Tere päevast, head kuulajad, meie tänase saate külaline on mees, kes vaatamata oma noorele eale on Eesti poliitikas püstitanud rekordi, milleni keegi pole veel jõudnud ja milleni jõuda on väga raske. Sel kolmapäeval täitus Urmas Paetil 10 aastat ministriametis ja seda siis 10 aastat järjest. Tere tulemast saatesse. Tere päevast, mina olen saatejuht Lauri Varik. Urmas Paet, te saate järgmisel nädalal alles 39 aastaseks, olete juba 10 aastat minister olnud, üllatab teid ennast ka natukese? Ma ei oska öelda, ida ei üllata mind, sest ma olen ju ise kogu aeg seda tööd siis teinud. Ja, ja ei ole väga kalendrist niimoodi järge vedanud, et, et kui kaua üht või teist olen teinud, et noh samas kui ma nüüd mõtlen, et ega mul ei tundu jah küll, et see aeg kuidagi nii pikk oleks olnud, ütleb, et kogu aeg on olnud huvitav, et siis ei tundu, et et kuidagi aeg oleks väga pikk, et pigem läheb väga ruttu. Aga te olete olnud noore kolleegina nii eestivalitsustes kui ka oma väliskolleegide seas, kas see on, kas see on kuidagi aidanud või pigem takistanud suhtlemist? Ei, see ma arvan, et ei ole kindlasti takistanud ja, ja ma ei oska öelda, ma arvan, et ta ei ole ka aidanud, et kui ma vaatan näiteks neid siis oma kolleege, teisi välisministrid ja seda suhtlemist, et, et pigem on see läinud kogu aeg lihtsamaks selles mõttes, et noh, ütleme sa inimesi tead ja tunned seda rohkem tekib ka sellist isiklikku suhtlemist ja isiklikku suhet, et, et seetõttu mis puudutab jah, siis oma oma kolleege, teisi välisministrit, siis asi on pigem läinud noh, teatud mõttes lihtsamaks. Mida kauem ma olen selles ametis olnud, ehk siis lisaks sellele ametlikule poolele on tekkinud ka isiklikud suhted, mis, mis kindlasti aitab sellele tööle kaasa. Aga kas ikkagi liiga väsitav ei ole eriti välisministrina pidevalt lennus olla, muide tänase intervjuu Me teeme lintidest reedel Te olete jällegi Eestist ära, et kogu aeg mööda maailma ringi rännata, kas või need ajavahed? No ma arvan, et põhimõtteliselt kõik tööd on väsitavad, nii et eks kõikidel töödel ja ametitel on oma nüansid, aga aga kui see nüüd nii tohutult väsitav oleks, et ju ma siis ei oleks selles ametis, siis noh, kas või sellel põhjusel nii kaua vastu pidanud Hillary Clinton, kes oli USA-s väga populaarne välisminister, tema ei tahtnud pärast nelja aastat enam teist ametiaega jätkata. Noh, kes teab, mis motivatsioon või motiivid Hillary Clintonile täpselt olid ja võib-olla me saame nendest aimu hoopis veel siin mõne aasta pärast. Et jah, vahe on küll võrreldes näiteks USA välisministriga see, et Eesti välisminister reisib ainult liinilendudega ja USA välisministril teatavasti on oma lennuk kasutada. 2003. aastal tasusid kultuuriministri ametisse Juhan Partsi valitsuses ja kui see kahe aasta pärast lagunes, tuli Andrus Ansipi esimene valitsus ja sellest ajast siis juba nüüd kaheksa aastat olete täitnud välisministri ülesanded, kas välispoliitika ongi olnud ka ikkagi kõige südamelähedasem valdkond juba varasemast ajast? Lühike vastus on jah, et ma mäletan juba kooliajast, et ka ka tollal ikkagi üks esimesi asju, mida me ajalehtedest vaatasin, olid välisuudised. Et huvi selle vastu, mis maailmas toimub ja kuidas ja miks toimub, on, on olnud ikkagi juba sellisest varasest kooliajast. Et ka üks minu esimesi töökohti siinsamas Eesti raadios oli, oli seotud välisuudiste välisuudistetoimetusega. Nii et nii-öelda maailma asjad ja maailmas toimuv on pikaajaliselt olnud olnud huvitav. Aga kui tuleks asuda näiteks juhtima keskkonna või haridusministeeriumi või üldse selline roteerumine, ministeeriumide juhtimine eri etappidel, peate teie seda normaalseks läänemaailmas mujal on selliseid näiteid? No põhimõtteliselt ma pean seda demokraatlikus ühiskonnas täiesti normaalseks, et aeg-ajalt siin Eestis on ju ka arutelusid ja debatte selle üle, et, et kas ja kui suur selle valdkonna spetsialist nüüd see minister täpselt peab olema. Aga samas, kui vaadata ka eesti ministeeriume, siis ikkagi enamikul ministeeriumidel see ampluaa on väga lai, et noh, selge, et sellist inimest, kes oleks algusest peale tohutu ekspert kõigis nendes valdkondades, millega siis üks või teine ministeerium tegeleb, et noh, neid inimesi kindlasti on väga vähe või ei ole neid üldse. Ja tegelikult ega ministri roll peamine roll ei olegi olla selline täppisteadlane selles valdkonnas, et, et ma arvan, et ministri peamine ülesanne on tunnetada ühiskonda muidugi teada. Ja siiski, maksimaalselt vallata ka seda valdkonda, mille minister ta siis on, aga oluline on, on see sidustamine ehk siduda muu ühiskonnaga muude teemadega siis seda valdkonda, mida ta juhib ja loomulikult maksimaalselt siis aidata selle valdkonna arengule kaasa. Te neid suuri spetsialiste ja, ja eksperte on ju igas ministeeriumis kümneid ja kümneid, nii et selles osas minister, ministri roll on ikkagi teine, kui, kui tippspetsialisti roll ühes või teises ministeeriumis teie sulandumine omal ajal välisministeeriumis kulges hästi. No ma arvan, et läks, läks päris sujuvalt, et kõige suurem keerukus ma mäletan tollal, kui ma sinna ministeeriumisse läksin, tööle, oli see, et paljudes dokumentides ja memo des ja üle vaadates kasutati tohutult kõikvõimalikke lühendeid ja tähekombinatsioone. Nii et ega ma esimese hooga kindlasti ei saanud ka kõigist aru, et mida siis üks või teine lühend täpselt tähendab ja eks need tuli siis võimalikult ruttu selgeks teha. Aga aga ma arvan, tagasi vaatas, et kõik läks noh, selles osas päris kiiresti, et ega aega ei olnud, et nüüd võtad aja maha ja vaatad ringi, et mis valdkond see siis on ja, ja mis mis inimesed, et noh, need maailma olulised probleemid ja eesti suhestumine nendesse oli ju tegelikult teada ka ka enne seda, kui ma sinna tööle läksin. Te olete paljude maailma tipp-poliitikutega kohtunud, kas ametis olevatest või ka varasematest riigijuhtidest välispoliitika ekspertidelt, sest on teil eeskujusid nüüd täpselt sellist eeskuju, et kelle elukäiku või tegevusi ma kogu aeg pingsalt võrdleksin siis sellega, mis, mis endal tuleb teha, et selliseid ei ole. Aga noh, selge, et kui ma vaatan ka kasvõi tänast rahvusvahelist poliitikat, sealhulgas teisi välisministrit, siis muidugi on palju väga kogenud ja häid professionaale keda noh, mitte ainult ei tule imetleda, vaid, vaid loomulikult vaadata, ehk on ka midagi tema või nende tegevusest võtta üle. Niiet, et sellised kogenud kogenud inimesi on kindlasti palju, et kui vaadata kas või armee siin lähinaabrust, on ta siis Rootsi välisminister, Carl Bildt näit näiteks või, või ka Poola välisminister, raadeksid korski, seesama ka siin juba nimetatud Hillary Clinton kindlasti oli väga ja väga professionaalne nii poliitik kui kui välisminister, nii et, et selles osas, nagu ma ka enne ütlesin, tema puhul ma sugugi ei imestaks, kui mõne aasta pärast on tal ka sellised plaanid tulla siis suurde maailmapoliitikasse tagasi, aga võib-olla mõnelt teiselt positsioonilt. Aga Eesti sisepoliitikast te olete töötanud neljas valitsuses, igasuguste inimeste ja erakondadega. Olete te kõigiga läbi saanud? Hästi? Ma arvan küll jah, et lõppude lõpuks on ju kõik inimesed, et ja töövalitsuses ja tööministeeriumis ja suhe ühiskonnaga, et selles mõttes lõppude lõpuks on ikkagi inimestevaheline kontakt ja suhe, nii et kõigis jah, nendes valitsustes, kus mul on olnud võimalus töötada, et ma arvan, et selline isiklik läbisaamine ja kontakt on kõikides olnud hea, aga kui neid niimodi äkki ritta panna või eelistada mõnd valitsust näiteks huvitavuse osas teisena ma mõtlesin selle või olen mõelnud ka selle peale, aga nii ma ei oskaks öelda, et ma isegi pigem suudaksin öelda siiski oma selle nii-öelda põhitegevuse või välisministri töö järgi neid perioode, mis on olnud keerulisemad ja intensiivsemad kas või 2007. aastal siis kui nii-öelda Venemaaga meil suhted läksid keeruliseks pronksiöö järel või ka siin muid sündmusi, et noh, need on olnud kindlasti sellised hästi meelde jäävad, aga see, mis puudutab tööd valitsuses, teiste kolleegidega, siis kõikides valitsustes on olnud lihtsamaid rõõmsamaid hetki, on olnud ka keerulisi aegu, nii et siin ühte teisele eelistada ma küll ei oska. Muide, rahvas hindab teie tööd väga kõrgelt, nii mullu kui tunamullu valisid Päevalehe lugejad teid kõige paremini hakkama saanud ministriks nüüd siin eelmine nädal Postimehe veebihääletuses, lugejad hindasid teie tööd väga kõrgelt, ligi poole hääletanutest pidasid teid kõige paremaks ministriks. Siin Päevalehe artiklis rõhutati, et te olete ainus sümpaatne tasakaalukas empaatiavõimega, Reformierakonna minister. Kas te teadlikult ka kuidagi üritate seda oma mainet niimoodi luua? Et tõesti inimesed arvavad teist väga hästi? No iseenesest, see on ju tore, kui saad oma tööle ja tegevusele tagasisidet ja, ja see on ka positiivne, nii et selles osas. Suur aitäh nendele inimestele, kes on sellist arvamust avaldanud. Aga teisalt see muidugi ma isegi mul on raske rääkida sellel teemal, et see on natukene piinlik minu jaoks neil teemadel rääkida, et et noh, näiteks neid samu sümpaatseid, empaatiavõimelisi inimesi on Eesti poliitikas ikka palju rohkem veel ja sealhulgas reformierakonnas ka. Et selline kuidagi väga eraldi väljatoomine ette, et see pigem teeb mu kohmetuks, et ma isegi ei oska väga selle kohta midagi öelda, et eks ma olen püüdnud oma teha nii. Nii hästi kui ma olen seda osanud teha ja ka edaspidi seda teen. Tagasiside on hea ja vajalik aga kogu aeg tuleb minna minna edasi ja, ja selles osas ka siis paljud asjad, mis on Eestis head juhtunud, see on ikka meeskonnatöö. No aga te annate ise ka ikka päris hea panuse, ma vaatasin välisministeeriumi pressiteateid, aprilli üheksast pressiteatest kuus algavad teie tsitaadiga märtsi 32-st 12 ja nii edasi, et te tahate ikka ise ka sõnumitooja olla, näiteks välisministeeriumi tegemistes. Kuidas teisiti saakski nii olla, et, et ma arvan, et ka mis puudutab välispoliitikat ja selle tegemist siin Eestis, et et väga oluline on see, et Eesti ühiskond laiemalt teaks, mida Eesti välispoliitikas tehakse, miks tehakse, et seda lihtsam on kõiki neid asju ka teha, et oluline on, on minu jaoks kogu aeg olnud see, et need valdkonnad, kus ma siis olen töötanud, et nendest ikkagi ka maksimaalselt, et info jõuaks ühiskonda, et et ilma selleta, et keegi sellest valdkonnast midagi ei tea ja huvi ei tunne, et, et tegelikult selle võrra on ka raskem seda tööd teha, nii et ma pean ikkagi avalikus sektoris seda täiesti loomulikuks komponendiks, et kõikidest nendest poliitikatest nendest tegevustest võimalikult hästi ka avalikkus teaks ja saaks sellest huvi tunda ja ka põhjustest, miks üks või teine otsus on tehtud, peame meiegi siin teid tunnustama, teie mobiiltelefon on ajakirjanikele teada, saab kohe otse teile helistada kohe kiirelt kätte ja kiirelt kommentaari. Aga võib-olla kui need kriitiliselt, siis kas välisministri amet see ikkagi ei ole ka selline mugavam amet, kus väga palju nagu ebaõnnestuda ei ole võimalik noh võrreldes näiteks siin Maide, majandus- või rahandusministriga või, või ka haridusministriga, et see inimestele võib-olla nii igapäevaselt nii tunda ei ole. Ma ei ole kunagi tegelikult sellest aru saanud, et kui üritatakse öelda, et üks või teine valdkond või üks või teine ministrikoht on siis kuidagi lihtsam ja teine raskem kui ma mõtlen ka nii-öelda välispoliitika ja välisministri tööle, et siis noh, pigem on võib-olla ka selles, et kõik välispoliitilised otsused, mis Eestis tehakse et nad tegelikult omavad väga sügavat ja olemuslikku ja pikaajalist mõju nii Eesti julgeolekule kui heaolu keskkonnale. Nii et noh, võib-olla tõesti, et selliseid asju, et täna on otsus ja homme juba on mõjud, et neid asju on suhteliselt vähe, aga seda enam on nad sellised pikaajalised ja minu meelest nagu väga olulised Eesti Eesti ühiskonna arengule. Nii et ja, ja noh, muidugi on ka päevakajalisi asju, et ükskõik, kas me meenutame siin sedasama pronksiöö järgsed kriisi nimed, võtame siin sõda Gruusias, näiteks ma ei tea, nimetame siin ka erinevaid Eesti kodanik vangistamisi välismaal Eesti soovi liituda majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD, mis on selge kvaliteedimärk Eesti ühiskonnale. Nii et, et selles osas maailm muutub iga päev väga kiiresti, et tegelikult, et iga päev võib tuua midagi uut ja tuleb olla valmis siis ka vastavalt toimima, kui, kui need muudatused, et on ja nad võivad ka meie julgeolekukeskkonda või, või siis heaolu keskkonda muuta. Nii et, et selles osas seda võrdlemist erinevate ministrikohtade vahel, et seda võib muidugi teha, aga aga ma arvan, et väga adekvaatsed need tulemused tegelikult ei saa olla diplomaatias välispoliitikas vist teinekord ju väga palju ei saa ikkagi ka välja näidata, et need läbirääkimised on ikkagi enne, kui pole kokku lepitud, on sellised salajased ja, ja siis siis avalikkusele ei saa väga palju infot tollal anda. No kas just salajased, aga, aga noh, selge, et need ka partnerid, kellega me nii-öelda maailmas tegutseme, on väga erinevad, et on nii-öelda meiesarnaseid ühiskondi, mis on väga avatud ja demokraatlikud, et nendega kindlasti on on asjad käimas ühtemoodi, aga, aga on ka teistsuguseid ühiskondi, kus ei ole sellist avatuse taset nagu Eestis ja, ja selge, et kui sa tahad jõuda tulemuseni, siis sa pead arvestama ka partnerit. Nii et, et seetõttu on, on tõesti, et jah, et kõiki protsesse kogu aeg onlainis väga avatult kommenteerida alati ei ole võimalik, sest vastasel korral lihtsalt see protsessi viikski kuhugi mingit tulemust ei oleks võimalik saavutada. Näiteks kogu aeg selles osas tuleb leida see tasakaalupunkt, et anda ühelt poolt nii palju teavet kui võimalik, aga teisalt pidada silmas, et siis nii-öelda see suurem eesmärk ei saaks kahjustatud välispoliitikast veel kriitiliselt rääkides üks etteheide teile on olnud selline vähene ambitsioonikus, et Eesti ja konkreetselt teie võiks Euroopa Liidu küsimustes rohkem initsiatiivi haarata. No toon näite mullu 11. septembril 11 välisministrit Saksamaa juhtimisel tõid avalikkuse ette manifesti, milles taotletakse Euroopale otse valitud presidenti ja häälduse kaotamist aluslepete vastuvõtmisel. Ehk selline föderaliseerumise idee, teie jäite sellest näiteks kõrvale? Jah, aga ega see ei tähenda, et pole initsiatiiv, mina jäin kõrvale sellest konkreetsest ettepanekust, sellepärast et ma ei pea õigeks Euroopa liidus otsevalitavad presidenti, nii et ei ole mõtet ju ka tormata alla kirjutama igale initsiatiivile, kui, kui see sisuliselt ei sobi. Ja, ja noh, ma ei ole nõus, et Eesti Euroopa Liidu asjades justkui ei ole siin initsiatiive teinud, et nii näiteks te olete välja, nüüd läheb siis järgmised saateminutid lähevad selle alla, et Läänemerest teegia oli üks, mille eestvedaja oli Eesti Euroopa Liidu laienemine. Eesti eestvõttel hakkasid regulaarselt koos käima ja infot vahetama laienemismeelsed liikmesriigid. Toetus erinevatele laienemisriikidele, näiteks Türgile, Islandile, kus ka meie inimesed on käinud Sis Islandit nõustamas. Kõikvõimalikud küberja, infotehnoloogia teemad, näiteks oli ka Eesti üks olulisemaid justiits- ja siseasjade infotehnoloogiaagentuuri loomise toetajaid digitaalse siseturu arendamine, sealhulgas näiteks identimine ja usaldusteenuste arendamine. Energiaühenduste teema, Rail Baltica näiteks Euroopa ühendamise rahastu temaatika idapartnerlus see, et see teema oleks pidevalt päevakorras ja siin toimuks edasiarenguid see, et Euroopa Liit pööraks rohkem tähelepanu Kesk-Aasiale. Eesti oli ka initsiatiivi näitaja siis, kui loodi piraatluse vastane operatsioon Atalanta Somaalia rikul. See tulenes muidugi meie tollasest värskest kogemusest, kus ka meie meremehed olid seal kinni võetud, nii et need on mõned näited viimasest, ma arvan paarist aastast, kus Eesti on Euroopa liidus välispoliitika teemadel tiivi selgelt näidanud. Lisaks sellele on veel ju palju muid valdkondi, kus Eesti erinevad ministeeriumid tegelevad otse ja välisministeeriumil ei ole otsest, but panus sellesse. Nii et nii nagu paljude muude asjadega ka on ikkagi minu soovitus see, et enne, kui hakata väga jõuliselt seisukohti võtma, et võiks tegelikult vaadata siis ka enne sisu poole, et mitte lihtsalt avaldada jõulist arvamust oma ettekujutuse järgi, mis võib-olla alati ei pruugigi väga faktidel põhineda, kas need algatusi saab kuidagi üldistada ka või mis on see Eesti välispoliitikajoon või ideoloogia, millest, millest see lähtub. Nagu me räägime Euroopa liidus, siis meie soov muidugi on see, et Euroopa Liit oleks võimalikult tugev organisatsioon, samas seesmiselt maksimaalselt avatud organisatsioon. Et Euroopa Liidu jõud maailmas ju kandub väga otseselt üle ka meile. Ja, ja samuti ka Euroopa liidu seesmised, võimalused ja avatus kandub üle ka meie võimalusteks, et seda on ju viimased 10 aastat, kui me Euroopa liidus oleme olnud selgelt näidanud, et kui me võrdleme, millised olid Eesti Eesti inimeste võimalused maailmas 10 aastat tagasi ja millised on nad nüüd, siis ma arvan, et on olnud ikkagi väga pikk ja põhjalik muutus selles osas paremuse poole. Siim Kallas käis hiljuti välja mõtte, et Eesti võiks käia välja uue Euroopa Liidu aluslepingu idee. No seda siis viie aasta pärast, kui me oleme Euroopa Liidu eesistuja, mida arvate? Noh, iseenesest võib ju, võib ju neid ettepanekuid teha, aga alusleping kui selline noh, ei ole veel midagi, et, et see peab ikkagi siis sisaldama endas väga konkreetseid põhimõtteid ja hoiakuid, mida siis tänases Euroopas tahetakse muuta ja selge, et kui neid asju on, siis tuleb leida ka liitlasi. Et noh, samas kui me vaatame siin viimaste aastate Euroopat ega siis ka viimane aluslepingu muutmine ehk Lissaboni lepingu läbiviimine võttis ju aastaid ja aastaid ja see ei läinud väga lihtsalt ja siiamaani nurisetakse selle üle, et seda ei olnud piisavalt euroop ühiskondadega läbi arutatud, nii et selge, et kui aluslepinguid hakata muutma, siis peab olema ikkagi väga selge plaan, mida täpselt tahetakse muuta. Miks tahetakse muuta ja suuta seda selgitada? No liitlaste leidmine see eelkõige näiteks tähendabki ikkagi suurriikide juhtidega kontakti leidmist, kokkulepetele jõudmist, kui palju näiteks Angela Merkel või David Cameron või Francois Hollande'i teie Eesti seisukohaga arvestavad, neid üldse ootavad? Ma arvan, et, et nad nii arvestavad kui ootavad, sest Euroopa liidus isegi kui sa justkui ei tahaks nüüd arvestada, on, on siiski palju asju, kus kõik kõikide liikmesriikide toetus on vajalik, ehk paljusid asju saab otsustada ainult siis, kui on konsensus. Viimane näide on näiteks nüüd väga pikalt pingeliselt kestnud Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarve läbirääkimised, kus ka lõppotsuse sai teha siis, kui kõik olid nõus. Või kui me jälle meenutame siin seda Lissaboni lepingu aega näiteks, et noh, siis oli, ei ole Euroopa kõige suurem riiki Iirimaaga mäletatavasti Iirimaa seda protsessi pidurdas päris pikalt. Et aga, aga noh, kui sisuliselt rääkida, siis ma arvan, et kontakt Saksamaa juhtkonnaga nii Suurbritannia juhtkonnaga prantsuse juhtkonnaga on Eestil olnud tegelikult väga töine ja tihe ja toimiv noh, näiteks Suurbritannia on soovinud järjest rohkem osaleda ka Põhja- ja Balti riikide kohtumistel Saksamaaga regulaarne suhtumine järjest rohkem ka Prantsusmaaga, nii et selles osas seda, et keegi justkui on suur ja keegi väike ja seda väikest võib jätta tähelepanuta, et see Euroopa liidus küll ei käi nii. Euroopa Liit on ikkagi väga suur 27 liikmesriiki, teatud liidud, võime rühmitused igas klubis või sellises koosluses ju ikkagi tekivad, koonduvad need mõne mõne suurriigi ümber, et kas Eesti välispoliitika on olla hea truu partner mõnele suurele? Ei, kindlasti mitte, et need nii-öelda riikide siis liitumised mõne teema ümber ikkagi, sõltuvalt sellest, mis on siis konkreetne teema ja millised konkreetsed positsioonid, nii et, et ka siin viimasest paarist aastast vaadata, et on hulk näiteid, kus Eesti on olnud noh, kui me räägime suurematest Euroopa Liidu riikides, näiteks Saksamaaga lähedastel positsioonidel ennekõike ja kõik see, mis puudutab siin eelarvedistsipliini ja ka uut eelarvet. Aga on ka küsimusi, kus me oleme olnud Prantsusmaaga väga lähedastel positsioonidel Suurbritanniaga, nii et see on ikkagi selgelt teemapõhine, nii et. On olnud ka näiteks selliseid olukordi, kus enamik riike, kõik on ühte meelt, aga siis mõni näiteks suurtest on teist meelt. Viimane näide on see, et Euroopa Liidu välisteenistusele anda rohkem konsulaarfunktsiooni, et noh, siin on näiteks Suurbritannia olnud seni sellele vastu kõik, teised arvavad, et seda võiks teha. Nii, et selles osas, et selliseid alalisi ja kogu aeg ühtemoodi toimivaid, et Euroopa Liidu siseseid koalitsioone ei ole. Tuleme tagasi Eestisse ja räägime Eesti sisepoliitikas, te olete kõrgel kohal poliitik olnud nüüd pikka aega, samas kogunes meile ju eelmine nädal rahvakogu, mille ettepanekud president nüüd riigikogule andis arutamiseks ja kogu see protsess sai ju tegelikult alguse teie erakonna endisest liikmest ja kas ei näita see mittekokkuvõttes rahulolematus senise poliitilise süsteemi ja ülesehitusega, kuhu Eesti poliitika Eesti ühiskond on jõudnud? Ma arvan, et viimasel ajal, mis Eestis üks väike viga tehakse, ongi see, et tehakse väga julgeid ja suuri üldistusi. Noh, näiteks seegi, et ollakse rahulolematud, noh küsimus, kes siis on rahulolematu või tihti kiputakse rääkima rahva nimel, et rahvas tahab seda, teist ja kolmandat, et et see, et on erinevaid arvamusi ja vaateid Eesti tulevikule, et see on ainuvõimalik ja väga mõistlik ja väga mõistlik, et neid asju ka välja öeldakse ja arutatakse, aga kindlasti selle pealt ei peaks tegema mingeid väga suuri üldistusi, et kõik arvavadki üht, teist või kolmandat moodi, sest see on lihtsalt vale. Et noh, nii nagu ka valimistel on inimesi, kellele meeldib üks, teine või kolmas erakond, nii on ka valimistevahelisel ajal inimesi, kellele siis nii-öelda meeldib meeldivad need sammud ja poliitika, mida parasjagu ametisolev valitsus ajab ja on neid inimesi, kellele see mitte ei meeldi. Et utreerida seda, et kõik on täpselt, et siis ühes või teises seinas ma arvan, et see on sisuliselt vale, et kui me tegelikult tahame, et Eesti ühiskond võimalikult sujuvalt edasi areneks, et siis see diskussioon ja arutelu ühiskonnas peab käima kogu aeg. Aga ma arvan, et keegi ei peaks, kujutame endale ette, et tema nüüd on monopoliseerinud selle, mida siis ühiskond tervikuna või, või kogu rahvas justkui arvab, et eks erinevad ühiskonna osad võivad arvata väga, paljudest asjadest väga erinevalt ja, ja nii see ju ongi, aga kui inimesed ikkagi tulevad tänavale, on meeleavaldused, demonstratsioonid palju palju sõnavõtte tänapäeval ka sotsiaalmeedias. Kas see ikkagi ei näita midagi? Ma arvan, et see näitab täpselt sama, mida, mida ka muus maailmas ja, ja sealhulgas Euroopas, et eks ikka ja see on üks vahend oma nii-öelda sõnumit kuuldavaks teha, on aeg-ajalt korraldada ka meeleavaldusi ja ja tänavatele tulla, et, et loomulikult nii valitsus kui kui parlament, kui, kui parlamendi enamus peab maksimaalselt olema dialoogis kogu ühiskonnaga. Aga noh, loota, et saavutatakse kõikides asjades konsensus, et see niikuinii ei ole võimalik. Et, et kasvõi eelmistel parlamendivalimistel oli ju Eestis ikkagi sadu tuhandeid inimesi, kes ei hääletanud nii-öelda tänaste valitsusparteide poolt. Ja noh, võib eeldada, et suures osas nad on ka täna seda meelt, ehk et neile ei meeldi, et täna meil on selline valitsus nagu on parteid, kes seal valitsuses on, et nad seal on ja noh, selge, et nad oma seda mittemeeldimist väljendavad ka valimistevahelisel ajal ja väljendavad seda aeg-ajalt siis ka meeleavalduste ja ja muude nii-öelda protestidega, et, et iseenesest see on ka täiesti normaalne olukord, et et, et selles osas nüüd leida, et on midagi väga hullu lahti, et ei ole, et alati ja alati saab paremini oma kommunikatsiooniseade suhtlemist. Aga neid inimesi, kes ei ole rahul valitsusega ja ei hääleta nende parteide poolt, näiteks valimistel, kes on, kes on praeguses valitsuses, noh, neid oli, on ja jääb ja, ja see ongi teatud vot selline normaalne normaalne demokraatlik asjade kulg. Kas ja mida on Reformierakond valesti teinud eelmise aasta Ta Silver Meikari artiklist alates? Seda on ju siin pikalt, kuid, ja kuid ju tegelikult ka arutatud ja ja väga paljud probleemid ju inimeste vahel ja ma arvan ka ühiskonnas laiemalt tegelikult saavadki alguse sellest, et kas on olnud Vale suhtlemine vähe suhtlemist on kuidagi tõlgendatud, midagi valesti mõistetud, midagi valesti, keegi ei ole oma käitumisest teinud piisavalt kiiresti korrektiive. Et, et ma arvan, et ka selle problemaatikaga seoses ikkagi omajagu omajagu sellest, miks võib-olla asjad läksid vussi, oli, oli ka selles, et tavaliselt see on üks peamisi probleeme üldse erinevate nii-öelda murede kuhjumisel on see, Ta on jäänud suured puudujäägid adekvaatsest suhtlemisest. Kas parlamendierakonnad ei ole ikkagi oma võimu liialt Tsementeerinud? Teil on kindlad ja suured eraldised riigieelarvest, samas ma vaatan liikmemaksu osa kasvõi marginaalne reformierakonnas üle 13000 liikme, 2011. aasta üldkogul osaleb 464 liiget ja eelmise aasta juhatuse valimisel 1300 inimest, et ka erakonna liikmete endi osavad, et väga väike samas seesama riigieelarvest raha eraldamine see piirab konkurentsi teiste erakondade tulekut ja selle vastu on ka siis rahvakogu oma arvamuse öelnud väga selgelt. No eks neid asju tuleb loomulikult, et arutada edasi ja ükski asi kunagi üheski elavas ühiskonnas ei ole lõplikult valmis, et kõiki asju saab muuta. Aga noh, mis puudutab seda kriitikat, et siis ma iseenesest arvan, et tänases Eestis, kui on ikka hea idee ja, ja säravad inimesed ka täna nii-öelda luua erakonda ja olla edukas valimistel, et see ei peaks olema mingi väga üle jõu käiv probleem. Et ega siin ka viimaste valimiste praktika ka on ju tõestanud, et ega raha üksi ei tee valimisi või see, kui palju on ühel või teisel erakonnal nii-öelda kampaaniasse raha panna. Et ma siiski olen täiesti veendunud, et Eesti ühiskonnas jätkuvalt peamine argument, miks ühe või teise poliitiku või erakonna poolt hääletatakse, on sisuline. Nii et kui ka täna peaks Eestis olema piisavalt, et kuskil teistsuguseid ja väga häid ideid ja nende kandjaid, siis ma ei näe väga suurt muret, et miks ta siis ei peaks olema ka valimistel edukas. Mis puudutab seda, et justkui erakonna liikmed ise palju ei panusta, et tegelikult Euroopa praktika ikkagi paljuski on ju samasugune et erakondade liikmed, et tihti nad ei pruugigi olla väga aktiivselt poliitikas väga paljud neist, vaid nad on oma erakonda astumisega lihtsalt väljendanud sümpaatiat sellele ühele või teisele mõtteviisile. Ja kui me toome siin paralleeli näiteks ka paljude teiste kolmanda sektori organisatsioonidega, siis on ju ka samamoodi, kui palju täna Eestis on olulisi kolmanda sektori organisatsioone, mis elaksid oma liikmemaksudest? Ei ole vist väga palju, et ega selles osas erakonnad ka ei ole, ei ole kuidagi eraldiseisvad ja, ja ega paremat süsteemi parlamentaarses demokraatias siiani ei ole maailmas välja mõeldud, kui see, et on erakonnad, mis esindavad erinevat maailmavaadet. Ja siis iga noh, Eesti puhul iga nelja aasta tagant on siis see test, et kas neil on piisavalt häid ideid, kas nad on suutnud neid piisavalt hästi teostuda või selgeks inimestele teha ehk kas nad saavad toetuse nii et ega paremat süsteemi parlamentaarses demokraatias ei ole siiski maailmas välja mõeldud. Ja siin on arutatud ka valimiskünnise üle näiteks noh, Eestis on see olnud, eks ole, viis protsenti, et kas see on kõrge või madal noh, viis protsenti on tegelikult selline üpris tavaline valimiskünnis maailmas parlamentaarsete demokraatiate puhul. Eks sellel on üks põhjusi, näiteks see, et noh, kujutame, et olukorda pärast valimisi Parlamendis, kuidas toetuse saavad, ütleme siis mitu suurt erakonda ja sinna näiteks satub ka siis üks erakond, kes noh, ütleme kui see künnis madalam suhteliselt väikese häälte arvuga. Aga näiteks ta võib osutuda kaalukeeleks selles parlamendis, et kuhu siis või kes siis täpselt valitsuse moodustab ja millist poliitikat hakatakse ellu viima, ehk siis selle tulemusel mingisuguse väikese rühma poliitiline eelistus saab vägagi ebaproportsionaalselt suure mõju ühiskonnale, mis ei ole ka õige, nii et ega selles mõttes kõik need inimesed, kes aastakümnete jooksul on Euroopa ja maailma demokraatias tegutsenud, ei ole nüüd ka kõik olnud sellised väga rumalad. Et see viis protsenti künnist. Jah, iseenesest võib ju seda alandada, aga siis tuleks teha ikkagi teadlik otsused, et rääkida ja arutada läbi ka need riskid, mis selle sammuga võivad kaasneda erakonna demokraatiast rääkides. Kas reformierakonnas on teie meelest sellega kõik korras, näiteks, kas teie olete mõnikord Andrus Ansipi või Jürgen Ligiga eriarvamusel? Ikka olen. Et et selles osas noh, nagu ikka, et kõikide asjadega saaks paremini kõikide, eriti jälle seesama suhtlemise ja kommunikatsiooniteema, ma arvan, et ka Reformierakonna sees saaks kõike seda teha veelgi paremini. Aga ütleme, mingit olemuslikku demokraatia probleemi kindlasti ei ole. Et inimesed, kellel on eriarvamus mingis asjas, ütlevad seda välja. Ja tavaliselt tegelikult need eriarvamused viivad, et selles mõttes parema tulemuseni ju siis on ühel või teisel ideel ikkagi midagi viga, kui sinna tekib selliseid mitu olulist eriarvamust. Te olete kaua aega kõik koos töötanud, kas aja jooksul on need eriarvamused süvenenud või pigem hoopis vähenenud, leiate kiiremini üksmeele? No ma arvan, et selles osas on, on muidugi lihtsam, et kõik ju kõiki tunnevad hästi ja ja saab asjadest rääkida väga otse. Aga eks jälle sõltub, et eks neid eriarvamusi selles osas on rohkem, kui on mingisugune suurem või olulisem teema laual või koostatakse valimisprogrammi, näiteks. Et näiteks ta selliste väikeste lainetena käib teist endast. Te olete tõesti erakonna pea kõige populaarsem poliitik, 2011. aasta riigikogu valimistel üle 10700 häälena, mis, mis teie edu taga on, et valimiste toetushääled on ju iga valimisega kogu aeg kasvanud, kuidas saavutada selline populaarsus ja rahulolu rahva hulgas, millest me siin ka ennem rääkisime, need viimased ajalehtede küsitlused. Nojah, aga ega selle mõne minutiga, mis sellest küsimusest möödas on, ei ole ma midagi targemaks selles osas saanud, et noh, ainuke, mis ma oskan öelda enda pealt, et mina hääletan valimistel ja olen hääletanud läbi aegade selle poolt, kellesse ma usun, et ta Ta esindab mind ja minu mõtteviisi kõige paremini. Et ma eeldan, et, et teised inimesed teevad samamoodi. Nii et noh, veel kord, ma, ma tänan ja tunnustan neid inimesi, kes on mind toetanud ja teevad seda loodetavasti ka edaspidi. Aga, aga noh, selles osas, et eluiga päev toob uusi uusi ülesandeid ja nendega tuleb tegeleda, et sellel nii-öelda valimispopulaarsus, et see iseenesest kindlasti ei ole mingisugune asi iseenesest. Ma pean ka tunnustama paistate kriitikat väga hästi taluvate, et kui ma siin praegu kriitilisi küsimusi esitada on, siis teate nagu vähemalt väliselt väga rahulikuks erinevalt võib olla näiteks Rein Langist või Jürgen Ligist, kes ei suuda ikkagi mõnda teravust välja ütlemata jätta. Aga samas on need kindlasti ka väga huvitavad saated, kus Angus teinekord läheb lugu elavamaks. Isiklikust elust veel seesama raadiomaja, kus me siis praegu räägime, see andis eile vist päris armas ja, ja tuntud kohti juba siis tõesti seitsmeteistaastase keskkoolipoisina sattusite siia, mismoodi see käis? Jah, ei, see maja on kogu aeg olnud mulle oluline ja, ja raadio nii-öelda käekäiku peale siis ainult saadetama. Üritan siiamaani jälgida, et, et need inimesed, kellega ma tollal siin koos töötasin, et väga paljud on ka siiani ametis ja teevad head tööd. Siia ma sattusin jah, tõepoolest kooli ajal, et mulle ajakirjaniku töö pakkus väga huvi ja siis tekkis selline võimalused. Ta kutsuti raadiomajja kokku Noorte reporterite Klubi. Ma arvan, ma olin siis umbes 15 või, või kuueteistaastane. Ja, ja siis see oli sporditoimetuse juures tollal. Et aga ma kasutasin kohe selle võimaluse ja tulin siia klubi liikmeks ja, ja varsti juba hakati lubama mul teha sporditoimetuse juures ka väikeseid uudislõike, nii et ma mäletan siiamaani, et esimene raadio uudis, kus ma tähtsalt lintmakiga kohal käisin, oli siis topis või Tallinna olümpiapurjespordikeskuses tollal, kus oli üks tõstmisvõistlus. Ega ma suurt sellest tõstmisest ei teadnud midagi, aga ma ikkagi lõpuks loo tegin ära ja see oli isegi eetris, nii et see on olnud minu esimene minu tehtud lugu Eesti raadioeetris oli ühes tõstmisvõistlusest kunagi. Aga et pärast seda noh, mulle väga meeldis siin raadios ja siis ma ikkagi üritasin saada siia kuidagi noh, peaaegu et tööle või täitsa tööle ja läkski õnneks, et siis võeti mind, samal ajal, kui ma veel olin keskkoolis õppisin, võeti mind veerand kohaga tööle siis välisuudistetoimetusse, mis tähendas seda, et mõned korrad nädalas ma tegin ikka nii-öelda päris tööd, et vaatasin Uudisteagentuuri, tõlkisin uudiseid ja lugesin neid eetris ette ka ja see oli väga huvitav aeg, 91.. Oh, see oli väga huvitav aeg jah, et see oli veel seal 89, lõpp 90 ja 91 muidugi ka kõigi suurte muude ühiskondlike muutustega, nii et ka näiteks siis need augustipäevad, kui Eesti iseseisvus taastati, et siis kõik need kolm päeva, kui nõukogude Tallinnas olin, olin ma ka raadiomajas siin tööl ja olemas ja, ja see oli kindlasti väga põnev aeg, nii et jah, et, et ja kui ma läksin ülikooli Tartus Tartu Ülikooli, et siis ma jätkasin tööd Eesti raadio Tartu stuudios ja sealt edasi juba siis Postimehe toimetus just töötamine Postimehes ja siis ka veel samal ajal õppimine Tartu Ülikooli uues Rein Taagepera loodud sotsiaalteaduskonnas, nii et ka sama valdkonda läksite ka edasi õppima, et see poliitika on juba nagu noorest peast huvi pakkunud? Jah, nagu ma ütlesin, et kõik see, mis on maailmas toimunud aga ka Eesti enda ühiskondlik elu, ühiskondlikud arengud, et see on mulle kogu aeg huvi pakkunud, nii et kui ma ülikooli olin minemas, et siis mul oli isegi väike mure, et et mida ma siis lähen, täpselt tema, et oli valida kas ajalugu või ajakirjandus, aga kumbki ei olnud nagu päris see, nii et minu õnneks täpselt sel aastal, kui ma ülikooli Tartus läksin Rein Taagepera, siis asutus sotsiaalteaduskonna ehk siis politoloogia valdkonna ja see tundus täpselt see õige. Nii et, et selles osas mul ajastuse mõttes vedas, et just siis, kui kui see aeg oli käes, selline teaduskond loodi ja, ja ma arvan, et ma sain sealt nii-öelda väga hea hariduse, et Rein Taagepera võttis endaga kaasa palju välismaiseid professoreid nii Euroopa kui Ameerika ülikoolidest, kes siis väga paljusid õppeaineid tollases sotsiaalteaduskonnas Tartu Ülikoolis õpetasid. Nii, aga ühel hetkel ikkagi siis ajakirjandusest hüppepoliitikasse, jällegi suhteliselt noorena 25 aastasena läksite erakonna teenistusse, miks? Nojah, et selleks ajaks ma olin siis ajakirjanduses olnud no umbes 10 aastat, et see oli aasta 1999, siis ma töötasin ajalehes Postimees Tallinna toimetuses ja ja tegelesin peamiselt siis siseuudistega ehk Eesti sisepoliitikast, kirjutasin artikleid ja, ja uudislugusid ja ma ei tea, mingi hetk lihtsalt tundus see, et, et ma kogu aeg iga päev nende poliitikutega seal räägin vahetult või telefoni teel ja käin valitsuse pressikonverentsidel ja kogu aeg oli ikkagi selline tunne, et see kõik on fassaad. Et tahaks teada, kuidas moos kommi sisse saab, et tahaks siiski näha, kuidas see asi ei käi avaldatud teile? No mul oli selline tunne jah, et tahaks siiski näha, kuidas asi seestpoolt töötab. Et tahaks mingit muudatust teha ja, ja siis ma jah, et kuna mulle tundus tollal nii inimeste poolt vaadates kui ka just isikuvabadust kaitseseisukohalt Reformierakond kõige kõige kutsuvam, et siis ma jah, nende poole pöördusin ja küsisin, et kas ja milline võiks olla ka nende huvi. Ja see huvi neil oli olemas ja siis ma 99. aasta suvel selle muudatuse enda jaoks tegin. Et ajakirjandustöö lõpetasin ja, ja ühinesin Reformierakonnaga, see liberaalne maailmavaade siis nagu kujunes siis välja, ise on ikka kogu aeg olnud ja just selle kõige rohkem just nagu inimese ja indiviidi ja tema õiguste kaitse ja vabaduste aspektist. Teie isa on tuntud naljamees, võib-olla siis mitte esitajana nii väga autorina. Tema sellistel lühivormidel on lausa oma nimi, patism, mida me kuulsime siin eelmisel reedel meelejahutaja saates taas. Teis on ka sees selline huumori pisike, et te olete selline killuviskaja? Ei, mulle ütleme nii, et mulle meeldib küll, kui inimesed on rõõmsad ja lõbusad ja kui teinekord selline selline väike nali sellele kaasa aitab, siis on igati hästi. Et, et mulle väga jah ei meeldi sellised näiteks koosolekud, mis on väga pikad, tuimad ja tõsised. Asju võiks teha ikka ikka rõõmuga ja selles osas ütleme nii head huumorit ja positiivset meelt olen ma ikka hinnanud alati kõrgelt, milline huumor teile meeldib? Kõige rohkem on ikka situatsioonikoomika, ma arvan, on alati kõige toredam, mida on hiljem muidugi suhteliselt võimatu ümber jutustada. Ta ei mõju kindlasti enam eriti naljakalt, aga aga olukorrad, olukorra koomika on ost kõige toredam aeg ikka mõni näide. Lähiajast noh, nagu ma ütlesin, sellist olukorra Foomikaid on, on väga keeruline ümber jutustada, aga aga, ja, ja siis nad ei kõla kõla nii naljakalt, aga aga üks hiljutisi, mis ta siis nüüd nii hiljutine oli, noh, näiteks Mongooliast lahkudes lendasin lennukiga Ulaanbaatarist Pekingisse. Kaks ja pool tundi pidi lend kestma ja kui ta kahe ja poole tunni pärast hakkas maanduma, et siis ma vaatasin aknast välja, et Peking see nüüd kindlasti ei ole, et noh, selgus, et jah, lennuk maandus uuesti Ulanbaatoris. Keegi mitte midagi ei öelnud selle kohta, nii et kui ta oli seal maandunud, et siis natukese aja pärast lihtsalt lennuki kapten ütles, ühe ühe sõna ütles, sorry väga häbeliku häälega selgus, et see oli siiski lend, mitte Ulaanbaatar, Peking, vaid oli Ulaanbaatar, Ulaanbaatari ja noh, ega sellele järgnes igast muud situatsioonikoomika seal veel. Poliitikuna peab teil endal päris paks nahk olema, et näiteks enda aadressil tehtud nalju taluda või või, või kuidas suhtute? Eks ta, ma ei teagi, kas see paks nahk jälle mulle see väljend tegelikult ei meeldi, et et ei ole manni tuim midagi, et selles osas läheb mulle ikkagi korda, kui mis, mis räägitakse ja öeldakse ja arvatakse. Ja eks siin on ka vahe, et, et on on, ütleme siis nii-öelda heatahtlikku nalja, aga on ka pahatahtliku on nii-öelda õiglast kriitikat, on ebaõiglast, nii et, et selles osas, kui on ikkagi nagu kuidagi liiga tegemisega või ebaõiglaste asjadega seotud, et noh, ega see ei ole väga meeldiv ja see läheb ikka mulle korda küll. Aga mina ausalt öeldes ei ole tähele pannud, et teid eriti näiteks Tõvataks või kuidas siis endale tundub, et on liiga palju. No eks isiklik isiklik vaade on alati alati, selles osas tundub palju palju dramaatilisem, et siis saju, märkade näed kõike, mida keegi kõrvaltvaataja ei pruugi pruugi näha. Ei, ma ei ütleks, et seda on palju, aga noh, aeg-ajalt ikka tuleb ette, mõtlen T noh, selles mõttes, kui rääkida, mis häirib, siis häirib see, et kui kui mingisuguseid etteheited või kriitika on, on ütleme siis lihtsalt rahva keeles öeldes lambist, et ei ole suur kritiseerija või keegi viitsinud enne midagi endale selgeks teha sellest valdkonnast. Et neid asju tuleb kahjuks ette. Lõpetuseks Urmas Paet, millal te Reformierakonna esimeheks kandideerida? Ma ei oska sellele küsimusele midagi vastata, praegu mul ei ole sellist plaani, miks? Andrus Ansip on juba nii pikka aega olnud erakonna esimees, kas ei võiks vahetada verd, uut hingamist, uue erakonda? Noh, kindla kindlasti võiks igasuguseid muudatusi teha, aga minule jälle meeldib poliitikas ka teatav selline loogika, et et viimastest valimistest on napp kaks aastat möödas ja siis oli, eks ole, Andrus Ansip Reformierakonna esimees ja esinumber ja ja sai päris tugeva mandaadi valimistel. Nii et teatud mõttes on ikkagi loogiline, et seesama periood, mis on ju neli aastat, on valimiste periood, et mandaat anti selleks selleks ajaks. Et seetõttu ma hästi ei mõista seda, et tegelikult kui te ju mäletate, polnud aastatki möödas viimastest valimistest, kui juba hakkas mingisugune jutt, et üks muutma ja väsinud ja, ja mis iganes, no ise ta ütles selle välja noh, eks ta oli ka natukene ilmselt frustreerunud sellest, mis siit ja sealt hakkas kostma. Et aga noh, see on jälle seesama, et, et kas neid inimesi, kes tegelikult eelmiste valimiste ajal valisid mõne muu partei poolt ja lootsid, et tekib teistsugune valitsuseks, on muidugi olid ju pettunud ja nagu me ka ennem rääkisime, et noh, see on iseenesest ju demokraatia normaalne osa, aga samuti on demokraatia normaalne osa see, et et siiski valimiste tulemusel moodustatakse valitsus üldjuhul selle valitsuse juht on võitnud valimised võitnud erakonna juht ja, ja valimis periood on siis neli aastat Eestis. Nii et, et selles on oma loogika. Nii et ma arvan, et tegelikult noh, ei peaks nii-öelda paaniliselt kogu aeg mõtlema ja otsima seda, kes äkki peaks Reformierakonnale uue esimehe valima. Et ma arvan, et siin poliitiline protsess peaks kulgema oma normaalset rada ja teisalt ma arvan, et meil on küll siin ühiskonnas igasuguseid asju, millele peaks energiat maksimaalselt üheskoos kulutama, et neid asju teha paremaks. Nii et ma saan aru 2014. aastal näiteks vähem kui aasta enne riigikogu valimisi, siis mõtlete ja kaalute tõsisemalt sinna nii palju aega veel, et selles osas noh, veel kord ma ütlen, et mul ei ole täna mingit sellist plaani, täna Reformierakonnale on esimees olemas. Reformierakonna esimees on ka peaminister, minu meelest peaminister ja erakonna esimees ei ole teinud üldse halba tööd, vastupidi tihti ka Eestis ütleme häid asju ju ei öelda otse ja, ja sellel ajahetkel vaid vaid tagantjärele moka otsast mööndakse. Ma arvan, et et ka siin, selles mõttes see kõik läheb samamoodi. Et seetõttu jah, ma sellele küsimusele tõepoolest täna vastan, nii et mul ei ole täna mingit konkreetset plaani sellega seoses. Ma tänan, Urmas Paet, meie saatesse tulemast ja avameelselt meiega rääkimast, aga lõpetame hoopis muusikaga. Palusin teil välja valida ühe sooviloo, milline muusika teile üldse meeldib ja millise loode siis valisite? Minule meeldib ikka väga-väga erinev muusika ja, ja, ja see sõltub väga palju muidugi meeleolust. Nii et jah, klassikalisest muusikast kuni nüüdisaegse kõikvõimalike uute uute katsetusteni, aga kuna me siin saates palju rääkisime Eesti ühiskonnast ja sellega seotust, siis mind ikka ka väga liigutas eelmisel laulupeol Siiri Sisaski laul. Mis maa see on, et siiamaani, kui ma seda aeg-ajalt kuskilt ka raadiost juhtunud kuulma, et, et see liigutab mind, see on muusikaliselt väga kaunis ja paneb mõtlema ka kogu aeg. Nii et seetõttu ma arvan, et seda laulu siiski ei ole liiga palju veel mängitud, et äkki mängiks selle loo. Aitäh Urmas Paet külla tulemast, aitäh kuulajatele. Küsis Lauri Varik. Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge. Vaid mets. Ei ime.