Lai jõgi avab oma suu merele, ta ütleb, kallis ookean, ma annan sulle suudluse. Ta jookseb nagu jõgi loojuva päikese poole jookseb nagu võitmatu jõgi. Nagu jõgi, mis on igavesti vaba. Mis oleks parem viis alustada saadet Steve millerist kui lauluga, millest otse õhkub hipiliku rahu, armastuse ja üksteisemõistmise tunnet. Muidugi ei ole see tänapäeval muusik. Vaid Vive avas Steve Miller bändi seni viimase kuus aastat tagasi ilmunud kauamängiva. Täna elab Steve Millers jätli lähedal Washingtoni osariigis USA loodenurgas. Ta käib aeg-ajalt oma bändiga kontsert turneedel. Vahetevahel kostab kõmu, et Steve Miller on kohe-kohe avaldamas ka uut muusikat. Kahjuks on see viimastel aastatel jäänudki. Aga seitsmekümnendatel oli Steve ülemaailmne rokitäht. Võib-olla oli see just õige aeg tema raadiosõbraliku kitarripapi jaoks. Igal juhul on stiimile algusest peale laulnud Ameerikast Lewing enne jõsse. Pole raske kujutleda, kuidas aastal 68 säästi, millal Lewing jõuessey kostis autoraadiotest üle kogu Ameerika. Nii kiirteid valitsevates 40-ga kaheksal rattaliste hiigelveokitest kui väikestes avatud katustega autodes milledes armunud noorpaarid kihutasid idarannikult läänerannikule ja tagasi. No ja võib-olla see on mütoloogiline filmi Ameerika, mida just kirjeldasin. Aga Steve Milleri laulud sobivad just sinna armastuse kiirteele. Selle tunnisest siin ei kuule ta kõiki Steve Miller bändi suuri hitte ei kuule kahjuks ka rohkem laule ajast enne aastat. 73. Viimasest on mul tuline kahju, aga lihtsalt ei ole neid varajasi lõbusaid kusagilt võtta. See, mida te kuulate, Ta on minu subjektiivne valik, Steve Millerit. Palun vabandust. Öelge tema hitti, kuhu hommikul näiteks ei leia oma järgmist mõnusalt edasi rulluvad laule. 20. sajandil ma tõepoolest enam veel mitte enam kaua, aga ikkagi. Steve Miller sündis viiendal oktoobril 1943 Mil vokis Wisconsini osariigis. Tema ema omas väga head lauluhäält ja Steve'i isa doktor soni, mille ametilt arst harrastas muusikalendistamist. Steve sai oma esimese kitarri juba nelja-aastaselt ning tema esimeseks õpetajaks ja tänini suurimaks eeskujuks oli less pool elektrikitarri pioneer ja stiivisa suur sõber. Less pool andis stiimillarile esimese õppetunni, kui poiss oli vaid viiene. Paar aastat hiljem kolis miljardite perekond Dallasesse Texasesse ja seal leidis väikest Steve endale uue õpetaja. Seal on alati olnud pluusifan, tema varajased, 60.-te lõpu plaadistused ongi põhiliselt bluus. Tollal kuulus ju Steve Miller bändiga teine tulevane täht pos käeks. Aga meie peame rahulduma hilisemast stiiliga. Siin Willideksoni Maybeib aastast 86. Steve Miller, kes veetis oma lapsepõlve kuulsate kitarristide seltsis, nii et mis siin imestada, et temast endast samasugune sai. Steve'ile oli noorpõlves ridamisi bänd. Esimese maaksmen nimelise grupi asutas ta juba 12 aastaselt. Maksmanni kuulus ka juba pos käeks ning noored poisid jõudsid kaugele. Korra mängisid nad isegi kuulsa bluusimehe Jimmy juriidi taustal. Kuuekümnendad aastad veetis stiil õppides mitmetes ülikoolides aastaga Taanis näiteks. Ning lõpuks jõudis ta välja muidugi San Franciscosse kuu teatavasti 60.-te lõpuaastail lihtsalt pidi pääs. Esinemine Pop Festivalil tailepingu käpitanud plaadifirmaga. Ja seitsme albumi järel koitis lõpuks Steve Miller bändi suur päev. Joka tohutu hitt juba aasta 73, jah, uuesti pea paarkümmend suve hiljem siis juba seoses ühe püksifirma reklaamikampaaniaga. Jokker oli midagi uut stiimilari jaoks. Ta oli välja kujundanud fiktiivse tegelase nimega Morois ja väljendid nagu gängster rahvlav, armastuse gängstaja kombitus, fla. Selle viimase tähendust ei ole ta isegi suutnud pädevalt selgitada. Aga ega see ju laulukirjutaja ülesanne polegi. Kuulaja peab pisut ka oma fantaasiat kasutama. Joker andis Steve Michalile võimaluse aeg maha võtta ja mitte jätkata oma karjääri igal aastal uus plaat stiilis nagu sinnani. Tulemuseks olid Milleri kaks kõige hinnatumat albumit. Vucaftry. Do banki banki pank, mäletan, kui kuulasin seda Swing Towni ja peagi mängima hakkavat Chet Eeerr lainerit, esimest korda. Olin siis nii umbes 12-l 13-l naastane ja kui siis selles hunte on intra, kõlas vanalt Soome raadiost lindistatud makilindilt, siis mõtlesin, et vau, see on nüüd küll midagi erilist. No ja kui nüüd järgi mõelda, siis tegelikult ei olnud see kindlasti esimene kord, kui neid laule kuulsin, lihtsalt esimene kord, mil teadvustasin, et tegemist on millegi eriti manusega. Steve Miller bänd oli ääretult popp neil aastatel 76 77. Ja sti võis lubada endale 500 grilise farmi ostmist Oregonis. Ning uued kolm puhkuseaastat. Siin aga nii sesse chet, laine stiimuli. Ilmselt puhtjuhusliku kokkusattumusena hakkas Hollywood tootma katastroofifilm just siis, kui ta chet laene suur hitt oli. Praegu tunduvad need 70.-te lõpul valminud linateosed kas või too Europaat sari küll ääretult naljakad. Üldse oli vist tollal valdav selline õhuliikluse ja lendamise idealiseerimine seda lehte kui hüppelauda universumi vallutamisel. Aga kõik asjad siin elus pole nii lihtsad ja 20 aastaga on kõik tundmatuseni muutunud. Sealhulgas ka inimeste vaated ja tulevikunägemused. Nõia, aga armastus on väidetavalt ikka veel olemas. Aastal 84 avaldas Steve Miller bändama esimese digitaaltehnoloogiaga tehtud plaadistuse Italy X5 GG teinud märkagi. Ometi ei ole see kindlasti Steve medali kõige kehvem plaat. Pead lihtsalt olid muutunud ning Steve'i hitimeistri karjäär ilmselt lõplikult mööda saanud. Ansambel Steve Miller bänd on enam kui 30 tegevusaasta jooksul elanud läbi tohutult muudatusi. Bändist on läbi käinud kümneid muusikuid. Tuntumatest võiks ehk lisaks Poskajaksele mainida trummar Carri Mällaberi ning klahvpillimängija pen sidruni. Viimane teeb kaasa ka, millal soni viimasele albumile vaid Oliver, millelt leiame selle kauni laulu, mis jutustab. Ja veel üks kaunis laul, sti miljonilt. Tiivuline hobune on muide juba paarkümmend aastat olnud Steve Miller bändi ametlik sümbol. Ja selle sümboli all teeb see panni siis peaaegu igal suvel kontsertturnee. Aga ainult dekas. Euroopasse nad tulnud ei ole. Plaadil kuulsime Steve'i viimati möödunud aastal Paul McCartney albumil, lõiming Bay. Seal on ka juba kolmandat korda abielus ja elab nii sees seal kusagil kaugel jätli lähedal. Siin üks minu isiklikke lemmikuid tema repertuaarist laul nimega Mercury bluus. Elavhõbedane kihutamas mööda maanteed, Steve Miller bänd ja mürk oli pluus aastast 76. Veel kord lähevad mu mõtted tahes-tahtmata lapsepõlvele. Palju aastaid varem, kui avastasin enda jaoks Swing Towni ning Chet laineri. Panime fon taas lendama üks teine Steve Milleri laulu. Mitte et ma inglise keelt tollal eriti mõistnud oleksin, aga see nimi tundus nii maagiliselt huvitav. Laulge pani jala kaasa tatsuma. Abrakadabra. Nii staarseks unustamata tegelane rokivad ajaloo aina paksemaks muutuvast raamatus Steve Miller, mees, kes sai oma esimese kitarriõppetunni, olles poolelt endalt enam kui 50 aastat tagasi. Ja kes asutas oma esimese rock n roll koolibändi, siis, kui kogu see muusikastiil oli alles lapsekingades. Moega kaasa teinud, palju palju näinud ja usun, et kuuleme temast veel uuel sajandil Ki. Ning need Ongi laulud, vaadake neid olen ma alati üle kõige armastanud. Niisiis astugem keskmisesse Expressi ikka Christian õilaid tänab teid kuulamast veel kord sti. Igav.