Tere päevast, klassikaraadiokuulaja sallid alla ja aeg on jälle käes, MINA, OLEN ja teatrikuul räägimegi teatrist. Stuudios on Ivar Põllu Tartu uuest teatrist. Tervist ja Niinemägi, Tartu üliõpilasteater. Ja eks me räägimegi teatri koostajate elust, teatri, Tartust ja loomulikult ka uuslavastustest. Tartu uue teatri autojuhi suurim on parasjagu oma maise elu poolel teel ja Tartu üliõpilasteatris on kohe-kohe lavastumas rääkiv inimene. Milano Niinemägi ongi lavastanud Jüri Ilvesti novelli põhjal. Ma küsiksin teilt kõigepealt seda, et et ühelt poolt autojuhi surnd, mis suuresti tugineb Raimond valgele kelle elulugu on mingis mõttes kinni kirjutatud ja filminähe lavastatud Repati ühi eelvest kui seni väga raskesti lavastajat avaks osutunud kirjanik. Kui paljud oma protsessis tundsite seda materjali vastupanu või kui palju ta oli selline kõva pähkel, mida tuli kuidagi lava jaoks ära lahendada? Eks ma selle novelli valisin ka eelkõige seetõttu, et ma nägin selle olevat kõiges üksema. Lahtisema lava jaoks ja teda oli seal jooksid läbi siuksed, tegevusliinid ja isegi dialoogid, noh, mida, mida oli võimalik dramatiseerida. Aga mis eelvesti puhul tõesti on raskesti käsitletav, on see, see maailm ise, see, see õhustik ja, ja, ja, ja eriti need unenäolised, pildid ja nägemused. Eks me siis üritame nii tehniliselt kui ka, aga mänguliselt seda kuidagi saavutada, et sisuliselt on eelvesti ütleme, et see, see mõte või kas see on see lugu ise on, on tõesti nagu selles mõttes raskesti mõistetav, et eks ma praegu kompan seda isegi lavastajana veel, et kuna ta jätab keeli lugedes siukse nagu hämmingu, eks ole, siis siis ega, ega, ega ka lavastaja ei ole lõpuni läbi hauganud neid helveste sügavusi ja, ja iga proov, ma saan midagi uut teada nii selle tüki kohta, nii nii iseenda kohta kui tegelaste tige koht, et see, see on väga niisugune. Noh, pigem sihukene tõesti, võiks öelda niukene nagu teel olemine või otsimine millesse. Kui inimene räägib neile, kes novelli lugenud ei ole ja kui palju sellest lavale alles jäi või on seal suuri muutusi Rääkiv inimene on loona, ta räägib ühest niisugusest võib öelda paranoilised noormeest vedelikust, kes, kes kes on noh, oma minevikku otsingule ta on, ta on mingisugused trauma või, või õnnetuse tõttu siis minevikku unustanud ja ta üritab seda meelde tuletada. Ja. Ühesõnaga, siis ta üritab, noh, ütleme niimoodi, üritab oma oma hinge leida või iseennast, eks. Samastada ajaloo käigus sõlmib sellise lepingu siis noh, mitte mitte nagu pealesurutud lepingu, vaid kuidagi ta, ta võtab endale ülesandeks. Kirjutada valmis kaitsekõne noormeestele, kes siis kes siis vägistavad neiu ja siis tapavad ühe endi hulgast ja ja, ja ja ta hakkab seda nii suure innuga ja siiralt tegema, et, et noh, et teole tähelepanu pööramata, mis see siis on, et eesmärgiks on eelkõige ainult kirjutada valmis nii-öelda parim kaitsekõne. Et siin tekib paradoks, et hinged, hingeta inimene, kes, kes on oma hinge nii-öelda jälil, alles müüb siis maha oma hinge nii-öelda advokaadile või siuksele deemonliku aspektile. Samas siis noh, need on kogu hingega oma hinge müümise kallal, et see on nagu väga niisugune mõistatuslik lugu isenesest. Aga palju ma alles jätsin ma enamasti kõik need Mõttekäigud tekstid jätsin, jätsin puutumata, suures osas, mina pidin natuke kärpima, olid need miljööpildid. Ja ja väga head kärbet kärpimata jätsin, sest et iga hetk kuskil proovida, järsku avaneb uus lause uue nurga alt. Nii et noh, see lugu. Kuigi ta võib segaseks jääda Märtini nii vaatajale kui lavastajale tõi näiteseltskonna siiski ta ei ta järjest tulnud on avamisest, nii et põnev, põnev, põnev materjal isenesest. Jah, need iseloomustavad sõnad, mida sa rääkiva inimese kohta ütlesid. Nii mõnigi neist võiks käia ka autori surma kohta, mulle tundub. Aga, kui palju sul seda ainese vastupanu oli, kui sa sellele ideele üldse lähenema hakkasid? Nojah, kuna me ei, otsustasime kohe, et me ei hakka tegema mingeid kanoonilisi, Valgre elulugu, vaid pigem seda, mis on kõikide meie endi peas, siis vastupanu iseenesest ei olnud. Võib-olla tekkis vahepeal mingi vastuhakk kogu selle lääge, Valgre Valgre keskuse, Valgre vöödile, kõik, mis on meie ümber või mis on nagu mis teeb, millel tegelikult kogu selle tundub justkui selle Valgre enda sisuga on suhteliselt vähe seostat. Et see kõik on hiljem hiljem sinna juurde tulnud pärast tema surma. Ja kui me ka seal laulsime kõik need Valgre laulud läbi siis see oli ka väga traumaatiline kogemus selles mõttes. Valgre andis andis vastu küll, aga selles mõttes me saime Valgre ikkagi sõbraks, et kui me alguses proovide alguses suhtlesime temasse veel noh, reservatsiooniga ja ja ei suutnud tema laule laulda, siis proovida lõpuks me enam muud ei teinudki. Sest me saime nagu ühe laine peale. Ka nagu omamoodi kaitsekõne leiutamine kellelegi või millelegi enda jaoks motivatsiooni leidmine, kuidas ta värskelt tööle panna uuesti. Jah, või, või pigem siis see nagu enda jaoks on ta selline nagu arheoloogilised kaevamised, et vahepeal on, on maja, on tüka tükk mitu korda maha lammutatud Juuse õige arhitektuuriga maja peale ehitatud, aga siis, kui nagu kõik need pealt maha lammutada ja lõpuks teha need kaevamised, milline see algne vaja seal all on olnud, et kas peale on ehitatud juba palee, aga all ei olegi nii väga midagi mingi suur? Sihuke paraszekima. Jah, see, Ma ka jutus kinni hakkasin, oli see, et iga natukese aja päras vaatepunkt muutub või see lugu avaneb kuidagi uue nurga alt. See on kindlasti pädev autojuhi surma puhul. Sest et me ei saa sealt sellist ühtel läbivat suurt narratiivi, nagu ütleme, selles valge filmis on vanad armastuskirjad, vaid iga natukese aja tagant hakkab lugu otsast peale, see elu võimalik jätkumine mängitakse läbi uuest vaatepunktist ja ja mõni aeg tagasi küll räägiti umbes sellest, et, et ei ole need suured narratiivid kuhugi kadunud ja ja postmodernism muutus juba selliseks jälgiks kulunud sõnaks. Aga see lähenemisnurk, mis teil on minu meelest näitab mingisuguste kunagiste selliste tendentside jätkumist, noh, autoversioon viitab sellele päris otseselt. Ja kuidas te tunnete, kas te tahate ennast kuidagi määratleda mingisuguste postmodernistlikke võtetega või te panete oma tegevuse hoopis teise raamistik? Mina küll ei oska ennast kuidagi määratleda selles mõttes, et ma ma üldiselt teatritöö puhul, kuna ma olen iseõppija, siis ma ei saa nagu ütelda, et mingisugusesse koolkonda kuulusime. Võib-olla siis kõige rohkem. Kuna ma minu üleskasvatus pärineb eelkõige Tartu üliõpilasteatris, siis Kalev Kudu oli selle Jaan Toominga õpilane, siis võivad sealt mingisugused elemendid olla, aga aga see ei ole ka päris nii. Olen tegelenud ise. Huviga sihukeste keha tehniliste asjadega pigem ja, ja, ja see aspekt hoopis on. Mõnes mõttes oleks ta nagu teksti kauge, aga samas samas on seal teksti tõlkimine hoopis kehakeelde, mis on märksa lakoonilise. Huvitav on teinekord nii, et ma ma mai ühes mõttes on väga tore niisugune. Aristokraatlik teksti kõigutamine, nagu selles Stanislavski teatris käib, eks ole, ja ja just mõtlesin ka hiljuti siin paar päeva tagasi selle sellesama teksti kohta, mida ma lavastan, et et mõnes mõttes noh, kuna kuna tegemist on siiski ühe inimese sihukesele läbielamisega, siis siis mõnes mõttes on, on seesamasugune nagu mingi vene aristokraatide ja üksteisele külla minek, mis külaskäik kestnud mitte päevake päeval, vaid vaid päevad nädalad, teinekord kuud ja siis on see nii-öelda üksteise tundmaõppimine üksteise vastu vihastamine siis üksteise väljakannatamatuks muutub nii-öelda ühesõnaga tundmaõppimine, külalise või külastaja tundmaõppimine. Samamoodi selles selles praeguses tükis on, on see inimese enda juurde tulebki endale küllatulek, siis enda tundmaõppimine samamoodi enda noh, kõik needsamad aspektid nagu. Ei oskagi rohkem. Ma arvan, et see vist on küll päris sarnane, et et kui ma ise teatritens, kuigi ma olen hariduselt filoloog, siis ma ka seda sõnakesksust pigem pigem nagu väldiks, sest tundub, et sa tead, selles mõttes on jah, see postmodernism ei ole kuskile kadunud, et nad on, pigem on ta nagu teatris juba täiesti iseenesestmõistetav, et see sõna kaotab oma kaalu. Noh, jälle jällegi, aga see ei tähenda, et me anname sõnale midagi, vastandatakse pigem ikkagi sõna, muutub üheks osaks kogu sellest teatritervikust, et ta ei ole nagu nüüd see, et kõigepealt teeme nüüd ühe näidendi ja siis hakkame seda puurima vaid pigem, et tekst on lähte lähteülesanne. Et mitte ka see, et võtame ühe isiku, üheksa nüüd teeme selle isiku eluloost vaid see, et isik on, on see katalüsaator, mis äratab meis mingit hängid või hirmud või või unistused või, või meie enda mälestused. Pigem selline meetod. Et mulle meeldib mõelda ka Tartu uues teatris kui selles mõttes nagu teaduslikus teatrist, kus nagu lähenetakse asjadele ühelt poolt hästi teaduslikult, mis ei tähenda aga seda, et see oleks nagu kuiv või igav. Tartu uuele teatrile on auto pähis esimene lavastus päris oma majas ja Tartu üliõpilasteater seda päris oma maja endiselt veel ei ole. Et kui palju on selline ruumiline kitsikus või ettemääramatus, on teie teadsite seniseid tegevusi kõvasti pärssinud ja kui palju ta on pannud mõtlema mingisugustele uutele vahvatele lahendustele, et sellest kitsikusest ennast kuidagi mööda mängida? No ega see mängukoha puudus ei olegi kõige suurem probleem, et mänguks koha ikka leiab ja mõnes mõttes võib-olla ongi lihtsam väiksel teatril leida endale mängukoht ja see rentida, aga mis on tõesti, nagu üllatav asi on, on meie proovi statsionaarse prooviruumi puudumine. Praegu me nii-öelda olemas annab mingisuguse variandi üliõpilasmaja ja üliülikooli koostöös, aga ja noh ütleme, et kahe projekti jaoks nagu seekord on, jääb see siiski väheks, nii et me oleme ikkagi lisaotsinud. Ja vaatame, kuidas see praegu kaks projekti nagu ennast õigustab, samal ajal välja tuua. Sest paralleelselt on ju Kalev Kudu uues teatris toomas välja samal päeval Paavel Pereškov teksti. Nii et. Näis, kuidas ta, kuidas ta õnnestub ja, ja iseenesest muidugi see takistab meil meil loominguliselt paranemist, kui, kui me kui meil pole statsionaarselt prooviruumi, seepärast et meie teatri üks eesmärke on ka noortele stuudiotöö võimaldamine millest on päris head nagu noh, tulemus, et kui me teeme nüüd vaadata paari viimast aastat lavaka ja siis viljandi sisse saama vot numbreid siis viimasel taastad lavakasse võeti viis ja Viljandisse viis ja eelmisel aastal oli see number vist neli või kolm, midagi sellist. Ühesõnaga viimase kolme aasta jooksul noh sisuliselt trupi tuumik kogu aeg läheb. Aga see on toimunud tänu sellele, et meil on olnud, palus pakkuda neile mingit konkreetset stuudiotööd või siis või siis nagu tõesti nagu intensiivselt tavaliselt nagu tööd. Aga kui prooviruumi ei ole, siis noh, muidugi need numbrid jäävad vähemalt ja ei saa ka meilt rohkem oodata. Praegu isegi tunnen lavastusprotsessi jooksul, et, et võiks need näitlejad natuke rohkem olla koolitatud või nagu ennem teenitud, et sest, et paljuski noh, mingisugune niukene omaalgatus ise jääb mingite oskuste taha, nii et tegelikult on rohkem tööd, on vaja teha ära seal nii-öelda juhendamise juhendamise muu sellisega. Et see, eks see osalt ka muidugi pärsib meie lavastuse kvaliteeti, aga noh, me oleme siiamaani hakkama saanud ja loodame, loodame saada ka edaspidi. Kui, siis ei tule meile ka positiivset lahendust mingil mingil sellel või teisel moel, läksin jaka konkreetselt, kellele küll viitama, aga. Liba seilanud näitlejatele ilmselt sellised baasoskused kogu aeg olemas olnud, aga, aga kui palju teil see ruumi pool on mõjutanud nüüd see uus auto ja surm on ju lausa selle ruumi jaoks kohandatud tehtudki. Aga kuidas vähesemast ajaloost see suhe ruumiga, kui paljud on piiranud, kui palju ta on just mingisuguseid uusi loomingulisi võimalusi ette mänginud? No päris alguses, kui me alustasime, siis meil nagu teadsime, et me nüüd jääme sinna pärmivabrikusse hakkamisel selles pärmivabriku küünis, mis viinaköögis hakkamegi tükke välja toova teemegi sellist tagakoha, koha, sidusat teatrit siis noh, ajutiselt mängisime Genialistide klubis, mõtlesin, mõtlesin seda ka kuidagi väga ajutiselt. Aga jah, nüüd, kui me oleme seal nüüd aastakese olnud seal ligi 37 majasi, nüüd teame, et see on päris mõneks ajaks meie. Esimest korda on meil ka oma proovi-prooviruum. See on tõesti väga suur vahe. Nad on väga, väga suur vahe. Kui sa tõesti saad, et kuna meil on kõik on vabakutselised ja vabakutselised näitlejad teatavasti on kõige hõivatumaid näitlejad, siis enamasti need prooviperioodid on meil suhteliselt lühikesed poolteist kuud pikk prooviperiood, selliseid kolmenädalased, kuuajalised on tavalised. Siis on väga hea, kui seda saab teha intensiivselt ja nagu ühes majas konstreeritatud, mitte ei pea sellega sõitma ühest kohast teise või iga kord, iga hommik hakkame asjad jälle tagasi puhkama tegema, proovia lõunast jälle asjad laiali tassima kuskil ära pakkima, et see on väga suur kvalitatiivne vahe. Aga loodan, et see praegune tekkinud kindlusse annab kvaliteedi juurde tulevikus veel. Loodame teeme esimese muusikapausiga muusika on täna kõnelustel lavastustega seotud ja esimene tuleb rääkivast inimesest ja hüpno Puuster. Kes olid alla ja Te olete kultuurielu saade, salli talle ja jätkab. Mina olen ühes kohas ning stuudios on Niinemägi Tartu üliõpilasteatrist ja Ivar Põllu tahta uuest teatrist. Rääkisime just enne muusika pausi. Väiketeatrite toimimispraktikatest mõhedest. Nüüd on teada juba mõnda aega, et Vanemuise draamajuhi koht vabaks. Kandideerite. Mina. Tsiteeri Ena no ma ei tea, selles mõttes, et kui palgapakkumine on hea, siis võib ümber mõelda natuke? Ei no tegelikult, kui rääkida ausalt, siis külmite Teda põhjendada, miks? No mina olen riigiteatris töötanud ja kui ma sealt ära tulin, siis ma lubasin endale, et ei ole mõtet teha, et edasi tahaks teha ikkagi teatrit. Et siis ma olen nüüd leidnud ka selle viisi, kuidas seda teha, et ma ei näe põhjust, et panid sinna tagasi. Noh, võib ju oodata mingi 10 15 aastat, võib-olla tuuled muutuvad? Ei tea. Kunagisi ütelda ei, aga praegu praegu ütleks, et kogemust on liiga vähe. Kui palju te köhvalt olete seda Vanemuise kui suure venna positsiooni ja tegemisi ja pikalt viimasel ajal ka selliseid eneseotsinguid üldse jälginud. On päris aktiivselt jälginud ja suhelnud ka ju nende inimestega, kes seal töötavad ja lennukiga ka. Siis ma tean sellest võib-olla kindlasti mitte, aga päris palju. Jälginud seda väga põnev põnevusega, sest vahepeal kui uus teater alustas, siis oli kuidagi nagu kõikidele väga lihtne, kohe nagu vastandada Vanemuise uut teatrit, siis vahepeal viimane aasta tekkis juba tunne, et kõik need asjad, millega me olime tegelenud neli aastat siis nagu läksid, võeti nagu naksti proodreiled. Et kõik needsamad inimesed, kes meeldegi, siis hakkasid juba järjest Vanemuisesse minema, siis oli selline tunne, ütleb midagi, midagi uut, pigem ma seal on kõik väga õige tunne. Süsteem, sihuke off-Broadway proodvee süsteem, kui niimoodi mõelda, siis see ju toimib. Aga tore on ju, kui inimestele antakse 600 kohaline kohe sajakohalise saaliga lava kätte ja kõik võimalused, et pane nüüd, et nüüd saad päriselt raha ka ja nüüd on, nüüd saab ikka päris teatrit teha. On hea, et selline koht on olemas. Kuidas üliõpilast jah, teil on, kas on olnud sellist tunnet, et et ka Vanemuine jälgib kuidagi teid või püüab võtta mingisuguseid võtteid üle või kasvõi niimoodi jälgib teie inimesi teatava sellise talendiskaudipilguga? Vot ma kahtlesin selles sügavalt, ma nagu ei ole näinud Vanemuise skauti eriti meie etendustel käimas, mida ma ei saa ütelda, et Vanemuise näitlejad pole käinud, on mõned seal jah olnud küll. Aga, ja üldiselt jah, meil selle nii-öelda Vanemuise ka muus puudub, kui, et me, me, me, me oleme, meil on nii-öelda sõbrasuhted. Siis mis sealt, mis tähendab, et meie inimesed, noorete näitlejad saavad soodsama hinnaga Vanemuise etendusi külastada, mis on iseenesest tore, eks. Aga niisugust administratiivset koostööd ka väga ei eksisteeri, mis iseenesest ei saa ütelda, võib-olla tulevikus nad hakkavad huvi tundma meiega, vastupidi võiks ju, võiks ju suur nii-öelda suure vennaga suhelda rohkem. Jah, isiklikust plaanis Vanemuise töötajatega, meil ikkagi on tutvused, tutvused ja, ja, ja eks me oleme ka siit-sealt tehnilised, mõnda mõnda niisugust nõu küsinud, aga, aga aga jah, siukest nagu tihedat suhet meil ikkagi praegu ei ole. Aga mine tea, võib-olla võib-olla kutsume mõne mõne Vanemuise näitleja endale tulevikus mängima, kui, kui neil jällegi isu on. Teatrite. Kuidas te tunnete, kas publik, kes käib, ütleme uues teatis üliõpilasteatris Vanemuises on, on väga erinev või see sõltub väga palju. Lavastus. Kunagi ütles selle teatris teatris käimise kohta Margus Kasterpalu väga ilusasti, et Eesti inimene, et Eesti on selline teatris käimise maa ja kõik inimesed käivad hea meelega teatri siia, inimesed käivadki teatris. Inimesed ei käi eriti vaatamas lavastusi. Enamasti need käivad teatris. Et üks asi ongi siis ja siis on seal mingi mingi osa inimesi, kes käivad tõesti mingeid lavastusi vaatamas, et võib-olla uues teatris ja üliõpilasteatris on rohkem neid, kes käivad lavastusi vaatamas. Võib-olla see vahe on, aga nüüd, kus uuel teatril on oma maja, siis võib-olla tekib, tekib ka selliseid lojaalseid inimesi, kes käivad uues teatris. Mine sa tea. Sest noh, ühes selles ei ole midagi halba. Nii et ma ei nüüd ei oska täpselt küll ütelda, mis on see kontingent, kes, kes need on, kes käivad. Enamasti käivad ikka sugulased, tuttavad, sõbrad. Endised vilistlased, nende tuttavad eks seal ole ka hunnik üliõpilasi ja, ja nüüd eelmine aasta me tegime niisugune noortelavastuse kevade ärkamine, siis sai seda ka keskkooli inimestele tutvustatud. Aga eks see oli ka keskkooli inimesi. Aga, aga jah, üldiselt on niisugune probleem nagu kuidagi teeki. Kui linna pealt küsid inimese käest midagi Tartu üliõpilasteatri kohta, siis nad kipuvad mitte teadma seda teatrit. Ja noh, ega me täpselt ei oska öelda põhjust, et millest see, millest see võiks siis nii see võib olla. Nüüd see kord mõtlesime uuele reklaamikampaaniale, ma ei tea, nüüd kui seaduslik see on, aga aga noh, üldiselt ma mõtlesin hiljuti, et need inimesed, kes istuvad autos kogu päeva jooksul autotuba et need on tegelikult ju linnas abildis suhteliselt väljas ja ega nad ei näegi seda, mis linnapildis sees toimub. Võid ju reklaamida linnapildis kui palju tahes oma teatrit. Et ja Moskvas käies nüüd festivaliga seoses, siis siis nägime, et autode, nende kojameeste vahel seal oli pandud siuksed. Seksteenuse reklaami raamid, flaierid, et mis see, mis see nimi oli auto, flirt, TALO ja kus olid kõik erinevate nägude ja piltide ja numbritega kõik pildid muidugi vastanud tõele, aga numbrid võib-olla tõesti ja siis mõtlesime, et võib-olla teeks samamoodi reklaami, et inimene, kes autost välja ei tule, saab siis oma kojamehe vahele niimoodi toredad flaier ja ja siis näeb, et ta on ka niisugune teatri olid muud asjad olemas peale auto autestavana ta peaks selle auto Osama saali sisse sõita. Jah, või võib kasutada näiteks trahvikviitungi kujul seda reklaami, et paned sinna? Ma ei ole inimene, suhe ehmatusega maksab. Vastava tähe läks teatrile olenemata konto konto konto ka sinna kirjutada. Aga ma hakkan kinni sellest Evezi toodud Margus Kasterpalu tsitaadis, sest teatris käimise kultuurist, et et seda on küll mõlema teadete puhul tähelepanu on olnud ja võib-olla see on kuidagi kannavad nendest ruumidest juba ette määratud, aga sellist. Kogu seda ümbritsevat vahtu olete te nagu kõvasti püüdnud taandada või seda teatriskäimise poolt, et kontsad alla, rõngad kõrva ja, ja ütleme, keemia Ok ette ja põhiliselt vaadatakse, eks ole, teisi saalis istujad ja mis neil seljas on. Et noh, et seda momenti teeb, mul ei ole, mis tähendab ka seda, et kuskil blogis keegi asjandus pääsem teatrikülastaja kohta selle üle, miks ta pidi hööveldamata laua peal istuma kottide vahel või et sealt edasi ma küsiksin ka seda, et et kui palju te olete saanud sellist huvitavalt mööda mõistvat tagasisidet või kui palju te olete saanud sellist naljakat nördimust kuulda selle kohta, mida te teate, on teil mingisuguseid markantseid, näiteid selle kohta? Esimesena, mis pähe tuleb ja vist ainsana, sest. Rääkimata sellest, mis kirjutatakse vahepeal olles, aga aga oli meil niisugune vabaõhulavastus nagu noorte seal siis oli küll kurtmist jaa, jaa, hädaldamist seal sisu ja, ja sõnade ja roppust ja kõige üle, et et eks see oli ka niisugune, noh, närvide, närvide tippude peal mängimine natukene. Aga, ja see rääkis ka malevaelust ja mustadest rühmadest, nii et ta pidigi selliseid selline olema, aga tõesti inimesed, kes pahatahtmatult tulid, vabaõhutükivad botaanikaaeda või siis natuke ära ehmatada, seal. Üldiselt. Ma väga ei tule ette, et et oleks niisugune. Võib-olla tõesti mõned mõned lavastused, mis on, mis on, mis on nagu traditsioonilisest siuksest teatrist natukene eemal olnud, võib-olla Ivanovitš jõulupuu on üks niisugune näide. Aleksander vedenski tekst, mis, mis on noh, nii-öelda tavainimesele täiesti hoomamatu, eks et seda veel lavale panna, ta põhines sky paljuski sihukestel, sümbolitel struktoristlikel mängudel ja asjadele. Häda ta jah. Jättis nii kah kahte kahtelleerisile vaatajad ühedki, siis saab midagi aru, mis toimub teised, kes otseselt 1000 siukseid asja polegi näinud, et see on väga põnev vormiliselt. Oleksin lisanud veel kujunduselementidena. Kuna ta oli mustvalges esteetikas koonustega lava peal kõndimine ja, ja ja mustvalged kostüümid, siis mina oleksin lisanud veel perspektiivi, mine minema malelaua põrandale, pluss keerleval spiraal rooli taha seina. Et siis ta oleks nagu oma täiusliku, sihukese nagu mõjuvuse tööle saanud. Futuristlik vahe aga ebakuidas uuel teadsin ainult, kas selliseid naljakalt nördinud publiku tagasi sidestusi. Noh, niikaua kui me, kui me ei olnud ühtegi teatripreemiat veel saanud rahulik, aga siis, kui paljud Teatriarmastajad said teada, et selline asi on nüüd seda on, meil on üks lavastuses, meil peab kindlasti vaatama minema siis nemad olid küll väga osad väga ehmunud, kui nad sattusid Genialistide klubis saali, see oli nagu nagu kahe maailma põrkumine, mida et inimesed, need inimesed poleks elu sees muidu võib-olla Genialistide klubisse tulnud. Et see oli võib-olla kõige hiljem on sellist ebateadlikku publikut siis vähemalt see suvelavastusel inimesed on harjunud ebamugavustele, suits puhub näkku ja saab lihtsalt ja kõik on nagu, et see kulub nagu asja juurde ja seda me kõik lootsime ka, et ikka suits läks nagu kõik oleks nagu äärmiselt ebameeldiv, päris esimene lavastus, mis meil oli seal esimeste seas oli sens film, mis oli nagu ka tehtud pool statistikat, juba kõik oli hästi sti, pime ja ebamugav ja kõik need asjad. Et see pigem ei ole nagu jah, nii suur probleem olnud, pigem on ikka see jah, et mida aeg edasi, seda rohkem nagu võetakse, mis, mida, mis paneb täitsa mõtlema, et kui kui keeruline see teatritegemine ikkagi on, et ühelt poolt nagu sa alustad, teed, teed, mida tahad. Aga mida aeg edasi, mida rohkem lavastusi välja tuleb ja mida rohkem tõsiseltvõetavam teater on, ta rohkem eeldatakse, et ta on nagu selline teater, nagu iga inimene seda ise eeldab. Tulen teatrisse, järelikult see teater, mida ma täpselt olen oma peas, millega olen harjunud. Ja kui sul läheb hästi, siis kõik mõtlevad, et nüüd peaks nagu kohe are arenema ja suurenema ja paisuma ja ja aina suuremaks ja võimsamaks, kuulsamaks saama. Ja noh, kunagi oli ju ka nüüd vaatame suure naabertalu olevat siis kui oli, ju oli ju ka Vanemuine pisikene sõprade ühendus, kes alustas puhtas teatritegemise õhinas. Aga kui sa vahepeal seal see nõukogude võim ja Kaarel Ird ja kõik need seal rikkusid selle selle parlanksi ära, nüüd sa oled seal oma suurt suure kinnisvaraotsas ja mida mitte mingil juhul kunagi vähemaks, vaid neid tuleb ikkagi juurde ehitada, nagu me kõik teame, et seda ehitate Väikse juurde see pidevalt peaks kasvama ja kasvama, kasvama, kasvama ja siis peab olema see, et kust neid saada, neid ideid-ideid-ideid-ideid, mida teha, kust saada neid inimesi enim inimesi, kes toodaks, toodaks toodakse, kus publik, publik, publik, kes vaataks, vaadatakse. Ma ütleks, et see läheb nagu ogaraks, et kus see algidee nüüd, et et vaata, stopped, mille pärast me seda üldse nagu tegema hakkasime. Kus see nüüd nagu näpp peale saadetmise, proovime ka pidajatele näppu peale seda totakat, kus, kus me nüüd praegu olema, et kas, kas ma nüüd ei hakka jälle kuidagi ogaraks minema, et milleks me seda üldse kõike teeme? Võtame tagasi. Hoia sihikut mingisuguste preemiates pea spetsiaalselt, kuigi mõlemad teated on siin ja seal preemiat saanud. See pool ei ole nii oluline, et kas, kas kuidagi märgitakse pärjatakse? Noh, ei saa öelda, et kui märgitakse, siis sellise sellise kirp teatri puhul äärmiselt oluline, sest noh, meil ei ole nii palju raha, et pidevalt ennast pildil hoida, siis selline nagu tähele tähelepanu osutamine on väga-väga hea, aga noh, selle peale loota või sellega nagu tööd teha, see, seda ei saa. Nojah, ega proovisaalis ei ütle ju keegi, et me lähme nüüd auhinda tooma, et meil ükskord oli pildi esimeses proovis, leppisime kokku, see on siis nüüd see tükk, mille eest me võtame kõik preemiad ja nii läks. Hiljem pole seda nalja julgenud. Teha aga, et hiljuti Üllar Saaremäe kirjutas sellise intrigeeriva artikli, kus ta ütles, et et lavakas ei, ei koolita üldse enam väikestele linnadele, teatritele inimesi, et, et see on muutunud selliseks Tallinna töö pääsiks ja kuidas te sellesse suhtute? Kui palju ta üldse lavaka poole vaatate, kas te tajute üldse mingisugust vahet nüüd väikeste linnade, väikeste teatrite, näitlejate või suurte teatritega? Linnade näitlejate vahel. No ma olen töötanud Pärnu teatris ja mis on põhimõtteliselt see väike Linnateater, kus mis, mida muidugi, nii väikse linna, nii väike teatril kui Rakvere teater, et noh, kus on ikkagi teatritegemine, on ikka selline füüsiline töö või noh seal on ikka tähtis noh, ütleme, et seal, kuidas ta Saaremäe seal oma intervjuus ka ütles, et ikkagi, et sa oled tema lõpetas Komissarov, et näitleja, teatri mitte ori vaid omanda, kuidas? Põhimõtteliselt ikkagi nagu täitsa nagu vanadest ametlik lähenemine, vana testamendi lähenemine ja et pigem on see ka mu meelest ikkagi natuke natuke selline nõukogude aegne või selle nagu nagu laiselda taristupõhine lähenemine, et pigem võiks siis äkki peaks siis võib-olla seda teatri seda, seda teatrit siis muutma näitleja ei oleks, selle, selle ei oleks selline korja. Aga seda, seda lavaka asja ma ei oska otseselt kommenteerida. Ilmselt jah, seal lavakast tuleb ikkagi selliseid näitlejaid, kes mõtlevad, et me et me saame nüüd kuskile heasse teatrisse või äärmisel juhul teeme oma teatriathana sinna sinna liini peale ikka ei tahaks tööle minna. No ma sain sellest aru. Aga ma saan aru ka Saaremaast, kes on, kes kibestub seal oma vabrikus mis on väga-väga hästi toimiv vabrik. Üliõpilasteater toimib pigem sellise sisendina lavaka jaoks, vaat keegi sealt niimoodi hakkab tagasi tulema. Aga, aga ei noh, et oled sa kuidagi tähele pannud seda, et need, kes Teiton lavakasse läinud ka midagi minetavad, et kindlasti mingisuguseid olulisi oskusi uuesti, aga kas midagi kaob ära? Või ka Viljandisse minnes, et koolide traditsioonid on ka erinevad, aga kas selle professionaalse koolitusega kaob midagi teha ka, mis üliõpilasteatris alles on? No sõltub jah, praegu on nad kõik väga noored inimesed, kes, kes on kes on meilt läinud sinna. No praegu veel noor noorus, entusiasm töötab, nendelt tundub, praegu me ikkagi oleme meiegi tüti inimesed, kes me oleme töötanud nende koos nende teatrikooliõpilastele, siis me ikkagi suhtlen päris tihedalt ja, ja meil on ikkagi head suhted selles mõttes. Jah. Aga ma ei oska. Ma arvan, et kindlasti, mis neil ära kaob, on aeg niisugune vaba aeg teha asju, mida, mida nad on harjunud tegema, mida, mis tütis oli võimalik. Et, et siin on, siin on väga hea seltskond koos siuksed koosistumised ja, ja siukene seltskonna ja seltskonnaasi, eks. Ma võin kuradi lisada, mis kõrvalt vaadates tundub ka, et on võib-olla et kui on seal üliõpilasteater, siis tegelikult need inimesed on ju Need, inimesed ei ole ju, nad ei tegele ainult teatriga, nad õpivad hoopis teisi teisi asju selle võrra, nagu see avarama pilguga. Inimene läheb juba lavakasse. Mida on paljud lavaka lõpetanud nimetajaga nimetanud ikka kutsekoolis või tehnikumis hakkad tegelema sellega, et sinust saaks hea näitleja, eks, ja siis kogu see tähelepanu läheb sellele. Paljud lähevad lukku, paljud hakkavad, eks ju, hoopis teistmoodi tegema kuidagi kui seal tudengiteatris õppi toppis, mingi teisi distsipliine ühelt poolt hoopis mingi teadusliku tegevusega tegeleda, samasse teadvustasid, et rõõmu pärast siis võibki sündida suuri asju. Selles mõttes on noh, mitte ainult rõõmu. Aga me oleme üritanud ka natukene valu ja siukest nagu kohusetunnet nendesse süstida, et mis, mis võiks noorel inimesel olemas olla, noh enne kui ta päris päisema asjade kallale läheb. Jah, seda võib küll öelda jah, et. Samas just viimane aasta oli meil kaks noormeest, kes läks ära, kes olid oma õppe õppetöö lõpule lõpu lõpusirgel, nii et noh, ma loodan, et meie juurest nad saavad lavakasse intelligentseid, näitlejaid, kes ei kaota oma silmapiiri nii kergesti kui keskkoolipingist läinud, eks. Selle teemaga kohe peagi jälle jätkame nüüd jälle natukene muusikat ja valget, kellest juba täna on juttu olnud Eesti raadio meeskvartett ja ma loodan, et saan sellest üle. Kraane. See valu ja poole. Aga? Kes olid alla ja Ühtlasi on sallide alla ja mina olen Pehk vahe ning stuudios on Niinemägi ja Ivar Põllu teatrijuttu rääkimas. Ja väga hea, et me jõudsime selle silmaringi küsimuseni, et mõtlesingi selles liinis edasi küsida, et te olete ju ise ka mitme alaga tegelenud ja teatanud loomuldasa juba selline kunstialade sulam. Et kui palju te jälgite teistes kultuurivaldkondades toimuvat aktiivset ja kui palju teie meelest sellist kunstialade ülest suhtlust on või on rohkem mingisugust kapseldumist oma valdkonda? Akadeemiline teater Eestis kindlasti kapseldunud. Et pigem on see, et kui keegi sinna kutsutakse nagu sisse kutsub nüüd no võtame nüüd selle, laseme sellel päris kirjalikult kirjutada ühe näidendi ikkagi, no et see, see teise vaid, no võtame nüüd tegevus kunstniku sinna sisse, võtame ühe tantsulavastust, las ta seab meile siia nüüd kirbutantsu või võtame nüüd selle, selle stentsili, mehe laste Teetmele sinna papist seina peale mingistentsiliga nats umbes, et kõik kommenteeritakse kohe ümber seal nagu noh, enamasti on ka selliseid sobitumisi, aga pikemat tegevust või ka põhimõttelisi Kus siis öelda põhimõtteliselt natuke rohkem julgust või ka? Siis peab lubama endale võimalus eksida, aga enamasti suured teatrid ei saa seda endale lubada. Väiksed teatrid saavad seetõttu väiksed väiksed, seda enam peaksid seda rohkem tegema nagu teater mõtleb ka nüüd, et tuustajatel vaid me uues teatris mõtlema, et peaks ka, et Tartus on juba teater, on eksju olemas, et siis pigem siis ka prooviks just hakata. Vaata nagu seda teatri mõtet natuke nagu hägustama või nagu asju rohkem. Et mitte teha sellist sõnateatrit, vaid kõik neid asju hakata rohkem omavahel sulatama ma ka ilma nagu suuremate loosungitega, et vaatame, mis välja tuleb. Eks me ikka siit-sealt jälgime jah, ja, ja oleme koostööd teinud siiamaani. Erinevate muusikutega näiteks Kalev Kudu on Sindent pidevalt koostatud Ahti Pahklumiga ja siis siis tegi ka eriti kurva muusika ansambliga digikoos ühe lavastuse sihuke kabareeliku. Aga vist, eks ole, Kivaga on pidevalt jah, Kiva teeb meile nii muusikat kui kunstniku tööd ja, ja ja noh, ühesõnaga selles mõttes multi-multiasi või. Multitalent erinevate laadimisel. Ja ja muidugi me ka ütleme, viimasel ajal teinud sihukest sihukest asja mina küll eelkõige olen, olen, olen Viljandist otsinud tudengeid ja lasknud neil mässata seal nii kunsti kui ka koreograafia poole pealt, noh iseenesest ma leian, on üliõpilasteatrist, siis on väga hea niisugune, kui on kui on tudengil, kes õpib mingit eluala, on võimalik võimalik teha praktika ja selle eest ka hindeid ainepunkte saada. Väga tore, meil on, meil on abi vaja ja neil on praktikat vaja. Seda koostööd võiks tihendada isegi. Aga noh, see sõltub parasjagu sellest, mis käsil on, kas, kas ta, kas ta saab sinna või lubada või mitte, eks. Aga üldiselt on saanud, jaa, jaa, Kalev Kudu, ka, need uues lavastuses võttis ju Viljandis lõpetava näitleja endale mängima, et saab ka tõenäoliselt mingisuguseid ainepunkte sealt, et et me üritame ikka jah ennast lahti hoida selles mõttes kõikidele tegijatele, erinevatele erinevatele kunstnik kunstiliikidele, muusikutele, et noh, see sõltub muidugi ideedest. Hakkame sellest, missugune idee parasjagu pähe hüppab, et selle siis me muidugi kaalume seda ja, ja miks mitte, kui ta on teistsugune, seda teha. Ma olen jälginud seda, kuidas ühelt poolt justkui tuleb sellist uut draamakirjandust peale akadeemiad ja kõiksugu sellised näidendi ketamise seminarid, näidendi võistlused aga, aga sina, nüüd tematiseerid, et juhi eelvesti novelli Kalev Kudu teeb väga palju sellist Vene-Valgevene materjali. Iva, sina uues teatris teed suuresti omad tekstid ise ja ka need, eks ole, kes seal teinud on, Urmas Vadi maht taas, nemad teevad oma tekstid ise. Et miks need asjad kokku ei saa. Ma arvan, et eelkõige mina näen kreaalseteti tütile, pole tehtud pakkumise, et kuulge, vaadake, ma kirjutasin trüki, et tahate lugemist teha. Me oleksime vabalt valmis noorte näitekirjanike tekste lugema, nendega tutvuma. Et selles mõttes leian, et nagu noor kunstnik võiks nagu ise rohkem initsiatiivil välja näeb, et ega ega ei pea agendid olema neid välja otsima. Et me teeme ikkagi seda, seda, mis meil on, meil on, meil on, eks ole, kaks perioodi vastas, kus me tavaliselt lavastuse välja toome, selleks hetkeks on vaja mõtteid ja projektid kokku panna. Ja, ja kui, kui ei ole pakkumist, siis me peame tegema seda, mis meil endal peas kripeldab. Ja üldiselt noh selles mõttes on see ka kõige kõige mitteris tants on viis nagu välja tulla endaga, kui sa teed seda, mida sa nagu, millest sa kindel oled, mida sa oled tahtnud teha. Aga tõepoolest, selles mõttes, et Tartu üliõpilasteater on olemas, et kõik kunstnikud, kes te kuulete või, või kirjanikud, te võite vabalt meile esitada oma oma oma teoseid, koostööpakkumisi, me oleme väga huvitatud. Me lahtine teatri ja, ja miks mitte koos midagi teha. Ivar, kuidas teil on, keegi tunnevad, käsikiri näpus on meile küll saadetud käsikirjadega? Jah, kuidagi see ei ole nagu klappinud. Nüüd ma olen kuidagi, ei ole nagu vihuti ühtegi asja nagu ära jätnud, et see tekst nüüd ei sobi. Aga kuidagi ei ole need tekstid klappinud või see tundub kuidagi selline. Seda noh, esimesed esimesed viis aastat nüüd proovisime seda nagu hoida ka, et inimene võiks, see, kes hakkab seda lavastust tegema nagu see asi olla nagu enda nagu peas olemas ja siis nagu realiseerida see visioon, mis tal peas on siis otsida Need vahendid, et kui võib-olla selleks on tõesti vaja kirjutatud tekst, tekst, aga noh, et siis kui teisesed oskab, mis te võiksite ise kirjutada. Et see meenutab jälle juba sellist nagu sellist suure teatri tootmistsüklit, et inimene nüüd olemas, näitlejad on nüüd olemas, nii, mis nüüd nüüd oleks vaja teksti, siis otsime nüüd teksti, siis oh, see on päris põnev tekst hakkab tegema siis kõik inimesed nuputavad mida ta nüüd selle tekstiga mõtles, niisiis saavad aru, mis nad selle tekstiga mõtleb. Aga kuidas me seda teistmoodi teeks, siis noh tohutu aur läheb mingi muu asja peale juba lõbuks, et miks see inimene seda üldse tahtis lavastada? See lõpuks see point võib olla nii väike ja tühine sellepärast et kuna me, kuna peame iga projektiga, oleme nagu alati 100-ga 100-ga seal sees ja kui me kui me kui me, et kui me hävimed, siis tahaks alati hävida kuidas nii-öelda nagu stiilsed või noh, see ka nagu pea tulle panna, siis panna nagu selle eest, mida tõesti usud. Aga kui need Ei ole lugenud ka seda uuemat näitekirjandust väga palju tõesti, aga pigem ikkagi tundub nii palju, kui ma olen seda lugenud, et ka ikkagi nagu tehakse, tehaksegi kui näitekirjandust, aga mida sa ise mõtled või mida sa seda, see on ikkagi hämar. Aga annaks lootust, et keegi teeb ja et nad ise ise lavastaks, saaks ise ka aru, et mida nad tegelikult tahavad sellega teha. Et võib-olla see näidendivorm isegi võib-olla, mida ma arvan natuke näidendivorm kirjutatakse ikkagi näidendeid. Et siis keegi hakkaks neid lavastavad, võib-olla seda peaks kuidagi optimeerima, seda asja. Ta võib-olla tundub et niisugune stampides või kirjanduslik olevat, et nad, meil on need tegelased ja meil on repliigid ja asjad, eks ole, aga aga iseenesest tõesti noh ja mingisugust klassikalist siukest nagu valmis kirjutatud näidendit näiteks meie ükskord tegime peo jaoks sihukseid olevat toredat no teatritükki ja, ja me võtsime aluseks väikse laulu. Neli-viis rida, Teksti oli seal laulud ja siis me siis me sealt tuletasime kõik seal, mis, mis vaja oli, mis oli seal laulus öeldud, et samamoodi dramaturgi töö võiks tulevikus olla just pigem võib-olla ideede generaatori roll, et noh, selles mõttes, et lavastajaga ei põle, aga selles mõttes, et kuidas see lugu nüüd edasi läheb, eks ole, ja siis nagu see on niisugune interaktiivne tema pakub midagi välja kinni, et et ei ole tõesti vajalikkust, hunnikut paberit ette läbi läbi närida sellest, et võib-olla tõesti nagu see, see kirjanduse roll ei olema nii, nii lõpetatud, monumentalismi poole pöördutud püüdleb nagu nagu klassikaliselt tahetakse või. Nagu ikka, lõpeb saade just siis, kui võiks tund aega veel edasi rääkida. Uued teemad tulevad esile. Aitäh, Ivar Põllu. Aitäh. Nina nägi. Saade lõpeb, aga teate, läheb edasi ja lõpetan säili tallaja sõnumiga kuulajale Georg Otsa vahendusel. Peagi saabun tagasi su juurde. Saabunud aga see Möödunud ilmaga oo ja nüüd Toodab ellu. Kuidas on nii siin ilmas? Eladagi saabunud siis. Astume koos. SMS. Siis.