Kui ma olin 27 aastane Töötlesin San Francisco kaevandus maakleri juures ametnikuna börsi kõigi üksikasjadega väga hästi kursis. Ma olin täiesti üksi siin maailmas ja jõulud loota millelegi peale mu oma ajude ja hea nime kuid need viisid mind lõpuks eduteele. Ja ma olin oma väljavaadetega rahul. Laupäeviti, kui pärastlõunased koosolekud olid lõppenud, olin ma oma aja peremees ja tavaliselt veetsin ma seda purjetamisega lahes. Kuid kord sõitsin ma liiga kaugele ja tuul kandis mind ulgumerele. Just pimeduse tulekul, kui kõik lootused olid juba kadunud, päästis mind üks väike Brick, mis oli teel Londonisse. Reis oli pike tormine ning oma sõidu eest pidin töötlema lihtmadrusena ilma mingi tasuta. Kui ma Londonis astusin, olid mu riided räbalais kulunud ja mul oli ainult üks dollar raha taskus. See raha toitis ja andis mulle peavarju 24 tundi. Järgmised 24 tundi olin juba ilma toiduta ja peavarjuta. Järgmise päeva hommikul kella 10 paiku, kui ma näljasena ja räbalais vaevaga mööda bootlamplaisse vedasin viskasime mööduv laps, keda ta hoida käekõrval talutes rentslisse suure mahlase pirni mille küljest hammustatud üksainus suutäis. Mina muidugi seisatasin ja mu pilk jäi peatuma tollele porisele maiuspalale. Mu suu jooksis vett, mu kõht ihaldas seda kogumit olemus kisendas ta järele. Kuid iga kord, kui ma seda maast võtta tahtsin märkas seda mööduja. Loomulikult ajasin ma enda sirgu, tegin ükskõikse näo ja teesklesin, nagu poleks ma üldse pirnile mõelnud. Nii juhtus mitu korda järjest, ilma, et oleksin pirni kätte saanud. Lõpuks ma olin juba niivõrd meeleheitel, et otsustasin südame külmaks teha ja pirni siiski ära võtta. Kui järsku mu selja taga mingi aken lahti tehti ja keegi džentelmen ütles, palun astuge meie poole sisse. Uhkelt res teener laskis mu sisse, juhatas luksuslikult sisustatud ruumi, kus istus kaks vanemat härrasmeest. Nad saatsid teenri ära ja palusid mind istet võtta. Nad olid just söömise lõpetanud ja nende hommikueine ülejäägi nägemine pani mu peaaegu minestama. Ma ei suutnudki räägi oma mõtteid toidult lahti kiskuda. Aga kuna mulle seda ei pakutud, pidin ma oma nälja ära kannatama. Nii hästi kui suutsin. Seal majas oli hiljuti toimunud midagi niisugust, millest mul tookord ei olnud aimugi ja mida ma sain teada alles palju hiljem kui teile, ma jutustan selle ära. Nende. Aset leidnud äge vaidlus, mis lõppes sellega, et nad otsustasid asja lahendada kihlveoteel. See on inglastel tavaline viis kõiki asju lahendada. Te arvatavasti mäletate, et Inglise pank andis kord välja kaks miljoni naelast pangatäht mis olid ette nähtud mingisugusteks erilisteks tehinguteks välisriikidega. Millegipärast ainult üks neist pangatähtedest kasutati ära ja tühistati, kuna teine lammas ikka veel pangaseifis. Nii juhtuski, et vennad hakkasid vaidlema selle üle, mis saaks ühest ausast ja arukast välismaalasest lähetatakse Londonis saatuse hoolde ilma ühegi sõbrata ja täiesti ilma rahata peale selle miljoni naelase pangatähe, mille ta leiaks oma taskust, teadmata, kuidas see sinna sattunud. Vend A ütles, et ta sureks nälga. Vend, et ei sureks. Vend A ütles, et ta ei saaks seda ära vahetada pangas ega kusagil mujal, sest ta arreti üritatakse samas paigas. Nad jätkasid vaidlust, kuni vend bee väitis, et ta on nõus 20000 naela peale kihla vedama. Et see mees elaks selle miljonilise pangatähega igal juhul ära 30 päeva ilma vangi sattumata. Vend võttis kihlveo vastu. Vend bee läks panka ja ostis selle pangatähe. Nagu te näete, ehtne inglane, mis öeldud, see tehtud. Siis ta dikteeris kirja ühele oma sekretärile test, kes kirjutas selle ilusa ümara käekirjaga ja seejärel istusid kaks venda kuupäeva akna juures, et leida meest, kellele kiri anda. Nad nägid palju nägusid, mis olid ausad kui ütleme, mitte küllalt intelligentsed ja paljusid, mis olid identsed. Kuid mitte küllalt ausad. Ja paljusid, mis olid nii üht kui teist, kuid mille omanikud ei olnud küllalt vaesed. Või kui nad olidki siis mitte välismaalased. Ühel oli mingi viga, kuni lõpuks ilmusin mina. Nad leidsid üksmeelselt, et mina vastan nõuetele. Nii valisid nad minu ühel häälel. Ja seal mõned istusid. Ma mõtlesin, et teada saada, miks nad mind olid kutsunud. Nad hakkasid mulle küsimusi esitama ja varsti olin Airi kogu mu lugu teada. Lõpuks ütlesid nad mulle, et massobin nende ürituse jaoks. Ma ütlesin, et ma olen südamest rõõmus ja küsisin, mis üritus see on. Üks vendadest ulatas mulle siis ümbriku ja ütles, et kirjas on kõik seletatud. Ma tahtsin ümbriku halada, kuid ta ei lasknud mul seda teha. Soovitas mul minna sinna, kus ma peatun, kiri hoolega läbi lugeda ja toimida rahulikult ning läbikaalutult. Olin hämmastatud ja tahtsin veel üht-teist küsida kuid nad keeldusid jutu jätkamist. Siis ma lahkusin, olles sügavalt solvunud, et mind on tõenäoliselt mingi praktilist laadi nalja märklauaks tehtud. Kuid mul tuli sellega siiski leppida, sest mu seisukord ei lubanud mul rikaste ja võimukate solvamist pahaks panna. Nii ta läks sinna pirni täiesti üles võtnud ja kõige maailma nähes ära söönud kuid see oli kadunud. Nii et selle tehingu tõttu olin maga pirnist ilma. Tundeid nende meeste vastu sugugi ei leevendanud. Niipea kui ma majast välja saini, mind enam näha ei võidud. Avasime Indreku ja leidsin, et see sisaldas raha. Silmapilkugi kaotamata pist seal raha ja kirjavestitaskusse ning jooksin lähemasse odavasse söögimajja. Kuidas ma sõin, kui ma olin juba kaelani täis, otsisin oma raha välja, võtsin ta lahti, heitsin sellele pilgu ja pidin peaaegu minestama. Viis miljonit dollarit. Mul hakkas pea pööritama. Istusin seal vist küll terve minuti oimetut juhmilt pangatähte vahtides, enne kui ma end jälle koguda suutsid. Esimene asi, mida ma siis märkasin, oli söögimaja peremees. Silmad olid pangatähel ja ta seisis nagu soolasammas. On ihu ja hingega selle raha ette põrmu langenud ja ei saa liigutada kätega jalga. Ma taipasin kohe, mis mul tuli teha, ulatas nendele pankadele ja ütlesin hooletult, palun vahetage see mul ära. Siis ärkas oma normaalsesse olekusse jälle tagasi ja vabandas tuhandekordselt ei saa seda ära vahetada ja ta ei olnud mingil tingimusel nõus pangale isegi puudutama. Ta tahtis vaadata, vaadata ja vaadata. Siiski näis, nagu säästa oma isu täis vaadatud. Ma ütlesin, mul on väga kahju, kui see teile tüli teeb, kui teile midagi parata. Palun vahetage ära, mul ei ole teist raha. Kuid tema ütles, et sellest nuhu tühine, kumma sa pead väga hästi teiseks korraks jääda. Ma ütlesin, et võib-olla satume jälle nii pea siiakanti vastas, et see ei ole oluline. Pealegi, lisast võivad igal ajal saada tema restoranist kõik, mis ma iganes soovin ja tasuda siis, kui see mulle sobib, sest tema ei kartvat ometi usaldada nii rikast džentelmeni, kellel lõbusas tujus on mõtet tulnud rahvaga nalja teha ja end kerjuseks riietada. Sel silmapilgul astus sisse keegi teine külastaja ja peremees pilgutas mulle silma, et ma selle koletise ära peidaksin. Siis saatis ta Mardustega ukseni, mina läksin kohe vendi otsima, parandada tehtud viga, enne kui politsei mind taga ajama hakkab ja mul seda teha aitab. Olin kaunis ärritatud, isegi väga kohkunud, kuigi ma ei olnud milleski süüdi. Tundsin inimesi küllalt hästi ja teadsin, et kui nad märkavad, et nad ülbusele andnud ühenaelase raha asemel Majale lähenedes muutusime rahulikumaks, kuna kõik oli vaikne ja ma olin kindel, et viga ei olnud veel avastatud. Ma helistasin ilmusse sama tee. On ära sõitnud. Niisugune kõrke külm toon, kuulub nende lakei ameti juurde ära sõitnud, kuhu, vest mandrile mandrile jah. Aga millal nad tagasi tulevad? Nad ütlesid, et kuu aja pärast Kuu aja pärast, kohutav, öelge mulle umbeski, kuidas ma saaksin neile paar sõna teatades on ülimalt tähtis. Ma tõesti ei tea, mul ei ole aimugi, kuhu nad sõitsid, sa, no siis, ma tunnen kedagi perekonnale liikmetest näha saab. Perekond on ka ära juba mitu kuud vist Egiptuses või Indias. Teate, mis on tehtud, kohutav viga. Ja nad on tagasi enne õhtut. Palun öelge neile, et ma käisin siin ja et ma käin siin senikaua kui kõik on korras ja et neil ei tarvitse üldse rahutust tunda. Külma siis üten, kui nad tagasi tulevad, aga niipea nad ei tule. Nad ütlesid, tulete tunni aja pärast tagasi ja hakata neid taga nõudma. Ja nad käskisid mulle öelda, et kõik on korras ja et kokkulepitud ajal ootavad nad teid. Vaatama kokkulepitud ajal, mida see pidi tähendama? Aga võib-olla on kirjas midagi seletatud, ma olin kirja hoopis unustanud, mõtlesin välja, lugesin, läbikiri oli järgmine. Te olete intelligentne ja aus inimene, nagu seda võib juba teie näost näha. Me oletame, et te olete välismaalane ja vaene ümbrikust leiate teatud rahasumma. Me anname selle teile laenuks 30-ks päevaks ilma protsent, et selle aja lõppedes tulge meile ja kandke ette, kuidas teil on läinud? Vedasin teie peale kihla, kui ma kihlveo võidan, annan teile kõige parema teenistuskoha, mis on minu käsutuses, tähendab kõige parema koha, mida te olete võimeline täitma. Ei mingit allkirja kaadris ega kuupäeva. Nüüd ma olin alles kimpus Teie, teate, millest see kõik algas, kuid mina ei teadnud. Minul oli see sügav salapärane mõistatus. Ma läksin ühte parki ja istusin pingile, et asja üle järele mõelda ja kaaluda, mis mul tuleks teha. Tunni aja pärast olid mu arutlused kristalliseerunud järgmiseks otsuseks. Võib-olla need. Aga võib-olla nad soovivad mulle halba. Kuna pole mingit võimalust seda välja selgitada, siis jätame selle. Kui ma palun inglase panka seda rahatähte omaniku arvele kanda, siis nad kahtlemata teevad seda, sest nad teavad, kellele see kuulub. Kuigi mina teda ei tunne. Kuid nad küsivad, kuidas minu kätte sattus. Aga vale puhul ma satun vanglasse. Nii et mul tuleb tahes-tahtmata seda rasket koormat enesega kaasas kanda, kuni need mehed tagasi jõuavad. Pangatäht on mulle täis tikasutu, kasutu nagu Peotäis tuhka. Siiski pean ma selle eest hoolt kandma, seda valvama end ise samal ajal kerjamisega elatades. Vennad Panther Reskeeri millegagi. Isegi kui nende pangatähe kaotan või ära põletan, ei ole neil midagi karta, sest nad võivad maksmise seisma panna ja pank tagastab neile selle summa. Mina pean vahepeal kuu aega ilma palgata kannatlikult ära elama. Ja võib-olla taga järjetult, kui ma ei suuda aidata võita kihlvedu, millesse ka ei seisneks jään ilma mulle lubatud kohast. Sellest oleks väga kahju, kuna nendetaoliste meeste käsutuses on kohti, kuhu maksab püüda. Ma mõtlesin väga palju oma tulevasest kohast. Uued ootused ärkasid minus, palka on kahtlemata hea. Ma hakkan seda saama kuu aja pärast ja siis ei ole mul enam mingit muret. Arsti, ma tundsin end juba suurepäraselt. Sel ajal ma lonkisin jälle mööda tänavaid. Valmisriiete äri nähes tuli mul kange igav sedasama räbalad kõrvale heita ja end korralikult riidesse panna. Kas ma võin seda endale lubada? Kiusatus jälitasime halastamatult. Mehise heitluse kestel kõndisime kaupluse eest kuus korda edasi-tagasi. Lõpuks andsin järele. No ma ei saanud teisiti. Küsisin, kas on veel ei juhtu olema ülikonda, mille mõni tellija on välja ostmata jätnud. Müüja, kellega ma rääkisin, noogutas peaga teise müüja poole, kuid ei vastanud. Läksin osutatud müüa juurde, kes noogutas peaga kolmanda müüja poole samuti sõnatult. Ma läheksin selle juurde ja ta ütles. Oodake. Teenindan teid kohe. Ootasin, kuni ta lõpetas töö, mis tal käsil oli. Siis viis ta mind tagatuppa soris läbi hunniku hüljatud ülikondi ja valis minu jaoks välja kõige viletsam. Panin selga. Ülikond ei sobi teinud mulle ültse näotu. Kuid ta oli uus ja ma tahtsin teda kangesti saada. Leidnud temas ühtki puudust vaid ütlesin võrdlemisi aralt. Kas te oleksite nii vastutulelik? Lubasite, et ma maksan mõne päeva pärast sest mul ei ole lahtist raha kaasas. Müüja nägu võttis väga sarkastilise ilme ja ta ütles. Ah nii, seda ma arvasingi. Suuri rahasid, ma vihastasin ja ütlesin, mu sõber ei peaks võõraste inimeste üle mitte nende riiete järgi otsustama. Ma olen täiesti võimeline selle ülikonna eest maksma. Ei tahtnud teid ainult selle suure raha vahetamisega tülitada. Nüüd muutis ta kergelt stiili, kuid ütles siiski veel kaunis üleolevalt. Ma ei mõelnud seda halvasti, aga kuna asi on läinud ette heideteni siis lubage küsida, kuidas te tulite järeldusele, et meie ei saa vahetada raha, mis teil juhtub kaasas olema? Vastupidi, meie saame seda teha. Pangatähe ja ütlesin, noh, see tore, palun vabandust. Ta võttis selle vastu naeratusega ühega neist laiadest naeratustest, mis haaravad kogu näo, milles on voldik, spiraalikesi kortsukesi ja mis sarnanevad selle kohaga tiigis, kuhu parajasti visatud telliskivi. Aga niipea, kui ta rahale pilgu heitis, tardusse, naeratus muutus kollaseks ja nende laineliste looklevate hangunud laavavoogude sarnaseks, mida võib leida veel soovi nõlvadelt. Jäigi seisma pangatäht sõrmede vahel ja seesama naeratus näol kuni äri omanik meie vahelt läbi trügis, et näha, mis siin sünnib. Ta ütles, et räägivad, noh, mis siis lahti, milles asi, mis on juhtunud? Ma vastasin, ei ole midagi juhtunud. Ma ootan raha tagasi. Kuule, tood vahet, ära rutta, ära. Vastus vaheta raha ära, kerge öelda, söör. Tulge vaadake seda raha oma silmaga. Omanik vaates vilistas tasa ja tähendusrikkalt. Siis sukeldus hüljatud ülikondade virna ja hakkas neid paremale vasakule laiali pilduma, rääkides ise kogu aeg ärritatud seal nagu iseendale müüa ühele ekstsentrilise miljonäri säärane hiiule ülikond. Todoni Lioodi olen loll, ta saab alati millegi niisugusega hakkama. Peletab kõik miljonärid, meeldis minema, sest ta ei oska eraldada miljonäri hulguses kunagi osanud Ahhaas ja vot siin ta on mingi. Noh, see on just see, mida teie vajate lihtne, heast materjalist, tagasihoidlik, otse vürstlikult suursugune tehtud tellimise peale ühele välismaa printsile. No te võib-olla tunnete teda sõja tema hiilgusele asbonäärile kuid vajanud seda väit, tellis selle asemel leinaülikonna, sest ta ema kavatses surema hakata, mida ta aga ei teinud. Kuid pole viga, asjad ei lähe alati nagu meie. Ikka nagu nemad, näed, püksid istuvad nagu valatud. Nüüd vest, ahhaa samuti korras ja koob. Või jumal, no vaadake nüüd ise kõik kokku. Täiuslik. Kogu oma praktika kestel ei ole midagi õnnestunumalt näinud. Täiesti õige sõir, täiesti õige. Pean ütlema, et esialgu see käib küll, aga oodake küll, te näete, mis me teile veel teie oma mõõdu järgi valmis teeme. Märkmik ja pliiats ja tee kähku pükste pikkus 32 ja nii edasi. Enne kui ma sain sõnagi suust, olid tal mõõdud võetud ja ta tellis frakke visiit ülikondi, särke ja muud selletaolist. Viimaks sain mahti öelda, aga mu armas ma võin neid asju tellida ainult juhul, kui te saate mõne aja oodata või siis mu pangatähe ära vahetada. Öeldud, söör, nõrgalt öeldud igavesti, see on õige sõna, söör, ta lasi need asjad kiiresti valmis teha ja saad aru, et ilma mingi viivituseta ära džentelmeni aadressil vähem tähtsad tellijad võivad oodata märgid Jendrimine aadress üles ja. Teate ma kavatsesin korterit vahetada, vastan teile sisse ja ma annan oma uue aadressi väga hea, väga hea. Muidu võiks silmadega. Kujutate ette, mis edasi sündis? Ma hakkasin loomulikult ostma kõike, mida ma vajasin ja palusin raha ära vahetada. Nädala pärast olin rikkalikult isegi luksuslikult varustatud kõigega, mida ma vajasin. Ja elasin mugavalt ühes kallis ERA pansionaadis Hännovask vääril. Ma lõunetlesin kodus. Kuid hommikuti käisin söömas selles lihtsas ärrisse söögimajas, kus ma olin saanud esimese kõhutäie oma miljoni naelase pangatähe eest. Minu tõttu oli Harris tehtud mees. Levis kuuldus, et too veider välismaalane, kes kannab miljoni naelaseid rahasid vestitaskus on selle restoranid, taitseebee. Sellest aitas vaesest virelevad peost suhu elavast söögimajast muutus see taganõutavaks restoraniks, mis oli alati puupüsti rahvast täis. Harrissoni nii tänulik, et pakkus mulle vahetpidamata vägisi raha laenuks ega võtnud keeldumist kuuldagi. Niisiis, kuigi ma olin vaene, ei olnud mul rahast puudu. Ja ma elasin nagu elavad rikkad ja vägevad. Maailma pealinna üheks tuntumaks inimeseks see hakkas mulle pähe ja mitte natuke, vaid õige tublisti. Sa ei saanud kätte võtta ühtki inglise, Iiri või šoti aja lehte, kus ei oleks olnud mõnd sõnumit. Tasku miljoni naelase omanikust, nagu mind nimetati ja ta viimastest tegudest ning ütlemistest. Alguses esinesin ma neil seltskonnakroonika veergudel kõige lõpus. Peagi tõusin, ma rüütlite siis parun ettide seesi juba parunite ette. Esialgu olin ma ainult populaarne, kuid siis tuli see viimane, otsustav löök, nii-öelda rüütliks löömine, mis ainsa silmapilguga muutis populaarsuse kaduva räbu kuulsuse jäädavaks kullaks. Pank tegi minust karikatuuri. Nüüd olin ma tehtud mees, nüüd oli mu koht seltskonnas kindel. No te võite arvata, kuidas see kõik mõjus noormehesse, keda varem keegi ei olnud tähele pannud, kes nüüd aga ei saanud veel sõnagi suust, kui seda juba huultelt loeti. Ja seda kõikjal korrati. Kes ei saanud ühtegi sammu majast eemale astuda, juba kuulis suust suhu, sosistatavad, seal läheb, see on tema, kes ei saanud einetada ilma tema ümber oleks kogunenud uudishimulik rahvahulk, kes ei saanud ilmuda teatrilooži ilma, et oleks endale tõmmanud tuhandetel Orn jettide tule. Mo lausa ujusin õnsuses hommikust õhtuni. Nii kaugele oli nüüd asi. Oma kuulsuse 10. päeval läksin ma täitma oma kohust kodumaa vastu koduma lipu vastu. Ma külastasin Ameerika saadikut. Ta võttis mu vaimustusega vastu, noomis mind, et ma varem ei olnud tulnud ja ütles, et mul on ainult üks võimalus jälle heaks teha. Nimelt võtta osa õhtul siin eest tema juures asendades üht külalist, kes haiguse tõttu pidi ära jääma. Ma olin nõus ja me hakkasime juttu ajama. Selgus, et meie isad olid lapsepõlves olnud koolivennad hiljem koos jäili ülikoolis õppinud ja kuni mu isa surmani suured sõbrad olnud. Seepärast panustamine veeta kogu oma vaba aeg nende majas. Millega ma muidugi meeleldi nõustusin.