Täna õhtul annab Estonia kontserdisaalis kontserdi ansambel resonaabelise tähistab tänase kontserdiga 10 aasta möödumist ansambli esimesest tervikkontserdist mis toimus üheksandal aprillil aastal 2003, mis see oli Eesti muusika päevade raames. Viimastel aastatel ongi Jersonaabelis olnud üks kõige enam uudisloomingut tellinud ja esitanud eesti kammerkollektiive ning ansamblile on kirjutanud enamik Eesti hinnatumates tänapäeva heliloojatest. 2012. aasta sügisel pälvis Jonaabilis Kultuurkapitali aastapreemia sisuka kontserttegevuse ja Eesti uue heliloomingu kõrgetasemelise esitamise eest. Ning siin klassikaraadio stuudios kõneleb tänaõhtusest kontserdist süks ansambli liige Tarmo Johannes ning oma esiettekandele tulevast teosest ka helilooja Tatjana. Maslava neljapäeva õhtul toimuv kontsert on tõesti paljud on pannud tähele, et resonaabris 10 on juba nagu paljudest kohtadest läbi käinud ja sügisel. Me tähistasime siis kümmet aastat ansambli tegevuse algusest. Aga peaaegu päevapealt täpselt 10 aastat tagasi toimus meie esimene täiskontsert, mis toimus toona Eesti muusika päevade raames. Ühel kontserdil siis kõlas, kas ta oli vist neli või viis uudisteoste esiettekannet, mis oli selline tugev start ja kiirendus ansamblitegevusele ja, ja sellega me siis nagu mingis mõttes tõestasime ka endi jaoks, et, et see on asi, mida on mõtet ajada ja, ja sellest ajast peale me oleme siis tegutsenud ja kontserdikavas on, on siis päris uued teosed ja mõned ka päris vanad nimelt Margo kõlari võlujärv, mida me oleme ka tõesti palju kõikjal esitanud, et on siis 10 aasta tagant ja kõige värskem teos, mis nüüd valmis umbes kuu aega tagasi Toivo Tulevilt pealkirjaga vai miks, mis võtab oma teksti ühe suffi tausta ka muusiku ja kirjaniku ine jätkani tekstidest ja sellise sügava ja hästi nagu hoolitsetud ja, ja sisuka alatooniga teos. Ütles Tarmo Johannes ja nüüd kõneleb helilooja Tatjana Kozlova oma teosest, kuidas joonistada ust, mis on kirjutatud soolohäälele instrumentaalsete lisahelidega. Kas uus teos testi tuleb, mis on? Aga esiettekandele tuleb alles nüüd ja see on selline üsna lühike lugu, peamiselt soolo lauljale ja pillid on seal atiivitum, pillideks on bass, lööd ja kannel, pillid nagu teistel kergelt toetavate seda vokaali ja teose inspireeritud ühest läti luuletajast. Hinga kainest. Kui ma käisin oktoobri lõpus Riias festivalil Scanomets, siis hilinets üks kontserdi plokkoli seal selline nägi selline välja, et luuletaja, läti luule lugesid oma tekste ja siis sile loed, tegid neile sellist elektronmuusikast hiri tausta ja Inga Kayla luges Kasel oma teksti ning osad neist olid ka vene keeles. Kusjuures nad on algselt, et tal just nimelt vene keeles kirjutatudki, et tegemist hiiule tõlgetega. Juba siis kohe mul tekkis tunne, et ma tahaksin neid teksti kindlasti kasutada. Ja selles loos ma olen kasutanud esimest tekstitsüklist, kuidas joonistada ust. Teine, kolmas on ka, tunduvad mulle väga ilusad ja võib olla hiljem kunagi ma kirjutaks sellele jätku. Aga praegu on, on siis ainult esimene osa kasutada. Ja noh, mis nende tekstide puhul oli minu jaoks kõige paeluvam ja mis üldse võib-olla paneb mind nagu tahtma tekstimuusikaks foto on eelkõige selline teksti üldine atmosfäär, tunnetus, väga tähtis on teksti ja sõnade kõla pärast, et nendest lähtudes see lugu sündiski. Kui oluline on sul selle teksti nagu tähendus või sisu või kuidas sa kuidas seda teksti nagu kasutada vaatled? No ma lähtun sellest teksti loomulikust ilust ja kui ma nüüd pidin Publetti jaoks tõlkima teksti eesti keelde, siis pidin tunnistama, et osade sõnade puhul ma isegi vene keeles seda täpselt tähendust ei tea. Õigemini need sõnad võivad tähendada mitu erinevat asja ja ma ei ole süvenenud, et mis tähendus konkreetselt luuletajale antud olukorras sellele mõnele sõnale andis. Ja ma sain aru, et minu jaoks ma seda teksti mõtet pigem tunnetan või mõistan ja annan muusikas edasi selle tekstitunnetuse mitte niivõrd mõistmise. Ja üldiselt ma kasutan oma musklis teksti, kujun isegi lauljaga lugu kasutan teksti väga harva, sest mul on väga raske leida teksti, mis oleks nagunii-öelda õige rütmiga või õige tunnetusega. Et selliseid praktiliselt pole ja olen mitmet pidi katsetanud eriti just iiri söed ja resonaafilisega ja jõudnud lõpuks järeldusele, et kui ühtegi tekst võib edasi aidata, luua teksti vormi, kes mind tekst enamasti takistada või piirab või pärsib sellist loomulikku voolamist. Ja siiamaani on olnud, see on siiamaani teine tekst, mis tõesti kohe hakkab, hakkas mul peas kõlama muusikana. Esimene neist on Ilmar labani purske mida ma olen ka oma mitmes oma teoses kasutanud. Praeguseks loomulikult tekst on oluline, aga mingil hetkel, eriti kui ma kirsi eelmise Eesti muusika päevade jaoks kammerooperit kolm Sulekest ma sain aru, et selleks, et edasi anda mingisugust sisu või mõtet või narratiivi isegi ma ei vaja sõna ja üldiselt sageli ka tekst saab juba ise nii rikkalik ja ta sees on nagu kõik olemas, et ta ei vaja minu jaoks nagu midagi muud. Muusikasse panemine nagu vaesustab seda teksti, selle asemel et rikkamaks teha. Ütles Tatjana Kozlova ning kontserdikava tutvustamist jätkab Tarmo Johannes ning siis Kõlavad Helena Tulve põhjatuul lõunatuul, mis on ka meie repertuaari üks lemmikteoseid, nüüd mõni aasta vana teos ja ühtlasi kõlab ka muusika sünbermanilt Christian kõrverilt. Galina Grigorjeva 2012 aasta lugu. Nii et see on jah, selline küllalt kirju läbilõige pigem rõhuga viimaste aastate repertuaarile. Kas te valmistate ette ooperi esiettekannet ja see on tõsi? Meil suvel, 27. juulil Saaremaal toimub Christian kõrveriooperi Raud-Ants ettekanne ja see on meie jaoks jällegi üks uus väljakutse. Kristjani muusika on teadupoolest küllalt nõudlik ja küllalt omapärane, nii et ma ise ootan suure põnevusega, mis sellest saab. Kas see on ka mõne varasema projekti edasi areneda? Ja täpselt nii kaks osa sellest ooperist kellasid eelmisel aastal Eesti muusika päevadel miniooperite õhtul, aga siis just Christian rääkiski, et ta ei suutnud sellist väikest ooperit kirjutada, kirjutas selle asemel nagu nagu ulatuslikust ooperist paar osa ja see on siis anna lihtsalt edasi kasvanud, et, et see päris ooper, millest anti võib-olla praegu alles visata, on siis praegu heliloojal töölaual. Sa oled varem rääkinud sellest, et Kristjan Kõrver on toetanud selle ooperi kirjutamisel oma esteetilistel eelistustele ehk et talle meeldib barokkooperi, selle numbriline ülesehitus. Ja see on üks kindlasti üks telg, mis on paelunud, et kuidas seda sama ideed võib-olla tänapäeva prismas siis välja kirjutada, et kuidas nagu võtta eeskujuks midagi, mis tol ajal oli nagu inimesi täiesti hullutav ja, ja mismoodi see tänapäeva kontekstis võiks toimida. Kuidas Iris Oja selle ideega kaasa on tulnud? Vokaalpartii on väga nõudlik, aga, aga samas ka väga hästi Iirisele kirjutatud. Kristjan Kõrver oli üks kõige esimesi heliloojaid, kes meile kirjutas ja ja tal on päris mitu teost meile ja flirisele eraldi lisaks, et ta tõesti teab, mis ta teeb. Ütles Tarmo Johannes tutvustades kontserti, mis toimub täna õhtul kell 19 Estonia kontserdisaalis ja kohe räägite ka, kuidas ja millise teose, kas kontsert algab? Kava esimene teos on teil öelda heliloojad, kellega ma viimasel ajal oleme meeleldi koostööd teinud Herman ja defixiaga, kas, mis on selle kontserdi avalugu, see originaalis on natuke teistsugusel koos õigusele kui resonaabilis, aga minu teada originaalversioonis ka ette kandmata, nii et see lugu nagu ärkas ellu suuresti siis läbi meie ja läbi selle seade, mida ju siin on kirjutanud ja hiljem on ta loonud ühe ütleme, originaalteose resonaablisel, mida me võib-olla hindamisegi kõrgemalt