Tere, olen Peeter Helme ja täna räägin ühest raamatust seoses selle raamatu põhjal vändatud telesarjaga. Argument kõlab võib-olla natukene naljakalt, aga räägin täna nimelt Ameerika fantaasiakirjaniku George Martini raamatust vareste pidusöök, mis on siis järjekordne osa tema suurest romaanisarjast jää ja tule laul mille põhjal on vändatud telesari troonide mäng, mille järjekordne hooaeg algab Ameerikas nüüd märtsi lõpul. Ühest küljest justkui veider põhjus rääkida raamatust, kuid teisest küljest on see telesari üsna populaarne. Arvata võib, et, et uus hooaeg jõuab peagi ka eesti telekanalitesse. Ja kahtlemata on see põhjus, miks kas siis uuesti üle lugeda või kes veel lugenud ei ole, hakatagi üldse lugema. Raamat, kuid millal see Troonide mängu nimeline fantaasiasari põhineb? Giorgio ora Martin on siis väga viljakas autor, tema sulest on ilmunud lisaks tema peateosele millakse jää ja tule laul on ka teisi ulme fantaasia raamatuid nii pikemad kui lühemad proosat. Ta on selles mõttes kahtlemata üks väga kogenud vilunud kirjanik. Kui mõned ka julgen öelda, et tegu on žanrikirjandusega, siis ma ei taha sellega mitte teda halvustada. Teinekord öeldakse ju žanri kirjandusest midagi vähemat, midagi viletsamat kui selline päris või selline suur kirjandus. Ei, kui mõtlen praegu žanrikirjandus, siis ma ütlen seda lihtsalt selleks, et veidi paremini selgitada nendele kuule nendele, kes ei ole George Martini raamatuid lugenud, seda, millega on tegu. Tema jää ja tule laulu on teinekord nimetatud, et siis ka pseudoajalooliseks fantaasiakirjanduseks. Ja põhjus on selles, et siin raamatus, kus tegevus toimub ühes väljamõeldud keskaegses kuningriigis, mis on tõugatud koduselt Ta ja suurtesse sisetülidesse ja paleentriigidesse on väga palju vihjeid planeedi maa kitsamalt siis Inglismaa ajaloole. Ja seda raamatut võib lugeda kui omamoodi filosoofiat või arutelu ajalooliste seaduspärade, nende kehtivuse või mittekehtivuse üle inimloomusele. Ja ka seda võib tõesti vaadelda vaata kommentaarina Ki keskaegse Euroopa, kitsamalt siis Inglismaal 15. sajandi lõpus toimunud rooside sõja kohta. Aga see kõik on ilmselt natukene filosoofiline ja teoreetiline kõigi nende jaoks, kes juba on selle raamatufännid ja neid ei ole kindlasti mitte vähe. Julgen isegi tunnistada, et olen lugenud kõik George Martini eesti keeles ilmunud raamatut suure mõnuga läbi. Kahtlemata mängib siin oma rolli see, et need raamatud on eesti keelde tõlkinud Mario Kivistik, kes on teinud seda väga pädevalt väga asjalikult on suutnud säilitada hea tasakaalu George Martini maailma sõnastamise tema nimekasutuse vahel. Nimelt väga tihti on siis George Martini tegelaste nimed sellised, et nad kannavad ka mingisugust tähendust või on tuletatud mingisugusest inglisekeelsest sõnast. Mario Kivistik on osanud selle õigel määral säilitada, aga vajalikes kohtades ka tõlkida. Nii et kes seda eesti keeles loeb, see ei pea siis tundma neid mingid tähendusväljad jäävad talle arusaamatuks või haaramatuks. Ei ole üldse, on tegu ikkagi sellise väga narratiivipõhise raamatuga, keel ei ole siin oluline või täpsemalt, keel on oluline vahendina sellise hea kandva, võimalikult kerge arusaadava vahendina. Ja Kivistik on suutnud tuua selle väga ilusti eesti keelde, nii et see raamat on eesti keeles sama kergelt loetav kui originaalis. Samal ajal on säilinud siin ka see keskaegne hõng, milles George Martin üllatavalt hea. See raamat ise vareste pidusöögi esimene raamat ei ole mingis mõttes muidugi iseseisev teos. George Martini jää ja tule laul on kõik üks tervik, seda tuleb lugeda algusest alates. Samal ajal oskab ta päris elegantselt vaat et tõesti telesarjale vääriliselt, aga võib olla, on see lihtsalt Ameerika kirjanike hea kool, on ka ju George Martin, õppinud Ameerikas ajakirjandust ja väga võimalik, et just selline ajakirjanduslik taust on see, mis annab talle oskuse väga hästi, lugeja Ta ta igas uues raamatus uuesti sündmuste keskele tutvustada, uuesti tegelasi teha seda kõike piisavalt valutult ja selliselt, et ta lugejale, kes on varasemaid teoseid lugenud, ei mõjusid tüütult. Kuid sellele vaatamata ma soovitaksin siiski nende raamatute lugemist alustada algusest. Nendest raamatutest, mis eesti keeles ilmusid vist juba kuus-seitse aastat tagasi. Ja mis peaks passimani saadaval olema ja järk-järgult edasi lugeda, pean ütlema, see kõik käib väga kiiresti. Sest kuigi raamatute tegevus ajas väga kiiresti, ei arene vareste pidusöögi. Esimene raamat on siis jõudnud oma tegevusega Troonide mängu esimesest raamatust. Kuskilt kaks aastat ajas edasi, nii et et väga kiiresti just tegevus ei arene, aga samal ajal ei ole see hetkekski igav ja raamatut nende lugemine läheb aga kiires, kerges tempos. Sest tõesti, George Martin võiks isegi öelda, et ameeriklasele omase ajalooihaldusega ameeriklast ajalugu on üsna lühike. Nii et võib-olla just ameeriklastele omase ajalooihaldusega on ta suutnud luua ühe väga võimsa, tervikliku, suure, põneva keskaegse maailma. Ma ei ole kindel, kas George Martin on autor, keda tasub kopeerima hakata, kelle pealt on kerge õppida, aga ta on kindlasti out. Keda on juba sellepärast mõnus lugeda, et lihtsalt näha seda, kuidas üks kirjanik suudab produtseerida teksti, mis on kenasti narratiivne mis on hästi läbi mõeldud, loogiline, mis toetub autori väga elavale fantaasiale, mis sellele vaatamata on väga kutsuv, ei mõju tõrjuvalt, ei mõju sellise väga hermeetilisena vaid on tõesti mõeldud igale lugejale. Ja olen kindel, et igaüks, kes on seda telesarja näinud ja sattunud vaimustusse telesarja troonide mäng sellisest võimsast ülesehitusest ja veenusest. Et see hämmastab raamatuid lugedes veelgi enam, kuigi telesari on väga hästi läbi mõeldud, see on väga detailirikas, ei saa see kuidagi ligilähedalegi. George Martini jää ja tule lauluraamatutele. Niisiis head lugemist.