Tavaline suvehommikul ligikaudu kaks aastasada tagasi oli vangimajaesine muruplats, prison leinil otsast otsani täis bostoni linnarahvast, kelle pilgud rippusid nagu naelutatult rauaga üle löödutamisel, uksel. Teistsuguse elanikkonna puhul või ka mõnel hilisemal perioodil Uus-Inglismaa ajaloos oleks range valjus, mis nende tublide meeste habeme is näod kivi kalgiks muutis, ennustanud hirmuäratavat vaatepilt. D. Ja tähendanud vähemalt seda, et viiakse hukkamisele mõni kurikuulus kurjategija, kelle avalik arvamus juba ammugi süüdi on mõistnud ja seaduslik kohus selle arvamuse nüüd oma otsusega kinnitab. Ent purit taanlase karmidel algusaastatel ei võidud sugugi nii kindlalt seesugust järeldust teha. Väga võimalik, et pidi avalikult nuhelda mõnda laiska, sulast või sõnakuulmatut last, kelle vanemad linnavõimude hoolde olid andnud, et neid piitsa karistusega korrale kutsutaks. Väga võimalik, et taheti Rooskamisega linnast välja ajada mõni antinomist, vehker või muu ketser või ehk piitsa hoopidega metsa pakku peletada. Logileja ja ringihulkuv indiaanlane, keda valge mehe tulevesi oli pannud linnatänavail mürgilt lööma. Aga võis juhtuda, et mõni tuntud nõiamoor nagu näiteks emand Hibins, kohtuniku lesk ja tuleharkpidi võlla surma minema. Kõikidel säärastel puhkudel valdas uudistajaid seesama pühalik-pidulik tõsidus mis nii sobilik rahvale, kelle jaoks usk ja seadus tähendavad ühte ja sedasama ning nende loomulaadis sedavõrd läbi põimunud, et avalikud nuhtlemised olgu kui tahes leebed või valjud kujunesid ühtviisi aukartust sisendavaks ja hirmuäratavaks vaatemänguks. Napp ja kõle oli kaasatundmine, mida seadusest üleastuja kaagi ümber seisijatelt loota võis. Teisest küljest aga karistus, mis meie päevil kutsuks esile vaid pilkava muige või põlastava halvakspanu sisendas tollal niisamasugust pühalikku rangust. Kui surmanuhtlus sky. Sellel Stinatisel suvehommikul, millal meie jutustus alguse saab, võis tähele panna imeliku asjaolu, et eelseisva nuhtlemise vastu näisid iseäranis suurt huvi tundvad emandad ja noorikud, keda rahva hulgas jagusasti kohal oli. Ajastu polnud nii peene kombeline, et sündsustunne oleks keelanud seelikut Teie krealiinide kandjaid rahvarisina sedasi trügimast ja esimesel võimalusel oma korpolentsid kogusid otse võllapuu alla kõige tihedamas inimsumma kiilumast. Nii ihu kui hinge poolest olid nood puht inglise päritolu ja kasvatusega, abielunaised ja neiud palju jämedakoelisem kui nende nägus järel sugu kuus või seitse inimpõlve hiljem. Pikas põlvnemisahelas andis iga ema oma lapsele edasi pisut mahedamat värvid õrnema ja kiiremini närtsiva ilu, hapramad, ihuliikmed kui mitte maldama ning järele andlikuma loomuse neide naisi, kes parasjagu vangla ukse ees tunglesid, lahutas napilt pool sajandit ajast, mil valitses mehelik Elizabeth, kes polnudki nii väga sobimatu esindama õrnemat sugupoolt. Need naised olid oma kuninganna puhastverd hõimlased sünnikoduveiseliha ja õlu ning mitte raasugi peenem hingetoit olid suures osas ilme andnud ka nende kehakujule. Särav hommikupäike heitis heledat valgust laiadele õlgadele, lopsakatele rindadele ja prisketer tervisest, lõkendavatele, põskedele, mis olid küpsenud kaugel kodusaarel ja polnud Uus-Inglismaa õhu käes põrmugi plassimaks ega kiitsatavaks muutunud. Kummatigi olid need auväärt Matroonid, sest enamjagu neist paistsid olevat abielunaised oma keelepruugi poolest nii vänged ja otsekohesed, et nende mõte ja hääle tüsedus meid tänapäeval lausa õpetama võtaks. Head emandad, sõnas keegi 50 ringis kalkide näojoontega Matroon. Pean teile oma ausa arvamuse välja ütlema. Rahvale tuleks ainult kasuks, kui meie küpses eas naisterahvad ja lugupeetud koguduse liikmed, võtaksime enda peale säherduste patutegijate karistamise, nagu seda on Hester Brin. Mida teie asjast arvate, kulla suguõed? Kui ikka meie viis emandat, kes me siin tihedasti trupis seisame, tolle lirva üle kohut mõistaksime. Kas ta siis nii kergelt pääseks kui kõrge auliste kohtunike käest? Jumala eest, mina ei usu seda teps mitte. Rahvas räägib lisast, teine et tema hingekarjane, kõrgeauline õpetaja härrad imesid ei võtvat üliväga südamesse, seda suurt skandaali oma koguduses. Kohtunikud on küll jumalakartlikud härrad, aga süda on neil ülearu pehme ja see on sulatõsi lisas kolmandana keegi üle kuldse keske ja emand. Vähemalt tulise rauaga oleksid nad pidanud häbimärgi Hester Prini otsaesisele vajutama, küll ta oleks siis alles tantsu lahti löönud, uskuge mind, temasugusele kõlvatule lipakale ei loe see tühjagi, mis märgid nad talle kleidi külge riputavad. Pange tähele, ta varjab selle mõne rinnanõela või muu paganliku iluasjaga ära ja jalutab uhkelt mööda linna nagu õige inimene kunagi. Aga ometi sekkus jutusse sootuks leebemalt uunil noor naine, kellel oli laps käekõrval kui ta oma märgiga ära varjab. Südamest ta seda ikka välja ei kisu. Mis asja me tühja lõksutame neist häbimärkidest, olgu nad siis kleidi küljes või otsa ees kriiskas kõige näotu ja armuheitmatum naisterahvas, nende isehakanud kohtunike seas. Peletis on meid kõiki häbisse saatnud ja peab surema. Kas siis selle kohta seadust ei olegi? Miks ei ole, on nii pühakirjas kui ka seaduste raamatus. Ja kui kohtunikud seda seadust ei täida, siis täna kui iseennast, kui nende naised ja tütred raisku lähevad. Helde taevas, kullaemand, hüüdis keegi mees rahva seast. Kas siis teie õrnem sugu olete vooruslikud paljalt suurest hirmust võllapuu ees, mis hull jutt, see nüüd olgu. Aga vait, naised, kohe keeratakse vangla uks lukust lahti ja emand Brenni isiklikult astub sealt välja. Vangla uks tõugati seestpoolt valla ja kõigepealt ilmus musta varjuna valguse kätte linnakohtuteenri sünge kuivetu kogu mõõk veel ja ameti Sauges. See tähtis isik kehastas endas puritaanliku seadusekoodeksi täit rangust ja tema ameti kohuseks oli otsus süüdlase suhtes täies mõõdus täide viia. Ettesirutatud vasakus käes hoidis ta ametisaua Parema. Panin noore naise õlale, keda ta sel kombel edasi minema sundis. Ent vangla uksel tõrjus noor naine kohtuteenri tagasi liigutusega, mis reetis kaasasündinud väärikust ja sisemist jõudu ning astus heleda päeva kätte, nõnda nagu sünniks tema omast vabast tahtmisest. Naisel oli süles väike umbes kolmekuine maimuke, kes silmi Kistsitades ja peade väärutades püüdis kõrvale põigata liialt heleda valguse käest. Oma senises elus oli ta tunda saanud ainult maaaluse vangikongi või pimeda türmi kambri tinahalli hämariku. Kui seesinane noor naine sülelapse ema täies elusuuruses linnarahva ees seisis oli tema esmaseks tahtmatuks liigutuseks laps vastu rinda suruda. Ja seda mitte niivõrd emaarmastuse sunnil kui just selleks, et varjata ühte märki, mis oli kas väljaõmmeldud või kinnitatud tema kleidi külge. Ent kohe järgmisel silmapilgul, kui mõistus talle ütles, et ei aita üks häbimärk teist ära varjata upitas ta maimukese käsivarrele ja vaatas lõkendavate põskede kõrgi naeratuse ja trotsliku pilguga oma kaaskodanike ja naabreid. Tema kleidi rinnaesisel sai nüüd selgesti nähtavaks täht a mis oli välja lõigatud kaunist punasest riidetükist ning rikkaliku kuldniidiga ja fantastilisest mustris käsitsi tikitud kleidi külge. See õmblustöö oli nii kunstipärane ja nii säravalt vohava kujutlusvõime sünnitatud et mõjus nagu hunnitu ja hoolikalt valitud ehteasi kleidi juurde, mis samuti oli võrratult kaunis oma aja moemaitse järgi, ent ületas kaugelt piirid, mis koloonia luksust valitsevate seaduste järgi lubatud olid. Noor naine oli pikka kasvu ja täiuslikult kauni kehakujuga tema tihe ronkmust juus oli nõnda läikiv, et lausa pildus päikese käes sädemeid. Tema korrapäraste joontega õrn jumekas nägu oli ilus ja selle ilmekust rõhutasid veelgi kõrge otsaesine ja mustad silmad. Ta oli ka äärmiselt daamilik, muidugi, vastavalt oma aja arusaamisele, kus naiselikkus avaldus pigem väärikas uhkuses kui seletamatus õrnuses ja kratsias, mida meie päevil tooniandvaks peetakse. Ja mitte kunagi varem polnud Hester Brin avaldanud nii leediliku muljet selle sõna kõige ürgsemas tähenduses. Kui just nüüd vanglast väljatulekul. Need, kes teda varem olid tundnud ja arvasid näha saavat mustast murest muserdatud naist olid suuresti üllatunud ja koguni jahmunud, kui nende pilgule avanes lummav ilu, mis Hester Prini häbi ja teotuse au paisteks põimis ning teda kiirte pärijana ümbritses. Tõsi küll, peenekoelisem pealtvaataja jaoks oli selles ilus ka midagi mõrkjat. Naise kleit, mille ta seks puhuks ise omast peast oli vanglas välja mõelnud ja valmis õmmelnud, reetis oma ohjeldamatu ja silmatorkava, ise äralikkusega kandja ahastavat hingeseisundit ja mitte millestki hoolivat meeleheidet. Ent pilku püüdvaks keskpunktiks, mis kleidikandja täiesti teiseks tegi. Nii et ka nendel meestel ja naistel, kes Hester prindi tundsid, tekkis mulje, nagu näeksid nad teda esimest korda. Oli tulipunane kirjatäht, mis fantaasia lennulises ja säravas ilutikandis naise rinda ehtis. See mõjus lummavalt, rebides naise lahti tavalisest suhetest oma inimestega ja sulgedes ta omaenese ahtasse ringi. Nõelaga oskab ta küll osavasti ringi käia, seda peab tunnistama. Tähendas keegi kõrgemast soost pealtvaataja. Aga kas on enne nähtud, et mõni teine naine peale selle jultunud lirva oleks oma oskust nii häbematult viisil välja pakkunud? Teate, kallid suguõed, ta ju lausa irvitab näkku meie vabadele kohtuhärradele ja suurustab sellega, mis auväärt härrad on talle karistuseks kätte mõõtnud. Ma tahan Hesterile, oleks päris paras vihmas raudkalgi näoga üliküpsemand kui tema õrnadel õlgadel selle kalli kleidi maha kisukesime. Mis aga puutub punasesse kirja märgisse, mille ta nii pentsikul moel välja õmmelnud, siis võin mina talle asemele anda oma flanellräbala, mida ma kannan jooksva valu vastu ja millest saaks veelgi sobilikuma. A. Olge ometi vait. Kulla naabrinaised. Sosistas kõige noorem kaaslane. Seda ei tohi tema kõrvad küll mitte kuulda. Selles tikitud tehes ei ole ühtegi nõelapistet, mis talle otse südamesse poleks torganud. Sünge kohtuteener tõstis oma ametisaua. Tee vabaks, head inimesed. Kuninga nimel, tehke tee vabaks. Süüdista kui te tee vabaks annate, tõotan ma teile, et emand Brenn seatakse üles sinna kohta, kus kõik mehed, naised ja lapsed võivad kuni keskpäevani tema uhketest pidu riietest oma isu täis vahtida. Kiidetud olgu õiglane Massachusettsi koloonia, kus ükski ülekohus kotis ei seisa. Astuge edasi, madal Hester ja näidake oma punast tähte turuplatsil. Seepeale vajus pealtvaatajate summ kohe kahele poole laiali ja andis vabaks tee, mida mööda Hester Brin hakkas astuma platsi poole, kus ta oma karistuse pidi ära kandma. Mees kõndis kohtuteener korrapäratusse summas, järgnesid süüdimõistetule kipraskulmulised mehed ja tigedam moelisede naised. Õhe vilja, uudishimulikud koolipoisid, kes, kui palju rohkemat ei taibanud, kui neil pooled õppetunnid ära jäeti, sibasid protsessiooni ees vahtides vahetpidamata selja taha, et uudistada naise nägu silmi Kissitavat maimukest, tema süles ja häbimärki rinnaesisel. Noil aegadel polnud vahemaa vangla väravas turuplatsini kuigi pikk. Oma kõrgile hoiakule vaatamata kannatas naine arvatavasti põrgupiina, nagu oleks tal süda rinnust välja kistud ja heidetud tänavakividele, kus kõik, kes jooksujalu olid, teda vahtima tõtanud võisid selle otsas jalgupidi trampida jätallata. Aga loodus on inimloomuse eest hoolt kandnud ja talle hea ning halastusrikka omaduse kaasa kinkinud, nii et piinade haripunktil täitevalu ei tuntagi, vaid see alles tagantjärele tuikamale. Kahester Brin käis oma kannatuste raja hakatuse läbi peaaegu rahulikult ja külmavereliselt ning jõudis välja turuplatsi läänepoolsesse serva püstitatud Tapalavani, mis paiknes otse bostoni vanima kiriku räästa varjus ja tundus kindlalt kuuluvat jumalakoja juurde. Too tapalava, mis nüüd kaks kolm inimpõlve hiljem kujutab endast tegelikult vaid ajaloo mälestusmärki oli noil kaugetel aegadel väga mõjus vahend kodaniku vooruste kasvatamisel, nagu omal ajal giljotiin Prantsusmaalt. Lühidalt tegemist oli häbipostiga laiali, lavale oli üles seatud puki taoline korralekutsumise riistapuu, mis oli nõndaviisi ehitatud, et inimene ei saanud oma pead piinapukki raudsest haardest kuskile ära pöörata, vaid pidi kõik pealtvaatajate pilgud välja kannatama. See puust ja rauast leiutis oli avaliku häbimärgistamise ideaalne riist. Mulle tundub, et on raske inimest veel jõhkramalt mõnitada. Olgu süüdlase eksimus kuitahes ränk, kui, et keelata tal peita oma häbist laastatud nägu. Aga just selles seisiski ülalkirjeldatud karistusviisi põhidu. Ent Hester prindi puhul, nagu seda mõnikord varemgi oli juhtunud, nägi nuhtlus viis ette, et ta pidi teatava aja Taagi laval seisma, ilma et oleks pruukinud pista oma pead ja kaela põrgulikku piinariista raudsesse haardesse. Mis muide oligi tolle masinavärgi kõige saatanliku tunnusjoon. Teades, mis tal teha tuleb, astus noor naine puust trepiastmeid pidi üles ja seisis nüüd ligi rüsivale rahvahulgale selgesti nähtaval umbes täismehe pikkuse jagu maapinnast kõrgemal. Oleksin puritaanide summas parasjagu mõni paavsti usuline seisnud oleks maalilises kleidis ja uhke hoiakuga nägus naine, kes last hellalt rinnale surus, meenutanud talle maalipühast jumalaemast, keda nii paljud maailmakuulsad kunstnikud, võistu Tänud. Ent miski meenutas tõepoolest, ehk küll ainult kontrasti mõttes pühapilti süütult puhtast elu andjast, kelle laps kord maailma lunastab. Siin aga oli raske pat pühaks peetud eluväärtusi sel määral rüvetanud, et naise ilu ja laps, kelle ta oli ilmale toonud, maailma veelgi mustemaks ja pääsmatult kadunuks muutsid. Selles stseenis ei puudunud ka annus aukartust sisendavad hirmu, mis peaks omane olema kõikidele vaatepiltidele meie ligi meeste süsti häbist muidugi, kui ühiskond juba nii alla käinud ei ole, et ta hirmujudinad asemel tunneb tahtmist irvitada. Hester Brenni häbi, tunnistajad olid veel rikkumata oma õndsas lihtsameelsuses ilma silmagi pilgutamata või karistuse karmuse üle nurisemate oleksid nad kahesterprini surmanuhtlust pealt vaadanud, kui niisugune oleks olnud kohtuotsus. Ometi oli neile võõras ühe hilisema ühiskonnakorra südametus, mis käesoleva vaatepildi puhul oleks põhjustanud nalja heitmiseks. Kui olekski tekkinud tahtmine asja naeruks panna, oleks selle vääranud ja alla surunud niisuguste auväärsete isandate pidulik juuresolek nagu kuberner ise. Tema rohkearvulised nõuandjad, kohtunik, kindral ja linnaisad, kes istusid või seisid palvekoja rõdul ja vaatasid alla tapalavale. Kui juba nii lugupeetud isikud vaatemängust osa võtsid, kartmata kaalule panna oma väärikust, ameti au ja autoriteeti. Võis julgesti teha järelduse, et kohtuotsuse täideviimine on üks üpris tõsine ja tähendusrikas asi. Sestap siis oli ka rahvasumm pidulikult sünge ja surmtõsine. Õnnetu süüalune võttis end kokku nii nagu üks naishing end vähegi kokku võtta suudab et välja kannatada üksisilmi vahtivate ja otse tema rinnale sihitud tuhandete pilkude ränkrasket koormat. Seda oli peaaegu võimatu taluda. Loomuldasa tundlik ja kirglik oli ta end meelekindlalt ette valmistanud kõiksugustes solvangute, mürgiste pistete ja torgete vastu, millele avalik alandamine vaba voli annab. Aga see peaaegu pühalik hardust, mis rahva seas maad oli võtnud, oli veel hoopis hirmsam. Nii et naine palju parema meelega oleks tahtnud näha, kuidas pühalik tõsised näod tema üle põlglikult irvitavad. Oleks rahvajõuk, kõik need mehed, naised ja väikesed kilede hääleliselt lapsed, igaüks muidugi omal kombel naerma rükatanud oleks Hester Brin vastanud neile Salvava ja põlgliku naeratusega. Ent niisuguse ränkraske karistuse koorma all, mis talle osaks oli saanud, tundis naine tükati äravõitmatut vajadust pisendada täiest väest ja visata end kaagi lavalt alla. Või muidu lähevata meeletussegi. Kummatigi esines ajahetki, kus kogu vaatepilt, mille pilku püüdvaks keskpunktiks ta ise oli, kadus sootumaks tema silmade eest või vähemalt lõi ähmaselt virvendama nagu rida haihtuvad viirastuslik nägemusi. Tema vaim ja iseäranis mälu olid ebaloomulikult virged ja vanasid järjepanu esile teistsuguseid pilte kui see rohmakas linnadena, metsiku läänepiiril paiknevas asunduses. Teistsuguseid nägusid kui need, mis põrnintsesid talle otsa torukübarate laiaservalt. Ammused mälestused. Olgu kui tühised ja tähtsusetud tahes. Põgusad pildid lapsepõlvest ja kooliajast, laste mängudest ja tülidest ning neiupõlvekodust ründasid teda tihedas parves põimudest läbi hilisema elutee tõsisema kaaluliste elamustega. Kõik visioonid ühtmoodi elavad, nagu oleksid nad kõik võrdväärselt tähtsad või hoopistükkis paljalt mingi mäng. Küllap kaitses tema mälu ennast loomu sunniliselt, nende viirastuslike piltide esilekutsumisega, tõelisuse julma raskuse ja kalkuse eest. Aga olgu, kuidas on. Just siin häbipostis rullus Hester Prini vaimusilma eest mööda kogu seni käidud elutee õnnelikudest lapsepõlveaegadest alates. Seistes siin kurval kõrgendikul nägi ta taas oma sünnikodu vana Inglismaal isa maja lagunenud halli kivihoonet, millele vaesus oli oma pitseri vajutanud ent alles hoidnud tuhmunud vapikilbi sissekäigu kohal kui kauge meeldetuletuse põlisest aadliseisusest. Ta nägi oma isa nägu, mida ehtisid kõrge laup ja auväärne pikk valge habe, mis langes vana moelisele Elizabethi aegsele krookraele. Sealsamas oma ema nägu, kus nii kaugele kui Hester mäletas, oli alati vastu säranud õrn ja hoolitsev armastus mis ka pärast ema surma sagedasti oli heitnud, leebelt manitsevad ja kaitsvat varju tütre teel. Ka nägi ta omaeneseneiu ilus õilmitseb silmi, nägu, mis pani helendama peegli tuhmunud pinna, kuhu ta nii tihti olitavatsenute vaadata. Ja veel üks nägu tõusis ta silme ette. Aastatest küntud, kõhn ja kahvatu skalaari nägu, pilk vaadatud Jetentsiks tõmbunud lambi tulest, mille valgel ta oli kummardunud nii paljude tarkade raamatute kohale. Ometi oli neil tentsidel silmadel imeväärne läbitungimise võime. Niipea kui nende omanik asus lugema inimese hinge. See stuudiumite toa üksindusse mattunud mees, nagu ta Hester Prini naiselikkus ettekujutuses väga elavalt esile kerkis oli väheke vimma kasvanud. Tema vasak õlg oli paremast Traasike kõrgem. Järjest uued mälestuspildid kerkisid pika Reana Hester Prini vaimusilma ette. Kõverad ja kitsad tänavad, kõrged hallid majad, hiigelkatedraalis ja avalikud hooned, teistsuguse arhitektuuriga vanas mandrilinnas, kus teda ootas uus elu sellesama kõvera õlgse skolaarid kõrval. Uus elu, mis aga toitu sai vanast ja ära elanust just nagu haljendab samblik lagunenud müüripraos. Lõpuks kustutas nood kiiresti vahelduvad mälestuspildid puritaanliku Väikelinna armetu turuplats, kuhu kogu linnarahvas kokku oli tulnud. Et põrnitseb hukkamõistvalt pilgul teda Hester Brenni, kes seisis siinsamas häbipostis laps süles ja rinnal tulipunane kirjatäht A tikitud kuldniidiga ja fantastilisest mustris. Kas oli see tõesti tõsi? Naine surus vaimukas ja nii kõvasti vastu rinda, et see valjustiväärsetes siis pööras oma pilgud tuli punasele tähele ning koguni katsus seda näpuga, et iseennast veenda. Laps ja häbikoorem olid tõsi? Jah. See oli tõelisus. Kõik muu oli kadunud.