Preili parmurrathrembat õppisin tundma tenniseväljakul talista kariks eeslinna klubis, mille liikmete hulka minagi kuulusin. Ma nägin teda sageli, kui ta kaunina ning ligipääsmatu, treeneri või mõne silmapaistva mängijaga harjutas. Et meie tutvus ületas minu viisakate tervituste ja tema sõbralike kuid jahedate vastu tervituste piiri. Selle eest pean tänama Peepikut. Lubage ma tutvustan teile seda Peepikut. Ta moodustab osa klubi inventarist, on 12 aastane pallipoiss, kogub tennisepalle ja tarvitamiskõlbmatu reketeid, suitsetab ja teeb koolist pahatihti poppi. Oma noorusest hoolimata on ta tuntud asjatundlike hinnangute poolest daamide jalasäärte kohta, mille vormi iluda oma ülesannete täitmisel võib hoolikalt jälgida. Oma otsustes on ta vankumatu ja nagu teada, tegid tema kriitiliste vaatluste tuleproovi ainsana auga läbi jalasääred mis kuuluvad nimelt preili paar murele. Klubi mees liikmed naersid alati täiest kõrist, kuid Peepik meeste seltskonnas oma seisukohti esitas. Ma leidsin sellise lõbu äärmiselt labase olevat kui Pepikule. Tema noorust arvesse võttes ei saaks seda eriti pahaks panna. Ja vastuvaidlematult kehtima tõsiasi, et korralikult kasvatatud mees ei vahi daamide jalasääri isegi mitte siis, kui talle selleks võimalus avaneb. Pool tundi enne seda, kui mind esitleti preili Parburele avanes mulle just niisugune võimalus. Ma istusin klubihoone ees lamamistoolil preili määrmure aga seisis kõrgemal lahtisel rõdul. Ta otsis silmadega treenerit ja vaatas sageli Kell. Minu lamamistooli kohal oli kinnitatud päikesevari, mis kattis minu eest preili paar pura ülakeha kuni vööni. Nõnda oleksin ma võinud rahulikult tema jalgu vaadelda, sattumata hädaohtu, et mind sellelt taktituselt võidakse tabada. Pidin endamisi mõtlema sellele, kui tänulikud oleksid mõningad klubi liikmed niisuguse juhuse eest, kuidas nad mõnuga silmitsesid neid peente kederluudega, kaunikujulisi päevitunud jalgu, sihvakaid, sääri ja kumereid, sääremarju ümmargusi, neiu põlvi ja sportimisega täiuslikuks treenitud reisi, millele päike oli tõmmanud vaatleja pulsilööke kiirendava piiri pruuni ja roosa vahele seal, kus algas silmipimestavalt valge spordiseelik. Kuidas nad oleksid vahtinud väikest armi vasakul põlvel ja mõtisklenud, et küllap see on möödunud talve mälestusvigastusest suusaretkel? Ma ütlen, nemad oleksid olnud väga tänulikult niisuguse juhuse eest ja neile poleks mõttessegi tulnud lehe lugemist jätkata, nagu tegin seda mina. Preili Barbara ootas asjatult treenerit, näis seetõttu juba tujust ära olevat. Ta küsis midagi Peepikult, too kehitas õlgu ja osutas siis mul. Seepeale tuli Pepik küsima, kas ma ei sooviks preiliga tennist mängida. Ma vastasin, et see valmistaks mulle erakordset naudingut, kuid tema tõlkis selle prilli Parmorale nõnda, et heitis pilgu rõdu poole ja hüüdis. Preili Harbour naeratas mulle ja ma ütlen teile midagi, tal on ilusad jalad, aga noh, need on paljudel naistel ilusad, kuid nii sugu suud pole ma veel kunagi näinud. Kogu selle võlu peitus suurpärastes kuuldes. Ja isegi siis, kui ma preilid juba hulk aega tundsin, polnud mul veel kindlasti teada tema silmadele värvus, sest kui ma temaga iganes koos olin, vahtisin ma ainiti tema huuli. Ma mängisin temaga kolm setti ja kaotasin need kõik. See polnud mulle just meeltmööda, aga lohutasin end mõttega, et küllap Barbra peab mu kaotusi kalandsuseks. Minu hämmastuseks aga ei tulnud talle niisugust asja pähegi. Ja pärast mängu ütles ta mulle, et ta pole veel kellelgi näinud nii võimatut eest käe lööki kui minul. Veelgi halvemat arvamust avaldas ta minu pallingute kohta. Ta tähendas, et ma pallin nagu vanamemm. Mulle ei meeldi, kui noor tahamentsee sugusel kombel väljendab. Ärge seepärast muidugi arvake, et olen konventsionaalne, lihtsate fraaside ja valede kaitsja. Aga mul oleks rohkem meeldinud, kui ma pärast mängu, milles ma etendasin nii piinlikku osa. Oleksin kuulnud preili paar pura suust umbes selliseid lauseid. Oo, te mängite suurepäraselt, juba ammu pole mul olnud niisugust partnerit. Kas teie armastate tennist mängida? Ilmtingimata ma just selliseid lauseid ei soovinud, aga pole siiski vaja kasutada nii jämedaid tähendusi. Depallite nagu vanamemm. Mul on hea meel, kui inimesed on otsekohesed, aga see ei tähenda, et nad peavad rääkima niisugusel viisil. Heas seltskonnas saab kõiki elegantses keeles ütelda. Ma lugesin kord, et diplomaadid ei väida iialgi, et keegi valetab. Niisugusel juhul kasutab ta lauset. Arvan, et õige informatsiooni tõepärasuses võib õigusega kahelda. Ja nii see on. Ma ei tea, kuidas Saturnin kuulda sai, et ma pole preili paar pojale võrd võimeline, partner? Ta näis masendatuna ja ma arvan, et see asi läks talle tõesti südamesse. Kogu järgneva päeva meisterdas ta meie laev elamutekil mingit puuseina ja ma ei söandanud küsida, mis sellest saab. Õhtul maalis ta sellele triibu, mis asus tennisevõrgu kõrgusel ja kuulutas, et see on treeningus. Ei, et tema soovitaks mul vastu seina IGA PÄEV lööke harjutada, peamiselt nagu ta ütles eest käe lööki. Siis sooritas ta eeskuju mõttes paar nii ägedat ründelööki, et minu tundmust mööda ei pidanud see sein küll kuigi kaua niisuguseid pomme taluma. Küsisin temalt, kus ta seda piss ja sain vastuseks, et olevat olnud pikka aega Nizzas tennisetreeneriks. Ma arvan, et mind poleks mingil määral hämmastanud seegi, kui ta oleks teatanud, et ta on osa võtnud teaviskapi võistlustest. Treenisin tema näpunäidete järgi umbes pool tundi. Tegin kindlaks, et olin nutikalt paigutanud seina ja külgkaitsed nii et üsna vähepall taevasse sulpsatas. Niisiis oli mitmesugustele muudatustele parandustele ja juurdeehitusele, mida saatornin laeval oli juba teinud, lisandunud veel see treeningus ei. Ja ma pigem enam üldse ei mõtelnudki, mida ütleb kordsele kõige kohta laevaomanik. Nimelt tegutses Saturni algusest peale nõnda nagu oleks laev meie oma. Ma vaatasin seda tõsise kartusega pealt, sest nägin ette, et omanik pole nõus meie tehtud muudatustega. Vähemalt ei osanud ma kujutleda, et ta nendega nõus saaks olla. Siiski polnud mul seni juhust kindlaks teha, missugusel seisukohal on omanik Saturni tegevuse suhtes. Isiklikult polnud ma temaga kohtunud ega tundnud ka mingit igatsus selle järele. Saaturnil, kes laev elamu üüris, kirjeldas mulle selle omanikku kui väikest ning uskumatult paksu härrat. Kui ma ütlen, et saatornin selle laeva üüris, siis ei maksa vaata et ta tegi seda tavalisel viisil. Noh, leppis kokku üüri suuruse ja tähtaja suhtes, kirjutas alla üürilepingule või millelegi säärasele. Nii igapäevast ning ebaromantilist viisi pole sattuminilt mõtet oodata. Ta ütles mulle kord, et laev olevat ilma tasuta antud meie käsutusse 50-ks aastaks. Tema hilisema jutustuse järgi olevat ta peremehele öelnud, et me valmistume polaarekspeditsiooni iks ja ükski laev ei sobi selleks paremini kui teie oma. Et see on talle kui omanikule suureks auks. Vaid tema laev saab kord niisama kuulsaks kui Framm ja muid seda laadi lollusi. Omanik olevat selle kõigega nõustunud, tingimusel, et me paneme laeva nimeks lilli või fishi või midagi taolist. Ma ei mäleta seda enam, aga see oli kohutav. Et me mõnele avastatud maale anname. Laevaomaniku nime. Saaturnil tõotas talle seda, aga unustas omanikult küsida, kuidas tema nimi kõlab. Ta unustas sellega järgmisel kohtumisel, kui isand ise Saturni üles otsis ja teatas, et tema suhted ülalmainitud preiliga olevat katkenud ja ta soovib laeva ristida Kleoks. Mina ei tea, kust inimesed võtavad mingi labaseid nimesid nagu poleks ilusaid naisenimesid küllalt. Ikka ja jälle pidime mõtlema sellele, et kui ma eest käelöögi ja pallimise korralikult selgeks õpin, pole veel mingit takistust panna laevale nimeks Parbor. Õhtul külastas meid doktor Vla. Ta vaatas Saturni meisterdused kasutusi, uus pika kõne pidamiseks, käsitöö allakäigust. Mäletan seda, nagu oleks olnud täna. Kuidas me istusime laevalael puutoolidel, kuidas doktor kõnet pidas. Oli soe, õhtutaevavõlvil ilmusid esimesed tähed ja meie videvikutunnil andis värvingu summutatud häältesegu, mis koosnes linnakärast autopasunat, kauges tuttamisest ja trammide kelladilinast ning jõelainete tasasest loksumisest. Kui doktor Vla oma kõnedes otse isiklikuks ei lähe, siis võib neid üsna meelsasti kuulata. Ta jutustab väga elavalt, oskab järele aimata nende inimeste kõnemaneeri, kellest ta räägib ja satub seejuures tavaliselt nii siiralt hoogu et sa lausa lõbu pakub. Videvik võttis üha rohkem võimust ja kõnepauside ajal lõi heledalt hõõguma doktorisigaret. Vanal ajal rääkis ta. Kui inimene õmbles kingi, nimetas ta ennast kingsepaks. Ja vähe sellest, et ta ennast nõnda nimetas. Ta laskis selle kirjutada ka töötoasildile, kus daami kõrge nöör saapakujutise kõrvale oli kirjutatud umbes nii. Alois käradki Kingissepp ja see härra gradki kingseppmeister istus õhtuti sageli õllekruusi taga ja ajas niisugust juttu. Kullakesed, kui mina aga teile uued kingad õmblen, siis võite nendega jalgsi ette võtta, palverännaku pühale mäele ja samal päeval jälle tagasi tulla. Ja kui olete koju jõudnud, siis ärge olge laisk, vaid tulge mind hea töö eest tänama. Isegi kui oleks juba kell 10 õhtul niisuguseid kinni õmblemmina. Nagu teate, jätkas doktor rubla juttu. Kingsepad surid välja ja mitte selle tõttu, et need oleks tabanud mingi taud või hävitanud vaata, tehased. Neid tabas hullem nuhtlus. Mingil täiesti arusaamatul põhjusel hakkas järgmise generatsiooni kingsepp häbenema seda, et talkingsepp puus, Seppetam, Puusepp, lukk, Seppeta, Luksepp, mister gradki poeg töötab isa töökojas isa kingsepa toolil, aga sildile on kirjutatud jalanõudetööstus. Ma tean, ägestus doktor, et kui ta isad tõuseks surnuist, võtaks oma käega selle sildi maha ja ütleks pojale. Ah sina siis häbeneb isa käsitööd, mis jalanõudega tööstus sa siin mängid, sa oled Kingissepp. Ihukarvad tõusevad püsti, kui inimene vaatab silti, ega sa üldse aru, mis selle sildi taga tegelikult peitub ja mis selle voolekiga seal üle tänava lahti on? See on ju ka ülesoolatud, seal on kirjutatud mööblitehase ladu. Tal tehas või poeg seletaks isale kannatlikult, et voolekil pole tehast, et sul on ainult reklaam, tead, Tret daam, pahvatas vanahärra. Minu jaoks pole see reklaam, minu jaoks on see vale inimeste petmine ja tühipaljas kelkimine minule reklaamiks ausalt tehtud king või riidega. Doktor ütles, et toda vanahärrat vihastaks see asjaolu, meie aga oleme sellega juba harjunud. Meie loeme silti, tõlgime selle mõttes kohe tavalistesse kõnekeelde härrade moesalong, see tähendab rätsepat, meistritöötuba. Raudkonstruktsioonide tööstus tähendab Väike-luksepa ühe õpipoisiga sest kui teil oleks neid kaks, siis seisaks sildil ühendatud masinavabrik või midagi taolist. Tõrvatoodete tehas, tekstid juba silmapilguga nõutuks, kuid ärge laske ennast eksitusse viia, see on meie vana tuttav katuse tõrva ja kes ostab vajaliku tõrva valmis kujul mõnest vabrikust. Juhuslikult ma tunnen seda meest. Tõsiasi, et suurem osa tänapäeva käsitöölisi häbeneb oma käsitööd, jääb aga selle varju, kuidas tänapäeva tooted häbenevad oma valmistajaid. Esemed on ju vaid selleks, et nende eest nõutavat hinda makstaks. Oma otstarbeks tegemisest aga keelduvad nad kangekaelselt ja ärge ütelge mulle, lausus doktor et ma näen kõike liiga mustades värvides, et leidub veel tänapäevalgi käsitöölisi, kes valmistavad häid ning soliidseid esemeid. Et võid veel saada näiteks hästi tehtud mööblit, mis paneb südame rõõmust hüppama mööblit, mille uksed hämmastaval kombel lahti käivad, ilma et oleks vaja neid raputada ja mille riiulite klaas on kerge edasi-tagasi lükata. Mööblit, mis säilitab kõik need omadused aastakümnete vältel. Mina tunnen sellest rõõmu, aga suuremale osale inimestest toob see vähe kasu. Ma mõtlen seda enamikku, kellele 50000 krooni võrdub terve elu kestel kogutud säästudega, mida nad ei saa ometi korteri sisustusele kuulutada. Suurem osa neist inimestest on leppinud oma elustandardiga, kuid arusaadavalt nõuavad nad seda, et nende kapiuksed lahti käiksid. Raamaturiiulite klaasid liiguksid ja neisse ei puutuks. Paradoks, kuna ei olda nii rikkad, ollakse sunnitud iga kolme aasta tagant endale uut mööblit ostma. Minu vanemad polnud karikad, jätkas doktor. Aga tulge ja vaadake meie vanu tammepuust kappe. Seda kõike võiks mingil määral taluda, kui tänapäeva käsitöölised püüaksid puuduvat osa oma võimetest ning hoolikusest asendada vähemalt vastu tulelikkusega. Aga asi on just vastupidi. Meister gradki tõi teile uued saapad koju, see oli tollal ei maksa muidugi tahtagi, et jalanõude tööstus teid isiklikult külastaks. Kui me lastena kodus mõne mööblitüki ära lõhkusime, ütles isa tislerile meie tänavast. Meister Mul oleks vaja seda ja seda parandada. Tislermeister tänas tellimise eest ja lubas, et paari minuti pärast on õpipoiss Pepik käruga kohal. Ja juhtuski tänapäeva tingimustes lausa uskumatu asi. Pepik oli paari minuti pärast käruga kohal. Ausõna, võite järele küsida. Minu tütrel jätkas doktor, on kodus lapse jaoks püstpulkadest võrrega mänguaed. Sellel läks hiljuti üks pulk katki ja teravaks murdunud alumine tükke ähvardavalt ülespoole vahtima. Igaüks võib kergesti ette kujutada, mis juhtuks, kui selles mänguaias paterdav inimesehakatis murdunud võrre pulga otsa kukuks. Niisiis ütlesin ma endale kanna hoolt, et see jällegi korda tehtaks. Väike piimanina peab teadma, et all on vanaisa. Kuna olen suhtlemises käsitöölistega erakordselt tagasihoidlikuks muutunud ei tulnud mulle uneski mõttesse nõnda peale hakata, nagu tegi mu kadunud isa. Ma võtsin tolle mängu aia turjale nii hästi kui oskasin ja kandsin selle lähimasse mööblikauplusesse. Ma ei oodanud, et mind koheldaks nõnda, nagu oleksin ma toonud tellimuse miljoni toa sisustusele kuid samuti ei vaevanud end teel mõtisklusega. Kas härra suurkaupmees on hästi välja maganud ja kas ma viimati ebasobival ajal ei tule? Mul oli vaja, et mänguaed ära parandataks ja ma olin valmis selle eest ilma tingimata maksma. Läksin väravas, siis sammusin Ülle räpase õue ja astusin tehasesse, mis koosnes ainult väikeses töökojas räpasest laoruumist. Kui olin vabri kandi härrat üliviisakalt tervitanud, seletasin talle, mida mul vaja on. Minu tervitustele ei vastatud ja ettevõtte omanik silmitses mind nii pahuralt ning vaenulikult. Hakkasin oma jutuga kimpu jääma. Enne kui lõpetada jõudsin, läks suurkaupmees minema, tõmmates ukse enese järel paugatades kinni. Kaks selli vahtisid kimbatuses teineteisele otsa, heitsid siis mulle pilgu ja ehitasid õlgu. Korraga pahutas meister ukse, mille taha ta ennist kadus ning ütles vihaselt. Meil pole aega niisuguste asjadega jännata. Virutas ukse veel vägevama mürtsatusega kinni kui enne. Ma arvan, et kui keegi läheks peentisleri äärisse palvega parandataks ära lagunenud redel, koheldakse teda seal viisakamalt. Ma ei soovi kellelegi halba. Ja ma ei vaja mingeid vapustavaid seenenärvi kõdiks. Aga kui ma teada saaksin, et ebaõiglaselt unustusse jäänud karistusviisi kohaselt, mida rakendati Karl neljanda ajal kastetakse toda tislerimeistrit koti sees taevasse siis läheksin ma juba varahommikul jõe äärde, et panna endale selle vaatepildi jälgimiseks koht kinni otse kaldaveerel.