Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna vahelduseks ühest raamatust, mis kirjandus kindlasti ei ole kirjandusele kitsamas mõttes tegu ei ole ilukirjandusega vaid Äripäev päev on võtnud kätte ja andnud eesti keeles välja ajakirja The Economist autorite artiklikogu, mille nimi on Mega muutus maailm aastal 2050. Pealkiri kõlab ilmselt üsna skandaalselt, võiks isegi öelda kollaselt, aga juba selle kaanele trükitud ökonomisti kaubamärk tõotab seda, et tegu on korraliku asjaga ja nii see tõesti on. Tikonomist on siis inglisekeelne majanduse ja poliitikaajakiri väga hea, seejuures väga intellektuaalne, võib isegi öelda. Ja nad ikka vahel teevad selliseid asju, et annavad välja ka mingeid raamatuid, teades siis, et nad on suutnud enda ajakirja koguda väga hea autor konna kes ei mõtle mitte ainult eeldab päeva ajakirjanduslikult, vaid kes on ikkagi oma erialaspetsialistide, suudavad nendest teemadest, millest nad kirjutavad ka natukene laiemalt mõelda. Ja see raamat, megamuutus maailma aastal 2050 on siis üks katse vaadelda seda, milliseks võib maailm järgneva nelja kümnendi jooksul muutuda. Millised trendid, arengud on need, mis võivad ühel hetkel mõjuvateks prevaleerivalt, eks muutuda ja mida nad meie maailmaga teevad. Raamat katsub siis vaadelda inimelu kõikvõimalikke tahke, ta koosneb neljast osast mis kannavad pealkirju inimesed ja suhted taevas ja maamajandus ja äri ning teadmised ja progress. Vaatluse alla võetakse mitte ainult siis poliitika, vaid ka keskkond, teaduse areng, rahandusele areng, sõjanduse areng, sugudevahelised suhted, infotehnoloogia, kosmoseuuringud ja üldisemat filosoofilisemat küsimus, et mida tähendab transpordikiiruste veelgi suurem kasv maailmale, kuhu suunduvad maailma keeled, mida teeb arvutitehnoloogia, meie mõtlemisega kuidas areneb ka meditsiin, näiteks kõikvõimalikud sellised küsimused võetakse läbi, artiklid ise on suhteliselt lühikesed, aga üsna tuumakad varustatud rohkete arvandmete, graafikute, kaartide illustratsioonidega ja kui selle raamatu üks oluline miinus on, siis on see registri puudumine. Kuid samal ajal see kolmesajaleheküljeline raamat on jaotatud piisavalt väikesteks all osakesteks, et sisukorra abil siin orienteerumine ei ole raske. Nagu öeldud, autorid on siis ikonumisti, võib öelda nii-öelda parimatest parimad noh, vast eesti lugejale kõige tuntum ilmselt on Edward Lucas kes siis räägib siin peamiselt muidugi poliitikast, aga siin on siis iga valdkonna paremad esindajad ja nad katsuvad siis oma valdkonda vaadelda, mõni teeb seda Uljemalt, mõni vähem. Kui niimoodi peatükkides sisse vaadata, siis võib-olla see, mis puudutab keskkonna arengut põhineb liiga palju sellistel tänapäeva hinnangutel, selles on liiga palju ideoloogiat, liiga üheselt vaadeldakse kliimamuutusi, ollakse liiga sellises kliima soojenemise ideoloogias sees. Ja lähtutakse väga selgelt sellest, mis seal täna vaatamata seda, et see, kuidas me hindame kliimamuutusi täna on suuresti ju pime maa, kus me kobame. Samas olgem ausad, autor tunnistab, et väga paljud hinnangud, mida tehakse põhinevadki Arv andmetel, mida saab tõlgendada väga erinevalt ja paljudes asjades valitseb tõepoolest pimema. Me tegelikult ei tea, pallisid kliimat mõjutavaid faktoreid. Kipume liiga uljalt andma hinnanguid just nii-öelda aknast välja vaadates ja tänase päeva ilma hinnates, nii et selles mõttes on tegu siiski üsna tasakaalustatud hinnanguga. Aga kohati jääb lihtsalt selline tunne, et liiga palju võetakse erinevates kohtades välja hõigatud andmeid ja ennustusi tõe pähe. Väga konservatiivsed ollakse kosmoseuuringute osas, mis mingis mõttes üllatav eriti ütleme siin viimaste kuude uudiste taustal, kus on mitu erinevat algatust välja tulnud üsna tõsiseltvõetavate ja väga julgete projektidega, kuidas inimesi Marsile viia? Selle pinnal tundub nüüd käesolev megamuutus väga ettevaatlik. Mis ütleb, et kosmoseuuringutes tõenäoliselt erilist revolutsiooni ei toimu, tuleb suurem äriettevõtete tung kosmosesse, aga kosmoses tegutsemine jääb suuresti planeedi maa lähiruumis toimuvaks. Julgen väita, et see ennustus on natukene liiga konservatiivne, põhineb liiga palju sellel, mida riiklikud või rahvusvaheliselt kosmoseagentuurid pean siis eelkõige silmas ameeriklaste naastati Euroopa isa ehk siis kosmoseagentuuri ise julgevad arvata samal ajal, jäädes üha rohkem dinosauruse rolli maailmas, kus eraettevõtluska kosmoseuuringutes järjest suuremalt kaasa mängib. Aga see on nüüd lihtsalt üks hinnang jällegi, millega ma tahan lihtsalt joonida alla. Seda, et käesolev raamat ei püüdle ülima tõestaatusele, vaid siin on siis kanalist ja ajakirjanikud, kes ütlevad seda, mida nemad arvavad arengutest maailmas, tuginedes sellele, kuidas maailm praegu on? Ilmselt kõige huvitavamad Küsimused ost eesti lugejale võiksid olla rahvusvaheliste suhete vallast sellest, mis puudutab Ida-Lääne tasakaalu, kaitsepoliitikat maailma julgeolekuolukorda. Ja siin on selle raamatu autorite hinnangud väga. Tavaliselt me ei leia siit raamatust sõna Eesti ka, olgem ausad, ka sõna Venemaa esineb siin raamatus väga harva. Seest esineb siin raamatus väga palju sõna hiina ja ma usun, et kõik need, kes nüüd Euroopas või ütleme õhtumaal laiemalt kardavad Hiina esiletõus ja siis see raamat võiks neid küll rahustada. Räägitakse Hiina tõusust, aga juhitakse tähelepanu Hiina soovile olla mitte tingimata globaalne, vaid pigem regionaalne liider. Hiina soovile suruda küll Ameerika ühendriigid, kaitsepoliitika või ütleme siis isegi sõjapoliitika mõttes Vaikse ookeaniruumis võimalikult kaugele enda territooriumist. Aga juhitakse tähelepanu sellele, et Hiina senised arengud ja sealsete riigimeeste hõige, sõjaväelaste väljaütlemised ja lihtsalt hinnangut sellele, kuidas Hiina oma raha kulutab ei lase arvata nagu püüdleks ta konkureerima Ameerikaga globaalses mõttes. Nii et tegu on siis sellise põneva teosega, kus antakse hinnanguid, millele võib vastu vaielda, millega võib nõustuda, aga mida lugedes tuleb alati silmas pidada seda, et see raamat, mis isenesest ilmus inglise keeles alles möödunud aastal 2012 tugineb sellel, kuidas asjad praegu on ja milliseks muutub maailm aastal 2050 eeldusel, et praegused arengud jätkuvad, nii nagu nad siiani on jätkunud. Igaüks, kes maailma ajalugu vähegi tunneb, teab, et arengud ei jätku kunagi katkematus reas ja seda ütlevad ka selle raamatu sissejuhatuses autorit, et ei maksa arvata, et maailm aastal 2050 on tõesti selline, nagu siin raamatus. Areng ei ole üks katkematu joon, vaid selles esineb katkestusi, kõrvalekaldeid ja need võivad tuua endaga kaasa hoopis teistsugused tendentsid, hoopis teistsugused arengud. Aga kaasamõtlemise mõttes on see raamat kahtlemata hea. Kahtlemata laseb ta meil anda aimu sellest, millised me ise praegu oleme, kuhu see maailm tahaks liikuda. Ja lugeja saab siis kaasa mõelda, kui realistlik see on või kui ebarealistlik. Nii et Äripäev on kahtlemata välja andnud ühe toreda raamatu tõlke kohta vast nii palju, et kohati on selline tõlkemaik, kuidas selle raamatu tõlkinud Vahur Lokk. Aga üldiselt on tegu lobeda tekstiga ja see tõlkemaik on juures, ei tähenda, et midagi oleks valesti tõlgitud, aga kohati on lauset natuke sellised, et mitte päris eestipärased. Aga pole hullu, tegu on lõppude lõpuks ikkagi tarbetekstiga ja nii tuleb seda ka võtta. Nii et Äripäev on siis väljund, toreda raamatu megamuutus maailma aastal 2050, lugege nõustuge või ärge nõustuge, aga kahtlemata ärgitab see mõtlema head lugemist.