Hobused juhiti mööda libedat lahtiste kividega teerada külast välja. Päikeseloojang oli lähedal, bee lookles Siksakitades allapoole, ümberringi kõrgusid suured kaljud ja tee viis ikka alla ja alla maa sisemusse. Punased kaljud kõrgusid nüüd mõlemal pool otsekui pidevalt kitseneva kuristiku seinad. Nüüd süüdati laternad ja lõpuks paistis telkide kobar ning kaljuseinas olid näha koopa õõned. See oli laager. Ilm oli aasta aia kohta talumatult palav, seetõttu alustati teekonda Petrasse varasel hommikutunnil. Kõikjal ümberringi ja ka all oli näha fantastilisi veripunane seid kaljusid. Kummaline ja uskumatu maa, millega võrreldavat ei leidu mitte kusagil. Giid seletas, et siin mäetipul oli ohverduskoht, millele oli antud nimeks kõrge paik. Ta näitas küna taolist süvendit lämedas kaljus nende jalge ees. Hommikumaades ringi rännanud kriminaal romaanide kuninganna teemaga ata Agatha Christie viis ühe oma mõrvaloo tegevuse kauges seitsesse Petrasse. Kuigivõrd polnud tal mahti seda roospunast Kaljo linna kirjeldada, mis polnudki tema eesmärk. Mõistatuslik mõrv oli kohe-kohe toimumas. Ja Teima ka ta eesmärk oli see ära lahendada, lahendama asuka selles loos, mille nimi on kokkusaamine, surm aga Meisterdetektiiv, Herkel, Parro ise. Meie uudishimu objekt on aga seekord doosema kauge ja müstiline Petra, mille vanust mõõdetakse tuhandete aastatega. Ilusat pühapäeva, taas kord helgi vaid vikerraadio ja just algas. Vaatame kaarti, Araabia poolsaart tuleb vaadata otse Vahemere äärde on kiilutud kitsas riba tillukest Iisraeli riiki ja selle ümber laiuv vägeva Araabia maailm. Jordaania kaardil ka päris väike seisab otse Iisraeli kõrval. Põhjas on Süüria, idas Iraak ja lõunas rattu Saudi Araabia. Petra leiame tohutust Cali orust Jordaania edelaosas. Iisraeli piir pole kuigi kaugel ja asustatud paiku tundub siin üpris vähe olevat vaid kõrb, kaljud, jagumus. Surnumeri jääb umbes 80 kilomeetrit põhja poole. 1900 üheksakümnendatel aastatel korraldatud Petre ekspeditsiooni juht juute, ülikooli arheoloogia ja antropoloogiaprofessor Philip Hammond kirjeldab teekonda Petresse niimoodi. Kaljulinn Ta viib kahe kilomeetri pikkune kuristicsik tohutu lõhe maapinnas, mille on kunagi aegade hämaruses tekitanud üks paljudest siinset piirkonda raputanud maavärinat. Kest suursuguste kaljude vahel looklev, kitsas, tuuline rada, usutakse vot just see paik, kus Mooses oma Egiptuse orjapõlvest põgenenud rahva jaoks veekaljust välja lõi. See on esimene Moosesega seotud lugu, mille tegevus Petra kalale on toodud Orgumis. Iidse linna keskuse poolitav hakati kohusetruult Moosese orvuks kutsuma. See nimi on tuvastatud ka ristisõdade ajaloos. Kuid Petri ajalugu algas ammu enne ristisõdu. Teadlased väidavad, et umbes 1200 aastat enne Kristust elasid siinsetele Kaladel Edoomlased Kreeka päraselt idume ealased, kes pärimuse järgi põlvnesid Jaakobi vennast e savist. Kogu piirkonda kutsutud e Tom punane, enamlaste kontrolli all olnud pikad kaubateed Araabiast lõunas kuni Damaskuseni põhjas. Ajaloolased on kindlaks teinud, et selles varases skulptuuris oli oma kiri. Enamlased valmistasid rõivaid, kaunist keraamikat ja metallesemeid. Ajaloo järgmine peatükk jutustab sellest, kuidas vana aja araabia hõim nabat ealased eedomisse tungisid ning enamlased kaugemale jõuda. Maa lõunasse surusid Petrest tule enne nabatajalaste tulekut õieti midagi teada, kuid umbes 312 aastat enne Kristust rajas see araabia hõim just siia oma pealinna. Petrest sai ka suure kaubatee keskus. Kaubaks olid kuulsad ja kallid idamaised vürtsid, mis kulgesid lõunast akvaabast läbi bet tera edasi Gazasse ja maani Damaskusesse, pall müürasse vahemeremaadesse ning isegi Hiinasse ja Indiasse. Kuuekümnendatel aastatel enne Kristust tulid roomlased, kuid esialgu suutis nabad tea sõltumatuks jääda, olgugi, et roomlastele tuli makse maksta ja siinsetest kaladest sai tihtigi roomlaste ning kõrbehõimude vaheliste lahingute tallermaa imperaator tra Jaanuse ajal aastal 106 juba meie aja järgi lõppes igasugune Iseseisvus. Napoteeaa vallutati ja sellest sai Rooma provints, Araabia Petra pealinn Petra 131. aastal austas piirkonda oma visiidiga Rooma keiser Adriano sise andis linnale armulikult oma nime Adriaanuse Petra kuid linnal ei läinud sugugi pahasti. Elati päris jõukalt ja kaljude stuuristati välja hulk uusi hooneid ja hauakambreid, mida ehtisid klassikalised Rooma sambad. Tetra ongi üks punastest liivakivi kaljudest välja uuristatud linn. Selleni me veel jõuame. Esialgu uurigem veel veidi ajalugu. Kolmanda aastasaja algul imperaator konstatiinuse ajal hakkas kogu Rooma riigis valitsema ristiusk. Aastal 363 hävitas maavärin peaaegu poole imelisest roos punasest Petrast ning on teada, et Bütsantsi provintsi na hakkas linn vähehaaval hääbuma. Hiljuti avastatud Petra kirikust on leitud hästi säilinud papüüruserullid mis jutustavad kristlusest ja Bütsantsi ajastust. Siit saadi teada, et Bütsantsi ajal elasid inimesed iidsetes liivakivihoonetes, mis vahepeal seal juba hüljatud olid. Kuid ka siis ehitati veel midagi uut, näiteks hiljaaegu leitud Petra kirik ja sealsed imelised mosaiigid. Iidsetest kaljusse raiutud monumentidest aastati mitmedki noil aegadel otsekui uuesti. Kaubateed ei käinud enam ammu läbi Petra. Ja aastal 551 muutis tohutu maavärin koos järeltõugeteks praegu kogu linna varemeteks. Islamitõusuga Araabia maailm muutus ja Petra piirkond jäi selle maailma unustatud äärealadele. Lääne jaoks avastas selle saladusliku paiga 1812. aastal. Šveitsi uurija Johann Ludwig Burghardt. Võõraid siinkandis ei usaldatud, niiet Pedueenid jälgisid päris kahtlustavalt araabiapäraselt rõivastatud rändurit, kes ütles oma nimeks Ibrahim IN avad ALLA Alshammyy ning väitis, et tan palveränduri teel Moosese venna Aaroni hauale Petre orgu jõudnud rände ja rääkis väga hästi araabia keelt vaid veel paremini šveitsi, saksa keelt iseendana ja euroopalikes riietes poleks Johan Ludwig Burghardt 1812. aasta augustis iidsesse nabad pealaste pealinna jõudnud. Täna juba tsiteeritud Ameerika arheoloogia professor Philipsi hämmanud ilmselt Burghardt avastusretke kuigi kõrgelt ei hinda. Ta väidab, et Burghardt oli seikleja, kes iseennast Petra uuesti avastajaks tembeldas ning kirjutab. 22. augustil 1812 veenis valeriietes Burghardt Petra lähedal seisnud väikese evitši praegu tuntud kui vaadi muusa Moosese org asula Pedueenidest elanikke, et need viiksid ta kohalikule Chabal harooni. Häälenimi oli pandud Moosese venna Aaroni järgi. Nad läksid edasi mööda šiki kuristikku ja jõudsid mäe raamile edasi keeldusid umbusklikud beduinid minemast. Burghardt jätkas oma mängu ning ohverdas Aaroni mälestuseks kitse, ühtlasi ümbrust uurides. Seejärel lahkus kiiresti, teatas hiljem, et on taasavastanud iidse Petra ning tegi valmis ka üpris ebatäpse maakaardi. Nii kirjutab professor Philipsi Hammond väidab ühtlasi, et Petrad pole iial päriselt unustatud. Ta pole kunagi olnud nii-öelda kadunud linn. Iidse islamigeograaf ahvid on teda ikka ja jälle oma maakaartidele paigutanud, kuigi teinekord päris erinevatesse kohtadesse. Nende jaoks polnud see paik ilmselt eriti tähtis. Kuid läänemaailma jaoks said ometi oluliseks just Burkharty avastused, mis rajasid teed juba uutele geograafidele arheoloogidele. Esimesed, kes piirkonda tõepoolest teaduslikult uurima asusid, olid 19. sajandi lõpul arheoloogilisi kaevamisi teinud Heidelbergi Ülikooli semiidi filoloogia ja keelte professor Rudolf Ernst brünnav ning tema sõber ja kolleeg Alfred fondomaševski. Nad avaldasid kaartest sketše fotosid ning arhitektuuri uurimusi ja nendele järgnesid üha uuemate uurimis, ühendite ja tehnikaga varustatud teadlased, arheoloogid. Tänu neile ootab rändajat neis paigus nüüd midagi väga salapärast ja imelist. Sügavad tuultele avatud kuristiku põhjas kulgevat kitsas teerada piiravad mõlemal pool kõrged kaljud, kohati ripuvad nad su pea kohal. Teerada teeb järsu pöörde ja sa tunned samasugust ootusärevust, nagu võis seda tunda teekäija. 2000 aastat tagasi. Pöördud Lähed kitsast avast kahe rippuva kalju vahel läbi ja su ees seisab algasni varakamber. 40 meetrit kõrge ja 30 lai kreeka templi stiilis ehitatud tohutu kuninglik hauakamber. Petra, kõige kaunim, uhkem ja kuulsam mälestusmärk. Ehitatud pole küll päris täpne mõelda, nabad, teadlased ei ehitanud. Kaevasid, raiusid, uuristasid kogu oma linna roosakas liivakivist moodustunud kaljudest välja mis teebki Petra nii eriliseks. Lisaks muudele asjadele. Kas Natalfaroun tähendab vaarao varakambrit ja müüt jutustab? Eksaduse vaarao oli koos oma vägedega Egiptusest põgenevad juute jälitades Petrasse jõudnud varandus, mida ta oma rännakul kaasas kandis, oli liiga raske ja sõjaväeedasiliikumine vaevaline. Siis leiva ära võluväel kas Alpharooni templi ning jättis oma varanduse selle katusele urni taolisse kaunistusse. Paljud seda müüti uskunud inimesed on vaarao varandust endale ihaldanud. Praegugi on veel näha Pedueenide kuulide jälgi varakambri katuse kaunistusel. Need on väljatulistatud lootuses, et urn puruneb ja vaarao kuld voolab alla. Seni pole seda juhtunud. Kui rändur läbi 90 meetri kõrguste püstloodis liivakiviseinte vahele jäänud kitsas mäelõhe äkki päikesepaistelisse orgu jõuab seisab tema ees varakambri tohutu roosakas punane kahekorruseline fassaad oma 40 meetrit kõrge otsekui ilmutis kaljuseinte vahel asuv tuule ja vihma eest varjanud pehmest liivakivist välja raiutud fassaad on hästi säilinud ja vapustavalt kaunis. Alumise korruse sissekäigu ees seisab kuus kõrget ja vägevat Korintose kapiteelidega sammast. Nende kohal müntidega kaunistatud friis ja kolmnurkne viil ning kõik see meenutab kangesti kreeka templit. Teisele korrusele on raiutud kolm sammaste ja reljeefkaunistustega paviljoni, neist keskmine on ümara kujuga ja sellel on krooniline katus. Fassaadi ehivad tundmatuks jäänud skulptorite loodud ornamendid ja kujud. Siin on amatsooni lõvisid nabatajalaste jumalannasid ja kreeka müütidest pärit tegelasi. Hoolimata rajatisele antud nimega varakamber paiknes siin kunagi tempel või hauakamber on arvatud, et võib-olla isegi Sa oled kõige rohkem välja ehitanud kuulsana patriaalaste valitseja aredas neljanda oma. Hauakambri sisemus on päris lihtne jalage suuremast keskmisest kambrist pääseb kahte väiksemasse ruumi ja kambri tagumisest osast pühamusse. Neid seinu siin võisid kunagi uhked maalingud katta. See olnud narratiiv, kuidas teil kombeks, kuid midagi neist tänapäeval alles ei ole. Fassaad moodustab aga iidsetena patriaalastest kuju raidurite kauneima loomingu, mis on eriti fantastiline neil kuldsetel tundidel, kui viltune päikesele roos punase ime hõõguma paneb ja varjudega elustab. Kuid varakamber on tegelikult vaid üks rohkem kui 800-st liivakivi kaljudest välja tahutud monumendist, mis on jäänud meenutama Nabalat ja laste elu selles kummalises paigas ajajärgul, kolmandast sajandist enne Kristust kuni neljanda sajandi lõpuni meie aja järgi. Pisut hilisemast ajast, kui varakamber on pärit teine kuninglik mausoleum Ad hiir, mis seisab kõrgel mäetipul otsekui Petra kroon. Arvatakse, et selle on loonud ristisõdalased või mungad. Ateir tähendab nimelt kloostrit. Sellegi liivakivi kaljust välja tahutud fassaadil on kaks Rust, mida ehivad sambadja skulptuurid. Kuid kaljuhauasissekäik tundub fotode järgi lihtne, selgepiiriline ja massiivne näpata ealaste kaljudest välja raiutud hauakambrit. Tele on ikka antud pidulikud nimed, olgugi et mitte alati pole nendega suuri legende. Sead. Siin on näiteks kuninglike hauakambrite Cru ning igal kaljusse raiutud hauafassaadil on oma värvikas nimi kolmekorruseline siidine, Korintose kamber, õigluse hall. Need on geograafiliste kaartide koostajate ja turismigiidide leiutatud nimed ja võimalik, et aja jooksul kaasnevad nimedega ka lood ja legendid. Sedalaadi müüdid on suhteliselt kahjutud, kui nende kuulajad neid aru tõsiselt ei võta. Kuid hauakambrid pole iidses Petras hoopiski mitte ainsad ehitised. Nimi Petra on tulnud keelsest sõnast, mis tähendab kaljut. Kui sa kõnnid mööda seda 2000 aasta vanust linna, ümbritsevad sind igal sammul kaljudest välja raiutud hooned. Templite fassaadid, kõrgetel kaljuseintel, keeruka viimistlusega kuninglikud hauakambrid. Siin on mani stiilis teater, suuremaid ja väiksemaid maju, kanaleid ja veehoidlaid, saunu monumentaalseid kaljudesse raiutud treppe, kultuspaiku turgusid, kaariaid, väravaid, sillutatud tänavaid, kõik liivakivi erivärvilistest kihtidest, helekollasest kuni hõõguva sügavpunaseni. Müstiline ja haaravalt kaunis. Näevate ajastu hästi säilinud rajatistesse, see on 23 meetri kõrguste müüridega guašer. Allpind on vaarao tütre palee. See tempel ehitati esimese sajandi paiku ning oli pühitsetud peajumalalendu varale ja tema emale all uusale tohutu 12 meetriste külgedega nelinurkne altar. Templi eesotsas oli arvatavasti tule riitusepidamiseks ja loomade ohverdamiseks. Sellegipaigaga on seatud legend. Vara oli ikka taga ajamas Moosest ja Juudamaarahvast, kuid tütar, kes temaga kaasa reisis ning viimase suur kaaskond ei lasknud valitsejal nii kiiresti edasi liikuda, nagu ta soovinud oleks. Mistõttu tuli ehitada vaarao tütre palee, kuhu neiu igavledes ja igatsedes oma isa ootama jäi. Arheoloogid, kes iidses Petrasema põnevad tööd tegid, on tihti ka ise leitud objektidele nimesid andnud tiibadega lõvide tempel näiteks mõne allika järgi ka lõvi tüüne tempel vastavalt kujutistele välja kaevatud sammaste kapiteelidel. Professor Philipsi hämmanud arvab aga, et see tempel oli kunagi pühendatud nabatajalaste peajumalanna Allaatile kõrge ohverduspaik ilmselt koht, millest räägib Agatha Christie oma kriminaalloos kokkusaamine. Temaga on tõenäoliselt kõige paremini säilinud ja täiuslikum kultuse altar, mis piibli aegadest alles on. Teed ohverdus, paika, gaasi tähistavad templid, hauakivid, suured Abeliskid, altarid ja purskkaevud. Linna põhjaosas asuv sical Pariid on otsekui miniatuurne Petraama templite ja kultuspaikadega aegadel, kui Petra oli vilgas kaubateedekeskus, kohtusid just siin kaamelite karavanid, kes olid kohale jõudnud vana maailma igast neljast ilmakaarest. Siin on säilinud ka haruldane maalitud fresko tollaste nabatajalaste elust. Arheoloogiaprofessor Philipsi hämanud väidab alles tänapäevaste tehniliste vahenditega on saanud võimalikuks iidse nabad, tea ajalugu ja arhitektuuri tõepoolest teaduslikult uurida. On kindlaks tehtud, et suuremas osas Lähis-Idast valitses enne napat ealiste erilise stiili tekkimist lenistlik arhitektuur ja muidugi aitasid naba diaarhitektuuri arengule kaasa mõjuda Süüriast, Egiptusest ja Roomast. Kuid algne Petra oli ikkagi ajaloo jaoks nimetuks jäänud araabia Kiviraidurite skulptorite kätetöö. Roomlaste tulekuga muutus ka ehitusstiil eklektilisemaks. Roos punasest Petrast on lugematu hulk müüte loodud, eriti 20. sajandil. Venemaailm tänu rünnavia fundamaževski uuringutele ning kirjutistele sellest paigast juba rohkem teada sai. Müüdi loojaid oli igasuguseid, ka selliseid, kes siinkandis iial käinud ei olnud ning kellel siinsest kultuurist ajaloost õieti aimugi polnud. Mitmed neist on väitnud, et Petra on alati olnud surnud linn. Et siin pole inimesed iial õieti elanud või et siin on olnud vaid mausoleum ja usutseremooniat. See paik. Inimesed võivad kõike uskuda, kui nad tahavad. Kuid kui sa tõused kasvõi kõige madalamale linnalähedasele kõle, võid veenduda hoopis milleski muus. Kas üks igavesti surnud linn oleks tõepoolest vajanud silmnähtavat turgude sillutatud tänavate ääres või uhked diaatrit või nüüdseks puhastatud ja parandatud kaht suurt templit või saunu ja tolle aja kohta üllatavalt tarka veesüsteemi, pikkade rennide ning tohutute tsisternidega, vihmavee kogumiseks või põrandasse kaevatud veereservuaarid ega elumaju. Milleks see kõik ühele surnud linnale? See piirkond elas ja on alati elanud. Seda võib ju väita, kui oled teada saanud, et 15 minuti tee kaugusel Petrast põhja pool veid has on välja kaevatud terve kivi Järgne külaajast 6500 100 aastat enne Kristust, kui jahti pidavad inimesed hakkasid vaikseks jääma, lambaid ja kitsi kodustama ning vilja kasvatama. Enamlaste küla un Almi haaras pärineb umbes kuuendast sajandist enne Kristust. Kreeka ajaloolane Djodorossi kuulus on esimesel sajandil enne Kristust andnud kõige varasema kirjelduse sõjalaste Petrast. Ta teatab, et inimesed, kes siin elavad, on barbarid, kes ei tööta ega hari põldu. Ründavad omana naabreid, elavad metsikut ja üksildast elu. Djodoruse märkmeid uurinud teadlased väidavad, et selline oline Patti ealaste Petra tõepoolest kuid umbes neljandal sajandil enne Kristust, nii et ilmselt kasutas Djodorus pisut vananenud andmeid kreeka ajaloolane geograafiafilosoof straabo, kirjeldab Petrad samal ajal kui deodoros, kuid loob hoopis teistsuguse pildi. Linna valitseb kuninglik perekond, külluslik elu ja lausa kosmopoliit elanikkond. Professor Philipsi Hammond väidab, et päevauurimuste valguses on teine just kuuldud kirjeldus Petra elustiilist linna õitseaegadel täiesti õige. Kuid suur osa iidseid allikaid jätab ühe küsimuse lahtiseks. Kes olid õieti nabad Tealased. Hilisemad uurimused tänase päevani välja on kindlaks teinud, et nabat ealaste hõim on pärit praeguse Saudi Araabia territooriumilt. Sealt rändasid nad mööda rannikut edasi, kuni jäid pidama Petrasse. Professor hämmandi uurimuse järgi on võimalik ka see, et ühines kaks varast araabia hõimuveesüsteeme. Tallitööd, arhitektuuri ja muid teadusi vallanud targad Edomlased ning energilised, kauplevad ja ringi rändavad nabate ealased. Kahe hõimu ühinemisel jäi alles nii eluks vajalike nõrkusi. Kui kauplemisoskust valdav rahvas jäätnabati ealased olid jõulisemad, jäi nende nimi siinses paikkonnas püsima. Need enamlased, kellele uus elustiile ei meeldinud, rändasid Petra aladelt kaugemale. Arheoloogiaprofessor Philipsi hämmanud juhtis 15 aastat kaevamisi Petraktiivuliste lõvide templis ja selle ümbruses. Ta teab ja tunneb seda paika ning väidab, et Peetrial on vapustav külgetõmbejõud. Üks, kes seda linna näeb, tajub tahtmatult kõigi meeltega paiga dramaatilisust. Petra ei tasu arheoloogidele nende töö eest vapustava varandusega selle sõna otseses tähenduses. Ta jagab neile igapäevaseid potikilde, roostetanud münte, kivikilde varemetest ning teadmist, et iga tööpäev siin on vaid v pisar meres, mis Petra ja selle ümbruse põhjalikuks avastamiseks läbi tuleb uurida. Kuid aeg-ajalt kingib Petre uurijatele ka mõne terve anuma puhta mündi, kauni dekooriga, killu või arhitektuurilise üllatuse, mis tõepoolest jutustab iidsest Petrast ning kunagi väga ammu siin elanud inimestest. Need on otsekui killud, millest saab vähehaaval kokku panna mosaiigid siinsete inimeste kultuurist mõista nende ajalugu, kuninga avastada, miks olid nad just need, kes nad olid. Sellised avastused annavad siinsetele hammustele elanikele ning nende kaljudesse tahutud roos punasele pealinnale Petrale uue elu.