Kuidas te Marja üldse jõudsite värvideni, mis hakkas värvide vastu huvi tekitama? Iseenesest ma olen lugu pidanud ikka juba väga ammusest ajast, lapsepõlvest peale aga kõige suurema värvi elamuse või sellise mõttevärvide olemuse uurimuse kohta ma sain juba mitmeid aastaid tagasi see võib-olla kuskil 10 aastat möödunud sellest, kui vikerraadiost tuli kunagi keski programm ja seal rääkis keegi naisterahvas ööprogrammis Göte värviõpetusest. See oli esimene kord, kui ma sain teatayldseetan Götel ka kirjutatud värviõpetus. Natuke kummaline ja nüüd on nagu ring täis ja mida see küünte värvi õpetas, sisaldab lühidalt. Milles seisneb nendele teadmiseks, kes sellest kuulnud ajale. Göte värviõpetus on nüüd tema väga pikaaegse töö tulemus ja impulsi saida selleks umbes kolmekümneaastasena, kui ta külastas Dresdenis optika loenguid ja koolis seal siis Newton'i Newton'i optika loenguid. Aga ei saanud osaleda katsetes ja laenastis oma sõbra käest. Need optikariistad, et vaadata kodus järgi, aga unustas nad. Ja kui nad tagasi neid riistu paluma hakati, siis mõtles, et prooviks siis ruttaine ära vaadata, et mis seal siis on ja võttis prisma vaatas läbi selle siis seina peale lootes leida siis neid vikerkaare värve, millest njuuton oli rääkinud. Aga ei näinud ta mitte midagi seal t valge siin. Ja kui ta siis hakkas nagu rohkem ringi vaatama, siis avastas, et värvid tekivad ainult nendesse kohtadesse, kus on heleduse-tumeduse kontrastid. Sellest saigi ta selle impulsse, et hakata neid siis uurima neid värve ja just selle selle pildi taustal, mis ta siis läbi prisma nägi. Kui tema ise oma silmaga läbi prisma vaatab. Kogu tema värviõpetus ongi nakkust sellel baasil üles ehitatud. Ja peateos ilmus tal siis 1810. aga ennem seda oli ta andnud juba siis välja viis, nagu nad nimetavad neid eeltööd sellele kus on siis analüüsitud hästi põhjalikult kõik nüüd prisma läbi tikkinud pildid peateosest siis juba töötab välja sellise täieliku oma värvisüsteemi selle põhjal. Analüüsides neid värve, siis erinevad Nendest seisukohtadest alustades psühholoogilistest värvidest peale, need on siis need inimese silmas tikivad värvid. Kui ta mingit pinda kauem vaatab ja pilgu mujale suunab, siis tavaliselt tekib sinna selle värvi vastandvärv. Neid ta nimetab siis nagu füsioloogilisteks värvideks. Siis on füüsikalised värvid, keemilised värvid, siis ta toob veel seal seoseid teiste valdkondade vahel. Ja lõpuks siis on see viimane peatükk, on värvi meelelis moraalne mõju, millest siis tegelikult nagu kõige rohkem räägitakse ja mis on kõige tuntum tema värje õpetusest kes ei ole jälle tutvunud nüüd selle tema prisma läbi saadud pildiga, sellele jääb nagu mõistmatuks Temase värviõpetuse lähtekohad ja tihti sellest teadmatusest kritiseeritakse teda või ei võeta nagu tõsiselt seda värviõpetust. Ja peale selle on tal veel selles kogu selles värviõpetuse koguteosest siis lisa veel Newton'i värviõpetuse põhjalik ülevaade ja analüüs eraldi raamatuna, mis siis näitab, kui hästi ta tegelikult ise Nyotoni värviõpetust tundis. Ja väga suur töö on tal tehtud siis Cuculeid värviõpetuse ajaloo peale alates siis ürgaegadest antiigist, kuni siis viimaste aegadeni välja. Nii et kokku töötas ta selle värviõpetuse kallal 40 aastat umbes. Ja raamatut lugedes muidugi on väga hea just näha seda arengut, et kuidas ta ka ise selle kirjutamise juures iha, iha edasi arenes, see, see värvitaju tal üha tugevamaks muutus. Nii et köite värviõpetus on siis ka teie värviõpetuse suunas liikumise vundament vä? Võib öelda ka nii, tema on nüüd ikkagi see, kes paneb minu jaoks selle põhi põhialuse jah, millest edasi minna. Tükki on võimalik neil värvega igat teistmoodi vaadelda ja teha värviringe erinevaid erinevail viisidel. Aga läbi prisma vaadatud pildina on ta väga selge ja väga konkreetne ja väga loogiline. Aga ilmselt teadmisega värvidest on üldse natuke subjektiivsed. Subjektiivseid kindlasti seest igalühel on oma oma värvi tajuga taju ja olenevalt tema mälestustest tema fantaasiast. Kuidas keegi suhtub värvidesse, kuidas ta näeb värve? Mis te arvate, millisest värvist peaks alustama kõnelust? Kui tahta rääkida värvidest? Missugune värv on nagu värvide värv kõige algus? Selle küsimuse juures jälle lähtuda väga erinevas seisukohast kes uurivad lyksikalisest küljest värve ja selle värvide lektikalist arengut, siis. Nemad alustavad punasest, sest peale musta ja valge oli siis esimene värv punane, mida inimene või millele ta andis nime Göte lähtub oma värviõpetuses valguse värvist, kollasest ja pimeduse värvist, sinisest ehitab oma värviteooria sile põhjal ülesse. Fiiling näiteks nimetab põhivärvideks hoopis rohelist ja Porpurit rohelist kui vegetatiivse ilu, põhivärv, punane kui inimliku elu, kui vere värv. Võimalusi on erinevaid, oleneb, millest me tahame lähtuda. Mis värvi on viimane päikesekiir loojuva päikesekiir viima, viimane oleneb kus vaadata. Sülvi enne järgi on ta roheline, särav, roheline, aga see on ainult siis, kui päike loojub, pette kollane saab kokku sinisega. Siis tekib ilus säravroheline. Kas te olete märganud, kuidas ilmuge kustub, viimane päikesekiir kui õhk on vaba udu viinast ja muutub läbipaistvaks. Pange tähele, et viimane kiir pole punane, vaid roheline. See nime pärast rohelist värvi. See on selline roheline, mida ei suuda oma balletil luua ükski kunstnik. Kui paradiisis peaks olema rohelist ei saaks olla teistsugune. Sest see on tõeline lootuse värv. Kuidas ta rohelist iseloomustaksite? Minu jaoks kõige rohkem vist assotsieerub metsaga kuuse ja bänniga ja sellise loodusliku värskuse ja kindlustundega, et ma tunnen ennast ümbritsetud kindlatest asjadest, kui mu ümber on roheline kuuse värvi, roheline. Kas rohelisest või käsi taga? Ma ei usu. Mina ei väsiks rohelisest Te, olete seda asja natuke uurinud, kuidas erinevate kultuuride kontekstis rohelist värvi kui sümbolit tõlgendatakse sümbolina tal on veidikene erinevaid tähendusi, aga kõike ühtsem tähendus on tema juures ikkagi. See loodusega seotud tähendus. Ta on lootuse ja uue eluootuse värv. Kõik me teame, et kevadel, kui tärkab uus lootus, siis tärkab lootus taas. Midagi pimedate külma saab mööda. Eriline austus saab osaks rohelisele värvile. Püha Hilde kard fon pingeni raamatutes, kes ikka jälle kirjutab, viriidita, sest kui rohelisest idanemisjõust. Roheline on värvide usk. Kõik nad muutuvad roheliseks peale ekstreens Petraalsete punase ja veoleti. Roheline on samaaegselt maa vegetatsiooni ele uisk. Kui kuujumal siin maale langeb, moodustub roheline. Selle põhjuseks, et rohelist kuu värviks peetakse, ei ole mitte see et kuu oriendis roheline paistab vaid kuu olemuslik seotus vegetatsiooni ja vesisusega. Tänapäevani on säilinud vanad talupojatarkused. Kuu mõjus taimede kasvule. Hiinas on roheline naiselikku printsiipi in, juurde kuulub värv. Aga samas sümboliseerib taga pikka elu ja halastust kaastundlikkust. Egiptuses oli ta sureva ja taaselustama jumala Osirise värv posiirist, peetika Niiluse ja viljakuse jumalaks. Ja teda on kujutatud tänu sellele ka rohelise nahavärviga ning nimetatud veel lisaks suureks roheliseks eesti keeles. Ma ei ole seda väljendit kuulnud, aga saksa keeles on küll. Krossekoriine nimetatakse vasiirist. Antiikajal seostati teda Veenusega. Viinas õli, armastuse, aedade ja aedviljade jumalanna jälle seotud loodusega ja uue looduse tärkamisega. Kõige iseloomulikum on roheline islamile toni, islami sümbol, värv, Muhamedi värv. Muhamedi lemmikvärviks olija Muhamed kandis rohelist mantlit ja tõrv, panite tema järgijad? Califid võisid kanda vaid rohelist turbanit. Islamilipp on samuti roheline, kullaga läbi tikitud ja kõik õiged muhameedlased peavad järgnema võitluses uskmatute vastu, sellele rohelisele lipule. Muhamed, kes kuulutas edasi jumala sõnumit, lubas kõigile, kes elavad jumalale meelepärast elu. Et peale surma nad pääsevad rohelisse paradiisi, mis on õitsev ja särav ja lõhnav ja väga roheline, oma tähendus olnud ka kristluses rohelisel. Paavst on määranud kindlaks liturgilise värvid, nendeks on punane, sinine, roheline, aga ka valge. Punane oli jumal, isa, sinine jumal, poja ja roheline Püha Vaimu värv. Ja mitmetel piltidel on kujutatud just roheline mõeldud püha vaimuna, aga samuti ka Neitsi Maarja maanteele. Mitmel pildil roheline. Eriti kui Neitsi Maarja on esiplaanil, seal on selle rohelise tähenduseks rohkem naiselikkuse või emalikkuse värv oleks õigem öelda emalikkuse värvata, siis. Kristlikust sümboolikast nähakse seda värvi ühekaugusel olevana taeva, sinust ja põrgupunast. Keskmise ja korraldava värvina jahutava ja värskenda vana. Idülliline rahu ülestõusmisootuse värvina. Kristuse risti kujutati lootusena lunastusele sageli rohelisena. Paali smaragd, rohelisena maailma looja aujärge kujutati koosnevat rohelisest Jaspisest. Ja vaata. Aujärg seisis taevas ja keegi istus aujärjel. Ja see, kes istus, oli otsekui jaspise ja sardise kivi. Ja Vikerkaar oli aujärje ümber jumet Sarnev smaragdkivile. Evangeelse luterliku usu värvi sümboolikast on roheline enam kasutatud sümbolvärv, mis tähistab vilja külvamist, haljendamist ja kogumist. Jumala aita. Ortodokse Sliturgilises riietuses on roheline paavst Innocentius kolmanda määrusega tavalise pühapäevavärviks. Kas on uuritud ka selliseid seoseid inimese olemuse iseloomu ja tema lemmikvärvide vahel? Missugused inimesed valivad rohelist enda ümber, katavad ennast roheliste riietega, sillaalaseid uuringuid on teinud põhjalikumalt kaks värvib psühholoogi ixon, Makslisser kida väga palju Eestis tuntakse ja väga palju on tema diste tehtud aga teine natukene vähem tuntud on Heinrich Riiling. Maks lüsseritist põhineb nagu kaheksal värvil ja nendest siis neli on need põhivärvid, mis nagu panevad neid inimesi enesetunded määratlevad ära. Fiilingu, teist on palju keerulisem ja arvatavasti tänu sellele ka palju vähem kasutusel, temal on 23 värvi. Neid tuleb siis mitu korda seada, et lõpuks tulemus saada. Maks lüsseri värvidest järgi on rohelist eelistava inimese kõige tähtsamaks enesetundeks tema eneseväärikus. Eneseuhkus. Inimene, kes armastab kuuserohelist värvi, see peab endast lugu ja teab oma väärtust. Feeling on rohkem uurinud ealiselt laste värvieelistust. Ja pikaaegsete kogemuste järgi on ta märganud, et kõige rohkem eelistavad rohelist värvi lapsed sellises eas, kus nendel tekib tugev vajadus materiaalse järgi tunnetada seda materiaalset maailma enda ümber. Ja ka tehnikahuvi. Et kõik on nagu mateeriaga seotud, oleneb vanusest, mis ajal kellelegi tekib noormeestel tavaliselt varem, tüdrukutel veidi hiljem ja seda aega ta seostab vist väga tugevalt rohelise vajadusega. Sealtki võib tuua siis jälle ühe paralleeli. Miks noorusaega nimetatakse roheliseks ja need kõik on väga semantilised, levinuim rikkam, põimunud kas roheline või epa meelelise värvina esineda. Meelelisena ta, jah. Carl Gustav Jung kõige rohkem iseloomustanud rohelist kui meelelist värvi ist meelelisele inimesele kuuluvat värvi. Kas rohelisest huvitav inimene huvitub üldiselt näiteks maailma asjadest asjade olemusest, kuivõrd roheline on ju tegelikult nii looduslähedane ja nii alguse ja ürgse lähedane värv rohelist armastav inimene? Kindlasti tahab uurida seda maailma tunnetada, aga rohkem teda võtta instreaalsena mitte püüdes sinna asjade taha niivõrd pugeda kui just sellisena, kui see maailm on tennise reaalselt eksisteeriv ana. Värvide maailmal on päris otseseid sidemeid olnud ka rahamaailmaga. Ja seda kindlasti, kuna värvained saadi millegist. Siin võis olla väga erineva väärtusega. Näiteks purpurtikkudest saadud värv oli väga kallis, mida võisid kanda ainult kõige rikkamad. Sealt saadi siis purpurpunast ja saadi purpurpunast säili kuningate värv on. Sama lugu on ka indikuga indikaali väga kallis värv, tooti teda Indiast sisse, sellest ka nimetus ingel sinine. Aga Euroopas kasvatati ka oma Pajusi, millest saati sinist värvi. Ja kaitsmaks oma tootjaid keelati ära indigovärvi sissetoomine. See keeld kestis väga pikki aastaid. Konkreetselt on ta välja toodud Saksamaal ja Inglismaal. On leitud seadused, millega on ta keelatud olnud. Kas on teada ka kõige vanim värv? Kõige vanemaks tundub praegu mulle lasuursinine millega värviti Egiptuses. Keskmine roheline pind peegeldab tagasi umbes 25 kuni 28 protsenti ja kollakasroheline pind umbes 50 protsenti talle langevast valgusest. Ruumis kasutamiseks on kõige sobivamalt looduses esinevad rohelise varjundid mis moodustavad ka siseruumides loodust kõige paremini korvava ülid värvi. Selle taustal mõjuvad väikesed kirkavärvilised esemed elustava lille särana. Siiski on paljud inimesed väga tundlikud rohelise värvi intensiivsuse suhtes. Kui naturaalne roheline. Veidikenegi küllastub muutuda mürgiseks. Pastelsed rohelised toonid mõjuvad laanis kaitsvate piiravat ja kindlustavatena seintel summutatud tumerohelised toonid kaitsvalt ümbritsevale ja kindlustunnet loovale. Helerohelised kevadiselt värskendavatena ja vaikselt südamlikena küllastunud kollakasrohelised aga võivad tunduda kriiskavate ja iiveldama ajavatele. Roheline võib väljendada mugavustunnet või tekitada hoopis halba meeleolu. Olenevalt pinnast ja intensiivsusest. Põrandaroheline vaip võib tunduda vetruv Alt kandev. Sileda pinnana ei ole roheline aga üldse rohuga võrreldav. Roheline signaliseerib ka võimalikest puhkamis ja tervendamiskohtadest. Keskmise rohelise vastandvärviks on purpur sinakas rohelisel, punane ja kollakas, rohelisel purpurviolett. Mahedad rohelised toonid koos senistega mõjuvad ruumi avardavatena ja jahutavatena. On õhulised, värskendavad ja vaiksed. Tasakaalustamiseks sobivad väikesed oranžikas punakad, detailid. Sügav ultramariinsinine koos kuuserohelisega tekitab jahedalt asjaliku reserveeritud miljöö mis peaks eriti sobima tõsistele ja oma emotsioone valitsevatele inimestele. Roheline kollane värvikombinatsioon, mis sobib iseseisvatele ja otsekohest teleinimestele tundub loomuliku ja pingevabana. Nende värvidega kujundatud ruumis tunned end värskena ja võimelisena probleemidest vabanema. Pasteelsetes toonides mõjub see kombinatsioon lootusrikkana nagu tärkav kevad. Okaspuude roheline koos kollakat liivatoonidega tundub avar, värske ja looduslähedane. Külastanult mõjuvad need värvid koos väga eksootiliselt.