Teisipäeva õhtuks olid man määranud kohtamise ilusa kummalise tüdrukuga mustast kotkast ja sinnani jäänud aja mööda saatmine nõudis mult küllaltki vaeva. Ja kui Teisipäev lõpuks kätte jõudis, oli mulle kohkumuseni selge minu vahekorra tähtsust tundmatu tüdrukuga. Ma mõtlesin ainult temale. Ma ootasin talt kõike. Ma olin valmis talle kõike ohverdama ja jalge ette panema. Seejuures temasse üldse armunud olemata. Polnud muud vaja, kui kujutleda, et ta võiks meie kokkuleppe murda või unustada. Ja ma nägin selgesti, mis siis minuga toimuks. Siis oleks maailm jälle tühi. Üks päev sama halja sisutu kui teine. Õudust täis vaikus ja varjusurm jälle mu ümber. Ja ei mingit muud pääsu sellest vaikivast põrgust. Ja nende paari päevaga polnud habemenuga mulle põrmugi meeldivamaks muutunud. Ega ma oma kohutavusest midagi kaotanud. Seep see kõige vastikum oligi. Ma tundsin sügavat südant, ahistavad hirmu oma kõri läbilõikamise eest. Ma kartsin suremist metsiku visa perutava ja rabelema jõuga. Nii nagu oleksin ma kõige tervem inimene ja mu elu lausa paradiis. Täie ja säästmatu selgusega tunnetasin oma seisukorda ja mõistsin, et just see talumatu pinge elamisvõimetuse ja suremisvõimetuse vahel tegigi tolle tundmatu väikese kaunitari Musta Kotka tantsusaalist Mulleni tähtsaks. Ta oli väike aknake tilluke valguse ava minu hirmu koopas. Ta oli pääsemine tee vabadusse. Ta pidi õpetama mind elama või surema. Oma kindla ja kauni käega pidi ta puuduta lammutarretanud südant, et see elupuudutuse läbi kas õitsele puhkeks või siis põrmuks variseks. Kust võttis ta tolle jõu, kust sai ta selle maagia, millistest salapärastest sügavustest pärines tema määratud tähendus minu jaoks? Seda ma seletada ei suutnud ja see oli ka ükspuha. Ma igatsenudki seda teada. Ma igatsenud enam midagi teada, midagi mõista. Just sellest olin ma küllastunud. Just see tähendas minu jaoks teravaimat ja irvitavaimat piinaja. Häbi, et ma enda seisukorda nii selgesti nägin, sellest teadlik olin. Ma nägin seda mehikest, seda elajat stepihunti enda ees nagu kärbeste võrgus. Ja vaatasin pealt, kuidas ta saatus lahenduse poole triivis, kuidas ta abitult võrku oli mässitud kuidas ämblik oli surmaks hammustuseks valmis ja kuidas sama lähedal oli päästev käsi. Ma oleksin võinud öelda oma piinade, oma hinge, haiguse, oma äranõiutud, oma neuroosi, seoste ja põhjuste kohta, ülitarku ja läbinägelik asju. Mehaanika oli mulle ilmselge. Aga see polnud teadmine ega mõistmine, mida ma püüdsin, mida ma meeleheitlikult ihkasin. Vaid elamus, otsus, tõuge ja äralend. Kuigi mõnede paari ootuspäeva kestel kordagi selles ei kahelnud, et mu sõbratar oma sõna peab olime viimasel päeval ometi väga erutatud, Jako Evil. Kunagi elus pole ma oodanud nii kannatamatult mõne päeva õhtut. Ja kuigi pinge ja kärsitus peaaegu talumatuks muutusid, oli see ühteaegu imeliselt hea. See oli midagi uut ja uskumatult ilusalt kainestunud inimesele, kes polnud juba kauemat aega midagi oodanud, millestki rõõmu tundnud. Imetore oli terve päev täis Dust ängistust ja kirglikku ootust siia-sinna joosta, kujutleda kohtumist, vestlusi, õhtu tulemusi, selleks habet ajada ja riietuda erilise hoolikusega, uus särkus, lips, uued kingapaelad. Oli see tark ja salapärane väike tüdruk, kes ta oli? Oli ta sel või teisel viisil minu teele sattunud, mulle oli see ükspuha, ta oli olemas. Oli sündinud ime, et ma leidsin veel kord inimese ja uue huvi elu vastu. Tähtis oli üksnes see, et see jätkuks, et ma sellele külgetõmbejõule alistuksin. Seda tähte järgiksin. Unustamatu silmapilk, kui ma teda jälle nägin. Ma istusin vana hubase restorani väikese laua ääres, mille ma enne asjatult telefoni teel kinni olin pannud. Uurisin menüüd ja veeklaasis seisid kaks sõbratarile ostetud orhideed. Mul tuli tükk aega oodata, ma olin aga tema tulekus kindel ja erutus oli kadunud. Ja siis ta tuli, jäi garderoobi juurde seisma ja tervitas mind üksnes oma helehallide silmade tähelepanelikku veidi uuriva pilguga. Kahtlustavalt kontrollisin ma kelneri käitumist tema suhtes. Jumalale tänu mingit Familiaarsust, distantsi puudumist. Kelner oli laitmatult viisakas. Ja ometi nad tundsid teineteist. Ta nimetas kelnerit Emiliks. Ta rõõmustas ja naeris, kui ma talle orhideed ulatasin. See on sinust kena, Harri, sa tahtsid mulle kingituse teha, eks ole aga ei teadnud hästi, mida valida. Sa ei teadnud päris kindlasti, kas sul ongi õigust mulle kingitusi teha, kas ma järsku ei solvu? Ja siis ostsid sa need orhideed, et on ju ainult lilled ja siiski kenakesti kallid niiete Nõmmega. Muide, ütlen ma sulle kohe ära, et sinu käest ma kingitusi ei taha. Ma elan meeste kulul, aga sinu kulul ma ei taha elada. Aga kuidas sa muutunud oled? Sind ei tunne äragi. Viimane kord nägid sa nii välja, nagu oleksin just nööri otsast maha võetud. Ja nüüd oled sa jälle peaaegu et inimene. Kas sa muide täitsid mu käsu? Millise käsu? Nii hajameelne? Ma mõtlen, kas sa oskad need fokstrotti tantsida? Sa ütlesid mulle, et sa ei tea midagi paremat, kui minult käske saada, et sulle pole midagi meeldivamat, kui minu sõna kuulata, kas tuleb meelde? Aa ja nii see ka jääb, ma rääkisin tõsiselt. Ja ikka pole sa veel tantsima õppinud. Kas see siis nii kiiresti läheb? Paari päevaga? Muidugi, Foxy õpib ära tunni ajaga bostoni, kahega. Tango võtab kauem aega, aga seda pole sul üldse vaja. Aga nüüd pean ma lõpuks su nimi teada saama. Ta vaatas mulle tükk aega vaikides otsa. Sa võiksid sellega ära mõistatada. Mulle meeldiks väga, kui sa selle ise ära arvaksid. Võta ainult korrad kokku, vaata mulle otsa. Kas sa pole veel tähele pannud, et mul on mõnikord poisi nägu, näiteks? Praegu? Ja silmitsedes ta nägu nüüd hoolikamalt, pidin madel õiguse andma. See oli poisi nägu. Ja kui ma endale vaatlemiseks aega jätsin, hakkas see nägu mulle kõnelema ja meenutas mu enda poisipõlve ja mu tolleaegset sõpra, kelle nimi oli olnud Herman. Üheks hetkeks oligi ta täiesti sile fermaniks muutunud. Kui sa oleksid pois, ütlesin ma hämmeldunult. Siis peaks su nimi olema, Herman. Mine tea, võib-olla ma olengi poiss ainult valeriietes, ütles ta. Kogenteerivalt. On su nimi Hermiine. Särava näoga noogutas ta pead rõõmustades nime äraarvamise üle. Parajasti toodi supp. Me hakkasime sööma ja ta sattus lapselikult heasse tuju. Kõigest, mis mulle tema juures meeldis ja mind võlus, oli toredaim, omapäraseim, see, ta võis täiesti sügavaimat tõsidusest ootamatult hüpata naljaka masse lõbusus ja ümberpöördult, ilma end sealjuures üldse muutmata või moonutamata. Ta oli nagu andekas laps. Nüüd oli ta veidi aega lõbus, narris mind fokstratiga nügis, mindi isegi jalgadega, kiitis suure innuga toite. Märkas, et ma oma riietuse eest hoolt olin kandnud, leidis aga mu välimuse juures siiski veel küllalt lita. Vahepeal küsisin ma talt, kuidas sa seda tegid, et nägid järsku välja nagu poiss, nii et masu nime võisin ära mõistatada. Oo, kõike seda tegid sa ise. Kas sa ei mõista siis õpetatud härra, et sellepärast ma sulle meeldinudki ja olen sulle tähtis, et ma olen sulle nagu mingi peegel, et minu sisimas on midagi, mis sulle vastab ja sind mõistab. Õigupoolest peaksid kõik inimesed üksteisele sellised peeglid olema ja omavahel sel kombel sobima ja vastama. Aga säärased veidrikud nagu sina on juba kord imelikud ja satuvad kergesti sellisesse lummusesse nad teiste inimeste silmist enam midagi näha ega lugeda ei oska. Et neil enam kordagi ei lähe. Ja kui selline veidrik leiab korraga näo, mis talle tõesti otsa vaatab, milles ta tajub mingit vastust või sugulust siis on see talle muidugi suur rõõm. Saad tead kõike, härmiine. Hüüdsin ma üllatunult. Nii see just on, nagu sa ütled. Ometi oled sa sootuks teistsugune kui mina. Sa oled ju minu vastand, sul on kõik, mis minul puudub. Sulle näib nii, ütles ta lakooniliselt. Ja see on hea. Ja nüüd valgus ta näole, mis oli mulle tõesti nagu võlupiibliks raske tõsiduse pilv. Järsku väljendasin nägu tervenisti ainuüksi tõsidust, ainuüksi traagikat, põhjendatud nagu maskid, tühjad silmad. Aeg-ajalt nagu vastumeelselt sõna sõna järele lükkides, ütles ta. Ära unusta, mis sa mulle ütlesid. Sa ütlesid, et mina pean sind käskima, jääd Sulle, teeb rõõmu kõigile minu käskudele kuuletuda. Ära seda unusta. Sa pead teadma, Väike-Harri. Just nii nagu sinul minuga. Minu nägu sulle vastab, et midagi minust sulle vastu tuleb ja sinus usaldust äratab. Just nii on minul ka sinuga. Kui ma siin hiljuti Musta Kotkase tulemas nägin, nii väsinud ja äraolevalt ja peaaegu juba mitte sellest maailmast tundsin ma kohe. See hakkab mind kuulama, see igatseb, et ma teda käsutaksin. Ja seda ma ka teen. Sellepärast ma sind kõnetasid. Ja sellepärast me saimegi sõpradeks. Ta rääkis nii range tõsidusega sellise hinge ahastusega, et ma ei suutnud tema meeli hullu küllalt süveneda ning püüdsin teda rahustada ja teisele teemale juhtida. Ta katkestas mind üksnes kulmu kortsutusega, vaatas mulle sundivalt otsa ja jätkas täiesti külma häälega. Sa pead oma sõna pidama väikseke, seda ma sulle ütlen või muidu sa kahetsed. Sa saad mult palju käske ja kuuletud neile toredaid käske, meeldivaid käske. Sul on nauding neid täita. Ja lõpuks täidad sa ka minu viimase käsu, Harri. Ütlesin ma peaaegu tahtetult. Mis on su viimane käsk. Aga ma aimasin seda juba, jumal teab, mispärast. Ta välistas nagu kerge külma käes ja näis oma süüvimusest ärkavat. Ta pilk ei lasknud mind lahti. Korraga muutus ta veelgi süngemaks. Oleks targem, kui ma sulle seda ei ütleks. Aga ma ei taha tark olla, hari seekord mitte. Ma tahan hoopis midagi muud. Pane tähele ja kuula hoolega. Sa kuulad selle ära, unustad jälle, naerad selle üle. Nutad sellepärast, pane tähele, väikseke, ma mängin sinuga elu ja surma peale, kulla mees. Aga ma tahan veel, enne kui mängu alustame Sulle lahtisi kaarte näidata. Kui ilus oli ta nägu, seda öeldes, kui ebamaine jahedalt ja heledalt ujus, silmades teadja kurbus. Need silmad näisid olevat juba kõikmõeldavad, kannatused läbi teinud ja öelnud meile jah. Suu liikus raskelt ja kuidagi nagu vaevaliselt. Umbes nii, nagu räägitakse, siis, kui nägu on kangestunud tugevast külmast kuid huulte vahelt suunurkadest üksnes harva nähtavale tuleva keele otsa mängust voolas kontrastina pilgule ja häälele ainult magusat mänglevat meelelisust tungivalt naudinguiha vaiksele siledale laupäevale oli langenud lühike lokk ja sealt sellest lokiga lauba osast koobas aeg-ajalt too poisilikkuse hermafrodiit suse laine nagu elav hingus. Kartes kuulasin ma teda nagu oimetult, nagu vaevalt selle mõtet adudes. Ma meeldin sulle, jätkas ta sel põhjusel, millest ma sulle juba rääkisin. Ma murdsin sinu üksilduses läbi. Ma püüdsin su kinni otse põrguvärava ees ja äratasin su uuesti ellu. Ma tahan, et sa minusse armuksid. Ei, ära vaidle vastu, las ma räägin. Ma meeldin sulle väga, seda ma tunnen ja sa oled mulle tänulik. Aga armunud sa ei ole. Ma tahan sind armuma panna, see kuulub mu elukutse juurde, sellest ma elangi paneb mehi endasse armuma. Aga kuula nüüd hoolega. Ma ei tee seda sellepärast, et ma sinus midagi eriti vaimustavat leiaksin. Ma ei ole sinusse armunud, Harry, ma olen sedasama vähi kui sina minusse. Aga ma vajan sind nagu sina mindki. Ma olen sulle vajalik praegusel momendil, sest sa oled meelt heitma ja sul on tarvis tõuget, mis sind vetel lükkaks sind uuesti elama paneks. Sa vajad mind selleks, et õppida, tantsima, õppida, naerma, õppida, elama. Mina ka ei vajasid mitte tänavaid hiljem samuti millekski väga tähtsaks ja ilusaks. Kui sa minusse armunud oled, annan ma sulle oma viimase käsu. Ja sa kuulad sõna. Ja see on hea nii sinule kui ka minule. Ta kergitas üht rohelise soonte võrguga, pruun violett, orhideed klaasis, langetas näo hetkeks selle kohale ja vaatas kramplikult lille. Seisa sul kerge olema, kuid sa teed seda. Sa täidad mu käsu ja tapad mu. Seep see ongi ära päri, rohkem. Tilk alles orhidee-le suunatud jäida vait, ta nägu, lõõgastus otsekui valla puhkevõie nupp, rullus lahti surve ja pinge alt ja korraga oli ta huultel võluv naeratus, kusjuures silmavaade jäi veel momendiks jäigaks pinevaks. Ja nüüd raputas ta oma väikese poisi logiga pead, jõi lonksu vett, märkas äkki jälle, et me olime söögilauas ja asus rõõmsa isuga roogade kallale. Ma olin selgesti kuulnud iga sõnada jubedast kõnest. Olin isegi ära mõistatanud ta viimase käsu veel enne, kui ta selle välja ütles. Ega ehmunud enam tolle. Sa tapad mu puhul. Kõik, mis ta ütles, kõlas minu jaoks veenvalt ja saatuslikult ma nõustusin sellega jäi tõrjunud seda tagasi. Ja ometi polnud sellel kõigel minu jaoks täit tähendustega, tõi meelsust vaatamata õuduste ratavale tõsiduseli, millega ta oli rääkinud. Üks osa minu hingest ahmis ta sõnu ja uskus neid. Teine osa mu hingest noogutas rahustavalt pead ja võttis teadmiseks et järelikult on ka sel targal tervel ja kindlal Herminel siiski omad fantaasiad ja hämarseisundid. Vaevalt olite lausunud viimase sõna, kuid terves siin tuss ebatõelisuse ja unenäolisus kiik. Kuid siiski ei suutnud ma tea seda sammu tagasi tõenäolisus ja tõelisus sellise köietantsija liku kergusega kui Hermine. Nii et ma siis tapan su ükskord, küsisin ma ikka veel vaikses lummuses, kuna tema juba jälle naeris ja õhinaga oma linnupraadi tükeldas. Loomulikult noogutas ta põgusalt. Aitab, sellest on ju söögiaeg. Ole kena, harja tellimule pill veidi rohelist salatit. Kas sul pole kiisu? Ma vaatan, et sa pead seda kõikjale piima, mis teistel inimestel on endastmõistetav, isegi söömislõbu. No vaata siis, väikemees, see siin on pardikoivad. Ja kui sa lõikad kondi küljest lahti seda heledat ilusat liha, siis on seal lausa pidu ja selle juures peab südames olema selline tänutunne, põnevus ja iha nagu armunud, kes aitab oma neiul esimest korda jaki seljast ära võtta. Said aru? Ei sa oled lammas. Pani tähele, annan sulle tükikese sellest ilusast particuaivast, küll sa siis näed nii, suu lahti. Koomiline koletis, sa oled jumala pärast nüüd piiluta teiste poole, et kas need äkki ei näe, kuidas ta minu kahvli otsast ühes uute ja võtab. Ära muretse, kadunud poeg, ma ei tee sulle häbi. Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis oled sa tõesti õnnetu meik? Ikka ebatõenäolisemaks muutus eelnev siin ikka vähem usutavaks, et neis silmis oli veel mõne minuti eest olnud nii raske ja õudustäratav tardumus. O selle poolest oli Hermiine nagu elu ise ikka, ainult silmapilk, mitte iialgi ette arvestamist. Nüüd ta sõi ning pardikoiba ja salatit, torti ja likööri võeti tõsiselt natsaid pudingu ja otsustuse vestluse ja fantaasiaobjektiks. Kui taldrikule ravinud, algas uus peatükk. See naine, kes mind nii täielikult läbi oli näinud, kes näis teadvat elust rohkem kui kõik targad kokku harrastas lapselikust silmapilgu üürikest elu mängu nii meisterlikult, et see tegi minust ilma pikemata tema jüngri. See võis olla ülim tarkus, kus või lihtsaim naiivsus. Kuid kes mõistab niimoodi silmapilgul elada niivõrd praeguses ja oskab nii sõbralik hoolitsevalt hinnata iga väikest lilletee ääres iga väikest mängulist silmapilgu vääratust selle peale elu hammas ei hakka. Kas see rõõmus laps oma hea isu oma hasartse gurmaanlusega võis samal ajal olla unistaja jahisteerik, kes soovis oma surma, või terane arvestaja, kes tahtis teadlikult ja külmavereliselt mind endasse armuma panna ja oma orjaks teha. Ei saanud tõsi olla? Ei, ta oli üksnes niivõrd andunud silmapilgule, et oli valla nii hästi igale lõbusale mõttes ähvatusele kui ka igale põgusele tumedale kaugetest hingesügavustest tulevale värinale ja laskis sellel välja voolata. Herr miine, keda ma täna teist korda nägin, teadis minust kõik. Ma ei näinud võimalustki tema eest kunagi midagi saladuses pidada. Võis ju olla, et ta poleks täielikult mõistnud minu vaimset elu. Minu suhteid muusikaga lööte, Novaalise vot lääriga poleks suutnud järgida. Aga ka see oli küllaltki küsitav. Tõenäoliselt poleks ka see teinud talle erilist vaeva. Ja kui olekski, mis oli siis minu vaimsest elust veel järel. Kas polnud see kõik kildudena maas ja igasuguse mõtte kaotanud? Kuid minu teisi isiklikke probleeme ja muresid mõistmaks ta kõiki selles ei kahelnud. Varsti räägin ma temaga stepihundist, traktaadist kõigest muust, mis siiani oli üksnes minu jaoks olemas, millest ma polnud ühegi inimesega sõnagi rääkinud. Ma ei saanud võitu kiusatusest sellega kohe algust teha. Hermine, ütlesin ma. Minuga juhtus hiljuti imelik lugu. Keegi tundmatu andis mulle väikese trükitud raamatukese midagi laadavihiku taolist ja seal seisis täpselt kirjapanduna kogu mu lugu ja kõik, mis minusse puutub. Ütle, kas pole kummaline. Ja mis selle raamatu, kui see nimi on, küsis ta nagu muuseas. Vaat stepihundist u stepihunt on suurepärane ja stepihunt oled sina. Sa pead siis olema sina. Ja see olen mina. Ma olen keegi, kes on pooleldi inimene, pooleldi loom või kes seda endale ette kujutab. Ta ei vastanud. Ta vaatas mulle uuriva tähelepanelikkusega otsa, silmitses mu käsi. Ning hetkeks ilmus ta silmi ja näole jälle too hiljutine sügav tõsidus ja sünge kirglikkus. Uskusin, et aimasin ta mõtteid. Kas minus on piisavalt hunti täitmaks, ta viimset käsku. Loomulikult on see lihtsalt sinu ettekujutus, ütles ta jällegi lõbusaks muutudes, või kui tahad, siis luule. Aga midagi selles on, täna sa pole hunt. Aga kui sa seekord sinna saali tulid nagu kuu pealt kukkunud siis oli sinus küll tükike elajat ja just see mulle meeldiski. Teda katkestas üks äkiline mõttevälgatusi ja ta ütles nagu rabatult. Sõna elajas või röövloom kõlab nii rumalast loomadest ei tohiks nii rääkida. Nad on küll sageli hirmsad, aga nad on siiski palju õigemad kui inimesed. Mis on õigem, mida sa selle all mõtled? Vaata ometi mõnd looma, kassi, koera, lindu või isegi mõnd ilusat suurt looma loomaaias, Puumat või kaelkirjakut. Sa peaksid nägema, et nad on kõik õiged. Et ükski loom ei tunne enda pärast piinlikkust või ei tea, mida peale hakata või kuidas käituda. Nad ei püüa meelitada naat, ei püüa imponeerida, ei mingit teatrit. Nad on sellised, nagu nad on nagu kivid, võililled või tähed taevas. Kas mõistad? Ma mõistsin. Loomad on enamasti nukrad, jätkas ta. Ja kui inimene on väga nukker mitte sellepärast, et tal on hambavalu või ta on raha kaotanud vaid ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on kogu elu. Ja ta on tõeliselt nukker siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga. Ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu. Nii see on. Ja niisugune oli ka sinu ilme stepihunt. Kui ma sind esimest korda nägin.