Tere päevast, head kuulajad, näete, Tartu maantee läbimurre Tallinna kesklinnas ja Jaani siidikeldri varemete säilitamine on tänase saate teema. Teema, nagu me teame, on üles kütnud palju kirgi. Ühed tahaksid Radissoni SAS hotelli ja Stockmanni kauba piirkonda luua väikestmen hättenit. Teised tahaksid eksponeerida seal leitud unikaalseid arheoloogilisi muistiseid 13.-st 14.-st sajandist ja kolmandat kardavad, et kui need tõepoolest eksponeeritakse ja neljarealise magistraali asemele rajada takse kaherealine et siis tekib Tartu maantee algusesse uus pudelikael, mis probleemile lahendust ei anna. Ennelõunal tuli uudisteagentuuride vahendusel raepressiteade, et nüüd on linna poolt aeg maha võetud Jaani seegi varemete eksponeerimisväärtust hakkab uurima ajaloomuuseumi direktori Toomas Tamla juhitav sõltumatu ekspertkomisjon. Ja lisaks tellib linn täiendavad arheoloogilised kaevamised arheoloogiafirmadelt Agu EMS ja Tael. Millised ideed nende muististe ümbel ümber praegu liiguvad, kui hinnalised need üldse on? Kui kaua võib linna südames niisugune väljakaevamine aega võtta ja mida maailmas niisugusest muististe kompleksist arvatakse? Seda kõike olen palunud tänasesse saatesse arutama. Kolm asjaosalist. Tallinna no linnavalitsusest, kultuuriväärtuste ameti juhataja Agne trummali, rahvusvahelise mälestiste ja mälestisalade nõukogu ikomos, Eesti rahvuskomitee juhi ajaloolase Jaan Tamm ja EKE Investi juhi Rein Tiigi. Mina olen Kaja Kärner ahve trummar, alustame palun sellest, kui väärtuslikud need muistiseid on, mis Jaani seegi kohalt Tartu maantee läbimurdekaebamise aegu on välja tulnud. Tere päevast vastavalt suurem muinsuskaitse nõukogu ja arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu otsustele on tegemist väga huvitavate ja väärtuslike leidudega praeguse hetkeni ilma täiendavate uuringute, et ta ei ole. Meil küll selge, kas tegemist on kindlasti jaanisigiga seotud olnud hoonetega või ehk siis hospidali hoonete jäänustega kuna on tulnud välja kahed hoone säilmed ja mõlemad arheoloogiafirmad on isegi rohkem vähem veendunud, et tegemist on siis nüüd säilinud taliga on tegelikult olukord väga huvitavad. Meil on kaks natuke konkureerivat hospidali, mis ei välistanud, mõlemad oleksid võinud olla hospidali hooned. Just kõigi nende nüansside väljaselgitamiseks olemegi alustanud täiendavaid uuringuid, nii arhitektuurajaloolisi kui siis väiksed täiendavad arheoloogilised uuringud, samuti ka arhiivitöö siis koha ajaloo uurimiseks nii materjalide kui kartograafiaga. Aga kas. Võimalik hinnata, kui väärtuslikud need muistsed on. Ma olen kusagilt ajakirjandusest lugenud, et kui kõik see, see, mis siiamaani on Tallinnast välja kaevatud, on näiteks armee mõistest sõduri auastmes, siis see, mis sealt Tartu maantee läbimurdekohalt on leitud, et see on nagu niisuguses ohvitseri auastmes Siin, ma arvan, lõpphinnanguid saab ikkagi anda ka pärast täiendavaid uuringuid pärast seda, kas selgub, et kas need kaks hoonet on omavahel kuidagi seotud olnud 13. neljateistkümnendat sajandit taks on meeldunu välja mujalgi Toompealt ja Tallinnas. Et seda tegelikult saab täis hinnangut anda pärast täiendavaid uuringuid, et mul on tunne, et me oleme spekuleerimisega natuke kaugele läinudki. Jaan Tamm, mis on teie hinnang, kui väärtuslikke Munstistega on Tartu maantee läbimurdekohal tegemist? Lisaks jumala eksperteerisid arheoloogia ekspertnõukogu palvel seda ka Rasmus Kangropool ja Sulev Mäe tabeli, kes on selle perioodi tuntumad uurijad Tallinnas ja üks arhiivi, arhiiv arhiivimaterjalide valdkonnas ja ka mõningate objektide valdkonnas, teine kass, ekstrans sööke ja kirikuid uurinud, antud juhul siis Sulev Mäeväli ja siin lähevad nüüd muidugi mõõtudeni lähevad asjad ja kirjeldusele, mis on nüüd ajavahemikus 1380 kuni 1406 lähevad asjad kokku. See, et ühel teritud poodiumil on erinevaid asju, näitab kasvõi see, et viimase, seegi hoonena võib käsitleda ka praegu seda juba tänaseks küll lammutatud või noh, osaliselt lammutatud ambulatud tooriumi hooned, mis tegutses 1977. aastani veel kroonikute haiglana. Nii et me võime öelda, et sellel territooriumil loonud erineval perioodil erinevaid hooneid, mis kõik on kuulunud seegi kompleksi praegu sellest kompleksist sellisel kujul on säilinud ainult hilisemast perioodist pärit kirik nii-öelda minu võrdluse salati Uuzarbat ja siis see kompleks, mis nüüd maa seest välja tuli. Kas nüüd asi laieneb vasakule või paremale, natukene põhja poole või lõuna poole, see ei olegi praegu tähtis. Kui vaadata nüüd natukene ruumist, siis võiks tegemist olla ühe institutsiooni, aga mis on sellel kohal olnud aastast 1237 kuni 1977? Euroopas tulin just Dubrovnikus, vaatasin sealset seegi hoonet või õigemini karantiinihoonet 16.-st kuni 18.-st sajandist, mis seal on küll säilinud ja ka kasutusele võetud. Ja kui ekspertidega vestlesin, siis nad ütlesid, et nad ei tea analoogset näidet. Omaette küsimus on, kui palju sellest, mis seal maal veel praegu alles on, on eksponeeritav ja säilitatav aga ma tooksin ühe teise dimensiooni siia juurde. Räägime ju tegelikult ühest väga aktuaalsest mälestusest, mis võib-olla meie teadvuses ei ole veel nii aktuliseerunud, aga mujal maailmas küll need hooned ehitati ja selleks, et siia oleks võimalik paigutada neid inimesi, kes põdesid katku süüfilist mis praegu võrdub meie mõistes AIDSiga, tähendab kõik see oleks üks kompleks, mis hoiataks ka tänapäevast kodanikkonda ja riigiisasid ja linnapäid, et keskajal suudeti nende asjade peale mõelda ja sellised institutsioonid rajada ja nendele anda ka sotsiaalsed garantiid ja finantsgarantiid, siis varsti me peame hakkama tegelema täpselt nende samade asjadega, nii et mai spekuleeriks. Kas see nullinud hakkan väärtuslik, kui Pirita klooster, aga selge on see, et väljaspool Tallinna linnamüüri jätame bilita kõrvale, pirita pole kunagi olnud Tallinna osa, alles 1940. aastal sai Tallinna saksa ordumaadel, keskajal on tegemist kõige väärtuslikena hoonetega, mis, mis nii-öelda Ülemiste järve ja vanalinna vahel on olemas, sest et ülejäänud industriaal sa iseloomuga hooned, mis võivad veel kuskilt välja tulla Harjata jõe lastelt täpselt sellest samast, kus tulid nüüd seegi hoone taga, siiamaani me oleme nendest väga vähe leidnud, annaks jumal, et nüüd tuleks rohkem välja sest muidu võib jääda mulje, et Tallinn ongi ainult Tallinna vanalinn. Aga tegelikult on ta ju hoopis suurem struktuur oma eeslinnadega ja see on üks näide sellest, kuidas tolleaegne linn planeeris neid institutsioone, mis aitasid säilitada temaga kodanikkonda, sest mis oleks juhtunud, kui see katku süüfilis või see oleks tulnud sinna sisse, seda linna enam ei oleks olemas. Eks me räägiksime, võib olla samasugustest varemetest ka Tallinna vanalinna. Õnneks seda ei juhtunud ja selleks oligi joonise rajatud. Vaat seda ma tahtsingi teie mõlemi käest aknaid Rummol ja Jaan Tamm küsida, et kas ei olnud kuidagiviisi võimalik prognoosida enne Tartu maantee läbimurde rajamise algust, et sealt võivad niisugused leiud tulla? Arheoloogiamälestise puhul on küllaltki raske prognoosida ja, ja nende mälestiste võlu ja valu seisnebki natuke selles, et arheoloogiamälestis on tervik, sain, on nii kaua kui see maapõues ja me ei tea täpselt, mis maapõue avame ja saame teada, mida see kõik peidab siis pärast sõda arheoloogiamälestis hävib, siin oodati kõike, oodati ka siis nüüd keskaegse pidalitõbiste kalmistut, mis praegu välja ei tulnud ja mis tõenäoliselt sealkandis kusagil veel ootav, sellist Rõõmsate ootamatut avastamist. Nii et tegelikult otseselt ette ennustada, eriti nii suurel maa-alal, kus on võetud küll mõningaid proove, Surfra, kus on võimatu tabada näiteks mingeid hoonejäänuseid siis täielikult 100 protsenti etteennustatav see ei olnud, mida me leiame, mis seisusse leitud on ja, ja mis siis täpselt peaks edasi tegema? Võiks täpsustada, ma olen ise olnud kahe detailplaneeringu kinnitaja või õige koos kõlastaja, aga, aga ühes teises oli see volikogu kultuurikomisjoni liikmena ka ka kinnitaja. Tähendab, kõikides nendes kooskõlastades on on nendele võimalustele viidatud, et seal tulevad välja ja selge oli see, et juba kuna enamus territooriumist oli välistatud, siis läbimurdekoht sai olla ainult see. Ma ei peatuks sellest sellel kalmistu materjalil siiski Sokolovski, numismaatik, mitte antropoloog ega patoloog, tähendab teised inimesed, kes on ekspluateerinud neid luid, arvavad, et tegemist on ikka klassikalise pidalitõbiste kalmistul, ainult mõned pidalitõbised surid lihtsalt varem maha ja nende puhul see deformatsioon luude osas ei toimunud nii kaugele kui mõningate teiste osas. Puhtalt spetsiifiline ja erialaline küsimus. Nii et Need on alati prognoositavad ja sellepärast neid kooskõlastusi tehaksegi ja ainult et mina nüüd julgeksin küll natukene kritiseerida ka kooskõlastuse puhul on alati niimoodi, et reeglina Tallinna linnaplaneerimise amet või praegune säästva arengu planeerimise amet on välistanud kooskõlastust olevad erandid eitav kooskõlastuspidi olema Ain Karu arvates kooskõlastus tähendab kui kõik. Ja hiljem sellest on õpitud, et lihtsalt ei kooskõlastata enam mitte midagi. Nii aga nüüd tahan küsida seda, et kui linn on nüüd tellinud need täiendavad arheoloogilised kaevandamise kaevamised siis juhul, kui sealt leitakse veel midagi erakordselt unikaalselt. Agnetha, mis saab sel juhul üldse Tartu maantee läbimurdest? Praegu ei ole muinsuskaitse nõukogu tegelikult koos oma soovitusega säilitada siis mingi märk ajaloost, eksponi sähendad, vähemalt osa ühest vundamendist tegelikult ei ole välistanud ei läbimurateegitamistega ka parkla ehitamist. Me nagu diisel tahan oma linna südames, me peame leidma siinkohal kompromissi millest see võiks väljenduda. Ma arvan, et meil on, meil on täiesti võimalik säilitada natukene õitsvat meie keskaega siis selliste tehnokraatlikke moodsate klaaspilvelõhkujate kõrval see teeb linnapildi mitme kihilisemaks huvitavamaks, lisab kvaliteeti sellele piirkonnale. Aga selle jaoks on eelnevalt siis uuringud ja teise asjana otse loomulikult tehnilised ekspertiisid, mida ja kuidas on võimalik säilitada ja samamoodi ka välja tuua see, mis oleksid säilitamise eksponeerimise maksumused. Ja kas ühiskond suudab seda aktsepteerida. Kui lahendused lähevad väga utoopiliseks. Jaan Tamm, mis siis, mis siis saab, mida, mida teie ajaloolase süda ütleb, et kas natukene eksponeerimine natuke, säilitame? No me jõuame, tähendab, kui me nüüd absoluutselt elimineerimine selle säilitamise ja eksponeerimise, siis me jõuamegi sellesse staadiumi, et et selles, selles kvartalis või lähikonnas on ainult kaks huvipakkuvat objekti muu maailmale, üks on see Stockmanni kauba vastas olev 1954.-st aastast pärinev Tallinna kreml, mis pakub huvi, sest mujal maailmas selliseid asju ei ole Poolas natukene ja Moskvas. See on siis Uuzakotik, Jaani seegi kiriku lahendus, kumbki ei ole, ei ole võrreldavad millegiga, nad pakuvad natuke huvi ja kui me nüüd selle võtame ka ära, siis varsti inimesel peale selle, et ta tuleb sinna shoppama, eks ei ole sinna kvartalisse enam asja. See nii nagu arhitektuuriajaloolased ütlevad, et see on nüüd esimene küll Tallinna katse teha sitta, aga nii nagu paljude asjade puhul on asi ebaõnnestunud, et see tegelikult on meie arhitekt, uuri loomingu allakäigu monument kogu see pilvele, katse teha sinna pilvelõhkuja kõiki niukseid asju, hoonete arhitektuuriajaloolased ei eksi selles küsimuses, sest täpselt sama juhtus ja Frankfurdis teha seda pilvest praegu seda väga piinlikkusega, sakslased meenutavad seda katset teinud, nad ei taha seda eksponeerida. Sellele linnale ei ole pilvi, lõpete dimensioon omale kunagi olnud kõrghoonete dimensioon, tähendab, jääme omale tasandile, jääme omale maad metapeale. Nii et osaliselt säilitame On tähendab, kui jõutakse nüüd ekspertiiside tasandile ja, ja küsimus on selles, et kas üldse tahetakse ju teiste kogemust omada, Maleppisin vähemalt tikumassi aastakoosolekul niimoodi kokku, et inimesed, kes on neid asju lahendanud ja neid ei ole vaja kaugelt otsida, Soomes on väga briljantsed lahendusi ja, ja mujal. Tähendab asjad on tehnika küsimus, see ei ole üldse mingisugune muu küsimus, omaette küsimus on see, et kas selleks on tahtmist, kas selleks leitakse raha ja, ja kui palju selleks antakse aega, kui seotakse see Eurovisiooni lauluvõistlusega, nii nagu seda on püütud teha, siis muidugi siis on grotesk topelt. Kuuldavasti nüüd on see tärmin küll maha võetud. Liisa Pakosta on ajakirjanduses öelnud, et talve läbi hoolikalt mõtlema, siis teed ei rajata ja kevadel siis uuesti minnakse ehitustega edasi. Meie jutuajamist on väga kannatlikult ja vaikides jälginud meie kolmas saatekülaline Rein Tiik. EKein vestist. Teie olete siis leppinud Tallinna linnaga kokku, et teie osaks jääb Tartu maantee läbimurde kohale või kõrvale rajada ligi kolmesajakohaline autoparkla, kuidas see alguses oli mõeldud ja, ja mis on, on teie positsioon praegu? See parkla oli mõeldud rajada eelkõige Tartu maantee läbimurde alla. See on nii, ei tee, on juba küllalt vana, sellepärast et kui vaadata antud piirkonna linnaplaneeringut, siis on tekkinud olukord, kus terve hulk juba rajatud büroo- ja eluhooneid on jäänud ilma autode parkimisvõimalusest. Ja teisalt on see piirkond olnud trassidega, mis on ka tänaste arheoloogide õnneks trassidega läbi kaevamata, sealt ei ole läbi viidud eelnevatel aastakümnetel vee- ja kanalisatsioonitrass, tänu millele üldse ilmselt ka need nüüd leitud varemed õnneks säilinud on. Ja, ja kuna ta on selles mõttes soodne piirkond siis see on põhimõtteliselt mõistlik oleks põhimõtteliselt mõistlik viia autod maa alla, et luua maa peal ruumi inimestele jalakäijatele linna uudistajatele ja, ja ühendada see Tartu maantee läbimurde täna rajamisega, rajades siis tänava nii-öelda parkla katusele. Nüüd on olud ja olukorrad suuresti muutunud. Mis, mis on EKein risti praegused võimalused ja, ja missugune on teie suhtumine sellesse? EKE Investi võimalused ja suhtumised ripuvad otseselt ära, mida see juba mitu korda mainitud ekspertkomisjon koos linnavalitsusega otsustab. Meie oleme avaldanud oma valmisolekut kolmesajakohalise autoparkla rajamiseks, selleks on meil Tallinna linnaga sõlmitud 50-ks aastaks hoonestusõiguse leping, mis võimaldaks sellise objekti sinna rajada. Kui osutub, et ühel või teisel põhjusel jääb jääb see tänav sündimata last, siis ilmselt ei ole võimalik rajada ka autoparklat. Muidugi siin tekkib küsimusi, aga tsiteeritud härra Jaan Tamme poolt tsiteeritud härra Kangropool on avaldanud arvamust, et tega Jaani seek ei ole olnud Tallinnas. Põhimõtteliselt ainuke. Teame ju kõik, et näiteks Püha Vaimu seek oli juba tunduvalt varasemalt olemas võrreldes Jaan isegi ka vähemalt nii on Kangropool avaldanud, kuigi vanalinna sees. Ja, ja noh, meie arvamus oleks, et tuleks leida mõistusepärane kompromisslahendusest tõenäoliselt välja kujunenud kvartalis juba praegu välja kujunenud kvartalisse Radissoni, Ühispanga ja Stockmanni vahele varemetepargi rajamine on, on vist ratsionaalne reaalse mõistuse järgi juba juba täna küsida. Seda enam, et, et välja käidud ideega rajada sinna midagi muuseumilaadset tingimustes, kus terve eelmise sajandi jooksul ei ole Tallinna linna suudetud rajada näiteks kunstimuuseumi kujutava kunstivarude hoidmiseks. Aga ma kardan, et see idee ei ole ka ei ole reaalne. Meie nägemus oli, mis võiks olla konstruktiivne lahendused, konserveerida välja kaevatud varemetest parkla, seina sisse jääv osa markeerimaks parkla, kõrgusmärke, nad jäävad kuhugi autoparkla lae alla ja parkla põrandasse markeerida välja kaevatud varemete ruumiline programm. Ja vastavalt meie teada ma ei ole küll võib-olla pädev ekspert tunnustatud arheoloogiliste uuringute põhimõttele. On ju need varemed võimalik üles joonistada, pildistada, mõõdistada, kirjeldada ja siis on meil olemas tulevaste põlvede uurijatele ja turistidele, kes seda soovivad. Tähendab võimalust tutvuda kirjeldustega, jah, võimalus tutvuda mõõdistustegevusele baasilt, teha teaduslikku tööd ja saada ettekujutus nende mahulisest paiknemisest. Nii-öelda parkla põranda ja seina sisse säilitatud markeeringutega. Kas niisugune seina sisse jääva osa mahus konserveerimine ja, ja siis need markeeringut põrandal, kas need oluliselt suurendavad palkla rajamise kulutusi ja kas nad muudavad parkla mahtu? Need ilmselt ei muuda parkla mahtu ja eeldatavasti suurendaks ka oluliselt parkla rajamise kulud. Nii et, et teie seisukohalt, Eke Investi seisukohalt parkla rajamine läheks suures Mõte suures mahus ikka nii nagu algselt oli plaanitud midagi erilist. Sellise variandi juures muidugi on võimalikud ka kõik teised variandid. Kui see komisjon leiab. Kutsutav kokku kutsutud ekspertkomisjon leiab vajalikuks säilitada ja konserveerida neid varemeid mingis suuremas mahus, siis tuleb vastavalt parkla projekti üritada ümber teha, kui see osutub võimalikuks. On võimalik parklat rajada. Kui see ei osutu võimalikuks, noh, siis jääb see parkla lihtsalt vähemalt. Nii Jaan Tamm, mis seisukohal teie olete, kas kas on võimalik piirduda asja mõõdistamise fotografeerimise, pildistamise ja nii-öelda dokumenteerimisega ja siiski rajada sinna algselt planeeritud Tartu maantee läbimurre koos selle ligi kolmesajakohalise parklaga? Siin oli viide küll mitmetele muuseumidele, mida ei ole ehitatud, aga see veel ei tähenda, et nüüd me peaksime ka see, mis praegu olemas, on, ära lammutama, sellepärast et see mõtteviis võib-olla oli jaht kunagi oli veel aktsepteeritav. Eestis on ta väga sageli ka siiamaani aktsepteeritav, tähendab muu maailm, kes praegu kulutab ikkagi juustu kroonika, näide miljoneid ja vahel isegi meie rahas miljardeid selleks taastada seda, mis on kunagi olnud. Ei, ei aktsepteeriks seda lugu. Teiseks on ka küsimus on selles, et samas kui me püüame igasugused atraktsioone tekitada kuskil alates veeparkidest Tivolitest, siin on olemas üks autentne materjal, tähendab, me võime küll rääkida, et jooniste pealt on, aga millegipärast millegipärast tullakse ikkagi vaatama elusat inimest, mitte surnud, et millest on isegi mitte enam hauda järgivaid kirjeldus. Kunagi oli niisugune niukene asi ja samas, kui liigutanud vanalinnas või selle lähikonnas siis ka nendes uutes kauplustes, mis on äravahetamiseni sarnaselt nende kauplustega misjon Euroopas, püüaks, püütakse midagi atraktiivseks, kulutataks sellega selleks võrdlemisi suurt raha. Praegu oleks unikaalne võimalus, et mitte ta ei oleks utilitaarsete, ainult üks auto talveauto, need on sealkandis teisigi, nad on pooltühjad praegu ehk sest et eestlasel ei ole eriti komme minna kuskile sellisesse võrdlemisi kallisse parklasse ja eks see on ka põhjus, pargitakse Harju mäel ja kuramus teab kus kohas veel ja siseõuedes igal pool siin ümberkaudu. Et praegu oleks üksi. Mul on võimalus siis asjad ühendada ja ma olen ise näinud Euroopas parklaid, kus need asjad on ühendatud. Omaette küsimus on, siin ei maksa süüdistada üldse nüüd ei investoreid ega, ega nende tööde tegelikke finantseerivaid ega, ega läbi viia, et siin on küsimus selles, et ühiskond ei ole võib-olla veel valimiks valmis selleks aga kuskil tuleb öelda, et see oleks nüüd unikaalne võimalus seda asja selliselt teha, et ka 100 aasta pärast tullakse sinna parklasse mitte sellepärast, et autod parkida, aga seda asja vaadata. Muidu ei ole varsti sinna enam inimesel üldse asja sellesse, sest kui kaob ära aga see Soome kaubaturistid, kes sinna Stockmanni läheb, siis kes sinna tuleb? Eks eks seal ümberkaudu on juba prügilas praegugi tühje kohti, tähendab ta ei ole, ta ei ole inimese sõbralik inimesel ei ole siin kvartalis midagi teha. Mul on sellest Stockmanni kaubamajast välja. Ma käin praktiliselt iga päev, käin Stockmannis, ta tuleb sealt kaubamajast välja, ta püüab mitte jääda autode alla, eks mis nüüd veelgi ohtu suurendavad, kui siia tekib üks selline kiirmagistraal ta püüad põgeneda, sellest siniinimese dimensioonis ei ole midagi teha, võib-olla auto ja hoone veel. Aga inimesed selles kvartalis koht enam ei ole. Ader rumal, kuidas nüüd linn suudab leida kompromissi ühelt poolt? Parkla ehitaja ütleme siis niisuguse linna arendaja ja teiselt poolt kultuuri ja muinsuse säilitada püüdva mõtteviisi vahel. Ma olen kindel, et kompromiss suudetakse leida ja rõhutaksin omalt poolt veel, et mingiks paanikaks tegelikult ei ole põhjust. Praegu on tööd, on seisatud, siduvaid lepinguid linna poolt ei ole, toimuvad täiendatud täiendavad uurimisel. Ja peab tunnistama, et nüüd on nendel võimalikel hospidali varemetel käinud käsi oluliselt paremini kui näiteks sealsamas lähedal Stockmanni rajamise käigus välja tulnud 15. sajandi püssi ohu Pabrikul ja tookord arheolooge nõukogu kokku tulla ja leidis, et säilitama ei hakka ja mille nõudeta säilitamist ei nõudnud ka riigi muinsuskaitseinspektsiooni rajoon ta juhatamisel praegu on arheoloogiafirma tael küsinud käib nüüd nende väljakaevatud vundamentide ümber, miks tookord tegelikult keegi sõna ei võtnud, unikaalsed püssirohuvabriku säilmed. Nii et tegelikult ja see ei toimunud mitte väga kaua aastaid tagasi, nii et tegelikult on mentaliteet muutunud, oleme tööd peatanud, tegeleme uurimusega, uurimisega leiame siin võimalikult head kompromissvariandid. Et tekitada moodne, mitmekihiline ja ajalugu austav linnaruum. Seda on rõõm kuulda, tahan küsida veel seda, mis saab, kui need arheoloogilised muistiseid viivad ka näiteks selle pääsukese tänav 10 maja alla, millest on teada, et see on muinsuskaitse objekt, et kas siis nagu mõned on ennustanud, tekib muinsuskaitse versus muinsuskaitse. Ei sellist asja absoluutselt ei tekkinud. Nüüd on aeg uurinud kõrval asuvat hoonet Olle lootust huvitavatel leida ja tõstab see puuduva keldrid, hoonel asja teeb natukene keeruline suunalus uurimine, jällegi see nõukogude sinna valatud korralikud paksud betoonpõrandad. Nii et esialgu võetaksegi loogilises surfid nüüd kuni siis nende 19. sajandi tööstushoonete välispiirideni ja kui saab selgeks, et seal võivad jätkuda vundamendiga hoone säilmed siis on arvatavasti mõeldav siis põrandate aukude puuraukudega tegemine ja seal tantsuahvide võtmine. Selles osas käivad läbirääkimised Ehaomanikega. Nii et majad, hooned, mis seal praegu peal on, need jäävad alles. Ja otse loomulikult me sellepärast ei hakka teisi mälestisi lammutama, aga see teadmine, kas midagi võiks jätkuda, kas on olemas allpool teised ajaloolise kihistused on väga oluline. Loen siit Eesti päevalehest, 10.-st oktoobrist käesolevast aastast linnaametniku Hain Karu ideed, kelle isiklik arvamus ütleb, et võiks võtta näiteks keskaegse vundamendikivi kivi haaval koost lahti, kivid nummerdada ja vundament sügavale maa sisse taas ehitada. Taolist asja on ka mujal maailmas tehtud, siis ei kannataks läbimurre, vaid sinna piirkonda kavandatud maa-aluse parklakohtade arv läheneks vaid veidi. Mis on teie seisukoht, kas, kas see on mõeldav, kas on? Reaalne üldiselt täna päeva muinsuskaitse ja restaureerimisideoloogiate kohaselt nüüd vundamentide lahti võtmist ja taas kokkupakkimist teises kohas ei pooldata, see tähendab, et meil on ikkagi tegemist nüüd koopiaga mingisuguse asjaga, mille me võime siis nagu natuke variandiks nimetada. Ja, ja samamoodi on see küsimus, et kas selle sügavale maa alla peitmisel oleks siis missugune mõte kas sinna tulevad parkimiskohad või ei tule, et me peame ühiskonnale suutma ära põhjendada miks inimene ei saa parkida, aga varemeid siis, kui me säilitame paremini ja selle tõttu parkimiskohad kaovad, siis peaksid olema paremini eksponeeritud, peaks oma võimalik nautida nendega, tutvuda kogu juurde käiva viida, materjali joonist ja kõige muuga. Rein Tiik, missuguse mahu vähendamisega EKE Invest veel nõustub, et üldse seda parklat rajada? Milliste mahtude puhul sellel asjal on mõtet? Eksprompt on seda väga raske öelda, kui meil on käes ekspertkomisjoni seisukoht, mis nendest varemetest saab ja kui suure ala nende säilitamine ja eksponeerimine hõlmab, siis saab, et teha täna olemasoleva projekti muudatuse. Täna olemasoleva projekti muudatuse järgi saab teha gonoomilise arvestuse. Kui palju uue kujuline parkla maksab kui palju uue kujulisse parklasse uude parklasse mahuks autosid ja milline oleks selle parkla tasuvus, kas seda on võimalik ehitada või ei ole? Nii et praegu on, on seis, et me peame selle sõltumatu ekspertkomisjoni otsused ja hinnangud ära ootama, aga loomulikult. Jaan Tamm, te tulete siis Dubrovnikus otseselt TYCO mossi aastakonverentsilt. Te teadvustasite sealt ka seda Tallinna-Tartu maantee läbimurdeprobleemi. Ma ei teadvustanud seda ametlikult, aga näitasin küll võrdlemisi kompetentsetele ekspertidele, eriti Taanist ja, ja Põhjamaadest, kes kommentaar mentaliteedis on meile enam-vähem arusaadavad. Lõuna-Euroopa variante Teie aktsepteerida ei saa, sest seal on kliima teine. Tähendab, nad pidasid silmas võimalust, kui peaks juhtuma niimoodi, et me ise ei suuda, aga ma ei ole, üldse ei kahtle, meil on olemas pädevaid inimesi, meil on tehnika valdkonnas kui arheoloogia valdkonnas on Eestis juba mitmeid kordi läbi proovitud variant, et külm ei ole teed peale ehitatud, aga, aga teest saab alati. Tee, saab teha estakaade, saab teha ükskõik milliseid tehnilisi lahendusi. Praegu sõidetakse laevade peale suurte autodega ja läbi selle silla kõik all näha. Tähendab, see on tehniline küsimus. Aga nad on nõus tulema appi, kui, kui me selle pöördumise teeme. Praegu ma ei näe põhjust, et neid ametlikult kutsuda, seepärast, et linnavalitsus, kes küsimust kontrollib ja edaspidi, kui ka need ekspertarvamused tulevad ühele või teisele poole, siis tema teeb lõplikud otseseid asutakse läbirääkimistesse nii finantseerijatega kui ka võimalike ehitajatega. Ja see siis selles diskussioonis me võime kaasata. Aga kui positiivne suhtumine sellesse, kui mälestis on olemas, siis ma ei näegi põhjust praegu üldse sekkuda, sest et ma ei pea õigeks selliseid variante nagu sauna tänava puhul tehti, kus siin kus, kus tegelikult, et kutsuti nii-öelda väljast neid eksperte, kuigi Riia linna päästsid Moskva eksperdid sellest suurest totaalsest läbimurdest, mille koha peal praegu on kahe kilomeetri ulatuses jalakäijate tänav mis omal ajal Baltikumi kõige tähtsam magistraal Tallinnast Vilniusse, seal on praegu kaks kilomeetrit jalakäijate ja miks see osutus võimalikuks, et kogu see liiklus, mis oleks viidud läbi kesklinna, rahustati ennem ära suunati mujale. Vot Tallinnas on jäänud kõik see asi tegemata ja nüüd on tekitatud see pumbaefekt, eks, et see hakkab tõmbama juurde. Ühest otsast nagu tuleb, aga kuhu ta edasi läheb, seda keegi ei tea, sest ega ma elan ise täpselt selle koha peal rusikasse tänavaotsaga, kuhu peaks tulema selle Rävala puiestee läbimurre, see on üks järjekordne pudelikael ja siin tasuks ikkagi võtta, mitte et kui ainult kui planeerijate nõu kuulda vaiku ja kui ikkagi transpordispetsialistide nõu kuulda, kui midagi edasi ei vii, siis siis tekib ju katastroof. Ikka massi juurde tagasi, millist konkreetset nõu ja abi on Eestile lubatud juhul kui me seda taotleme? No küsimus on praegu selles, et ma saan aru, et ega siis keegi vaha pakkuma ei tule ja veel liiatigi selles situatsioonis, kus rahavajajaid on tunduvalt rohkem. Meil ei ole küll sõda, aga mõnes mõttes on sõjaga analoogne situatsioon, et kui, kui endises Jugoslaavias purustasid serblased linnutegid külasid maatasa, mida nüüd muu maailm miljonite miljardite eest aastat siis siin võib juhtuda sama, et, et siin ei purusta küll sõda, aga põhjustab selle purustuse vale otsus, kas planeeringu viga või siis kuskil mujal ja siis Moore maa endale appi ma praegu veel seda ohtu ei näe, aga sel juhul siis tuleb etappideks jagada kõigepealt see, et kas me saame projekteerimisabiekspertabi ja edasi on siis küsimus selles, et kui aga ma arvan, et noh, natuke piinlik oleks meie inimestele spetsialistidel, kui tulevad inimesed mujalt ja vahel isegi natuke vaesematest maadest, kus saab, on mõtlemine on võib-olla natukene rikkam ja natuke pikemas perspektiivis edasi vaata, mitte ainult tänasest kasumiprognoosist lähtuvalt, nüüd on vaja kindlalt ja kiirelt kätte saada, et siis tullakse konkreetsete näidetega, näete, meil õnnestus ja on olemas selline riidi, selline idee, seminaride ja veel kord tuletan meelde, Kölni Kölni katedraali olevasse parklasse tulevad inimesed sellepärast et mitte autot parkida, aga et nad saavad sellega võimaluse vaadata selles parklas asuvat roomaaegset linnamüüri. See on üks eeldus, eks see on see tõmbenumber, aga meie teeme vastupidi, kasvõi sadamaalal seal, kus oleks võinud eksponeerida seda Lembitut. Me tegime platsi puhtaks, seal ei ole enam mitte midagi. Nii on nüüd see on praegu kaevamistööd Tartu maantee alguses on peatatud, ekspertkomisjon teeb oma otsused ja järeldused. Admeid rumal, mis te arvate, kui kauaks niisugune pilt nagu praegu et kaubamaja poolt vaadata siis Tartu maantee poole. Kui kauaks niisugune pilt võib jääda? Niisugune lahti kaevatud, et suur, hästi ulatuslik majad maha tõmmatud. Kuskil on nagu liiva uuesti täis aetud, need varemed kuskilt on lahti kaevatud. Teil lähevad kaevamistööd peale, mida külm pidurdab. Kui kauaks niisugune olukord jääb? Noh, päris selline pilt ei, väga pikalt oma esimese asjana tulevad meil siis need õrnad ja väärtuslikud välja tulnud vundamendid ja varemed kõigepealt katta. Ja, ja välitöödeks arheoloogiaks on meil tõesti praegu viimane aeg, nii et see toimub praegu selle kuuga ära, tingimused saavad niigi olemas, külmad ja, ja rasked. Aga tee-ehituse ja võimaliku parkla ehitusega plahvatuste reaalne edasi liikuda, millalgi kevadel, ma arvan, see kogu selle tee intrilise lahendamine on järgmise aasta küsimus. D järgmisel aastal Rein Tiik, kas, kui palju EKE Invest on valmis ootama kannatama ilma, et ta võtab oma rahad ja, ja paneb kuskile mujale tulu samasse kohta nakk teenima? Ei, ega me ei olegi lähtunud sellesse küsimusse, nii et meil on nüüd teatud rahasumma kirjutuslaua sahtlis või pangaarve peal ootamas ja, ja, ja meil on vaja nüüd homme selle objektiga peale hakata. Meie saame sellega oodata nii kaua, kuni küsimus laheneb. Muidugi on sügavalt kahju, kui siia peaks tekkima analoogne Harju tänava varemete või pikka aega Viru tänava alguses seisnud varemete efekt ja see objekt jääks sinna järgnevaks 10-ks aastaks, nii nagu ta on, sellepärast et puht jälle ratsionaalse mõtlemise seisukohalt. Kui Tallinna vanalinnas turistidele nähtavate objektide restaureerimiseks turistidele avamiseks meil pidevalt napib vahendeid on väga raske taastada ka linnamüüri ja muid objekte siis siis praeguse seisuga, kus meie andmetel on arheoloogiaks selles piirkonnas kujutud kuulutatud juba seitse miljonit. Ma kahtlen sügavalt, et kas minu kui, kui nii-öelda arheoloogilise diletandi jaoks, aga vaadates turisti pilguga mitte eriti atraktiivse väljanägemisega kahjuks välja tulnud varemete peale on võimalik kulutada väga suuri summasid kellelgi, et neid seal konserveerida või. Või täiendavalt eksponeerida ja selle peale kulutada kulutada summasid, mis ilmselt ületavad vahendid, mida on senini olnud võimalik aastas kasutada vanalinna objektide restaureerimiseks soni ratsionaalse mõtlemise poole pealt. Aga kui kellelgi on rahalised vahendid olemas, mille alusel on võimalik sinna mingisugune eksponeeritav kompleks rajada, ega meil ei ole midagi selle vastu. Ma saan aru, et, et tõepoolest on olukord on komplitseeritud, sest ma saan aru, et ehitaja ja kinnisvaraarendaja tahab ehitada ja rajada uusi Kõiki elanikke rahuldavaid lahendusi ja samal ajal muinsuskaitse on see, kes tahaks vana säilitada, nii et me oleme üsna raske olukorra ees ja, ja ainus, mida siin praegu jääb loota ja soovida, on see, et niisugune määramatu olukord või, või ei, kestaks kaua ja et see otsuse langetamine kui väga raske protsess, et seda ei lükataks kuskile väga kaugesse tulevikku edasi, nii nagu meil Harju tänavaga küll paraku on juba juhtunud. Ainus hea niisugune tahk kogu asja juures on vist see, et suurte ja mitmete miljonite hinnaga Lindal vähemalt kõikide kruntide omanik ja, ja siin mingeid erilisi kohtuvaidlusi vist enam ette näha ei ole. Agne trummal, kuidas linnavalitsus hindab olukorda? Ei, kohtuvaidlusi siin tulemas ei ole ja linnal ei ole nüüd praegusel hetkel mingeid lepingulisi kavalisi kohustusi, mis sunniks seda teed tõesti paari kuuga valmis rajama. Harju tänava fenomen siin kindlasti ei korda, seda garanteerib ühiskonna kõrgendatud huvi ja Tallinna. Selline sügav ja tung kiirelt areneda. Tänan kõiki saatesse tulijaid, me lõpetame praegu siia, jääme huviga ootama, mida meie sõltumatu ekspertkomisjon kuu aja jooksul siis otsustab, missugused on tema uurimistulemused. Aga niipea kui otsus on langenud. Ma usun, et kasvõi samas seltskonnas pöördume selle teema juurde tagasi ja räägime, missugused võimalused siis Tallinna südamel on edasi areneda ja samal ajal eksponeerida ka seda, mis on tõepoolest eksponeerimist väärt. Tänases saates osalesid Tallinna linnavalitsusest kultuuriväärtustena netijuhataja Agne trummal ikomusi Eesti rahvuskomitee juht Jaan Tamm ja EKE Investi juhataja Rein Tiik. Mina olen Kaja Kärner ja nädala pärast on argipäevast taas uued teemad.