Ängistav teadmine, et sa oled üldise hukkamõistu märklaud leidis tulipunase kirjatähekandjas lõpuks leevendust, kui ta silmas pealtvaatajate kaugemates ridades ühte kuju, kes kõik ta mõtted tahtmatult endale tõmbas. Seal seisis üks indiaanlane oma pärismaalase riietes. Ometi polnud punanahad inglise asunduses nii haruldased külalised, et oleksid võinud seesugusel silmapilgul Hester brünni huvi hõivata liiatigi kõik muud mõtted peast välja tõrjuda. Ent kohe sealsamas indiaanlase kõrval ja nähtavasti temaga seltsis seisis valge mees, kes oli kuidagi pentsikult riides mingi veider segu euroopa ja indiaanirõivastest. Mees oli väikest kasvu ja krimpsus näoga, mida ka sugugi nii vanaks ei võinud pidada. Tema palgejooned reetsid erakordset intelligentsust nagu meestel, kes nii usinasti on oma mõistust harinud, et suudavad vaimujõuga ka oma keha talitseda ja valitseda. Kusjuures vaimsus endast ilmselgete tundemärkide varal teadust annab. Erisuguste rõivaesemete, pealtnäha hoolimatu, kokku sobitamisega oli mees ilmselt püüdnud peita või varjata ühte iseäralikku puudust mis aga Hester Prini silmale sugugi märkamata ei jäänud. Mehel oli üks õlg kõrgem kui teine. Esmahetkel kui naisele toogiitsakas nägu ja kerge keha viga silma puutusid surust lapsel nii kramplikult rinnale, et vaene maimuke taas suurest valust väärsetest. Aga ema kõrvalt ei paistnud seda kuulmagi. Juba turuplatsile saabudes ja ivake enne seda, kui naine teda märkas, oli võõra pilk peatunud Hester Prinil. See pilk oli olnud pealiskaudne nagu inimesel, kes on harjunud vaatama sissepoole ja kellele välismaailm, kui sellel puudub otsene side tema enda sisemaailmaga tundub tühine ja tähtsusetu. Ent väga kähku oli too pilk muutunud teraseks läbidungivaks. Kramplik kohkumus kiskus mehe näo viltu, justkui oleks vingerdama madu sealt üle libisenud ja siis üheksainsaks viivuks liikumatult paigale tardunud, nii et väänlev tõmblemine selgesti silma torkas. Võõra nägu muutus süngeks kohutavast vapustusest, mille ta kogu vaimujõudu kokku võttes maha surus. Nii et ta juba mõne hetke pärast täiesti rahulik välja paistis. Tõmblemine soikus imeruttu märkamatuks ja kadus lõpuks sootumaks mehe kõige sügavamasse sisemusse. Kui ta tabas endal Hester prilli ainitise pilgu ja taipas, et naine on ta ära tundnud tõstis ta aeglaselt ja rahulikult näpu püsti, keerutas seda õhus ringi ja pani siis hoiatavalt huulile. Kohe seejärel puudutas ta õlast ühte linnameest, kes tema kõrval seisis ja kõnetas teda aupaklikult ning viisakalt. Andke andeks, hea isand, ütles ta. Kes on see naine ja mispärast on ta avalikku häbiposti mõistetud? Küllap olete meie kandis võõras, kulla sõber, vastas linnamees ise uudishimulikult küsija ja tema punanahast seltsilise poole küüritades. Muidu oleksite kindlasti juba kuulnud emand Hester Prinist ja tema häbi tegudest. Võin teile kinnitada, et see naisterahvas on sünnitanud suurt segadust väga kirikhärrade Steli koguduses. Teil on õigus, kostis kõnetaja. Siinmail olen ma võõras, kuigi ma väga laialt ehk küll vastu omaenese tahtmist maailmas ringi olen rännanud. Mulle on osaks saanud rängad katsumused nii merel kui mandril ja kaua aega olin ma vangipõlves lõunapoolse paganarahva käes. Nüüd tõi see indiaanlane mu siia, et mind lunaraha vastu vabaks vahetada. Sellepärast olge nii lahke ja pajatage mulle pisut pikemalt Hester Brennist, kas ma ütlesin ta nime õigesti ja tema süütegu, sest mis on ta siia häbiposti toonud? Tõsijutt, mu sõber, mulle paistab, et see peaks soojendama teie südant pärast kõiki neid vintsutusi ja eksirännakuid asustamata maakohtades ütles linnamees. Kui leiate ennast lõpuks paigas, kus ükski ülekohus kotis ei seisa vaid saab oma teenitud palgaülemate ja alamate ihu silma all nagu siin meie vägal Uus-Inglismaal. Toosama naisterahvas, isand, võtke teadmiseks. Oli abielus ühe kõrgesti koolitatud mehega, kes on sünni poolest inglane, kuid oli kauemat aega elanud Amsterdamis, kust ta hiljem nõuks võttis üle mere välja rännata ja siin Massachusettsis meiega häid ja halbu aegu jagada. Niisiis saatis ta oma naise siia ette ja jäi ise vajalikke äriasju korda ajama. Ligi kaks aastat on see naine siin bostonis elanud, aga tollest õpetatud härrast isand Prinist ei ole kippu ega kõppu kuulda olnud. Eks noorik, pange nüüd tähele, jäänud omapead. Ah nii? Ma mõistan, mida te öelda tahate, lausus võõras kibedalt muiates. Kui see mees nii õpetatud oli, nagu te ütlete, oleks ta pidanud neid tarkusi juba oma raamatutest teadma. Ja kes lubage küsida, hea isand on siis isaks sellele lapsukesele, keda emand prindi süles hoiab. Minu meelest ei ole maimuke vanem kui kolm-neli kuud. Tõele au andes, sõber, see on jäänud saladuseks ja meil puudub Taaniel, kes mõistatuse ära seletaks. Vastas linnamees. Madame Hester keeldub kangekaelselt seletust andmast ja kõik kohtunikud on asjata oma pead murdnud. Väga võimalik, et süüdlane seisab siinsamas ja vaatab seda kurba vaatemängu tundmatuks jäädes pealt. Aga ta unustab, et jumalas silm teda näeb. Õpetatud mees tähendas võõras ja muigas taas. Peaks ise siia saabuma, salapärast lugu lahti harutama. See oleks küll väärt mõte, kui ta hinges oleks vastas linnamees. Muuseas, hea isand, meie Massachusettsi kohtunikud arutasid asja isekeskis põhjalikult läbi ja et naine on noor ja nägus ja tema patu kiusatus suur ning tema abikaasa puhkab tõenäoliselt merepõhjas. Siis polnudki neil teps mitte südant meie õiglast kohtuseadust täie valjusega naise suhtes rakendada. Muidu on niisuguse patu palgaks surmanuhtlus. Aga omas suures armus ja halastuses mõistsid nad emand prindi üksnes kolmeks tunniks sinna üles häbiposti. Pärastpoole aga kuni oma elupäevade lõpuni peab ta häbimärki rinnal kandma. Väga tark kohtuotsus, märkis võõras ja noogutas tõsiselt pead. Sel moel jääb seesinane naisterahvas elavaks hoiatuseks patu eest, kuni ükskord too tõotav kirja märk tema hauakivisse raiutakse. Aga ometi vaevab mind tema patuteo paariline tema kõrval häbipostis ei seisa. Ent küllap ta ükskord päevavalgele tuuakse. Ta saab päevavalgele toodud, saab kindlasti päevavalgele toodud. Võõras tegi viisaka kummarduse jutukele linnamehele siis sosistas midagi oma indiaanlastest Seltsilisele, mis peale mõlemad rahva hulgast minema kadusid. Vahepeal oli Hester Brin liikumatult oma pjedestaalil seisnud võõralt pilku pööramata. See pilk oli niivõrd pinev, et puhuti tundus kogu muu maailm naise ümbert ära kaduvat, nii et jäid paigale ainult tema ise. Ja too mees. Kokkusaamine nelja silma all oleks võib-olla veelgi rängem olnud kui praegu, mil lõõmava keskpäeva päike naise nägu kõrvetas ja häbipuna lõõgvele lõi. Kusjuures kogu linnarahvas, kes nagu suurde pidusse kokku oli tulnud, vahtis üksisilmi tulipunast häbimärki naise rinnal patus, sigitatud last ja õrnu palgejooni, mida oleks olnud sünnis silmitseda vaid koldetule kumamas valguses õnneliku kodu turvalisuses või jumalakojas läbi loori, mis ehib auväärseid emandaid. Nii kole kui sega oli, tundis naine ometi, et nende tuhandete pealtvaatajate juuresolek pakub talle kaitsvat varju. Nüüd, kus neid lahutasid, nõnda paljud inimesed oli ikkagi palju kergem seista kui kokku saada ainult nelja silma all. Naine justkui otsis pääsu nii hulga rahva juuresolekust ja ootas hirmuga hetke, mil see kaitsekilp temalt ära võetakse. Süvenenud neisse mõtetesse ei kuulnudki ta oma selja taga häält, mis tema nime mitu korda valjusti ja pidulikult välja hõikas. Nii et see kõikidele kõrva kostaks. Kuulamin, Hester Brin, hüüdis hääl. Nagu juba eespool mainitud, paiknes kohakuti kaagi lavaga, kus Hester seisis palka Con või lahtine rõdu, mis kuulus jumala koja juurde. See oli koht, kus tavaliselt kuulutati välja pidulikud teadaanded linnaisade juuresolekul ja suure pidulikkusega, mis noil aegadel kõiki avalikke ametitalitusi saatis. Siinsamas oli ka istet võtnud kuberner Melingham ise, et oma kohalviibimisega austada vaatemängu, mida me praegu kirjeldame. Neli Helle paartidega sõdurit seisid tema istme ümber auvalves. Kubernerile oli peas musta sulega kübar seljas tikitud hõlmadega mantel ja selle all mustast sametist tuunika. Ta oli vanemas eas härrasmees, kelle kortsudest küntud näkku oli kirjutatud karmi elukoolitarkus. Seesugune isand sobis hästi juhtima ja esindama kogukonda, kes võlgnes oma tekkimise edasimineku ja praeguse arenemisastme mitte niivõrd noorpõlve tuhinale kui küpse täismehe tõsisele tasakaalukale, peo jõule ja vana ja selginud elutarkusele. Ning oli just tänu sellele õige palju saavutanud, et polnud hellitanud fantastilisi lootusi vaid leppinud piskuga. Ülejäänud ülikud, kes kuberneri ümbritsesid, paistsid silma auväärse käitumisega, mis oli iseloomulik ajajärgule, kus ülemate võimu peeti jumala poolt seatult pühaks ja puutumatuks. Kahtlemata olid need sinatised tublid mehed, õiglased ja õpetatud. Ent inimsoo hulgast oleks raske olnud välja valida niisama palju arukaid ja vooruslike mehi, kes veel vähem oleksid sobinud kohut mõistma eksinud naise südame üle ning lahti harutama hea ja kurja sasipundart, kui need ligipääsmatud elutargad, aumehed, kelle peale Hester prind nüüdsama pilgu testis. Ta hing aimas, et kui tal üldse on kaastunnet, loota siis ainult rahva seas, kellel on palju mõistust ja soojem süda. Seepärast läkski õnnetu naine näost ka, miks ja hakkas tasakesi värisema, niipea kui ta oma pilgu Balkanile pööras. Hääl, mis oli teda nüüd samaks hüüdnud kuulus bostoni kõige vanemale vaimulikule kõigist lugupeetud ja kõikjal tuntud John Wilsonile kes oli silmapaistev skalaar nagu enamjagu tolle aja dialooge ja pealegi veel hea ja lahtiinimene. Viimati nimetatud omaduste eest oli ta aga paraku hoopis kasinalt hoolt kandnud kui oma vaimuannete arendamise eest. Ja tõtt-öelda tundis nende pärast pigem häbi kui heameelt. Seal ta seisis, hall lokipärg pigimütsi alt väljas ja stuudiumi toa hämarusega harjunud hallid silmad pilkumas pimestava päevavalguses täpselt niisamuti nagu Hesteri sülelapsel. Ta sarnanes tuhmi vaselõikes portreega kusagilt vanast jutluse raamatust ja ta poleks tohtinud raasugi rohkem kui too portreepilt välja astuda, nagu ta nüüd tegi ja segada end inimlapse, patu, kirgede ja hingepiinasaladustesse. Hester Brin alustas vaimulik. Ma olen tõsiselt häkkinud oma noore ametivennaga, kes on sulle jumala sõna kuulutanud. Siinjuures panimister Ulsson käe kahvatu noormehe õlale, kes sealsamas tema kõrval seisis. Ja ma pean ütlema, olen püüdnud veenda seda väga noormeest, et temast sõitleksinud siin taeva palge ees nende tarkade ja õiglaste ülemate ning kogu rahva kuuldes sinu nurjatu ja kõlvatu patuteo pärast. Tema tunneb sind paremini ja oskab õigemini valida, kas hirmu või armusõnu, millega jagu saada sinu Yonnist ja kangekaelsus, sest et sa enam kauem ei varjata selle sinatse nime, kes sind on patuteole ahvatlenud. Aga see noormees ajab mulle sõrad vastu. Ja kuigi ta näib vanem ja targem kui tema eluaastat seda arvata lubavad, põksub tema rinnas noore inimese pehme süda. Ja ta väidab, et olevat õige tegu sundida ühte naisterahvast päise päeva ajal oma kõige suuremat hinge saladused nii rohke rahva ette tooma. Tõsi, ma proovisin teda nõusse saada, et häbiasi on patu teha, mitte seda üles tunnistada. Mis on sul veel siia lisada? Ventime Steil, kas pead sina või pean mina selle vaese patuse hinge eest hoolt kandma? Palkuni publiku auväärsete siia kõrge aulikes ridades tõusis, valis sumin, mille tähenduse kuberner Melingem ise oma suu kaudu välja ütles autoriteetsel toonil, millesse oli segatud lugupidamine noore vaimuliku vastu, kelle poole ta nüüd otseselt pöördus. Hea isand kindlasti heil, ütles ta. Sina kannad peamist vastutust selle sinatse naisterahva hinge eest. Pärast on sünnised, sina sunnita, patukahetsusele, mille tõenduseks on ülestunnistus. Niisugune otsene palve pööras kõikide pilgud kõrge aulikule mister dime stiilile, noorele vaimulikule, kes oli saabunud siiamaile ühest kuulsast inglise ülikoolist, tuues kaasa meie kaugesse kõrvenurka oma õpetatud kirjatarkuse. Tema sõnaseadmise oskus ja palav usk olid talle tema ametis juba üldise tunnustuse toonud. Ka välimuselt oli ta silma hakkav kõrge valge kumera otsaesine suured pruunid raskemeelsed silmad ja meeleline suu, mis, kui see just polnud karmilt kokku surutud, reetis ühtaegu nii närvilist tundlikkust kui ka võimukat enesevalitsust. Oma hiilgavate vaimuannete leiab õpetatud teadmistele vaatamata ilmutas noor kirikuõpetaja eeskätt tema ebakindel, ehmunud ja kartlik pilk mingit võõristust. Nagu oleks tegu inimesega, kes tunneb end siin maises elus õigelt teelt hälvinuna ja võib rahu leida üksnes enesesse kapseldumises. Sellepärast kui tema ametikohustused seda vähegi lubasid, hoidis ta end varju jäädes lapse kombel lihtsaks ja vähe nõudlikuks. Aga kuidas siis jumala sõna kuulutamisega üles astus, liigutasid tema mõttevärskus puhtus ja selgus kuulajaid nii tugevasti ja seda kinnitasid paljud, nagu oleks ingel ise neile jutlust pidanud. Niisugune oli see noormees peale kõrge Aulik, mister Wilson ja kuberner, ise nii avalikult rahva tähelepanu juhtinud, paludes teda kõikide kõrvade kuuldes kõnelda mõistatuslikust, naise hingest, mis ka ära rüvetatud pühitsetuks jääb. Nii raske ülesande ees kadus punanoore vaimuliku palgelt ja tema huulilt tuksetasid. Räägi sina selle naisega, mu vend lausus mister Wilson. See on ütlemata tähtis tema hingele ja nagu auväärt kuberner märkis, väga tähtis ka su enda jaoks, kes sa oled tema hingekarjane. Manitses teda tõtt tunnistama. Kõrge Aulik, mis ta kindlasti neil langetas pea nagu sõnatus palves ja astus sisete. Hester Brin ütles ta kummardades üle palkuni ääre ja vaadetes noorele naisele otse silma. Sa kuulsid, mida see auväärt mees ütles. Ja sa tead, kui suur vastutuse koorem mind vaevab. Kui sa tunned, et su hing siis rahu leiab ja sinu maapealne karistus sulle lunastus toob panin ma sulle südamele. Ütle välja, kes on sinu süü, seltsiline ja kaaskannataja. Ära hoia suud lukus, väär haleduse või armastuse nimel, sest usu mind, Hester, kuigi ta peaks astuma alla väga kõrgelt kohalt ja asuma sinu kõrvale häbiposti oleks ikkagi parem, kui eluaeg peita oma süüdlast süda. Mis see aitab, kui sa tema maha vaikid? See ainult ahvatleb teda uue kiusatuse sisse ja sunnib oma süüd silmakirjalikkuse läbi veelgi suurendama. Taeva poolt on sulle kas antud kanda oma häbi avalikult kõikides silma all, et sa tuleksid selle kannatuse kaudu võitjaks kõige kurja üle oma südamest. Ära unusta, et oma salgamisega võtad sa sellelt sinatselt kesta võib-olla ise ei julge kätt välja sirutada kibeda, ent kosutust toova kannatuste karika, mis nüüdsama on sinu suure tõstetud. Noore pastori sügav, mahlakas ja tükati katkel hääl värises meeleliigutusest. Rohkem kui tähendusrikkad, sõnad läks neis värelev tunde, ehtsus kõikidele kuulajatele südamesse ja pani nende hingekeeled kaastundmuses kaasa helisema. See jätnud puudutamata isegi väetit lapsukest Hesteri süles, kes oma siiani sihitult ringi ekslema pilgu mister imest leili poole pööres jaama tillukesed käekesed poolenisti rõõmsel poolenisti haledel lalinal vaimulikule vastu sirutas. Nii südant, vapustav oli olnud noore hingekarjase kõne, et kõik uskusid nüüd kohe annab Hesterplynn välja süüdlase nime või batoorikas läheb ise oma sisehääle sunnil häbipostid. Turgu ta siis nii kõrgelt või madalalt, kuitahes. Hester raputas pead. Naine ära kasuta kurjasti taeva armulikust süüdis kõrge Aulik, mister Wilson, palju käredamalt toonil, kui ennist sinu maimuke tegi häält, mis läbida taevasel tahtmisel kaasa, rääkis ja kinnitas nõuannet, mida su kõrvad nüüdsama kuulsid, ütle see nimi välja. Ainult seesugune tegu ja sinu sügav patukahetsus võivad ehk tolle tulipunase kirja tahes rinnalt kustutada. Mitte iialgi kostis Hester prind, vaadates sealjuures mitte mister Wilsoni poole, vaid hoopistükkis noorema vaimuliku tumedatest murelikesse silmadesse. See nimi on liiga sügavale minu südamesse põletatud. Seda te minult võtta ei saa. Ja annaks taevas, et ma suudaksin ka tema hingepiina enda kanda võtta. Tunnista üles naine. Hüüdis üks, teine, kalk ja tõre hääl, mis tuli üsna kaagi aluse lähedalt rahva hulgast. Tunnista üles ja su laps saab endale isa. Ei tunnista. Vastas Hester, kes oli muutunud näost surnukahvatuks, ent ei jätnud vastamata hääle peale mida ta liigagi hästi tundis. Minu laps peab endale isa otsima taevariigist. Ühtki maapealset isa ei saada eales omaks võtma. Ta ei tunnista, sosistas, mis neil, kes kummargil üle palkuni ääre, käsi südamel, oli oodanud oma sõnade vastukaja. Nüüd ajas ta end sügava ohkega sirgu. Kui imeväärselt. Vapper ja suuremeelne on naise süda. Ta ei tunnista. Vanem vaimulik, kes mõistis, et vaese patustaja põikpäisust ei õnnestu murda ja oli end selleks puhuks hoolega ettevalmistanud pidas nüüd kokkutulnutele maha pika epistli patupärisolemusest ja kõikidest külgedest viidates ikka ja jälle kirjatähest häbimärgile. Ligi tund või isegi kauem nämmuteste selle sümboli kallal ja tema kõmiseval laused voogasid ülekuulajate peade kuni tulipunane täht A linnakodanike ettekujutuses järjest hirmuäratava tähenduse omandas, nii et nad uskusid pärinevat otseteed põrgutulest. Samal ajal seisis Hester prind endistviisi oma häbileval väsinult ükskõikne ja silmad klaasistunud. Terve hommikupooliku oli ta nii palju kannatanud, nagu üks inimlaps üldse kannatada suudab. Ja kuna tema temperament ei olnud seesugune, mis üle jõu käivast pingutusest otsiks pääsu minestusse langemise näol siis võis tema vaevatud vaim leida varju vaid ükskõiksuse, kivi kõvas koores, kusjuures välised elumärgid muutumatuks jäid. Niisuguses olekus libises jutlustaja armutu kõuehääl tal lihtsalt kõrvust mööda. Kui Hester Flynni raske katsumus juba lõpule jõudmas, hakkas lapsuke kibedasti nutma. Ema püüdis teda küll vaigistada, ent tegi seda täiesti masinlikult ja ilma osa võtlikkuseta maimukese härrade vastu. Täpselt niisama järele andmatuna, nagu ta siia oli toodud, laskis ta end tagasi vanglasse viia ja kadus rahva pilgu eest raudne naastudega ukse taha. Need, kes talle hoolega järele piilusid, sosistasid hiljem, et tulipunane kirjatäht olevat pannud pimeda vangla koridori tontlikult kumama.