Delta stuudios on täna külas kunstnik ja muusik Erki Meister. Tervist. Tere. Erki, te olete loov inimene väga mitmes valdkonnas tõid, võib pidada heliloojaks, kunstnikuks, dirigendiks fotograafiks ja nii edasi. Aga mis kõige rohkem teile väljakutset pakub? On jah juhtunud niimoodi, et ma tegelen päris paljude asjadega ja seda küsimust on mul päris palju kordi esitatud. Ja ma olen alati vastanud niimoodi, et tegelikult, et minu jaoks ei ole ükski ala nagu tähtsam, et ma proovin neid nagu kuidagi sobitada ja nad, et nad täiendaksid 11 ja oleksid nagu lihtsalt loomingulised tegevused. Aga noh, kui aus olla, siis, eks ma viimasel ajal rohkem olen tegelenud muusikaga kui kuhi kunstiga, sest noh, muusikaga ma olen lihtsalt igapäevaselt rohkem seotud. Kas siis mõne uue heliteose esmaettekanne on pisut ärevam, kui näiteks näituse avamine? Ei, seda vahet küll ei saa teha, et, et seal ikka värin on ikka samasugune ikka jah, et muusikaga on võib-olla see vahe, et kui muusika ettekanded on või sellised asjad, siis see on tihtipeale seotud paljude inimestega. Et see on ikkagi inimeste koostöö ja ühine looming. Aga kunstnik on ikkagi üks, üks suur üksiklane, ta istub ja nokitseb ja siis, kui näitus tuleb, et siis kutsutakse inimesed kokku ajas, kutsutakse vaatama. Mitte nagu osalema. Kas kunstis, muusikas väljendate end ühtmoodi ikka, see ajend on samalaadne. Neid ajendeid või, või impulsse või, või ma ei tea, kuidas seda nüüd nimetada, inspiratsiooni, neid on erinevaid tulevad erinevatest allikatest ja eks maalne kunsti ikkagi natukene teistmoodi kui see muusikaga tegelemine. Visuaalne kunst on ikkagi seotud silmadega ja siukese vaatamisega ja selle noh, ütleme selle tühja paberiga või, või lõuendiga, mida tuleb siis täita mingi kujundiga või, või siis kas või liikumate kujunditega või kujunditega. Muusikas on ka kujundid, aga, aga nad on ikkagi palju abstraktsemaid. Et selles mõttes ma arvan, et need ajendid on ikkagi erinevad, kuigi näiteks noh, mina kui ma vaatan mingit pilti, siis pilt võib kätkeda küll minust mingit muusikat või tekitada sellest mingisugusest muusikalist impulsi, et selles mõttes sa oled jälle seotud, et keeruline küsimus. Ütleme, kui on tähtaeg ees, on vaja mingi töö valmis saada. Aga mõtteid ei ole, kust ta siis inspiratsiooni ammutate? Noh, ütleme maalides, kui ma nüüd kunstiga tegelen või, või siis, siis mul tihtipeale käib taustaks küll mingi muusika, aja palju kuulajast, klassikalist muusikat, et sealt tegelikult saab väga palju ammutada. Noh, ma tean, et on kunstnike näitus, kes üldse ei talu, et neil mingine muusika taustaks käib. Minul vastupidi, et mina hea meelega kuulan, et proovinud erinevaid muusikat ka panna ja ja siis sealt läheb võib-olla mingisugune impulss, et seda nüüd näiteks visuaalse kunsti puhul. Aga muusika kirjutamises on asjad natuke keerulisemad, et seal nagu teist muusikat kõrvale nagu ei tahaks eriti kuulata, et see võib segavaks muutuda. Aga, aga ma usun, et igale loojale on tuttav see, see moment, et kui, kui on, tekib selline tühi auk või ei saa oska kuidagi edasi minna, et teed ja teed ja siis järsku mingi hetk nagu plahvatab, et vot näe, niimoodi võiks, et see moment või see selline asi tunda või kuidagi nagu selle ära oodata või lihtsalt oodata ei saa, et ikkagi proovima. Aga et, et jõuda tuleb, kui oled õigel teel, siis ta tuleb. Mida ta näiteks kuulate maalimise saateks? Väga-väga erinevat muusikat, et tõesti eelistatult klassikat ja väga palju barokkmuusikat mingi kasvõi noh, see kõlab neutraforet sõnaga, noh, ja loomulikult ja aga ka popmuusikat, et mitte mitte ainult klassikalist muusikat, et noh mingil hetkel näiteks mingi selline väga energiline rokkmuusika mõjub väga hästi kergelt, natuke väsinud, et siis väike sutsakas annab energiat. Tänavu ilmus seto sümfoonia Peko heliplaat. Kes Peko õieti on ja mis tähtsus tal on? Pärimuses? Peko on tegelikult on jumal aga tanga inimikustatud jumal, et ta on Nathan viljakusjumal nagu klassikalise väljendi järgi ja ja kaitsepühak ja kuni setod siiamaale teevad neid Peko kujusid, et muidugi selline action Liivne vist Peko kummardamine väidetavalt lõppes kuskil 20. sajandi alguses ära. Aga kes seda teab, et eks seal niisugune väike salapära on kogu aeg juures. Peko käib siis rahvapärimustes ja rahvaluules elab ta väga elavalt ja ja seda ta on siis selle poolest ka õnnelikud, et neil on üks oma niukene päris rahvuseepos olemas. Mille siis, kui ema Anne Vabarna kuskil 20. sajandi algus poolele ette laulis ja Paulo Priit voolame selle üles kirjutas. Ja, ja seal on siis Peko lugu nagu pikalt kohe rahvaluules kirjas. Anne Vabarna laulis seda päris pikalt, siis seda materjali on tohutult. Kuidas te selle valiku langetasite, mida võtta, mida välja jätta? See oli päris keeruline ja noh, alati see muusika poolest on keeruline, et kõik, kogu tekst ei saa kasutada, et kahjuks ja ausalt öelda Ohtiks ta on tegelikult tekstilise päris raskepärane tekst, et ma olen selle seto teemaga tegelikult ju päris pikka aega tegelenud, minu esimene kokkupuude sellega oli batoorium Peko ESA mis on nüüd juba siis kas kuus või seitse aastat tagasi kirjutatud? Mäletavad, tol ajal ma ka käisin neid tekste läbi ja seesama rahvuseepos oli mul käes. Vaatasin teda ja proovisin siit ja sealt teda kuidagi mind nagu ei kõnetanud, et aga eks see tahtiski aega ja sellist sisseelamist ja nüüd kui sai ette võetud seto sümfoonia, siis eepos hakkas hoopis teistmoodi elama. Et Juusa jäi. Meil oli mulle natuke tuttavamaks saanud ja ju see sõnum tuli mulle lihtsalt paremini kohale. Et siis ma sain selle tekstiga paremini nagu hakkama. Kuulame sellest Peko sümfooniast muusikapala, mida me kuulame. No seal on kaheks osa juba jah, jah, et ma arvan, et järsku see sõja sisse minek on niisugune kepsakamalt. Millest see räägib? See räägib sellest, kuidas pekk oleks tegelikult siis jah, venelastega sõdima või õieti sõdib jah, leedukate kui seal poolakate kui atgalite ja igasuguste tegelastega, et nii see nagu ikka on, et piiri peal rahvas, et ta pidi nende kõigiga natukene sõdima. Aga lugu pikemalt on sellest, et seal Peko ise langes vangi kõigepealt jah, ja siis ta naine läks päästma poegadega ja mis siis juhtus? Kuulasime katkendit Erki Meistri Peko sümfoonia kuuendast osast sõja sisse minek. Kas huvi seto pärimuse vastu on teil alati olnud või see tekkis nii-öelda tööga seoses? No minul endal ei ole ju tegelikult Zetodega nagu vere poolest mingit pistmist, et ma ise olen Lääne-Eestist pärit. Kuigi jah, vanaisa vist oli kunagi seal Lõuna-Eesti pulga kunagi natukene aega, aga noh, teadaolevalt mul ei ole nagu mingit veresidet seal, aga mul on päris häid pudru seal. Ja nüüd selle tegevusega seoses on veel rohkem tekkinud. Et selle Peko sümfoonia mõtte pani mulle pähe hea sõber Piirisilla Aivar, kes on ise nagu sünnipärane seto ja praegu ka sealpool elab. Ja temaga me oleme ikka toimetanud koos. Ja, ja mida rohkem ma olen sellega tegelenud, ise seal käinud, seda toredam see on, et eks alguses ja ka pisut sellist vääritimõistmist, et mis selline pealinna mees või pealne suraneid torgib siin seda setu asja ise ei tea midagi, aga noh, praegu on küll mul tõesti vastupidi läinud, et mul on palju häid tuttavaid ja palju häid sidemeid seal võro ja setomaa pool. Nüüd tulebki varsti Uma Pido ja seal ka paar minu lugu on jälle kavas. Kunstiakadeemiasse astusite kolmekümnendates eluaastates. Kas praegu on ka mõni uus põnev elukutse sihiks võetud, mida õppida? Ma arvan, et aitab küll, et proovin nendega hakkama saada, et elu toob ikka väljakutseid, et midagi tahaks teha ja noh, minul on muidugi kuskil kuklas on kummitanud, et tahaks midagi kirjutada. Ma olen natuke kirjutanud ka, aga aga ma arvan, et praegu ma siiski põhiliselt tegelen ikkagi muusika ja kujutava kunstiga. Millised projektid teil hetkel käsil on, mida oodata kuulata, näha saab? Kõige lähem projekt on meil kooridega, me anname ette karmina vanad sellest suurt teost siin 27. tuleb Tallinnas lauluväljaku klaassaalis ja 28. Viljandis pärimusmuusika aidas ja seal on siis niimoodi, et ma ikka proovin oma muusikat ka sinna sekka sättida, et ma siis kirjutasin ka ühe sellise kummarduse Orphile Orphon ju 20. sajandi muusika suurkuju ehk just sellise rütmika toomise poolest. Ja siis ma kirjutasin ka sellise samale koosseisule siis ühe ühe loo, et tuleb siis karmina Buranaya, minu kummarda Sorfile fortuuna ettekandele. Aitäh Erki Meister stuudiosse tulemast ja edu tegemistes. Kuulame lõpetuseks lõiku seto sümfoonia Peko kaheksandast osast. Peko uinumine. Pekvat ammuki laulnud vägin eestiveereteni Petseri kolmu piiri pääl lööva aia all. Peko Rüütel mull maadel Oppas univootil kuulajaks salatos lauljakene, veeris Iloveeretaja, eesti laulat, riik kilosähe vabariiki valifiste.