Tere, olen Peeter Helme ja rääkinud Norra juurtega Ameerika kirjaniku Siiri Hust vadi äsja eesti keeles ilmunud lühiromaanist meesteta suvi. Eesti keelde on selle tõlkinud Triin Tael ja see on ilmunud kirjastuse Varrak sarjas moodne aeg ning kujutab endast ühte ääretult elegantset esse istliku lühike kest, lugu, mille keskmes on siis minajutustaja autoriga teatud mõttes sarnane, aga mitte täielikult luuletaja kes paneb siis päeviku vormis kirja selle, mis temaga juhtub pärast seda, kui tema abikaasa pärast 30 aastat kestnud abielu ütleb, et tal oleks vaja pausi. See on, selles mõttes oleks hästi tore raamat, et tõesti vähem kui 200-l leheküljel hargneb isenesest napilt kolm kuud kestev tegevus kuid selle tegevuse vältel jõutakse rääkida veel nii paljust muust. Kui peaksin seda raamatut ühe lausega iseloomustama, siis ütleksin, et see raamat on meestest ja naistest või naistest ja meestest. Aga kui sellesse raamatusse veidi rohkem sisse vaadata, siis loomulikult on neid teemasid siin palju rohkem. Ja ka see, kuidas autor minajutustaja siis nii-öelda probleemi mehed, naised käsitleb neetud, põnev, nauditav, korraga naerma, kutsub kaasa mõtlema. Teinekord suudab ta tõesti kurvaks ja melanhoolseks teha. Aga teinekord paneb lihtsalt noogutama ja ütlema, et tõesti nii see elu on. Siiri Hust vaid on iseenesest mitte väga viljakas autor, aga üks väga tuntud, võib isegi öelda üks tänapäeva ameerika tuntumaid autoreid. Ta on kirjutanud viis romaani, eesti keeles on siis temalt enne meesteta suve ilmunud 2001. aastal veel romaan nimega Pinesi ja siirihustu, et on kindlasti tuntud ka selle poolest, et on ühe teise, äärmiselt tuntud ameerika kirjaniku, nimelt pooloostori abikaasa pooloostriltan eesti keeles, kui ma nüüd ei eksi, ilmunud vist kolm romaani. Aga see ei ole ka oluline. Siiri hostvet võtab siis raamatu alguses endale ülesandeks kirjeldada luuletaja Miia Fredrik seni läbielamisi, mis on seotud sellega, et ta saab aru, et tema viiekümnendatel naine ei paku enam oma samaealisele mõni aasta vanemale abikaasale sellist huvi nagu varem. Ja abikaasa on siis otsustanud temast lahti öelda ja eelistanud ühte endast nooremat prantslanna. Ja raamat algab sellega, et peategelane kirjutab, kuidas ta on just nüüd vaimuhaiglast välja kirjutatud, et nimetatud uudise järel tabas teda täielik krahh ja enese mina kaotamine. Ja kuidas sõidab siis paranema oma ema koju maale ja seal puutute kokku erinevate inimestega, erinevate naistega, oma emavanuste, rohkem kui 80 aastastega ja hästi noortega noorte teismeliste tüdrukutega, kellele tahaksid Kap andma suviseid luulekursusi. Ja selles nii-öelda ealises pingeväljas hakkavad siis peategelase peas erinevad mõtted jooksma üleüldse naiseks olemisest, aga üldse ka elust, vananemisest, elu erinevatest etappidest. Kui mängu tuleb, et tema üle aedne noor ema, kellel on kaks väikest last siis tulevad siin mängu veel mälestused enda lapsest ja emaks saamisest ja emaks olemisest. Nii et siin on väga palju sellist, mis kindlasti kõnetab mees lugejaid, naislugejad erinevalt. Kui arvata, et see oleks mingi raamat, mis on mõeldud naistele, siis kindlasti see nii ei ole. Ma ütleksin, et mees lugejana oli see raamat selles mõttes silmi avav, et kui meestel on kombeks ikka mõelda, et naistest ei ole võimalik aru saada, siis oh üllatust. Siit raamatust tuleb välja, et naised kipuvad meeste kohta täpselt samamoodi mõtlema. Ja usun, et naislugejatele võib see selles mõttes olla. Tore, et see annab kindlasti kinnitust paljudele mõtetele. Kahtlustele aitab kaasa mõelda võib-olla ka omaenda elu isiklikes probleemides. Ja kahtlemata see raamat on üks selline omalaadne kommentaar ka sellele, kuidas meie mehed ja naised tänapäeval ennast näeme ja kuidas me tahaksime näha. Nii et see raamat on kahtlemata väga ajastutundlik ajastukriitiline, aga mitte ainult Siiri Hust, vaid on ka väga osav, väga tark ja andekas, vaatlema üleüldse seda, kuidas inimese mõtted ja tunded toimivad, kuidas nad omavahel seotud on. Võib öelda, et tegelikult see on selline õhuke ja väike raamat lühike aga siiski võib öelda, et peaaegu sellised tõsta Jeskiliku läbi lõikavusega suudab siirihust tungida inimaju toimimisse, näha seoseid seal, kus me võib-olla oma igapäevaelu elades neid tihti ei märka ka. Saad aru laiematest struktuuridest ja sellest, mis nende igapäevaelu mõtteseoste mõtteahelate taga peidus on. Ja see on lihtsalt tohutult nauditav ja ta ei tee seda mingisuguse akadeemilise kuivusega vaid tuues näiteid, näiteid kirjandusest, aga näiteid ka elust enesest, noh, näiteks arutleb ta siin raamatus ka siis Ämišite ühiskondlike praktikate üle selle üle, kuidas sealses ühiskonnas reeglite vastu eksinud sealt välja tõugatakse, milliseid, et sotsiaalseid ja psüühilisi tagajärgi see endaga toob. Ja väga huvitavalt. Ta vaatleb ta ka nende noortetüdrukut omavahelist intrigeerimist, kes siis käivad peategelase luulekursusel ja suudab siingi tõeliselt põnevalt psühholoogilise veenmusega käsitleda neid mehhanisme, mis sellises sootsiumis selleealiste inimeste peas toimuvad. Ja lisaks kõigele on see muidugi poeetiline raamat, see, kuidas Siiri suudab kirjeldada inimesi, tundeid, kuidas ta mõne üksiku lausega suudab edasi anda tervete olukorda, on tohutult nauditav ja võib isegi öelda, et kadestama panev see, kuidas ta kirjeldab neid oma ema muldvanu sõbra Tab, kuidas ta näeb selle sisse ja selle taha milistena nende inimesed paistavad, aga millised nad siis oma vaimus oma mõtetes on ja millised nad ka oma elus varem on olnud, on tõeliselt elegantne ja näitab seda, kuivõrd targa haritud Nutika autoriga on Siiri Hust veidi näol tegu. Nii et meesteta suvi on raamat, mille pealkiri võib-olla mõjub veidi kerglaselt, tekivad kohe kujutluspildid mingisugusest suvitusromaanist, mingist naistekas ma usun, see pealkiri on mõeldudki provokatsioonina, sest et mingis mõttes on see raamat provotseeriv mingisugune feministlik kriitika meessoo aadressil või püüje käsitleda naiste meestevahelisi suhteid feministlikust perspektiivist vaid see on üks väga humanistlik tekst. Ja lõpuks ka väga optimistlik tekst, see on raamatuarmastusest ja see raamat, et annab ka mõista, et armastus on suurem ühepäevastest kirgedest ja armastus on teinekord ka suurem kõikvõimalikest intellektuaalsetest arutlustest. Nii et tegu on ühe väga kauni ilusa raamatuga, mida lugedes küll paraku tekib kohe ka igatsus suve järele, mis loodetavasti millalgi siiski ka Eestit tabab. Aga seni, kuni ta siia veel jõudnud ei ole, soovitan siis lugeda Siiri Hust veidi meesteta suve.