Päev on möödunud nagu päevad ikka, mööduvad maalin ta mööda saatnud oma primitiivse ja vieda elustiiliga tasakesi surnuks löönud. Mõne tunni tegin tööd, lappasin vanu raamatuid, kaks tundi, kannatasin valusid nagu eakad inimesed ikka. Võtsin ühe pulbri sisse ja rõõmustasin, et valud end ära petta lasksid. Lamasin kuumas vannis, jahutasin end mõnusas soojuses. Käisin kolm korda posti vastu võtmas ning vaatasin kõik need, mitte pakilised kirjade trükised läbi. Tegin hingamisharjutusi. Mõtlemisharjutused aga jätsin täna mugavuse pärast ära. Jalutasin tund aega väljas ja nägin taevas ilusaid õrnu, haruldasi kiudpilvemustreid. See oli väga kena, samuti nagu vanades raamatutes, tuhnimine nagu lamamine soojas vannis. Aga see kõik kokku ei andnud veel mingit hurmavatega hiilgavat õnne või rõõmupäev vaid lihtsalt ühe neist päevist, mis minu jaoks juba pikka aega peaksid normaalsed ja harilikud olema. Ühe eaka rahulolematu härra mõõdukalt meeldivad, täiesti talutavad välja kannatatavad leiget päevad eriliste valudeta, eriliste muredeta, tõelise kurbuseta ja meeleheitel ta päevad. Meil on isegi see küsimus, kas poleks juba aeg järgida Adal beat difteri eeskuju ja habemeajamisel vääratada. Võetakse erutust või hirmu tundmata asjalikult ja rahulikult kaalumisele. Kes on maitsta saanud teistsuguseid kurje päevi, podagra päevi või siis terava silmamunade taha, lakkunud igat nägemise, kuulmise, rõõmu, piinaks, muundava kuratliku peavalupäevi või neid hinge vahakkumise päevi, neid seesmise tühjuse ja meeleheide Te hulle päevi mil inimeste maailm ja niinimetatud kuld tuur oma võltsi seal labases laadakarra hiilguses meile keset laastatud ja aktsiaseltside poolt kurnatud maad nagu oksendamise vahend igal sammul vastu irvitab. Omaenese haiges minas, kontsentreerudes ning väljakannatamatu see haripunkti jõudes on normaalja poolpäevadega nagu tänane vägagi rahul. Tänulikult istub ta sooja ahju ääres. Tänulikult teeb ta hommikulehte lugedes kindlaks, et ka täna pole ühtki sõda valla puhkenud pole ühtki uut diktatuuri kehtestatud pole avastatud ühtki eriti suurt sigadust poliitikas või majanduses. Tänulikult timmib tama roostetanud lüüra keeled mõõdukaks, parajalt rõõmsaks. Peaaegu rahulolevaks tänub salmiks millega ta oma vagusa leebe, veidi proomiga uimastatud rahulolu pool jumala igavust suurendab. Ja võimul oleva igavuse sele üpris tänuväärse valutuse paks leiges õhus on mõlemad nii tuimalt noogutav pool jumal, kui ta veidi hallipäine, sumedad psalmi laulev pool, inimene sarnased nagu kaksikud. Ilus on rahulolu, valutu Need talutavad vimma, päevad, kus valu ja lõbu kumbki karjuda ei söanda, kus kõik ainult sosistavad ja kikivarvul käivad. Minuga on aga kahjuks nii, et just seda rahulolu ma ei kannata. See muutub mul õige kiiresti, võimatult jälgiks, vastikuks ning ma pean meeleheitel põgenema mõnda teise temperatuuri võimaluse korral naudingu häda korral valuteed pidi. Kui ma olen tükk aega olnud ilma naudingute või valudeta ja hinganud niinimetatud heade päevade leigelt Lailad talutavust siis tunnen ma end oma lapsikus hinges niivõrd haleda Naia armetuna. Et ma roostetanud tänulikkuse lüüra unise rahulolu jumala rahulolevasse näkku virutan. Ja meelsamini ühe õige kuratliku valupõletamist kannatan, kui seda tervisliku toatemperatuuri. Minus põleb, siis metsik, tugevate tunnete ja sensatsiooniiha Rajev selles summutatud, lameda, normeeritud ja steriliseeritud elu vastu ning märatsev himu midagi puruks peksta. Näiteks mõnd kaubamaja või katedraali või iseennast riskantsete lollustega hakkama saada. Rebida paaril austatud ebajumalal parukad peast muretseda mõnele mässulisele koolipoisile igatsetud pilet Hamburgi võrgutada mõni väike tüdruk ära või käänata mõnel kodanliku korra esindajal silmnägu kuklasse. Sest seda vihkan, jälestan ja nina on siiski kõigest kõige kirglikumalt seda kodanluse rahulolu, tervis, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse läbi lõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist. Niisuguses meeleolus lõpetasingima pimeduse saabudes selle talutava reaa päeva. Ma ei lõpetanud seda ühe põdura mehe kohta sugugi normaalsel ja tervislikul viisil ega läinud oma valmis tehtud ja sooja veepudelisöödaga meelitava voodi õnge. Vaid panin rahulolematult ja oma piskut päeva töödi jälestadest usaselt kingad jalga, pugesin mantlisse ning läksin pimeduses ja udus linna, et juua teraskiivri kõrtsis. Seda, mida napsitajad mehed vana konventsiooni kohaselt klaasikeseks veiniks nimetavad. Niisiis, ronisin oma katusekambrist alla sellest raskesti käidavast võõrast trepist läbi ja lõhki kodanlikust puhtast ja harjatud trepist. Siin üliviisakas kolme perekonnaelamus, mille pööningukorrusel asub minu erakla. Ma ei tea, millest see tuleb, aga mina, kodutu stepihunt ja üksildane väikekodanliku maailmavihkaja elan alati ehtsates kodanlas majades. See on mul mingi vana sentimentaalsus. Ma ei ela lossides ega tööliselamuis, vaid ka just nimelt neis üliviisakais üliigav vais laid teadmatult korras hoitud väikekodanluse pesades kus on kerged tärpentiini ja seebi lõhna ja kus ehmutakse, kui keegi maja ukse korra valjusti kinni langeda laseb või poriste kingadega sisse tuleb. Ma armastan seda atmosfääri kahtlemata oma lapsepõlvest. Ja minu salajane igatsus mingi kodu meenutava koha järele viib mind lootusetult ikka ja jälle neile vanadele rumalatele radadele. Noh, ja mulle meeldib ka kontrast, mis valitseb minu elu, minu üksildase kõleda, vintsutatud ja läbinisti korratu elu ning selle kodanlikul perekondliku miljöö vahel. Mulle meeldib trepil sisse hingata seda vaikuse, puhtuse, kombelisuse ja paguluse lõhna, mis mind mu kodanluse vihkamisele vaatamata ometi mingil moel liigutab. Ja meeldib siis astuda üle oma toa läve, kus see kõik puudub. Raamatuvirnade vahel vedelevad sigariotsad ja seisavad veinipudelid, kus kõik lohakil korratu ja ebakodune ning kõik raamatud, käsikirjad, mõtted on märgitud ja läbi imbunud üksildase õnnetusest inimolemise, problemaatikast mõttetuks muutunud elu. Uue mõtestamise igatsusest. Ja siis möödusin ma kaarjast. Nimelt läheb trepp selle maja teisel korrusel ühe korteri eest mööda, mille uks ei esine, on kahtlemata veelgi laitmatu, puhtam ja harjatum kui teised. Sest see väike platvorm hiilgab lausa üliinimlikust hoolitsusest. Ta on väike helendav korralikkuse tempel. Parkettpõrandal, millele ei söanda astudagi, seisab kaks nägusat taburet. Ja kummalgi taburetid on suur lillepott. Ühes kasvab osaleja teises küllaltki esinduslik Arraukaarja, terve sirge, ülimalt täiuslik lastepuu, millel pealegi iga viimase oksa. Iga viimane okas särab äsjasest bestusest. Mõnikord, kui ma tean, et mind ei jälgita võtan ma seda paika templina. Istun trepiastmele, Äraukaarja vastas, puhkan veidi, panen käed risti ja vaatan hardumusega seda väikest korralikkuse aeda, mille liigutav üksiolek ja naeruväärsus kuidagi mu hinge härdaks teeb. Ma oletan, et selle ukse taga mõnes mõttes araukaarja pühas varjus on korter täis läikivat mahagoni ning elu täis kõlblust ja tervislikust varajast tõusmist, kohuse täitmist, mõõdukalt lõbusaid perekonnapidusid. Pühapäevast kirikus käimist ning varajast magamaminekut. Teeseldud reipusega Sõrkisin ma niiskel tänava asfaldil pisara isal looritatud pilgul vaatasid tänavalaternad läbi jahe, niiske sombu ja imesid märjalt maapinnalt tardunud peegeltulesid. Mulle meenusid ununenud noorusaastad. Kuidas ma tollal armastasin selliseid hilissügise ja talvepimedaid sompus õhtuid kui himukalt. Joobastunult ahmisin ma tollal üksinduse ja melanhoolia meeleolusid, kui ma pooled ööd mantlis mähituna vihma ja tuulega läbi vaenuliku, raevunud looduse tormasin juba tookord üksik kuid täis suurt nautimise, rõõmu ja täisvärsse. Mida ma hiljem oma kambris küünlatule valgel voodi äärel istudes üles kirjutada mõtlesin. Noh, see oli möödas, see karikas tühjaks joodud ja teda ei täidetud, mulle enam oli sellest kahju. Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas? Kahju oli nüüdsest tänasest kõigist neist loendamatuist, tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi. Aga jumalale tänu, oli ka erandeid. Vahel harva oli ka teistsuguseid tunde. Need tõid vapustusi, tõid kingitusi, kiskusid müüre maha ja juhtisid mind eksinud tagasi maailma elava südame juurde. Nukralt, kuid siiski seesmise erutusega. Püüdsin viimast seda liiki elamust meelde tuletada. See oli ühel kontserdil, mängiti vana kaunist muusikat. Ja siis avanes mulle puupillide kahjebjaanotaktikestel jälle uks teispoolsusse. Ma lendasin läbi taeva ja nägin jumalat tema töös. Kannatasin õndsat valu ja ei kaitsnud end enam millegi vastu maailmas ega kartnud enam midagi. Maailmas. Jaatasin kõike. Andsin kõigile oma südame. See kestnud kaua vahest veerand tundi. Aga samal ööl tuli see unes tagasi ja on sestpeale läbi kõigi nende hallide päevade ikka ja jälle salaja särama löönud. Ma näen seda mõnikord mitme minuti vältel selgesti otsekui kuldset jumalikku jälge läbi mu elu minevat peaaegu alati sügavale sopa ja tolmu mattuvat. Siis aga jälle kuldseid sädemeid pildudes teed valgustavad näides mitte kunagi enam kaotatavana. Ja siis ometi jälle silmist kadudes. Ühel ööl juhtus, et ma hakkasin ärgates värsse üles ütlema liiga ilusaid ja liiga kummalisi värsse, et oleks võinud mõeldagi nende kirjapanekule värsse, mida ma hommikul enam ei mäletanud, kuid mis olid minus peidus nagu raske pähkli tuum. Vanas pragulises koores. Teinekord tuli see mõnd kirjanikku lugedes mõnda Deckarty või Pascali mõtet läbi mõeldes. Teinekord puhkes ta jälle siis särama ja juhtis kuldse jäljega taevasse. Kui ma oma kallima juures olin. Ah, raske on leida seda jumalajälge keset meie elu keset seda nii väga rahul olevat, väga kodanliku, väga vaimuvaest aega. Nähes seda arhitektuuri, seda askeldamist, seda poliitikat, neid inimesi. Miks ei peakski olemas stepihunt ja sakuseremiit selles maailmas, mille sihib mulle midagi pakku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle? Ma ei suuda, ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada. Ma olen vaevalt võimeline ajalehte, arva moodsat raamatut lugema. Ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil, täis rongidest ja hotellidest tungil täis lämmatava peale tükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsed luksuslinnade baaridest ja varieteeteedest maailma näitustelt, korsadelt, harivatelt, loengutelt suurtelt spordi väljakutelt. Ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad ei suuda mina mõistega jagada. Ja vastupidi, see, mis sünnib minuga mu harvadel rõõmuhetkedel mis on minu jaoks õndsus, elamus, ekstaas ja ülemus seda tunneb, otsib ja armastab maailm, parimal juhul ainult luuletustes. Elus peab ta seda hullumeelsuseks. Tõepoolest, kui õigus on maailmal, kui õigus on seal kohvikumuusikal, neil massimeele lahutustel, neil Ameerikalikel, nii piskuga lepivatel inimestel siis õigus, minul, siis olen ma hullumeelne. Siis olen ma tõesti stepihunt nagu ment, sageli nimetan võõrasse arusaamatuste maailma eksinud loom kes ei leia siit kodu õhku ega toitu. Selliseid harjumuspäraseid mõtteid mõlgutades jooksin ma mööda märga tänavat linna ühest väiksemast ja vanimast kvartalist läbi vastas üle tänava seisis pimeduses vana hall kivimüür, mida ma ikka heal meelel silmitsi esin. Ta oli nii iidne ja kõigutamatu, seal väikese kiriku ja hospidali vahel tema krobelisel pinnal laisk silmapäevalgi oma pilgul puhata. Linna siis, kui muidu igalt poolelt ruutmeetrilt mõne äriadvokaadil leiutaja, arsti, habemeajaja või konnasilmaravitseja nimi vastu karjus oli harva leida nii rahulikku head vaikivat pinda. Ka nüüd nägin ma vana müüri ikka vaikselt oma rahus seisvat. Ent ometi oli tema juures midagi muutunud. Müüri keskel nägin ma väikest nägusat terava Kaarel-ist portaali ja sattusin segadusse sest ma ei teadnud enam meelikasse. Portaal oli seal alati olnud või alles äsja juurde tulnud. Pealtnäha oli ta kahtlemata vana igivana. Arvatavasti oli väike suletud tumedast puust värav mitme sajandi eest viinud mõnda unisesse kloostrihoovi ja tegi seda veel praegugi, kuigi kloostrit enam ei olnud. Ning küllap ma olin seda ust 100 korda näinud, ainult mitte tähele pannud. Võib-olla oli ta värskelt värvitud, torkas mulle seetõttu silma. Jäin seisma ja vaatasin pidevalt sinnapoole üle tee siiski minemata, sest tänav meie vahel oli nii põhjatult märg ja mudane. Jäin kõnniteele ja ainult vahtisin sinnapoole. Täielik oli juba ja mulle viirastus, nagu oleksid värava ümber põimitud pärg või midagi muud kirjut. Ja nüüd, kui ma hoolega pilku teritasin, märkasin ma portaali kohal heledat siiti ja mulle paistis, nagu oleks sellel mingi kiri. Ma pingutasin silmi ja läksin lõpuks siiski porist ja lampidest hoolimata üle tee. Siis nägin värava kohal müüri vanal roheka sallil pinnal üht nõrgalt valgustatud laiku ning üle selle jooksid rutakat, kirjeldavad tähed ja kadusid siis jälle ilmusid uuesti ja hajusid. Nüüd on nad siis ka selle vana hea müüri oma valgusreklaamiga ära rikkunud, mõtlesin ma. Vahepeal dešifreerida mõned põgusalt ilmunud sõnad, mida oli raske lugeda ja mis tuli poolenisti ära mõistatada. Tähed olid kahvatud ja igeerikud ilmusid ebaühtlaste vaheaegade järel ja kustusid nii kiiresti. Mees, kes nendega oma äri tahtis ajada, ei olnud just osavate killast. Ta oli stepihunt, vaene sell, milleks ta muidu laskis oma tähtedel mängida siin sellel müüril vanalinna kõige pimedamasse tänavas, sellisel ajal vihmase ilmaga, kui siin kedagi liikumas polnud. Ja miks olid need nii põgusad ja hajuvad nii tujukas, loetamatud? Aga pea. Nüüd läks mul korda. Mul õnnestus tabada mitu sõnajärjest. Need olid maagiline teater. Sissepääs mitte igaühe. Mitte igaühele. Ma proovisin väravat avada, kuid vana raske käepide ja ei reageerinud mingile survele. Tähtede mäng oli läbi. Ta oli lõppenud järsku kurvalt oma asjatusest aru saades. Ma astusin paar sammu tagasi, vajusin sügavale porri. Tähed ei ilmunud enam, mäng oli kustunud. Ma seisin kaua poris ja ootasin, kuidas jätta. Kui ma juba loobusin ja kõnniteele tagasi pöördusin, värylesid paar värvilist valgust tähte peegelduval asfaldil minu ees. Ma lugesin. Ainult hulludele. Mu jalad olid märjaks saanud ja mul oli külm. Kuid ma jäin ikkagi veel tükiks ajaks oodates seisma. Ei midagi rohkem. Ja kui ma seal seisin ja sellele mõtlesin, kui kaunilt need õrnad värvilised pettetulukesed niiskel müüril ja läikivmustal asfaldil olid virvendanud tuli mulle korraga jälle meelde killuke oma eelmisest mõttest võrdpilt kuldselt särama lööbast jäljest, mis on järsku jälle kaugel ning üles leidmatu. Mul oli külm ja ma läksin nüüd edasi, unistades tollest jäljest igatsedes leida võluteatrisse viivat ust ainult hulludele. Vahepeal olin ma jõudnud turu kanti, kus ei olnud puudust õhtustest meele lahutustest. Iga paari sammu järel rippus plakat või kutsus mõni tahvel naiskapell varietee kinotantsuõhtu. Kuid kõik see polnud midagi minu jaoks. See oli igaühele normaalsetele, keda ma nägingi kõikjal trobikonniti ustest sisse trügimas. Kuid minu kurbus oli siiski veidi vaibunud. Minuni jõudnud tervitus teisest maailmast. Paar värvilist tähte olid tantsinud minu hingekeeltel mänginud ja tabanud varjatud akorde. Kuldse jälje kuma oli jälle kord nähtav olnud. Ma otsisin üles väikese patriarhaalse kõrtsis, kus pole midagi muutunud minu esmakordsest siinviibimisest saadik, mis oli vähemalt 25 aasta eest. Perenainegi, oli tolleaegne ja mõned tänastest külastajatest istusid siin ka juba tookord samal kohal, samade klaaside taga. Ma sisenesin tagasihoidliku joogi kohta, siin oli minu jaoks paopaik. Tõsi küll, see oli üksnes säärane paopaik nagu trepil Arokaarja juures. Ka siin ei leidnud ma kodu ega seltsi vaid ainult rahuliku pealtvaatajakoha lava ees, kus võõrad inimesed võõraid tükke mängisid. Aga juba see rahulik koht oli midagi väärt. Ei mingit tunglemist, kisa, muusikat, ainult paar rahulikku kodandlast lina deta, puulaudade ääres. Jäi mingit marmorit, email plekk, kipp, lüüsi ega mesingut. Ja igaühele eesõhtune joomaaeg, hea soliidne vein. Võib-olla olid need paar alalist kunded, keda ma kõiki näo järgi tundsin. Ehtsat filistrid ja nende kodudes filistri korterites seisid ehk igavad kodualtarid, idiootlik, rahulolu jumalate ees. Aga võib-olla olid nad ka üksildasiti kaotanud sellid, nagu minagi. Vaiksed, keskendunud joodikud, pankrotistunud ideaalide varemeil, samuti stepihundid ja õnnetud vennad. Ma ei teadnud seda. Igaüht neist tõmbas siia kodugi igatsus, pettumus, vajadus aseaine järele. Abielumees otsis siit oma poissmehepõlve atmosfääri. Vana ametnik oma tudengiaastate taas kõla. Kõik nad olid võrdlemisi vaiksed ja kõik nad olid joodikud. Ning istusid nagu minagi meelsamini poole liitri Elsassi veini kui naiskapelljees. Siia heitsin ma ankrusse, siin võis tund või koguni kaks vastu pidada. Vaevalt olin marjubanud lonksu Elsassi veini kui tundsin, et ma polnud täna peale hommikuse võileiva midagi söönud. Imelik küll, mida kõike inimene neelata võib. Umbes 10 minutit lugesin ma ajalehti. Ahmisin silmade kaudu endasse ühe vastutustundetu inimese vaimu, kes mälub suust teiste sõnu ja nad ära nämmitult, aga seedimata uuesti välja sülitab. Teda võtsin ma sisse terve viirutäie. Ja seepeale sõidma tubli tüki maksa, mis oli lõigatud tapetud vasika kehast. Imelik küll. Elsossi vein oli parim. Mulle ei meeldi vähemalt mitte iga päev kanged metsikud veinid, mis õhkuvad tugevat erutust ja millel on mingi kuulus erimaik. Üle kõige armastan ma päris puhtaid, kergeid, tagasihoidlikke, eriliste nimedeta maa veine. Nad ei hakka nii ruttu pähe ja nende hea lahe maik meenutab maad ja mulda ja taevast ja metsapeeker Elsassi veini ja tükk leiba on kõigist roogadest parem. Nüüd aga oli mul juba sees portsjon Marksa eriline nauding minu jaoks, kes ma harva liha söönud ja ees, teine peeker. Seegi oli imelik, et terved, tublid inimesed kusagil haljastes orgudes viinamarjahariisid ja veini pillisid. Selleks et siin-seal maailmas neist kaugele eemal mõned pettunud, vaikselt napsitavad kodanlased ja nõutud stepihundid vahel võiksid oma Peetritest veidike julgust ja tuju rüübata. Minugi poolest. Olgu imelik, see oli hea, see aitas ja tuju tõusiski. Ajalehe artikli sõna pudru ajas mulle nüüd tagantjärele kergendust toova naeru peale. Ja korraga miinus mulle jälle selle pasunapiano ununenud meloodia. Ta kerkis üles nagu väikene sillerdav seebimull. Peegeldas värviliselt ja vähendatult tervet maailma. Ja hajus siis vaikselt kui oli võimalik, et see väike taevalik meloodia juurdus salaja minu hinges. Ja pani minus ühel päeval taas oma õilsa lille kõigis värvides õitsema. Kas või siin ma siis päris kadunud olla. Kui ma olingi eksinud loom, kes ei mõistnud maailma oma ümber siis oli minu rumalale elule ometi mingi mõte. Midagi minus võttis vastu kaugete kõrgete maailmade kutseid, vastas neile. Tuhanded pildid olid ladestunud minu ajus. Jotto inglite salgad paaduva kiriku väikeselt siniselt võlvilt ja nendega kõrvu Hamlet ja pärjatud ofiilia. Kogu maailma kurbuse ja mitte mõistetuse kaunid võrdkujud. Õhulaevnik Johann Otso seisab põlevas balloonis ja puhub sarve. Attila Schmelds le hoiab käes oma uut kübarat. Porrobultuur sirutab laotusse oma skulptuuride terrasse. Ja kui ka kõik need kaunid kujud elasid veel tuhandetes südametes oli seal veel 10000 teist tundmatut pilti ja kõla, mille kodu ning nägija silm ja kuulja kõrv elasid ainuüksi minus. Katsin käega oma peekri, mida perenaine uuesti täita tahtis ja tõusin lauast, veini polnud mulle enam vaja. Kuldne jälg oli korraks välgatanud, mulle olid meenunud igavik Mozart ja tähed. Ma võisin jälle tund aega hingata, võisin elada, tohtisin olemas, olla. Ei pidanud.