Ta oli vana naine ja elas farmis selle linna lähedal, kus mina elasin. Iga provintsi ja väikelinna elanik on näinud selliseid vanu naisi, kuid ükski ei tea nendest midagi lähemalt. Niisugune vana naine sõidab linnavankril ees hobuse kroonu või tuleb jala kandes käes korvi. Tal on võib-olla mõni kana ja ta nüüd mune. Ta kallab neid korvis ja viib nad vürtspoodi. Seal müüb talad maha tasa vastu tüki soolaliha ja pisut ube. Peale selle veel nädal või kaks suhkrut ja natuke jahu. Siis lähete lihuniku juurde ja palub koera jaoks liha. Ta võib kulutada 10 või 15 senti, kuid tahab selle eest ka tõesti midagi saada. Varemalt andsid lihunikud maksa igaühele, kes ainult vaevaks võttis seda ära viia. Meie perekonnas ei olnud sellest kunagi puudus. Kord tõi minu vendadest terve lehma maksa tapamajast, mis asus linna lähedal. Me sõime teda nii palju, et ei tahtnud maksa enam nähagi. Iialgi ei maksnud me tema eest sentigi. Sestsaadik May või maksale mõeldagi. Vala farmi naine sai veidi maksa ja suppi, kondi iialgi ei külastanud kedagi. Ja niipea, kui sai kätte, mida vajas asusta koduteele. Niisugusele vanale inimesele oli see päris raske kanda. Keegi ei võtnud teda oma vankrile. Inimesed sõidavad igaüks oma teed ega pane sellist vana naist tähelegi. Oli selline raskelt reumahaige vanaeit, kes linnatulekul tavatses nii suvel kui sügisel mööduda meie majast, kui olin veel poisike. Pärast, kui ta koju läks, kandis ta seljas rasket kotti. Tema kannul jooksis paar-kolm lahjat koera. Selles vanas naises ei olnud midagi erilist. Ta oli üks neist nimetuist, keda vaevalt keegi tunneb. Kuid mulle jäi ta meelde. Just nüüd äkki hulga aastate tagant meenusta mulle ja sellega koos kõik, mis temaga juhtus. Tema nimi oli Craims ning ta elas oma mehe ja pojaga värvimata majakeses oja kaldal nelja miili kaugusel linnast. Tema mees ja poeg olid paadunud lurjused. Kuigi poeg oli alles 21 aastane, oli Toivo jõudnud vangis istuda. Käisid kuulujutud, et mees varastas hobuseid ja müüs need mõnes teises maakonnas maha. Niipea kui kuskil kadus hobune, oli ka mees nagu maa alla vajunud. Keegi ei suutnud teda tabada. Kord, kui ma niisama Tom Waltheri tallis ringi lonkisin, tuli see mees ja istus tallijate pingile. Samas oli veel kaks või kolm meest, kuid ükski ei teinud temaga juttu. Ta istus pisut, tõusis siis üles ning läks minnes pöördus ta ümber ja põrnitses mehi. Ta silmis valkus väljakutse. Olgu, ma tahtsin olla sõbralik, teie aga ei soovinud minuga rääkida. On see olnud linnas alati, kui ma olen tulnud. Aga kui ühel päeval teil kellelgi kaob korraga tore suksu, jah, mis siis? Muidugi, tegelikult ta ei öelnud midagi. Annaksin hea meelega mõnele teist vastu lõugu. Nii kõnelesid ta silmad. Mäletan, et tema pilk ajas mul judinad üle ihu. Kalamees oli perekonnast, mis oli olnud kunagi jõukas. Tema nimi oli šeik Craims. Nüüd tuleb mulle kõik selgesti meelde. Tema isand Jon kraes ehitas saeveski ajal, kui käis maakonnaasustamine ja ajas raha kokku. Siis hakkas ta jooma ja naiste järele jooksma. Kui ta suri, ei olnud tal kuigi palju parandada. Jäik Brassis maha sellegi, mis oli jäänud. Varsti ei joonud saeveskil enam tööd. Avaldus oli peaaegu tervenisti läinud. Ta võitis naise ühe sakslase farmist, kuhu ta ühel juunikuu päeval oli läinud nisu lõikama. See oli alles noor tütarlaps ja surmani ära kohutatud. Farmer tükkis talle ligi. Arvan, et tüdruk oli kasvatada antud vaeslaps ja farmerinaisel oli tema suhtes kahtlusi. Seda andis ta tütarlapse valusasti tunda, kui meest kodus ei olnud juhtusega Tallinna linna minema, et toiduaineid tuua, oli farmer kohe tüdrukul sabas. Tüdruk jutustas noorele tšehhile, et tegelikult ei olevat nende vahel midagi olnud kuid ei teadnud, kas seda uskuda või mitte. Seik võrgutas tüdruku päris kergesti kohe esimesel jalutuskäigul. Jeik ei oleks teda nainud, kui saksa farmer poleks andnud mõista, et šeik minema. Sellest aitas. Viljapeksu ajal rääkisin seik tüdrukule augu pähe et tulgu siia õhtul temaga kaarikule sõitma. Ja juba järgmise pühapäeva õhtul otsustas ta tüdrukuga põgeneda. Õnnestus peremehe märkamata majast väljuda, kuid just siis, kui ta vankrisse istus, jõudis sakslane kohale. Oli juba peaaegu pime ja järsku ilmus ta hobusepea kõrval nähtavale. Ta hakkas hobuse suu äärest kinni. Jeik haaras piitsa pihku. Läks lahti kaklus, sakslane oli kange. Ta ei paistnud hoolivat sellest, kas tema naine tahad midagi või mitte. Jäik virutas talle piitsaga üle näo ja õlgele, kuid hobune ajas ennast püsti. Jeik pidi vankrid maha tulema. Mehed läksid rinnutsi kokku. Tüdruk ei näinud midagi. Hobune pani täie hooga ajama ja kihutas mööda teed peaaegu terve miili edasi, enne kui tüdrukul õnnestus teda peatada. Siis ilusti hobusetee äärde puu külge kinni. Imelik, kust ma seda kõike tean? See on jäänud mulle meelde vist Väikelinna kuulujuttudest minu lapsepõlvest. Jeik peksis sakslase läbi ja tuli tüdrukut tee pealt otsima. Tüdruk istus kühmus vankriistmel surmani hirmunud ja nuttis. Ta jutustas šveikil ära, kuidas sakslane oli püüdnud teda vallutada. Kuidas ta kordoni tüdruku kuuriteerinud, kuidas ta teinekord, kui nad juhtusid majas üksi olema, kiskus tal kleidi eest täiesti lõhki. Ta ütles, et sakslane oleks seekord oma eesmärgi saavutanud, kui ta poleks kuulnud, et tema naine sõidab parajasti väravast sisse. Laine tuli linnast ostudega. Tal tuli hobune talli toimetada ja sakslane sai mahti ära põllule lipsata, ilma et naine oleks midagi märganud. Peremees lubas tüdruku ära tappa, kui too peaks lobisema. Mida pidi tüdruk peale hakkama taluiskas, et olevat oma kleidi lõhki rebinud laudas lehmi söötes. Nüüd mulle meenub, et ta oli vaese lapsega teadnud, kes olid tema isa ja ema. Võimalik, et tal ei olnudki, ei saa. Te mõistate, mida ma mõtlen. Selliseid vaeslapsi on küllaltki sageli julmalt koheldud. Niisugused lapsed olid ilma ühegi eestkostjate nadolid, tõelised orjad. Vaeslaste kodusid tol ajal peaaegu ei olnudki. Laps antiseaduslikus korras peredesse kasvatada. Oli täiesti õnneasi. Kuidas kellelgi läks? Abiellusin streigiga ja tal olid poeg ning tütar. Kui tütar suri. Siis hakkas ta karjatalitaja, eks see oli tema peamine töö. Sakslase farmis oli ta valmistanud toitu sakslasele ja tema naisele. Sakslase emand oli laia puusaline tugev naine ja töötas suurema osa päevast koos mehega põllul. Vaeslaps toitis neid ja söötis lehmi. Laudas söötis sigu, hobuseid ja kanu. Kui ta oli noor neiu, söötis ta iga päev iga hetk kedagi. Abiellus seiku Raimsiga ja tedagi tuli toita. Ta oli õbluke tütarlaps ja kui ta oli olnud kolm-neli aastat abielus ning sünnitanud kaks last, vajusid tema kitsad õlad alla. Šveikil oli alati mitu suurt koeramajas, mis asus mahajäetud saeveski lähedal ojakese ääres. Kui ta just ei plaanitsenud mõnd vargust, tegeles ta hobuste Paristamisega ja tal oli ikka mõni hobuse kroonu. Peale selle pidas ta kolme-neljasiga ja lehma. Neid kõiki karjatas mõne aakri suurusel maalapil, mis oli veel ülejäänud Craimsi mõisast. Šeik aga ei teinud peaaegu üldse tööd. Ta tegi võlgu rehepeksumasina ostmiseks ja sõitis sellega paar aastat ringi, kuid see ei tasunud ennast ära. Inimesed ei usaldanud teda. Nad kartsid, et ta varastab öösel vilja. Krimpsu oli sunnitud oma masinaga kaugemale sõitma, et tööd leida ja see läks liiga kulukaks. Talvel käis ta jahil, tegi metsas pisut küttepuid ja müüttes neid mõnes lähemas linnas. Kui poeg kasvas suuremaks, muutus ta täpselt samasuguseks nagu isa. Nad käisid üheskoos kõrtsis kui nad tulid koju ega leidnud ees süüa, kolkis Kalamees oma eite pähe. Eidel olid mõned kanad ja niisugusel korral pidi ta kiiresti mõne neist tapma. Aga kui ta oleks kõik kanad ära tapnud, siis poleks tallinnas olnud ühtki muna müüa. Ja mida pidanuks ta siis peale hakkama? Ta pidi kogu oma eluaeg rabelema, et kõiki ära toita. Ta pidi leidma sigade nuumamiseks, sööta, et neid võiks sügisel tappa. Kui nad olid tapetud, viis mees suurema osa lihast linna ja müüs maha. Mees ei olnud küllalt nobe, tegi seda tema poeg. Vahel nad kaklesid ja küllalt kaklesid, hoidusid kõrvale ja värises. Nii olid harjunud alati vaikima kui ta hakkas juba vananema. Ta polnud veel 40 nägi ja mees ning poeg olid kodunt ära kas kuskil hobuseid karistamas, kõrtsis joomas, jahil või vargil. Käis eit mööda maja ja laudaesist ringi ja pomises midagi omaette. Kust saab ta kõigile toitu? See oli tema tõsine mure. Koertele tuleb süüa anda. Heinast, mis on küünis, ei jätku hobuste ja lehmade jaoks. Kui ta ei anna kaladele süüa, ei saa nad ju muneda. Kui tal pole müüa mune. Kuidas saab ta linnast osta hädavajalikke asju, et farmil elu sees hoida? Taevale tänu, teatavas mõttes pole tal enam tarvis meest toita. Pärast abiellumist ja laste sündi olid kõik asjad hoopis teistsuguseks kujunenud. Kus mees käis ja kui kauaks ta ära jäi, seda naine ei teadnud. Mõnikord oli mees nädalate kaupa kodunt ära. Ja kui poiss kasvas suuremaks, kadusid mõlemad koos. Nad jätsid heide kaela kogu majapidamise kuid tal ei olnud raha. Tal ei olnud ühtki tuttavat. Keegi ei teinud temaga juttu linnas. Talvel kogusta, kütteks hagu ja püüdis loomi vähese viljaga ära toita. Loomad laudas karjusid näljast, koerad jooksid eide kannul. Talvel kanad peaaegu ei munenud. Nad pugesid kõik kuskile küüni nurka jäid pidi neid aina valvama, sest kui kana muneb talvel küünis mõne muna ja seda ei leita üles, külmad muna ära ning läheb katki. Kord talvel läks eit linna kaasas mõned munad ja kannul koerad. Ta asus teele kella kolme paiku. Lumi oli sügav. Juba mitmendat päeva ei tundnud ta end hästi. Kehvalt riides ja küürus, komberdas Tallinna poole midagi omaette, pomises. Kaasas oli tal vana viljakott, mille põhja ta oli pannud munad. Neid oli päris vähe, kuid talvel on munad hinnas. Ta tahtis nende eest saada natuke liha, tükikese soolapekki, suhkrut ja kui võimalik, ka pisut kohvi. Lihunik annab talle ehk tüki maksagi. Kui eit oli jõudnud linna ja kaupluses mune, müüs, lamasid koerad ukse taga väljas. Eidel vedas, ta sai kõike, mida vajas, isegi rohkem, kui oli lootnud. Siis läks ta lihuniku juurde ja see andis tallemaksa ning koerte jaoks liha. See oli üle hulga aja esimene inimene, kes teda sõbralikult kõnetas. Kui eid sisse astus, oli lihunik oma poes üksi ja ta sai pahaseks, nähes põdurad inimest. Sellise halva ilmaga. Väljas oli lõikavalt külm ja lumesadu, mis laval lakanud, algas uuesti. Lihunik rääkis midagi tema mehest ja pojast, kirus neid. Jäit vaatas talle otsa, silmis häbelik üllatus. Leonic ütles, et eit ärgu andku sellest maksast ja lihajäänustega supikontidest, mis ta talle koti paneb, midagi ei mehele ega pojale kärvakunad nälga. Kuidas kärvaku nälga ei, kõik peavad süüa, saamamehed peavad süüa saama ja hobune samuti. Kuigi nad pole suured asjad. Ent võib-olla saab neid siiski maha müüa. Süüa peab saama ka vaene lehma kiitsakas, kes pole enam kolm kuud piima andnud. Hobused, lehmad, sead, koerad, mehed.