Keskööprogramm tere õhtust, siin mari tarand, et juhatada sisse tänane kirjanduslik Keskkava. Keset varasuvist kiirust käisid raadiomajas Eesti omanikud, Tatari Instituudi teatriõppe üliõpilased, et salvestada oma esimesi loomingu katsetusi. Tegemist on lavakõneeksamitööks valminud paladega ja kõik need on soome kirjandusest. Üliõpilasi juhendas Tõnis Rätsep. Meie kava alustab Kristo Toots Eino Leino luuletusega. Edasi tuleb buss ise. Eide lugu Elvin Kaljula esituses. Siis Undo Seppele proosat esitab Kaido rannik. Kristo Toots loeb penti Haanbe novelli jutukus Leena krooni pala. Tainaron posti teisest linnast esitab Merle kriis. Ja kirjanduslik kava. Lõpeb Eeva Eensaare. Laulu- ja kitarrimänguga. Õpeta minule päikene nissan lauliku ülimaks õnneks. TEE NAGU MINA paistavaid lauliku õnn, see on anda. Pilved mu päikese peidavad, kuidas ma nõnda saan anda? Tee nagu mina paistavaid mustemegi pilv sellest taandub. Hanged katavad kogu maa tühjama rühmani, rassi. Tee nagu mina paistavaid sulavad, suuredki, hanged. Aga kui rahvas mind taganeja, kas ma siis samaga vastan? Tee nagu mina paista, vaid süttib, sest sedagi külmem. Ta on kõige auväärsem naisterahvas sellel maal. Kõigepealt on kaljune ja karm maa tema hoole läbi hakanud kihama bussiste rohkusest. Suurema osa oma priske nooruseajast on ta käinud kandvana, jalad harali ja kõht tõotavalt punnis. Tema kõige õitsvam eluiga on olnud tulvil lastel lällutamist ja kisakuist sutamist ja määrdunud lappide lehka. Ja siis täitus Aja jooksul bussistega sele tuntud hõimuga, kelle kirve hoopidest ja saesahinast Soomema metsad kaiguvad sellesama suguvõsaga, kes on läinud ka mürisevatesse suitsevatesse ja haisvatesse tehastesse, keda on jätkunud kangelasena, plangemaga, Isama sõdades, milles otsiti paremat piiri. Laia vägev on bussiste sugu ja see bussis eit on olnud mõjuvaks teguriks selle soo suurendamises üle tosina bussisõit. See ei ole sugugi väike saavutus sellel alal ja enamus neist on tervet ja kanget tõugu emasse. Ja muidugi isassegi bussise taati, kelle Sõrve ja saekõpla ja labidajõul väikeste bussiste parv kasvas ja tugevnes. Kuid eks siin läinud naistki vaja üsna esmajärgulist naist. Bussiste kasvatamiseks oli vaja palju asju, nii palju, et ühe joonega, neid ei arva äragi. Mõnigi pudrupada oli tarvis keeta ja niisuguste puudega kiiruga metsast korjatud risu ja mädanenud kännutükkidega, mille kohta võis öelda üht ja teist, kui tuli ei hakanud põlema. Ja niisugusel koldel, mis ajas suitsu sisse, kui risu viimaks lõigi lõkendama. Mõnedki auravad kartulid kulusid, sest buss siis tal oli suu, kus kähises ja kus tuli välja võimsat hääle vägegi, mis maailma täitis. Mõnigi kord jõudis bussisema musta kohvikannu sangast kinni võtta. See oli ainuke asi siin onnis, millel oli toreduse lõhna juures. Ja peale mõneteistkümne põhjatu bussise suu oli siin veel lahut, sünge ja pime ning umbnagu koobas, kus paar-kolm lehma konti mäletuses ja mõni lammas haledalt mäegis. Näidki tuli sööta ja harida, sest need olevused andsid piimatilga väikeste bussiste kruusi. Siis jõudis ta veel Kraasida ja kedrata, vokki tallata, noorim bussinen süles, rind suus siis paikas ja parandas ta kõigepealt bussise taadil ja hiljem suuremaks kasvavatele bussistele, keda oli vaja tööle saata Soomema pakases talvisesse metsa. Väikestel bussistel ei olnud muud kui särgi räbal ja püksi närud, milles nad jõudsid küll nii palju külmale vastu panna, et nurga taha sibada. Ja siis bussiseid pesi pesi pärast pesu pesemise lõpugi, lapse mähkmeid ja muid riidetükke esilarises riider nartsud, lirtsusid käte vahel, mis olid karedad ja lõhenenud. Sedagi tööd oli küll ja küll. Bussised on niisugust tõugu, kellest tuleb palju higi ja mustust. Ja siis pühkis ta onni põrandagi puhtaks kulunud palgid, millest kõvade oksad välja ulatusid kui pungist silmad. Sest ükskõik kui raske elu vahel tunduski bussis eit ei kaotanud kunagi usku, et rohkem on ikka paksu kui vedelat. Ta tegigi oma väliseid töid lageda taeva all. Niitis, riisus heina, murdis vihtu, küürutas kartulimaal kraabiga ja lõikas sirbiga odrapõllulapil, mis oli küll ainus nii suur, et eit võis selle oma seelikuga kinni katta. Ja siis korjas ta tuli ise kiiruga hao seljatäie ja kiirustas hurtsiku juurde, kus väikesed bussis karjusid. Ja ega sellest kõigest olnud veel küllalt. Ta jõudis käia ka võõral tööl teenimas, sest väikesi bussiseid oli tõepoolest palju ja nendes uudulit põhjatud bussis eit töötas luude põldudel, pesi jõukamatele pesu, jõudis Villu klaasida, korjas marju ja kiskus pajukoort. Toimekas bussiseid, kraps ja kärmas ja kõnekaski oli koore metsas üks kõige südikamaid kujusid, keda sellel maal nähtud. Tamurdis paju pooleks kiskus oma kõvade küüntega lahti tulnud pajukoore ära, kui naha helevalgena jäid kooritud põõsad maha ja väikesed räbalates ja märgade ninadega bussised aitasid ema, kes kiskus koort ja kirus. Onni juures ootasid kõige väetimad, kui ema koore kandamiga võsa äärest välja ilmub ja kui ta tuli ning kooretaaga maha pani, siis tõstis ta veeämbrituppa ja hakkas imetama. Niisugune naine oli ta sel ajal, nii et rõõm oli näha. Ta oli kogu suve läbi paljajalu ja käis nii veel siis, kui maa oli juba kahutanud, sest tema jalgadele olid kasvanud nii paksud tallad, et pargi tõrrestki ei tule paremaid. Ta võis paljajalu käia, sügisel jälgi kirve, Kons käes läbi jää, luts, tagudes bussistele kalasuppi keeta. Selline ema oli bussis teema ja peaaegu kogu aja kogu oma lopsaka naise põlve käis ta kandvana, jalad südikalt harali, kõht tõotavalt punnis. Kogu aeg ta imetas. Peaaegu lakkamatult käis ta suu, tema soome keel kõlas ilmekalt ning keset laste sünnitusi ja töö rühmamisi naeris ta heledat naeru soome vaesuse vürtsitamiseks. Öelda, kui et tema tööd keetmisel ja küpsetamisel, pesemised ja paikkamised on niisugused asjad, mis kaovad ja haihtuvad. Tema kistud kooretki on ammu kõdunenud parkali toobris ja neid taldumis vaese elupark kandis bussis eide paljastele jalgadele ootab sama saatus. Kuid rohkem kui tosin bussisõit on siiski teine asi. Nemad elavad. Mõnigi mehine kirvelöök kõmatab palgi sisse Soomema ääretutes metsades. Tri Juhana oli tõepoolest niisugune mees, kellest öeldakse, et ta oli seda sort. D mees. Juhan oli juba poisikesest peast merele läinud ja purjetanud ühtejutti 30 aastat. Aga kui ta lõpuks koju tagasi tuli, ei võinud ta kuulata, et merest üldse räägitaksegi. Isegi kui järvenegi hakkas röökima. Kodutalus, õppis tama töö selgeks ja temast sai päris töömurdja, sest ta oli tugev mees ja pidas lõpuks üksipäini tervet pere üleval. Kõik tööriistad tegi ta ise ja need olid poole vedusamat kui teistel. Tema reha pea oli näiteks süld laipulgad, kolmveerand Tarssinad pikad. Kuidas sellega heina loogu kokku tõmbas, kogunes säherdune Kahamus, mis ainult hädavaevu mahtus kandeviitsale. Hea ja hakkaja mees oli, aga suupruukimise viis oli tal isevärki. Ta rääkis alati karjudes. Oli ta siis teistega juttu järjel, jõmises üksipäini, trumpis ärkvel või vähkris unes ikka kajast, tema suust sisuke lõugamine, et lähemal olevad akna ja uksepiidad pidid lõhkema. Sellest tema kombest ei saanud keegi aru, ainult pandi suuresti imeks, et millest säärane kisa kui Juhan Oliverstade taga metsakolka nurmedel kündmast tõid, tuult külastasid tema rääkimist, justkui oleks sõjavägi liginemas. Kuidas heinamaal aeda tegi, tiirutasid harakad Sparvest tema pea kohal ega julgenud maha laskuda, kui ta tanumal kellegagi rääkis, keerutust teine veel nädal aega pead ja kurtis, et küll aga puhus mees kõrvad pilli lööma. Ei teatud tõesti, mis pärast Petri Johanna Karjus. Aga siis jäi ta raamatuks, oli teinud liiga palju tööd ja pidi lõpuks tuppa konutama jääma. Iseloom ei lasknud teda siiski laisalt paigal püsida, vaid ta hakkas mööda külasid käima. Esiotsa ta õieti ei leidnud, millega oma pead toita, aga siis mõtles ta välja veidra viisi. Juhana hakkas nüüd küsima ja otsima talusid, kus olid kurte inimesi. Sinna läks ta sisse ja karjus kurtidele kõik teadaolevad värsked uudised ja sündmused ette. Talu muidugi söötis-jootis säherduste meest, kes tõi meelelahutust umbkõrvasatele, daatidele ja ehitadele. Nii kivikõva kuulmisega inimeste ei olnudki, Petri Juhana poleks saanud neile asja selgeks teha. Lõpuks sai Juhan on nii kuulsaks, et teda nõuti isegi mitme kihelkonna taha ja mindi kas või kaklema, kes saata kaasa Küütida. Nimelt on taludes kurtide käest palju küsida, iseäranis niisugustelt, kes hakkavad surema ja jätavad pärandust maha või kellel on meelest tähtsaid teateid piirimärkidest ja vanadest suu sõnalistest lepingutest. Kurdid olid Juhana vastu õige lahked, sest temal ei pruukinud oma suud nende kõrvaauku toppida, vaid ta rääkis toa teisest nurgast, nagu poleks häda midagi. Petri Johannal oli mitmesuguseid viise, kuidas ta oma hääle kõvemaks sai teha ja tal ei pruukinud ilmaski kõnetoru kasutada. Sellepärast saidki kurdid tema sõnadest nii selgesti aru, et toru ei pläristanud sõnu laiali. Kui talus oli täiesti kivikõva kuulmisega taat või eit, kes ainult totralt silmi pilgutas, kui Juhana oma esimesed sõnad lausus, võttis Mul endal kukla pealt kinni ja pigistas mingisuguseid närviniitide otsi, nii et hääl Partsas hoopis uue jõuga välja. Võib-olla näpistas ta endale mingit valukiudu, Ethani uskumatult valjusti röökis. Siis oli aga hääl juba niivõrd vägev, et unka haugust hakkas liiva põrandale jooksma, nii nagu juhtub saunas, kui on visatud säärane leil, mis ajab seinapalkide vaigu silmad keema ja virutab laelaudadele praod sisse. Nüüd ei pilgutanud kurtena totralt silmi, vaid noogutas mõistvalt pead, et või niimoodi või sedaviisi on lood ja palus agaralt veel uudiseid pajatada. Aga siis oli Petri Juhana kord kutsutud tallu, kus oli nii umbkurt, vanamees, sihukest ei olnud enne nähtud. Vanamees oli pealegi niivõrd imet, ei seletanud rääkija suu liikumist. Küll teatri nõu, teadis tagahmas oma kuklavalu niitidest kinni, pigistas neid ja hakkas juttu kupatama. Palju rahvast kogunes niisugust imeasja pealt vaatama. Aga varsti pidid kõik jalga laskma, sest kellelegi kõrvad ei kannatanud säärast koledat häält välja. Kui umbkurt teatri kahekesi olid jäänud, lausus kurt vanamees. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karjum, Magaaton muidu kõrvakuulmise. Ah sa siis ei olegi kurt? Ei. Olen vale, kurt. Nii mõnus on rahuga kuulata, mismoodi inimesed sõna sõnnikut Songivad. 10-l aastal ei olema rohkem rääkinud kui needsamad sõnad. Nii et olen ka võlts tumm. Ma ei tihka ennast segada säherduste sõnniku vedamise hulka, nagu seda on rääkimine. Head aega. Ära ütle kellelegi midagi. Pärast seda sündmust jättis Detri Johanna kurdid omapead, sest ta ei tihanud enam nende õnne segada. Alles surivoodil ütles ta oma ainsad sõnad mitme aasta takka ja jutustas lühidalt, kuidas ta oli niivõrd targa mehega kokku juhtunud, et oli selle eluviisid omaks võtnud. Sedasorti mees oli kartetri Juhana kurtide rõõm. Tark mees oli, aga kui kõik niisama targad oleksid, siis ei tuleks elust vist midagi välja. Rumalad sedasi ennast maailma üleval hoiavadki. Targad aga tongivad kõrvale. Kohe kui Honga äike ärkas, kui ta sai oma silmist une kuulistajat helli, selle väikese talu perenaine rääkis puudest õigupoolest olematutest, puudest, küttepuudest, mida ei olnud tikkugi. Täna pidi puude puudus lõppema. Honga äike ütles, puid saadakse, asi oleks saada. On mees, kirves, hobune, jaga mets. Kaasik kui sein ja reedee samuti. Aga Honga Heiki oli väga seltsihimuline inimene ega olnud ka tema jutuaine üksluine. Ta rääkis kõigest, mida vaid sooviti. Tarutas põlluharimist ja karjakasvatust, ennustas ilma ja oli eriline asjatundja hobuste alal. Tal tarvitses vaid tõsta hobusesaba ja ta võis juba sellest seda ja teist ütelda. Ta tuletas mööda läinud aegu meelde ja oli huvitatud päeva sündmustest. Ta oli ärgas, inimene jälgis kaasaega ja nagu öeldud, rääkis, millest tahes välja arvatud see ta kergesti vaesuse ja puuduse üle ei kurtnud. Päev hakkas koitma alles siis, kui ta oli juba mitu kilomeetrit sõitnud ja jõudis neile paikadele, kus küla ja mets ühinesid. Kuid metsa ääres oli talu ja seal ootas hanga Heikid kiusatus. Talu peremees seisis õues ja hüüdis metsaminejale, et tulgu tema uut hobust vaatama. Hongahiki kõhkles. Tal oli kindel nõu metsa minna, raiuda ja viia koju koorem saledaid kaski. Tema mõte oli ükskord lõpetada, puude puudus. Sellepärast, hõikas ta vastu. Ei ole aega. Lähen raiun koorma puid ära ehk tagasi tulles astun sisse. Aga tema hobune oli vana, üks neid kogenud veoloomi, kes oskavad enda kasuks ära tarvitada vähemagi võimaluse, mis puhkust ootab. Kui toonide juttu kuulis jäise vigurivänt kohe seisma, pead näha paljast viisakusest, et peremees saaks rahus juttu ajada. Honga Heiki kiusatus suurenes selle väikese asjaolu tõttu tugevasti. Uued hobused ja hobustega kauplemine olid tema jaoks eriti meeldivad asjad. Ta küsis, milline see uus hobune on ja kellelt see on saadud. Berenes vastase õuelt, et tulgu vaatama. Ja siis on ka Heiki, eneselegi märkamatult pööras tõepoolest talusse sisse. Tallis oldi pikka aega oli tarvis vaadata uut hobust küsida ja jutustada selle vahetamise lugu, kaaluda, kuidas kaup oli läinud. Võrrelda seda teiste eelmiste hobuseostudega, süveneda vahepeal ühe ja teise tuttava hobuse omandustesse ning elukäiku. Siinse aeg läks. Viimaks, kui tallist välja astuti, tuli Honga Heiki jälle tõelisusse tagasi ja tahtis kohe oma teed jätkata. Kuid peremees ütles, et kuhu ta nii kiire on? Toas on kohvikann tulel. Ja kuna Honga heiti tundis end tervena ja käbedana, siis valdasid teda niisugused tunded, et küllap jõuab pelgalt tööd rabada, kas või kui palju. Oli ju alles hommikupoolik. Ta vaatas niisiis kuidas peremees pani külalise hobused rohkesti heinu, alustas täiesti uut huvitavat hobusejuttu ja astus eeskoja poole. Honga äike läks tema järel sisse. Siis oli laialt juttu hobustest ja laadareisidest, kuni saadi kohvi ja siirduti muude asjade juurde. Oli juttu huvitavatest kohtuprotsessidest, metsaga, kauplemisest ja suusaspordist, puudutati arvutuid, asju õuenurgas töötavat Puusepa tantsida, ainet pikaks, ehituskunstialaseks vestluseks. Peremees näis ise koosolemist nautivat ja peale selle oli tal veel teine külaline, veidi võõram mees, kes oskas suurepäraselt juttu arendada, uut kõneainet leida, küsimusi esitada ja kuulata. Honga Heiki unustas täiesti, et oli puid toomas. Poole päeva ajal hakkas ta siiski rahutuse tundemärke ilmutama, nimetas äraminekut, tõusis juba püsti ja kõndis edasi-tagasi mööda tuba, kuid peremees ja teine külaline, kellel ei paistnud mingit kiiret, olevat panita, unustama äramineku, tuues uusi jutuained ja esitades küsimusi, millesse Heiki jäi kinni nagu kalaõngekonksu otsa. Viimaks ta siiski tõusis otsustavalt, võttis oma kindad ja läks. Peremees saatis ta välja, oli pahane külalise kiirustamise pärast ja tõttas paljapäi töömeeste juurde. Nüüd peate teie appi tulema, ütles ta. Meie kahekesi ei saa enam Heikiga toime, ta plaanitseme tahab juba metsa sõita. Tööle. Nüüd sai selgeks, et Honga Heiki oli nimme välja mõeldud viguriohver. Katsealune. Taheti selgusele jõuda tema jutuhimu suuruses. Kas tal üldse oli kuhugi nii kiire, et ta ära läheb, kui kord oli võimalus heaks jutuks kas suudetakse teda kütkes teda palju juttu ja vestlusega nagu joodikut viinaga. Puusepad kahtlesid, kas Heikid saab enam pikemale jutule, kuna teda nähti juba Omaree juures kohmitsevat. Ruttu nüüd kiirustas peremees. Tulge teiegi kohvile küllata, tulete tuppa tagasi, kui talle visatakse jutuotsa nagu köit. Tuldi rei juurde ja kohe tekkis vestlus. Peremees viis Honga hobusele sületäie heinu, et just nagu oleks Heikki siia jäämine loomulik asi. Keegi märkas küsida, mida Heiki arvab sõjast, mis ka tollal oli kuskil maakeral käimas. Oli ju endisest ajast teada, et Heiki on ka suur sõjaasjanduse tundja, kui jutt selle peale läheb. Nii ei hoidnud ta nüüdki küünalt vaka all, liiati kui tema asjatundlikkusele viidati, vaid hakkas seletama, mida tema olukorrast arvab. Ja oli nii asja juures, et tuli täiesti märkamatult koos teiste meestega tagasi majja ja istus tuppa pingile. See läks tal tõepoolest täiesti loomu sunniliselt. Ta ei märganud siin mingit kimbatust, teeharu. Niisiis istus ta pingil ja rääkis. Tal oli hea olla jutt, vestlus see maitses ikka veel ei tulnud talle enam oma hobune meelde ega mäletanud oma hommikusi plaane. Ta seletas usuasju piibli segadusi, liugleb libedasti piiblit, ilmalikele asjadele ja jälle tagasi taevastele. Aeg kulus, õhtuhämarus saabus ja lamp süüdati. Kuid Honga heik ei pööranud sellele tähelepanu. Tema riik ei olnud õieti selles maailmas. Viimaks keegi neist päevilistest ehitustöölistest, kes tuli tuppa ja raputas Lundama mütsilt oli jälle vist tuiskama hakanud lauses ukse olevat naerusui ikka see hange, peremees istub siin. Kuidas on, selle puukoormaga lugu. On ka Heikki tõstis silmade virgus tõelisusse. Lamp põles ja sädelev aknaruudu taga oli must. Pimedus. Nii see aeg kulub, lipsab sul käest? Ei puutena jälle muretsemata. Naerdi peremees ütles, ei Sulvist neid puid väga vaja olnud, kui niimoodi viivitad. Raiumata see puukoorem. Tänagi jäi. Nii see oli, pidi Honga äike tunnistama. Ei olnud enam mõtet pimedasse tuisus metsa minna. Tal oli veidi piinlik, eriti kui ta teiste jutust ja naerust aru sai, et nad olid tahtlikult oma nõrkust pilganud. Kuid ta varjas oma häbi ja naeris kaasa. Läks jälle jutuks ühisest jutu headusest lugu ole, kui seda aga jätkub. Ja neid päevigi idas neid tõuseb, öeldakse. Aga kui ta siis lõpuks läks, sidus hobuse lahti ja hakkas kodu poole sõitma, tühjalt regi kerge. Kuna pimedus ümbritses teda ja tuul ning tuisk rebisid tema aukliku kasukat ja külm kippus kallale, siis valdas teda häbitunne nii tõsiselt, et ta tundis end päris haige olevat. Viletsust, mismoodi pidi minema? Ei, ikka veel puid, ehkki ta oli hommikul nii mehe moodi metsa läinud. Koduõuele jõudnud, piilus ta salaja aknast sisse ja nägi, et ahi põles ja leivad olid kerkimas. Heit oli muretsenud naabrilt puid laenuks. See oli hea küllalt, nüüd saab kuidagi ennast välja rääkida. Hobust lahti rakendades oli tal juba selge plaan, kuidas seda puutoomise reisi seletada. Hoog oli teda tabanud haigusehoog, mis talle vaevaks on pandud ja siis oli välja tulnud, et see kraavinäru, millest pidi puit tuues käima, ei olnud veel korralikud jäätunud. Seal oleks võinud ehk isegi hobusest ilma jääda. On ka Heikki arvas, et väikese valega võib teinekord suuri patte ära hoida. Peale selle oli ka homne päev täiesti sama ahe Abude toomise päev, kui tänagi oleks olnud Kuues kiri taina ronis, on nii mõnedki asjad teisiti kui meil. Kohe esiteks tulevad meelde silmad. Paljudel siinsetel elanikel kasvavad need nimelt nii suureks, et katavad tervelt kolmandiku näost. Kas see teeb ka nende nägemise teravamaks, seda ma ei tea, kuid oletan, et nad näevad oma ümbrust mingil moel teisiti kui meie. Peale selle. Nende nägemisorgan moodustub lugematutest nägemisPrismadest, millel läätsed helgivad päikesepaistel nagu vikerkaared. Algul piinlesin, kui sattusin niisuguse isikuga vestlema, sest kunagi ei saanud kindel olla, kas ta vaatas mulle otsa, kui minust mööda. Enam see mind ei häiri. Tõsi, on neidki, kelle silmad on väikesed nagu täpid aga siis on neid palju otsa ees tundvate tipus isegi seljal. Samuti kui silmi võib taina Ron lastel ka jalgu ja käsi olla mitu paari aga minu meelest ei paista nii, et nad seepärast jookseksid kiiremini kui meie või jõuaksid oma elus rohkem ära teha. Mõnedel on küll kõhu all hüppehark, mille nad võivad vajadusele vallandada nagu kangi tõugata end selle abil ettepoole koguni mitmeid kümneid meetreid. Tundlate ja Suiste vibutav mets tänavail tipptundide ajal on võõramaalasele muidugi iseäralik, vaata pilt aga kõige raskem on harjuda ühe teise nähtusega, mille pitserit enamiku linlaste elu kannab. See on moone kujumuutus. Ja vähemalt mulle on see nii üdini võõras, et sellele mõtleminegi tekitab ebamugavustunde. On nimelt nõnda, et siin elatakse kaks või mitu järjestikust elu mis võivad olla üksteisest täiesti erinevad. Kuigi järgnev areneb mulle arusaamatul viisil eelmisest. Meiegi ju muutume, ent väga pikkamööda. Me oleme harjunud teatud püsivusega. Ja enamikul meist on suuremal või vähemal määral kindlana säiliv isiksus. Siin on asjad teisiti. Mulle on jäänud mõistatuseks see, mis õigupoolest on sidemeks kahe järjestikuse elu vahel. Kuidas saab isik, kes muutub nii täielikult end enam väita olevat mingis mõttes seesama, kes enne mil moel ta võib jätkuda. Kuidas ta saab mäletada? Siin võid kokku põrgata tundmatuga ja ta tuleb sinu juurde nagu vana tuttav ning hakkab meenutama mingit hiljutist lõbusat juhtumit, mille te justkui oleksite koos läbi teinud, kui küsib, millal naerata ja vastab siis, kui ma olin veel teine. Ja võib üldse mitte selgusele jõuda, kellega sul on au vestelda sest nad vahetavad sageli põhjalikult nii hästi oma suurust, välimust kui ka eluviise. Siin on neidki, kes tõmbuvad täielikku eraldatust tervelt seitsmeteistkümneks aastaks. Nad elavad tibatillukeses kambris lihtsalt mingis kestas. Ei kohtu kellegagi, ei käi kusagil. Isegi vaevalt söövad. Aga ükskõik, kas nad siis seal magavad või valvavad. Nad muutuvad kogu aeg ja minetavad selle kuju, mis neil varem oli. 17 aastat. Ja kui lõpuks koidab seitsmeteistkümnes kevad, astuvad nad oma eraku koopast välja suurde päevavalgusse. Ja algab nende ainus suvi, sest sügisel nad surevad. Aga suve läbi aina peavad oma pidu. Milline elu. Kas sina mõistad seda? Aga vahetevahel tunnen pisikest kadedust kui võiks tõesti kägarduda nukkumis kambrisse unenägusid igatsemata, teades, et kord kevadel võid astuda maailma palge ette uuena värskena, vabana minevikust. Kõvasti nüüd jälle mu pea on raske ja ma arvan, et tuleb äikest. Mõtlen võimalikele põhjustele, miks sa ei vasta ja neid on mittu. Kas sa oled surnud? Oled ära kolinud? Linn, kus elasid, on ehk maa pealt kadunud. Ja kas ma võin usaldada taine, roni posti, kes teab, kus tagahoovi prügihunnikul minu kirjad mädanevad. Või on nii, et sa seisad oma lävematil ja veeretad mu kirja käes? Veeretad ja paned selle siis avamata kõrvale ajalehe ja reklaamihunnikule, mis kasvab ja kasvab su toanurgatolmus. Kuueteistkümnes kiri. Mul on taina, ronis rõdu, kus vahetevahel Lesutanistuda, kui päike paistab ja mul ei ole linnas asjaajamist. Teil on seal sügis. Aga meie siin elame veel täies suves. Eile ummistas pimestav valgus mu silmalaud ja veeretas nende alla tuliseid maastikke. Mu süles oli raamat, kuid ma ei pööranud lehte. Siin õuel kasvab suur puu, mille nime ma ei tea. Ja päikese lõõm kustub alles siis, kui see satub okste püünisesse. Enne siis silmasin all kivirühma. Need olid suurepoolsed munakivid, hallid tähnilised ja punakad, granid või siis ka neis. Nendega oli sillutatud keskkõu ja need olid ilusad kivid. Aga ma ei vaadanud neid, sellepärast. Mulle paistis, et õuel oli toodud uusi kive, et neist oli sinna kuhjatud mingisugune küngas, mida seal mingil juhul varem ei olnud. Just siis, kui see väike mõistetavas mind kiusas, astus rõdule. Sik. Vaata tuulepuu alla, ütlesin talle. Kas sa saad aru, miks sinna on ehitatud niisugune mägi? Ta vaatas ja alustas naeratamist, niivõrd kui nüüd võib pidada naeratusega tema lõugade aeglast tõmbumist külgsuunas. Sellega ei harju ma kunagi. Sinu arvates on ehk tore, ütlesin, et sõiduteele püstitatakse igasuguseid takistusi. Mina isiklikult ei näe selles midagi arukat. Kui uuesti tollele kivi künkale pilgu heitsin, muutusin morniks, sest minu meelest hakkas meenutama väikest hauda. Ära muretse, lausus Sikk ja pani oma kerge esijäseme mu õlale. Ma näen, et sa ei tunne veel matkijat. Kui sa ainult soovid, esitlen teda sulle. Kes see niisugune on? Küsisin ja mu meel oli rõõmutu. Ehki päev oli hele ja sügiseni oli veel kaua aega. Keda sa just praegu vaatadki ütles tsikk. Ma ei pilgutanud silmagi, kuid siiski toimus mu silmades midagi, sest nüüd nägin, et aias puude varjus polnud sugugi mitte kiviküngas, vaid elav. Tõsi küll, liikumatu olend, kelle selga kattis punakashall muhklekilt. Kavatsesin midagi küsida, aga sik tõstis käe. Tead, tal on komme liikuda ime nõtkeltki elegantselt. Seegi käeliigutus pani mul ilma jututa suu kinni. Vaata nüüd käskis ta ja puu varjus ei olnud enam midagi ega kedagi. Selle asemel oli müüriäärsele mururibale ilmunud ümmargune kink. Ja seegi rohetas nagu värske muru. Kas see on, alustasin ja ta on kärme, möönissik. Ma ei saa aru, kurtsin, kas ta on siis keegi, kes ta on? Kallis sõber ütles sic ja vaatas mind liigutades oma tundla jätkeid. Kas sa arvad, et matkijal võiks olla isiksust? Täna on ta üks, homme teine, kus ta on, seda on äsja kivi, nüüd suvine rohi. Kes teab, arvata tema homset koju. Aga tule, lähme juba, ma tutvustan teid teineteisele. Ei tule, ütlesin, tundes arusaamatut raevu. Ma ei taha. Niisuguse tegelasega ei kavatsema üldse tutvuda, on ka igasuguseid. Ahnii lausussik, igasugust osavõtlikkust ilmutamata, otse irvitades. Sina siis tahad, et igaüks peab olema keegi ja et see, mis keegi on, algul peab ta olema lõpuni. No kuule, mingi pidevus peab olema, hüüdsin areng, seda küll, aga samas truudus. Püüdsin jätkata, kuid tajusin juba, kuidas mu pahameel hakkas haihtuma suve päevas mis hambast aineroni kõikide ilmakaarte jõuga. Varsti tundsin lausa soovitada tundmatut kaitsta. Õigupoolest, ma mõistan teda, ütlesin ilmutades tohutut sallivust. Ta otsib oma kuju. Võiks ehk mõndagi olla ütlessik. Ja me mõlemad kummardasime üle käsipuu ning piilusime alla. Aias ei olnud enam mingit küngast ei kivist ega rohust. Aga suure puu kõrval seisis teine puu ainult palju väiksem ja tugevam. Kas ta teab, et me oleme siin? Küsisin, kas ta teeb nii meie jaoks või oma lõbuks. See on tema töö sõnassic. Aga ma ei tea, kas ta mõtles seda tõsiselt. Mida sa naerad, küsis sic omakorda. Et ma armastan seda linna, ütlesin võib-olla jään siia alatiseks, kuidas mul küll need sõnad keelale tulid? Jah, ja siia alatiseks, ütles Sikk. Kuid tema hääl tumenes nii sügavaks, et unustasin matkija ja pöördusin imestunult tema poole. 28. kiri. Kui kaua pidin otsima kodu kunagi varem? Mu ees avanesid möbleeritud ja külmad toad kukkusid maha, üles öeldud üürilepingud. Varisesid lammutamisele määratud majad, korteri vahendusbüroodele, ühenematuid, järjekorrad looklesid pikkade ung teedena. Nüüd on see kõik minevik. Toas, kus praegu elan, on mul kõik, mida vajan ja veel rohkemgi. Kui astun rõdule, on näha tainaroni valged vimplid ja kuldsed kuplid, mägesid vöötavat pilved ja okeano Se sinised südameveed. Sellele vaatamata olen nüüd hakanud valmistama endale uut korterit. Lihtsalt igaks juhuks. Jah, see on juba peaaegu kolimiseks valmis. Mu väike nukkumis kamber. Enam ei tohiks miski ebaõnnestuda. Selles on muda ja vetikate ja pilliroo värskendav lõhn sest olen ise korjanud kõik need koostisosad liivarannalt, kus ükskord olin peaaegu surmasuus. Olen kõik teinud oma kätega ja kui vaatan sinna sisse, olen rahul. See on just minu mõõtmetega nagu liibuv rõivas, mis kuskilt ei pigista väljastpoolt väike, aga seest ruumikas. Just selline nagu hea korter peab olema. Seal on pime. Kuid piilun sisse, selle ainsast avast, mille vajaduse korral saan kätega seestpoolt sulgeda valdab mind vastupandamatu unisus. Ma ei usu, et ruumikitsikus mind seal painama hakkaks, sest kui sinna pääsen, saab see olema avar. Nagu ööpost käib veel mõnda aega, nii olen kuulnud, ent linn mõjub juba nüüd väljasurnuna. Üha enam linlasi läheb talveuinakule mõned nagu sikk ja ehk peatselt, mina isegi on ära palju kauem. Rääkisin äsja magamisest, kuid me ei hakka ju lihtsalt puhkama, vaid muutuma. Kas ma oskan seda? On see raske töö? Kas see toob valu või naudingut või tähendab see kõikide kahetsuste haigestumist? Ühed muutuvad märkamatult vähehaaval teised kiiresti ja ühekorraga, kuid kõik muutuvad ja seetõttu on tarbetu küsida, kelle osa on parem. Kogu mu tuba lõhnab nagu delta. Oli midagi, mida pidin veel sulle rääkima, ent mudaaroom teeb mu mõtted häguseks. Ma mäletan seda jälle siis, kui on kevad. Ja see koidab varsti-varsti, see seitsmeteistkümnes igal pool ümberringi särab piisad. Ja mina tõusen. Ja me kohtume taas. Nii vaikseks ma olen jäänud. Ja veelgi vaiksemaks. Pea suve mingi toodeteid katta lume ja jääd. Kui viljad on küpseks saanud. Loobuma peavad? Nii tähest mana. Ta ei jõua sest loodus on ära Tusu. Ma olen kumasid tulvil must. Kumavad läks jäme kord üheskoos minu kadustub. See maailm, mida ma näen. Mis ta ju siin keegi ei taju. Mis teada sain. Keegi ei tea ja ma olen ema kurdi. Ja ikka on ela. Nii vaikseks ma olen jäänud. Ja veelgi vaiksemaks jäänud. Olen pilgeni saladust tulvil. Olen vaikuse naeratav. Valitud palu soome kirjandusest esitasid Eesti humanitaarinstituudi teatriõppe üliõpilased, kelle juhendaja on Tõnis Rätsep. Saatesse valis muusika Silja Vahuri.