Kuigi ma ei armasta kõiki neid võrdlusi alle kooriaid, mille doktor oma temperementsetesse kõnedesse põimib, tunnistama, et olles kujukese näites kohvikust, inimestest ning taldrikutäiest Ponchikutest peitub oma tera. Selle abil on võimalik vähemalt ligikaudselt näidata, missugune mees on. Nimelt liigitas doktor inimesi selle järgi, kuidas nad käituvad pooltühjas kohvikus, kui neil on ees taldrikutäis pontšikuid. Kujutlege luksuskohvikut pühapäeva ennelõunal. Väljas on ilus ilm ja kohvikus vähe rahvast. Te olete juba pruu kosti võtnud, kõik ajalehed läbi lugenud, olete vajunud nüüd mugavalt pehmesse polster tooli ja silmitseb mõtlikult pirukataldrikut. Aeglaselt valgub igavus kohvikuga kidesse soppidesse. Ja just nüüd peabki selguma missugusesse inimrühmade doktor Vlachi teooria põhjal kuulute. Kui te olete inimene ilma fantaasiat ilma huumorimeeleta ja ilma igatsused, tan dünaamika järele siis silmitseb seda pontšiku kuhja nürilt ning mõttetud keskpäevani. Tõusete siis püsti ja lähete lõunale. Mul on põhjust kahtlustada, et sellesse esimesse rühma paigutame doktorv lahkaminud. Arvan, et see pole õige. Ärme räägime huumorimeelest tollest dünaamikast, aga ta ehitab minu fantaasiat, kusjuures ometi teab, et mul on õnnestunud täiesti õigesti täita oma tulumaksu ametlikku formulari. See paneb mind tõesti imestama. Kuid see ei tähenda midagi. Ja kui ma ka tõesti sellesse inimrühma kuuluksin, meeldiks mulle rohkem kui olla teise rühma liige, kes neid pontšikuid silmitsedes lõbustab end kujutelm. Aga mis küll juhtuks, kui keegi nagu välk selgest taevast ja ilma hoiatamata? Ta hakkaks teisi kohvikukülastajaid nende pontsikutega pommitama. Ma ei taipa, kuidas võivad täiskasvanud ning arukale mehele üldse niisugused mõtted pähe tulla. Seejuures olen ma siiski täielikult nõus. Doktor Vla, nagu ta ise ütleb, kuulub sellesse rühma. Mingitel arusaamatutel põhjustel on ta selle üle uhke. Ta peab seda liiki inimesi vaimselt küpsemateks. Mina ei suuda küll kujutleda, mis ühistan vahimsel küpsusel kujutel maga bonshikutest, kui need lendavad rahulikule kohvikukülastajale lagipähe. Ma ei suuda seda kujutleda, aga palun, ärme selle üle polemiseerin. Nimelt on mul kaljukindel suhtumine vaidlustesse doktor Vlahhiga sest iga kord, kui ma niisugusesse vaidlusesse olen laskunud, tundun ma enesele inimesena, kes sõgedusest jookseb peaga vastu seina. Kui saatus poleks toonud mu teele sattunud liini, poleks ma iialgi uskunud, et on olemas veel kolmas liik inimesi. Niisuguseid valgete vareste taolisi ma mõtlen nende all inimesi, keda kujutelm õhus puhisevatest pontsikutes niivõrd veetleb, et nad püsti tõusevad ja mõtte teoks teevad. Niisugustest indiviidide, siis peab doktor ääretult lugu. Ta kinnitab, et sellise teo sooritamiseks ei piisa üksnes kindla ilmelisest koomika meelest vaid tarvis on ka julgust, temperamenti ja teab mis veel. Minu arvates on selleks vaja nii tavatut annust hullumeelsust et iga mõistusega olendit peaks hämmastama asjaolu, kuidas niisuguseid inimesi võib ette tulla ka väljaspool võrretatud akendega asutusi, mida inimühiskond nende jaoks sisse on seadnud. Kahjuks oli mulle saatusest määratud oma nahal veenduda, et niisuguseid inimesi on tõepoolest olemas ja nende isiklikku vabadust pole seni mingil viisil piiratud. Saaturnin nimelt on just niisugune inimene. Kui ma praegu tagasi vaatan lühikesele ajavahemikule oma elus mille ma hiljuti selja taha jätsin pelmad paljugi üle imestama. Näiteks selle üle, mis kõik mainitud ajavahemikul juhtus. Minu elu muutus kuidagi tihendatuks. Üks sündmus kuhjus teise peale ja ma suutsin neid vaevalt jälgida. Ma sarnanen siin inimesega, kes lumiselt mäelt alla tulekul satub liuteele, mida varjab õhuke lumevaip. Mul on selline tunne, et tol ajal kui ma nagu mööda klaasi allapoole vuhisesin ei käitunud ma küll mingil moel väärikalt. Arvan, et see on mõistetav ja tahaksin hea meelega teada, kes võiks mulle seda ette heita. Ainult inimene, kes ei taipa, mida tähendab meeleheitlik võitlus viimase säilinud tasakaaluraasu pärast võinuks mulle nõu anda, et ma oleksin tol perioodil võinud ju mingi hüppega libedalt teelt kõrvale karata. Üldiselt polnud mu olukord eriti ebameeldiv ja ma arvan koguni, et terve see lugu tasus ennast. Olen küll ammugi välja kasvanud poisi east, kus unistatakse seiklustest ja ma armastan kainet ning rahulikku elu. Kuid arvan, et ebatavaliste sündmuste Duff ei saa kellelegi kahju teha. Vihmavett pole keegi uppunud ja inimene unustab ebameeldivad asjad. Vaevarikas teekond lumetuisus näib pikema ajavahemiku tagant täiesti huvitava seiklusega. Võib-olla polnud tark tegu, et mina vallaline ja suhteliselt noormees endale teenri mütsi see paistab koguni ekstsentriline ning liiga romaanilik olevat. On kindel, et Tšehhimaal ei leidu palju noormehi, kellel oleks oma teener ja minu rahulikule ning konservatiivsele loomusele valmistab piinlikkust mälestus, et ma millegi nii ebatavalisega hakkama sai. Saaturnin otsis ajalehekuulutuse kaudu teenri kohta tingimustel, mis olid mulle vastuvõetavad ja tal oli mitu väga head soovitust. Tema välimus ja korrektne esinemine jätsid mulle üpris meeldiva mulje. Hiljem tegin ma kindlaks, et ta oli saanud põhjaliku ja süstemaatilise hariduse. Tema mõnevõrra ebaharilik nimi tundus mulle kuidagi tuttav. Ent alles hiljuti avastasin asjaolu, mille tõttu senini mulle meelde oli jäänud. Mulle puutus näppu umbes kaks aastat vana ajalehenumber, milles räägiti murdvarguse katsest professor luuda villas. Ja mulle meenus, et sellest oli meil tookord kohvikus juttu. Tol ajal muutus Saturn päevakangelaseks ja kõigel, lugupeetavad ajalehelugejad vangutasid, peab tema käitumise üle. Muide, siin on see ajalehe väljalõige põrutav juhtum murdvargaga laupäeval-ööl vastu. Kuuendat augustit tungis ajaloolase ning kollektsionääri professor luuda villasse tundmatu murdvaras ja katsus lahti muukida raudkappi, kus professor luuda hoiab mõningaid väärtuslikke, antiikse päritoluga kuldesemeid. Enne kui varas suutis kappi avada, sattus talle peale maja teener härrasSaturni. Mis siis mõlema mehe vahel juhtus, seda peab selgitama juurdlus, sest kui telefoni teel välja kutsutud politseinik sündmuskohale jõudis, lebas murdvaras meele märkusetult maas, peas suur löögihaav. Härra Saturni tunnistused olid mõnevõrra iseäralikud. Ta kinnitas, et murdvaras haavas end ise ja nimelt sõjariistaga professor luuda relvakollektsioonist. Ta jäi kangekaelselt selle kummalise tunnistuse juurde. Murdvaras tuli haiglas küll meelemärkusele, kuid ta kinnitab, et on unustanud oma nime. Esialgsete juurdlus andmete põhjal näib, et kogu sündmus kulges nõnda. Üllatatud murdvaras katsus härra Saturni hirmutada laetud revolvriga. Härra Saturni lõi tal relva käest ja viskas selle läbi aknaaeda, kus hiljem leiti. Siis pidas härra Saturnin pikema kõne, milles ta püüdis murdvargale selgeks teha et võitlus kahe ebavõrdselt relvastatud vaenlase vahel pole aus. Ta sundis varast võtma seinalt relva, mida sissemurdja kirjeldab kui keti abil puuvarre külge kinnitatud kuuli ja võttis endale teise samasuguse. Pärast mingite segaste formaalsuste õiendamist läks võitluseks, milles murdvaras sai haavata. On huvitav, et haavatu ei ehita võimalust, et ta ise põhjustas endale peas leiduva, löödi haava. Ta ütles, et seda riistapuud olnud väga raske käsitseda. Ta pääsenud mitmel korral vaid üle noatera oma relva hoogsalt vuhiseva kuuli eest peale selle olevate kogu võitluse kestel tundnud kohutavat hirmu, et põrutab kroonlühtri laest maha. Üldiselt on murdvargale hea meel, et lugu sedamoodi lõpes. Pärast juurdluse lõppu jätame juhust kasutamata, et meie lugejaid kogu asjaloost põhjalikult informeerida. Ma ütlesin juba, et doktor Vlahhiga pole võimalik vaielda mitte üksnes selle tõttu, et ta teid pidurdamatu sõna valinguga üle ujutab vaid tavaliselt sooritab ta seejuures igasuguseid. Ta saltosid ja peab tulistama Filipp gaasid millegi vastu, milles teil pole üldse kavatsust kõnelda. See asjaolu avaldab mõju ka minu jutustuse kulgemisele. Aga selles pole mina süüdi. Doktor Vlachi ootamatult mõtte saltod on mõnikord sellised, et peatükk, mis algab arutlusega kriminalistikas, lõpeb samuti arutlusega kriminalistikas. Kuigi peatüki sees on peaaegu eranditult juttu forellipüügist. Doktor plahk on juba kord niisugune ja 50 aastast meest on raske ümber kasvanud. Tere. Kui ma temalt kord küsisin, mida peab terve mõistusega inimene arvama tollest ajalehe välja lõikes kirjeldatud sündmusest vastas ta, et selle üle on väga raske otsustada, sest tänapäeval pole. On kellelgi tervet mõistust. Ta ütles, et meie kõik oleme oma aju rakendanud kitsapiiriliselt ametialateenistusse ja püüame kõigest jõust, et meie ülejäänud aju käärud känguksid. Niipea kui see on toimunud, pööravad meie ülemused meile tähelepanu ja me hakkame karjääri tegema. Olevat lausa hämmastav, kui lihtsad ning kohtlased on suurema osa inimeste mõttekäigud väljaspool ametialase ajutegevuse ringi. Doktor rääkis veel tund ja veerand ja praegu ma enam ei mäleta hästi, millest seal juttu oli. Ta lõpetas sellega, et avaldas väga kiitvat arvamust Pythagorase kohta. Tema sellele seisukohale ei taha vastu vaielda. Aga mis puutub kinnitus, et tänapäeval pole enam kellelgi tervet mõistust, siis arvan, et siin pidi doktor küll rääkima ainult iseendast. Tahaksin, et kujutleksite, kuivõrd rahuliku elu. Ma nautisin enne seda, kui Saturninist sai mu teener. Ma elasin väikeses korteris ühes vanas pürgili majas, mille omapärane võlu mind on alati vedelenud. Ma tundsin end seal väga mõnusana. Õhk on nendes majades, mille fassaadid on täiskrohv, kaunistusi, mille kivitrepid ulatuvad tänavale, mille koridorides valitseb intiimne hämarus ja vaatavad vastu kõrged tahveluksed on mulle palju hingelähedasem kui moodsate ehitiste ühtlustatud Mil. Mulle tundub kuidagi, et inimliku elamise hubasuse juurde kuulub meeldiv ning rahustav hämarus. Doktor ütleb, et niisugused tunded on päritud esivanematelt, kes elasid koopas. Üldse laitis ta tookord väga rängalt minu korterit. Tema ei taipavat, kuidas suudan selles majas elada. Ta ütles, et niipea kui ta sellesse majja astuvat, hakkavad tal süda valutama ja ta hinge täitvat ahistavad kujutelmad inimtra töödiatest. Et kõik inimesed, kes seal pikkade aastate jooksul elanud olevat enesega kaasa viinud oma õnne, kuid jätnud valud, mured ja meeleheite maha. Ta kinnitas, et kõik ruumid majas olevat läbimärjad pisaratest, mis valatud õnnetutel öödel, millele ei järgne enam hommikut. Ühesõnaga doktor Black rääkisid seal pidavat olema juhtunud kohutavaid asju ja et seal masendavad teda kõik. Nii palju kui mina tean, pole seal midagi kohutavat juhtunud. Ainult üks kord kukkus alla välisrõdu, kuid mitte doktor Blachile pähe, vaid õuele. Seejuures ei juhtunud kellelgi mingeid häda ja niisiis polnud inimestel ka mingit põhjust kurvastust tunda. Siis ütles doktor lahket, on parem olla tabatud kurbusest kui saada rõduga lagipähe. Sedasi võitleb ta ikka tõsisema vaidluse puhul käest. Nõnda ma siis elasin väikeses vaikses korteris, mille seintele olid luitunud tapeedid ja laiade vanaaegsete raamidega pildid. Mängumehhanismiga pendelkell mõõtis aega rahulikel õhtutel, mida ma veetsin vägevase leentoolis. Ja ma viibin nii mõnelgi õhtul kodus. Kuid palun ärge tülitage mind. Ma viibin kodus üsna sageli, eriti kui väljas on halb ilm. Süngetel sügisöödel, kui kallab vihma nagu oavarrest. Jäine tormihoog rebib puudelt lehti. Marutuul ulub vanade lossi tornide ümber ja seguneb hirmutatud varrest kraaksumisega. Kui poristel teedel kihutavad üksikud ratsanikud oma kahtluste eesmärkide poole. Niisugustel öödel istusin ma pikki tunde kamina juures ja lugesin vahetuslav teenishi verist hinge. Siis läksin ma magama ja mulle viirastus unesid, kuulen hüljatud kallima nutu, põleva katuse, Bradinat ja kättemaksuvandeid. Ja hommikul ärgates väga hämmastunud, et Praha tänavatel sõidavad trammid. Olin üllatunud, et kohv, mille tõimule proua Suhankova hommikueineks polnud mürgitatud.