Ja tere, head kuulajad ja ilusat vaikset laupäeva. Mina olen tänase heligaja toimetaja Karin koprasaatest, kuuleme arvamusi. Kolmet läinud nädala kontserdilt. Kirjanik Maimu Berg käis kuulamas ansambli Vox Clamantis pianist Jean-Claude Pennetzee ning dirigent Jaan-Eik Tulve esituses. Listi teost viia krutšis. Koorijuht Indrek Viiard kuulas rahvusmeeskoori ettekannet listi reeklemist Mikk Üleoja juhatusel ja Igor Karsnek käis ERSO kontserdil Homaas Bernstein, kus soleeris tromboonimängija Andres Kontus. Dirigeeris Taaniel. Riskin. Siis kuuleme nelevas teinud keldi muusikauudiseid maailmast. Helikajas on ka diskussioon professionaalsete kooli lauljate puuduse teemal, mis praegu kimbutab eesti koore. Stuudios arutlevad sel teemal Eesti muusika ja teatriakadeemia laulupedagoog Pille Lill Eesti filharmoonia kammerkoori direktor Esper Linnamägi, Rahvusooper Estonia pärijuht Mart Mikk ja Eesti rahvusmeeskoori direktor Indrek kumberg. Ja Tiia Järg meenutab oma tänases järjehoidjas leipzigi konservatooriumi avamist teisel aprillil 1843. Esmaspäeval, 25. märtsil toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus esinesid Vox Clamantis ja pianist Jean-Claude Tennessee. Ettekandel oli Jaan-Eik Tulve juhatusel ferenduslisti viia krutsis. Meil on nüüd stuudios kirjanik Maimu Berg. Tere tulemast. Tere. Tee viibisite seal kontserdil. Milliste tunnetega te kuulasite seda teost, mis kirjeldab Kristuse teekonda hukkamispaigale? Tunded olid sellised, et see oli väga õige muusika väga õigel ajal, sellepärast palmipuudepüha on möödas. Ülestõusmispüha on käes ja see suur vastuvõtmisKristusele osaks sai pidulik seal, kui ta Jeruusalemma sisse tuli, oli muutunud kibestumiseks pettumuseks talle kannatuseks talle. Ja me tegime siis koos varends listi Vox Clamantis ja Sanglottenetiega kaasatama risti käigusele kõige kurvema etappi Kristuse elus. Mida te ettekande ajal mõtlesite või mida tähele panite seal, et mulle tundub, et teie emotsioonid olid väga head, sealt lahkud, emotsioonid olid väga head ja ma pean ütlema, et ma seda list'i tehast ei tundnud vanema põlve listist ma ei tunne eriti palju midagi. Ei, ma ei oskagi öelda, palju seda, et mis on vanemamissal noorem Ma pole kirjutatud, tagaks realistist keskmisel inimesel teatud ettekujutus üheksast mässajast jõulisest ja, ja toonikatega mängijast. Aga ma olen vanema põlve listiga nii palju kokku puutunud, et kuna ma kunagi väga armastasin ja armastan veelgi muidugi Sandor Bethi luuletada, kirjutas seitsmendad kuulsale ungarlaselt vanast peast, kellele matus ära olugele mälestuslaulu ja sander padasse on üks nendest, keda ta siis nagu meeles pidas, mälestusega laulsin muidugi muusika lihtsalt teha, seda ma olin kuulnud. Aga, aga see oli mulle päris üllatav, mis kord kostis. Kõigepealt ma ei teadnud midagi muidugi ropeneti eest, see oli elamus, sellepärast et on vist vaatamata oma kõrgele eale väga temperamentne pianist ja mitte ainult pianist, vaid komponist ja dirigent. Ja ta võib olla oleks meelsamini mänginud seda tormilist listi. Aga seda enam ta hoidis ennast vaos ja oskas kuidagi pingutada nende piano juures, mis seal olid, seal oli hästi vaikne, hea õrn, see muusika, kohati täiesti ebaristiriik. Ja see jättis väga sügava mulje. Sellega väga hästi haakus Vox Clamantis, nüüdisVox Clamantis on minu jaoks üks suur armastus. Oli väga hea meel neid kuulda jälle seal Ravenna lähedal on üks niisugune klasse kirik, pühapolineeri kirik ja see on varaklassitsistlik. Kirik sobib hästi Vox Clamantis häältega ja ja repertuaariga. Seal on kõige kaunimad mosaiigid, mida ma üldse kuskil näinud, niisugused valge, kuldne, sinine, roheline, telliski, punane varakristlikud, rõõmsad, helged pildid, kus kõik on veel ilus ja kristlus ei ole ennast kompromiteerinud igasuguste veretöödega. Ja alati, kui ma Vovsk remondist kuulanud, mul need pildid silmadeta sellele ansamblile taga tänulik, ütlesite, et pinnetjee oli väga selline temperamentne pianist, kuidas ta klappis meie suhteliselt vaoshoitud vokaalansambliga. Võib-olla ma ka eksin, kui ma ise loomustani temperamentsem, minule jäi lihtsalt selline mulje, võib-olla vana härradest ootad, et nad väga vaoshoitult kulutavad klaverite taga, aga siin ma vist tahaksin küll öelda, suured tänusõnad Jaan-Eik Tulve-le. Ma arvan, et see oli tema teene, et kõik need nii hästi omavahel kokku klappisid. Kõik need erinevad muusikat riist oli kasvatanud saksa, kelle ladina keeles Vox Clamantis ele mitte ainult keele tõttu, vaid muidugi ka muusikat väga raske üleminek. Ja see sobitus hästi bene teiega, väga delikaatne oli dirigendid. Kas midagi kriitilist kõhk, võite öelda selle kohta või siiski oli kõik päris rohelisi ikka, tuleb ka kriitilist öelda. Võib-olla just see, see on ka nüüd jättis mulle väga temperamentsem mulje, on see niisugune vaikuse muusika ääretult kurb muusika nagu nagu listi ei sobikski, nii kurb, aga ta on nii kurb, et need oleks võinud vist veelgi õrnemalt, ma kujutan ette, ma tea, arge riisi või kedagi niux naist mängimas just neid õrnu momente. Need läksid natukene minu jaoks liiga tugevasti. Aga, aga ma ei ole asjatundja, ma räägin kui profaan, vabandust. Et kontsert oli teel omamoodi uudne elamus, mis puudutab listi sellist vaimulikku külge ja samas taaskohtumine Vox Clamantisega. Ma võin öelda ka veel seda, et mind üllatas see, kuidas listali kokku tänapäeval öeldakse, miksinud, eks ole. Niisuguseid äsja nagu gregooriuse laulud siis Tarlasele tuttav suvermediasu haavatsu kibuvitsakroon, mida pahan kasutanud kamatav safassioonis ja oma klaverimuusika ja ainult mõne koha pealt siis klaverimuusika, nagu saatis seda Vox Clamantis laulu üldiselt. Tuleb välja, et see oli täiesti omaette elamus. Estonia kontserdisaal on selliste suurte sümfooniaorkestrite kontserdipaik, kuidas vaimulik? Suhteliselt lihtsalt kammerlik teos sobis sinna saali. Minu jaoks on Estonia kontserdisaal üks maailmameeldivamaid saale, noh, ma ei ole jumal teab kui palju käinud, aga eks ikka on käidud ja sellepärast ma ei ole objektiivne, aga ma ütlen, et sinna sobib kõik. Ma tahaks seda meenutada, mis kavalehel kirjas oli ja mis, mis aitas väga mõista seda muusikat, on see, et kulistida, kirjutas siis ta oli just kaotanud oma tütre Nonii, kes oli traagiliselt surnud ja, ja vot see niisugune leinaaisa kurbus on seal küll tõesti sees, et see ei ole ainult see nagu ristikäik ja hukkamispaigale minek, vaid seal on ka lein. Niisugune silla kuidagi listilikult siledal lein, kui nii tohib öelda leina kohta. Aitäh, majoberg. Klassikaraadio stuudios on nüüd Indrek Viiard ja valmis jagama muljeid Eesti rahvusmeeskoori kontserdilt möödunud pühapäeval Estonia kontserdisaalis kus tuli ettekandele ferenduslisti reekviem. Koori juhatas Mikk Üleoja. Millise üldmulje see kontsert teile jättis? Väga positiivse üldmulje, ma olen rahvusmeeskoori tegemisi võimalust mööda püüdnud jälgida viimastel hooaegadel. Nii palju kui ma olen saanud ja pean ütlema, et kõik see, mis nad on teinud, mis minu kõrvu on jõudnud, on sümpaatne ja väga kindlate taotlustega suund. Kui nüüd konkreetsest kontserdist rääkida, siis nädalat lõpetada sellise pühapäevaõhtuse meeskoori suurvormiga seda sellisel moel ette kanda on tõsine ettevõtmine. Aga ma pean ütlema, et see kontsert oli tervikuna muusikaliselt väga huvitavalt lahendatud, tuues sinna juurde listi oreliteosed ja siis reklemise Millist väljakutset keeranduslisti reekviem meeskoorile pakkus? No see on tegelikult väga tõsine väljakutse, seal on väga erinevaid muusikainstrumente kasutatud ja ta on tegelikult kirjutatud sisu meeskoorile, kvartetile, löökpillidele, impanitele ja trassile. Ja kõigil neil on seal oma roll küll puhkpillide väiksem aga sellel kvartetile meeskooril küll väga kandev roll. See pole just samasuguse taotlusega kirjutatud Reekviem listi viimase loominguperioodi helitöönädal on niisugune sügavalt religioosne ka teatavasti ferendustest ise oma viimasel elu kolmandikul leidis enese jaoks religioon, Nonii, aga ei ole ta võrreldav võib-olla Verdi reekviemi ka, mis on niisugune suure paatosega kirjutatud, rohkem niisugune sissepoole vaatav teos võib-olla siis välja arvatud Sanclus väga kandev roll kvartetile ja samasugune vastutusrikas roll koolil ja see erinev värvide mäng, mis sinna juurde toob siis orel, et see on ka seda teost muidugi huvitavalt täiustanud. Sellel kontserdil jäi tegelikult kõlama just niisugune nähtav dirigendi taotlus süüvida partituuri väga üksikasjalikult ja ja suuremal määral selline detailidesse süvenemine, mis on Mikk Üleoja puhul olnud ju nähtav pikema perioodi jooksul ennast ikkagi õigustab, sest koor on instrument, mis vajab teineteisemõistmist ja siin koori puhul oli teineteisemõistmist väga hästi tunda. Võib-olla mõningad niisugused üksikud, et väga peenikesed detailid, mis ei olnud täiuslikkuseni jõudnud kvarteti esituses, aga mitte niivõrd ette heitena, vaid lihtsalt selles osas, et ma oletan, et sellisel kujul kvartett varem ei ole koos laulnud, kuigi nad kõik individuaalselt on ju märkimisväärse karjääri ja ajalooga solistid aga selles tasakaalus või selles balansis ja jäi nagu domineerima selline suhe, kus pigem jäid kuulatama seda, mida tegi kvartett, seda, mida tegi koor oli iseenesest mõistetav ja heas tasakaalus kvarteti koha peal kindlasti järgmisel kontserdil, mida nad tõenäoliselt laulsid vist Tartus sellesama teosega oli see koostöö veel parem kui pühapäeva õhtul kontserdisaalis Estonias. Te olete samuti koorijuht, kas tähendasite ka mingisuguseid probleeme rahvusmeeskoori esituses? Ei, ma ei ole neid kunagi otsinud, et rahvusmeeskoor on ju tegelikult Eesti kultuuri üks nurgakivisid olnud algusest peale igal dirigendile alates Ernesaksast on olnud selle meeskoori juures väga oluline ja vastutusrikas roll. Öeldakse, et koor on oma dirigendina. Ja täpselt niisugune koor ka praegu tundub olevat, ehk siis probleeme on küll alati. Ma leian. Samas need probleemid on sageli ka liialt võimendatud ja pööratud sellisesse negatiivses valgusesse. Ja üks probleem on, et ma kasutaksin siin võib-olla selle probleemi niisugust vastandit hoopis, et koorijuhtide seas eriti meeskoorijuhtide seas levib see kunagi Tuudur vetika poolt mõeldud väike repliik oma trükitööliste meeskoori puhul, keda algses koosseisus oli 120. Ja siis, kui ühes proovis oli proovi alguses 95 meest, siis Vetik ütles, et tema riismetega ei tööta, aga tegelikult 95 meest on täna grammi ehk siis kaks raami koosseisu maa oma ideaalis oma niukses kõlapildis kuuleks seda kahe raami koosseisu küll iga järgmine hetk igal esimesel võimalusel lasen idealistlik. Aga kui panna praegu täna kaks sellist koosseisu kõrvale nagu on praegune ramm ja teine selline sinna kõrvale, siis kõlamaastik oleks oluliselt veel avaram ja võimalusi rohkem. Noh, see on probleem, milles tähendab aegade räägitud, et kui suur see rammi koosseis täna olla võiks, aga eks ole aja märk ja need mehed, kes seal täna laval on, teevad oma tööd hästi. Aitäh Indrek Yard. Möödunud reedel toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert sarjast meistriklass Hummaša Bernstein, kus siis kõlasid Leonard Bernsteini kolm tantsu balletist Sancifriin, Christopher Rausid tromboonikontsert, Johannes Reamsy klaverikvartett g-moll, Arnold Schönbergi orkestriseades, solist oli Andres Kontus trombooni ja dirigeeris Daniel, riskin. Stuudios on need Igor Karsnek. Kas sulle tundub samuti, et, et see kava oli suhteliselt üllatav ja vähe esitatud teosed olid seekord kavas? No ma ütleks, et see ka oli alguses lõpuni tähist ekstravagantne, kogunisti sellepärast et punkt ükskõik, need teosed, mida sa ette lugesid, need kõlasid Eesti esiettekandes. Nord, Bernsteini muusikat esitatakse meil üldse, arva Christopher Raus on küll Ameerikas tuntud nimi ja noh, ilmselt ka Euroopas laiemalt, aga ma kardan, et, et meil ei ole ühtegi tema teost varem esitatud. Johannes Brahmsi klaverikvartett, mis on arnenud Sumbergi orkestreeritud, noh, see on juba iseenesest juba selline väljakutse ja samas oli see kava kokku pandud ka väga nii-öelda kuulaja sõbralikud kolm tohutud erinevat teost, mis omavahel olid kontrastis oli klassikalist lähenemist, oli nüüdismuusikat, Christopher Raus, see on Ameerika nüüdishelivanusegrupis 60 pluss, hakkaksin nagu perest neist võib-olla peale, sellepärast et kolm tantsu balletist flantsi frii tuleb natuke teada või ka seda konteksti flantsi frii antud juhul oleksid mis kõige õigem tõlkida. Tore ja vallaline, sest ballett räägib ühest leiukesest, kelle südant püüdlevad kolm meremeest ja, ja siis mängu tuleb seal veel üks niisugune. No ühesõnaga neid selliseid võrgutusi teha siis balletis kolm, peremees tantsivad situaadki, need kolm tantsu tegemist on tegelikult peristeni noorpõlve teosega, kirjutatud on see aasta 1944 aga juba oli tunda seda veristele omaste ja siis hästi värvikat sihukest mehhanismi. Kõik need kolm tantsu, nad olid kolme karakteri pala galopp, valss ja tantsu, Danzonon Andregult Habanera suvel latiinosugemetega tantse ja ma ütleksin niimoodi, et muidugi see vaip pani eriti proovile vaskpillid. Et teatud sellist sarkasmi, tants ja kerge selline iroonia, noh see meenutab muidugi natukene Šostakovitši, ütleme, meie kultuurikontekstis, aga tekibki küsimus, et mis valss aga selline oli, eks ole, et noh, et siin on muidugi teatud irooniline. Nüüd on juba selle valiti koreograafia siinselt endas sees nüüd Christopher Rausi trombooni kvartett, mis kõlas Andreas kontuse igas parameetrid absoluutselt suurepärases esituses, on muidugi väga nõudlik lugu. Kui see teos on võitnud Ameerikas Pulitzeri preemia Pulitzeri preemia, kirjanduse ajakirjanduspreemiaga, antakse ka heliloojatele võrreldav tegelikult filmimaailma Oscari vee telemaailma, Emmylasse on väga suur tunnustus siis see roosimuusika paistavate ise heliloojana kuulub sellisesse natukene võib-olla akadeemilisse suunda. Ta on jäänud nagu puutmata kõik nendest postmodernistlikes Isminest nagu neokomplexus ja minimalism ja selline süvamuusika ka umbes sellises võtmes, nagu meil kunagi. Lepo Sumera kirjutas muuseas kes Saforaus andvad praktilised Lepo Sumera hea kaaslane. See teos on pühendatud invemooriana Leonard Bernstein ja sinu esimeses osas viimases osas on tunda mingit sidet seda tüüpi mõtlemisega vaskpillide no mida võiks võrrelda näiteks diees IRA sellise paatosega ja siukese fatalismiga. Aga esinduslikult olid kõige säravamad nii kontusel kui kontuse orkestri ansamblis teine ja kolmas osa. Ja ma ütleksin niimoodi, et Andres kontuse mängutehnika pandi just teises osas hoovile. Tähendab, siin sai kuulda sellist täiesti filigraanselt artikulatsiooni ja just artikulatsiooni dünaamika seoseid. Andres Kontus anud tõesti äärmiselt andekas muusika on väga hea klahvpillimängija ansamblis. Nüüd Johannes Brahmsi klaverikvartetti orkestratsioon Schönbergi poolt, kas see on selles suhtes väga imiteeriv teema juba iseenesest? Et Brahmsi kammermuusikas on tegelikult sellist orkestrist mõtlemast juba idutasandil nagu väikse embrüo on tegelikult alati sees, aga kui on tegemist nelja partiiga, siis orkestreeri, kuidas orkestreid hakkas või Schönbergi ise tähendab selliste aplombi nagu ütleme juba algselt 300 sümfooniaorkestrile mõeldud teose puhul. Sellist kõla intensiivsust ja tihedust muidugi ei saa, rääkimata sellest, et kui me kuulame Ramsi orkestrimuusikat, siis raamse helistab kosutada puhtalt värve, mis antud Heade puhul pole isegi võimalik, et noh, et keelpille dubleerivad ka vaskpillid. Ja selles suhtes oli muidugi žanrit teinud parima, mis üldse antud juhul nagu võimalik, oli nüüd puht ehituslikult. Ma tooksin välja teise osa ja kolmanda osa esinduslikult näiteks teise koha, mis on allegro sima tunnustavalt tooksin välja ERSO ansamblite omavahelise sidususe, tähendab tundus väga reljeefne väga selge kõlapilt ja tegelikult sellist laia Pramsil omast eetilis kantileeninud, seda sai kolmandas osas kuulata korraks kolmanda osa puhul tekkiski selline illusioon, et nagu olekski prantsuse orkestrile kirjutada just tänu sellele eetikale midagi. Raiskan dirigendid on muidugi väga hästi, tõi välja, nüüd mind isiklikult natukene pani, heas mõttes, ma ei ütleks, et muigama, aga naeratama selle tari kvarteti finaal, kus on väga tugevalt tunda Prantsu, Ungari tantsude sihukeste motiivistikkuja. Ma ütleksin Ungari päraskust vürtsi, kuidagi see mustlasmuusikat prantslase omal ajal ikka nii hinge läinud, et nad ei saa sellest üle ümbert ja muuseas selle finaali pealkirjaks on ka märgitud randa alla siin ka. Et ma ütleks, et Tanja raskinud dirigendina digi õige tõlgendusliku võte, kui ta finaalis võimendas natukene isegi liialdusi nii välja, et tempo lihtsalt üleminekuid tagasi tõmbeid, dünaamikat ja nad vot see on umbes samasugune asi nagu üks hea kokk teeb Ungari Kuljaši pipart natukene rohkem kui keskpäraselt, aga niimoodi ka, et suud ei kõrvetaks. Vot selline vürtsikas kõlapilt, see oli muidugi täiesti hurmav. Selle ettekande puhul. Kõne all oli Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert 22. märtsil. Aitäh Igor Karsnek, sel arvamus. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Hiina helilooja Tan Dun nimetati Unesco hea tahte saadikuks teda tundnud stati kultuuridevahelise suhtluse arendamise eest klassikalise muusika abil. Pidulik auhinnatseremoonia toimub Pariisis Unesco peakorteris ja seal kannab Madalmaade sümfooniaorkester ette tan tunni teose Music favother, mida helilooja sel kontserdil ise dirigeerib. Näiteks 1998. aastal, seal pälvistandun ka kroom aieri preemia. Samuti on teda tunnustatud grammi ja Oscariga. Ameerika Ühendriikides elav hiina päritoluga. Ta on tunni iseloomustab ehk kõige paremini nimega tus, autentne maailma helilooja. Tema muusika ühendab väga erinevaid maailmakultuure ja on helilooja enda sõnul muusika inimestest ja inimestele. Ta on ka väga väljapaistev dirigent, kes on juhatanud maailma tipporkestreid. Möödunud aastal pälvis Tan Dun ka Venemaal esimese Hiina heliloojana Dmitri Šostakovitši nimelise preemia. Vaid paar kuud enne oma sajandat sünnipäeva. Ta suri New Yorgi Metropolitan Opera kunagine särav metsosopran Riisas Stevens. Tema tippaegu pärilavadel jäi läinud sajandi 40.-tesse ja 50.-tesse aastatesse. Riisa Stephens sündis ja kasvas New Yorgis, hariduse sai Tšuljardi muusikakoolis ja hiljem täiendas ta end Viinis. Lauljanna lasi näiteks 1945. aastal kindlustada oma hääle miljonile dollarile. Luise Steveans laulis metis hulgaliselt rolle, näiteks väga kõrgelt hinnatud oli tema Karmen, mida ta laulis sellel laval lausa 124-l korral. Repertuaaris oli ka hulgaliselt niinimetatud pükste rolle, nagu Orfiovski rubiinov või oktaavian. Lavaeluga jättis diivan hüvasti 61. aastal ja tema viimaseks rolliks oligi Karmen. Hiljem tegutses ta Metropolitan Opera mänedžeri naja, nõustas Meti noorte lauljate programmi kaasata noori ooperisoliste. Möödunud aastal Londonis Trafalgari väljakul edukalt tasuta vabaõhukontserdi andnud Londoni sümfooniaorkester kuulutas välja järjekordse vabaõhukontserdikava ja nüüd keskendutakse Hector Berlioosi muusikale ja kontsert toimub maikuus. Kavas on avamäng korressaar ja fantastiline sümfoonia. Londoni Trafalgari väljak mahutab umbes 10000 kuulajat ja just nii palju kuulajaid, vaid möödunud aasta vabaõhukontserti umbes kuulaski. Erinevalt teistest maailmas levinud vabaõhukontsertidest, mis toimuvad kas parkides või pisut linnast väljas olla Londoni sümfooniaorkestri vabaõhuesinemised otse Londoni südames turistide ühes lemmikpiirkonnas. Kontserti juhatas nii möödunud aastal, kui juhatab ka tänavu orkestri peadirigent Valeri kerge. Kerge ei karda seda, et muusika tuuakse liiklusrohkesse ja inimestest tulvil tänavapilti. Ta ütleb päts, Barbikani keskus ja muud Londoni kontserdisaalid on küll imelised aga vahel lihtsalt tuleb tuua klassikaline muusika ja selle esitajad nelja seina vahelt välja rahva juurde. Valeri kerge usub, et sellised kontserdid meelitavad üha enam ka noori inimesi klassikalise muusika juurde. Nagu näitab ka kerge viiekümneaastane kogemus Peterburi festivalil. Valgete ööde tähed. Ja nüüd lühiuudiseid hollandi helilooja Michel vander A, kes võitis möödunud aastal maineka kromo eripreemia pälvis nüüd hiljuti ka 50000 euro suuruse Mauricio Kaageli nimelise autasu Michael van der Aa uue ooperi uppunud Aved esietendus toimub aga Londonis sel kevadel, 12. aprillil. Seitsi osava kunsti austajatele oli aga rõõm maestrot taas laval näha, sest 27. märtsil juhatas ta Kyotos Beethoveni avamängu Egmalt täispikkuses. Kontserdid on planeeritud tänavu augustisse. 68 aastaselt suri aga kuulus trumpe dist Derek Watkins, kes mängis trompetisoolosid kõikides James Bondi filmides. Watkins kasvas üles inglise rassi traditsioonide keskel ja ta on koos mänginud paljude kuulsustega, nagu biitlid, Elton John, Eric Clapton ja samuti Londoni Sümfooniaorkestriga. Ja lõpetuseks Eestiga seonduvast. 2012. aasta septembrist Leipzigis Kesk-Saksamaa ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigendiks saanud Kristjan Järvi on nüüd uuest hooajast kaks taadi festivaliorkestri peadirigent. Kstaadi menuhhini festival toimub iga kahe aasta tagant augustis ja sellele järgneb ka festivali tar Läks moodustatud projekti orkestri ringsõit. 2013. ja 2015. aasta festivali kavas on mitmed spetsiaalselt festivalile tellitud teosed ja nende kõrval esitatakse ka klassikalise romantilise perioodi suurteoseid. Sel aastal esinetakse festivalile järgneval kontserttuuril veel Viinis, Stuttgartis ja Kölnis. Läinud aasta lõpul ilmus Tokios raamat 59 peatükki teadmiseks Eestist, mille 59 artiklit käsitlevad Eesti kultuuri, ühiskonda, ajalugu ja poliitikat. Raamatu kaheksas peatükk kultuuri kunstid sisaldab aga nelja eesti muusikat käsitlevat artiklit neljalt autorilt. Juttu on Eesti laulupidudest eesti koorimuusikast ja pianist taga. Hiraagiba, kes on käinud esinemas ka Eestis, kirjutas nimetatud raamatusse artikli eesti heliloojad, rahvuslik koos ja innovatsioon. Ja samuti on peatükk kohtumisest Urmas Sisaski iga Takachiraakiba artiklis on juttu Heino Elleri, Eduard Tubina ja Tõnu Kõrvitsale loomingust ja raamat on jaapanikeelne. 23. märtsil toimus Tokyos ka klaveriõhtu, kus kõlasid Urmas Sisaski teosed. Klaveritsükli spiraalne sümfoonia neljale käele teid ettekandele pianistid taga. Akiba ja Juko Joshoca. Kontsert toimus ühe väljapaistvama jaapani pianisti isumid Ateena nimelisel festivalil niinimetatud vasaku käefestivalil ja samal õhtul mängis pianist ise ka Sisaski tsükli vasakule käele. Eivere tähed, mis on talle pühendatud ja mille maailma esiettekanne toimus Tateno esituses möödunud aastal suvel ei vere mõisas. Head kuulajad, tänase heligaja diskussiooni teema on professionaalsete koorilauljate nappus Eestis. Ja mul on hea meel, et siia klassikaraadio stuudiosse on kogunenud Lill, laulja ja laulupedagoog, Esper Linnamägi, Eesti filharmoonia kammerkoori direktor Indrek kumberg rahvusmeeskoorijuht ja Mart Mikk Rahvusooperiooperi juht. Kas võib siis tõesti öelda, et praegu ongi selline reaalne olukord Eestis? Et on puudus headest professionaalsetest, koorilauljatest? Kindlasti mitte. Mina küll. Mina väidan ka, et on, et meil on päris koor väikseks jäänud ja päris mitmele heale lauljal oleks tööd pakkuda. No mina väidan ka, et on, kuigi seda ei saa nii üheselt lausa väita, et lauljaid üldse ei ole. Pigem on siin küsimus nende motivatsioonist, ettevalmistuses, nende tasemes ja tahtes seda tööd teha. Seal kõik üks kompleks tegelikult. Aga nüüd me saimegi juba eriarvamused. Pille Lill, teie ütlesite. Et et ei ole nupust, palun palju tühjale, sest Eesti on laulumaa ja meil on väga palju uhkeid hääli. Ma arvan, et kõigepealt peame me vist ära jaotama kaks koorilauljat, üks on siis ooperikoorilaul ja, ja teine on teiste kooride laulja. Et need on kaks täiesti erinevad lähenemist, mida peabki nii käsitlema. Kui me räägime ooperikoorilauludes, siis seda koolitame igal aastal kogu aeg. Pidevalt tuleb väga andekaid lauljaid. Meil on tugev pedagoogide koosseis, kes Cooperi lauljatega igapäevaselt tegelevad. Ja kui me räägime siis teises koolis lauljate, siis minu arvates on meile hääli nii et ei ole kohe vajagi kuskilt kaugemalt otsida, kui tuleb ju kogu aeg neid muusikaakadeemiast, ma arvan, koorijuhtide osakonnast, muusikapedagoogide osakonnast aga tuleks teha ka võib-olla väikene ringkäik Nendes parimates koorides ja näha, kes seal koori solistidena esinevad. Võib-olla nii saab neid endale kutsuda. Tallinnas tegutseb kolm professionaalset koori. Nende kooride esindajad on meil praegu stuudios. Esper Linnamägi, milline peab olema Eesti filharmoonia kammerkoorilaulja? Ma alustasin võib-olla sealt, mida Pille ütles, et põhimõtteliselt ja meil on olemas koolid, kes õpetavad lauljaid ja meil on olemas väga palju koore, kus tegeletakse laulmisega. Aga paraku Eesti filharmoonia kammerkoor on viimasel aastal väga pinevaks otsinud endale lauljat, kes vastaksid võib-olla päris Admentaarsetega natukene kõrgematele standarditele mida meil on vaja, korralik vokaalkäsitlus, hea noodist lugemine, erinevate stiilide tundmine ja paraku meie endale sellise tasemega lauljaid ei saa. Olen nõus ka Indrekuga, et, et seda raha teema jätaksime praegu välja, et selle töö eest saab vähe raha ja nii edasi, siin peab vaatama kogu konteksti ühiskonnas väga palju oleneb inimeste motivatsioonist ja kes tahavad selle erialaga tegeleda, kas nad soovivad muusikat teha või ei soovi muusikat ja, või on need inimesed, kes on sattunud kunagi seda eriala õppima, lähevad mingid sedapidi nagu poistekoorist edasi lõpetavad selle muusikaakadeemia laule nii-öelda ära, siis hakkavad tööd otsima, on võib-olla mingid oskused omandanud, aga lõppkokkuvõttes nad ikkagi professionaalseks lauljaks ei küündi. Selle paari lause nagu resümee on ikkagi see, et meie täna ja mitme aasta pikkuse ja täiesti aktiivse töö tulemusena endale sobilikke lauljaid ei ole saanud ja oleme täna mingis mõttes hädas ka sellepärast meil on päris mitu kohta täitmata. Ja selleks, et esindada eesti koorikultuuri kõrgelt, et Eestist väljas võttes vastu pakkumisi, on täna seotud juba natukene riskidega, sellepärast et kas me tuleme selle kõrge standardi hoidmisega Eestist väljas toime. Mina alustaksin võib-olla pisut üldse kaugemalt, et kuidas professionaalne koorilaulja peaks tekkima, või üldse professionaalne laulja. Ehk kuidas näeb välja koostöö siis haridussüsteemi ja reaalse tööturu vahel. Kas meil on riiklik tellimus või kas me nimetame seda, kuidas see kontakt tundub olevat küllalt habras ja, ja siin on kindlasti omad põhjused, sellepärast et ega ju Muusikaakadeemia ei ole näiteks midagi ette võtta, kui ühel aastal ei olegi konkursile saabumas mitte ühtegi tenorit? Rahvastiku küsimus, see on sama motivatsiooni küsimus, et kas inimene, kellel oleks eeldused, kas ta näeb oma tulevikku sellel erialal? No me ikka püstitame, on minu meelest natukene valesti seda, et te otsite vis seda lauljat Muusikaakadeemia lauluosakonnast. Ei, see ei ole üldse nii kitsalt piiritletud. See lauluosakonna temaatika on nüüd erinev, et siin on väike vastuolu, sest lauluosakonna üks eesmärk on ikkagi eeskätt kasvatada solista. Selles mõttes. Tõsi, ma loodan, et see mentaliteet on nüüd minevikus laulu õppiv inimene ei tohtinud koorimuusikaga tegeleda või kooris laulda. See on täiesti keelatud. No see on väga kurb, sest Orlando di lasso ajast saadik on paremad lauljad koorides tulnud. Keelatud kooris laulmine õppimise ajal või mitte. Loomulikult keelatud, sest see rikub häälekäsitlust, sest hääleehitus, hääle kasutamismeetodid, ooperilauljana solistina on täiesti erinevad sellest, mis puudutavad koorilauljad. Ma arvan, et sellega võib meie vestlusring nüüd ära lõppeda. Sellepärast et küsimus tegelikult on ikkagi laiemalt lauljate leidmises ja ausalt öeldes, tänasel päeval, kui palju tuleb muusikaakadeemiast ooperis, solisti paberitega lauljaid, kes isegi ei saa kooridesse sisse, kus siis see õigus on? No see on ooperivalik, kelle nad sinna valivad või mitte. See on see üks probleemi otsa, et me vaatame, ma ei tea, kuidas kammerkoor või, või ooperikoor, eks igaühel on oma spetsiifika, aga, aga tihti on juhuseid, kus meile tuleb inimene, kelle eeldused võimaldavad meil laulda, kuid ta tegelikult ei olegi õppinud professionaalsel tasemel ei laulu ega võib-olla ka muusikat, kuivõrd hoopis ammu võib-olla laste muusikakoolis. Aga kelle eeldused ja, ja loomulik intelligents tegelikult võimaldab jõuda teistele suhteliselt ruttu jutu järgi ja ei ole välistatud ka ette jõudmine ka Ma tean, kammerkooris on selliseid juhuseid. Aga see see hariduse poole ja selle poole konflikte siin on nüüd küll üks probleem, tegelikult veel, esiteks kõigist neist ooperilauljad, solistid ju ei saa. Et siin on nagu spetsialiseerumise küsimus, et mingil ajal peaks olema selge, et suur lava võib-olla ei ole see koht, kus oma võimeid realiseerida ei peaks olema võimalus spetsialiseeruda eraldi professionaalseks koori lauljaks, mis tähendab seda, et osad ained võiksid olla süvendatud, sest tihti on see probleem, et lauljat intonatsioon on äärmiselt kehv ja nooditundmine samuti, et ja see saab tihti suureks takistuseks kasvõi igapäevases töös. Kas kunagi on sellele Eesti muusikaakadeemias mõeldud, et oleks võimalik spetsialiseeruda koori lauljaks? No ma arvan, mitte klassikalise lauluosakonnas ja ma tahaks esitada veel küsimuse, kas üldse peaks saama see nii-öelda professionaalne koorilaulja siis välja arvatud Regooreks, kas ta peaks saama kõrghariduse vormis selle hariduse. Väga võimalik, et see haridus peaks tulema kutsehariduskoolides, näiteks seda võiks valmistada otsa kool võiks valmistada Heleri kool, eks et kui laps on läbinud, ütleme, laste muusikakooli siis see on juba eks teie jaoks suur eeldus meie jaoks samamoodi. Jaa, ei, muidugi, absoluutselt tõsi, et keskhariduse baasil on see täpselt samamoodi. Ma haridusest rääkides nüüd mitte kunagi ei tohi inimesed ära võtta võimalust oma erialal kogu aeg edasi minna, saavutada kõrgharidus sealt edasi magistri doktorikraadi, mida iganes. Ma toon mõned näited, nagu nüüd, kui me rääkisime sellest, et Eesti muusikaakadeemias siis ooperilaul lõpeb inimene ei tohiks kooris laulda. Paar näidet. Täna näiteks Estonias kaasa tegevad parimad solistid NAGU Ailassoni, Mati Turi, lääne veel kaugemale, võib-olla Annely Peebo, juuli Lill on töötanud kooli ajal Eesti filharmoonia kammerkooris ja nad ei ole ju kuidagimoodi ennast sellega lukku panna, nii et siin ma näen nagu selliste erinevate arvamuste radasid, et minu arvamus Te ei tohiks ikkagi niivõrd väga haridusasutusse piiritleda neid võimalusi lauljatele, sellepärast et kõikidest noortest ei tule ooperilauljaid, vaid NSV saab peale kooli lõpetamist saada niuksed, õnnetud, mitte midagi oskavad inimesed, see on ka paraku fakt. Oi, ma ei ole sellega üldse nõus ja kõik, nii Ailassoni kui Mati Turi ikkagi tuli muusikaakadeemiasse pärast õppima laulmist, spetsialiseerusin ooperilaulule minu oma õpilane Oliver Kuusik, ma pidin tal loomulikult tooma ju ära kuurist, mille peale Venno Laul oli väga pahane, sest ei ole võimalik, see on hoopis teine häälega käsitlus, hääle moodustamine. Mis toimub sellel hetkel hääleinstrumendiga, kui hakatakse ennast ette valmistama ooperi erialaks ooperispetsialistiks? See on täiesti erinev hääle moodustust ja meie osakonnas on samamoodi aru saanud, tähendab, me oleme väga õnnetud nende laste üle, kes ütleme näiteks on tulnud ellerheinast või kes siis laulavad paralleelsed tavaliselt teie koorides, meie omad eriti paralleelsete laulagi rammis küll tõenäoliselt muidugi poisid peavad ju kuidagi elama. Aga meie ikkagi koolitame väga suure võimsusega hääleaparaat. Pille, kus nad on, meil toimub iga kahe kuu tagant ettelaulmine, ärge saatke siis esimese ja teise kursuse omasid, keda võib-olla on oht, et rikutakse ära, saatke viienda kursuse või saatke magistrante, saatke need ette laulma, et nad saaksid, et kontakti selle reaalse keskkonna, kus nad tulevikus võiksid tööle hakata, et tulgu lauluga ette, teeme lepingut kasvõi väikeste rollide peale või siis kammerkoori või meeskoorile. Kus nad saadame neid kogu aeg, kes sul seal kooris on ainult meie lõpetajad mõnedes tulistades ja solistega samamoodi. Me tegime päris pika nimekirja pärast seda, kui te tegite väga aktiivse kampaania, et alustada, eks ole, ooperisolistide otsimist kusagilt vabariigis. Siis ma tegin kateedrist kiiresti ühe listi, kus ma sain vähemalt 20 sellist nime, kes oleksid olnud solisti perfektiivida. Ütleme niimoodi, et andekale, inimesele muusikast huvitatud inimesele on žanride ülene paindlikkus on ikkagi olemas ja kohandumine erinevaid asju laulda ja teha. Need noored inimesed, kes sellega süvendatult tegelevad, peavad olema kooli poolt suunata tud ikkagi ka verbaalse sunniviisil ei saa, me oleme demokraatia maa jah, et tutvuma nende kollektiividega Eestis, kes on nende võimalikud tööandjad, milleks nad puht niimoodi isikuliselt võimalikud. Ma arvan, et siin ikkagi on päris mitmeid koostöökohti, mida haridusasutus ja võimalikult tööandjad, keda täna Eesti riik nagu üleval peab peaksid tegema koos omavaheline rohkem suhtlemine inimeste nagu paigutamine õppejõudude poolt ka kuhu ta üldse sobib, et see peab olema ooperilaulja, seda näeb esimese paari aastaga ära, kas temast saab asja või ei saa asja ja võib-olla siis on võimalik teda paigutada teistele radadele. No siis tuleks ta saata muidugi edasi ütleme jah, võib-olla kooriosakonda tähendab meie kateedrist välja, eks ole, kus siis temaga ekstra tegeletakse või ma veel kord mainin, et ma ei arva, et üldse professionaalse koorilaulja välja arvatud ooperikoor, kus ei ole võimalik saada seda häälekvaliteeti või seda häälemahtu käte, väikeste, et ega me ei saa loodushäältega mitte midagi suurtega. Ma saan väga hästi aru ja sellest on hästi ammu juba hakatud rääkima sellest nii-öelda lõhest haridussüsteemi ja siis kultuurisüsteemi vahel. Aga võib-olla kui nüüd üritada seda kirge natukene maha võtta ja, ja vaadata asja laiemalt, esiteks mina ei saa aru, mispärast on ikkagi vaja vahetada, teha ooperilaulja ja kammerlaulja vahel selles mõttes, et kas siis meeskooris või kammerkooris ei ole vaja kunagi laulda valjult või, või intensiivselt, et kas kammerlaul tähendab siis seda, et lauldakse õrna häälega ja hästi ilusti, et tegelikult on ju siin laulja, laulja. Ja just vastupidi, et meil on vägagi suur pinge ja väga palju soolo-tega ja sooloosadega laulu ja, ja nagu eespool ütles, et see puudutab samuti ka erinevate stiilide, ajastute valdamiste ja kogused problemaatikat, mis võiks ja peaks haridussüsteemi alguse saama olude sunnil, tegelikult tegeleme me ise haridusega, ehk meil on hetkel näiteks tööl neli vokaali juhendajat kes regulaarselt viivad lihtsalt lauljatega kogu aeg tunde läbi ja, ja see on, ongi professionaalses kollektiivis hädavajalik ja eks ta on igal pool nii. Jah, aga ma tahtsin siia veel lisada, et ikkagi, kui me räägime koorilauljast, eks, mitte ooperikoorilauljast, vaip, koorilauljast, siis te jõudsite ka ju, et kes oleks võimelised moratooriumidest oma kuurist, eks ole, laulma solistina seal ees, eks seda sopranit, neid on ju väga üksikud teil, eks. Väga. Kuid mul mardi täiesti nõus, et mina jaga seda arvamust, et me peame need koorilaulja ooperikoorilauljad, meil on nagu kaks eri teed ei ole, ei ole, tähendab, see professionaalne koorilaulja peab hakkama saama kõigi asjadega. Kammerkoor läheb sellel suvel teist korda järjest eksamprovaasi ooperifestivalile selleks mainekamat ooperifestivali väga suurte nimedega solistide reid ridadesse dirigentidega. Me peame hakkama saama. Ma loodan, et me saame hakkama sellel korral. Aga nagu ma ütlesin, et järjest keerulisemaks lähetena nende kohustuste täitmine välismaal, sellepärast et meil ei ole lauljaid, kellega oma kohustusi täita. Ja nii see on. Nad ei ole ka ei ooperikoori ja me räägime praegu, eks ole, projektist aga kui me mõtleme natukene A ja B klassi ooperimajadele, noh, kahjuks ooperimajad, eks ole, niimoodi jagatakse siis ma ei tea, martsa võiksid teha seal ühe väikse vaatamise, palju seal koorides noamajas kindlasti ei ole, mitte, tegi ooperikoorilauljat, kes ei oleks ooperikoolitusega. Võib-olla võiks siin mõelda ka sellise asja peale laulja elukutse, populaarne kursuse kui sellise nähtuse peale. Noh, see on nii vana näide, et kui Rootsis Björn Bori võitis tennises maailmameistritiitli, siis sellest hakkas kohe arenema tenniseareng Rootsis. Et kui meil räägid, tahaks ühiskonnas rohkem ain Angerist, noh, kes on meie lipulaev nagu vaieldamatult tänasel päeval, kellega võiks nii-öelda olümpiamedaleid võita kindlasti. Et kui sellest elukutsest seda populariseeritaks, palju rohkem, siis võib-olla juhtuks ka nii, et paljud inimesed, kellel on ees mitu valikut, mida nad enda eluga tahaksid teha, aga tegelikult üks nendest valikutest võiks olla klassikalise laulu õppimine siis ta valib siiski nii-öelda kindlama tee, minnes õppima minu poolest ettevõtlust, turundust, mida iganes, aga, aga see on ka üks nähtus, kus ka meie meedial oleks väga palju teha ja seda pannes selliseid suurte tähtedega kollaseid superstaari tiitlit kellelegi laupäeva peale, vaid nagu tutvustades selle elukutse tagamaid nii heade kui halbade külgede poolest. Ma arvan, et see oleks see asi, mis oleks kasulik nii muusikaakadeemial, et sinna tuleksid just need kõige vanemad, aga mitte need, kellel võib-olla ei olegi muud valikut ja mõtleb, et see on tema nagu pääse teesel. No meil ju tegelikult on kogu aeg konkurss, meil oli, ma ei tea, kas eelmine või üle-eelmine aasta oli meil ju 36 inimest kohale, eks me valime välja ja teine veel te otsisite nagu lauluosakonnast, eks ole, neid endale meile kuus või seitse inimest, kes üldse õppima saavad, et seda on niivõrd vähe, osa nendest ju lahkub meelt, eks välismaale loomulikult me oleme õnnelikud, Ma ise saadan kõik nad õppima ikkagi, et mitte nagu piima, vaid just seda, et nad tajuks konkurentsi. Neil on vaja saada sinna väljakoeraks. Et minu arvamus ikka, ma jään selle juurde, et see peaks lähendatama kusagil kutsehariduskanalites. Nojah, kuigi vahest nii varakult ei olegi see edasine tee ju aru saada või näha need peaks ära lõikama mitte ühtegi võimalust ja ega me ei pea otsima ainult lauluosakonnast täiesti vabalt, et võib ka see olla ju just nimelt koorimuusika ka tegeleva hariduse osakonnast. Osakond ei olegi nii tähtis, aga ma kõige rohkem ikkagi väldiks seda, et looks kindla piiri ja konflikti selle vahele. Inimene astus sisse ja hakkab õppima klassikalist laulu, ooperit kammerlaul ja selle õppima asumine välistab hetkelt tegevuse professionaalses kooris. Me rääkisime sellest haridusest, et lauljate saamine ei peaks olema kuskil ära lõigatud, on siis kutse, haridus, aga noorele, kes tahab tegeleda näiteks kammerlaulupeol, peab olema võimalus saada kõrgharidust ja samas jääda kammerlaule juurde. Et see ei tohiks olla niivõrd piiritletud. Populariseerimine on väga õige, üritame seda kogu aeg teha, aga midagi pole teha. Eesti ühiskonnas ja meedias on omad prioriteedid, mida edasi kantakse. Me võime üritada kui palju tahes, tõenäoliselt ikkagi väga läbi, sellest ei murra. Ma arvan, et on aeg hakata otsi kokku tõmbama ja ma arvan, et te olete ise juba jõudnud nii mõnegi lahenduse niidiotsani. Kasvõi seesama laulja elukutse, populariseerimine paindlikkus lauljakarjääris ja ka õpetus kutsetasemel kahjuks meil ei ole praegu võimalik küsida otsa kooli esindaja arvamustega, seda teeme kindlasti edaspidi. Kas näete veel mingisugust lahendust? Võib-olla siin alguses kõlanud vastandamine nüüd selle rangelt klassikalise ooperi kammerlaulu ja koorilaulu vahel, et kui seda püüaks mahendada, sest et me oleme igatipidi sellega nõus, et meil töötab laulja, kes samal ajal õpib ja arendab ennast ja mingil päeval oleme valmis selleks, et ta lendab meilt ära ja lendabki suurele lavale. Me oleme valmis selleks, et inimesed, kes tuleksid ooperilavale Ooperisolistidena, võiksid enne mõned aastad natukene seda õhku, seda olustikku üldse nuusutada. Mina näen ka suuremat koostöö võimalust Muusikaakadeemia ja rahvusooperi vahel. Muusikaakadeemia on küll alati avatud, me tõesti ootame kogu aeg, et ikkagi ooperiga tekiks side ja, ja muidugi ma ei välista üldse seda, et võiks tekkida veel vahelüli, kus oleks pärast Muusikaakadeemia lõpetamist nendel lauljatel, kes on perspektiivsed ooperivaldkonnas edasi minema, et nendel ei tekkiks ooperistuudio moodi asi. Aga ausalt öeldes veel poisid teile ka, et kui te tuleksite meie osakonna eksamitele, seal te näete härra esimeses teises kursuses, kes võiks teile klappida. Ei, ma olen tõesti nõus ja kui Indrek ütles seda mahendamist, et mina olen ka väga igasuguseid vahendamise pooldaja, et see koostöö oleks suurem, õppejõududelt on siis Eesti muusikaakadeemiaga otsa korda Elleri kool, et mina tahaksin õppejõududele, palun räägi üldse, kes nagu selle asja eest palka maksab. Ja võib-olla see informeeritus on ka ääretult tähtis noorele inimesele, tulge proovidesse, käige kontsertidel. Nii et tulge vaadake kõiki žanre, ärge jääge sinna ühte toppama. Suur tänu teile selle väga meeldiva diskussiooni eest ja ma loodan, et teievaheline koostöö jätkub. Aitäh tulemast täna stuudiosse Pille Lill, Esper Linnamägi, Indrek kumbergia, Martnik vestlusring tervikuna on eetris pühapäeval kell pool üks ning kaaklasid. Helgaja. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Teisel aprillil 1843 toimus Leipzigis kevandhaus orkestri väikeses saalis konservatooriumi pidulik avaaktus kuulajatele tõenäoliselt teada. Mees, kes oli selle idee algataja ja elluviija, oli tolleaegne kevanthous orkestri dirigent Felix Mandelson. Bartholdi. Müllersoni idee oli luua õppeasutus kevanthous orkestri juurde. Mitmekülgselt haritud muusikute ettevalmistus homseks ja ülehomseks õppejõududeks Mäldesse on ja tema kolleegid. Nendel on eelkõige ise kõrgete sihtidega ja erakordse energiaga tervet Euroopat imetlusväärsesse seisundisse pannud muusik. Me peaksime pisut aega maha võtma ja ennast katsuma tagasi mõelda, mismoodi see tegelikult käib. Leksikonist lihtne lugeda see kuupäev ja öelda härrase avamise fakt. Aga tegelikult me teame, et asutuste loomine ei ole kunagi olnud liiga lihtne. Ja eriti kui see asutus ei ole mitte eraette võtta mitte vaid temast peab saama midagi tervele ühiskonnale. See on see, mida me tänapäeval nimetame riiklikuks õppeasutuseks. Lapsik. Kui võtta mistahes teatmeteos lahti latsigi koha pealt, siis on tegemist kindlasti väga mahuka materjaliga. Suurte kaubateede ristumispaik. Sealt tuleb nimetus kevandhaus. Ja kui kaupmeestel läheb üsna hästi, siis ühel hetkel hakkavad nad mõtlema ka kultuuri peale. Ja nii annavad leipzigi kaupmehed oma vanake Vanthousoone ühel teatud hetkel läksigi muusikute käsutusse et neil oleks kuskil ette valmistada neid kontserte, mida kaupmehed ka sobival hetkel hämmellega Endale lasevad ette mängida. Me tuletame meelde, et Lipzigist töötas oma elu viimased kümnendid suur Bach. Ja seda ei unustanud ükski muusik, kes Leipzigis oma tööd tegi pärast teda. 11. märts 1829 Berliin matuse passiooni taasesitus üle 100 aasta. Mandelson teeb sakslastele uuesti kuuldavaks Bachi ühe suurteose ja sealt edasi hulk teoseid, mis on sellest ajast 19. sajandi sakslane, hakkab avastama barokkmuusikat oma rahvuskultuurist. See, mis on tänapäeval normaalne, oli tollel ajal täielik uudis. Kui me tuleme tagasi leipzigi konservatooriumi piduliku avamise juurde, siis möldrilt, soni biograafiasse süvenedes me leiame sealt eest väga keerulised aastad. Nimelt preisi kuningas Friedrich Wilhelm, meil olid omad ettekujutused andekust Felix mendel sonist ja tema tuleviku tegemistest. Ta tahtis rakendada nendel soni Berliinis riigivankri ette, tal olid mitmesugused eesmärgid ja ülesanded mendel sonile, millest vabanemine nõudis mendel sonilt tõelist diplomaatiat. Sest kuningatele äraütlemine võib arvata, ei ole kunagi lihtne. Aga proovinud seda Berliini elu pisutki aega ja mendel Sony puhul me peame lisama. Tal on perekond perekonnaga kolida Ladzigist Berliini, veenduda, et see on sisuliselt täiesti sobimatu mentalson ideaalidega näha vaeva, et saada siiski käed puhtaks sellest ülesandest, mis ei sobi jõudu tagasi laipzigisse ja teha seda, mida on ammu plaanitud ja mida südames nendel on, peab väga oluliseks. Kas ehitada üles saksa rahvuslik kultuur, nii on ta juba väga noore inimesena oma isale kirjutanud. Nii et aprilli alguses on see asi siis ohvitsiaalselt tehtud. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Tänasele helikajale tegid kaastööd Maimu Berg, Indrek Viiard, Igor Karsnek, Tiia Järgi ja nelevasteintelt. Saate helioperaator oli Katrin mõõdik. Toimetas Karingopra kaja.