Saabus järgmine, erutav Telegram äärmil New York, kell üheksa, 30 jõudsin äsja pärale. Linnas on paanika. Elevant läksid läbi kell viis hommikul. Mõned ütlevad, et oleks itta, mõned läände mõnedelt põhja, mõnedelt lõunasse kuid kõik ütlevad, et suure kiiruga ei olnud neil mahti täpsemalt järele vaadata. Ta tappis ühe hobuse. Võtsin hobuse küljest ühe tüki asitõendiks. Tappis hobuse londiga. Köögi stiili järgi otsustades toimus vasakult paremale. Hobuseasendi põhjal oletan, et element liikus piki raudteeliini põhja poole. Ta on minust nelja ja poole tunni võrra ees, kuid asun kohe teda jälitama. Pektori istus liikumatult nagu puuslik. Ta puudutas rahulikult kella Alareek, saada kapten põõs siia. Saatkenaariumili lasand võtavad positsioonid sisse. Pööbli viivad raudteeliini linnast põhja pool, kuulen seal. Neil tuleb liikuda armise saladuse katte all. Need vabanevad, jäägu korraldusi ootama. Kollen, seal võite minna. Kolm, söör. Kohe tuli järgmine Telegram säid. No see on jojo kell 10 30. Saabusin äsja. Element läksid läbi kell kaheksa, 15. Kõik peale ühe politseiniku põgenesid linnast. Elevant nähtavasti ei tahtnud lüüa politseiniku, vaid laternaposti tabas mõlemaid. Võtsin osa politseinikust asitõendina kaasa detektiivsetum. Nii et elevant on lääne poole pöördunud, ütles inspektor. Aga ei, kaado ikkagi see, sest minu mehed on üle kogu selle piirkonna laiali. Järgmisest Telegrami seal öeldud. Kell 11 15 jõudsin äsja kohale. Kõik peale vanade ja haigete on külast lahkunud. Element läks siit läbi kolmveerand tunni eest, kui karskuse vastaste liidu istung oli parajasti käimas. Ta pistis oma londi aknast sisse ja uhtus ühest sisternist võetud veega kogu istungi välja. Mõned neelasid seda vett alla, need on nüüd kõik surnud. Paljud on uppunud detektiivid kros ja Aushomsi sõitsid siit läbi, aga et nad vaikselt lõuna poole ei kohanud nad elevanti. Kogu rajoon paljude miilide ulatuses on paanikas. Inimesed põgenevad oma kodudest, kuhu nad ka ei läheks. Igal pool kohtlevad nad elevanti ja paljud on tapetud. Detektiivid Praegult. Ma oleksin tahtnud pisaraid valada. Niivõrd südamesse läks mulle see hävitustöö. Kuid inspektor ütles, ainult. Näete, me piirame ta ümber. Ta tunneb meie lähedust ja uuesti itta pöördunud. Kuid meie jaoks oli varuks veelgi ärevaid uudiseid. Telegraph teatas meile järgmist. Augem, vaat kell 12 19 jõudsin äsja pärale. Elevant läksid läbi poole tunni eest, tekitades metsikud hirved, hirmu ja ärevust. Elevant märatses tänavatel. Temast möödus kaks veetorustiku parandajad üheda tappis teine pääsis üldine lein. Detektiiv Ablärti. Seejärel tuli ridadele grammed detektiividel, kes olid laiali paisatud üle New Cheesy ja Pennsylvania ja kes otsisid elementide väga mööda tema jälgi tähendab mööda rüüstatud lautu vabrikuid, pühapäevakoolide raamatukogusid. Nad kõik tegid seda kindla lootusega. Lootused, mida võis peaaegu veendumuseks pidada. Inspektor ütles väga soovitav oleks nendega ühendust saada ja meid põhja poole suunata. Kas on võimatu? Detektiivid käivad Telegraphi agentuurides ainult selleks, et oma ettekannet ära saata. Siis on jälle läinud ja need on väga raske kätte saada. Nüüd tuli järgmine Telegram pretispaatkonnecticat kell 12 15. Paanam pakub 4000 dollarit aastas õiguse eest kasutada elevanti liikuva reklaami tulbana praegusest ajast kuni hetkeni, mil detektiivid leiavad elevandi külge tsirkusekuulutust kleepida. Palun viivitamata vastata. Detektiiv box. Nii meil ei tule. Selle teatega katkestas telegraafiaparaat meie jutuajamise enne, kui ma jõudsin selle kummalise vahejuhtumi kohta arvamust avaldada, viis järgmine telegramm mõtted teisele ja väga kurvale teele. Boliivia, New York, kell 12 50. Element saabus lõuna poolt läbi. Kodanikud tulistasid teda väikesekaliibrilise suurtükist ja põgenesid siis Detektiiv voog ja mina jõudsime kohale 10 minutit hiljem põhja poolt kuid pidades mingeid auke maa sees. Elevandi jalajälgedest kaotasime rohkesti aega. Lõpuks me leidsime siiski õige tee ja jälitasime teda kuni metsani. Siis me ehitasime kõhuli, roomasime jälgi silmist, laskmata kuni võsani. Siis juhtus vöökes üksisilmi maha, vahtis toksas peada elevandi tagumist jalga, enne kui ta teda üldse märkas. Vöör tõusis kohe jalule, haaras elevandisabast kinni ja hüüdis õnnelikult. Tasu kuulub Me kuid jõudnudki kaugemale, sest loom saatis oma tohutu londiga ainsa hoobiga teise, ilma selle vapra detektiivi. Ma tean, et tagasi, aga ta elevant pöördus ümber ja jälitas mind kuni metsaservani, arendades kohutavat kiirust. Ja ma oleksin olnud lõplikult kadunud, kui matuserongijäänused poleks jälle vahele seganud ja elevanditähelepanu kõrvale juhtinud. Just praegu ma kuulsin, et matuserongist pole enam midagi järel. Kuid see ei ole kuigi suur kaotus, sest uuteks matusteks on materjali külluses. Vahepeal on element jälle kadunud. Detektiiv narruuni. Mõnda aega me ei saanud, mingeid teateid arvatud hoolsalt ja enesekindlaid detektiividel. Kogun Cheesy Pennsylvania elavarievensiin. Nad kõik olid leidnud uusi ja lootustandvaid jälgi. Kell kaks pärastlõunat tuli järgmine Telegram Väks dessant. 15. Element ilmus siia tsirkusekuulutusi üleni täis kleebitud ja ajas laiali jumalateenistuse, mis oli korraldatud patuste ärapööramiseks maha paisatise, vigastades paljusid, kes olid tahtnud just parajasti uut elu alustada. Kodanikud sulgesid ta Tarasse. Saun ja mina mõne aja pärast kohale jõudsime, läksime kohe Darrasse ja püüdsime foto ning kirjelduse abil elemendi isikut kindlaks teha. Kõik märgid läksid kokku, välja arvatud üks, mida me ei leidnud nimelt paise arm kaenlaaugus. Et seda kontrollida, ronisin Braun elevandi alla ja kaotas järgmisel hetkel oma pea. Arvatud elevant, kes andis suure eduga HP paremale ja vasakule. Elevant põgenes. Kuid selge vererada suurtükikuulihaavadest näitata teed leiame ta kindlasti jälle. Ta tungis läbi tiheda metsa lõuna poole. Detektiiv bränd, see oli viimane Telegram. Öösel langes nii tihe udu, et isegi kolme sammu kauguselt oli võimatu midagi näha. See püsis kogu ööparvlaevade ja isegi omnibusside liiklemine tuli lõpetada. Järgmisel päeval kubises, et kõik ajalehed detektiivide teooriatest samuti nagu eelmistel päevadel. Kõik meie traagilised faktid olid kuni peensusteni ära toodud ja veel paljud niisugused, mida nad olid saanud telegraafi teel oma kirjasaatjatelt. Ühe kolmandiku igast veerust võtsid enda jälle silmipimestavat pealkirjad, mis meil lugedes südame külmaks tegid. Nende üldine toon oli umbes järgmine. Kuulge, elevant vabaduses, ta marsib oma viimast marssi. Terved külad elanike poolt, kabuhirmus, mahajäetud jäine hirm käib ta eelsurm ja häving taga. Nende järel detektiivid majad, purustatud vabrikud, laastatud viljasaagid, ära õlgitud, rahvakoosolekud laiali aetud, kõikjal kohutav verre. Ütles inspektor. See on suurejooneline, säärast edu ei oleks saavutanud ükski detektiiviorganisatsioon maailmas. Meie kuulsus kandub üle kogu maakera ja peab vastu ajahambale ning minu nimi režellega. Kuid mina ei saanud temaga koos rõõmustada. Mul oli tunne, nagu oleksin ma ise kõik verised kuriteod toime pannud. Et elevant on ainult mu vastutuseta agent. Ja kuidas nende kuritegude nimekiri kasvanud. Ühes kohas oli ta valimiste käiku seganud ja surmanud viis isikut, kes olid seadusevastaselt teist korda hääletanud. Edasi tappis ta veel kaks õnnetut Donoks ju ja Mäks lääningeni, kes olid alles eelmisel päeval leidnud kodu kõigema ade rõhutute pelgupaigas Ameerikas ja kes tahtsid parajasti esimest korda kasutada kõigi Ameerika kodanike õilsat õigust õigust hääletada kui need tabas siiami nuhtluse halastamatu lont. Ühes teises kohas oli ta leidnud ühe põrunud jutlustaja, kes oli järgmiseks sooniks ette valmistamas kangelaslike rünnakuid tantsimisele, teatrile ja muudele asjadele, mis ise ei saa vastu rünnata ja oli talle peale astunud. Kusagil teisel oli ta tapnud tiks varrast üles sead ja nii jätkus nimekiri, muutudes aina Verrisemakse verisemaks. Aina enam ja enam ahastamapanevaks 60 isikut oli surmatud 240 haavatud. Kõik need teated olid tunnistuseks detektiivide aktiivsusest ja ohvrimerest. Kõik nad lõppesid märkusega, et seda kardetud looma nägid 300000 kodanikku. Liitdetektiivi, kellest element surmas kaks. Ma mõtlesin hirmuda, millal telegraafiaparaat jälle klõksuma hakkab. Varsti hakkas teateid tulema nagu vihma. Aga õnneks valmistasid need mulle meeldivat pettumust. Pealegi oli ilmne, et elevant on jäljetult kadunud. Udu oli tal võimaldanud leida soodsa pelgupaiga. Telegrammid kõige kaugem mõistja erinevamaid paikades teatasid, et niisugusel kellaajal on läbi udu nähtud mingit tohutu suurt ähmastab jurakat mis oli kahtlemata element. Seda ähmastunud murrakut oli nähtud New Havenis niutšeesis Pennsylvanias, New Yorgi osariigis, Brooklynis ja koguni haagis südalinnas. Kuid kõigil neil juhtudel oli see suur ähmane murakas kadunud kiiresti jäljetult. Kõik detektiivid maa kõigist nurkadest saatsid iga tund oma ettekandeid ja igaüks neist oli midagi leidnud. Jälitas midagi ja igaüks neist oli otse elevandi kannul. Kuid päev ei toonud midagi uut ja ka järgmine päev mitte jääda ülejärgmine päev, mitte ajalehe sõnum. Nüüd hakkasid muutuma üksluiseks oma faktidega, mis ei öelnud midagi uut arvamustega, mis ei viinud kusagile ja teooriatega, milles puudus igasugune uudsuse huvi element. Möödas veel neli igavat päeva. Siis keeldusid ajalehed trükkimas detektiividel teooriaid, ütlesid. Las meie puhkame veidike selle raske löök vaestele ennastohverdav väidet detektiividele. Kahe nädala pärast suurendasin inspektori nõuandel leiutasu 75000 dollarini. See oli suur summa. Kuid ma olin pigemini nõus ohverdama kogu oma isikliku varanduse. Kui ootame omavalitsuse usaldust. Nüüd, kus õnn olite detektiividele selja pööranud hakkasid ajalehed neid ründama ja kõige teravamate sarkassimidega üle puistama. See andis rändteatri näitlejatele hea idee. Nad riietlesid end pektiivideks, ajasid laval keegi ekstravagantse mal viisil elevant taga. Karikatuuridest kujutati, kuidas detektiivid pikksilmaga elevanti eemalt otsivad, kuna element neil selja tagant taskutest õunu varastab. Kõigiti naeru. Kui mõni detektiiv juhtus juua soovima, siis koukis baaripidaja nagu naljatamisi välja ühe iganenud väljendi, mis oli omal ajal alaliste kõrtsi külastajate vahel käibel olnud ja küsis, kas soovite silmaavaja. Õhk oli pingetest paks. Siiski oli üks mees, kes end sugugi häirida ega ärritada ei lasknud see vapper meespeainspektor pland temani langetanud, iialgi oma julget pilku. Tema kindel eneseusaldus ei löönud iialgi kõikuma. Ta ütles alati, Lasnal saad kraaksuvad, pealegi kes naerab, viimati naerab paremini. Minu imetlus selle mehe vastu kasvas mingiks jumaldamiseks. Ma ei läinutest sammugi eemale. Viibimine tema kontoris oli mulle vastumeelt ja muutus iga päevaga ebameeldivamaks. Kuid ma leidsin, et kui tema selle ära kannatab, siis püüame ka mina seda teha. Vähemalt niikaua, kui ma suudan. Ma läksin kontorisse IGA PÄEV. Ja jäin siin ainus kõrvaline isik, kes oli selleks võimeline kõigi imestasid, kuidas ometi vastu pean. Teiste tundus mulle eneselegi, et ma loobun, kuid jätkus ainsast pilgust inspektori rahulikule ja häirimatele näole, et kindlaks jääda. Ühel hommikul umbes kolm nädalat pärast elemendi kadumist, kui ma pidin juba ütlema, et mul tuleb siiski alla anda ja oma teenistuskohast loobuda mõni suur detektiiv, et teha veel üks võte. Ta soovitas nimelt kompromissi röövlitega. Selle mehe leidlikkus ületas kõiki, mis ma olin näinud. Kuigi ma olin laialdaselt kokku puutunud meie aja kõige paremate peadega. Ta avaldas veendumust, et 100000 dollari eest oleks võimalik kompromissi saavutada ja element tagasi saada. Ma ütlesin, selle summa saan ma küll kuidagi kokku kraapida, aga mis saab siis vaestest detektiividest, kes on ustavalt töötanud? Ta ütles. Olles seejuures täielikult kaitstud seaduse ees, kui ta nõustub minuga viibimata kokku saama. Ammu säärane kahtlus, ütles inspektor ja need faktid kinnitavad mu instinkti eksimatust. Kui teil mõni plaan plaan luhtus, olid silmapilt teine varuks, kirjutas kohe kuulutused, pannes hommikustesse lehtedesse. Ja mina jätsin sellest endale koopia. Ta seletas mulle, et kui varas on elus tuleb ta kindlasti kohtlemisele. See tähendab kokkulepitud kohtumispaika, kus tavaliselt tehakse kõik tehingud detektiivide kurjategijate vahel. Kohtumine pidi toimuma kell 12 öösel. Kuni selle ajani polnud meil midagi teha. Ma kaitsesin inspektori kabinetis nii kiiresti kui võimalik minema pääseda ja olin selle soodustuse eest väga tänulik. Järgmisel õhtul kell 11 andsin inspektori kätte sadatuhat dollarit pangatähtedes. Varsti ta lahkus Talle omale vaprus ja vääramatu eneseusaldust pilgus. Ääretult pikk tund venis lõpule. Siis kuulsin ta oodatud samme. Tõusin õhku ahmides ja ta arvas endale vastu kui võidurõõmsalt ilusad silmad lõkendasid. Ta ütles. Kompromiss on saavutatud. Homme, need pilkaja laulavad täis laulu. Olge minuga. Ta võttis põleva küünla jäme, laskusime alla tohutu suurde võlvitud keldrisse kus magas 60 detektiivi ja kus praegu umbes 20 meest veetis aega kaardimänguga. Ma kõndisin otse ta kannul. Ta sammus kiiresti ruumi tagumisse pimedasse ossa. Ja just sel hetkel, kui pidin talumatust lehast lämbuma ja minestusse langema komistas ta mingi tohutu kere väljasirutatud jalgadele ja kukkus. Ma kuulsin teda kukkudes hüüdvad. Meie õilsa elukutse on päästetud. Siin on teie elevant. Mind kanti üles büroosse ja äratati karbool happe abil meelemärkusele. Detektiivid tulid sinna Mu koosseisus ja algas niisugune juubeldavad pidutsemine, mille taolist ma ei olnud varem näinud. Reportereid kutsuti kohale, šampanjakorvid, tehti lahti, joodi tervist, pigistused ning õnnitlused olid tormilised, kauakestvad. Peainspektor oli loomulikult päevakangelane. Ta õnn oli nii täiuslik ja nii ausat, kannatlikku ja vapra ärateenitud. Et mul oli rõõm teda vaadata. Kuigi ma seisin seal. Kodutu kerjus Ena mu kallis hoolealune oli surnud ja mu teenistuskoht kaotatud. Kuna ma ei olnud osanud mulle usaldatud ülesannet küllalt hoolikalt täita. Paljude silmis oli märgates sügavat imetlust peainspektori vastu ja nii mõnigi detektiiv sosistas. Vaadake teda. Vaadake meie detektiivide kuningat. Andke talle ainult niidid kätte, see on kõik, mis ta vajab. Räägi, ei jää tema eest saladusse. 10000 dollari jaotamine valmistas detektiividele suurt rõõmu. Kui see tehtud, pidas peainspektor oma osa tasku pistes väikese kõne, milles ta ütles. Tundke sellest rõõmu, poisid, sest te olete selle ära teeninud. Meil enam olete teeninud detektiivide elukutsele surematu kuulsuse. Vähem, milles oli öeldud järgmist man. Mütsigemm kell 22. Esimest korda kolme nädala jooksul sattusin telegraafiagentuurile. Olen jälitanud remonti ratsa üle 1000 kilomeetri läbi metsade. Jäljed muutuvad iga päevaga värskemaks selgemaks. Ärge muretsege, nädala pärast on ta mul käes, see on surmkindel. Detektiiv Taali peainspektor tegi ettepaneku hüüda daalile. Ühele kõige targemal. Ja käskis telegrammiga ta tagasi kutsuda. Etta oma tasu, osa kätte saaks. Lõppesse kummaline lugu varastatud elevandist. Järgmisel päeval krõbisesid jälle kõik ajalehed meeldivast kiitusest välja arvatud põlastusväärne erand. Selles oli öeldud au suurele detektiivi-le. On võib-olla veidi aeglane ega leia küllalt kiiresti kätte niisugused pisiasja nagu varastatud elevant. Kuigi ta otsib teda vahetpidamata kolm nädalat ja magab ta laguneva korjuse ühe katuse all. Kuid lõpuks leiate selle siiski muidugi juhul, kui mees, kes elemendi varastas talle koha kätte, näitab. Vaene Hassan oli minu jaoks igavesti kadunud. Suurtüki kuulid olid teda surmavalt haavanud. Ta oli uduga sellesse ebameeldivasse keldrisse roomanud ja seal ümbritsetud vaenlastest ja alalisest avastamise ohust. Nälginud ja kannatanud kuni surm andis talle rahu. Kompromiss läks mul maksma 100000 dollarit peale selle jälitamiskulud 43000 dollarit. Mäe ei pöördunud enam kunagi koha saamiseks omavalitsuse poole. Ma olen laostatud mees ja kodutu rändur. Kuid mu imetlus selle mehe vastu, keda ma pean kõigi aegade kõige suuremaks detektiiviks pole tuhmunud tänapäevani. Ja see ei kustu kuni mu elu lõpuni.