Elamuselamus. Enamus. Tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina, Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval millele ma häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame. Hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates heidab pilgu elamuse olemusse. Kultuuriloolane ja tõlkija Alari Allik. Head kuulamist. Tervist Alari. Tere. Mis on sinu jaoks elamus, kuidas sina määratleksid elamuse mõistet? Siia tulles ma tegelikult pikalt mõtlesin selle peale isiklikult seda sõna eriti palju ei kasutagi. Pigem ma räägin kogemustest või mis minuga juhtus ja kuidas läks, aga elamus eeldab minu jaoks mingit väga erakordset suurt, et asja, mida ma ei tahagi vist oma elust eriti tavaliselt välja tuua. Ja ma vaatasin isegi eesti keele seletava sõnaraamatust järgi, milliseid näiteid elamuse koha peal seal on tavaliselt näiteid kirjandusest ja kõikvõimalikest tekstidest tuuakse ja seal oli kirjas, et romaanist saadud vapustav elamus ja silm jättis unustamatu elamuse. Et seda kord ma hakkasin mõtlema selle peale, et elamuse puhul tegelikult vist kõige olulisem asi, mida inimesed tavaliselt esile toovad, ongi see, et on meelde jäänud et on unustamatu, kuidagi erakordne. Ja see viis mind sellele mõttele või kuidagi. Ma hakkasin korraga vist aru saama, miks ma ise seda sõna nii väga ei ole kasutanud, et et ma olen ilmselt seda unustamise osa kuidagi pidanud tähtsamaks kui meelde, et mis osa või sellega seotud, et ma tahan, et noh, nii palju ägedaid asju ei ole kande, pigem on juhtunud palju halba ja ma olen selle tahtnud ära unustada. Räägi unustamisest väheke lähemalt sellepärast et sa oled siis küll meie saates edasist esimene, kes, kes seostab elamust või elamuslikust unustamisega, mida sa selle all täpsemalt silmas pead? Jah, et selline elamus, mille võib rahulikult ära unustada, see on ilmselt kõige mõnusam. Aga, aga selle mõtteni viis mind tegelikult alguses hoopiski üks niitse tekst, aja kohatud vaatlused, kus on juttu sellest, et, et loom on teatud mõttes kõige õnnelikum, mida saab kõige erakordsem elamusi tänu sellele, et tal ei jää mitte midagi meelde. Ma loeksin tegelikult selle tsitaadi etasid. Inimene küsib loomalt, miks sa ei räägi mulle oma õnnest ja vahid mind lihtsalt niisama. Loom tahab küll vastata, et ta unustab alati ära ütelda, tahab, aga unustab siis sellegi vastase, jääb vait ja laseb inimesel edasi imestada. Tegelikult aga imestab inimene iseenda üle, sest ta pole kunagi suutnud unustada, ta on alati klammerdunud oma mineviku külge, ükstapuha kui kaugele ja kui kiiresti ta ka ei jookseks, lohisevad tema ahelad temaga alati kaasa. See on tõeline ime, see silmapilk ühel hetkel siin ühel hetkel möödas enne eimiskipärast eimiski tuleb uuesti tagasi, nagu kummitus häirides hilisema silmapilgu rahu. Inimene ütleb. Ma mäletan ja kadestab looma, kes kohe unustab, kelle jaoks iga silmapilk tõepoolest sureb, vajub tagasi uttu ja ööpimedusse ning kustub täielikult. Ja õnne saladus seisneb siin selles, et looma jaoks on iga suutäis näiteks lehma jaoks, kuidas muru, iga suutäis on totaalne elamus, sellepärast et avastab igakordsele rohu enda jaoks uuesti. Ja tal ei ole mitte mingit mälestus sellest, et ta tegelikult ennem ka juba sõi rohtu ja võib-olla, et see konkreetne rohutüki ei olnudki nii hea võrreldes eelnevate ega, mis seal päikese käes kasvasid. Kuna ta on selline võrdlusmoment puudub, siis ta Nietzsche järgi on siis pidevalt ilmselt õnnelik sest kannatus tuleb sellest asetame mingisuguse sündmuse ajaloolises perspektiive, vaatame kõiki asju võrdluses ja viimasel ajal mul ongi silma ainult see, et kui inimesed räägivad oma reisikogemustest või suurtest elamustest, mis nad reisil sai, seal on kogu aeg teatud rahulolematus sees, et võrdluses teiste inimeste ägedate reisidega ja ja kõikidele Nende võimalike ägedate reisidega, mis tuleb ette võtta, võib-olla see konkreetne praegune reis ei olnudki tegelikult nii äge või võib-olla ta ei olegi üldse väärt seda reisinime või võib-olla see ei olegi reisielamusele üldse. See rahulolematus isenesest tuleb sellest võrdlusest või kõrvutamisel momendist, kas inimene asetab omaenese kogemuse ajaloolisemasse perspektiivi, kui tal aga seda ajaloolises seal taga ei ole neid ahelaid endaga pidevalt kaasa kisuks, seda oma lugu pidevalt esitaks oma ajalugu igasse hetke kaasa ei tooks siis ta saaks igast väiksemast asjast tegelikult elamuse. Ja Nizza jaoks see ajaloo üle arutlemine natuke selles küsimuses, et kas noh, milline peaks olema Meie senine aja lootu olemine ja ajalooline olemine tegelikult mõlemad on vajalikud, aga nad peaksid leidma mingisuguse mõnusa vahekorra. Kuidas nad omavahel haakuksid niimoodi, et üksteisele liiga. Ja see on iseenesest väga lähedal sellele, mida, mida Hiina mõtlejad on kohe kauses pidanud. Zen-budismis näiteks räägitakse sellest, et et sa pead säilitama algaja meelt, et ükstapuha, mida sa ei tee sa pead sellele lähenema. Nii, nagu sa teeksid seda esimest korda. Ja see on mingi väga kättesaamatud lugeja tegelikult, sest üldjuhul näiteks jällegi rääkides lugemiselamustest tekib teatav Lapsena, ma mäletan, kuidas võis raamatuid neelata üksteise järel, iga raamat oli täiesti uus, erakordne ja ennast võis täielikult kirjandusse unustada ka mingil hetkel. Kõik need raamatud talletavad mällu ja nüüd, kui sa loed, kas see mälu on seal kõikidest eelnevatest raamatutest ja jällegi need ahelad teatavas mõttes häirivad, ma ei saa seda raamatut lugeda kunagi puhtalt lähevad nii nagu ma seda lapsena tegin. Minu jaoks viimasel ajal kõige suurem küsimus ongi see, et kas on võimalik endalt mingil moel seda kihti maha kraapida, õppida unustama, et unustaksin ära kõik need asjad, mida ma olen lugenud, see häirib mind. Ja ma pigem prooviksin neid asju vaadata sellise pilguga nagu kunagi lapsena suutsin vaadata. Värske uuena. See on muuseas väga huvitav, sellepärast et sa annad praegu oma jutuga kogu sellele saatesarjale minu meelest teatud loogilise raamistuse, sest väga paljud meie saatekülalised on just märkinud või märganud, et mitmed nende kõige tugevamad teravamad elamused pärinevad kas lapse või noorpõlvest. Just nimelt, et mida vanemaks sa saad seda nii-öelda tuhmimaks või tõmbimaks, kogemused muutuvad. Et võib-olla siin sa annad sellele loogilise seletusega, kas, kas kuidagi ei annaks sellele probleemile läheneda kuidagi mitte nii-öelda algus otsast, vaid vaid lõpuotsast, et kui sa mainisid seda nii-öelda soovi või kui ideed säilitada algaja meelt võib-olla tuleks tekitada mingit lõpetaja meelt? No mina isiklikult olen, olen kuidagi mõelnud selle peale, et näiteks ma lähen mereranda siis üldiselt väga argist hetke püüan kuidagi politiseerida, kuni ilusasti öeldakse, et mõtlen, et võib-olla ma olen siin mererannas viimast korda, et võib-olla see on viimane kord, kui ma saan siin mererannas olla ja kuidagi seda sellist sügist tuult ja noh, ütleme väga selgelt eristuvat mere lõhna tunda. Et siis ma pean kuidagi seda, seda hetke just praegu tähtsustama ja noh, see, ma ei tea, kas ta nüüd päris elamuslik, aga ta on võib-olla lähedal sellisele elamuslikkusele, mis nagu sellest Arud Ma arvan, et seal ei olegi vist vahet, kas mõelda, et see on esimene või viimane kord. Mis on oluline, on see, et kui sa sellise otsuse teed, siis siis sa otsustad viibida selles ajas ja ruumis, mis seal on praegu silme ees, kogeda seda, mis on su maad, mis on su jalge all seda merd, mis su ees on. Ja, ja ilmselt kui sa mõtled, et see on viimane kord, siis ka teatavas mõttes saavutad võime olla olla koha sellest, mis ümber toimub. Et ma arvan, et see võiks olla samasugune, jah, lõpetame jalga ja meil võiksid olla üsna sarnased või alguse lõpliku puutuvad kokku, mingit otsa pidi ka. Aga Ma arvan, et kirjanikel üle pea võiks olla olemas selline kogemus. Kirjutamise hetkel ju iseenesest tuleb ka eelnev-järgnev mingis mõttes ära unustada ja kuidagi lasta sellel kirjutamisel või või kogemusel ennast kaasa viia. Ja alles siis, kui ka ütleme, asi on valmis, vaid on ära kirjutatud ja lõpetatud siis teatavas mõttes nagu väljaspoolse pilguga asetada oma teksti ajaloolises perspektiivis, toimetada seda näiteks leida, et oi, oi, aga siin on mingid osad väga sarnaselt mõne eelneva kirjanikuga neid välja trükkida. Ja võib-olla mõni põletab oma teose üldse ära, kirjutamise hetkel ei saada aru, eks võib-olla sellest, et see seda ei tohtinud nii kirjutada või et see on kellegi teise pärandi valguses kirjutatud. Et loomingulisus on iseenesest ja selline viis manustada või, või püsida väga pika aja vältel sellises unustuseseisundis kus tegelikult see tegelikus käesoleval hetkel laotub laiali kuidagi uudsel moel, nagu ütleb ka, et ainult sealt saabki sündida midagi uut. Sest kui kogu aeg vaadata, ajaloolises perspektiivis tuleb enamasti välja, et kõik on juba mingil moel tehtud ja midagi siia lisada niikuinii enam ei saa. Aga ikkagi on võimalik siseneda sellisesse teatavasse vaheruumi justkui mineviku ja tuleviku vahel, kus asjad on kättesaadavamad. Looming on kindlasti üks te sinna ligi pääseda ja vanad Hiina taoistid rääkisid istumisest ja unustamisest. Et see on üks üks Kuulus Vana-Hiina ta ost, kes kes tõstis esile just just unustamise tähtsus selleks, et olla kulgemise tavaga kooskõlas. Ja ta Talle meeldis naljatada konfuutse, selle, kes oli just see inimene, kes rõhutas hariduse ja mälu ja kultuurimälu ja muu säärase tähtsust. Tema jälle leidis, et selline üleliigne õppimine ei tule inimesele kuidagi kasuks. Ja siin ühes loos ma loen selle ette Margus sotidel, kes tuleks väga hästi välja. Jan Hoi ütles, hoian edusamme teinud. Konfutsius küsis, mis sa silmas pead, unustanud inimlikkuse kohasuse. Väga hea, aga see pole veel kõik. Jan Hoi tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles, kui on edusamme teinud. Konsoluutses küsis, mis sa silmas pead? Jah, või ei vastus, kui unustas, kombed ja muusika. Väga hea, aga see pole veel kõik. Jan hoid oli mõne päeva pärast tagasi ja ütles, kui on edusamme teinud. Konfitses küsis, mis sa silmastajad. Janovi vastas. Hui istub ja unustab. Konfutsius muutus rahutuks ja uuris, mida tähendab see istumine ja unustamine. Jan Hoi selgitus. Heidad ära, jäsemed ja rümba saadavad minema tarkused, teadmise hülgad, kuju, jätad mõtted, ühined suure läbistuvusega, see ongi istumine ja unustamine. Konsoutses ütles seepeale, kui sa ühined, siis pole sulle eelistusi. Kui sa muutud, siis pole sul tõsi. Sa oled tõepoolest võimekas, kas ma võiksin sa õpilaseks hakata? No igatahes, unistus oli muidugi suitsu, sisehakkab tema õpilaseks ja saad aru, kui ekslik on see ekslik on teisele erimeeste õpetus. Aga see unustamine on aktiivne unustamine seal midagi sellist, mis hiljem ka Hiina budismi väga tugevalt mõjutuse ja Chan. Budism sünnib Hiinasest paljuski selliste praktikate pinnalt, kus tõstetakse esile seda, et haridus ja senine liigne õppimine võid võid inimest muuta tundetuks, et ta ei ole võimeline enam vahetult kogema või vahetult osa saama ümbritsevast tegelikkusest. Ja kas elamuslikus peaks just olema, eks ju, selline vahet osasaamine ümbritsevast. Sest just nimelt nagu lapsel näiteks, et loomingulisus peaks olema ka lapse meelega või selle algaja meelega tehtud ja turistide jaoks suur ideaal oligi selline laps, kes lõputult loominguline, näiteks kui kellel on lapsed, teavad, kui äge on vaadata omalasse, eriti omalasse joonistada. Aga see tundub tõesti, et see on miski tiire kujutlusvõimet, et ta ei tea veel, kuidas peab joonistama teda, ei ole treenitud joonistama, ta lihtsalt kujutab midagi ja need kujutus viisid võivad olla väga ootamatud ja ta võib pildile läheneda väga kummalise nurga alt. See tähendakski taustu jaoks, seda, et on, ta on kuidagi kooskõlas kulgemisega, kui ta nüüd läheb kooli ja talle räägitakse tegelikult inimest, joonistatakse nii maja, nii, vot pilvi tuleb teha niimoodi sihukese tupsukesega siis ta internaliseerib teatava viisi, kuidas on ajalooliselt kujutatud pilvi, puid ja inimesi. Siis ta pikka aega, kui ta on kunstnik, ta läbi põdema kõik, et see tema enda sisemine, selline lapsonen, tunnetuslik lähenemine kujutamisele ja see, mida ühiskond näeb kujutamisena ja kuidas ajalooliselt on kujutatud asju. See norm, et ta selle internali sees on alati mingil moel traumaatiline, tuleb üle elada. Et ostja ütleks sulle selle peale kohe elase hariduse üle, unusta ära solgerbolid. Las ta räägiks, õpetaja, aga hiljem tuli mitu, nii nagu meile meeldib, et see ei tohi nõustuda, ära seda tasandit, kuidas tehakse nii nagu meile meeldib, nagu selle lapsena meeldis teha. Ja mingis mõttes siis unustamise praktika tegelikult mulle tundub, on väga oluline. Ja tegelikult selle, mina räägin sellest ta taoismi kaudu, aga tegelikult paljudel kunstnikel mulle tundub, on näiteks läänekunstnikel ja kirjanikel on mingi oma tehnikat, kuidas unustas saavutada, näiteks. Hiljuti lugesin Francis päikoni kohta, kes kannatas sellesama asja all, ta vaatas tühja lehte ja talle tundus, et see paber, kuhu ta peab joonistama, on juba kõikvõimalikke pilte täis. Ja need on need klišee pildid, need viisid, kuidas peab asja kujutama inimesi, laevu, kõiki muid. Ja ta ütles, et iga maal saab alguse tegelikult lehe tühjendamisest. Et kõigepealt tuleb leht või lõuend, õigemini siis maali puhul lõuend tuleb tühjaks teha ja võidelda endale kätte see pind või joon, millega üldse hakata midagi kujutama. Nii et ka tema jaoks oli pidev lahing sellega, kuidas teha, kuidas ajalooliselt on kujutatud, milline maali, ajalugu, kõik need teadmised takistasid mingit sisemist dünaamikat või seda, kuidas ta oleks tahtnud maalida. Ja, ja kõik need maalid sündisid mingist teatavast sellisest vägivaldsest, võitlusest võidelda tagasi omasse selline lapselik jultumus lihtsalt pritsida näiteks värvi lõuendile, oliks tehnika, kuidas sellest üle saada, hakata sõdima? Nii nagu lapsena tehti? Julgust, ma arvan, peab kõigil olema või kui tundub, et, et me oleme kõik juba nii kivistunud, et me ei julge enam lihtsalt sõdida või lihtsalt niisama rõõmu pärast midagi teha siis tuleb kindlasti appi võtta mõni nendest unustamise praktikatest, et selle algse puhta elamuseni tagasi jõuda. Sesse puhas elamus. Minu meelest on võimalik ainult siis, kui, kui ükski norramega väline asjaolu ei piire. Nii et sinu meelest elamuslikus sõltub rohkem siis ikkagi inimese enda hoiakust, mitte nendes tingimustes tema ümber. Ma arvan küll, jah, kindlasti tuleb kasuks, kui film või teatrietendus on hea ka. Aga, aga väga suur osa sellel on, on ka selles, kuidas me vaatame, kuulame, oskan otsa vaadata ja kuulata mulle tegelikult tundub, et et see ajalooline perspektiiv, eriti tänapäeval, kui, kui on kõike nii palju talletatud ja neil on tohutu juurdepääs kõigele, mis maailmas tehakse, hakkab inimeseni, ülistama niimoodi, et nad ei ole enam tegelikult noh, kuna käitun nii palju ja kõike võib valimatult tarbida ei ole enam tänulikud selle ühe noodile või nad ei ole enam tänulikud selle sõna üle, mis paberid selle üle, kui erakordne on tegelikult see, et üldse on muusika või, või et üleüldse on võimalik raamatuid lugeda. Ja mingi teatud selline naiivsus on muidugi Ma saan sellest aru, aga aga seda naiivsuse tasandit samas ei tohiks ära unustada. Ma kuulan sinu mõttearendust praegu ja panen tähele, et mingis mõttes tahaks ikkagi kuidagi esindada siin sellist nagu kollast ajakirjandust peab, et vaata sellepärast et tahaks teada, kuidas selline või kas üldse sinu enda elus oled sa seostanud nagu elamuslikust sedasama unustamise praktikaga või kas sa saad enda nii-öelda elust mälust tuua mõne mõne sellise isikliku näite, et noh, näiteks mõne mõne loetud raamatuvõimeline nähtud filmi või mingi kuuldud muusika peale. No üks asi, mis mulle son budismi kaudu on muutunud kuidagi kättesaadavaks korraga, on lihtsalt argielu ilu. Et kuidas lihtne tee joomine võib olla suur elamus või ja sellest ma olen paranenud ühel või teisel puhul rääkinud ka, kuidas mingil hetkel lihtsad asjad muutuvad, muutuvad kuidagi väga armsaks. Aga ma arvan, et noh, kuna ma ise olen jaapani filoloog, siis, siis kõige rohkem ma saan selliseid elamusi viimasel ajal tegelikult Jaapani luulest, mis on ise samasugusest vaimsusest kantud. Hiljuti ma just me tegime Margit juurika koos matsu Obasso tõlget kitsaste sisemaale, mis ilmub kohe Tallinna Ülikooli kirjastuselt. Ja pass on selline seitsmeteistkümnenda sajandi jaapani kirjanik, kellel on kombeks just nimelt käia looduses ringi ja leida mingeid väga tähtsaid, elasid viise, kuidas üht või teist looduspilti sõnadesse valada ja on tunda, et vähemalt kirjutamise hetkel on tõepoolest kohal ja võib-olla mingiks hetkeks isegi ära unustanud kogu senise kirjanduspärandi ja kirjutanud mingi väga vahetu teksti. Näiteks üks konkreetne haika luuletus, mis mu endale väga meeldib, see on ka väga kuulus, on kirjutatud riiussakusi templis kus ta kivirahnude vahel turnides jõudis mingi kõrgemana mäetipuni kohta, kus siis korraga avanes ilmselt väga suurepärane vaade. Ta kirjutas, täielik vaikus, kaljurahnu läbistab ritsikas Irin. Täielik vaikus, kaljurahnu läbistab ritsikas erin mis iseenesest on väga lihtne luuletus, aga ometigi sellest hiljem need inimesed, kes on seda luuletust ajaloolises perspektiivis vaadanud, kirjutanud tohutult palju tekste, erinevaid kriitilisi arutelusid kuidas siin tuleb väga selgelt esile see vaikuse olemast sellele üksikule vaiksele Ritsika häälele, mis selle vaikuse foonil tundub nii terav, et ta justkui tungiks lausa selle kalju seina või uuristaks rajaks sinna kalju seina sisse mingit teed. Ja, ja kes on neid jaapani ritsikast kuulnud, teavad, et need on päris kõvad saagijad ka, et saagimise ja kalju seina imbumise efekt see on väga tugev. Aga nüüd hiljem Tasso ise mõtlesin, et hea küll. Ma kirjutasin luuletuse vaikusest ja selle oma isikliku vahetu kogemuse. Tegelikult asetas selle tolle aja luulekoodi, kus on terve hulk luuletusi, mis proovivad vaikuse olemast esile tuua. Aga ta hiljem jällegi ajalooliselt vaadates tundus, et seda saaks kasutada ka üksinduse väljendamiseks sedasama algset kogemust, vahetut kogemust, mis tal oli ja siis ta tegi selle luuletuse ümber kirjutas üksindus, nukrus Kalju põue tunginud ritsikas erin. Ja nendeks on see üksindus nukrusest, mitte enam vaikusest, vaid nüüd tulevad selles samas kogemuses esile hoopis teised küljed. Ja ma arvan, et siin ongi seesama niitse ajaloolise aja lootuse vahekord kõige paremini näha, et mõlemad peavad olemas olema. Kõigepealt on see vahetu kogemus Ritsika häälest aga siis hiljem on võimalik näha, kuhu see kogemus paigutub. Sa võid paigutada vaikuse, luuletuste seeriasse, aga ta võib paigutada ka üksindus luuletuste seeriates, seal tuleb juba hakata siis noh, niimoodi väljaspool sealt iseenda kogemust hinnates seda elamust kuidagimoodi vaagima, et mis on selle elamusena, selline ajalooline või kirjanduslooline kaval ja me näeme, pass on ka seda teinud tegelikult, et tal on vahetu kogemus vahetu hetk, aga siis ta on ka hiljem kogu aeg oma tekste üle vaadanud, mõelnud, kuidas need asetada noh, iseenda loomingu konteksti ja kuidas see loomingu paigutub jaapani kirjanduse laiemasse konteksti. Et ilmselt need mõlemad liikumised peavad olema kogu aeg korraga. Ja ma arvangi, et nende omavaheline vahekord või nende omavaheline mäng on väga oluline. Muide, sa oled käinud ka ju elamusaasta raames koolis rääkimas ja mina kahjuks ei kuulnud seda sinu juttu peolt, aga ma tean, et sa rääkisid sellisest eesti kirjanikust nagu Peeter Sauter ja ma hakkasin praegu mõtlema, et, et ka Peeter Sauter on ju tegelikult oma loomingus läbivalt tegelenud argisuse poetiseerimisega või ühesõnaga selle siia täiesti igapäevaste hetkede sellise akna all istumise tähtsustamisega, et iga hetk võib-olla kuidagi imelik ja, ja ilusat tähenduslik, isegi kui see noh, täis mingisugust ängi või, või peataolek, jutt või, või suunataju puudumist. Jah no eks Sauter omal ajal oli või ta on praegugi ilmselt biitkirjandusest väga sisse võetud, mis on selline sõnnimõjuline asi olnud alati. Kas mõeldakse, et elav praegu ei mõtle hiljem? Peeter Sauter on sulle olnud elamuslik kirjanik. Kindlasti on ja sellepärast ma seal koolis rääkisingi, et, et üks neid minu vahet olid. Kirjanduskogemus oli Peeter Sauter indiga sellel ajal, kui ta ilmus 1990 ja olin mina keskkoolis ja ja keskkoolis ma mäletan, me kõik arutasime seda, kuidas on täiesti teistmoodi raamat hoopis midagi noh, nii-öelda teine tubakas, selline selline nagu need eesti kirjanike teosed, mida me olime harjunud lugema, et oli väga murranguline tolles ajas ja mul siiani meeles, kuivõrd erakordne tekst tundus. Ja tegelikult mulle tundub, et, et temaga mul ongi selline ajalugu, lugemise ajalugu, et praegused raamatud, ma, ma loen kõik selle vana indigo valguses läbi iga kord, kui midagi uut tulevikku võtan kätte ja loen. Nii et mingis mõttes on see. On see indiga olnud minu jaoks jah, kuidagi? Ma vist olen igatsenud sellist elu, aga ise ei ole kunagi suutnud elada nii lihtsalt nagu vähemalt seal lugudest väljapaistvad, aga seda viimast romaani lugedes ma lausa kadestan seda teatavat kergust ja lihtsust, mis muidugi oma raskused ka. Nii, aga, aga mis võib olla elu juures, olla? Aga seal vist tuleb minu meelest väga hästi just välja selline elamuslikkuse leidmine kõige argisematest hetkedest, et ta kirjeldab seda, kuidas ta istub seal Koidu tänaval akna akna all ja teeb suitsu ja vaatab välja ja ja seal midagi justkui ei toimugi. Aga see hetk, mis, kuidas ta seda hetke kirjeldab, tundub nagu väga tähendusliku väga kuidagi rikas või, või oluline? Jah, kindlasti on leidnud viisi, kuidas sedasama vahetust kohe tekstiga panna, nii et see tekst ei mõju ju tema puhul kunagi tehislikult, et me pääseme isegi sinna aknalauale istuma koos temaga ja teatav selline intiimne ruum tekib alati nendel kirjanikel, kes hammasele teadvuse voolu või sihukese kohaloluga kaasa minnes kirjutavad. Tema puhul on tunda, et see protsess tõenäoliselt umbes midagi sellist ongi, et seda, mis toimub vahetus valaka, teksti ja lugeja jaoks, tekitab võimaluse pääseda sinna ruumi väga mugavalt või lihtsalt sisse. Et väga selge kohalolutunne tekib ka lugeja jaoks selliste tekstide puhul. Muuseas, matsu paša luuletus või haikumine sa esimesena ette lugesid, see tekitas minus väga tugeva sellise nagu meelelise seose. Muidugi see seos ei pärine Jaapanist, vaid Itaaliast. Aga, aga just Ritsika saagimine keset vaikust. Ma arvan, et selles on midagi universaalset. Aga ma küsiks siis üle selle nagu selle vahel do kogemuse vahendamised. Kas seda saaks siis nimetada kuidagi selliseks elamuslikkuse esilekutsumiseks või, või et elamus on see, kui sa kutsuta kuidagi esile? Jah, esilekutsumine oleks aktiivne tegevus, aga mulle tundub, et see, millest ma ennist rääkida, kes on unustamine, saab olla aktiivne unustamine, vähemalt seda, et ma loon pinda selleks, et mingi asi saab võimalikuks, ma ei tea veel, mis mul juhtub, milline elamus saab olema. Aga ma olen põhimõtteliselt valmis. Mulle tundub, et seal umbes noh, sellist kui ma mõtlen, öeldakse, vanem inimene lubjastuda kivistunud, et et see unustamine on sellise kivikihi maha kraapimine oma oma sellistel tundlikel organitelt, nii et selline võime üllatuda tuleb uuesti tagasi ja mis on väga oluline Tosso suguste kirjanike puhul ongi see, et ega ta ei tea ju nüüd veel etteritsikas hakkaks eristama kuidagi neil muidugi alati läheb, nii et midagi erakordset juhtubki. Aga see võimet tähele panna, mis iganes ka ei toimuks, selle erakordsest tähele panna on teatav eelhäälestus. Nii et ei saa tegelikult seda elamust esile kutsuda, aga saab olla elamuseks valmis. Et kui tuleb, siis ma olen selleks täielikult valmis ja ma saan sellest olemusest aru. Mitte niimoodi tagantjärele, et oh, nüüd oli elamus, ootame fotosid tagantjärele, vaid, mis on sellise häälestuse tugevus, on see, et mis iganes ka ei juhtuks, sa oled alati selles elamuseks juba kohal. Ja hiljem tagantjärgi ta ei pruugigi sul enam oluline olla. Sest et selles kohalolus eneses juba avaldatud kogu selle elamuse tervik täielikult. Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Alari Allik. Saate panid kokku Evelin Voodla, Jan Kaus. Soovime teile rohkesti ennast tunnustavaid hetki, Jaagugemusid.