Eit tahtis, kui ainult jaksab enne pimedat koju tagasi jõuda. Koerad jooksid ta kannul nuusutades rasket kotti, mille eitolima turjale sidunud. Linna servale jõudes oli ta peatunud ühe aia ääres võtnud taskust nööri ja sidunud sellega koti selga, nii nagu ta juba varem oli kavatsenud. Nõnda oli kergem kanda. Ta õlad valutasid. Aedade ronida oli väga raske. Ja kord niiviisi ronides kukkus ta otseti lumme. Koerad hakkasite oma ümber karglema. Ainult suure vaevaga sai ta jälle jalule. Üle aedade ronista sellepärast et künka ja metsa kaudu oli tee tunduvalt lühem. Ta oleks võinud mööda maanteed minna, kuid siis oleks tee läinud terve miili võrra pikemaks. Eit kartis, et ta ei suuda seda ära käia. Ja pealegi tuli loomad sööta. Oli ju veel pisut heinu ja kaeru. Võib-olla toovad mees ja poeg ka midagi, kui nad koju jõuavad. Nad olid ära sõitnud Ukraimsi perekonna ainukese alles jäänud vankrilauguga vilets hobuse kroonu ees ja kaks samasugust oheliku pidi järel. Nad olid sõitnud koljusid müüma, et saada pisut raha, kui hästi läheb. Aga nad võivad koju saabuda. Purjuspäi. Oleks hea, kui majas leiduks midagi söödavat, kui nad tagasi tulevad. Pojal oli vahekord ühe naisega, kes elas maakonnakeskuses 15 miili farmist. See oli jõhker Ulaja naine. Kord suvel tõi poeg ta enda juurde koju. Nad jõid end täis. Šeik Craims oli kuskil ära ja poeg ning toona teine käsutasid eite nagu teenijat. Ei, ta ei pannud seda pahaks, ta oli sellega harjunud. Mis ka ei juhtuks, ta ei öelnud iialgi sõnakestki. Niisugune oli juba tema viis. Nõnda oli ta käitunud noore tütarlapsena, kui oli elanud sakslase juures ja ka pärast, kui oli abiellunud tšekiga. Seekord oma kallimaga ööbima ja nad magasid koos, nagu oleksid nad abielus. Ei pahandanud eite eriti. Ta oli juba ammu siis, kui oli veel noor, unustanud pahameelekott seljas, läks vaevaliselt läbi sügava lumesummades üle lageda põllu ja jõudis metsa. Ees oli rada, kuid seda mööda oli raske minna. Kohe teisel pool künka tippu, seal, kus metsale kõige tihedam asus väike raiesmike. Kass, oli kord keegi tahtnud sinna metsamaja ehitada. Raiesmikke oli linnaehituskrundi suurune, paras maja ning aia jaoks. Rada jooksis mööda raiesmiku äärt ja kui eit oli sinna jõudnud, istus ta puu alla puhkama. See oli ettevaatamatu tegu. Maha istuda ja kotiga vastu puutüve toetada oli küll mõnus aga kuidas jälle jalule saada? See tegi talle hetkeks muret, kuid siis sulges ta rahulikult, silmad. Ei, Tuinus. Kui sul on väga külm, siis ei tunnegi varsti enam külma. Ilm oli vahepeal pisut soojemaks läinud ja lund hakkas tulema nagu kotist. Siis aga selges taevas. Isegi kuu tuli välja. Neli koerolitoon Craimse emandaga linna kaasa kõik lahjad peni, volaskid. Sellised inimesed nagu tšenkraims ja tema poeg peavad just niisuguseid koeri. Nad jagavad neile jalahoope ja piinavad neid, kuid koerad ei jäta oma peremeest. Et mitte nälga kärvata, pidin Craimsi koerad endale ise omal jõul toidust hankima ja seda tegid nad ka nüüd, kui eit magas raiesmiku serval, selg vastu puutüve. Nad pidasid metsas ja ümbruskonna põldudel küülikutele jahti ja nendega oli seltsinud veel kolm külakoera. Mõne aja pärast tulid koerad raiesmiku tagasi. Nad olid millegipärast erutatud. Sellised ööd külmad, selged ja kuuvalged teevad koertega imet. Võimalik, et neis lööb taas Väljase ürgne instinkt, mis on pärit aegadest, kui nad olid hundid. Jälle uusisid talveöödel karjedena mööda metsa. Ei, ta ümber kogunenud koerad olid juba paar-kolm küülikud kinni püüdnud ja nende esimene nälg oli järele andnud. Nad hakkasid mängima ning ringiratast mööda raiesmiku jooksma. Nad kihutasid ringi ringi, ühe koerakool peaaegu teise sabas kinni. See oli kummaline pilt, kui koerad kuupaistel. Talvisel raiesmikud kihutasid paksult lumega kaetud puude vahel ikka vaikselt ringi mööda rada, mille nad pehmesse lumme olid tallanud. Koerad ei teinud ainsatki häält. Nad kihutasid üha ringiratast mööda rada. Võib-olla nägi eit seda kõike enne kui suri. Ta võis ju korra või kaks ärgata ja vanainimese uduse pilguga seda kummalist pilti vaadata. Tal ei olnud nüüd vist isegi mitte enam külm ainult Unigi buss kangesti kallale elu visa lahkuma, ta ei kustu kergesti võimalikke teid, kaotas meelemärkuse. Võib-olla nägi ta und oma tüdrukupõlvest sellest, kuidas ta elas sakslase juures sellest, kuidas ta oli alles laps ja neist aegadest, kui ema ei olnud teda veel maha jätnud ega ise põgenenud. Tema unenäod ei saanud eriti meeldivad olla. Vähe oli tal elus head olnud. Aeg-ajalt lahkus mõni koer higist ja tuli ning seisatas tema ees. Siis surus koer oma koonu peaaegu tema näo vastu. Punane keel väljas. Koerte ringlemine meenutas nagu mingit surmatseremooniat. Väga võimalike ürgne hundiinstinkt, mis talveöös joostes tegi neid kuidagi kartlikuks. Nüüd pole enam hundid. Me oleme koerad, inimese teenrid, inimene hoia oma elu. Kui inimene sureb, muutume jälle huntideks. Kui mõni koertest tuli puutüve vastu nõjatava eide juurde ja surus oma koonu tema näo vastu näis ta rahule jäävat ja läks teiste juurde tagasi, et jooksu jätkata. Iga Traimsi koer talitas õhtu jooksul korra niimoodi enne kui eit suri. Sain seda teada alles hiljem siis kui olin juba mees. Juhtusin ükskord samasugusel talveööl nägema metsas. See oli Illinoisis koertekarja, kes täpselt samuti käitus. Koerad ootasid, et ma varsti suren. Nagu nad olid oodanud eide surma tol ööl, kui olin alles laps. Aga kui see minuga juhtus, olin ma noormees ja mul polnud vähimatki kavatsust surra. Eit suri vaikselt ja rahulikult. Ta oli surnud ja üks Craimsi koertest tuli tema juurde ning leidis, et ta surnud lõpetasid kõik koerad oma ringijooksu. Nad kogunesid tema ümber. Nii. Nüüd on ta surnud. Kui ta oli elus, toitistancraimsi koeri, mis saab siis nüüd? Tal oli seljas kott vana viljakott, milles olid üks soola, EKi lihunikud saadud maks, liha koerte jaoks ja supikondid. Lihunik, kes oli äkki ootamatult kaastundlik, oli tuupinud kotitäis. Nii et see oli päris raske. Eidel oli see suur saak. Nüüd oli see suur saak. Koertele. Korraga hüppas üks Craimsi koer teiste hulgast välja ja hakkas hammastega eide seljas olevat kotti tirima. Kui koerad oleksid tõesti olnud hundid, oleks olud hundikarja juht. Mida tema ees tegi, seda tegid teised järele. Nad kõik hakkasid hammastega kotist kinni, mille eit oli endale nööriga selga sidunud. Nad vedasid eide laiba lagedale raiusmikule. Eide kulunud riided rebenesid peagi õlgade kohalt kui ta päev või paar hiljem leiti. Tema oli tema riided kuni vööni narmasteks, kuid tema keha polnud koerad puutunud. Nad olid lihakotist välja kiskunud ja see oli kõik. Kui eit leiti, oli tema keha külmast kange, õlad olid kitsad ning keha nii habras, et surnuna võis teda pidada kauniks nooreks tütarlapseks. Selliseid asju juhtus minu lapsepõlves Kesk-Lääne linnakeses ja linnalähedastes farmides. Üks kütt oli küülikujahil käies leidnud eide laiba, kuid polnud seda puudutanud. Kas sissetallatud ringrada väikesel lumisel raiesmikud või vaikus ümberringi? Seal, kus koerad olid laipa lohistanud püüdes koti seljast ära kiskuda ja seda puruks rebida. Miski igatahes oli ehmatanud kütti ja ta jooksis tuhatnelja linna. Ma olin parajasti ühe oma vennaga peatänaval, vend oli ajalehepoiss ja kandis õhtulehte mööda kauplusi laiali. Õhtu oli juba käeskütt, astus ühte vürtspoodi, jutustas seal oma loo, siis läks ta rauakauplusse ja rohupoodi kõnniteele hakkas kogunema inimesi. Siis hakkasid kõik teed mööda metsa sündmuskohale minema. Minu vend oleks pidanud jätkama oma tööd ja ajalehed laiali kandma, kui ta ei teinud seda. Kõik läksid metsa. Kaasa läksid ka matusetalituste korraldaja ja linna politseiülem. Mõned istusid veo vankritele ja sõitsid kuni kohani, kus jalgrada pöördus maanteelt metsa. Kuid hobused ei olnud teravas rauas ja libisesid kiilasteel. Nad ei jõudnud jalakäijatest sugugi kiiremini edasi. Politseiülem oli kehakas mees, kes oli kodusõjas jalast vigastada saanud. Ta toetus raske kepi najale ja kõndis kiiresti longates mööda maanteed. Minu vend ja mina olime tal tihedalt kannul ja tee peal liitus meiega veel terve hulk mehi ning poisse. Kui jõudsime kohani, kus eit oli pööranud maanteelt ära metsa oli juba täiesti pine, kuid seest hakkas kuu paistma. Politseiülem arvas, et siin võib olla tegemist tapmisega ja esitas kütile mitmesuguseid küsimusi. Kütt tuli piss põigide seljas ja koer kannul. Seda ei juhtunud just sageli. Küülikukütt saaks nii suure tähelepanu osaliseks. Ta katsus tekkinud olukorda igati ära kasutada ja juhtis rahvahulga koos politseiülemaga sündmuskohale. Ma ei näidata ühtki haava. See oli ilus noor tütarlaps, ta oli nägupidi lumes. Ei, ma ei tunne teda. Ilmselt oli kütsilmitsenud laipa ainult eemalt. Ta oli kohkunud. Keegi, kes võis naise tapnud olla, võis nüüd puu tagant välja hüpata ning ka tema tata õhtu õel metsas, kui kõik puud on raagus ja maavalges lumes. Kui kõik on nii vaikne, hiilib südamesse ja ihusse kõhedust tunne. Ja kui läheduses on veel juhtunud midagi kummalist ja õudustäratavat siis ei mõelda millestki muust, kui et saaks sealt nii kiiresti kui võimalik minema. Meeste ja poistesalk oli jõudnud paigani, kus eit oli läinud üle põllu ja pöördus nüüd metsa liikudes tihedalt politseiülema ning kütti kannul mööda lauget nõlvakud. Mina ja mu vend vaikisime koti ajalehepakiga oli vend üle õla visanud. Kui ta jõuab tagasi linna, peab ta need ajalehed laiali kandma, enne kui tohib koju õhtule minna. Kui ma lähen temaga kaasa, mida ta näib kindlalt lootvad, jääme mõlemad kojuminekuga hiljaks. Ema või õde peab siis meile õhtusöögi üles soojendama. Aga see-eest on meil midagi jutustada. Ja säärane haruldane õnn langeb poistele harva osaks. Milline suurepärane juhus, et me sattusime vürtspoes olema just sel hetkel, kui kütt sinna sisse astus. Ta oli ilmselt maamees. Kumbki meist ei olnud teda varem näinud. Lõpuks oli meeste ja poistejõuk jõudnud Raismikule. Talveõhtutel saabub pimedus kiiresti, kui täiskuuvalgel oli kõik selgesti näha. Mina ja mu vend seisime puu lähedal, mille all eit oli surnud. Lamades seal kuupaistel kangestunult ja vaikselt ei näinud ta sugugi vana välja. Üks meestest käelasta lume peal selili. Ja ma nägin kõike. Õpatasin üleni kummaliselt salapärasest tundest. Samuti võpatas minu vend. Võimalik, et see oli külmast. Kumbki meist ei olnud iialgi veel näinud alasti naist. Võimalik, et lumi, mis oli jäänud külmunud ihu külge tegi eide keha nii valgeks ja kauniks nagu marmor. Rahvajõuguga ei olnud linnast ühtki naist kaasa tulnud, kuid üks meestest ja see oli sepp, võitis palitu seljast ja laotas selle surnukehale. Siis võttis ta eide sülle ja hakkas linna poole minema. Kõigi järgnesid talle vaikselt. Keegi ei teadnud veel, kes see naine oli. Ma olin näinud kõike. Olin näinud miniatuurset jooksurada meenutavat ovaalsed ringi, mida mööda koerad olid jooksnud. Olin näinud, kuidas mehed olid hämmelduses. Olin näinud valgeid paljaid nooruslike õlgu. Olin kuulnud inimeste sosinal öeldud märkusi. Mehed olid suures kimbatuses. Nad kandsid surnu matusetalituse korraldaja juurde ja kui sepp, kütt, politseiülem ning veel mõned inimesed olid viinud surnukabelisse, sulgesid nad ukse. Kui mu isa oleks juhtunud kohal olema, võib-olla oleks ka temal sinna sisse lubatud minna, kuid meid poisse igatahes ei lastud. Aitasin vennal kätte jäänud ajalehed laiali kanda ja kui jõudsime koju, jutustas mu vend kogu loo. Ma olin vait ja läksin varakult magama. Ma ei olnud vist rahul sellega, kuidas vend seda lugu jutustas. Küllap ma hiljem kuulsin linnas veel üht kui teist heidest ja tema saatusest. Järgmisel päeval tunti ta ära ja alustati juurdlust. Kusagilt leida üles tema mees ning poeg ja toimetati linnaeide surma, püüti nende kaela veeretada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Neil oli küllalt tõendeid, mis kõrvaldasid igasuguse kahtlustuse. Ent sellest hoolimata oli kogu linn nende vastu vaenulik. Nad olid sunnitud lahkuma. Kuhu nad läksid, seda ma ei saanudki teada. Ma mäletan ainult pilti seal metsas ümberringi seisvaid inimesi, näoli lumes lamavad paljast tütarlapse keha, koerte jooksurada ja kõige selle kohal selged külma talve taevast. Valged pilve Rebemed triivisid üle taeva. Tormasid kiiresti üle väikese metsalagendikku. Mulle endalegi märkamatult tekkis sellest metsa pildikesest tõeline lugu mida ma praegu püüan teile edasi jutustada. Üksikasjad, nagu näete, tulid pikkamööda ja alles tükk aega hiljem kokku noppida. Juhtus mitmesuguseid asju. Kui olin noormees, töötasime ühe saksa farmeri juures. Teenijatüdruk kartis oma peremeest. Perenaine vihkas tüdrukut. Nägin seal igasuguseid asju. Hiljem oli mul Illinoisis ühel selgel kuuvalgel talveööl metsas õige jube. Salapärane seikluskoertega. Kui ma olin alles koolipoiss, läksin ühel suvepäeval koos oma sõbraga pikki oja paar miili linnast välja. Jõudsime maja juurde, kus eit oli elanud. Tema surmast saadik ei olnud ükski inimene sellesse majja astunud. Uksed olid hingedelt maas, kõik aknaklaasid katki. Parajasti sel hetkel, kui mina ja mu sõber maanteele seisime hüppasid maja nurga tagant välja kaks koera. Nähtavasti hulkuvad küla, koerad, nadolid, päratu, suured, kõhnad penid. Nad jooksid aia äärde ja põrnitses meid maanteele. Seisjaid läbi aia. Kõik see kokku lugu heidest ja tema surmast muutus minu vanemaks saades nagu mingiks kaugelt kostvaks muusikaks. Selle noodid tuli aegamööda ükshaaval kokku noppida. Üks kui teine asi vajas mõtestamist. Naine, kes oli surnud, oli üks neist, kes on määratud toitma animaalselt elu. Igatahes ainult sellega ta kogu eluaeg tegeles. Ta toitis animaalselt elu veel enne, kui oli sündinud samuti hiljem lapsena vanaeidele ja isegi surres. Ta toitis lehmi, kanu, sigu, hobuseid, koeri ja mehi, et nad elaksid. Tema tütar suri juba lapse eas ja pojaga ei tekkinud tal mingeid kindla piirilisi suhteid. Tol ööl, kui ta suri, ruttas ta kojukandes seljas toitu animaalse elu säilitamiseks. Ta suri metsa raiesmikud ja isegi pärast surma jätkas ta animaalse elu toitmist. Nagu näete, kõik siin on peaaegu niisama nagu loos, mida jutustas mu vend, kui olime jõudnud koju ning ema ning õde seda kuulasid. Aga ma arvan, tundnud edasi kõige olulisemat. Ta oli liiga noor ja mina samuti. Nii lõpule viidud loos, aga just peitubki oma ilu. Ma ei taha seda asjaolu eriti rõhutada. Tahan ainult seletada, miks ma tol korral venna jutustusega rahul ei olnud ega ole tänapäevani. Mainin seda ainult selleks, et te mõistaksite mis sundis mind tegema katset seda lihtsat lugu veel kord jutustada.