Helgaja tere head, klassikaraadio kuulajad, te kuulete heliga saadet. Alanud saates kuulame kõigepealt kontserdimuljeid. Nataliisakos ja Toomas Velmet arutlevad Eesti riiklikus Ronja orkestri kontserdi jumalik komöödia üle, kus esines solist Kalle Randalu. Samas käis Toomas Velmet kuulamas ka laste ja noorte muusikafestivali muusikamoos, kontserti Perekontsert, Mozarti ka, mis toimus seitsmeteistkümnendal märtsil no kontserdimajas ja viimaks telekonkursi klassikatähed 2013. Kontserdivooru kommenteerib Toomas Vavilov. Saates kõlavad ka muusikauudised laiast maailmast, mida vahendab, nagu ikka neljalasteinfelt ja seejärel räägime muusikute imagost. Missuguseid rõivaid kannavad klassikalise muusika artistid, kus need rõivad pärinevad ja kui oluliseks on tänapäeval muutunud üldse artisti välimus laval ning läbi selle oma imidži loomine. Neile küsimustele otsime vastuseid koos stilisti ja kostüümikunstniku. Anu Lensmenti, tekstiilikunstnik Ilme Rätsep Aga ning dirigent Andres Mustonen ja laulja Helen Lokuta. Ka head kuulamist. Sülgaja möödunud. D neljapäeval ja reedel sai Jõhvis ja Tallinnas kuulata Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert nimega jumalik komöödia. Ja seda juhatas dirigent Nikolai Aleksejev, kes siis kontserdiga tutvustas taas eesti publikule Dante alligeeri, jumaliku komöödiateemalist muusikat. Ja muuhulgas soleeris kontserdil Kalle Randalu ning kontserti käisid kuulamas Toomas Velmet ja Natalja viisakas, kes on seadnud end sisse need klassikaraadio stuudios. Jumalik. Näed ja kuidas te selle kontserdikava enne kontserti enda jaoks nagu lahti seletasid, oli see muusika, mida te teadsite, tundsite otsast lõpuni? Mina läksin eelkõige kuulama Kalle Randalu sest mulle lihtsalt väga meeldib, kuidas Kalle mängida just nimelt Mozarti klaverikontsert ja nüüdseks on ta kõik 27 klaverikontserti ära mänginud. Aga ausalt öeldes kava oli fantastilise, tehti üles ehitatud. See oli tõesti väga mõjuv kava just nimelt Dante põrgu, mis oli nagu täiesti kahest erinevast vaatevinklist. Romantiline Tšaikovski, kes nägi seal eelkõige seda traagilist armastust ja põrguse mõistet piina ja siis Gešenko oli mulle suur üllatus, ma ei osanud midagi oodata. Kelle muusika kaudu tuli see kogu põrgu kogu oma alastuses kuulajat, et see oli tohutult mõjus ja sinna vahele see väga rõõmsameelne ja väga kaunis Mozarti klaverikontsert. Kava ülesehitus oli traditsiooniline ju üks sissejuhatav sümfooniline fantaasia siukseid instrumentaalkontsert ja üks suur sümfoonia pärast kontserdi lõppu ma Tšaikovski ei mäletanud mitte midagi. Ma mäletasin ainult seda, et ta oli normaalselt mängitud, aga ikka kaks järgmist teost olid sündmused disega ei ole mulle võõras. Aleksejev on öelnud, et tema repertuaar ja üldse nagu üldistab isegi, et suure sümfooniaorkestri repertuaar peab olema suurkogu seda orkestrit ära kasutada ja et see on tema jaoks tema elu roll. Kusjuures ta on öelnud, et viimane suur sümfoonik oli Šostakovitši. Aga tema hinnangul ei ole sümfooniaid, kus dirigent oleks interpreet, vaid dirigendi osa taandub kapellmeistriks takti lööks. Aga ma saan aru, et ta on leidnud nüüd ühe oma umbes naabertoast päristišenko ja see on minu meelest tõeline põrguorkestrile sümfoonia. Kui seda seltskonda silmitseda pärast kontserti, siis nad olid ikka päris välja väänatutega, seal disega tunneb orkestrit niivõrd hästi, et seal on igalühel kõige lihtsamal löökpillimängija seal mängida. Müts maha mehe orkestrile, see Aleksejevi. Kuigi see paradiis oli väga subjektiivne ja niisugune väga mõjuv teos. Mozarti B-duur heli 450 minu meelest talle anneks, eks eripära seal selle kontserdi teine osa mis nõobegeermsat süvenemist seal isegi otsitakse Valenaatemaatsardilt. Ja see oli kõige parem ja need dialoogid puupillidega olid ikka müstiliselt hästi mängitud. Ja see teine osavaldadest, minul aga väga suurt muljet see kalle, lõpmatu fraas ja lauluvus ja see, mida ta kõike sealt kuuleb, missuguseid neid pisikesi käänakuid ja tema ülipeenagoogid. Kui ei ole inimest, kes ei teaks, et Kalle Randalu on Mozarti spetsialist aga me anname aru endale, millist väärtust ta kannab Mozartit mängides ja ta läheb nagu loodusega vastuollu selles mõttes, et mida vanemaks ta saab, seda paremini mängib ta Mozartist. Vähemalt mina ei ole nii vaimustuses mitte kunagi olnud. Ma olen alati olnud vaimustuses tema Mozarti kontsertidest. Aga kas see on loodusega vastu olla, süveneb järjest rohkem, ta julgeb järjest rohkem. Noorena võib-olla ei julge endale nii palju lubada, aga siin ta julgeb kõike välja kuulata, see on kõik nii loomulik. Absoluutselt absoluutselt, aga sellega kaasneb ka kogemus ja üldine filosoofiline plaan, aga loodusega vastuolus on see, et mida vanemaks inimene läheb, seda paremini ta mängib. Seda on ainult üksikud interpreedid saanud endale lubada sest inimese vanemaks saamisega hakkab järjest rohkem mängima. Noh, nagu öeldakse, noomen Est. Aamen. Nimi on märg ja aura. Aga Kallel oma mänguga läheb ta järjest nooremaks. Igatahes minu jaoks oli see Peedur klaverikontsert selles sündmusterohke kontserdi kõige suurem sündmus. See võib ka olla niimoodi, sellepärast ma huvi pärast kuulasin ka teisi esitusi maailmanimesid ja mulle meeldib kalle rohkem. Kes on natukene võrreldav kallega, on võib-olla siis. Ja tema on niisugune meloodia toonitamine. Kalle laulvuse niisugune pikk-pikk, fraas ka kiiretes osades. See on väärtus, mille üle me peame olema uhked. Et meil on eesti muusikakultuuris selline super Mozarti mängija, kelle jaoks jääb superlatiivid, läheks. Kalle peaks minu meelest kindlasti kõik need 27 kontserti ära plaadistamata, peaks leidma selleks mingisuguse võimaluse või peaks võib-olla talle selle võimaluse kuidagi looma. Nii palju siis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdi jumalik komöödia teemadel, aga Toomas Velmet jätkab muusikamoosifestivalist. Kaks päeva hiljem pühapäeval oli Pärnus perekontsert kontserdiga. Seal algas iga-aastane, nüüd juba üheteistkümnendat korda lasteaia noorte muusikafestival pealkirjaga Muusikamoos. Pärnu linnaorkester, keda juhatas siis Jüri Albertan. Ja minul tekkis kohe side selle reedese kontserdiga, sest et ta on üldiselt teada fakt asjaosaliste endi suust, et Kalle Randalu kuulis esimest korda Mozarti muusikat oma klassikaaslase Jüri Alberta juures kodus ja see oli siis väike muusik ja ta on ise öelnud, et sellest ajast ei ole moodsatada lahti lasknud. See kontsert seal Jüri Alberti juhatusel algas väikese öömuusikat. Päris tore oli seda kuulata ja jätkus väga huvitavate teostega kui ka ettekandjatega. See on muide alati Pärnu linnaorkestrit peaks andma suure ordeni selle eest, et Eesti muusikud saavad ka sümfooniaorkestriga mängida. Aga siin oli siis kaasserenaad number 13. Ja siis oboekontsert C-duur, solist, ingeli Liv, suurepärane oboemängija tapib tuulike Loorits klassis. Sealt tuleb oboemängijaid, üks parem kui teine. Suurepärane, iga meie orkestri esimene oboe võiks olla seda. Ja siis pärast vaheaega olid koorid laval Aveeveerum, korpus, laudad, dominum ja mis Sabreeris. Koore oli seal terve lava täis. Eesti meestelaulu seltsi poistekoor Kalev, Järvamaa poistekoor ja Pärnu kunstide maja poistekoor ja neljast solistist üks oli väga huvitav. Ma ei ole nihukesed ämbriga sopranit võib olla väga varajases nooruses. Siis kui ta ei olnud veel midagi õppinud, oli sellise tämbriga Anugaal siis ta oli Anu kindlam. Annelis Volmer Sapran äärmiselt puhta intonatsiooniga, väga hea hääle kandlusega, võib-olla kõrges registris natukene terav, aga see kõik annab. Tähendab, noor inimene ta 1990 sündinud see ikka üsna noor laulja kohta, aga see jättis mulje. Miks te le on meile tuttamic, tõde laulis muide aldipartiid võib-olla natukene vähe kandev oli see hääl ja siis olid huvitavad solistid Kulder, Schütz, tänar ja ott kartav, tema laulis bassi. Minu minu jaoks on see Pärnu Muusikamoos ainult au ja kiitust vääriv üritus. Ja saalid on lapsi, kes oskavad kuulata muusikat, Ann saalid täis. Ja nii kaua kui meil, vaat niisugusel perekontserdil Mozartiga on publikut rohkem kui Eesti jalgpalli kõrgliigamängudel. Nii kaua me võime lootusrikkalt tulevikku vaadata. Nii rääkisid Toomas Velmet ja Natali sakos sülgaja. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Londoni Kuninglik ooper avalikustas möödunud nädalal oma järgmise hooajakava. Uus hooaeg saab olema kuningliku ooperi jaoks äärmiselt tihe. Lisaks kuule tuuakse publiku ette seitse uut lavastust. Ulatuslikke neist on viievaatuseline Giuseppe Verdi ooper Sitsiilia Vesbrid mis on Eestis tuntud pigem Sitsiilia verepulmanime all. Ooperi jõuab Londonis lavale veidi peale Verdi 200. sünniaastapäeva möödumist ja esmakordselt on see teos Londoni Kuningliku ooperimaja laval. Lavastus peaks tulema suurejooneline, sest see valmib koostöös Taani Kuningliku ooperiga ja peategelaste kõrval on laval üheksakümneliikmeline koor ja 32 tantsijat. Norra päritolu Stefan Horhaim on lavastajana otsustanud tegevustiku tuua 13. sajandi Sitsiiliast 1855. aasta Pariisi, kus luuakse teoseid tolleaegse teatri ja ooperimaailmaga. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kolmandasse peatusesse sisse kirjutatud ballett tuuakse vaatajateni täies mahus. Kuninglik ooper jätkab sügisel ka Richard Wagneri 200. sünniaastapäeva tähistamist, tuues lavale ooperi Parcifal, mis viimati oli kuningliku ooperikavas aastal 2001. Seekord on lavastajaks Steven längridž ja ta loodab koos disainer Alisson Chitti abiga saavutada sarnast edu, mis oli tema poolt kuninglik, kus ooperis lavastatud Harrison pöötvistli ooperiga minut Taur ooperit juhatab Antonio Papano ja Papano juhatusel jõuab publikuni uuele hooajal ka versioon Jakama Putšiini ooperist Manoonile sko mille lavastajaks on Jonathan Kenti ja solistideks Kristiine Oppolais Christopher Moltman ja Jonas Kaufmann. Kuninglik ooper tähistab 2014. aastal ka saabuvat Richard Straussi viiekümnendat sünniaastapäeva ja seda kolme ooperiga. Kaks neist on värskenduskuuri läbinud vanad lavastused Elektra ja Ariadne nõksuselt ja kolmandana on uuslavastus naine ilma varjuta. Londoni Kuningliku ooperi uuslavastustest on tuleval hooajal lavale tulemas veel Wolfgang Amadeus Mozarti Don Giovanni Donald tonitseti marjast Joarda ja Francis Polanki Carmeliitide dialoogid. Veel uudiseid ooperimaailmast Londoni Kuningliku ooperi peadirigent Antonio papalo põhjustas möödunud nädalal välja öeldud mõtetega suure diskussiooni dirigentide ja lauljate seas Antonio papalo sõnul nii, et teda see, et noored lauljad pidevalt oma etteasteid tühistavad. Klient leiab, et selles on süüdi tänapäevaste noorte lauljate nõrkus või ükskõiksus. Sellele järgnesid mõtted, kuidas lauljaid peaks esinemise tühistamisel karistama lisaks teenistusest ilmajäämisele ka rahalise trahviga. Säärased väited põhjustasid tugevat vastukaja. Vastulauseid on teiste hulgas öelnud ka dirigent Fabia Louisi ja metsosopranit suusan Kreiem ja Rosalinud laureaat. Nendes pool on tänapäeva lauljatel, eriti noortel lauljatel tohutu surve nii ooperimajade kui dirigentide poolt. Kõik ju soovivad avastada uut annet ja värsket häält ja head lauljat kohe enda ridadesse värvata. 1000 paljud noored lauljad rollidesse, milleks nende hääleaparaat veel valmis ei ole. See toob omakorda kaasa ülepingutuse ja sealt ka hilisemad esinemiste tühistamised. Teise olulise tegurina nimetavad kõik tänapäeva elutempot, kus ei ole midagi ebatavalist selles, kui laulja esineb mõne päeva järel maakera eri mandritel. Säärane pidev koormus muudab lauljad haiguste suhtes vastuvõtlikumaks ja haigused tähendavad jällegi esinemiste tühistamist, haigus sellele kurnav ja tänapäeval on suur tõenäosus, et iga ooperimaja salvestab etenduse ning haigena tehtud kehvapoolsed salvestused vabalt läbi erinevate meediakanalite, väga kiirelt üle terve maailma. Ja keegi lauljatest ei soovinud ju halvast küljest näidata. Lauljad lisasid öeldule veel seda, et tühistatud esinemiste eest karistuste määramine oleks väga ülekohtune sest juba praegu on oht palgas kaotada piisavalt suureks motivaatoriks ja nii mõnigi laulja astub hoolimata varem mainitud asjaoludest ikkagi haigena lavale. Nüüd aga orkestri vallast uudiseid šoti kammerorkester teatas, et noor dirigendi Robinditsiaati olnud nende peadirigendiks juba 2009.-st aastast alates on nõustunud pikendama oma peadirigendi lepingut 2018. aastani. Robindi chati on oma ametiaja vältel šoti kammerorkestriga esitanud palju romantilist muusikat, eriti just sektor Berlioosija, Johannes Ramsi loomingut. Tavaks on saanud iga hooaja alustamine ooperimuusikast koosnevate kontsertidega. Sel sügisel näiteks alustab šoti kammerorkester oma neljakümnendat hooaega perioodi ooperiteatris ja Benedict kontsertettekandega. Mujal kantakse ette ka kõik Robert Schumanni sümfooniat, mis salvestatakse ka plaadikompanii linn Records märgi all. Šoti kammerorkestri patroon kroonprints Charles on teatanud ka oma toetuse pikendamisest aastani 2017. Prints on olnud orkestri patrooniks juba aastast 2000. Ka sel nädalal ei kuule kahjuks häid uudiseid San Franciscost. Nimelt jätkab Sealne Sümfooniaorkester streikimist ja streik sundis San Franciscos Ronja orkestrit oma ikka idakaldaturneed tühistama. Säärane käik jätab kindlasti plekiorkestri mainele, eriti arvestades asjaolu, et orkestri muusikud on varemgi avalikkuse ees ja sobimatutes kohtades oma palgaküsimusi lahendanud. Näiteks 1990. aastal Euroopas turneel olles piketeerijaid orkestrantide kontserdisaalides, nõudes lahendust palgatülile. San Francisco sümfooniaorkestri muusikud kuulutasid streigi välja juba kahe nädala eest ja põhjuseks olid sel korral palgaläbirääkimised. Orkestri juhtkond leiab, et orkestrantide esitavad praeguses majanduslikus olukorras liialt suuri nõudmisi. Orkestrantidega seevastu nõuavad, et orkestrijuhid avalikus taksid orkestri praeguse majandusliku seisu ja süüdistavad juhtkonda raha liigses kuulutamises. Oksjonimaja, mis kannab nime Henry Ulrich. Jason ütles, et nende valduses on viiul, mida mängiti uppuval Titanicul. Nimetatud viiul kuulub väidetavalt artiklile, kes oli Titanicul mänginud ansambli esimene viiul. Legendi järgi olevat viiul leitud merest koos haakli surnukehaga ja aastate jooksul jõudis pill lõpuks viiuldaja kihlatu juurde. Viiulil on ka sõnum kirjutatud artiklile, milles seisab, et viiul on olnud kihluse kingiks. Oksjonimaja esindaja sõnul on kulutatud tuhandeid naelu, et viiuli autentsust tõendada ja nüüdseks ei tohiks enam kahtlusi olla. Samas on Henry ool Tricia Sonny oksjonifirma väited tekitanud aga kahtlusi Springfieldi asuva Titanicu ajaloo ühingu liikmetes. Ta olevat kõikide uppunute juurest leitud asjadest koostatud piinlikult täpsed nimekirjad. Ja kui lugeda Ta Haatliga koos leitud esemete loetelu siis leiab sealt näiteks sigarikarbi, sõrmuse ja isegi mündid, mis tal taskus olid. Aga viiulist pole kuskil sõnagi. Nii jääbki esialgu siiski lahtiseks küsimus, kas nimetatud viiul oli uppuvalt Titanicul või on tegemist pettusega. Ja lõpetuseks uudis sellest, et aastaselt on võimalik jõuda esinema karnegi, hooli lavale. Nimelt Kanadast pärit viieaastane imelaps, pianist vajan vang esines läinud pühapäeval karnegi hooli laval ja tema esituses kõlasid Berkovitši variatsioonid vene teemale. Tegemist oli sõukeis üritused ka, kus esinesid ka mitmed teised noored Ameerika muusikud. Viieaastane vajan. Vang oli pärast esinemist väga rõõmus, et tal läks hästi ja ta avaldas soovi sellel laval ka tulevikus musitseerida. Imelapse ema sõnul on poiss professionaalset õpetust klaveri alal saanud vaid ühe aasta. Varem mängis ta oma lõbuks elektriklaveril lisaks õnnestunud debüüdile karnegi koolis on noort, vajan vangi ees ootamas ka esinemine koos Shanghai sümfooniaorkestriga. Sel neljapäeval toimus Estonia kontserdisaalis klassikatähed 2013 talendikonkursi kontserdivoor, kus siis sai kuulata kõiki seitset võistlejat. Ja tegemist oli üsna pika kontserdiga, mille jooksul iga esineja esitas 20 minutit muusikat. Ja nüüd on hea meel mul küsida järelkaja ja mõtteid ja muljeid sellelt kontserdilt Toomas Vavilovi käest tere. Ma olen jälginud con, prio konkurss. Nii kaua kui see konkurss on meil aktuaalne olnud paarkümmend aastat ja eelmisel konkursil ma olin ka žüriis ja juba siis käis jutt päris pikalt selle ümber formaati muuta, vaja uut teed, on vaja asi muuta tänapäevasemaks ja väga tore, et see niimoodi on läinud. Väga tore on see, et on üks selline üldine konkurss, kus kõik pillid saavad kokku ja hakkab mängima isiksus ja see on hästi tore, hästi positiivne, et, et selles mõttes on mul see konkurss meeldib väga. Mis sulle nendest isiksustest meelde jäi? Kontserti alustas Heigo rosin löökpillidel. Heigo Rosin on Muusikaakadeemia tudeng. Iga Rosina on väga tugev natuur, ta on väga sportlik ja ta on väga-väga pühendunud inimene ja hästi kõva harjutaja. Ta on kiire löökpillimängija pealelöökpillimängija, ta on kindlasti lavale sündinud interpreet, tal on hästi suur tahe endast kõik anda, ta on parajal määral edev ja ta tahab ka publikuga palju suhelda. Ta on päris hea alustaja. Ta ei ole väga hea arendaja ja ta ei ole ka kõige parem teoste lõpetaja ta enam väga töövõimeline ja tal on alati teosed väga hästi sisse mängida. Ta harjutab teoseid väga pikk aeg, et tema mängus kindlasti ei ole kohta juhusele spontaansuse üle ja see on hea ja see on ka halb, et kui ei ole juhusel kohta inimese mängus, siis tavaliselt ei ole ka inspiratsiooni kohta. Aga võib-olla see viimased väited sobiksid siis, kui oleks 20 aastat vanem, et praegu peabki niimoodi mängima, nagu ta mängib. Teisene esines Marten Altrov Tani mitmenda põlle klannetist ja ta on väga artistlik. Ta mängib kaasa ka mingites bändides, aga igal juhul on see lavalolijale väga suur pluss, kui muusika on mitmekülgne. Ja ma tavaliselt ei usu nagu mitmenda põlve muusiku sellisesse eelisolukorda, aga ka Martin on mulle tõestanud küll, et see annab väga kõvad eelised. Tema suur pluss on see, et ta õpib väga kiiresti lugusi ja ta saab lood selgeks kuidagi ilma põhjata, et tal on alati välja suhteliselt nagu laisavõitu natukene niimoodi. Et kõik lood on tal kuidagi natukene põhjata sees, abiduda seal taga ei ole, tüüdisel pole heliredelid ja muud sellist, aga ta tundub, ma olen niisugune väga osav koore limpsi ja kes võtab nagu sest Laneteist just selle osa, mis on nagu väga meeldib ja kui ta sellega hakkama saab, on oldaks eriline inimene, mulle tundub natuke eriline inimene, musta tööd eriti ei armasta. Puhkpillimuusikas ja puhkpillimängus on must täiesti hädavajalik, täiesti vältimatu, sest puhkpillimäng meenutab hästi palju ikka sellist sporditegemist või seal on hästi palju selliseid rutiinse treeningu momente juures. See, et natukene vähe harjutab heliredelid, etüüd, see annab natukene tagasilööki ka, et tema intonatsioon oli natukene kobav, natukene konarlik ja mõnes kohas toon käest ära minema neil üldse, sest ma arvan, see konkursivoor oli kõige raskem, et töötajad kõik, nad mängisid teles natukene paremini. Johan Randvere oli järgmine esineja. Johan randvere on väga sümpaatne, kiire, terav, lõbus, väga vihane, kaalne, ta muusikaakadeemias ka kõikide lemmikõppejõudude lemmik, ta on ta õpilaste lemmiktantsutüdrukute lemmik, ta on alati ümbritsetud teistest inimestest ja selline tema mäng, ka. See mäng on jõuline, hoogne, hästi vaheldusrikas ja kantud siuksest nooruse elurõõmust ja väga tervest sellisest energiast. Teda oli väga hea kuulata. Mis oli natuke probleem, oli, see ei ole muidugi tegelikult Johani probleem. Steinway klaver, mis on Estonia kontsertsaalis, on, on eriline klaver, ta on väga eriline klaver. Ta meeldib mulle väga, aga ta on selline pill, mis avaneb väga suurte ja tõeliste meistrite käes. Et noored inimesed seda pilli päris nagu lukust lahti ei saa ja niimoodi ei saa ka Johan Randvere ei saanud ka, oli lonks. Aga Randver mängis kahtlemata väga hästi ja paremini minu meelest kui esimeses voorus, mis oli televoor. Järgmiseks tuli siis oma kehapilliga Ksenja tšenkova, kes esitas väga vaheldusrikka kava Wagneri, Verdi, Herberti lauludest. Mismoodi sa teda iseloomustaksid? Ta on laulja kohta väga noor, ilus, ta on sarmikas. Ta on lootustandev ja silmatorkavalt musikaalne. Peab mõtlema selle peale. Klaverit hakatakse meile õppima kuskil nelja, viie aastaselt puhkpille 12 aastaselt. Kuigi me laulame läbi elu, hakkame päri, saadakse õpime käega täiskasvanuna, et siis ta on jõudnud oma erialal väga kaugele. Nagu noored lauljad, kõik on teil selline heas mõttes selline erutava pluuse sündroom või ta on kogu aeg nagu tagajalgele aetud hobune ja natuke. Ta on spontaansus on hea sõnaga, aga ta võib olla ka selline natukene teistsuguse variandina sõna ka ma ütlen seda, et kui saad olla spontaanne, siis ei pruugi alati lood avaneda. Loo sõnum ei pruugi avaneda. Ja minu jaoks tema tämbri valik, ütleme, registrid, nüansid ega vibraator kasutamine. Libraato valik oli natukene juhuslik, aga ma arvan, et see tuligagi emotsioonist lauljana ta on väga suure tulevikuga ja mulle väga meeldis. Siis oli väikene vaheaeg ja tulid lavale siis järgmised kolm finalisti. Esimesena Marcel Johannes Kits. Tšellod tekitas saalis päris palju elevust. Aga ka see oli väga hea ka, ta on tõesti väga ja ma ei olnud enne kuulnud esimeses voorus ta ikka ikka viis mu täiesti pilvedesse ja, ja nii ka eile ta on üks üks parematest, keda ma kunagi näinud olen. Ma ei tea, kas kava valik on kõige parem, sest et Suberti ei Ta alustas organisatsioone sõnade esimese osaga. Selle teose vorm on selline, et mina, tema, sellel poleks mingil juhul ära jätnud ekspositsiooni kors suurde sinna sisse kirjutatud, et vormiliselt suubad lagunes ära. Muidugi, eks see super Tarbatsioone saatan üks lugusid, mis kellelgi kunagi välja ei tule, mina ei ole kunagi kuulnud head Arbatsioone sonaadi esitust. Aga noh, see teine teos, mis ta mängis, see on ikka 10 punkti ja võitjate üle kohut ei mõisteta, on kindlasti üks suurfavoriite. Siis tuli esinema teine pianist, auli lonks, Heigo Rosin ja siis auli lonks olid kaks, kes olid võtnud ka kava Eesti muusika ja ja auli lonks esitas teiseks siisTubina ballaadi Korni vormis Mart Saare teemale, siis moll aga alustas Prokohveniga. Auli lonks ei alustanud Prokofjevi auli lonksu, alustas lavale tulekuga ja see eriline teises voorus on voorus, oli minu absoluutne lemmikkontserdile. Ma jõle nii andekat noort inimest nagu vistusse kuulnudki tema musitseerimine hakkas, sest näiteks, kui ta lavale tuli, ajad ootas päris kaua, publik oli hiirvaikne ja Bernstein ütleb, et suure intervjuu oli üks tähtsamaid omadusi on vot selle hetke tajumine. Kui publik on ahistamise lõpetanud, jäävad enne esimest heli, on mingisugune ajaühik, see tuleb nagu ära tajuda ja siis peale, aga aga uudis oli see, et küll väga pikk ja mitte keegi vist ei sattunud ka ja nõel kajukkunud maha, et et ma pean ütlema, et mingisugust noh, vot lavale sündinud inimese hoiakut on temas küll nii palju, et, et see tekitas väga suurt tekstis on natuke hirmu, kõhedust, et sellest pole nagu näinud. Et tema mõtet sellisel sõjalist nagu valitsemine valitses iseennast väga hästi. Ta valitses publikut enne esimesi noote väga hästi. Tal olid super kulminatsioonini, tõsi, Tubina ballaadi lõbus oleks tahtnud natukene jõulisemat mängu ja ütleme, enne viimast tõusu tugines vasaku käeakordid oleks võinud olla natuke kristalle läbi kuulatama, natukene tähtsamad sest klaverit mängima, kahe kägistada ja rahastada. Aga mis oli tema kõige tugevam külg, oli see, et oskaks lõdvestada või ta pärast sihukest pingelist Fortete pärast kulminatsiooni tuleb alati mingisugune pingelangus ja see ei tähenda mitte seda, et peab hakkama, vaiksemad mängivad inimene peab kuidagi lõdvestuma ja midagi sellist ajudesse ligi, ma nagu väga väga õnnelikuks. Ja Ma olen nõus kohe uuesti kuulama. Nojah, pärast sellist tulist esitust tuli siis lavale Mihkel Kallip trompeti-il. Jaan Kapp saatis teda klaveril sa tema kohta. Kas tahad, callib, on ka mängija, keda ma tean, on veel sellest ajast, kui ta oli 11 või 12 aastat vana ja ta on kogu aeg olnud väga hea, väga andekas ja tubli, on ju niimoodi, et keelpille peale saab õppida kuidagi puhkpillimängija kuidagi sündima. Et seal on see asi kuidagi natuke halastamatult kui teistel erialadel, noh ega puhkpillimängus ja laulus või lihtsalt ei näe, kus seal tuleb kuskilt repressendo kuskilt odavast rihid, kuskilt tuleb ehk articulatsioon, kuskilt tuleb seda gaasi hind ka muidugi seda ei tohi ka unustada. Sündinud puhkpilli, mängijaid ei ole palju ja kallip on üks kindlasti, kelle ma asetaks sellisesse ritta, kellel iseenesest on olemas, toon kell iseenesest olemas NATO vaskpilli peal kaotad vallad ikka väga vähesed ja ta võib ka väga palju tööd seal kuulda, muidugi paaridel minu meelest õudne, kui sa lähed kontsertsaali sellise repertuaariga, siis see ei ole nagu eriti tark tegu, repertuaari väga hoolega valima, üks asendid teles lugusid mängida, aga mina tema asemel küll natuke targem olnud, kui sul on ikkagi publik otse saalist, siis ei oska niivõrd hästi mängida tulla peale Vladimir peskini trompetikontserdi esimese osaga. No ma ei tea, ega muidugi Troppet repertuaar, aga hästi problemaatiline, sest et ega me nüüd ütlevad jälle Haydni või Hummeli või aratoniani kontserte ega eriti Talvi trompetikontsert ei tea, ka mänginud siis klaveri saatel klahvi Tambergi trompeti katsetati esimest või teist on juba võrreldes sele, peske niigega kolossaalne muusika ja Tambergi. Lust on kolossaalne muusika. Et kooli kaua veel ikka valik, aga noh, trompetimäng muidugi väga hea ja väga tublid sümpaatne nimega, suur tänu Tõma 100 Viilav nende mõtete eest ja palju jõudu siis nendele klassikatähtedele nüüd pühapäevasesse uude vooru. Ja seoses sellega käimas on põnev klassikatähtede konkursse, mis on toimuvast televisioonis ja seetõttu ka võib-olla varasemast rohkem tõuseb esiplaanile just see, millised artistid ka välja näevad. Siis tänases saates käsitleme seda, kuidas üldse artistid rõivastuvad ja kui palju nad läbi selle oma imidžit kujundavad. Ja just klassikatähtede imidžit on ETV telekujundamas kostüümikunstnik ja stilist Anu Lensment, kes on klassikaraadio stuudios. Tere tulemast siia. No kui Teile anti selline ülesanne rõivastada need noored klassikatähed, mis mõte esimesena peast läbi käis, kui keeruline on klassikalise muusikavaldkonna esindajaid artiste stiliseerida? Ma alguses tõesti võib öelda natuke ehmatasin, hakkasin mõtlema, et see on minu jaoks täiesti selles mõttes uus valdkond, et ma ei ole kunagi niimoodi rõivastunud esinevaid artiste klassika valdkonnast. Aga siis ma natukene mõtlesin järgi ja siis võtsin sellise seisukoha, et tegelikult ei ole vahet, mis muusikat inimene mängib, kui ta mängib seda rahvale, mängib lava peal on interpreet, ta peab ikkagi särama, välja paistma, olema isiksus, et ei ole vahet, kas ta on siis popmuusik, süvamuusik, vanamuusika, et oluline on see. Ta mõjuks isiksusena ja ta mõjuks siiski kaasaegse isiksusena. Et minu arvates klassikamuusika süvamuusika see ju ei tähenda seda, et see peaks nägema kuidagi nagu vanaaegsem või vanem või kuidagi eelmisest ajast välja, vaid see on tegelikult ju kaasaeg. Et loomulikult on ju vahe, et kuidas näevad välja popmuusikud rokkmuusikud, et loomulikult ei ole päris sama nagu välimus võimalik või mõttekas nagu ka siis klassikalisele muusikale üle kanda. Aga see mõtteviis, et tegemist on kaasaegsete noorte inimestega, kes esitavad kohati ka täiesti kaasaegseid, palun see nagu ei ole tähtis, et tähtis on just see, et nad näeksid siis välja värsked ja just nimelt isikupärased ja suhtuks sellesse oma välimuse loomisesse üsna tõsiselt ja loominguliselt. Samas, millised on need kriteeriumid, mis teie jaoks on siiski jäänud pidama nagu sellisest akadeemilisest traditsioonist? Jah, aluseks on ikkagi ju selline formaalsem rõivastus, võib-olla selline pidulikum joon, aga see pakub väga palju nagu võimalusi ju ka, et üks hall ülikond võib olla väga mitmesugune, et võib mõjuda väga moodsalt, väga vanamoodsalt tolmuselt ja igavalt või samas väga lahedalt ja kaasaegselt ja popilt. Kui palju te ise üldse jälgite näiteks laval artiste sellise pilguga, et mis tal seljas on ja kui palju te mõtlete selle peale, et millisena ta siis nagu läbi selle paista tahab? See natuke kutsehaigus ikkagi on, et ma jälgin ükskõik mis muusikat, mis laadi esinejat jälgin ikkagi ka seda, kuidas ta välja näeb. Aga loomulikult ei ole tõesti kõige tähtsam osa, et eriti just mõtlen rokkmuusika puhul, kohati on isegi üle poole oluline, nagu muusikavool ja pool on sellest, kuidas inimene välja näeb. Muidugi, süvaja klassikalises muusikas ei ole see nii oluline, on tõesti, et tegelikult on oluline ikkagi muusika, siin on see kaal natukene nagu teine, aga kui me nüüd ikkagi mõtleme noortele sihtidele, kes alles loovad enda imidžit, kes peavadki välja paista selleks, et silma jääda, siis prodetsentidele või kontserdikorraldajat, siis on see ikkagi hästi oluline. Ma arvan, et kõige kindlam liin ongi see, kui võtta selline klassikaline neoon, näiteks, mis puudutab mehi, ülikond, kuid käia see välja siis sellises kas materjali, lõike ja värvi poolest omanäolisus võtmes näiteks lisada rohkem värvi või siis selliseid ülikondade kanda, mille materjalid on kuidagi põnevad, mõjuvad kaasaegselt. Et neid võimalusi on isegi selles kitsas raamistikus päris palju. Ma olen iga kord, kui tuleb nüüd uus saade, siis annan jällegi sõna nagu noortele, et nad ütleksid, kirjeldaksid, et mis lugu see on, mida nad esitavad, mida nad ise näevad, et kuidas saaks toetades rõivastuse pool seda lugu ka. Ja tegelikult nad on sellega hästi kaasa läinud, juba mõtlevad nagu kaasa tuleb aluseks võtta see, mis on nagu ilus, toob esile keha ja välimuse juures vähemalt küljed. Ja see ongi nagu õige, lihtsalt see tuleb nagu välja töötada. Natuke võtab aega ja harjutamist. Sellised vihjed ja nõuanded, siis olid kostüümikunstnikult jäestilistilt Anu Lensment keelt. Me jätkame nüüd vestlust samal teemal, tekstiilikunstnik Ilme Rätsep paga, kellega lähme tagasi natuke ajaloos. Kui mõelda klassikalise muusika peale orkestrit peale siis esmapilgul ikkagi kummastuvad filme, et sellised akadeemilised frakkides zmakingutes või, või sabakuubedes või siis lihtsalt ülikondades esinevad muusikud ja uurimegi, et miks või kuidas on kujunenud välja sellised pidulikud rõivad. Miks pidulikust rõivas peaks kontserdil esinema? Mulle tundub, et see on väga vana teema, sest kui vaadata ringi ajaloos, siis kontserdid tavaliselt toimusid mõnes lossis, mõnes salongis. Ja selleks ikkagi oli ju selline kaunilt rõivastatud publik ja kaunilt rõivastatud esinejad. See, miks me tänapäeval oleme harjunud nägema võib-olla jah, et laval eriti muidugi dirigentide puhul frakke siis see on 19.-st sajandist, see ei ole üldse mitte kaua aega tagasi, see on ju lähiminevik, Viksalda. Fraki algus on natuke varasem, 18. sajandi inglise jahiülikond, millel lõigati saba lõhki, et oleks mugavam hobuse selga hüpata. Ja siis õmmeldi ta Kalevist, et oleks mõnusalt soe ja siis nööbiti esimesed hõlmad alguses üles, et nad ei segaks. Ja sellest kujunes välja frakt. Aga mitte niisugune, nagu meie seda tänapäeval tunneme, vaid see oli erinevatel aegadel, kõigepealt võis olla tumesinine tumelilla prantslased tegid selle näiteks musta samet dist, tohutute hõbedaste ja kuldsete tikanditega. Aga see põhilõige nagu arenes ja see põhi jäi. Ja 19. sajandi alguseks võiks öelda, et meister oligi fraki kuu eest oli see piht, oli lühike, taga oli saba kahes osas, sinna tuli juurde särk, vest ja peatselt ütleme alguses kaelaside rohkem kui lips ja siis juba ka lips. Ja kui nüüdse pintsakut Rida järjest pikeneb, neid on 19. sajandil, väidetakse seal juba kirjanduses, et ühel endast lugupidaval mehel on vähemalt neli erinevat kuube, mida ta kannab erinevatel aegadel. Siis see esimene, see, millest kõik algab sellest vrakist. See nagu järjest liigub õhtusse ja ühel hetkel heledate pükste asemel pannaksegi ülikonnale nagu samast riidest püksid alla. Ja kuna see Froki kuub on selleks hetkeks must, siis sinna lähevad loogiliselt alla mustad püksid. Tekib juba küllaltki lähedane pilt sellele tänapäeva vrakile ja kuna ta on nii kaunis oma lõhkise sabaga kunagi on tal olnud ees kuldsed nööbid, selleks ajaks tal neid enam ei ole. Siis on alguses tal seal all värviline vest samal ajal hakatakse ikkagi kasutama valget särki Ki valget kaelasidet. Reglement hakkab liikuma, et mida kanda siis päeval, mida kanda tööl, mida kanda pärastlõunal. Ja lõpuks saabub see hetk, kus. On õhtuülikond enne kella seitset seda selga panna ei saagi. Ja siis, kui ta on õhtuks juba paika pandud, ei ole mitte midagi normaalsemat, kui et need, kes lähevad kuulama, on alguses frakis. Ja need, kes hakkavad esinema, on samuti frakkides. Smoking tekib 18. sajandil soking, see on suitsetamisülikond ja ta on kasvanud välja, meestel olid ju need nii-öelda klubid, kus nad käisid, aga selle klubi ülikond oli siis see, millest kasvab välja see nõndanimetatud mina ütlen, et on lõbustusülikond või niisugune lõbus ülikond. Ta on selline kerge, aga sabakuub, on jäänud praegu minu meelest nagu väga vaatevinklist välja ta nüüd on pidulik päevane kui reglement, et me Frockiga enne kella seitset uksest välja minna ei saa. Aga meil on päevane pidulik üritus, mis ei ole näiteks akadeemiline ja mis ei ole seotud näiteks kas või matustega matustel on lubatud rakiga päeval kanda. Siis võiks kasutada sabakuube ja sabakuue juurde, kui ta on ise tume, käivad heledamad püksid dirigentidelt päevastel kontsertidel on tänapäeva mõistes sabakuub. Aga see on ka nüüd, kui minna hästi teemasse sisse, on hästi niisugune vaba kuidagi. Ütleme, et veel eelmisel sajandil. Ma mõtlen siis kahekümnendat sajandit oli saba kuud näiteks Viini esimese jaanuaripäevase kontserdi lahutamatu dirigendi rõivas. Aga viimased, ma julgen öelda, et neli-viis aastat järjest on olnud tavaline pintsak, mille all on siis püksid ja dirigent tunneb ennast ikkagi seal esimesel jaanuaril täiesti normaalselt välja arvatud nüüd 2013. Mina vaatasin rõõmuga, et sellel mehel oli sabakuub. Kui näiteks Üht artisti laval ette kujutada, siis kannab ta reeglina kikil lipsu. Miks kikilips ja mitte tavaline lips? Kikilipsust on kõik alguse saanud? Tegelikult on alguse saanud neljakandilisest riidetükist, mis diagonaalselt Kukkolditi ja kaela seoti, 19. sajandi alguses nägi see välja niimoodi, et mehel oli pool nägu kinni mähitud selle nii-öelda kaelasidemega. Kraenurgad olid põskedel, need olid kõvaks tärgeldatud, neil oli oma nimetus pater, Mölder isada ja ja siis siin all oli see seos, mis oli tõesti niisugune nagu mumpsi haigele kaelas. Aga ta hakkab sealt järjest minema väiksemaks, esialgu ta on ikka veel kangariba. Ja siis ta seotakse ja siis öeldakse esimest korda tema kohta ristlips seotakse niimoodi, et jäävadki need otsad kahele poole, nii nagu praegu seda kikitki näeme, kuigi ta nüüd on disainitud. Ja see lipsu mõõtan siis ka vastavalt sellele krae mõõdule. Just nimelt see lips ongi alguses valge ristlips, mis alguses veel sellest seosest ribast seotakse ja ta jääbki valgeks ja vraki juures kantakse alati valget lipsu, välja arvatud siis, kui on matus ja on olemas akadeemilised päevased üritused, kus on lubatud kanda fraki musta lipsuga. Räägime ka naistest natukene, kui me kujutame nüüd ette mõnda naisartisti, ikkagi need naised astuvad lavale pikkades kleitides, miks need kleidid pikana mõjuvad meile, pidulikumale, on see ka midagi kujunenud pidulikuks või on sellel ka mingi põhjus? Loomulikult läbi pikkade sajandite naised ju kogu aeg olnud pikas kleidis. Ja kui nüüd jälle võtta aluseks 19. sajandi Froc kust me seda esinemisrõivast praegu siis hakkasime vaatama siis selle fakki kõrval läbi 19. sajandi naisel pikk kleit, ta võib olla laiem, ta võib-olla rõhuasetusega kas seeliku, laiusel või tagumisel osal või mood võib erinev olla. Aga siin on üks mõte kindlasti veel, et täpselt samuti ka naine tahab olla, kui ta esineb, kui teda kõik vaatavad, tahab olla võimalikult ilus. Ja on loomulik. Selle ilu juurde kuulub pidulik kostüüm ja kõige pidulikum on kindlasti pikk, rääkis tekstiilikunstnik Ilme Rätsep. Kindlasti on oma pikkade kaunite tualettide ka Eesti kontserdipubliku silmi aga jäänud lauljanna Helen Lokuta, kellelt küsisin, kui tihti tema mõtleb sellele, milline ta laval välja näeb. Nii palju kui vaja et vastavalt kontserdile või siis etendusele, et etenduses on muidugi seatud kostüümid ja kostüümikunstniku poolt tehtud, aga kontserditel pean ma ise see valija siis olema, mida siis antud hetkel kandajal loomulikult soovin, et see oleks selline, mis annaks juurde sellele kontserdile, mitte ei häiriks. Kas te isiklikult kujundajate ise oma tualetid või te tellite need võida, ostate? Kuskilt mina ikka tavaliselt tellin moekunstnike käest Tiina Talumehe käest või Ülle, Puhja neeme kleidid ja Ma väga valin, millist stiili kleiti panna, kui ma teen, kas seal siis tõsisemat kammermuusikat või siis on ooperi, Kaalovi operetiga ala see on see stiil erinev. Laulmisel on selline spetsiifiline asi juures, et sa pead suutma õhku võtta väga kitsad ei või kleidid olla, et siis kopsude juures peaks olema ruumi. Pluss see, et ma ikkagi vaatan, et kui on mingid aksessuaarid või sallid või et nad ei hakkaks mind segama, et ma saaksin keskenduda laulmisele ja muusikategemisele, mitte sellele, et kuidas mu kostüüm nüüd siin või seal on, et, et seda ma alati vaatan ja kingad peavad mugavad olema. Ma nad laval tunneksin kindlalt ja tooks plusspunkte, mitte see häiriks minu kuidagi muusikalist tegevust laval, et seda ma kindlasti ei taha. Kas see, et me elame sellises kliimavöötmes, kus on suur osa ajast nagu üsna jahe seab ka teie tollettidesse, mida te võib-olla tahaksite kanda mõned piirangud? Jah, tähendab kontsertsaalid on meil ju kõik sellised moodsad ja soojad ja ilusad ja seal on väga hea, saab kõike kanda, mis sa tahad, aga kiriku kontserditel on küll niimoodi, et ma olen endale varunud siis selliseid sooje, kas siis karusnahkseid Bellerine või siis ikkagi soojemaid riideid ja aga samas tõesti, see peab ikkagi hea välja nägema, et, et selles suhtes on päris keeruline sinna leida ilusat efektset kostüümi, aga et see oleks ka soe. Kuidas te suhtute sellesse kui tänapäeval? See riietus on muutunud palju vabamaks ja sellest akadeemilisest sabakuues defrakist nagu sellise efektsesse suunas? Mina väga pooldan seda, sest vaatajal peab olema ka midagi vaadata ja ta kuulab küll muusikat ja vaatab seda kõike, seda miimikat ja kõike seda artistlikust. Aga artistile annab see ainult juurde, kui on ka riietus selline, mida publik Patriot vau, et see läheb kokku ja see nagu tegelikult aitab inimesel tähelepanu saada. Artistina võtad kõik vahendid kasutusele selleks, et publiku südant võita ja tähelepanu saada, tulebki erinevaid stiile ja erinevaid vorme kasutada. Sul tänu, Helen Lokuta, aitäh. Tekstiilikunstnik Ilme Rätsepa sõnul on tänapäeval aga kõik peaaegu et lubatud. Ma arvan, et ma ei paneks seda pahaks teatud imidži, teatud enesetunde küsimus. Ma ühel hetkel isegi korra mõtlesin, et tegelikult artist kaasartist ta ei tee, seda võib-olla alguses teadlikult. Aga ta hakkab ilmselt oma imidžit kujundama juba siis, kui ta alles võib-olla õpib või teeb esimesi tundmatu too mehe samme laval. Ja see, millega ta alustab, võib tegelikult saadagi pärast kogu karjääri selliseks juba loodud imidžiks. Kas te võiksite kommenteerida mõningaid eesti artiste, siinkohal? Võtame siis jah, personaalselt näiteks Mustonen Hortus musicus alustas sellega. Ta esitas renessansivarast hilist keskaega hiljem baroki võib-olla, ja see kostüüm, milles nad esinesid, tulenes otseselt sellest ajast. Ja Mulle on tagantjärgi hakanud tunduma, et kui vaadata Mustoneni, ta võib ükskõik kui klassikalise muusikaga tegeleda, antud hetkel aga tema algus ja just nimelt emase imidži loomine ongi leidnud aset selle varajase Hortuse juurest. Ja mina näiteks pean väga normaalseks, et ta on mingisuguses teistsuguses rõivastuses, sest ma võin seostada klassikaga igas mõttes, aga ma seostan teda võib-olla ajalooga ja tema nagu selline olek kingibki selle, et tal on suhteliselt suur vabadus oma kostüüme valida. Artisti imidži näol on aga tegemist hoopis laiema teemaga, leiab dirigent Andres Mustonen. No see teema on natukene pikem, ma rohkem on oluline see, kuidas muidu välja näeb ja kuidas sinus sisemine voolus, millistest eetikat sa tahad kajastada, mida sa tahad välja öelda sinust nagu väljapoolegi kiirgab ja ma võin öelda ühte asja kohe ennem kui me hakkame rääkima nüüd nagu minust, et absoluutset igalühel on see oluline lihtsalt kuivõrd keegi oskab seda välja endast imeda või üldse aru saada, et iga liigutus, iga sõna, iga ese, mis sinu ümber on iga söök, kõnemaneer, kõik peegeldab sinu sisemist maailma. Aga selle sisemise maailma ongi see kõige tähtsam külg, et mis see sisemine maailm on ja loomulikult on olemas niinimetatud koi professorid, eks ole, kes, kes nagu ei pööra sellele nagu tähele ütlevad, et ei pööra, aga tegelikult nad on juba pööranud sellega tähelepanu, et nad pööra tähelepanu. Tähendab, kõik pööravad tähelepanu tegelikult oma tegevusele ja selleks on oma põhjus olemas, sellepärast et kultuuri ja lava on selleks, et anda. Aga selleks, et anda, peab olema midagi, mida anda. Kui ei ole midagi anda, siis ei maksa lavale minna. Muidugi ütleme niimoodi, et seda ühtlustati 19. sajandi akadeemilise maailmas nagu frakkidega nihukest esinemist, see on päris pikka aega olnud, see on veel kuskil, on ka praegu. Aga no loomulikult on see minu jaoks täiesti naeruväärne. Tähendab frakid ja tänapäeval ei ole mitte mingisugust pistmist, sellega hoitakse kinni nagu midagi väga olulist, mis tegelikult ei ole üldse oluline, sellepärast et, et miks me ei lähe sinna Mozarti, Beethoveni aegsete kontsert riietustega, need on samuti kontsert, riietused olemas. Tracy 1000 19. sajandi 20 sajandi alguse pidulik riietus ja siis käidi ka muidu. Aga kui praegu pannakse presidendi vastuvõtul üks kord aastas selge või dirigendid ainult lavale või suures saalis panevad endale frakid, siis see osa nad ei kuulu tegelikult sellesse, võib-olla on olemas ka inimesi, kes tõesti on 19. 20 sajandi mõtlemisega, siis seal on kindlasti seos olemas ja side. Ja kui see tõesti niimoodi on, näiteks ma tean, Krišins Sokolov üks pianist, tema elab väga väljaspool üks nagu maailmaelu ühes Itaalia külas ja tema esineb alati frakiga klaveriõhtut, aga tema eakaaslased teised juba ammu ei esine ja me ei kujuta ette, et Vorje Berezovski tuleks lavale. Tuleks tuleks frakiga esinemas. Ma arvan, et kõik hakkaksid itsitama selle peale, aga ta tuleb lahtise särgiga kraan lahti, sest ta on selline inimene. Ta on teistsuguse esteetikaga teistsuguse olekuga inimene, aga dirigent idel on probleem tõsisem, sellepärast et see on päris tugev töö, mis seal tehakse. Et ta peab alati mõtlema, et kui ta paneb näiteks mingisuguse niukse riietuse, kus palavas ruumis hakkab värvi muutma ja ja kõik need asjad, eks siin on omad piirid ja muidugi must on alati see, mis hoiab kinni, noh, on turvaline, nagu aga see, et vabanetud sellistes stampidest ja et reaalsus, isikupärasus on väga oluline asi. See muidugi näitab seda, et ka interpretatsioon ja lavalised olekud on palju vabamaks läinud ja palju loomingulisemaks läinud ja tänu isiksuste tulekule loomulikult muutuvad ka imidžit ja saavad ka tähtsaks need, mida dirigendid artistid endale ümber panevad, sest see peab kui minema. Kui seal on mingisugune lõhe, siis on karneval ja see on tsirkus. Ja seda ei taha keegi näha. Aga omamoodi tundub siis, et klassikalise muusikamaailm ikkagi natukene hoiab nagu sellest 19.-st sajandist kinni ja nendest frakkidest, et miks see nii on. Osa klassikalise muusika maailmas, sest kui me räägime näiteks klassikalise muusika orkestrit näiteks kui sellistest noh, 18. ainult käsi või kui oli Franzbrügeni orkester või Inglismaal on valgustuse Need, mitte kunagi ei ole frakkidega ja nende dirigent ikka mitte kunagi ei ole. Aga väga suurt tööd on sellest, et vabaduse suunas teinud muidugi saeme kui ta päevingi orkestrit pani, kõik värvilised särgid pani mängima, aga tegelikult mängiti ikkagi Brahmsi ja pluginaid ja kõiki neid asju, aga ta muutis nagu seda imidžit. Küsimus avangardses mõtlemises, et kas sa oled niinimetatud klassikalise muusika sellises stagneerunumas maailmas või oled sa ka akadeemilise repertuaari või ütleme siis niukse need terminid on kõik väga segased, mis asi on klassikaline üldse, aga ütleme enim rõhud, repertuaar või niisugune, et selle ettekandmisel on ju muutunud ka lähenemine kõikidele selle interpretatsiooni le stiilile millele kõigele, nii et, et need asjad käivad absoluutselt koos. Ja see on väga tore, et nad koos käivad, sellepärast et, et kui asi muutub nagu super kreatiivseks siis tullakse juba välja ka igasuguste väga hästi on imidžit, ega sellepärast, et need asjad kuuluvad kui need, kes tänaval käivad poe kodu vahet, need on teistsugused inimesed. Need, kes töötavad kompeutrite taga ja teevad teadusliku töö, need on teised inimesed. Aga need inimesed, kes rahva silmades, need ei saa mitte kunagi mööda teistest kultuuridest ja üks, mis siia juurde kuulub, on muidugi moekultuur kui selline, sellepärast et kõik artistid, ENL, Mozart, Schubert, need kõik on olnud väga Fazio mehed. Nad kõik on tahtnud selleks olla, aga väga paljudel ei olnud selleks võimalusi olla. Aga nad on kõik seda alati tahtnud olla. Millal teie hakkasite mõtlema sellele, et milline te artistina välja paistate, millist kuvandit endast? Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, sest mul on kogu aeg, ma olengi selline, aga mitte midagi ei mõtle. Ja enne kui ma lähen, siis ma kuskile välja ma ei mõtle, mis ma sest ma olen tegelikult enne seda ka olen seesama inimene lihtsalt mul on reisijate peale välja tellitud sellised riided, mis ei kortsu, mis on väga heas kvaliteedist mis saab väga väiksesse kotti panna ja ta kannatab ära. See ei tähenda seda, et ma seda tahaksin nüüd tingimata ainult seda. Aga see on praktiliselt väga oluline, aga igal juhul see ei ole mitte hästi istuv ülikond, ega see ei ole mitte frakt. Kommenteeris Andres Mustonen sülgaja. Te kuulasite helikaja saadet, millele tegid täna kaastööd neleva Stein Falk Natalisakas, Toomas Velmet ja Toomas Vavilov. Saate toimetas Annika Kuuda ja mängis kokku operaator Helle Paas. Aitäh kuulamast.