösel kui päeval. Mõningatel teadetel on just nimelt seesama Hannibali rahvas olnud pidevalt tuletõrjevalves. Kodanikemajades olid ranged reeglid pööningut, tal tuli hoida niiskeid, härjanahku ja külmunud sõnnikuga toobreetvaid nõusid et tulekerasid kustutada või et noh, et katused põlema ei läheks. Ja Tallinna vanad majad olid tegelikult väga tugevalt ehitatud, sest nendel pööningut olid kaetud laiade kiviplaatidega ja paksu mulla korraga. Me peame meelde meeles pidama ka veel seda asjaolu, et nendes vanades majades olid ju sageli kõige kuivem koht kauba laoks oli ju pööning, mistõttu need vintsid ja rullid, mis tulevad välja vanadest majadest, see, see osutab seda, aga see pidi ka kandma, see ei saanud olla lihtsalt õhukeste serv laudadega kaetud pööning. Nii et selle tõttu oli tuleoht muidugi väiksem ja need tugevad pööningut kaitsesid siis neid maju nende kivikuulide eest. Nii et üldiselt jääb mulje, et linnamajad pidasid piiramisel hästi vastu ja eritis ja suuri, niisuguseid massiivsed tulekahjusid tolle piiram seal üldse ei juhtunudki. Pigem oli tegemist hoopis väljaspool linnamüüri asuvate ehitistega. See oli alanud juba juba enne piiramist või piiramise vahetul algul esimesel päeval, mis tehti, no kisti maha, väljaspool linnamüüri asuvad igasugused hooned ja uutsikud ja oblikud, mis olid sinna tehtud. Neid oli kindlasti selles kohas, kus praegu on meil Vabaduse väljak. Ja muidugi meil oli eeslinnaosad ja ennekõike kalamaja, mida ei õnnestunud maha lahk maha lõhkuda. Sellele pandi tuli otsa ja seda tegid tallinlased ise oma kätega. Esimesel veebruaril lõhkusid venelased Pirita kloostri ära ja kroonikas on kirjas, et ka võllamäelt olevat võllapuud ära veetud koos varastega, kes olevat sinna üles poodud. No miks tekib küsimus, ega nad neid vargaid ei tahtnud kätte või nad ei tahtnud võidelda katoliku kiriku vastu või Pirita kloostri vastu. Neil oli vaja materjali, jämedaid, palke, puid ja loomulikult Pirita kloostrist saadiga suuri kive, millest sai kuule tahuda. Nii et see oli see peamine eesmärk. Jäi puudu selles piiramises anekdootlikult juhtumit. Kolmandal veebruaril tungis Rootsi palgasõdurite pealik ilma kuberner Hurni loata. Nojah, aga pealik oli parasjagu purjus oma meestega Tõnismäe all asuvasse vene venelaste kantsi, lõi seal hulga venelasi maha ja suures hullumeelsuses vedasid ka ühe suure siug, suurde jõgi või väli mao. Neid nimetatakse niimoodi need kõige suuremad suurtükid, mida võiks ju Kiek in de Kökis ekskursioonil käies veel ka näha, kui suured nad on ja kuidas, kuidas nad nad ära sikutasid. Ühe viisid linnusesse, aga pealik ise, hulljulge pealik oli nii palju pihta saanud, et ta siiski suri järgmisel päeval. Nii et nii need on, need esimesed kirjeldused piiramisest. Professor Jüri Kivimäe räägib nädala pärast, mis Tallinnal edasi juhtus 1577. aasta hilistalvel n kiptaly ajaloolise romaani suure nutu ajal. Tegevus toimub 1570.-te aastate teisel poolel Tallinnas ja üheks tegelaseks on ka Iivuashenkelberg, kellest teose esimese osa käigus saab talupoegade juht. Katkend ühest lahingu järgsest olukorrast Engippeli moodi värvikalt. Jälgipel kirjutav. Seega selgus, et tapatöö on alles hiljuti tehtud ning nüüd peaksid tatarlased olema veel ligiläheduses. Ja kui vabadikud hakkasid uurima teid, siis leidsidki nad nende hobuste kapjade jäljed, mis viisid ikka ida poole. Talupojad hüppasid sadulasse, haarasid pihku oma vardad, Orad, mõõgad ja püssid, olles iga silmapilk tapluseks valmis. Ivo Aga kannustas oma hobust nii hullusti, et talupojad suutsid oma Ruunade ja märadega vaevu temaga sammu pidada. Ivo, kes kihutas lahtise mõõga vees, liikus nii uisapäisa hooletult, nagu oleksite valmis tormama vaenlasele otse suhu. Peamees vaata ümber. Hüüdis äkki rap ees kihutavale Ivo-le ja osutas käega vasakule, kus metsavahelisel lagendikul põõnutad ning pikutas trobikond venelasi. Kõigil karvased kõhud paljad ja pööratud vastu päikest, kuna nende ruunad lonkisid rohtu süües ringi. Suures tuhinas oli Ivo ratsutanud neist mööda, mille tõttu tuli tal nüüd oma hobune ümber pöörata. Seesuguse ootamatu ning äkilise kohtumise üle olid vabadikud nii üllatunud, et nad ei osanud teha muud, kui jätta oma hobused teele seisma. Kuid veel enam olid imestunud venelased, kes ei osanud enam karata püstigi, vaid peenutades maas, vahtisid tulnukaid. Ivo kannustas oma hobust nii ägedasti ning valusalt, et see norsates ja ajades end tagumisele jalgele püsti ei liikunud paigast. Talupojad aga tormasid venelasele rüsinal otsa, raiusid neid kirvestega, pistsid ahingute ja odadega läbi ning sõtkusid hobuste kapjade alla. Küll kargasid venelased püsti, haarasid oma vardatki pihku, kui kõik see oli hilja. Enne kui vabadikud suutsid vaadata ringi, olid nad kõik need 40 karvast venelast maha löönud ning Natinud. Edasi tuleb Ivoshenkembergi käekäigu kohta lugeda raamatust suure nutu ajal. Kuulmiseni nädala pärast.