Tere, teatrisõbrad. Seekordse teatriliidu aastapreemiad on jagatud aga veel. Sel reedel anti näitlejale Hans kaldojale üle raadioteatri näitlejaauhind. See on preemia eesti näitlejale mõjuva töö eest raadioeetris. Hans Kaldoja osalusega salvestiste arv raadio heliarhiivis ulatub peaaegu 700-ni ja raadioteatri asutamisest möödub tänavu 85 aastat. Kahjuks aga on kõiki teatripreemiaid ja mõneti ka teatrikajastusi varjutanud nukuteatri ümber möllanud sõnasõda ja kummaltki poolelt lähtunud kommunikatsiooni kaos. Hästi võttis olukorra kokku kirjanik Aidi vallik öeldes, et kui on tunne, et mõlemad pooled on milleski olulises eksinud siis poolt lihtsalt ei valita. Sellepärast ilmselt ongi nüüd paljudel keeruline nukuteatris toimunu suhtes seisukohta võtta või oma arvamust avaldada. Kaminul tsitaadi lõpp. Nuku uuele juhile Joonas Tartule ja tema meeskonnale jääb soovida vaid palju häid ideid ja uuslavastusi teatribilanss tasakaalu saada. Kuna aga seda tööpõldu jätkub mitmeks aastaks, siis räägimegi kohe lähemalt teatri kollektiivi eestkõneleja kunstilise juhi kohusetäitja Taavi Tõnissoniga. Millised on nukuloomingulised soovid? Head kuulamist, soovib Meelis Kompus. Imearmas muinasjutt. Mis laadamelu ja Pettumus ja. Rõõm ja lust. On armas. Navi Tõnisson, enne kui me räägime, mis nukuteatris nüüd tänasest päevast ette vaadatuna peaks saama ja, ja mismoodi nüüd plaane, nukuteatritrupp, nii loominguline kui ka tehnilised töötajad peavad sättima, koostasime ministeeriumiga sündmus, tore natukene ka trikist rääkida. Sinu roll on muutunud selliseks üle linna kõneaineks, sa mänginud kolm tundi laval ja sa oled põlvede peal. Jah, mina ei ole küll tervelt kolme tundi kogu aeg laval ja et ma mängin põlvede peale, see on ka tõsi, aga roll on siis mina, mängin lord Farqvaadi. Minu roll on selline vastandunud kogu ülejäänud seltskonnale selles näitemängus. Ja mängin kurikaela. Kuidas sa selle lahenduseni üldse jõudsid, et tõepoolest põlvede peal seda mängida ja kasutada siis nagu poolsimist on nukkia pool sinust ei ole rokk, oled sina ise? Ma pean ütlema, et see lahendus ei ole tegelikult minu välja mõeldud lahendust, me saime selle materjali, eks ole, kaugelt ameerikamaalt ja lavastuses on nii mõnigi asi, mis on sealt kehalist pärit ja, ja see tehniline lahendus kuigi mitte üksikasjadeni, aga üldjoontes tehniline lahendus on pärit originaalist, nii et mul oli see ette antud, et, et ma mängin väga lühikest kasvu inimest. Tõsi, võib-olla oleks võinud välja mõelda, midagi muudetav, ma ei tea, et ma mängin kükakil või, või kuidagi teistmoodi, aga aga see tundus kuidagi kõige mõistlikum see põlvili olemise lahendus ja ütled, et, Vahel siiski sõna käis läbi, et on siis vaja või ma ei tea, mitmekordselt põlvekaitsmed sulanud. Mul on, mul on väga hea tulla, raisad vaevunud muidugi, aga tegelikult järele mõelda siis see, mida Mart Müürisepp teeb eeslinnas, on kindlasti sama suur vaev ja võib-olla suurem vaev see, mida Sepo Seeman peab šekina läbi tegema, seal on kindlasti sama suur vahepeal neid esinemisi on seal veel? Jah, ma olen sundasendis, aga ma olen sellega harjunud. Minu töö spetsiifika ongi tihtipeale olla sundasendis. See ei ole lihtne, see on füüsiliselt on see väga suur koormus. Põlved peavad hästi vastu, sellepärast et koormus põlvedel ei olegi nii ülemäära suur, pigem saavad vatti jalalihaste kõhulihaseid, sest kuskilt peab see edasiliikumise inerts tekkima. Eks ju. Siiamaani olen hakkama saanud naised, kes on edaspidi ka Minipool kallim, oled õiges pead juurde. Olin pall. Ei taipa, miks ja usud. Kas ta siis teatrielus üldse elus, nii et kui asjad hakkavad juhtuma, siis on kohe ja kõike väga palju. Liiga sinul see roll praegu, tükid, mis on niikuinii mängukavas ja nüüdseks teada, et sa oled teatri kunstilise juhi kohusetäitja. Ta vist on jah, elus üldse niimoodi, et kui on, mida teha, siis on korraga palju teha ja kui ei ole, siis on kuidagi vaikus igal pool. See teade ei olnudki tegelikult heade, selles mõttes, et keegi oled mulle, et nii, nüüd niimoodi on, minu käest ikkagi küsiti. Ja ma sain aru, et keegi peab olema. Ja praegusel hetkel senikaua, kuni kõik on väga lahtine, oleks olnud meie meelest vale tee minna sedapidi, et leida keegi väljast, et antud hetkel minu roll siis selle kunstilise juhi KT-na on tegelikult üritada seda trupp ja neid inimesi koos hoida olla vahendajaks. Et meie mured saaksid nii-öelda leti, et me saaksime ära rääkida selle, mida me peame oluliseks, mis peab alles jääma siin majas. Et elu läheks edasi antud hetkel mina ei saanud ühtegi lubadust, aga ma saan olla vahendajaks, toetajaks. Mis see põhiline on? Missimajas peab alles jääma kõige põhilisem, mis peab alles jääma, on lugu. Sest et see on see, mis muudab meid ainulaadseks peaks ära kaduma, siis me oleme lihtsalt üks teater, aga ma olen ainult 100 protsenti kindel, et seda ei juhtu. Ja kust need hirmud on tulnud? Ajakirjanduses öeldud, et mis nüüd nukukunstist saame, kas need nukukunst ikka jääb või kust see küsimus? Teatri nimigi ütleb ära, millega on tegemist? Jah, ma arvan, et pigem ei olegi küsimus selles, et me kardaksime eelmisest, et nuku ära kaob, pigem on küsimus selles, et me lihtsalt veel ei tea, milline see tulevik on, oleme mina, olen siin majas töötanud 10 aastat. Ma olen harjunud töötama ühtepidi ja nüüd korraga on kaardid tegelikult üsna segi paisatud. Eksite, eesotsas väga karismaatiline liider, kellel oli väga suur nägemus asjadest. Tal oli palju hullumeelseid ideid, millest väga paljud ta suutis ära realiseerida. Palju võib öelda, aga üks asi on see, et ta kandis vastutust. Aga minevik jäägu siis minevikus pilku selja taha pöörata väga ei saa. Me peame vaatame edasi ja ma pean ütlema, et meil ei ole mingit paanikat. Pigem on maja täis sellist positiivset ootusärevust ja head energiat ja tahtmist, et seda ma pean küll ütlema, et meil on majas üks hästi suur seltskond inimesi, kes on valmis andma oma parima. Nüüd on vajadus potentsiaal lihtsalt ära realiseerida. Kuidas sa kirjeldad neid meeleolusid siin teatris, mis on järgnevad muudatustele sihtasutuse nõukogus ja teatrijuhi väljavahetamisel? Oleme ühes kokku lepivad omavahel. Et ega seda väga palju ei ole, mis meil antud hetkel on. Ainult see teater, eks meie jaoks on see kõige olulisem asi, et kõik, mis meil on, oleme meie ise ja meie peame olema nagu, nagu üks rusikas. Praegu me seda oleme ka, me oleme peaaegu iga päev kokku saanud ja lihtsalt arutanud plaane pidanud lohutanud 11 ja üritanud välja mõelda seda teed mida mööda meie kõige paremad edasi läheksime. Ja mis on kõige olulisem, on see, et me peame tagasi võitma oma publiku, mitte tagasivõitmisest, loodetavasti nad ei ole kuhugi kadunud, aga peame nüüd üritama oma publikule selgeks teha, et lukku ei ole ära kadunud. Et meil ei ole vaja maha matta, ei ole loobunud oma töödega, sest eks et siin majas tehakse edasi sama häid asju, kui on siiamaani tehtud, et ja loodetavasti veel paremaid asju. Ühesõnaga, me tulevik ei ole nii tume kui kõrvaltvaatajale võib-olla praegu paistvaim. Vaadata järgmisesse hooaeg kätte ja lihtsalt noh nii hüpoteetiliselt, et kui teatri miinuseks nimetab audit üle 350000 euro, siis kas siin võivad löögi alla sattuda näiteks järgmise hooaja uuslavastused kuskilt peab see kokku hoidnud. See on küsimus, millele ma tahaks isegi vastust saada, et meie oleme praegu koostanud teatri loomingulise seltskonnaga ja loomenõukoguga Nonii järgmiseks hooajaks. Ja selles plaanis seisab kümmekond uuslavastust. Meie oleme igal juhul valmis edasi minema, nüüd sõltub sellest, et kuidas otsustab meie juhtkond, meie nõukogu. Kuidas oled sa ka nõus, et uuslavastust ärajätmine repertuaari nagu hõrendamine ei oleks kõige parem? Ma arvan, et see oleks isegi kõige halvem, mida üldse teha annab, sest et kui tähelepanelikult meie repertuaariplaani vaadata, siis paar on niigi küllalt hõre. Ja vastupidi, need lõngad, mis siin on tekkinud aastate jooksul, on vaja ära täita. Me oleme olnud raha suuresti seotud projektidega ja seal on olnud väga tore. Aga nüüd oleks minu meelest aeglaseid uuesti tasakaalu viia ja, ja kindlasti ei ole õige tee Uusile vastase mitte teha, sest et neid inimesi, kes tahavad siia teatrisse tulla, praegu on väga palju selleks nende ootuste petmine. Ja tegelikult meie jaoks ka ju, et ükski näitleja ei ole huvitatud 10 aastat sama lavastuse mängimisest, isegi kui see on väga hea lavastus, see viidi ta edasi, eks, et me tahame ju näitlejatele kõik areneda, tahame rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem, eks tahame uusi lavastusi. Mis tähendab siis seda, et rohkem mängida siinsamas oma teatrimajas ja kas mängida rohkem siinsamas oma teatrimajas ju tegelikult rohkem mängida üldse. Viimased lavastused, mis on meil tehtud, on jah, tõepoolest olnud projektilavastused, mis on viinud meid majast välja poole aga seda peamiselt selle tõttu, et meie õues remondis, eks meil on üks suur saal, mis on praegu kasutamata ja oleme otsinud võimalusi. Loodetavasti see maja ehitus ikkagi läheb edasi, loodetavasti me saame, oli ja saame hakata rohkem mängima järjest rohkem uuesti oma majas, et seda tahaks kõige rohkem. Taavi Tõnisson, kas see variant võiks siiski olla selline noh, kõne alla tulla või reaalne, et kunstilise juhi KT saabki nukuteatri kunstiline juht ja sa jätkad selle koha peal, kui sihtasutuse nõukogu esimees on Kalju Komissarov, Parun, keda sa tunned juba aastaid, tan sinu õpetaja ja tegelikult kõik võimalused ja tingimused, justkui selleks oleks loodud. Et see koostöö võiks olla viljakas. See on oluline. Küsimus ja ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei ole selle peale üldse mõelnud. Ja neid jutuajamisi teatris inimestega on väga palju olnud, seal on väga palju võimalikke probleeme. Näis, et see ei ole kindlasti see koht, kus saaks realiseerida oma nii-öelda isiklikke ambitsioone ja mina kindlasti ka ei tahaks seda teha, sellepärast et nüüd tekkis võimalus. Eks, et neid võimalusi on varem ka olnud, ma tahaksin seal oleks võimalikult hea juht, täna ma ei ole kindel, kes on see võimalikult noh, kõige paremini ei oska seda öelda, kas mina olen seal kõige õigem lahendus? Lõpetuseks, mis sõnum praegu nukuteatripublikule võiks olla? Selleks üleskutsed ostma nukuteatrisse pileteid, seda on hädasti vaja praegu, ma arvan, et see on kõige õigem sõnum ja võib-olla isegi kaks asja, esiteks, et me ei ole teid maha jätnud ja me ei ole mopulikult unustanud. Teiseks, et kui inimestel on soov meid aidata, siis kõige parem moodus võitlemiseks on tegelikult teatri külastamine ja tulge teatrisse, lihtsalt tulge teatrisse, sellega aitabki meid kõige rohkem. Aitäh, Taavi Tõnisson ja palju jaksu. Ma ei tea, mida mõtled, kui ütled, et aeg ravib haava. Usun, et isegi ei saa aru. Kaksikud nõrkusi ahastus. Lootusetuse lase. Teatesaate stuudios on meil hea meel teretada nüüd külalist kaugelt Viljandi Ugala näitlejanna Carita Vaikjärv. Tere. Karita ringreisid Ugala teatrile ei ole ju üldse selline harv nähtus, nii et tegelikult me saimegi sinul niimoodi hõlmast kinni. Sellel ajal, kui Ugala teater oma trupiga oli Tallinnas selle nädala alguses ja esitasin jälle menuka Tuco Aro Ja konkreetselt selle tükiga olema nüüd kolmas kord kodust väljas. Bukvar puhul tingib lava et oleks pöördlava ja et ära mahuks. Väga paljudesse kohtadesse ei ole jõudnud. No te olite draamateatri lava peal, kas ainult mulle tundus nii või see oli ka tegelikult nii, et draamateatri lava on üksjagu väiksem võrreldes Ugala suure saali lavaga. Draamateatri lava on väiksem, ikka palju väiksem, aga mahtusime täpselt aksistaksi, kuidas mängu mõjutab, ta mõjutab iga kodust väljas olek mõjutab noh, üldse ruum ise juba, kuidas kõik. Just nimelt need vahemaad ja käigud ja asjad, et sa võid küll veic enne etendust ilusasti ära vaadata, aga siiski selgub etenduse jooksul, et midagi jäi ikka kuhugi kahe silma vahele, mida sa ei näinud ette või. Aga ma ei oska öelda, kumba pidi, ta võib mõjuda positiivselt või negatiivselt. Oli esmaspäevasel etendusel ka võib-olla hetke, kus kõik vahemaad ei olnud nii välja mõõdetud või juhtus midagi ootamatut. Muidugi. Ja publik nägi meile on seal vanker, ja kui Ugalas ta saab teha täiesti suure ja uhke kaare ümber pöördlava, siis draamateatrisse nii ei olnud, et ta pidi minema otsemat teed sinna, kuhu mahtus sõja. Ja meil on laval lapsed, kes ei leidnud järsku teed lavalt välja. Aeg-ajalt ta mõjub jälle just nimelt, et sa võtad ennast hästi kokku ja sealt võib tekkida midagi hoopis uut. Aga publikus on ka erinevus Tallinna publik ja Viljandi publik. Ühed teatrisõbrad ju kõik, kes on ostnud pileti ja tulnutega. Jah, ka kodus võib olla täiesti erinevaid saalitäisi ja see ongi selle õhtu sünergia, mis tekib, et see võib tekkida, kui on saalis näiteks mõned inimesed, kes kuidagi algusest on hästi kaasas ja sütitavad sellega ka nagu kõrvalistujaid kas nad siis vastavalt siis naeravad või mitte või noh, et see on täiesti õhtuti väga erinev. Ma panin tähele ühte sellist hästi ootamatult naerupahvak esmaspäevasel etendusel see võis tulla sealt kusagilt teiselt rõdult või kuskilt tagant tagant, igal juhul lause peale, mida siis ütleb minna ema, keda mängis kiiri tamm. Kui elada ei jaksa, sure ära. Ja suur naerupahvak, millega seda seostada. Ma ei tea, ma mõtlesin ka, ma kuulsin seda, mis tundus noorte meeste naer või selline noorte inimeste naerma, selline tugev? Jah, ise mõtlesin sellele, et mis see siis nüüd missis käivitas, et kas oli, ma ei tea. Mõtlesime, et äkki mingi parool kusagilt on õhku jäänud, ei tea, kuigi sellele reageeritakse ka muidu, aga mitte nüüd nii laginal et tavaliselt selle lause mingit tagasisidet alati saalist saab. Sa räägid saalis energiast, aga kas saab rääkida ka iga lavastuse puhul nende etenduste jooksul, milles mängitakse tekkivat sünergiat püüda kirjeldada seda Uku aru sünergiat, mis saalist tekib? Vanuseliselt öelda seda käib väga vanemas eas publiku vaatamas ja ja nooriga, aga kuidagi hästi on üks koht, mis, kus alati on, tajun, et ikka hooaeg kestab, sügis, talv, kevad, kus on haigused ja kõik kõik muu ja kes köhib ja kes kuidas. Aga on üks koht, kus on reeglina mõlemalt poolt väga-väga vaikus ja kuidagi on see, kui isa on surnud ja kõik istuvad ja on teadmatus, mis edasi saab. See paus on küll üks hetk, kus nagu kuidagi kõik on vait, sinna lavastusse sisse lavastatud, palju pause või sa tajud ära, nende pole seal on kaasas. Nad kuulavad ja elavad kaasa. Noh, mulle tundub endale täpselt sama olles seda lavastust näinud kahel korral, esimene kord siis eelmisel kevadel praktiliselt kohe pärast seda, kui ta oli välja tulnud Ugala teatris ja nüüd siis sellel külalisetendusel, et soomlane esimestest hetkedest nagu teiega koos ja see ei lagune ära. Siin tekib nüüd küsimus, et mida siis lavastaja Madis Kalmet on selle tüki puhul niivõrd õigesti teinud, et aasta on läinud seda mängitud ja see kõik püsib ja seisab, see struktuur on niivõrd paigas. Noh, mina ei oska seda seletada või kuidas need asjad nagu kui hakatakse proove tegema, milline on proovi, õhk on, kuidas truck hoiab 11? Need on ju samad inimesed, kellega ma ikkagi pea iga päev töötan, lavastus pidi erinevalt, aga, aga ikkagi. Ja on ühel hetkel miskid, asjad kõlksuvad kokku. Et see energia ja koos teha tahtmise ilmselt see kandub siis lavastusse. Kõigil on oma asi hoida ja ja üldiselt seisis, kandub publikusse ja sealt peegeldatakse vastu. Et ma ei oska öelda, et Madis Kalmet oleks midagi midagi täiesti teistmoodi ja teistmoodi lahendanud, et lihtsalt see, et ma arvan, et see on iga materjali puhul saad alati ka ju ei teki. Et aga see ongi, et see ei ole mitte kunagi minu arust prognoositav. Kui ka kõik tegurid peaksid kindlustama õnnestumises ei pruugi nii minna ja sa võid tagantjärgi mõelda nii ja naapidi, mis läks valesti ja seda ei mõtlegi välja. Ja see ongi väga põnev, alati. Suhkrulugu on lugu meist endist, see on üks asi, aga kui Ugala teater hakkas seda ette valmistama ja tulid esimesed teated, et seda hakatakse nüüd tegema veerand 100.-ks sünniaastapäevaks ja vastasin mina, olin natukene alguses skeptiline, et noh, et miks sellist ka filmi kinolinal tuntud materjali on vaja nüüd nagu teatrisse tuua, et kuidas publik selle vastu võtab, et kas sul on ka meeles sinu esimesed mõtted, kui see materjal nagu välja käidi? Ja sina, peaosalise Minnale, jah, kui see jutt liikvele läks, et noh, see materjal on plaanis ja siis siis ühel hetkel tuleb see osade jaotus. Esimene mõte on ikkagi ju, kui teil, Uku Arold, noh, loomulikult hakatakse filmiga võrdlema, siin ei ole pääsu ja siis tuli järgmine laine silo peos, aga peale selle kolliga ja seda ka. Aga kui oli tekstiraamatu läbi lugenud ja kui me olime juba alustanud, mis oli selge, et me teeme täiesti oma asja ja siniseda ei tasu karta. Või vähemalt mina ei peljanud, mina teen ikka nii, nagu mina teen, kuhu me koos jõudsime selle looga, et see on nagu meie lugu ja nende inimeste, kes siis seda tegema hakkasid, et kust ma kui lisamõtteid ja toetust saime, oli ikkagi romaan. Raamat tihtilugu, kui öeldakse, et see lause oli filmis ka? Ei, see oli raamatus kõigepealt raamatut raamatus on muidugi raamatusse jääb väga palju, mida ei jõua, ei teatrilavale ka sinna filmi. Sa oled öelnud filmi teadlikult kohe vaadanud, läbigi mitte ei, ja ma olin seda kunagi näinud. Aga mul olid tõesti meeles mõned kaadrid ja mingi emotsioon sellest filmist suured plaanidele kullist ja loomulikult kurikuulus Akseli ja minna kohtumine seal Victoria allikate ääres, kus noh, pill ja kõik see armumise koht, et see oli ka filmist meeles, aga jah, ülema nagu ei vaadanud, et mul endal ei tekiks seda võrdlusmomenti, las teistel tekkima kaid. Hiljem küll jah, seda kuidagi satused pärast juba näidata, päris palju seda. Väga õnnestumine ta siiski on, rääkimata sellest, mida on kirjutanud kriitika, seda on öeldud. Et see on triumfi Ugala teatrile, peaaegu, mitte milleski ei ole kriitikas minu meelest selle lavastuse poognaga oponeeritud või otsitud võib-olla viidatud, et äkki võiks laval vähem asju olla või noh, aga see on selline kosmeetika ikkagi, et on see siis need tegijatele ka selline üks õnnelik tegemine ikkagi. Jah, nii võib täpselt, see oli õnnelik ja väga tore tegemine. Kas sa tead ka, et saab vikerraadioküsitlusel, mis me korraldasime aasta lõpus saavutasid naisnäitlejate seas neljanda koha? Jah, mulle helistati ja meil oli hääletajaid kokku 689 ja 90 inimest leidsid, et sina olid kõige parem naisnäitleja just nimelt minna rolliga aastal 2012. Seda on tõesti väga, väga rõõm ja aitäh, et vaatamas käisite. Teatriliidu aastapreemia nominatsioon täpselt samamoodi, kui tähtis see tegelikult oleks olnud, kui see oleks tulnud sulle või on see nominatsioon juba iseenesest. Nominatsioon on ise juba väga suur au. Ta on väga meeldiv tunnustus ja ikad annab jaksu edasi pusida toimetada. Nagu ütles Kersti Kreismann, kui ta tõesti seal ei ole, et kõik, kes siis on nomineeritud ja kindlasti veel ja veel näitlejaid, kes siis sel hetkel selle 10 sisse siis ei mahu, kas kõrvalosa või peaosa nominatsiooni, et ma arvan, et oleks väärt seal seisma. Aga kuidas sulle mõjub endale selline kiitus, kui seal tuleb ühekorraga ja hästi palju? Bay mõjub alati ajakirjandus või kriitika kriitikaks, aga on olnud nagu tänu sellele tükile väga mõned kohtumised nagunii poes, kus inimesed tulevad juurde ja see on nagu väga meeldiv olnud. See kiitus, nagu on kuidagi väga korda läinud. Karitavaid öelda, et sedapidi toimib see suhtlus publikuga ikkagi ka, et näitleja ei pea olema seriaalis poes keegi tuleks rääkima rollist, vaid ka teatrilavalt võib tekkida täiesti selline otsene kontakt. Vähemalt Viljandis ja juurde on astutud Viljandis. Linn on nii väike. Ma varem seda nii ei ole tajunud. Kas keegi vaatab sind selles mõttes tänuliku pilguga, et on eelmine päev? Ilmselt ta puudutab, sellest on ainult hea meel, kui see, mida ma laval teen, läheb inimestele korda. No siit oleks hea kohe mul edasi küsida. Kunagi vist Voldemar Pansole öelnud sellise huvitava mõtte, mul ei olnud seda raamatut täpselt tsiteerida, aga noh, mõte oli umbes selles, et üks näitleja jõuab oma elu jooksul ära, mängida võib olla 100 kontrolli, neist kümmekond on õnnestumised ja kui eriti hästi läheb, siis üks kuni kolm on sellised. Tipprollid et kui sa oled ennast, pole sellesse konteksti vara, seda saab öelda hiljem hiljem hiljem ju kas see nii on või kuidas ja tihtilugu ju nõndanimetatud sellist statistikat teevad, teised, endale võivad korda minna hoopis teised rollid. Väga tore, kui need kokku langevad. Aga et jah, on ka rolle ja tegemisi, mis võib olla nii suurt tähelepanu ei pälvi, aga sul endal on kallid, sul on ka selliseid rolle, muidugi on tähtsad tegemised, kindlasti oli Priit Võigemast lavastus Norweitud ei, oli väga õnnelik tegemine, siis kindlasti teen või noh, selline puremine, aga, aga teistmoodi tore tegemine on, duetid näiteks on. Ja neid veel on, mis niimoodi olulised on endale? Nad on sageli, küsitakse näitlejate käest ja ma küsin siis ka, et kui noh, selline oluline moment selles töös on ikkagi see ootuses elamine, et saabub minu roll ja, ja tuleb see õige hetke ja see kõige õigem lavastaja hea partner Ma arvan, et sa võtad igast järgmisest tööst, et ei oska niimoodi oodata, et need oleksid kolm, kolm roll elu jooksul ja nüüd, et ilmselt ikkagi on nii, et iga järgmist tahad uuesti ja uuesti uuesti, et aga ootust selles töös on muidugi seda tunnet too, et iga järgmist alustad justkui jälle nagu nulli, täiesti. Et noh, nüüd hiljuti tuli meil esietendus Taago Tubina lavastus, kole mees. Oli materjal küll me puresime hästi, põnev jälle, et kas ma saan teistpidi hakkama või? Alguses oli küll tunne, et mitte midagi ei oska, mina ei oska, vot kõik selle ameti, ma panen need maha. Ei no lihtsalt tundub ühel hetkel noh, lähme laiali. Et nõutus, hetk ikka tekib. Minna ütleb selles. Uku arvas, et ma ei tahtnud saada suure talu perenaiseks. Sa paned ennast sellesse näitlejad ja konteksti, et mida sa oled tahtnud. Iga näitleja soovib head tööd, suurt tööd ja see on väga nagu väärt kogemus. Olla praktiliselt terve tüki vältel laval. Kuidas jagada jõudu ja kuidas mingid seene vedada, tajuda täna õhtul, kuidas meil läheb? Ma arvan, suurt ja uhket tööd on alati põnev teha ja et sa lähed ikkagi heas mõttes Tsahknalt kallale, sellele tahad teha head tööd. Suvel on hea koht sinu jaoks. Jah, ma arvan küll, et seal ma tunnen küll, et mul on seal hea olla. Hoitakse inimesed, kes seal kolleegid ja partnerid ja see maja samas mul ei ole võrdlusmoment. Võrdle Muku oruga, viha valib meheks rikkavad olu peremehe asemel Bennita lõõtspillimängija kolib temaga metsade ja rabade taha, et rajada siis Uku orule omase kodu ja olemine. Ja te ei kahetse midagi. Et kas Ugalasse minek, seal olek on ka natukese selline. Ma ei ole niimoodi mõelnud, aga mõtle. Ei tea, ma usun, et ma ajaksin asja igal pool, kuhu siis elu või saatus sind nagu suunab, et see valik sai pärast kooli tehtud ja kuidagi see nii jäänud ja muidugi on ka ikka on küsitud, et kas nüüd nii jääbki või no aga ma ei tea, ei ole ka mujale väga kutsutud ja ja tihtilugu ei niisama ju vist ei kutsutagi ära või tule üle, võib-olla kutsutakse. Ma ei tea, mind ei ole kutsutud, nii et mul ei ole seda momenti nagu tekkinud, et ma üldse peaksin nagu mõtlema, et aga äkki läheks mujale, et ilmselt kui pakkumine tehakse, ju ma siis mõtlen, võibolla mõtlen siis kas Ugala kasuks või selle pakkumise kasuks, ma ei tea. Aga seda ma võin küll öelda, meeldib kuuluda ja seal, kus ma olen, seda kohta ma hoian. Aga kuidas teisiti? Veidi paistab, et kas on vahel see tunne, et noh, päris elu ja melu ja möll käib siiski kuskil mujal, mitte Viljandi linnas. Noh, faktid räägivad ise enese eest, et mingit tööd, teatrivälised tööd näiteks, kus näitlejad ennast rakendavad. Need jagatakse küll üpris Tallinna siseselt, aga seda ütles kunagi kursavend Carolguncel ja ma olen ka täiesti nõus, et Viljandisse kolides muutus Eesti palju väiksemaks Tallinnas elada, siis tundub, et Tartu ääretult kaugel Viljandi ääretult kaugele Pärnu väga kaugele. Et see kõik ei hakka minemagi, et aga kui sa seal praktiliselt keskel elanud, siis on igale poole tund noh, hea küll, Tallinnasse kaks, aga sa jõuad nagu kuidagi tihedamini käia nendes teistes linnades, kui mulle tundub, kui Tallinna inimesed juba Tallinnast väljasõit on nii pikk, et ei hakkagi minema. Et ma ei tea, et Eesti on nagu väiksem ja. Et absoluutselt sellist kõrvalejäetuse tunnet ei teki Viljandis no kasvõi tööde mõttes, et ka need tööd ütleme, teatritööd siis rollid ja materjalid, et need noh Tallinnas, kuna teatreid rohkem siin on rohkem etendusi. Siin mängitakse paratamatult rohkem, et sel ajal, kui sul on vaba päev, on võib-olla su kursusekaaslased siin laval linnateatris ja võib-olla Vanemuises jah. Oleneb, mis kandi pealt vaadata, mingil hetkel saab endale rohkem ära. Et kuidagi aega aega on rohkem. Mul lihtsalt kohati tunne, et natuke Tallinnast väljas peab rohkem vaeva nägema, et sa uudisekünnise ületaks. Vot sellepärast on sind hea meel näha siin ka selles saates stuudios. Aga mis selle põlvkonna noh, tahaks tekitada või omas peaski kasvõi niimoodi kuidagi panna lahtritesse kõik inimesed siis on lihtsam kuidagi vaata, kes meil siin ümberkaudu on, eks ole, et ikka seda näitlejate seltskonda vaadatakse läbi selle lavaka ütleme lendude siis, et kas see võib olla selline meelevaldne liigitus, et olete neli aastat küll koos õppinud, aga äkki ei peaks neid nagu sellise ühte konteksti enam üldse panemagi Igalühel oma tee. Ma arvan, et sellest ei ole probleemi, et kui on kergemini moodi hoomata, et me ise ei tekita sellest mingit et see kuidagi vaevaks kursus oleme, me niikuinii hoiame üksteisel silma peal ja suhtlen, et ma arvan, et sellest ei ole miskit halba. Kaagnos end omavahel läbi ja, ja vahel harvemini, vahel tihedamini. Väga rõõm on küll, et kõik teavad ikkagi, kuidas kellelegi elus läheb. Suur õpetaja, Elmo Nüganen käib ikka aeg-ajalt Ugalas vaatamas, seal töötanud küll aastakümneid juba tagasi, aga ei ole ammu käinud. Kui me siin käime, olen kuulnud köhatust saalis. Esmaköhatus SF kursust jälle veab, eks, et see on märk ilmselt neljast aastast, mis on nagu talletunud kuhugi, et sa kuuled. Kas köhatused erinevad värvingud ei, sellist morset välja ei loe. Et aga ma usun, et ta hoiab meil vaikselt silma peal. Ja kui see köhatused saalist kostab, et kas käib selline nõks läbi? Ikka käib ja võtad teadmiseks. Aga see ei ole halb teadmine selles suhtes on väga meeldiv, et õpetaja-õpilase suhe ikkagi jääb. Ikka, kui sa tead, et keegi sulle oluline inimene on saalis sa kuidagi on teine sisetunne, natuke. Carita Vaikjärv, suur aitäh, et sa leidsid aega stuudiosse tulla ja natuke sellest rollist ja Ugalas olemisest ikka taastada, natukese lukuaruga võrrelda. No väga tore, ma saan ise ka nüüd selle peale, ma ei ole jah nii mulle öelnud, et olen kuhugi metsade vahele peitu pugenud. Aitäh, korritovaike aitäh. Teatrisse. Enne saate lõppu jõuame veel ka Tartu Vanemuisesse, kuna viimaste nädalate jooksul on Vanemuises olnud mitu säravat esietendust ja meie palvel on nendel etendustel viibinud ja meie jaoks ka sellised väikesed mõtted kogunud helilooja ja teatrivaatleja Alo Põldmäe, kellega on jälle hea Vanemuises toimuvast rääkida. Päevast tere päevast. Esimene lavastus on alles kuuendal aprillil Vanemuise väikeses majas esietendunud Tšaikovski Jevgeni Oneginit, Alo Põldmäe. Seda on nimetatud selle hooaja vanem. Louise üheks tipphetkeks ma olen täiesti päri sellise ülivõrdes hinnanguga sest ega kui iga numbri järel Jevgeni Oneginit publik plaksutab, see näitab, et publikule väga meeldis etendus, lauljad olid valitud loomulikult suurepärased koosseis oli seekord välismaa solistide Leedu, Rootsi, Soome solistide ja ta oli lausa ja meie solistid, noh, kuidas võtta, jäid nagu tahaplaanile, sest ma ei tea, on see õige poliitika või mitte, aga aga meie särav täht Karmen Puis saab üles astuda alles kolmandal etendusel. No see on võib-olla ka seotud lepingutega, mis on välisartistidega tehtud, et ilmselt see ei näita teatri suhtumist oma solistidesse? Ei, ma arvan, et see näitaja teatri solistide suhtumist. Aga muidugi see on ikkagi väga tõsine küsimus, sest juba teist aastat järjest ooperile omistatakse Vanemuises väga väike roll oopereid lavastatakse välissolistide baasil, kuigi on olemas oma solistide baas ja see on väga murettekitav moment. Tõepoolest üksainus uus ooperilavastus sellisele väga säravale trupile ja samuti ikkagi väga pikkade traditsioonidega muusikateatrile, nagu Vanemuine. Kuigi ilmselgelt liiga vähe ja see on ilmselgelt vähe, sest kui on sellel hooajal nüüd tipplavastust, mängitakse neli korda, teatri juhtkond võib ju öelda, et ooperietenduste saalid ei ole täis aga ooperisaalid ei ole ka kunagi nii väga täis olnud, nii nagu ei ole täis olnud ka kõik balletilavastuste saalid ja, aga on ka draamalavastusi muidugi väikeses majas, mis ei ole kunagi 100 protsenti välja müüdud, on ka sellisele poolele saalile. On küll, selliseid etendusi on olema Vanemuises on ju tegelikult see väike ja ju haruldane koht, seal ei ole nii nii suurkohtade arv kui suures majas kuigi antud juhul Loneegini puhul oleks õigem koht poolest, võib olla suurmajas, on ka siin kriitikud mitmed öelnud ja esimene etteheide või ainuke etteheide, ütleme minul isiklikult on ka, et kõik need tantsustseenid hiilgapolaneez ja oli vahepeal isegi natukene koomiline vaadata, kuidas seltskond, klaasid käes, seal üksteise vastu nühivad, sest ei ole lihtsalt laval ruumi tantsustseeniks. Aga muidugi, see ei vähenda praegusele Moskva lavast Bertmanni lavastuse hiilgavat läbiviimist siinse Vanemuise trupiga ja Vanemuise trupp on tõesti väga hea Bertmanan siin tõesti väga hästi osanud ühendada selle klassikalises süžee lüürilise külje, üldinimliku külje, klassikalise Stanislavski lavastuse parimate joontega ja see inimhingele, see toimib väga hästi. Ja ma tahtsingi küsida tegelikult olla Põldma, et kui meid kuulavad teatrisõbrad, kes ei ole võib-olla nii suured ooperikülastajad, siis kas Jevgeni Joneegin, kuidas ta materjalil on, on see selline õige teos, millega võib-olla alustada oma ooperirännakut või võiks midagi kergemat, vaata, kuidas ta niimoodi vastu võtta on. No kuna ta on niivõrd üldinimlik ja iga noore inimese ja ka vanainimese hinges on midagi pesitsema selliseid tundeid, mida ei saa lõpuni välja öelda, mida ei kuulata lõpuni, mis jäävad kuskile niiviisi hinge pesitsema, kuna see just see varjata tunnete ja selle kiindumuste nii-öelda varjatud pool on siin siis minu arust just noor põlvkond, kes elab läbi neid armuvalusid ja, ja varjatud tundeid ja mittemõistmisi. Noh, siin on väga palju väga palju kõikidel põlvkondadel, mille peale tähelepanu pöörata. See on siis teie esimene soovitus ja nüüd, kui me seda juttu räägime täna pühapäeval, siis ongi ainult üks Jevgeni Origini etendus veel sel hooajal jäänud ja see on siis veel 26. aprillil. Minge kõik vaatama, kes saavad. Aga ole Põldmäe, üks soovitus veel ja see on taas muusikateatri vallast ballett. Tõrje kuulates ja see oli omamoodi üllatus, et Vanemuise rahvusvaheline balletitrupp, nii nagu ta on praegu suurem osa tantsijaid ja lavastajaid, on ju rahvusvaheline seltskond, et nende hulgast leidus üks selline särav lavastaja tulemus on niivõrd põnev sõna otseses mõttes ballett. Kaunitar ja koletis on selline muinasjutt, mis on läbi aegade olnud inimeste meeltes ja, ja see on juba kirjas sõnas, ütleme, et kuskil seitsmeteistkümnendast sajandist peale juba leidnud kajastust kuni tänapäevas selliste ooperifantoomi nii välja või kink kongini, nii nagu siin lavastaja, koreograaf silastaps sisse dras jutus kavalehel märgib. Tema on võtnud selle läbi aegade kõige niisuguse kontrastide rohkema muinasjutu ka oma balleti aluseks. Ja kaunitar ja koletis on laval tantsulises vormis, see on midagi väga uut ja väga julgelt. Ja esimene lavastus siin Vanemuises Sillastapsil ja minu arust väga õnnestunud lavastus, sest koreograafia on väga täpselt viidud muusikasse. Siin lavastaja on väga toreda muusika valinud ja kujutage ette, tavaliselt ju balletile tellitakse muusika ja siis vastavalt töötatakse koos koreograafiga selle muusika, kui vähendatakse või suurendatakse või pikendatakse või lühendatakse. Siin on sillast laps võtnud kolm heliloojat ja nende valmisteosed. Ja need on siis Malcolm Arnold, inglise helilooja, hispaania helilooja, haakin turina ja vene helilooja Aleksander Clazonovilt tervelt kolmest sümfooniast suured katkendid. Malcolm Arnold Tilk, kaks kolm sellist lõiku üksnes soliteer sära panud, mis väga huvitavalt alguses helilindilt tuleb, justkui üks peategelasi kuulab seal selli lindilt, seda tulebki helilindilt. Arnoldi soliteer Sarabanud. Ja see muusika on lausa hinge tungiv, eriti lõpp buss seal, kus koletis jääb üksinda, kus ta on hüljatud, kust tema armastatu on tema käest ära võetud. Nii et see alguse ja lõpumuusika on lausa hingekriipiv. Kõige rohkem lihtsalt imetlesin selle balleti puhul, kuidas valitud või otsitud muusikalõigud lähevad selle balletidramaturgia ka kokku. Ja kostüümikunstniku tööd on siin teise vaatuse alguses, alguses tundus natuke kitsi metsastseen, kus lilled äkki, kui noored lähevad metsa ja saavad seal omavahel kohtuda koletis ja siis kaunitar saavad metsas kokku, nemad on oma hinged juba ühendanud ja, ja siis kuidas loodus ärkab, alguses tundus, et see lilled, kamine, nii-öelda personifitseeritud lilled ja loomad natukene võõrastav, aga kuidas see kõik edasi arenes, kuidas silastaks oskas seda edasi arendada ja ühendades selle noortearmastajad hingeseisunditega. Minu arust oli see väga võluv. Kui me püüaksime Alo Põldmäe lõpetuseks hinnata praegu hooaeg hakkab lõppema, Vanemuise sümfooniaorkester annab ka oma lõppakordid sel kevadel üsna pea, et kuidas selle Vanemuise muusikateatri seis praegu on? Vähe, aga hästi. Kas nii võib öelda? Jah, notari osas on siin ju väga ilusaid asju välja toodud viimastel aastatel aga neid on lihtsalt vähe ja mitmed oma lauljat ei leia ka piisavalt rakendust, nad peavad hakkama laulma muusikalidest operettides. Aga mis Vanemuise eripära, et Cooper on ka üks väga oluline sammas, seda ei tohi sedasamast läbi saagida, praegu tundub, et toimub vähemalt päeval selline selle samba saagimine. Miks seda tehakse, ma ei tea. Aga peaks olema tasakaalukam. Tuleb arvestada kõikide žanritega. Suur aitäh, Alo Põldmäe nende mõtete eest ja jälle kuulmiseni teatri saates kõike head, aitäh. Aegumatu teatri mõte, ütleb täna legendaarne näitlejanna, kes üllatuslikult ei tahtnudki saada näitlejaks, vaid hoopis tantsijaks. Olukord sõjaeelses teatris aga ei erinegi suurt sellest, millega peavad näitlejad arvestama tänapäeval. Liis Lindau on aastakümneid tagasi meenutanud. Me pidime nagu rohkem enda eest seisma, sellepärast sel ajal oli niisugune üle teatrit oli kevadel öeldi aastal lepingu tuli ja kevadel öeldi kõik üles. Cairnavilmeröeldulis loomulikult järgmiseks aastaks jälle leping. Aga noh, see teadmine, et kas sind vaataks ja selle tõttu meie noored, me pidime see aasta hästi mängima, et meile uuesti pakutakse leping või näiteks, et kui sa olid hästi mänginud ja hästi oma töö teinud, läksid lihtsalt direktori juurde, ütles ma selle lepinguga enam alla ei kirjuta, palun paremad lepingud. Noh, see oli kõige tähtsam selles ehk siiski usk endasse peab uskuma. Ma arvan. Nii nagu Tammsaaregi klooslutsi son. Ja siin peatume täna kuulmiseni kahe nädala pärast. Saate tegi Meelis Kompus. Kaugel Põhjaka res külma mere ääres kasvab üksi suur Kahar, õnnepuu, kasva taadi üksi, suur Kahar õnnepuu okkatal, kui see läbiidees on piim, piima, nõrgud käbidest, puu all piima, järsapsest, piima nõrgub käbidest puu all piimajärv sotsest. Kurb, kes rüüpab sellest rõõmu tagasi, saab jälle rõõmu. Haige kruusitäie, joob tervise, see talle toob. Arg saab piimast julgemaks, nõrksad jälle tugevaks. Kaugel põhjakaares, külma ja mere ääres kasvab üksi suur Kahar, õnnepuu, kasva pöök, siis suur. Kahar õnnepuu.