Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mõni raamat on nii paks, et on lausa hirmuäratav. Teinekord tekib õud näiteks Balzaci kogutud teoste riiuli alt mööda jalutada. Aga mõni raamat on selline, et teda võib-olla polegi paljudel riiulitel või ei ole sealt näha. Millise raamatu leidis Andreas v enda raamaturiiulilt. Kohe kuulata. Tere, Andres v. Tervitas see raamat, mille sina saavutaks, oled valinud. Aga kohe sa saad nagu mind täiendada. Ma loen lihtsalt ühe katke täiesti suvalise katke, sest mulle tundub, et selle saate puhul see suvalises ongi just nagu õige sellised laused. Kui maa asub meist ülevalpool, siis me tähendab, pöörame sellest nähtamatu muld meie nägudel sokolaadi pruunidel, teraspunastel. Selline katkend, ma olen üsna kindel, et väga palju inimesi ei pruugigi olla, kes kohe täpselt ütlevad, et vot see on nüüd see raamat või see on see tekst või siis on see autor, et ma arvan, et meie saade tuleb kõikidest teistest saadetest ka erandlik, sellepärast. Raamatuid, millest sa rääkima hakkad, on rohkem, aga noh, juhataja ise sisse. Nojah, ühesõnaga, siin on neile siis selline kummaline pilv, raamat, tegelikult need raamatud on muidugi ilmunud kõike päris pikkade vahedega, tähendab, nüüd ei ole neid enam ammu ilmunud, nüüd on mõlemad või noh, mõneti nende arv on ju isegi teataval määral määratlematu, sest et aga noh, kaks põhiautorid seda me võime suhteliselt kindlalt öelda. Mait Laas, Paavo Matsin et noh, vähemalt see on kindel. Ja muidugi ka see, et, et see on üks kindel rühmitus, mis mingil ajal tekkis ja, ja see on rühmitus on 14, nii. Jah, või N 14 või nagu mina olen harjunud hääldama ja noh, kindlasti on kellelgi veel võib-olla mingisugune oma variant. Ja kui näiteks neti sisse lüüa, noh ütleme noh, nende Mait Laasi, me teame kõik kui animafilmi režissööri ja Paavo Matsin it kui lihtsalt kirjaniku nüüd siis noh, selle rühmituse, nende, nende nii-öelda riba raamatute kohta peaaegu ei leiagi mitte midagi. Nad ongi see, see on selline kummaline vari, kirjandus, ma ütleks või isegi mitte niivõrd mitte vari kirjandus, vaid kirjandus, mis on tekkinud varjus püsinud varjus surnud varjus millest keegi mitte midagi ei tea ja noh, mille eest samas mina olen täiesti julgelt valmis ütlema ilma igasuguse kahtluse ja kõhkluseta, et minu meelest on see eesti kirjanduse üks huvitavamaid osasid või järgmiselt oluline osa eesti kirjandusest, ma täpsustaksin teda väga, aga ta ei, ta ei kaja mitte kusagil vastu ja ta ei tule mitte kusagil esile. Noh, loomulikult ongi mulle meeldivadki piiripealsed asjad, sellised sellised pool lahkujad, keda nagu võimatu tabada või kes on kuidagi noh, gaasilised eeterlikud, et isegi võiks selle kohta öelda, et koguda äärmiselt veidraid raamatuid või raamatuid, mis mis väljuvad formaadist ühel mingisugusel moel. See mood on tavaliselt väga raskesti defineeritav, sest iga selline raamat loob nagu oma konteksti. Aga need enne 14 raamatut loovad sellise noh, tõesti endale nagu pilve, mis minul on, minu teadvuses on väga hästi kogu aeg olnud esindatud eesti kirjanduses. Aga ma arvan, et kui ma püüan meenutada, siis kõigepealt esimene raamat, et nad võivad olla teinud katsetusi varem. Nad ise teavad kindlasti paremini, aga minu teada esimene raamat, egoia mõju ilmus 93. aastal ja sealt edasi läks seitse aastat. Nad andsid pidevalt raamatuid välja. Mitte keegi ei teadnud nendest raamatutest mitte midagi, kuigi need raamatud olid väga huvitavalt esitatud tihtipeale välja toodud kõigi selliste parameetrite järgi, mida tänapäeval peetakse oluliseks raamatu väljatoomiseks umbes nii, et ma ei mäleta. Ta ei ole täpselt, kas see käis ego ja mõju kohta või oli see nende järgmine raamat, kaks muinasjuttu. Raamatute jaoks oli neil tehtud eraldi rauast kokku keevitatud suured stendid. Ja kuna raamat ise on imepisikene Ma arvan ka, et seal üks nagu asi, mis nagu võib võiks kohe nagu kuulajat aidata, et millised need raamatut välja näevad, et need on põhimõtteliselt nagu ma ei tea, kas kõik, aga enamus neist on mingid trükijääkidest tehtud kitsad ribad ongi nagu selliseid riba raamatut ja noh, need tekstimassiivid ei ole ka just nagu tapvad. Jah, ütleme nii, et Dostojevski või Tammsaaret siit ei tule õnneks ja Toomas manniga mitte ka õnneks pühendusega Mihkel Kunnus elanud siis see on just nimelt see on see, see teistsugune kirjandus, jah, mis loob ennast kida kuidagi niimoodi poolskis hoidselt kuskil nurga tagaserval väljas ja jah, neid nimetanud nimetasin iseneid riba raamatuteks. Ja mõneti ma arvan, et sellise raamatu puhul ongi võib-olla oluline see, et ta ei pääsi nagu kirjelduspilti või ta ei tõuse sinna sisse, sest et lõpuks räägib rohkem kirjanduspildi kohta, kui raamatu kohta kutsun. Huvitav. Jaa. No igal juhul oli see, et hoolimata sellest, et nad olid olemas, olid kättesaadaval, neid võis leida väga paljudest kohtadest, nad jäid sulle ette nagu mingid putukad, kas ma võin oma kaugest sellisest minevikust kujunemisminevikust rääkida, et ma olin kunagi entomoloog päris pikka aega tegelikult juba viiendast klassist saadik ja see treenis? See treenis välja oskuse, kuigi ma olen väga halva silmanägemisega ja ka väga tähelepanematu, aga see treenis ometigi välja kummalise oskuse märgata Ta plankudel kaugel eemal tänavatel kõndides enda jala ees olevat enda ümber olevate pisike hall punkt, mis oli huvipakkuv objekt, ehk siis mingi sekt, mida ma parasjagu tollel ajal püüdsin siis taga ajada, ükskõik siis mis, mis vähegi võis nagu tähelepanu tõmmata, see jäi silma sõltumata sellest, et ta oli äärmiselt märkamatu. Et noh, ma nüüd ei tahaksin teha mingisugust otsest ületõstet, et nüüd see aitab. See nüüd justkui aitas mul neid raamatuid leida, kindlasti mitte. Aga võib-olla see aitas formeerida seda arusaama, et mind huvitab see, mis on märkamatu ja mis on nurgas väga, mis on päike, kaduv, lagunev pudenev ja mis ei, ei voola sellises suures otseses mõju sängis. Noh, see on selles mõttes nagu kindel valik. Ja nüüd siis nende raamatute juurde tagasi, et aastast 93 läks mööda seitse aastat. Selle aja jooksul võib-olla ilmus nende kohta üks või kaks arvustust ja nendest pooled olin kirjutanud arvatavasti mina. Või natuke rohkemat kui pooled ja ja ega need ka kuidagi nagu neile raamatutele mingit tähelepanu peale ei tõmmanud muidugi. Aga siis läks mööda ja seitse aastat ja siis toimus Tartus Kirjanike Majas. Toimus siis esitlus ühesõnaga, või noh, õhtu, kus siis ootamatult olid, nad muutuvad nähtavaks, nii et Valdur Mikita rääkis neist. Ja mina rääkisin ja noh, meil oli nagu küll küllaltki noh, nagu erinevate nurkade alt need vaatepunktid, aga seesama nähtamatuses asumine see meile mõlemale silmale, see oli just nimelt noh, mõlema jaoks nagu see, miks, miks see tundus nii huvitav, selliste materjalidega? Tegeleda kõlla, kuidagi kiuslik, siis ma võiks ju kohe öelda, et tegelikult noh, see ongi nagu selline hea nagu pinnase igasugusteks tõlgendusteks või enda mingisuguse kontseptsiooni loomiseks või et ongi nagu selline on lihtsalt nagu nähtus, mida sa ei, sa ei saa teda nagu lugeda või vaata ta lugeda, küll sa saad noh, et siin on seda tekstigi olemas. Aga ta on jah, pigem nagu kui, kui mingisugune kontseptuaalne nähtus. Ma arvan, et seda võiks nimetada jah kontseptuaalse kirjanduse katseks, kuigi ta ei ole sellena mõeldud, aga kui teda liigitama asuda, siis mingi sellise käigu võiks teha küll. Aga minul tekkis juba tollel ajal, kuigi ütleme nii, et nojah, muidugi kui 93 94 ja ma arvan, et ma avastasin nüüd kuskil 94. 95. aasta paiku äkki et siis see termin, mida ma oma peas olen nende puhul alati kasutanud, ämbjanud kirjandus. Ehk siis põhimõtteliselt täiesti nagu ämblik, muusika analoog, et miski, mis ja mis tiksub kusagil kuulmise serval, millesse sa muidugi võid keskenduda, sa võid panna selle plaadi peale Äärmise pingsusega kuulata 87 minutit järjest ambient muusikatega. See on vastuvõetav ka niisugusel kujul ja, ja ta on tihtipeale täis väikseid märkamatuid detaile, mis tulevad just nimelt siis esile, kui sa keskendud. Aga see muusika ei nõua seda mitte kuidagi ta eeldasinult, mitte kuidagi seda, et sa keskenduksid temale ja hakkaksid nüüd detaile otsima. Detail on seal. Kas sa tahad, siis sa lähed, võtad need sealt välja, kui sa ei taha, sai, tegelen nendega, siis ta lihtsalt on nagu sinu ümbrus. Ja põhimõtteliselt noh, minul võivad nad moodustada ümbrusega niimoodi, et nad lihtsalt seisavad Mul mingisuguste riiulite peal või kusagil noh lihtsalt ma aeg-ajalt märkan neid moodustavad isegi niimoodi ämbiansi, et noh, et, et ma ei avaneid. Aga aga noh, loomulikult see juba ainuüksi nagu, nagu sa ütlesid, et nad on tehtud vähemalt esimesed hiljem nad muidugi muutsid formaati, aga aga ka siin mitmete puhul võib küsida, nüüd istun tehtud mingisuguse taaskasutuspaberi peale, ühesõnaga see ei paista olevat noh, kindlasti mitte klants ja Klossi kriitpaber, aga nad on tehtud servade peale ja minu meelest see töötab ikkagi nende kontseptsiooniga koos suurepäraselt, et nad ise on servapealsed peaaegu et kukuvad üle serva alla ja mingi ime läbi ainult jäävad sinna serva peale niimoodi kuidagi kõõluma. Lehed Loperdavad tuules ja noh, vahel on näha mõnda sõna kuskilt lehe vahelt, vahel ei ole sedagi, vahel vilksatab mingisugune pilt, mingisugune tükk, näiteks mingist mustast ruudust. Noh, ja, ja siis see, see ruut deformeerub ja põhimõtteliselt teha sellise vana strobo raamatu eeskujul, et lasta nagu pöidla alt läbi, siis siis ruut mängib sul ees nii nagu selline animeeritud animeeritud raamat, nii neid ju tehti. Joonistati midagi üles lased läbi, teda on võimalik niimoodi visuaalsetes osades nagu lugeda, et ruut hüppab sul silma ees. Aga just see servadele kirjutatus, et noh, see tegelikult see laseb temast rääkida, kui noh, kui kontsert duaalsest kirjandusest just selle tõttu. Et noh, kõik ongi servapealne, kas tekst ise on serva peal, need on isegi noh, otseselt serva peal need ongi tehtud kirjutatud serva peale, ta hajub laiali ja sellega tuleb mul meelde üks Valdur Mikita luuletus, mis oli noh, mis sobib, põhimõtteliselt võib olla väga hästi selle raamat või selle ütleme siis sellise kirjutamismooduse esitamismooduse analoogiks. Et see oli tema, tema esimeses, sellises kollektsioon kogus äpardus, rõõm, kus siis oli noh, lehekülgede kaupa sellist graafilist luulet, mis mis põhimõtteliselt ikkagi väljus väga kaugele eemale sellisest tavalisest graafilise luulekontserdist, kus noor autor Loomingu balangusse kirjutab midagi puudest ja siis asetab selle puukujulisse vormi, mis ei ole eriti huvitav. Üldjuhul, aga Valdur Mikita tegi hoopis midagi muud. Ja see konkreetne analoog, mis mul peas tiksub, praegu oli siis niimoodi, et ta oli joonistanud sinna kaks nelinurka kes milles võis näha nagu raamatu lahti tehtud raamatu analoogi, noh, kõrvuti kaks lehekülge ja siis nendest lehekülgedest hargnes igale poole selliseid resoomseid veel nelinurki täpselt samas formaadis, mis olid esitatud punktiirjoonega. Ja see täiesti kontseptuaalselt esitatud luuletus ütles, et, et selle raamatu kõige paremad luuletused on kirjutatud raamatu lehekülgede mõttelistel pikendustele mis siis oli graafiliselt esitatud nende kontuurjooneliste lehekülgede enam, mis võisid hargneda igale poole, et sisuliselt noh, pärast sellist esitust iga kord seda raamatut kätte võttes ja avades sa tead, et saavad mitte ainult selle raamatu, vaid ka tohutu koguse neid kõikjale üle kogu toa ja üle kogu ruumi, hargnevaid, lehekülgede mõttelisi pikendusi, mille peal põhimõtteliselt võiksid olla need kõige huvitavamad luuletused. Ja noh, matult loovad enamvähem mingisugust samasugust olukorda, et nende servade peal on teatud osa tekste kirjutatud, teatritekste kirjutamata jäetud. Et noh, muidugi on see mõttemäng, kui ma avan ja raamatu vaatan, et kuskil on midagi nii ebamäärast, et või noh, lihtsalt mingi tühine Just just ebamäärases, et see on umbes nagu, et, et sa ei tea, kas see on raamatu algus, keskpaik või lõpp, et ta nagu just nagu noh, nagu trükikodades giljotiini lõigatakse neid, et jääbki nagu seesama ebamäärasus või mingi just nimelt nagu haaramatuse tunne, et ta ongi nagu mingi fragment millestki mingisugune riba, nagu et kas see tekst on siis nagu samamoodi nagu vääramatu, et tundub, et on. Kusjuures siin on üks nüanss veel, tähendab see ei ole niivõrd teksti nüanss, aga minu meelest sellest ei saa väga noh, väga niimoodi kergekäeliselt mööda vaadata, et see tundub nagu kõigepealt tundub see hästi juhuslik. Et ongi nagu, võib-olla on lihtsalt noh, nagu hea tekstitundega on visatud mingisuguseid juhuslikke lauseid või kes teab, kuidas nad neid kirjutasid, eks seal võib-olla panid lihtsalt kuidagi Bakija viskasid tekstid laiali ja sorteerisid ära ja Nonii nagu Kivisildniku valem ütleb, et loogiline, esteetiline tõmmatakse maha, siis on valmis. Et noh, põhimõtteliselt neid raamatuid saaks ju ka niisuguse valemi alusel konstrueerida, aga. See on ikkagi täiesti nagu noh, nii-öelda läbi konstrueeritud, läbi toimetatud, kirjutatud. Ma arvan, et siin on, vat, ma ei tea, kuidas Mait Laas ja Paavo Matsin täpselt koos töötasid, aga lihtsalt noh, ma olen kunagi lugenud Mait Laasi magistritööd, mis oli kirjutatud noh, väga sellised, ühesõnaga, seda on isegi nagu raske sõnastada, millest see täpselt oli kirjutatud igal juhul ta tegeles seal visuaalsuse esinemis vormidega äärmiselt laias skaalas, see oli nii ammu, et ma ei suuda seda praegu päris täpselt isegi tsiteerida. Aga noh, see juba ainuüksi see töö tekitas ka noh, kaitsmisele minnes kaitsmisel olles teatavaid vastuolusid, kaitsesin ta ilusasti ära, sest töö oli põhjalik. Aga Ta väljus formaadist ta, ta väljus ka ühesõnaga, akadeemilisel akadeemilisel väljal väljuste formaadist. Et mulle tundub, et Mait Laasile on see nagu olnud üsna omane selline formaadist väljumine noh, mis ei ole mitte niivõrd tahtlik või see ei ole mitte see, et ta vajaks seda kuidagi vaid, kui ta lihtsalt hakkab niimoodi oma asju ehitama, konstrueerima ta on, ta tundub väga analüütiline oma selles tegevuses väga läbimõeldud ja ta suudab sellest läbimõeldud, sest minu meelest leida sellise noh, sellise nagu raskesti defineeritav mooduse, kuidas ta asub ka nagu kogu aeg formaadi kõrval ühesõnaga ilma pingutusi tegemata, noh, võib-olla ta tegelikult pingutab, ma ei tea, aga ses mõttes kus sa nüüd nagu täpselt näed sinna looja sisse. Aga mis puutub nüüd seda raamatut, siis noh, hetkel pidevalt kunstiväljal tegeleva inimesega või inimesena pigem küll siis kunsti analüüsimisega tegeleva inimesena ütleksin ma seda, et minu meelest siit raamatust on näha ikkagi, ma arvan, et see on seal Mait Laasi käsi tõenäoliselt, sest tundub, et Mait Laas on ikkagi läinud nagu tugevalt sinna visuaali suunda. Ja Paavo Matsin on läinud vähemalt sõna suunda, et noh, ma arvan, et nende osad siin siiski mingil määral jagunevad nendes raamatutes niimoodi ära, et, et üks on olnud arvatavasti rohkem visuaali peal, teine rohkem sõna peal, kuigi arvatavasti said nad mõlemad hakkama, noh vastupidi, aga mulle tundub, et siin on see Mait Laasi vormitaju tähendab selline väga teadlik komponeerimine just nimelt visuaalse visuaalse mõju komponeerimine. Ma arvan, et see ei ole juhuslik. Nojah, see tundub ka üks võimalik 500 raamatut lugeda, et sa ei hakka nagu seda mõtlema, et mis mulle siin nüüd öelda tahetakse, et kuidas ma nüüd analüüsin seda või ei otsi mingit kulminatsiooni siit või vaid et sa vaatad hoopis mingisuguse teistsuguse lugemisega sinna peale või, või sa ei hakkagi teda kuidagi mõtestama, tundubki nagu see ka nagu noh, nagu selle teksti enda analüüs nagu, justkui mõttetu või noh, mitte et ta on mõttetu, aga aga mulle tundub, et seda ei saa niimoodi teha, kui ma ei tea, võtamegi noh, ma ei tea Tammsaare ette ja proovime sellest midagi nagu välja mõelda. No see kõik mahub ikkagi sinna ämbinud kirjanduse alla, et ta ongi nagu ümbrus, sa täpselt loed neid juhuslikke tekstilõike ja samal ajal see ei ole luule, see ei ole põhjus ja see ei ole selleks kirjutatud, see ütleb sulle iga iga lausega või iga leheküljega, et, et ma ei ole luuletuse raamat. Ja, ja noh, samas ta ei ütle sulle, mis raamata on. Me võime teda riba raamatuks nimetada, aga ta ei püüa ennast väga selgelt defineerida ja ka siis, kui teda lugeda sellise analüüsiva oma silmaga, siis siis sa saad aru, et teda ei ole nii väga lihtne defineerida, sest et pole nagu seda väga vaja. Loomulikult seesama ämbinud kirjandus juba iseenesest määratleb teda kuidagi. Ja kohati on see, et on selliseid lauseid, mille puhul vaatad, et oh lihtne lause, aga siis tuleb näiteks siinsamas, selles kahes muinasjutus on lugu tuulest, kus hakkab tulema jutt tuulest ja siis on tuul, tuul tuli, tuul, tuul puhus, ühesõnaga, järjest siis on mingit veidrat grafeemid siin kusagil vahel mingid joonistused, aga ta ta laotub. Ma ei oskagi öelda, kas mingisuguse kas nüüd tingimata jaapani tušijoonistusega on mõtet võrrelda, see on võib-olla natukene esiteks liiga liiga käepärane võrdlus ja teiseks on see, ma arvan, et ma ei tunne seda valdkonda piisavalt hästi, et öelda, kas nüüd sisemiselt haakuma ta lood nagu mingisugust oma traditsiooni, see on nii nagu kunagi Tõnis kahu ütles Sepultuur Rootsi plaadi kohta, et see plaat mitte ei, ei otsi rokkmuusika juuri, vaid see plaat ajab rokkmuusikale uued juured ise sellest kohast, kus ta on. Et loomulikult selline servapealne kirjandus ei ajakirjandusele uusi juuri, aga ka oma sellesse oma ruumis ajab ta küll mingisuguseid lihtsalt ühe täiesti teised juured, mis töötavad ühe täiesti teistmoodi loogikaga. Kui me räägime kontseptuaalselt kunstist, siis ühe omadusena võib ju välja tuua seda, et kontseptuaalset kunstist alates või noh, ütleme siis nendes kontseptuaalse kunsti raamides, aga ka paljudes teistes kunstivormides muutus oluliseks, et kuna teosed ei toetanud enam mingisugusele üldloetavale kultuurikontekstile, siis muutus oluliseks mõnes mõttes see kiirus või see efektiivsus, kuidas teos kehtestab isendit Ta mikrokonteksti. Noh, kui ruttu mingi asi suudab luua sellise konteksti, et me saame teda mingil millal tõlgendada, et ta ei jää nagu täiesti käsiteldamatuksid, me kehitame õlgu ja ei oska öelda ei Aadega ood ega ega ka mitte midagi muud, vaid see, et, et see teos iseenesest ehitaks oma kohalviibimisega oma mikrokonteksti välja kohe välkkiirelt ja minu meelest vot seda just need raamatud teevad nende Se suvalisus ja samal ajal fokusseeritust suvalisuse sees üheaegselt lood nende selle, selle tunnet noh, täiesti nagu ütleme siis nagu selgelt arusaadava mikrokontekstuaalsusesse. Me saame aru, mis raamat see on, aga seda ei pruugi olla väga mugav öelda. Üks asi, mis kindlasti nende raamatute ja selle selle rühmituse juures on oluline märksõna, on anonüümsus. Et küll need raamatutel on pealkirjad ja, ja, ja nimed, kes selle raamatu Teinud, aga mulle tundub, et et noh, kui see peamine kirjandus on kogu aeg olnud kirjandus, on olnud ikkagi enam-vähem kogu aeg selline, mis nagu Jäägeri ta kirjutab sellest teemast, tal on mingisugused triloogiat, ta ehitab kogu aeg enda nagu sellist minapilti ülesse nagu täiustab ennast ja, ja seal on see, see kirjutaja, see, mida ta kirjutab, see kõik on nagu ülioluline, siis mulle tundub, et siin, et kõik need täpselt need asjad on nagu vastupidi. Jah, et autor on nagu kuhugi ära sulanud ka nagu kadunud ka kukkunud ka üle serva. Ja sattusin kummalisel kombel just täna hommikul hoopis midagi muud otsides sattusin Jaak Tombergi doktoritööd avama ja millegipärast koha pealt kus oli kirjas. Aare Pilve, Jaanus Adamsoni omavaheline kirjavahetus Erkki Luugi ornitoloogi pealehakkamise teemal. Ja millegipärast mul tuli Erkki Luugi ornitoloogi raamat pähe, et, et see võib olla nagu justkui mingisugune noh, nagu mingi nagu mingid vennad elavad eri aegadel, aga on nagu mingid vennad. On küll selles mõttes jah, see klapib, sest et ma isegi ütleks, et ornitoloogi pealehakkamist võiks vaadata põhimõtteliselt kui nendesamade riba raamatute nagu järge või ütleme siis sellist noh see on nagu samavoog või mingisugune edasiarendus, mis korjati ülesse. Noh, ma arvan, et luup muidugi on neid raamatuid näinud tõenäoliselt, aga isegi kui ta ei ole näinud, siis see üleskorjamine on kuidagi märgatav, et ta võtab üles sama meetodi, aga muidugi ta lahendab seda kuidagi hoopis teistmoodi. Ja see anonüümsuse komponent ju ka, sest ornitoloogi pealehakkamisel, nagu seal oli ka välja toodud Jaak Tombergi tekstis siis luuki ei ole seal kaane peal ja nagu välja tuli, siis luuk pidi ennast seostama raamatuga. Kuigi ütleme, kitsamas ringkonnas oli see loomulikult teada seal luugi raamat, aga ta ei, ta ei esitanud ennast selle autorina ja ta pidi ennast seostama selle raamatuga alles siis, kui talle taheti auhinda anda kas siis miskit kujukest või midagi muud, siis ta pidi olema autor Erkki Luuk, kes läheb ja võtab selle selle auhinna vastu. Aga raamat oli, raamat liikus jah, sellises anonüümses voos rohkem ja no need need loomulikult ka on liikunud siin on küll me ju saame esid otsides vist põhimõtteliselt kätte ikkagi, kes midagi teinud. Ja siin on vähemalt nendel, mis mina kaasa võtsin, on küll täiesti nagu olemas ja kusjuures siin on isegi kirjutatud, et raamat ilmub Kultuurkapitali toetusel. Kahe maine kirjastus Talmar ja Põhirühmitus. 14. Nojah, siit ka, näe, me võime siit võtta sisukorra, kus on kõigepealt kohe kirjutatud sisukord rikutud ja siis siin all on kirjas Mait Laas. Ühesõnaga noh, see tundub nagu selline praegu nagu see, kuidas, kuidas psühhoanalüütiliselt väljal konstrueeritakse sümptomit, ehk siis see kõigepealt on kirja pandud, et sisukord rikutud ja seejärel on ongi sisukord rikutud selle peale kleepimisega, et justkui rikkumise järgmine on juba ette olnud ja selle tõttu see ei ole enam mingi päris õige rikkumine, see on juba mingi häirega rikkumine. Ühesõnaga selliste mõneti võib öelda, et need raamatut toodavad selliste skisoidsus Kirjanduse üldisel väljal nad, nad on, nad on veaga, nad on häirega. Noh, see viga ei ole, see viga ei ole midagi, mida me saaksime otseselt näpuga näidata, kus see viga on. Aga nad kogu aeg loovad sellist nagu kõrval kõrvalliini või midagi, midagi muud, midagi, noh, jah, sellest oli juba juttu, midagi ebamäärast, aga sellega nad annavad ka söödab. Ühesõnaga, nad söödavad ette sellisele korralikumalt kirjutatud kirjandusele mingeid võimalusi, mis võivad avaneda just nimelt selliste raamatute vaatamisel. Sest noh, minu põhjus, miks ma ikkagi need raamatud niimoodi välja tooksin, ainult see, et mulle lihtsalt meeldivad sellised serva taha jäävad asjad. Ma, kui ma mõtlen nagu noh nagu ise mingisuguse teksti konstrueerimise peale raamatu konstrueerimise peale või siis ma mulle tundub, et ma nagu mingis osas jagan seda meetodit just nimelt seda meetodit niimoodi, et kuidas seda tegema hakata, kuidas konstrueerida juhuslikkust, mis vabastaks sellest ootusest. Loomulikult, et miks ma tuletasin enne meelde Jaak Tombergi vahendatud Aare Pilve Jaanus Adamsoni kirjavahetust luugi teemadel seal oli ju väga selgelt välja toodud, et luugi äärmiselt oluline eripära on lause ühesõnaga tema lause, mille puhul on sees mingi häirega komponent. Ühesõnaga noh, näiteks midagi stiilis, et väljal müttab lind nagu eraldi olev objekt. Noh, ühesõnaga, kus on ühendatud siis noh, luugi puhul noh, me oleme seda mudelit näinud suhteliselt sageli, kus ta ühendab mingisuguse, äärmiselt Ruraalse talupoeglik või mingisugusele tööriistale mütsile, Veriidele või, või kündmisele või millelegi sellisele viitava ühelt poolt ja siis ta ühendab sinna külge teiselt poolt mingisuguse noh, põhimõtteliselt nagu keelefilosoofia vallast tuleva konstruktsiooni, mis ei tohiks omavahel leida nagu mitte mingisugust kokkupuute pind, aga ometi nad nad ühenduvad ja sealt tekib veidrus, see veidrus, mis paneb meid lugema märksa tähelepanelikum alt. Me hakkamegi lugema lauset, mitte enam mitte enam juttu, mitte enam lugu, mitte enam raamatut, vaid meil on lauset ja isegi Me loeme lause üksikosa ja selles raamatus on ka pidevalt selliseid asju, kuigi need, need ütleme, nendes raamatutes siis mitte selles raamatus noh, me võime lugeda ilusasti järjest, aga me võime lugeda lause kaupa mõni lause on nagu tavaline. Siis tuleb kusagil lause, et kuidas ühe nokaga lind lendab ja nokib teri mis ilmselgelt on ju noh, ta ei saa tõenäoliselt korraga lennata, nokkida, teri, rõhutada linnu puhul seda, et ta on ühe nokaga, noh ka see on kummaline, et see sellisesse lause lugemisele sundivast koormuse asetuses, minu meelest on ka väga-väga tugevad sarnasused enne 14-l ja luugi ornitoloogi pealehakkamisel ja mõningatel teistel. Eks noh, see on umbes niimoodi, et sa tahad neid raamatuid kuidagi hinnanguliselt midagi nende kohta öelda, kas tunne, nagu laseb need paberid läbi paberihundi? Eks sinna midagi peale tavaliselt sealt midagi nagu ei leia. Aga sa võid leida nagu mingisugusel lause, eks ole. Et lause ongi noh, selline, mis nagu paneb ennast nagu tähelepanelikult nagu lugema või siis tegelikult võib ka neid raamatuid võtta ka sellisena, kui noh, et ongi need mingid vanasti mingit taluperemehed võtsid piibli, eks neil ei olnud nagu midagi, noh, mingi mõte vaevas neid, siis nad võtsid piiblileid suvalisest kohast lahti, panid näpu peale, lugesid lauset, eks ju, et siis lugesid lause ära ja siis mõtlesin, et mis lausena neile ütles, et seal on midagi hästi sarnased olla. Mulle meenus sellega üks Salme Reegi lugu. Põhimõtteliselt need raamatut toodavad sellise sellise loo juhtumise lugemise võimalikust või olukorda, kus just nimelt kuhu sobivad just nimelt sedasorti lood ja loo lugu oli pärit Salme Reegi lapsepõlvest. Et Ta ütles, et tal oli lapsepõlves selline huvitav sõnakombinatsioon, mille üle ta väga palju mõtlesin, et mis see küll võiks olla. See sõna kombinatsioon oli refrääni. See kõlab juba ise väga kummaliselt, kui seda öelda, see tõesti paneb mõtlema refrääni ja siis ta ei saanud sellest väga-väga kaua aru, kuni noh, ükskord väga palju aega hiljem selgus, et et asi oli selles, et nad laulsid poose Bahrain i ehk siis noh, põhimõtteliselt tolleaegset vist tsaaririigi hümni ja, aga tema ei kuulnud sealt nagu kõiki neid sõnu välja ja see, mida ta välja kuulis, oliseks refrääni. Mingi imelik asi, sihuke, täpselt selline vigane koht keeles, mis on palju huvitavam kui kõik kõik selged, terved kohad. Aga üks mõte, mis meil siin saates on ikka kogu aeg nagu olnud või kus kurss on olnud, on see, et et noh, kuidas neid raamatuid tänapäeval uuesti lugeda ja tegelikult ka muutunud on ikkagi juba noh, umbes mingi 15 aastat, 20 aastat vanad. Et, et kas on mingisugune kontekst või mingisugune tähendus nagu ajas muutunud. Et noh, ma mõtlesin ka muidugi kohe selle ka selle Erkki Luugi teksti peale aga et Ma ei tea, kas seda küsimustesse saabki küsida, et, et kas nende tähendus on kuidagi muutunud või? Ma arvan, et nad on, nad on ikka selliseid mikrotähendusega raamatut ka, et nad on ise väiksed ja, ja siuksed kaduvad ja laiali lendavad, ära ununevad ja nähtamatut nende tähendus. No selles mõttes sa ütled täiesti õige, on see, et võibki olla peaaegu et võimatu öelda, et noh, et kuidas nende tähendus on muutunud, sest et nad võib-olla nad ei kannagi nagu mingit sellist tähendust minu meelest selle saaks teooriaga neile ju luua, aga keegi pole seda teooriat ju teinud. Neist on küll kirjutatud pärast veel ja minu meelest on isegi kui need raamatuid, mis nüüd sinu ees on siin need need frits ja nimetanud ära Marianne Marianne ravipress siis Mait Laasi net. Ja siis Paavo Matzini interlineaar ja sinu käes on veel. Üldjuhul kui peaks olema siin minu ees ja siis on veel manöövrite aeg, et minu meelest nendest, kui olid need nett press ilmusid siis nendest küll juba Vikerkaar kirjutas, et siis nad enam ei olnud nii väga nähtamatud, nad olid ikka täitsa teadvustatud siis juba. Aga aga ega jah neile mingisugust tähendust konstrueeritud küll ei ole, et ma arvan, noh, ma ütlen isegi, et ega ma ei ole neid ka ju läbi lugenud, tähendab ma puht noh mulle tunduks nagu mõttetu hakata neid raamatuid niimoodi lugema, et ma hakkan otsast lugema, loen lõpuni, mis rumalus see oleks, avan neid aeg-ajalt siit-sealt, noh, muidugi ma võiksin siin jätta ütlemata, et nii teen ma kõigi raamatutega. Et see on võib-olla lihtsalt minu eripära, aga nende raamatute puhul tunnen ma, et ma teen seda täiesti õigesti, et nii tulebki teha. Ja ma mõtlesin veel seda, et kui, kui see tähendus noh, et kuidas siis nüüd nende tähenduste, nende sisu on muutunud. Et kui seda raske öelda, siis minu peas on olnud peaaegu algusest peale, kui nad ilmusid välja üks suur kolmnurk, kuhu nemad asetuvad ja minu meelest see on nüüd küll täiesti noh, minu isiklik konstruktsioon, ma ei pretendeeri sellega mingisugusele kirjandus ajaloolisele tabamusele. Mulle tundub, et selline noh, nagu nagu servast välja liikuv luule või ütleme siis noh, ütleme kirjutus, kirjutus, mis, mis ei asu kesk keskpinnal, vaid mis on kuskil nurgas servas ja mis genereerib väga jõuliselt midagi, midagi uut ja midagi algselt raskelt äratuntavat, mida me hiljem tunnemegi tema mikrokontekstis ära siis mina asetasin selle kolmnurga enam-vähem niimoodi, et kolmnurga ühes tipus on Kivisildnik kolmnurga teises tipus on Hasso Krull ja kolmnurga kolmandas tipus on N 14. Ühesõnaga, nad kaaluvad selle kolmnurga peal kõik või see kolmnurk panna keskelt niimoodi tasakaalu keskmesse seisma siis üks äärmiselt huvitav kirjutuslik tegevus ja äärmiselt huvitav tekstiloome toimub selle kolmnurgakõikumiste käigus, kuidas tekst võiks voolata nagu ühelt servalt teisele, et noh, saaks isegi moodustada mingisuguse graafi kuidas näidata ja mingite selliste otsinguliste või, või nagu mingit uut, kes uut esitusviisi, uut sisu loovate tekstide liikumist voogamistele kell kolmnurgale, ühest tipust, teise, et kas keegi nahk kaldub rohkem Krulli poolt Kivisildniku poole või Krulli poolt enne 14 poole või siis kuskil seal vahel isegi võiks olla nagu noh, võiks joonistada nagu selliseid spektreid joonistatakse sagedusspektreid mikrofoni teleheliallikatele, et nagu noh, kui palju siis tekst kaldub ükskõik millise suunas nendest kolmest nurgast. Tere, Paavo, Matsin. Sina oled üks inimene, üks selle rühmituse, 14 nüüd või nüüd 14 rühmituse eestvedajatest. Ütle, kas rühmitust praegu ka veel on olemas või on see kuidagi kinni juba või ei tegutsenud? Ei no selles mõttes otseselt nagu rühmitus ei ole teinud uusi raamatuid aga isikud omavahel nagu suhtlevad ja näiteks minu viimase raamatu Schwartzi juures oli ka Mait Laas näiteks abiks. Aga otseselt nagu rühmitus, mingid aktsioone nagu teinud ei ole. Aga räägi sellest rühmituse algusest, et tavaliselt, kui mingi rühmitus välja tuleb, siis on seal ka mingi manifest. Teil olid igasugused oktsioonid, et mis see põhjus oli selleks kokkutulekuks. Noh, see oli nagu 90.-te algus on ju, et kogu see, kuidas ma ütlen sellele nagu taust oli küllalt nagu tühi tegelikult samas nagu ühiskonna noh, selles mõttes, et et tegelikult ilmus nagu raamatuid. See oli selline kuidagi tühi aeg, minu arust nagu 93 või 94. Ja noh, poes nagu käisid siis, ega seal nagu kuidas ma ütlen eriti raamatupoest nagu midagi väga huvitavat osta nagu ei olnud, ma mäletan, et kriitikuna otsisin nagu raamatut noh, et mida saaks näiteks kuskilt Päevalehes kajastada. Siis eriti eriti nagu kätte midagi ei juhtunud ja noh, teiselt poolt nagu ühiskonnas toimusid nagu sellised küllalt nagu suured nagu muudatused, onju et tundus, et tuleks nagu teha mingit nagu võib-olla varasemast nagu erinevaid asju on. Vabadus tuli ka kätte, et juba. Mait Laas oli päris osav sell äkki ja igasuguste trükikodade ja selliste ma ei oska töömeestega kuskil küünlatehases ja et ta pääses igast kummaliste liinidele kokkulepetele nagu lähedale, et et kõik aeti nagu niimoodi hästi nagu lihtsalt. Et need esimesed raamatut nagu sündisid nagu noh, sisuliselt põlve otsas on ju näiteks kahte muinasjutt Toometel mis ilmustades 95 kiletada, siis. Me kiletasime seda ise. Ja kuskil küünlavabrikus umbes. Ja need riba raamatud, need ongi tekkinud esimesed nendest laojääkidest. Jah, need olid nagu serval, mis tavaliselt lõigatakse raamatute puhul nagu ära. Ja et Me vist või oli see ego ja mõju siis see oli minu teada mingi lasteraamat, oli mille, mille, mille servale siis sai nagu trükkida. Ja ega ta nagu koheselt alguses tegelikult noh, meie jaoks võib-olla ei olnud nagu nii avangard või selles mõttes, et et kui seda esimest saadud näiteks vaadata, siis noh, ega selle kuule tekstid veel ei ole nagu mingi pöörleva avangard. Et seal on Marko Mägi ja need on küllaltki siuksed klassikalised luuletekstide, mida oleks saanud tollel ajal kuskil, ma arvan sirbi luule leheküljel avaldada. Aga noh, vorm oli nagu vorm oli siis nagu selline uus. Ja sealt tuli nagu selline põhimõte, et et et noh, ega, ega me nagu mingite ajakirjade või sellist Mei nagu ei üritanudki väga avaldada kuskil. Et ma mäletan Maithi kunagi sellise võrdluse, et kui lased nagu kivi kukkuda basseini, siis lõpuks need ringid nagu hajuvad ruudukujuliselt on ju. Et noh, siiamaani, kui vaadata näiteks mingid tekstides vaescoloe näiteks kas või vikerkaart või loomingut, siis tihtipeale mõtlen, et mingi mingi tekst võiks ilmuda nagu omaette raamatuna tegelikult kirjas sellele et ta võiks olla mingi kujunduseks anda nagu väga palju juurde tegelikult või kuidagi väärtustada ajakirjad ikkagi kuidagi teevad asjad nagu 11 sarnaseks või. Aga Paavo, mõtlesin, ütle seda ka, et, et kas see nii-öelda, see teistsugune, alternatiivse sisu tekkis hiljem sinna juurde, sest mingid tekstid ongi ju täiesti nagu nagu pöörased või arusaamatud või, või noh, nad ei nagu justkui justkui ei pretendeeri sellele, et nad on tekst. No ühel hetkel ikkagi tuli see tunne tõesti vaata nüüd nagu asjad selles mõttes toimivad, et et meil käib nagu sellest jagus, võtan vormis nagu jõud üle, onju et oli, oli juba välja mõeldud see mudel, et saab nagu näiteks sinna servadele trükkide Anni oli juba olemas mingisuguseid kontaktisikud kuskil trükikojas on ju. Ja kõik nagu sujus, et noh, siis sai nagu keskenduda rohkem nagu sisule, et ma arvan, see kaks muinasjutus sõi 1009 95 nagu et see oli küll. Ta on juba nagu sisuliselt ikkagi nagu, nagu avangard. Et noh, me üritasime seal vähemalt teha mingeid asju, ütleme noh, selles mõttes avangardi asi on, et ega see on niisugune, kell on ju palju-palju asju ennem ära tehtud, aga aga et et need asjad nagu unustatakse tihti ära, noh, et selles mõttes proovisin selliseid asju, et mingid read näiteks on pooleldi näha, poolelt ei ole on ja ja, ja, ja või üleüldse näiteks see, et noh, et trükkida mingil ühel leheküljel ainult üks sõna nagu Maitagi seal ja siduda rohkem nagu visuaal visuaaligane. Mingit lugu on ju, et, et noh, see eks eks need kindlasti on nagu varem ka tehtud, aga see ongi, et see avangard on nagu selles mõttes nagu igavene nähtus on ju, et et ma arvan, et praegu võiks neid jääd nagu jälle teha, on ju et vahepeal unustatakse mingid asjad, raha on ju. Ja noh, siis tuleks nagu jälle teha nagu sellist mingisugust avangardil, onju et selles mõttes ma noh, on küll sihuke avangardi kell on ja kes teeb midagi esimesena? See on päris kummaline, et noh minul näiteks on kolm seda riba raamatut olemas, noh, neid müüdiga poes ma arvan, et praegu poes neid kuskilt enam juba aastaid ei ole võimalik osta ja raamatukogudes on neid ikkagi väga-väga vähe või noh, väga valikuliselt ja ausalt öeldes on ka väga raske neid kuidagi nagu otsida ka Andreas vee, kes nüüd rääkis just nendest riba raamatutest omal olid mingisugused, mida mina polnud näinud ja noh, sellist ülevaadet ei ole ja nad on just nagu, kui kuidagi kaduvad või et kas see on ka nagu üks põhimõte teile olnud või, või see on lihtsalt niimoodi juhtunud, et, et nad on kuidagi just nimelt lainetus lainetuse lõpuks on pinsile No, ma arvan küll, vaatad, et tegelikult me sellel hetkel ikkagi nagu suhteliselt maksimaalse, et noh, nagu silmapaistva nii palju kui me jõudsime, siis ma mäletan Maitegi, kas see viskaks muinasjuttu, vist oli egoyaleme mõjula juba tegi sellise lambiga, kuidas ma ütlen nagu kummalise armatuuri nagu, nagu mingile nagu põrandad, lambi või mille all oli nagu raamati üleval oli nagu lamp põles ja ta suutis rääkida, et näiteks seal draamatutele, vastasel raamatupoes oli seal nagu akna peal ja öösel ka seal lamp nagu põles ja raamat oli seal nagu eksponeeritud. Niimoodi. Jaa absoluutselt, kusjuures neid raame peaks seal kuskil paar tükki nagu alles olema. Et noh, et selles mõttes me tegime nagu nagu mingi pool nagu maksimumi kindlasti. Aga noh, ma arvan küll, et et, et anda nagu tagant ikkagi on hakatud võib-olla kuidagi noh, tollel ajal ta ikkagi mu, ma ei tea, ma ei saa öelda, et ta nüüd nii ebaharilik oli, aga seda peeti võib-olla pigem nagu kirjanduse inimesed pidasid seda võib-olla kunstiprojektiks on ju kunagi rühmitusest osavad nagu kunstitausta ja ta jäi nagu selles mõttes nagu mingil kujul jääb õhku. Et, et hiljem, kui tuli see 97 98, kui tuli interlinaaria Simonjan ära või press ja Mait lainet, mis koosnevad ainult nendest ametinimetustest. Et siis juba noh, see ilmus juba Kultuurkapitali toetusel, on. Et noh, et tegelikult see eritena rida oli nagu selline, et algas küll nagu, ütleme nagu eikuskilt nagu tegelikult. Ja noh, lõpuks siis juba siis neid noh, see laasi net on ju. Ja see intel minul minu interlineaar ja Marianne ravi Press 1009, kaheksa, et noh, need olid küll nagu sellist raamatut, et, et siis me seal, kel on riba, aga kaaned on suured. Et see nagu on juba selline noh, manifest, statsioone on ju põhimõtteliselt oleks pankade suure raamatuonju. Et see ei ole nagu noh, seal on nagu see kuidas võtta see arendatud nagu lõpuni või ta on juba nagu mingi nagu sümbol nendele raamatutele, mis enne Aga kas, kas libaraamat iseenesest kui noh, selline nähtus et on selles midagi kontseptuaalset lisaks nagu sellele, et noh, lõpus te ju saite nagu raamatuid välja anda, et, et see ei olnud lihtsalt mingisugused olude sund Ei noh, seda küll ei noh, selge see, et, et et esiteks sai seal nagu proovida mingi kujunduselemente, näiteks vaetajatele interdinaaria puhul üritasime Maiduga teha nagu sellist Mait üritaski kujundada ühte sellist mõtet, et esimesed lehed, ma ei tea, kas seal kümmekond Lehtava toimub nagu lennuk nagu lennuk, maandumine või imelikult niuksed mingi mingi muster, mis tuleb aina lähemale nagu jah. Et ütleme, noh see nagu ikkagi teha selliseid asju, mida noh, mina, pold nagu kuskil näinud või, või noh, see oli sihuke täieliku vabaduse tunne ikkagi. Et ega me noh, nagu selles mõttes väga ei lootnudki, et nüüd nagu kuidagi nagu väga populaarseks saab või või midagi või midagi sellist. Et ta oli ikkagi täieliku vabaduse tundega tehtud. Tänases saates rääkis riba raamatutest rühmitusest N 14 Andreas vee ja Paavo Matsin. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.