Tere tulemast kuulama kultuuriga ja mina olen Maria Nelivak. Tänases saates on kolm teemat. Kumu dokumentaalfilmiprogrammist, mis igal kolmapäeval kumu auditooriumis erinevaid dokfilme näitab kõneleb saatele Kaarel Kuurmaa. Lisaks Werner Hertzogi retrospektiivi läheb, millest jutt? Ta oli mõni aeg tagasi ja mis kestab aasta lõpuni on aprillikuus publiku ees Eesti rohelise liikumise mittetulundusühingu 25.-le juubelile pühendatud keskkonnafilmide programm. Lätlased näevad neljapäeviti kinos Ekraan. Tallinnas Krahli teatris esietendus lõppeva nädala teisipäeval Mart Koldits ja lavakunstnike simulacrom. Mis on järg 2011. aastal etendunud ihade osakonnale. See on siin ja praegu teater, mis näitlejate asemel kasutab ekraane kaameraid ja maketta. Maacrumist kui ka suvel Tallinna linnateatri lavaaugus etenduvas palderava poistest kõneleb lavastaja Mart Koldits. Kunstihoone galeriis on aprilli lõpuni avatud graafik virge jõekalda näitus igatsedes kevadet. Nüüd kui kevad on lõpuks tõesti käes, vestleme Virkega kevadest, loomingust ja elust. Nõnda palju eesseisvast ja nüüd kõigest järgemööda. Kumu dokumentaal on juba mitmeid aastaid näidanud korra nädalas dokumentaalfilme kumu auditooriumis ja täna räägime KUMU dokumentalist Kaarel gurmaga. Mis filmid praegu programmis on? Praegult meil selline läbiv teema Aitame iga kuu alguses ehk siis retro spektiivina ja muudel kuudel on nii, nagu meil tavaks on saanud, et üldiselt laias laastus jaguneb meie programm alati kaheks, et on filmid kunstist ja kunstnikest ning ütleme, üldhumanitaarsed, bioloogilised, sotsioloogilised dokfilmid muudest teemadest, aga sinna sekka siis ja on ka selliseid nagu kuidas öelda temaatilisi, kuid et kas kas maa kaudu näiteks siin just näitasime ühe seeria briti dokumentalistikat briti parimaid dokke, kui mais tuleb näiteks Taani dokumentalistika kuu või süstemaatiliselt, nagu meil praegu aprillis on kavas Eesti roheliste liikumisega koostöös tähistame nende mittetulundusühingu siis 20 viiendat sünnipäeva ja näitame nelja erinevat dokfilmi ja seekord nii Tallinnas kui Tartus, et kõigepealt on Tallinnas kumu dokumentaali raames seanss ja järgmisel päeval neljapäeval, siis Tartus kinos Ekraan sedasama filmiseanss, nii et selle rohelise liikumise filmi kuhugi oleme liikunud ka Tartusse. Kuidas neid filme leiate näiteks sellesama rohelise liikumise kuu raames? No eks see on osa sellisest pidevast protsessist, et ma töötan mitmetele festivalidele filmiprogrammi koostaja Nonii Pimedate Ööde filmifestivalile kui Helsingi Docpoint festivalile ja lihtsalt tuleb käia teistel festivalidel, tuleb vaadata levitajat poolt saadetud filme. Et see tähendab aastas, nii oleme mõne 1000 numbrilist filmi vaatamist, mille hulgast siis valitakse need välja, mis saavad nii festivalidele kui ka, kui on temaatiliselt põnevad filmid, siis nendele kumu filmiseanssidele, et, et see on lihtsalt üks selline pidev pidev töö. Räägi, mis filmid need on, mis rohelist liikumist iseloomustavad kumu auditooriumis. Jah, siin on siis nelja erinevat teemat puudutatud, et juba linastunud filmidest üks teema oli, tõstatas teema mittetulundusühingute rahastamisest võib laiemalt nii-öelda väga diplomaatiliselt siis selle nädala film rääkis põlisAmeerika indiaanlaste suhtest valge inimesega ja, ja nende suhtest loodusega ehk siis täis sellist elu, tõrvat, sooja animismi. Ja nüüd tuleva nädala film räägib siis planeet ookeanist ehk ookeani planeet, meie sinine vesine maakera, mis meie maakera katab, et selle sellisest laiast bioloogilisest mitmekesisusest inimese suhtest, ookeaniga kalastamine, majanduslikud aspektid, aga loomulikult ka üleüldine vee puhtus ja bioloogiline mitmekesisus, nii et seda tulevad siis ka sisse juhatama spetsialistideta omasoo mere Tartus ja, ja Kalle Olli Tartus. Ja, ja siis kuul lõpetame tuliuue taanlaste dokumentaalfilmiga linnaruum, human, skeilan ta küll inglisekeelne pealkiri, aga tundus, et linnaruum oleks eesti keelde võib-olla see kõige täpsem tõlge, sest et see räägib linnast linnakeskkonnast, aga kui üldiselt sellisest linna arhitektuurist räägitakse majade kontekstis väga palju, siis selle filmi peategelane Jan keel on Taani arhitekt, kes on 40 aastat vaadanud linna eelkõige läbi sellise, veidi antropoloogilisema pilguga. Ta jälgib inimesi ja inimeste suhteid sellel alal, mis just jääb majade vahele. Teda huvitab majadevaheline ruum, kuidas inimesed liiguvad ühest punktist teise, mida nad seal teevad, kas nad seal puhkavad, kas nad seal vestlevad, kuidas nad seal olla saavad. Ja tema nii-öelda hindab just seda osa linnaehitusest tähtsamaks linnaruumi arendamisest, linna arhitektuurist kui maja kui karpi. Nii et siis see film vaatleb ka erinevaid linnasid üle maailma, et nii Lõuna-Ameerikas, Aasias, Bangladeshis, Hiinas, Itaalias, New Yorgis, Kopenhaagenis et selles mõttes väga tüüpiline Taani dokumentaalfilm Taani dokumentaalidel on üsna head eelarved väga ilusa pildiga film ja ja räägib väga põnevast teemast, sest et noh, kui juba praegu räägitakse, et maakera elanikkonnast võib-olla isegi pool juba elab linnades, siis mõnekümne aasta pärast see arv on hinnangute kohaselt tsirka 80 protsenti ja enamus. Ja paljud neist linnadest muutuvad mitteliselt linnadeks vaid megalinnadeks, nii et selline linnaruumi teema on rohelisele liikumisele endalegi südamelähedane, sellepärast selle filmi, nagu me võtame selle filmikuuga kokku. Mis on dokumentaalfilmi vastutus või näiteks dokumentaalfilmiprogrammi koostaja vastutus. Kas filmivaliku kriteeriumiks saab olla näiteks ilus pilt või sa pead olema selgeks tehtav, et film kajastab tõde või? No see on sellega, me jõuame sellisele filosoofilisele pinnale, et missugune kunstiteos puudutab objektiivset tõde, et jah, dokumentaalfilm on ilmselt üks, üks kunstiliikidest, mis kõige lähemal sellele taotlusele on olnud, aga samavõrd palju on dokumentaalfilmide tegijad ja ja teoreetikud ütelnud, et iga film on, on, on, on vale 24 kaadrit sekundis, eks, et ma arvan, et see on nagu pigem filosoofiline küsimus, kas on olemas objektiivset tõde või mitte. Kui objektiivne tõde on olemas ja seda on võimalik haarata mõne kunstilise vahendiga, siis on seda võimalik dokumentaalfilmiga haarata, nii et et see läheb natuke sellisele filosoofilisele pinnale, et on erinevaid koolkondade, kes ütlevad, et dokumentaalfilmi ainus eesmärk peab olema tõde ja teda on ju ka eesti keeles nimetatud tõsielufilmiks, et selline selline termin eesti keeles olemas, aga Ma ütleks, et just nagu hetkel, mis toimub maailmadokumentalistikat on põnev, just selliste piirialade katsumine järgi proovimine, katsetamine, noh et siin just mõni aasta tagasi oli ju näiteks suurt edu tegi maailma festivalidel film Valsbashireiga, mis oli täispikk animatsioon, dokumentaalfilm, nii et ka sellist tehnikat on kasutatud, kus, kus siis näiteks kasutati küll päris inimeste hääli ja lugusid, aga kuna see jutustas sõjatraumast väga raskest teemast, siis need inimesed ei tahtma näoga tulla sinna ja filmi ja siis nende hääli küll kasutati, aga nende näod animeeritud ja siis nii-öelda film oli, oligi täispikk animatsioon, dokumentaal. See on jälle üks näide sellest, kuhu need žanrid liiguvad, et ega žanritel ei ole tugevaid piire ja selgeid, selgeid jooni, et siin lõpeb dokumentaalfilmi, siin algab mängufilm. Nii et mina küll selle kogemuse pealt, mis ma olen näinud nüüd aastaid väga palju erinevas tehnikas filme, ei julgeks öelda, et dokumentaalfilm on see või teine, et loomulikult seal on teatud tõetaotluse tõetunnetus, et see on, see on oluline küll, mida ma isiklikult väga hindan, kui kui režissööril on selline janu tõe järele, siis see on väga kaunis ja kui ta on sinna suutnud juurde anna ilusa pildi ja hea muusika või noh, ütleme hea audioaudiopildi oleks isegi täpsem öelda, siis see kergendab loomulikult vaataja vastuvõtuvõimet, nii et ega, ega head pilti head visuaal ei saa loomulikult pahaks panna, see tuleb ainult kasuks. Aga jällegi ainult sellega selle peal filme ei ehita. Et lugu peab samuti olema tugev teatud narratiiv, peab seda, seda ka seda ilusat pilti või audiomaailmaga kandma, et et üldiselt see, mis toimub dokumentalistikast laiemalt hetkel maailmas on väga põnev, et minu meelest palju põnevamat kraami näeb rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil, kui nad mängufilmide festivalil, mis on palju rohkem oma sellistesse Kunstiklišeedest uppunud ja sellist ühesugust püüdlust näeb väga palju, siis dokumentalistikast on loomulikult omad klišeed, aga seal on siiski mingit põnevamat mitmekesisust ja, ja põnevamat. Väljenduslaadi näeb Naptoki festivalidel praegult. Kuidas kumu dokumentaal läbi aastate arenenud on ja kuidas teie selle kumu dokumentaali abil kasvatate näiteks Eestis dokumentaalfilmivaatajat? No ma just vaatasin natuke statistikat, kumu, dokumentaal sai loodud 2006. aastal, siis kui kummugi avati, ta hakkas üsna paralleelselt kumu sisuliselt kohe, kui kumu avati, oli ka esimene seanss miga Kaurisime film, Brazilera oli see, millega me selle avasime. Esimesel aastal näitasime filme tihedamalt kui üks kord nädalas, aga siis ikkagi leidsime, et selline üks kord nädalas töötab kõige paremini. Ja nüüd ongi meil olnud siin circa 40000 inimest käinud vaatamas erinevaid seansse, et Mulle tundub, et ta on leidnud küll väga sellise selge koha kultuurikalendris, et pakkuda just nimelt sellist laia pilti, et siin ei ole see programm üksluine, et seda seal peab ikkagi tasub sülepilku peal hoida, ükskõik mis selle inimese isiklikud kultuuri huvid ka ei ole, sest et noh, tõstise diversiteet on päris lai, et sellistest intervjuu dokumentaalidest kunstnikega näiteks nagu nagu sel nädalal oli film, rusi on Freudist kuni siis väga värviliste ja kirevate eksperimentaaldokumentaalideni ja popkultuur ja kõik kõik teemad on, meil on meil sees ja hõlmatud, et Me ise kuidagi tunneme, et selline kolmapäevaõhtune kella kuueni aeg on ilmselt üks niisugune kinnistunud, kus inimesed võiksid tulla kinno tulla, vaatama dokumentaalfilmi, seda enam, et kõikide nende aastate jooksul oleme suutnud seda säilitada tasuta inimestele, et on võimalik küll oma südametunnistuse järgi väike toetusraha siia poetada, nii nagu nii nagu inimestel võimalik minna ala pritsis mulle siia, mis Londonis või veel mõned maailma siuksed suured kunsti meka, mis on suutnud neid näiteks tasuta hoida. Nii. Me püüame endagi seda sarja tasuta hoida, et tegelikult oleks võimalus ka neil vaadata huvitavaid filme, kellel tegelikult rahaliselt sõda võimalust piletiga osta ei ole ja seda enam, et siin leidub selliseid pärleid, mis tegelikult lõpuks kinolevi ei pruugi üldse jõudagi ja üldjuhul ei jõuagi, et suure ekraani kogemus kolmapäeva õhtul hea dokumentaalfilmiga, et mulle tundub, et see on kaunis kingitus eesti inimestele. Selle programmi kohta saab infot kumu, punkt, poee, kumu dokumentaalfilmiprogrammist, rääkis Kaarel gurma, aitäh. Mart Koldits tõi 2011. aastal koos stsenograafia tudengitega Von Krahlis lavale ihade osakonna. Lõppeva nädala teisipäeval esietendus Graali proovisaalis selle järg, simulacrom. Kõneleb Mart Koldits. Ühist nimetajat leida siis need on mõlemad väga erilises tehnikameetodiga tehtud lavastused, mis tõenäoliselt eristuvad teatripildis väga oma just oma sellise vormi poolest, et me proovime hoopis teistmoodi lugu ja, ja etendust tekitada, kui kui seda tavaliselt teatris tehakse. Noh, võib vist küll nii-öelda, et kõik tekib tehnikast ja montaaživõtetest, aga samas ma loodan, et see on sama elus kui mis iganes muu elus. Teater. Te kasutate laval ekraane ja kaameraid ja makita. Kuidas selleni ihade osakonda tehes jõudsid, et sellist teatrit teha? See mõte tekkis, no võib öelda, et õppetöö käigus, et ma käisin kunstiakadeemias loenguid andmas ja sellesama grupiga tekkis koheselt tunne teooriale lisaks praktikat vaja ja siis siis Me hakkasime praktikas seda teooriat kõiki katsetama, et kuidas, kuidas lugu tekib ja mida tähendab montaaž, lavastamine ja kuidas stseeni pinget hoida ja kus peab olema stseeni fookus ja see põhimõtteliselt sai tegelikult alguse, ütleme, nende nende inimeste puhtalt isiksuseomadustest, sellepärast et nad olid nagu selline sellised inimesed, kellel kaks mingisugune keemia tööle. Ja me vähemalt mina tundsin, et Nende inimestega peab midagi tegema. See kujunes väga loomulikult, ütleme nii, et saime kokku õppetöö käigus ja hakkasime õppetööna mingeid harjutusi ja sketše tegema ja sellest kujuneski lõpuks etendus ja nüüd siis kujunes välja hoopis teine juba teine etendus. Mis siis on jah, selle edasiarendus. Millest sa edasiarendus seisneb? Edasiarendus seisnebki selles, et meil nüüd võtsime endale suurema ülesande, esiteks noh, see kõik, mis ihade osakonna see tehnikameetod oli, et sellega me alustasime, aga me liikusime edasi nüüd sellele, et sinna loo tekitamis kaasata rohkem rohkem seda situatsiooni, mis asi on teater ja mis asi on vaata ja publik, et Me lavastame publiku etenduse osaks, samas üritame vältida ja ma arvan, et see meil õnnestub sellist vaata sellist piinlikkuse tekkimistes, rist hirmumis, mis selliste publiku kaasamistega kaasneb, et me ei pane inimesi mingites mingisse piinlikus olukorda, ei rebida teiste inimeste ette lavale, ta saab jääda ühtaegu vaatajaks ja noh, kuna seal on ka väike, et siis tunne, mis seal etendusel võiks tekkida. Loodetavasti tekib taas ja taas on selline üliintensiivne siin ja praegu efekt, kuidas kõik sünnib siin ja mitte ainult tänu sellele, et lavalolijad tegutsevad, vaid publik on selle osa. Tegemist on lavastusega, kus ei ole ka klassikalises mõttes näitlejaid, kes trupp täpsemalt on? No oma erialalt on nad noh, me saime kokku kõik sellel pinnal jah, et nemad õppisid graafiat ja mina olin lavastaja, aga nad on tegelikult kõik sellised multitalendid, et tegelevad seal nii animatsioonifilmi, sellel stsenograafia kõrvalt kui graafilise disainiga, kui noh, Nad mõtlesid, nad on täielikult multidelendid, mulle tunduvad, et see kõik, mis me seal oleme teinud, on meie enda tehtud ja noh, seal ei ole sellist klassikalist asjad, on teater, tehnilised töötajad versus siis trupp, mingid siuksed asjad, et noh, me kõik teeme kõike ja nad on koha pealt nii andekad ja nii omavad nii palju oskusi, et. See laastus simulaacrum põhineb kultusfilmi Matrix. Mil moel? No me võtsime selle loo noh, selles mõttes nagu lähtepunktiks või aluseks ei tee, selle loo dramatiseerinud, ei tee seda filmi dramatiseeringus, me tegime sellest oma loo, noh mina nimetan seda mingisuguse teose või teatud nähtuse, nagu näiteks film on selle tõlkimisse meie siin praegu hetkel olevas elu keelde, eks ole, ja teatrikeelde, aga, aga noh, ta on selles mõttes selle loot tüvi, et on, on olemas mingisugune tehismaailm, mis päris täpselt kui tähistanud on ja siis selles tehismaailmas elava tegelasega võetakse ühendust ja talle pakutakse võimalust sellest Tähismaailmast omal moel välja tulla või sellega uutmoodi seda tehismaailma valitsema hakata või noh, et see on sama, mis maatriks filmis. Et selles mõttes võib öelda, et noh, lugu oma põhiolemuselt on maatriksi lugu. Aga ta ei ole jah selle dramatiseerinud, ta on sellest inspireeritud või no vot jälle. Ma ei oska seda kuidagi, selles mõttes sõnastatud kategooriat ei allu ükski sellisele klassikalisele teatrikategooriat. Kas teater või film, on nad nüüd seal laval näitlejad või operaatoreid või tehnilised töötajad? Need kategooriad kukuvad kokku selle vormi puhul samamoodi nagu see, et on see nüüd dramatiseerinud või või maatriksi, filmi konkreetne teatrilavale panek. See on kõik midagi hoopis kolmandat meie jaoks tõenäoliselt vist ei olegi sellist klassikalist kõigile arusaadavat nime pandud sellele vormile sellele etenduse liigile. Paaril korral on Eestis käinud Dmitri rõõmov KesK oma stsenograafia tudengitega tööd teeb. Kui palju teie tööd võrreldavad? Ma arvan, et vormiliselt võrreldavad, sest rõõmu, eks ole, tema kasutab nüüd Ahjah makett ja erinevaid nuku ja selliseid kujutamistehnikaid ja hästi nagu tehniline selles mõttes, et noh, lava kujundajatega tehtud teater, eks ole, aga meil on nüüd väga suur roll. Ja tegelikult meie lähtume ju filmimontaaži loogikast. See on nüüd hops ju midagi nagu noh, teistmoodi rõõmudega. Noh nagu ma ütlen, mis puudutab nukutehnikat makett, eks loomulikult, see on nagu sarnane või Ta kasutab samu, sama loogikat vahest ja räägib erinevaid lugusid niimoodi visuaalseid tehnikaid, kilde näidates, eks ole, selles mõttes meil, see on see loogika ja see tuleneb sellest filmi Montaažist tehasest montaažiefektist. Nüüd, kui simulaator on esietendunud, oled sa jälle linnateatris proove suvelavastusega Pal-tänava poisid mis esietendub kaheksandal juunil, lavaaugus. Kui palju see on sinu jaoks naasmine nii-öelda klassikalise teatri nimetatava teatri juurde? Noh, kindlasti Maide mingeid filmi montaazi ja kaameraid me üldse ei kasuta ja ja nüüd on mul, eks ole, trupp koosneb 15-st professionaalsest noorest mees näitlejast, noh see juba ise on hoopis teine maailm. Seal hoopis teine maailm ja, ja seda põnevam see mulle on, et ega ilmselt ei ole seda tüüpi lavastaja, kes ainult ühes tehnikas asju teeb, et tundub, et mulle meeldivad nagu mitmed lähenemised. Ja noh, see on suur lava, vaba õhk, noh, see on kõik hoopis midagi muud ja mamma seda tõesti ei oska öelda, kuidas traditsioon ronilisusega loodan, see kipub mu peas üldse kuidagi ära kaduma. Et lihtsalt traditsiooniline on, aga see tuleb kindlasti selline tahaks teha sellest ikka sellist grupi Baueriga tükkidest, vaata Pal-tänava poisid jälle algmaterjalina on raamatus kõige sellisem kahjuks nagu inspireerima või noh, niuke äge asi annesse, grupi power seal mingi kes loob endale pühad asjad ise täiesti tühjast õhust mingit territoon, toorium, mis, nagu ei ole selles mõttes reaalsusega mingit pistmist, et noh, nagu täiskasvanute maailma see, kus nad peavad koolis käima, kodus käima, õppetükke tegema ja edasi, see on hoopis teine maailma, nad loovad endale seal kuskil tühja platsi peal oma fantaasiamaailma ja selles maailmas kehtivad kõvad väärtused. Ja olnud sellest, et see kõik on mäng, sa loed seda lugu ja näed, tartlased, mis selles mängus on, muutuvad maru reaalseks, nad on kuradi kihvt ees, kujatel elus võiks ka inimesed nende väärtuste järgi rohkem käituda. Et see, et ühelt poolt on see, teiselt poolt on see paradoksaalne olukord, et selles asjas, mis nad loovad, on seal ka mingisugune error, mingisugune militarismi jalge on seal. Ja, ja vot see vastandus on ka selline nagu, nagu elus, et on mingisugune paradoks on selles loos. Ma nüüd ei tea, kas kirjanik on seda paradoksi mõelnud, võib-olla kirjanik mõtles nagu realistlikumalt kui tõlgendused, romaan, eks ole, selles Ungari iseseisvuspüüdluste kontekstis tol ajal, aga noh, igal juhul see eetika, mis seal on, eks ole, et meil on jalgpalliplatsi vaja ja siis me vallutame selle ja siis samas eks ole, teeme seda reeglite järgi, aga et samas, et on ainult üks, üks reamees ja teised, kõik on ülemused ja kõik siis teda käsutavad. Selles haigus avaldub seal nii jälle pull asja, et selles mõttes. Ta on lihtne lugu lihtsatest asjadest ja see ongi nagu sihuke power. Et ei ürita, võib olla väga keeruliselt, seekord. Siin filosofeerima hakata, huvitakse selle 15 täis elujõus mehe vahel läheks mäng niimoodi käima, et sellest tuleks eriline energia. Ihade osakonna järge simulaator mängitakse kokku kaheksa korda Von Krahli teatri proovisaalis. Ja kaheksandast juunist on linnateatri lavaaugus Mart Koldits. Sa uuslavastus Pal-tänava poisid. Ehk laia tänava poisid val tänava poisid, mis võib kujuneda laia tänava poisteks, sest me oleme lihtsalt niivõrd kõvad vennad. Aitäh, palun. Mart Koldits avakunstnike simulaatorit mängitakse Von Krahli proovisaalis veel kuus korda. Kaheksandal juunil esietendub Tallinna linnateatri lavaaugus mardi järgmine lavastus Pal-tänava poisid lavastustest, rääkis Mart Koldits. Kunstihoone galeriis on praegu avatud virge jõekalda näitus igatsedes kevadet. See on värviline ja ilus näitus läbi aastaaegade. Kuidas näituse ettevalmistamine toimus? Siis sai alguse aasta aega tagasi kevadel ja siis oli mul valmis üks töö igatsedes kevadet ja sellest tuli mõte näitusele nimi panna, kuna ma tahtsin näitust just kevadel teha ja teised tööd on jah, eri aastaaegadel, siis tekkinud sinna peale. Praegune aeg on ju niisugune, kus kõik on alles ees, et see on hästi paljulubav ja lootusrikas. Ja mulle see väga meeldib. Nendes töödes oli minu jaoks midagi kurba, võib-olla see on seotud sellega, et kevaded on viimastel aastatel nii rasked olnud või kuidagi. Kuidas see tööprotsess kujuneb või milline on graafiku tööpäev ühe näituse ettevalmistamisel. Ma olen nüüd oma elu jooksul aru saanud, et sellel ajal, kui suhelda toredate sõpradega rohkem ja et tegelikult see ei ole väga viljakas töö tegemise aeg. Et siiski see nagu näituse ettevalmistus ühe aasta jooksul nõuab nagu pühendumist, muidugi on alati võimalus näidata vanemaid töid, aga tegelikult ei ole see, ma arvan, ka kunstnikule endale nii väga huvitav ja mina töötan enda ateljees tavaliselt vaskplaatidega ja terava nõelaga tärpentiiniga, pesen plaate ja trükimärjale paberile see sügavtrükk ja kuivnõelatehnika. Seda näitust kirjeldav tekst räägib hetkede püüdmisest, mis on see, mida sa kunstis otsid või milliste hetkede jaoks justkui nõelatehnika on see oluline osa. Ma ise arvan, et ma tegelikult ei otsi midagi, aga mõni võib-olla siis hetk või tunne või et ta jääb nagunii sügavale hinge või mälupilti või ja ta haigestub ja siis on nagu vaja teda väljendada. Ta jääb nagu natuke heas mõttes vaevama, et siis ma arvan, et on vaja seda jäädvustada, proovida ega see ei õnnestu nad tihti õnnest. Milline tänane kevad on sinu jaoks praegu? Mõnes mõttes on ta täiesti teistmoodi, et esimest korda ei ole meil ühtegi last kodus. Selles mõttes on täiesti teistmoodi, üle peaaegu 30 aasta, aga väga ilus ja paljulubav, on praegune aeg kindlasti õnnelik. Kui sa vaatad praegu Eesti kunsti ja neid kunstidebatte mis positsioonil sa ise oled või kuidas sa näed, Eesti kunstielu praegu? Mine debatti üldse vaatega ei kuule, ruttu, jooksen raadio juurde, kui mul juhtub lahti olema ükskõik mis teemal see debatt on, ma pigem eelistan mitte vaidluste läbi noh, midagi millegi koorumist, vaid, vaid nagu naguniisugusele elutervele tarkusele, nagu vana vanaemadel on olnud, et igalühel on oma arusaamine ja ja las olla. Ma arvan, et neid ei pea vaidlema vähemasti kunsti teemadel nende üle. Ma arvan, et on, inimesed on erinevad, erinev publik on kõige jaoks ja ma tegelikult isegi ei tea täpselt, et mis sa silmas pead. Debattidel, et ma ei ole kursis. Aga, aga kunstielu on väga rikas. Väga tore on, et on palju galeriisid ja väga huvitavana. Minul. Kui sa neid graafilisi lehti teed, need on sellise tugeva iseloomuliku joonega, eredate värvidega kuidagi olemuslikud. Mille järgi see tunne tekib, et see on see töö, mis näitusele jõuab. Ega see viimase hetkeni iga väga keeruline selles mõttes, et kui need tööd on veel uued või värsked, et siis noh, minul on ka praegu veel noh, niisugune ega ma ennast nii väga hästi selles näitusesaalis ei tunne, või kindlalt siis kui läheb aegamööda, siis nagu see tunne neutraliseerub, ma mõtlen, et noh viis aastat vanade töödega või et siis enam ei ole niisugust tunnet, aga Ma isegi ei oska seda kirjeldada, et on niisugune hetk, kui tundub, et ei tea, kas ma ikka julgen avamisele ise kuidagi nende töödega paika, loksumine seal galerii seinal ja see on ka üsna valuline selles mõttes, et võib ju arvata, et seda kõike saab ette kujutada. Aga päris nii lihtne minus ei ole, et see on tegelikult nagu mingi sisetunne, et lõpuks kui tundub, et mitu tööd saab ära võtta, siis võib-olla võib kuidagi nii jääda. Millisena sa näed oma kunstniku teekonda praeguseni? Ega ma ei oska sellele mõelda mis mõttes nagu päev päeva kõrval nagu päeva raamatuna või et ega midagi ei ole väljaspoolt. Et see on ikka, mis on puudutanud või on korda läinud, et sellest on midagi tekkinud. Kui palju erineb inimene ja kunstnik? No ma olen kohanud kunstnikke, kelle looming minu arvates Ma olen kujutanud, et see võib olla pismees ja naine või et mulle väga meeldib vaadata tegelikult kui kunstnikust on portreetööde juures, et ütleme, et kui mina kuskil välisnäitusele osalemas on kataloogi ja seal on tihtipeale Hiina, Jaapani või mõne muu rahva nimed, millest ma aiman ta mees või naine. Ja kui vana ta on ja, ja kui suur see töö on samuti oluline, et ma nagu väga hea meelega näen, kui vahele fotot kõrval. Et siis ma kohe vaatan neid silmi ja kujutlen seda seda elukogemust või nagu suhestun kunstnikuga ka. Muidugi töö räägib enda eest, aga minul on siis veel huvitavam hoopis ja Eestis ka on osad kunstnikud ja nende tööd kuidagi nagu lähevad ettekujutuses hästi kokku niisugusi mille puhul tekib niisugune üllatus, et huvi, et ma ei oleks üldse Aranud, et ta näeb välja nii õrn ja niisugune võib-olla jõuline või, või vastupidi või et et see on väga huvitav. Näitus igatsedes kevadet paistab esitavat pilte peamiselt loodusest. Millistest meediumitest sa veel inspiratsioonikogud? Ega ma teadlikult niimoodi kogu küll aga kindlasti on vist nii ka, et et sellel ajal, kui olla ise soovime, et ega ma arvan, et keegi ei ole pidevalt nagu loov, et tekivad niisugused lainetused. Et sellel ajal võib-olla minu puhul teiste loomingu vastuvõtmine on võib-olla ma lükkan seda natukeseks ajaks edasi või et muidu tekib mulle see segadus, mis on nagu rohkem niisugune rahulikum enesega olemise aeg. Mul siis aga eks just üksi olles tekivad võib-olla niisugused visioonid ei, et kui on endaga olles aega isegi mitte mõtiskleda, aga noh, lihtsalt lihtsalt olla rahus, et siis nagu sõelub see välja, et mis mulle on oluline. Millega sa tegeled, näitust ettevalmistamist? See vaheajal ega ega niimoodi ei ole, nagu pärisperioodid on või et tavaliselt on kogu aeg mõne teise näitusega tegemist või? Ma olen küll niisugusest aktiivsemast välisnäitustele tööde saatmisest natuke kõrvale astunud, et ma tunnen, et see nagu ei ei ole mulle enam nii huvi tav, et nooremana sai olla palju aktiivsem praegult ma nüüd vaatan, et võib-olla ma saadan aastas ühele välisnäitusele kui isiklik kutsetöö. Et siis on samuti niisugusi grupinäitusi, et praegu näiteks meest saatsime töid kargasooni Prantsusmaale ja kohe-kohe on jälle tulemas järgmised näitused, et kuhu on vaja töid trükkida? Jaa jaa, loomulikult on nii ka, et kogu ka selle vahepealse aja, no tekib midagi uut, aga. Nüüd, kui näitus igatsedes kevadet on kunstihoone galeriis avatud mis su järgmised plaanid on? Ega ma plaane niimoodi tee, tegelikult on tuntud huvi, et kas seda näitust liigutada kuhugi ja ma pigem nagu võib-olla järgnen kellelegi plaanile, et see on väga harva, kui ma ise haaran asjal seal kombersarvistid, korraldan kohe midagi või pigem mitte. Virge jõekalda näitus igatsedes kevadet on kunstihoone galeriis avatud 28. aprillini. Tänases saates rääkis Kaarel Kuurmaa kumu dokumentalist ja kaval saab pilku peal hoida veebiaadressil kumu punkt bow palee äsja esietendunud lavastusest simulacrum, mis sündinud kahasse koos trupi lavastust kunstnikega, kõneles Mart Koldits. Seda lavastust võib Von Krahli proovisaalis näha veel kuuel korral. Igatsedes kevadet on virge jõekalda. Näitus, mis 28. aprillini on avatud kunstihoone galeriis. Soovin head kevadet ning kohtumiseni järgmisel nädalal. Tänase saate tegid Maria Lee Liivak ja Vivika Ludvig.