Tere, head raadiokuulajad. Mina olen toimetaja Nele-Eva Steinfeld ja selle nädala helikaja saate teemad on järgmised. Diskussiooni keskmes on festival Eesti muusika päevad ja sel teemal räägivad stuudios heliloojad Helena Tulve ja Rene eespere ja helilooja ja muusikateadlane Kerri Kotta. Ja saate lõpus muusikauudiseid maailmast head kuulamist. Sülgaja. Tänase heliga diskussiooni teema keskendub festivalile Eesti muusika. Tänavusel festivalil saab kuulata Ta on üle 70 helilooja muusikat. Nende hulgas on väga tuntud nimesid nagu Arvo Pärt, Ester Mägi, Tõnu Kõrvits, Helena Tulve aga samuti on kavas ka väga palju noorte autorite loomingut ja üldse kaasatud tänavusele festivalile. Väga palju noori interpreet. Eesti muusika päevad toimusid esimest korda 1979. aastal ja see on olnud üks olulisemaid siinsete heliloojate loomingule keskenduvaid festivale. Seda korraldab Eesti heliloojate liit ja juba üle 10 aasta on kunstilised juhid olnud Timo Steiner ja Ülo Krigul. Tänavuse festivali kavas oli üle 50 uudisteose ja üldse kokku üle 100 erineva helitöö ja tänases heliga. Saates arutlevad Eesti muusika päevade festivalil kuuldu ja nähtu üleheliloojad Helena Tulve ja Rene eespere ja helilooja ja muusikateadlane Kerri Kotta. Teemaks on uue heliloominguga seotud küsimused, uudisteoste tellimine ja festivali ülesehitamine. Samuti heidetakse pilk festivali ajaloole ja muutumisele ajas ja festivali positsioonile. Eesti muusikaelus tuuakse esile nii Eesti muusika päevade kui ka meie kultuurielu tiivseid külgi ja arutatakse mõningate puudujääkide ülevaatluse all. On ka välismaised heliloojad, kes Eesti kultuuriruumis tegutsevad ja samuti on kõne all festivalil toimunud kontserdid ja esinejad. Juttu tuleb ka uuest filmist, mille keskmes on helilooja Eino Tamberg ja veel paljust muustki. Välishelilooja pilgu festivalile ja eesti muusikaelule annab ka kuus aastat Eestis elanud Islandi helilooja poodilt Ragnar Paulson. Kuidas siis võiks tänavuse Eesti muusika päevade festivali põhjal eesti nüüdismuusika ka hetkeseisu hinnata, et milline see meie nüüdismuusikamaastik on, või eesti heliloomingu muster? Ausalt öeldes, mida aasta edasi, seda rohkem ma olen püüdnud isiklikult selle poole, et mitte võtta mingeid seisukohti, anda mingeid hinnanguid, et lihtsalt kuulata ja vaadata, mis endale nagu rohkem kõneleb, aga mitte teha mingisuguseid väga kaugeleulatuvaid järeldusi, et see võib-olla on natukene teiste ülesanne. Mul on tunne, et sellele hinnangu andmine võib olla kahest aspektist, üks oleks võib-olla personaalselt iga helilooja säärane suhe toimuvasse ja kolleegide loomingusse, et see on igal juhul väga vajalik. Aga ühte asja ma arvan, et me peaksime ka silmas pidama, on see, et vähemalt aastaid tagasi oli traditsiooniks see, et kutsuti nendele päevadele alati külalisi. On väga oluline, mis pilt nendele külalistelemist jääb, mida nemad välja sellekteerivad, mis neil on põnev, mis neil on huvipakkuv või ütle, mis on edu enne, mis on üllata, mis on uudne. Nii et kaks aspekti, üks on kodu poole suunatud ja teine võiks olla nagu külaliste kõrvade läbi kuuldu ja sellest johtuv, et noh, et, et kas meil tekib uusi sõpru, kas meil tekib juurde uusi kontakte võib-olla tõesti, astal sellist haakumist sellega, mis jääb nagu väljaspool Eestit on võib-olla vähem kui, kui mõnel varasemal aastal. Aga teiselt poolt mulle siiski tundub, et see pilt on läinud nagu demokraat. Ohtlikumaks selle Eesti sees, et kui ma Eesti muusika päevad on dominandiga olnud loomulikult esiettekannetel ja värskel uudisloomingul, siis sellel aastal on päris palju siiski haaratud kaasa ka eesti klassikalisemalt muusikat või vanemat muusikat, nii et ma usun, et külastaja, kes neid kontserte kuulab, peaks saama sellise tasakaalustatuma ja, ja laiema pildi, et küsimus pole vist ainult mitte selles, mis praegu tehakse, vaid ka, et kuidas see võib olla, suhestub meie sellise traditsiooniga natuke pikemas. Perspektiivis festivalil Eesti muusika päevad on 34 aasta jagu ajalugu, et kui me püüaksime natukene veel tagasi vaata teha, enne, kui me räägime tänavusest festivalist, siis milliseid muutusi te veel märkate ja kas see festival oli erinevatel dekaadidel sama tähtis, kui ta on praegu või kuidas on see tähtsus, positsioon muutunud? Mida aasta edasi, seda Cinamon, Eesti muusika päevad muutunud Noortekesksemaks, seekord on isegi tudengikontserte tegelikult ju kolm aastakümneid tagasi, siis võib öelda niimoodi, et see oli nagu võib-olla rohkem, mitte persoonikeskne, aga ütleme juba, kas ennast tõestanud publik kui tuntuse ja tunnustuse saanud heliloojate looming nagu domineeris, üks nihe on veel, mida ma märkan ja ausalt öeldes mulle isiklikult noh, mitte et ma tunnetasin selles mingit ohtu, vaid et mul on tunne, et need viimased Eesti muusika päevad on kuidagi suundumusega selles mõttes. Et traditsiooniline säärane kontsert oma aja kuidagi ära elanud igavaks muutunud oma vormis, et igal juhul peaks publikule pakkuma paremal juhul midagi mängulisust, halvemal juhul veel midagi šokeerivat, et oluline on see, et see mängulisus ei muutuks pinnapealsus, eks selge on see, et, et tõesti kontserdivormid on tänapäeval muutunud ja väga paljudel eriti muusika kontserditel on ka, ütleme kas autor ise räägib oma teosest või räägitakse mingitest muudest kaasnevatest esteetilistest filosoofilistes probleemidest, mis aitaksid publikut nagu seda muusikat mõista. Aga mul on praegu tunne, et väga paljudel praegustel kontserditel on seal mängulises läinud pinna peal, et, et see on lihtsalt mäng mängu pärast. Peaasi, et ta oleks atraktiivne. Seda tunnet nagu viimaste kontserdite juures Vahepeal mulle tundus, et tegijad soovisid eriti kuidagi atraktiivseks muuta neid vorme ja ka neid teoseid, et telliti palju teoseid, mille esiettekanne jäi ühtlasi ka nende viimaseks ettekandeks. Sest et tegemist oli väga ebapraktiliste või ootamatute šokeerivate või üllatavate kooslustega, kes tavapäraselt koos ei tegutse viimastel festivalidel on minu arust seda nagu vähem olnud ja, ja isegi sellise kontserdivormide üllatamise suhtes on minu arust nagu mingisugune tasakaalustamine, et ei ole nagu liiga palju selliseid väga šokeerivaid või ootamatuid vorme, et need midagi, mis on tegelikult selles vormide, paljudes juba ennast nagu kinnitanud inimesed on harjunud, et ütleme, et see audiovisuaalkontsert seal istuti maas, inimeste söövad keskel muusika nende ümber, et see on ka täiesti üksi vorm ja see vastab sellele sisule, mis on selle muusika, selline akustiline, ka omadus mingis mõttes praegu siiski näiteks kooride puhul ei olnud mingisuguseid uusi koorikooslusi, lihtsalt telliti muusikat olemasolevatele kooridele, jaga olemasolevatele ansamblitele, kes on õnnelikud, et nad saavad ise repertuaar ja, ja need lood loodetavasti osa neist vähemalt jäävad nagu käibesse mängitakse veel ja see asi läheb nagu edasi, et see on nagu minu arust üks selline oluline asi. Ma võib-olla võtaksin natukene sellise pikema perspektiivi vaja looja ja ütleksin, et jah, mängulisemaks on ta loomulikult tänapäeval läinud oluliselt enam, kui ta oli seda paarkümmend aastat tagasi, aga samas ma tuletaks nagu meelde, et minu meelest see mängulisus ja rohkem selline kureeritud vorm tegelikult aitas eesti muusikat päevadel sellest üsna sügavast stagnatsiooni joonist välja tulla kus nad olid 90.-teks jõudnud. Et ma leian, et Eesti muusikat dünaamika tekibki mulle tundub vähemalt viimasel aastakümnel sellest, et on olemas siis tõesti mingisugune kontseptsioon, aga samuti nagu Elenaga ütles, et tegelikult on olemas väga paljud teoseid ja väga palju juhuslikust, mis selle kontseptsiooni alla ei mahu. Ja siis see dünaamika, kuidas nüüd see festivali struktuur suudab nagu enda sisse ja kas ta suudab ära mahutada tegelikult seda, mida siis heliloojad kirjutavad ja minu jaoks see on nagu üks põnevamaid asju. Tänavune festival koosnes väga paljudest teostest, ma püüdsin teha statistikat, et üle 100 teose rohkem kui 70-lt heliloojalt, nende seas üle 50 esiette kanda. Tänavuse festivali kontseptsioon oli siis kõrvutused Tartu ja Tallinn nooria vanem põlvkond, professionaalid, üliõpilased ja mida kõike veel, et kas see hakkas töölase kõrvutamist, ei tee või on tegelikult ju igav festivali kokku panema? Omamoodi kasutamine, eks ta kindlasti ei ole, aga sellise struktureeriva printsiibina ma arvan, et on väga hea midagi võtta, et see võib olla kab, toetab kuulajad, et seda asja natuke teise pilguga vaadata, kuigi ka ilma selle teemat ta oleks võinud need asjad samamoodi kokku panna. Kui nüüd niimoodi üldse meie muusikaelu vaadanud, vaata siis mitte alati hiilgase, sellise tugeva visiooni ja kontseptsiooniga, noh ütleme kasvõi mingite sarjade või läbi aastate liikuvate kontsertiseeriatega, nagu see mõned ajad tagasi oli, võib-olla rohkem. Praegu on see sageli väga hajus, rääkimata siis võib-olla uuest muusikast, mida üldse esitatakse praegu suhteliselt vähe. Ma arvan tegelikult, et kõige olulisem peaks olema see, et kõik, mis pakutud on, see peaks olema huvitav, põnev, sest et ka geniaalsetel autoritel ei ole mitte alati kõik teosed geniaalsed. See valik võiks mõnikord iga heliloole endal olla palju karmim iseenda suhtes, et, et mida välja pakkuda, sest me peame seda arvestama, et saalis ei, oleme üksi ja publik tahab kuulda sisu, mitte vormi, nii et kõik need ilusad ja lennukad, teoste esitlused ja Annotatsioonid, et need tegelikult vajuvad kolinal kokku, juhul kui me seda tegelikult helides ei kuule. Ma olen samuti nõus, et kõrvata seda niivõrd abstraktne idee, et selle alla võid tegelikult mahutada ükskõik mida ja ja võib-olla seetõttu jah, sellel aastal. Ei ole tundega nii tugevasti seda pinget festivali kontseptuaalse raamistiku ja konkreetsete kontserdite vahel, sest kõrvutusena praktiliselt iga kontsert nagu tõstelene ütles ju toimibki. Kui me kõrvutaksime nüüd kontserte ja publikut, et kuidas on lood publikuga Eesti muusika päevade festivalil kas see on mõeldud laiemale publikule, kui palju on publikut, millist publikut saalides? Mulle nagu tundub veidi, et kuna praktiliselt kõik kontserdid, kus mina käisin, toimusid Eesti muusika ja teatriakadeemia ümarsaalis siis võib jääda mulje, et need on säärased Sulti sisesed kogunemised. Võib-olla laiemalt publikule oleks võib-olla ütleme, säärased traditsioonilisemad kontserdipaigad võib olla kas kergemini või iseenesestmõistetavalt võib-olla kätte saadavad. Võib-olla Helen arvab teisiti, aga, aga mul on säärane tunne. Tavapublik võib, võib mõelda, et Muusikaakadeemia on ikka seal on õppeasutusi, seal tegeletakse ikka pigem säärasele teadustöö ja kõige muu asjaga. Traditsioonilisem kontserdipaik on publikule võib-olla paremini mõjuv. Võib-olla rohkem publikut. Kummalisel kombel siiski ma pean ütlema, et näiteks Mustpeade maja kontserditel ei olnud mitte väga palju inimesi, et ütleme, see publiku hulk, kuigi kammersaal on palju väiksem tundus kuidagi hajusam kui muusikaakadeemias, aga seda on küll aastatel läbi, võib nentida, et on teatud inimesi, kes tulevad alati seda mammutkontserti kuulama see on nagu üks publik. Ja Mustpeade majja või kuskile Kanuti saali tuleb absoluutselt teistsugune publik, et inimesed on nagu sageli seotud mingi kohaga, et selles mõttes on hea, kui need kontserdid toimuvadki tõesti väga erinevates kohtades ja puudutavad erinevaid sihtrühmi, kui nii võib öelda. Ka noortekontserdid noorte heliloomingust on kavas, et mis mulje see jättis? Noh, tudengite kontserdi kohta ei tahakski nagu väga midagi palju öelda, tegemist on ju tõesti sageli üsna algajate heliloojatega ja minul on võib-olla eriti raske midagi siin öelda, teades neid inimesi ja mina nagu jälgin võib-olla seda teisest perspektiivist, et sellest, kuidas need inimesed on arenenud, mida nad eelmine aasta näitasid, mida nad varem on kirjutanud, kuhu nad on edasi liikunud, et selles mõttes ma jälgin seda huviga, kuigi iga teos ei pruugi olla just totaalne õnnestumine ja õppimise aeg selleks ongi, et kõik läbi teha kõik need eksimused, need vead ja ka siis leida neid asju, mis õnnestuvad, mis toimivad, et selles mõttes ei ole ka aus mingisugust väga suurt hinnangut anda, sellele mingisugust pingerida hakata tekitama, kuigi oli teoseid, mis mind nagu rohkem puudutasid sõltumata sellest, et tegemist on tudengite teostega. Võib-olla ka lihtsalt üldisemalt sellest, et, et milline on noorte silmaring üldisemalt nüüdismuusikaplaanist. Ma arvan, et noored on hetkel nii-öelda situatsioonist ja mis maailmas toimub. Ma arvan, võib-olla paremini isegi informeeritud kui me ise. Kui nüüd sellest tudengite kontserdist rääkida, siis Elena ütles väga ilusti, et noh, et vaatamata kõigele sellele, et noored inimesed ikka katsetavad igasuguseid asju ja minu jaoks on siiski oluline, et ka juba sellele nii-öelda õppeprotsessi ajal luuakse mitte lihtsalt mingid helid rütmide ridasid vaid, et noh, et see, mida tahetakse teha, et ta peaksid kuidagi nagu puudutama üks ütleme, konkreetne noor nagu Alisson Kruusmaa, tema süviti sooloklaverile Mobiks täiesti mainida, et seda oli mul hea kuulata just oma kunstilise kavatsuse poolest ja kamingo rajandi. Teine klaveripala Sahara oli päris põnev, nii et, et oli küll neid, mis juba täidaks seda funktsiooni, mis, mis muusikale nagu tegelikult kunstiliselt pandud on. Jätkame vestlust festivali Eesti muusika päevad teemal ja stuudios on Helena Tulve, Rene eespere ja Kerri Kotta. Kui me kuulasime mammutkontserti, siis see oli ju peaaegu üles ehitatudki noorteakadeemia muusikute esinemisel, et noored tunnevad siiski väga suurt huvi eesti nüüdismuusikas toimuva vastu. Samas siin oli ka vastandatud selline heliloomingu lähenemist nõudev pool ja samas ka selline mängulisus, nagu varem juttu oli need ühe päevaga kirjutatud klaveripalad ja ka tänavust festivali läbiv Tõnis Kaumanni teosay kriifi. Mis mulje see pala on teile jätnud, seda oleme saanud juba õige mitmel korral kuulata, et võiks öelda, et see hakkab juba klassikaks. Kui siin väike kõrvalepõige teha, siis Tõnis Kauman ise on tuntud naljamehena öelnud, et kui ühte nalja ikka väga palju teha, et siis muutub lõpuks naljakaks ka et siis tema selle looga võib-olla rakendatakse sama printsiipi, et ka väga palju mängida, et siis siis ongi populaarne teos, aga mis ei tähenda muidugi, et see ei ole huvitav lugu. Seda on huvitav jälgida, et ma olen kolm korda nüüd kuulnud. Ma arvan, et hakkab juba natukene pähe kuluma. Eks ta nii ole ka, et kui sa teost paremini tunned, siis tegelikult sageli hindad ka rohkem. Et üks asi on see esmane mulje ja teine on see, kui sa saad ühe teosega rohkem olla ja sa õpid hindama tema mingit teistsuguse sisemisi kvaliteete. Ja väga tore on olnud näha, kui erinevad on olnud need kolm ettekannet, Johan Randverelt murret Gerretz-Traksmann meelt ja Jaan Kapilt nauditavad ühe oma värskuses, teises oma sellises mingis kõlajõus ja siis sellises fantaasias ja ma tunnen, et ma olen selle teose nagu omaks võtnud ja teda on nagu meeldiv, huvitav kuulata ja muidugi huvitav kuulata ka sellest interpretatsiooni aspektist. Et selles teoses on selline Virtoosne väljakutse, on selline lüüriline moment, et selles mõttes see võib minna käibele. Kui nüüd sellest mammutkontserdist veel midagi rääkida, siis see aasta ei olnud nii väga mammut, oli selline mammutipoeg, tõenäoliselt oli arvestatud sellega, et neid ühe päevaga kirjutatud klaveripalasid võib tulla palju-palju rohkem. Neid siiski oli piisavalt tegelikult ega väga palju rohkem. Võib-olla ei oleks ka jõudnud vastu võtta, et praegu, kui ma seda kava vaatan, siis mul tekib pilt iga teosega seoses ma mäletan enam-vähem, mis teosega tegemist oli ja mõni neist tõuseb ka esile ja selles mõttes oli see ports täitsa paras. Ja ka see ideed, et kõigepealt sai jälgida natukene aega inimesi nagu proovikeskkonnas või harjutuskeskkonnas. Kindlasti oli see mõnedele kuulajatele selline huvitav aspektist, et tõepoolest inimesed ei tea, kuidas teost õpitakse, milline töö sellega kaasneb, millistes tingimustes, millises keskkonnas inimesed veedavad väga palju aega, et seda teost enda jaoks omaseks teha ja ära õppida. Ma olen Elenaga nõus, et ega väga suuremat hulka doosi neid suhteliselt lühivormis klaveripalu ega ei oleks vist suutnud ka eriti vastu võtta paar, võib-olla uitmõtted selles mõttes, mis puudutab esiteks seda proovida avalikustamist, et noh, et, et ma olen ka tudengina käinud kuulamas ja vaatamas, kuidas tehakse, mitte ainult oma erialatundi ütleme olgu siis kompositsioon või klaverimängu, aga ma olen käinud orkestriproovides istumas ja kuulamas, mis muud orkestri proovi tehakse, mida seal oluliseks peetakse, kuidas see toimib, ma olen, käin pianisti kuulamas, lauljad, viiuldajad, loomulikult on see põnev, aga mul on säärane tunne, et põnev tegelikult ütleme sellele esiteks, kui see prooviprotsess on selles mõttes tõepoolest orgaaniline, see tööd toimub tõsine töö selles mõttes, et noh, et, et see ei ole jälle vot seesama asi, mis mind häirib, see, et ta ei ole mänguline, mängime säärast töö tegemist tegelikult on teiste jaoks vaid, et noh, et ma tahan näha sisulist tööd, et ma sellest midagi saan siis nendes klaveripaladest mina ütleks selle niimoodi, et loomulikult ühe festivali raames võib olla täiesti vabalt üks mingisugune nii-öelda lühivormidest koosnev, ütleme klaverile kirjutatud teost õhtu. Täiesti vabalt võib see niimoodi olla. Mind jälle vastupidi, mitte inspireerinud see mõte ja see ei ole muidugi praegu on nii-öelda esmakordne, mida nüüd meie muusikapäevade tegijad välja mõtlesin, et see ühe päevaga kirjutatud lood. Põhimõtteliselt see, see häirib alati meeletud, muud ei ühe päevaga kirjutada, see on nagu eesmärk iseenesest, mis mulle absoluutselt ei meeldi. Ja oluline on see ikka hetk kirjutada hea lugu või kirjutas sisuline lugu, et ma olen täitsa kindel, et võib-olla need lood, mis praegu sellel kontserdil võib-olla ka meile kuidagi kõrvu jäid, muljet avaldas, ei ole kirjutatud ühe päevaga. Et mind häirivad säärased välja mõeldud mängulised elemendid, mängime natuke midagi. Ma tuleksin veel korraks tagasi selle Tõnis Kaumani loo juurde, see võib-olla on, tähendab siiamaani olnud üks festivali paremaid leide tõesti või ideid, et ühte teost mängida, esitada mitu korda, sellepärast et uue või nudis muusikaga on ju väga sageli see probleeme, et tõesti me kuuleme seda ühte esitust ainult ja selle põhjal peame siis nagu midagi arvama või, või selle põhjal me nagu oma mulje saame ja mida aastaid gaasitegelikult märkad rohkem kui oluline siiski selle asja puhul on nii-öelda interpretatsioon, sageli sa ei tea, kas tegelikult tegemist oli hea teosega või tegemist oli pigem keskpärase teosega või oli see siiski interpretatsioon, mis väga palju seda mõjutas, need võivad olla teinekord üliväiksed nüansid, mida on isegi raske niimoodi kirjeldada. Ja nagu Elena ütles, et võib-olla seda oluliselt rohkem hindama kui esimesel kuulamisel, sest esimesel kuulamisel võibki jääda mulje, et nojah, et on, eks tore naljalugu ka edasi juba näed seal võib-olla juba mingeid vormilise seoseid ja, ja omapärast ülesehitus ja samuti. D selle materjalivõimet muutuda interpreedi käe all, see näitab, et tegelikult sellel teosel nagu võiks olla potentsiaali, kui tema pinnalt võib vormida niivõrd erinevaid laadi ettekandeid Kahel korral seda Tõnis Kaumeni lugu, kuulasime kontserdil kõrvutus üks, mis oli Mustpeade majas ja kus astus üles ka küllaltki uus uue muusika ansambel, nimelt Tartu uue muusika ansambel, et pedaali kõrvutatud uus Tallinna Trio, aga mis mulje see kontsert? Telejättis see oli väga tore kontsert ja peab ütlema, et Tartu ansambel oli väga elav ja oma ilususega nagu üllatas mind väga ja rõõmustas see nende selline suhtumine ja ka sisukus. Mõlemad ansamblid mängisid ju ühe uudisteose ja siis mängisid klassikat Raimo Kangrot ja Jaan Räätsa. Mõlemad ansamblid olid väga tõsiselt selle asja ette võtnud ja see kontsert oli väga sisukas. Sellel kontserdil ei olnud erilist vigurit millega nüüd peaks inimesi köitma. Kadri-Ann Sumera algatatud ansambel, nad on tegelikult ju ette astunud ka varem. See rõõmustab, et Tartus toimub väga sisuline töö, sest et uue muusika osas Tartut ei saa just pidada selliseks lipulaevaks iseenesest kõik need mängijad teevad ka tänuväärset tööd, mis neid endid ka rõõmustab, kandub kohe edasi. Kui mängijad on õnnelikud ja kirglikud oma tegevuses, siis on seda kuulda ja see pakub kõigile. Rahuldust ma pean siin nõustuma enam-vähem sellega, mis Elena ütles, et uus Tallinna Trio mängis tõesti oma tuntud headuses professionaalsuses väga kindlalt ja Tartu uue muusika ansambli puhul oli tõesti tunda seda kirglikkust, pühendumust ja teha tahtmist. Tundub, et neil oli oluliselt suurem motivatsioon või tahe ennast tõestada või isegi publikuga suhelda muusika kaudu. Nii et selles mõttes siinse kõrvutada, kus toimus, et mingisugune teatav kontrast või erinevus tekkis tõesti esimese ja teise poole vahel, tuli esile just see erinev lähenemine. Üks kõrvutus, mida festivali korraldajad ise rõhutasid, olid sõnamänguline, välismaised siseheliloojad ja sisemaised välisheliloojad. Eks see on täiesti normaalne, et on heliloojaid, kes on õppinud välismaal ja on jäänud välismaale või tegutsevad, elavad mingitel põhjustel välismaal ja vastupidi, et on mujalt pärit heliloojaid kes on tulnud siia õppima ja on siin tegutsemas vähemalt hetkel ma arvan, et see on ainult mingis mõttes nagu rikastab seda diskussiooni kergitav mingis sisulises plaanis ka, et inimestel on väga erinevad taustad ja väga erinevad põhjused, miks nad on tulnud näiteks Eestis ja nad annavad nagu sellele pildile midagi juurde. Noh, nagu Renee siin rääkis, et vanasti kutsuti küll rahalisi ja praegu võib-olla neid külalisi ei ole ainult nii palju kutsutud, see võõras pilk on võib-olla vähem esil, kuigi selle Tallinn Music Weeki kaudu nagu on, aga see on üks teine küsimus. Võib-olla just need siin tegutsevad välisheliloojad, omamoodi on mingisugune pilk väljaspoolt ja, ja meie võimalus ka näha seda, kuidas nemad meid näevad, aru, saada sellest ja siis vaadata jälle neid, mida nemad teevad, et see on ainult selline maastiku mitmekesisus, mis tänu sellele rohkem esile tuleb ja mind see igati rõõmustab. Tõepoolest, viimasel ajal on ju väga palju tudengeid, kas siis magistriõppest või doktoriõppest pärast nende õpingute lõpetamist nad on kas isegi mõni tundub, et oma elu pikemas perspektiivis Eestiga sidunud siin juba ja kindlasti need protsessid jätkuvad, head, see liiklus on kahesuunaline ja kui mõelda selle peale, et noh, et miks nad siia on tulnud, siis ma kõigepealt arvan, et õppima tuldud Eestisse selles mõttes, et mingi informatsioon Nendele ei jõudnud kas siis läbi teiste kogemuste või kuulates eesti muusikat, et midagi on neile väga sobinud selles kliimas nähtavasti et ju siis kultuuriline avatus on neile imponeerinud ja ma arvan, et nad ei ole mitte muutunud sind mitte eesti heliloojaks, vaid et nad on teinud oma asja edasi. Ja ma arvan, et see tolerants, millega eesti kultuur suhtub teistesse kultuurides, ma arvan, et see on tähelepanuväärne Ma arvan, et seda illustreerib päris hästi see intervjuu, mis eelmise nädala sirbis nende kolme heliloojaga tehti, et ilmselt seesama jah, mida René ütles teatav kultuuri, kliima või ühelt poolt just nimelt teatav tolerantsus, et jah, et siin Eestis kindlasti on kompositsiooni koolid, kindlasti on olemas mingisugused esteetilised printsiibid või põhimõtted, aga, aga siiski ei ole ju sellist jäikust, mida võib-olla kuskil mujal ja kahtlemata mõnele isiksusetüübile seal väga hästi sobib. Aga teine asi, mis selles samas intervjuus nagu välja tuli, on ka võib-olla see väikse riigi fenomen, et siin tõesti helilooja rohkem ei ole mainstream või keskmise publikuni tundub, et võib-olla just nimelt selline kommunikatiivne aspekt äkki on allunud midagi atraktiivset või vähemalt midagi, mis iseloomustab selliseid väikseid riike, mis võib-olla apetiitne, et kas seesama Prühman Ameerikast ei olnud mitte Eesti Päevalehe kaanepoiss, mis oleks reaalselt mõeldamatu, et ta oleks kaanepildi peal Frankfurt algem ainel või New York Timesis. Aga et väikeriigis asi, no juhtub muidugi, selge siin, et siin oli teatud poliitiline mõõde, eks ole, kogu see presidendi, Twitteri ja see Krugmani vaidlus, eks ole, sealjuures mis nüüd muutis selle teema keskmisele ajakirjanikule kapatiitseks. Ja ma arvan, et see on tegelikult midagi, mida üks helilooja siiski kuskilt maalt, et ikkagi vaja, ma ei usu, et helilooja tahab olla kitsa ringi, võib-olla ikoon lihtsalt ilmselt teda huvitab siiski ka see, mida inimene, kes võib-olla ei tea nende struktuuridest ja kogu sellest professionaalsest taustast, mida selline inimene arvab või kuidas ta võiks suhestuda. Võib muidugi ainult oletada, aga mulle tundub, et hoolimata sellest, et ütleme, rahalisi vahendeid meil kindlasti napib ja on kohti, kus neid on palju-palju rohkem. Sellegipoolest mingisuguses plaanis on võimalused midagi teha, mida sa tõesti tahad teha mitte sellepärast, et see müüks või sellepärast, et mingil muul sellisel vähem sisulisel põhjusel need võimalused on jätkuvalt suuremad kui väga paljudes muudes kohtades. Selge see, et üheksakümnendad, see oli nagu selline kuldaeg selles mõttes, et kõik oli nagu võimalik väga paljudel Lääne-Euroopast pärit inimeste jaoks aktiivne, sest siin võis väga selliseid hullumeelseid projekte realiseerida ja sisulisi takistusi oli vähem. Aga ma arvan, et see on ka jätkuvalt niimoodi, et hea tahtmise juures on võimalik, kui teha midagi, mida sa just tahad teha ja samamoodi, kui nüüd tulla tagasi selle firmani mõne poisi loo juurde, siis tõepoolest tegelikult Ameerika kontekstis selliseid aktsioone või sellist muusikat kirjutatakse tegelikult palju. See on väga ameerikalik, mingis mõttes reageerida mingisugusele poliitilisele, impulsile või sotsiaalsele teemale ja sellegipoolest või võib-olla ka selle tõttu, et seda nii palju tehakse, ei ületa uudisekünnist, meil aga küll, võib-olla on see ka see, et meie heliloojad tegelikult ei ole oma muusikalistest väljenduses sotsiaalselt väga teravdatud pühenduvad rohkem mingisugustele sisemistele, kvaliteeti idele ja reageerivad vähem sellistele sotsiaalsetele oludele. Me tuleme sellisest ajast, kus ei saanud hoolida sellistest sotsiaalsetest või poliitilistest küsimustest, sest et neid ei olnud võimalik muuta, tahaks, siis tuli rohkem süveneda, võib-olla iseendasse. Selles mõttes on meie situatsioon, mitte nüüd ainulaadne, aga igal juhul erinev väga paljudest teistest riikidest. Ma võib-olla tilguteks ühed piisakese tõrvalt, et selge on see, et mingi aja pärast võivad need väljastpoolt tulnud inimesed selles fluidumiski maa peale tulla, et loomulikult keskkond on kunstiks soodne ahjus, asi on ka see, et kunstnik peab siin kuidagi ära elama ja mis seal salata, et neil on selles mõttes alati teed valla pöörduda tagasi, pöörduda kuskile mujale. Aga mul säärane tunne, et siiski mitte kõik, kes on meeletud Eesti fännid ja tahavad siin olla ja tegutseda mitte kõik nemad, jää siia väga pikaks ajaks. Kindlasti ma olen sellega nõus, et need asjad liiguvad ikkagi selles suunas nagu meile võib-olla väga ei meeldi, mis puudutab loomeinimeste toimetulekut ja positsiooni ühiskonnas, et siis kindlasti on siin tegelikult juba toimunud radikaalsed muutused võrreldes varasemate aegadega ka veel on võimalik midagi teha. Aga kuulame nüüd ühe intervjuu sisemaise välisheliloojaga. Küsisin pilku Eesti muusikaelule ja eesti nüüdisloomingule heliloomingule ka Islandilt, kuus aastat tagasi Eestisse tulnud heliloojalt Boot Ragnar poossonilt kelle meelest on Eesti väga huvitav paik ja ta tuli siia kuus aastat tagasi väga avatud suhtumisega, teadmata päris täpselt, mida oodata. Ragnar Paulson teadis, et Arvo Pärt on Eestist pärit ja tema muusikat oli ta enne palju kuulanud. Aga Arvo Pärt oli ka ainus helilooja, keda Paulson tol ajal teadis. Uue aasta jooksul on ta ka tundma õppinud nii Eestit kui naabermaid ja ta ütleb, et tema elule siin on tekkinud täiesti uus perspektiiv. Paulson ütleb, et Eestis on heliloomingule küllalt erinev lähenemine võrreldes muu maailmaga näiteks USAga, Kesk-Euroopaga või Skandinaaviaga võrreldes. Siinne lähenemine igale heliloomingut, õpilasele või heliloojale on kuidagi individuaalsem ja lähenemine muusikale ja heliloomingule üldse orgaanilisem. Igal heliloojal on omad mõjutused, olenevalt sellest, kus ta näiteks õppinud on. Ja see tegelikult ongi üks normaalne kultuuri toimimise põhimõte. Ragnar Coulson ütleb, et eesti heliloomingus võib eristada väga mitmesuguseid kihte nagu ka Eesti ajaloos üldisemalt. Kui Ragnar Paulson Eestisse tuli, siis kuulis ta ühel kontserdil Pärdi Cancheli muusikat ja sai aru, et Eestisse tulemisega on ta sisenenud ühtlasi ka teatud traditsioonide maailma. Siinsed heliloojad ja muusikud on tema sõnul väga hea kooli aga range koolkonna mõju ei ole peamine. Kool annab vahendid, aga igaüks saab Eestis jääda ikkagi oma sisulise sõnumi ja fantaasiamaailma juurde. Seda ei tehta nii-öelda maha. Noored muusikud ja heliloojad võiksid Boot Ragnar Paulsoni meelest olla ka pisut paremini informeeritud maailmas hetkel levivatesse stiilidest ja suundadest ja heliloojad võiksid tunda paremini traditsioone. Sest selleks, et midagi eitada või murda või millelegi vastanduda, peab ju traditsioone ja reegleid hästi tundma. Ragnar poolssoni meelest on Eesti väljapaistvad heliloojad siinsetele õpilastele muidugi suureks eeskujuks ja mõjuks. Ja seda väikest heliloojate ringi võib nimetada ka omamoodi koolkonnaks. Ja kuigi siia ei jõua võib-olla kõik mõjutused sõnad, mis on ehk mujal maailmas esindatud on maailmal ometigi siinsetel heliloojatelt Paulsoni meelest palju õppida. Eesti muusika päevad on tema meelest väga hea festival ja festivali kavas on hea tasakaal vanema ja uuema eesti muusika vahel. Proportsionaalsest mõttes. Kui ka vaadata, siis näeb ta suurt hulka erinevaid heliloojaid, isiksusi, sest ühes stiili piires mingist rühmitusest ju nii väikese rahvaarvu ja riigi juures rääkida ei saa. Mis puudutab aga publikut, kes eesti muusika päevi külastavad, siis poolt Ragnar Paulsoni meelest on niinimetatud tavapublikut siiski mõnikord veidi vähevõitu. Muidugi mitte kõikidel kontsertidel, aga see on igas riigis suur küsimus, et kuidas klassikaline nüüdismuusika jõuaks laiema auditooriumini ja sellele ei olegi ühest lahendust ja surve abil siin samuti midagi ei saavuta. Eesti muusikaelu kohta üldistust tehes ütleb Fort Ragnar Paulson et siin on lisaks fantastiliste heliloojatele ka väga palju kõrge tasemega pillimängijaid. Ta toob esile ka meie koorimuusika traditsiooni. Aga ühe suurima Puudusena näeb Ta liiga suurt institutsionaliseeritust. Kogu muusikaelu koondub liigselt paari suurema institutsiooni ümber, mis meie muusikaelu liiga tugevalt reguleerivad ja seda peab ta väga vanamoodsaks. Muidugi teatud muusikuid ja gruppe need institutsioonid ju rahaliselt toetavad, aga samas takistavad nad neid muusikuid, kes nendega ühist koostööpinnast ei leia ja kes arendavad vähekene teistsuguseid ideid või siis ollakse nii sõltuvad institutsioonidest, et muul moel hakkama justkui ei saadagi. Seega atmosfäär ei ole siin alati väga paindlik ja uuenduslikele ideedele ei jäeta sageli eluõigust uutmoodi mõtlejatele tuleb tihti nii-öelda sein ette. Samas märkab Ragnar Paulson, et Eesti ühiskonnas on tähelepanu ka liigselt keskealistel ja vanematel muusikutel ja kunstiinimestel ning kultuuritegelastel. Noored ei saa nii palju tähelepanu, preemiaid, rahalisi toetusi ja ka kontserte ja see on tema meelest pisut tasakaalust väljas. Aga seda tähelepanu ja finantse tuleks jaotada palju ühtlasemalt erinevate vanusegruppide vahel. Kui noori muusikuid ja kunstiinimesi ei toetata, siis mis on kultuurielult tulevikus head oodata? Ta rõõmustab aga väga selle üle, et Eesti muusika päevade kavas on palju noori heliloojaid ja noori muusikuid. Ja see, mis noored teevad, on alati väga hull. Oma muljeid Eesti muusikaelust ja festivalist Eesti muusika päevad jagas Islandilt pärit kuus aastat Eestis elanud helilooja poolt. Ragnar Paulson. Aga jätkame nüüd jutufestivali Eesti muusika päevad teemal ja stuudios on Kerri Kotta, Helena Tulve ja René Eespere. Festivalil esilinastus ka film Eino Tamberg ist Epikurlase õnnelik teekond Eino Tambergi kuus maapealset episoodi. Kuidas ja kas see film portreteeris Eino Tambergi kutsun, hea küsimus. Mul on säärane tunne, et ma tulen ringiga tagasi sellesama asja juurde, et noh, need asjad on meile endile ja teised on külalistele. Kuna me kõik väga hästi teame Eino Tambergi ja meil on Igalühel oma isiklik suhe, lisaks sellele see töötab kogu aeg meiega kogu aeg alati kaasas. Teine asi on see, et kui säärast filmi vaatab külaline, kes Eino Tambergi suurt midagi ei tea Võite linna teinud Hamburgis küllalt kummaline mulje, ausalt öeldes ma ei oskagi midagi selles mõttes öelda. Mul on ainult ühest asjast kahju. Ma uuesti järjekordselt kogeda seda, et me jääme väga paljude asjade tegemisega hiljaks. See tähendab, et Eino Tambergi oleks pidanud filmi tegema juba, mitte et 20 aastat tagasi, võib-olla 30 või 40 aastat tagasi, aga viimased kümmegi, aga jäta see nüüd, kui vanameister saab 80, kui tal on olnud pärast raskeid operatsioone kõike seda hakata siis filmi tegema. Ma arvan, et kõrvaltvaatajale, see pole enam adekvaatne pilt. See film ei kõigutanud minu teadmist Eino Tambergi mitte üks raas. Ainus asi on see, et mis mulje jättis inimesele, kes Eino Tambergi ei tea? Vot seda peab temalt küsima, mis mullidest? Hiljuti valmis film ka Heino Ellerist, kas võiks siin mingisuguseid võrdlusi või paralleele või oksi erinevusi tuua? Ma nägin ka seda filmi ja see film mulle väga meeldis. Kõik need intervjuud lisasid pidevalt mingisuguseid väikseid delikaatseid kilde kogu aeg, kuigi seal oligi elavat pilti arhiivimaterjalidest. Aga terve see ideestik rändas nagu teist rada pidi, ma pean seda väga tugevaks heaks sõlmiks, mida ma kahjuks ei saa öelda Tambergi filmi kohta. Vaatasin seda huviga ja minu jaoks jälle midagi väga einoliku tuli selles filmis siiski välja. Selge see, et kui me mõtleme nagu sellisest kultuuridokumendist ja helilooja portree, siis Ta võib-olla nagu ei olnud niivõrd palju võib-olla on võimalik sellele vaadata ka teistmoodi, mis võib-olla ei ole see nurk, mida me alati tahaksime vaadata lihtsalt sellist ergast täieliku ja õnneliku elu elanud vanameistrit, et tema eluõhtul on jälle üks teine kogemus, teine perspektiiv sellele, et näha inimest lihtsalt, nagu ta on sellel hetkel. Võib-olla see, kuidas mina püüdsin seda filmi vaadata tema neid seisukohti ja tema lihtsalt seda olekut ja ei saa öelda, et Heino ei oleks seal midagi väga olulist öelnud, ma arvan, et ta väljendas päris paljusid olulisi asju. Aga selle konstanteeringuga muidugi ma olen täiesti nõus. Kui nagu mõelda sellise kultuuriloolise pildi peale, siis meie peaks filmima noori inimesi, keskealisi, inimesi, vanemaid inimesi, huvitavaid inimesi igas nende järgus, et oleks nagu midagigi jäädvustatud. Eriti tänapäeval, kus noh, igaühel on taskus täiesti kvaliteetne mingisugune mobiiltelefoni kaamera ja igaüks võib teha mingisugust pilti, et siis professionaalid võtaksid mingil hetkel ette ja ikkagi jälgiksid ja jäädvustaksid olulisi sündmusi, olulisi inimesi natukene varem, kui midagi sellist fataalset nendega juhtub. See on praegu kellelegi selline missioonitunne, mis niimoodi hakkab ja kuidagimoodi siis püütakse seda realiseerida, aga nagu sellist visiooni selles suhtes väga palju ei ole. Ja muusikafilm ei ole ju meil ülemäära palju tehtud. See ei ole ka väga lihtne žanr, aga samas väga palju võimaldav võib teha väga-väga huvitavat muusikatoki või inimestest muusikas, ka interBrettidest, kui palju meil on siis interpreet niimoodi üles võetud, nendega räägid võetud aega natuke selleks, et nad saaksid ennast väljendada ja siis kiire elutempo juures inimesed võib-olla ei mõtle selle peale, et võiks selleks aega võtta. Ja noh, heal juhul õnnestub selline film teha, nagu on tehtud Heino Ellerist väga kaua pärast meistri lahkumist ja ikkagi väga nappide pildiliste vahenditega on õnnestunud väga veenev tervik saavutada. Sama asi on natukene raamatutega, mida püütakse siis ühe või teise interpreedi puhul näiteks juubeliaastapäevaks välja anda natukene, võib-olla kiirustades seda kontseptsiooni läbimõtlemata või, või siis küsida kas või seda, et kas ka intervjuudel põhinev raamat on nüüd kõige parem kajastamaks kellegi elu. Mulle tundub üldse, et asjade mõtestamine ei ole, mõtlemine ei ole nagu väga väga selline väärtustatud tegevus, iga päev midagi nagu tegema peab olema nagu mingisugune asi, need inimesed, kes, kes võib-olla vaatlevad ja mõtestavad asju, et praegune elukorraldus nagu väga ei soosi ja millest on kahju. Ma arvan, et see on väga oluline osa kultuuri juures, need sündmused, tegemine ja oma mõtete väljendamine mingisuguse kunstimeediumi kaudu, aga samamoodi see reflektsioon selle järele, et mis on toimunud ja mis tegelikult võiks tähendada ja kuidas inimene, kes ongi võib-olla loomult jälgi ja mõtleja seda mõtestab ja mingisugust pilti sellest, nii sellele Indepredile, aga võib-olla palju olulisem kogu ühiskonnale nagu tagasi peegeldab. Ja kui me püüaksime nüüd mõelda veel tänavusele festivalil Eesti muusika päevad, mida võib-olla võiksid küsida festivali korraldajad järgmise aasta kavandamisel, millele tuleks otsida vastuseid või milliseid küsimusi püstitada? Raske küsimus, tänavune Eesti muusika päevad näitab oma statistiliste andmete poolest, et autoreid oli küll palju teoseid, veel rohkem esiettekandeid Eesti palju, see viitab ikka sellele, et see saab olla põhiliselt ainult väikevormidest, ma oleks tõepoolest tahtnud enne tellimused oleks olnud ka suurvormide baasil see on üks asi ja teine asi on ikkagi selles, et kuna säärane tunne, et, et seoses selle paljususega mingi dominant on kuidagi kas kaduma läinud või ära nihkunud. Ma oleks hea meelega tahtnud näha nendelt heliloojad, et olgu see siis tüür või Pärt või Tulvegi või tuule päev. Et säärastel heliloojatelt, kes on kõige võimsamas, loome heased, nende looming mitte domineeriks vaid et oleks piisavalt eksponeeritud, et seda ei pea alati olema palju, see ei pea olema autorikontserte. Ma ise kujutaks ette küll, et kui ühel kontserdil oleks ka, ütleme kaks autorit või neli autorit, ülevaade ühest autorist oleks tunduvalt vaatlik, kui ma saaks nagu rohkem sellest autorist aru. Juhul kui ma ühest autorist kuulen ainult ühe pooleteistminutisse Lohana, mida ma oskan arvata ja kui see peab meil olema tehtud. Aga ma ei saa nagu kunstilist sügavust, kui eeldada, et ma igatseks mingite suuremate vormide järgi oleta reaalse suurvormi järgi. Võib-olla mul on ikka säärane tunne, et see koostöö ei ole, kas piisav on hiljaks jäänud, reedene kontsert, et seal on üks esiettekanne, eks ju ja päev varem oli tegelikult rahvusooperi sümfooniaorkester, kus Eesti muusikat ei olnud üldse ajastatus, kui, kui õigele nagu reageerida, saaks kõik neid kollektiive ära kasutada ja ma ei ütleks, et see peaks olema kõik alati uudisteosed ei pea olema, ta peaks olema lihtsalt hea Eesti muusika ja täpselt samamoodi rahvusooperis, et oleks võinud olla mingisugune Eesti, olgu siis ballett või, või ooper, et see oleks midagi rohkemat kui säärane väikevormid, et mida rohkem pudistame, seda hämusamaks pilk puutub ja ma tahaks mingit dominanti saada. Minu hing ihkaks midagi. Sellepärast ma võin lihtsalt öelda, et tavaliselt on teisi ka, kelle hing midagi sellist ihkab, sellepärast et nii palju kui mina olen kuulnud, siis järgmine aasta kogufestival on pühendatud suurvormidele ja on tellitud suuremaid teoseid juba ette ära, sest et sellist asja ei saa nii lühidalt ette planeerida. Ja iseenesest ma olen sinuga küll nõus, et seekord on see niimoodi, aga et võib-olla mingi dominant isenesest hoiab asja paremini koos ja vaata et elamus, mille sa saad ulatuslikust väga läbi töötatud teosest ja siis sellisest nagu sa ütlesid ühe päeva hirmsast klaveripalast on aga ikkagi sageli vastavuses selle ajaga, mis sellele on pühendatud. Vot need elamused on väga eritüübilised ja nende kaugem ja sügavam mõju, kindlasti on väga-väga erinev. Ühe mõju hajub suhteliselt hetkega ja teise üle on sul mõelda veel aastaid hiljem. Neid kahte mõtet kokkuvõttes võibki ju lõpuks tõdeda, et kontseptuaalne lähenemine, mis ju viimastel aastatel on Eesti muusika päevadele ju päris tavaline, et see kontseptsioon ei oleks võetud nad lihtsalt puhtalt abstraktse kontseptsioonina vaid ikkagi tõesti millegi sellisena, millele on võimalik nagu ümber ehitada ka muusikalises mõttes sisuline telg siis iseenesest ei välistaks 11, tähendab suurvormid väike vormega, vastupidi ainult jah, see võib-olla ei tohiks kuidagi kujuneda päris totaalse juhuslikkuse plaanil. Midagi on selles festivalis paraku alati juhusliku ja las siis olla. Aga tõesti nagu öeldud, et telg võiks olla aegsasti tellitud teosed või siis ka ja kui nad ei ole esiettekanded, et võib-olla siis vastavate autoritega kokku lepitud oluliste teoste ettekanded, mis siis haakuvad vastavalt sellele võimaliku kontseptsiooniga, mis siis korraldajatel on? Festival Eesti muusika päevad 2013 on veel jätkumas ja nädalavahetusel on ees mitu kontserti ja seda ka ühisettevõtmisena koos Tallinn Music Weeki. Iga stuudios olid René Eespere, Helena Tulve ja Kerri Kotta ja saatejuht nelejevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. 13. märtsil alanud San Francisco sümfooniaorkestri streik sai käesoleval nädalal läbi kuna vaidlevad osapooled saavutasid esialgse kokkuleppe orkestrantide töölepingute pikendamiseks, mis sõlmiti nüüd 26-ks kuuks. Leping jõustub, kui muusikud ja orkestri juhatus kokkuleppe ratifitseerinud. Siiski alustasid muusikud tööd juba teisipäev valja enne kokkuleppe ametlikku jõustumist. Streikinud orkestrantide töövaidlus keskendus peamiselt palkadele. Orkestrantide seisukoht oli, et San Francisco sümfooniaorkestri juhtkond varjab orkestri majanduslikku seisu ja raha, mis peaks õigusega minema orkestrantide palga tõstmiseks. Lähed juhtkond kulutab raha ebaotstarbekalt juhatusse vastu, leides, et orkestrantide nõudmised on praeguses viletsas majanduslikus seisukorras kohatud. Milline on töövaidluses saavutatud kokkulepe, pole kumbki osapool veel täpselt avalikustanud. Maailma üks juhtivaid klaveritootjaid, Steinway instrument teatas, et on sõlminud kokkuleppe oma karnegi hooli vastas asuva ajaloolise 88 aasta vanuse Steinway hooli müügiks. Hoones asub kõrge laega müügisaal harjutus, ruumid ja noodipood. Maja keldris on aga legendaarne tippklassi kontsertklaverite park, kus käivad Pille valimas oma ala professionaalid. Steinway sõnul müüb ta hoone 46 miljoni dollari eest, kuid tehingu terved mahtu ei saa täpselt määratleda, sest juba varem Steinway poolt maha müüdud maa on samuti tehingu osaks ja ostja ei nõustunud hinda avaldama. Müügi põhjuseks hoone väga kallid ülalpidamiskulud ja loodetakse leida uus müügisaal, mida oleks lihtsam ja odavam pidada. Praeguse müügisaali ostjaks on investeerimisgrupp, mille taga seisavad Property Markets Group ja Atlantic Partners. Uued omanikud on esialgu seisukohal, et ajaloolist hoonet ei lammutata, aga esialgu ei oska nad öelda, mis ostetud kinnisvaraga edaspidi ette võetakse. Kuigi Steinway hoones asuv noodipood sulgeb peagi uksed, võib Steinway esialgu hoones oma tegevust jätkata, sest tehingu tingimused lubavad müüdud pinda kasutada veel kuni 18 kuud. Seega on Stein veel piisavalt aega, et leida uued müügisaalid, kus tööd jätkata. Selgunud on tänavune Leipzigi Bachi medali laureaat, kelleks on 77 aastane Taylor Peters raier, kes onlaipse, kes Johann Sebastian Bachi muusikat esitanud. Nii laulja kui dirigendina. Žüriis Rolands raie erakordselt mitmekülgne esineja, kelle Bachi interpretatsiooni, et on saanud eeskujuks paljudele teistele muusikutele. Šaierile antakse medal üle tänavu 21. juulil Leipzigis toimuval tseremoonial. Varasemalt on Leipzigi Bachi medali võitnud näiteks Mazaki, Suzuki, Filipp herwege Nicolás, Arnold kuur, söör John Eliot, kaadiner Helmut drillingija, Gustav Leonhard. Suur õnnetus juhtus ERMis, kus sealse ooperi- ja balletiteatri 33 aastane tegevdirektor Olga ens, kus veel kündi proovi ajal piirataja turvavõrku deta orkestriauku ja suri pärast kahenädalast koomas viibimist. Olga ens töötas permis 2006.-st aastast ja tema teeneks jäid paljude soojade sidemete sõlmimine välismaiste firmade artistidega. Näiteks tegi permi ooperiteater koostööd Sony firmaga, kes on permis teinud nii mõnedki oma salvestused. Olga ens määrati tegevdirektoriks möödunud aastal ja tema käe all loodeti saavutada häid tulemusi. Viini Filharmoonikute leinavad aga oma kauaaegset esiflatisti Wolfgang Sultsi, kes suri märtsi lõpupäevadel Viini haiglas. 67 aastasena. Mäletatakse kui erakordselt jõulise ja selge tooniga flöödimängijat, kes sai juba 18 aastaselt konkursiga Viini rahvusooperisse tööle ja kuus aastat hiljem jõudis ta riiklikusse ooperisse. Gustav tee Viini Filharmoonikute koosseisu. Wolfgang Sultsoliga nõutud õpetaja ja pühendunud kaasaegse muusika esitaja. Möödunud pühapäeval vajas dirigent Franud Swelzermest Viini ooperis toimunud Richard Wagneri ooperi Parcifal esimese vaatuse järel aga asendamist. Levinud kuuldused Fransfel Sermesti kokku hukkumisest olid küll pisut liialdatud, aga tugev seljavalu sundis maestrot ka järgnevad ette aastad kliiblandi orkestriga ära jätma sest seljavalu takistab reisimist. Valu põhjuseks on ilmselt Fransvelsarmesti teismeeas juhtunud liiklusõnnetus, mille tagajärjel ta murdis kolm selgroolüli ja sai kui käe kaela sõrmele närvikahjustuse. Õnnetuse järgselt pidi ta loobuma viiuldaja karjäärist. Loodetavasti kuna tagasilöök, aga ajutine ja mast rokk Fransvelzermest on peagi tavapärases vormis. Metropolitan Opera teatas, et iga-aastase Beverly Silsi auhinna seekordne laureaat antenark rajal Haimal auhinnale saavad kandideerida Ameerikale lauljad, kelle vanus jääb 25 kuni 40 aasta vahele ja kes on juba Metropolitan Opera laval soolorollides üles astunud. Auhinna suuruseks on 50000 dollarit. See on suurim taoline preemia Ameerika Ühendriikides. Bojan Haimal tegi oma Metropolitan debüüdi käesoleval aastal, kus ta pidi astuma kiirelt asendus Rally mängides läänest Hector Berlioosi ooperis troojalased, mis jõudis Klais sarjas jaanuari alguses ka Eesti publikuni. Rajal on taas Metropolitan ooperimaja laval 2014. aasta jaanuaris, kus tema laulda on pinkerdani roll Putšiini ooperis Madame Butterfly. Beverly seltsi auhind asutati 2006. aastal, et edendada laureaatide karjääri ja vahendeid võib kasutada nii laulu kui ka keeletundide võtmiseks ja reisimiseks. Selga ja selline oli tänane heliga saade, kus kuulasid muljeid festivalilt Eesti muusika päevad ja muusikauudiseid maailmast. Saate autor on nelevasteinfel, diahelimontaaži tegi Helle Paas. Sülgaja.