Märtsis oli taevas vahel selge kõigi nende südatalviste ilmade järel Läks varakult valgeks. Hommikud olid karged ning külmad lumi tõmbus kõvaks. Oli hea suusatee, oli käes suusamatkade aeg. Paras aeg retkeks jääl juurde oli juba märtsi lõpp. Veel laupäeval, kui koju hakati minema, rääkis klass kokku, et võtab ette suusaretke pühapäeva hommikul. Seret kujunes pisut erakordseks, sest ka siis läks kaasa. Nad arvasid, et olid sissist jagu saanud. Kolm tüdrukut tuli tema juurde tule matkale kaasa siis seekord neist kolmest pidas seda rohkem lugu kui kellestki teisest. Ei, vastas ta. Just need kolm. Klass teadis, keda saata. Need kolm ei mõelnudki kohe esimese järel alla anda. Tule kaasa, siis sa ei pea ju ometi niimoodi jätkata. Kui näeksameid. Me ei ole sulle midagi kurja teinud. Siis käis raske võitlus. Tema omalt poolt oleks ka tahtnud jäälossi juurde minna, aga see kolmest, kes end kõige tugevamana tundis, astus ühe sammu ettepoole ja ütles tasakesi. Siis. Me tahame, et sa meiega kaasa tuleksid. Siis ütles ta pärast seda veelgi tasemeni, nii et see sissile raskeks kiusatuseks sai. Teised kaks seisid hiirvaikselt ja suurendasid tema sõnade mõju. Need olid liigagi tugevad. Tõotus nihkus veidi kõrvale siis vastas sellele meelitava tuunika, mida kiusaja tavaliselt kasutab ja millega kiusajale vastatakse. Hea küll, ma tulen kaasa, aga kui ma kaasas olen, siis sõidame jäälossi juurest läbi. Nüüd oled sa vahva. Sissi hakkas südametunnistus vaevama niipea kui ta üksi jäi. Aga kui tema isa ja emaretkest kuulsid, oli neil nii hea meel, et tal oleks neist kahju, kui ta minemata jäetaks. Hommikul kogunesid kõik kokku ja asusid suure kisa-käraga teele. Oli külm, selge hommik. Kõva kooriku peal, natuke kohedat lund nagu hea suusatee puhul peab olema. Kõigile meeldis, et ta oli otsustanud kose juurest läbi sõita ja rõõm oli üldine, et kas siis on kaasas. See tegi sissi südame soojaks, tal oli kerge ning mõnus ja suusad kandsid teda kergelt ning mõnusalt üle värske, lumega kaetud kooriku. Kõik oli nagu olema pidi. Ja ometi ei olnud nii nagu peaks olema. Nad valisid tee selliselt, et jõuaksid jõe äärde otse Albolkoske. Jõel oli seal suuri vaikseid võrendike, mis olid jääga kaetud ja millest võis soovi korral üle sõita Ta koskohises läbi vaikuse. Nad läksid selle juurde. Nad kõik olid talve jooksul juba mitmel korral siin käinud, jäi aia lossi, näinud, mis ta tuleb keeletuks, ei jäänud end võimsana ning imetlusväärsena kõrgusta nende ees. Nüüd oli ta kiilas ja lumeta. Märtsipäike oli täna juba ammu lossi peale paistma hakanud ja panin jäämassis sillerdama. Kõik pidasid hoolega meeles, et nad sissile ohtlikest asjadest sõnade lausuks ta mõistis seda. See tundus talle ühtaegu julgestav ja valus. Teise sattus seda paika jälle, nähes salaja ärevusse. Tol ööl olid mehed seose lossi ja tema vahel lahutamatuks teinud. Ta tundis nüüdki sundi siia maha jääda, teistega siin hüvasti jätta. Nad vaatasid lossi seni, kuni isu täis sai. Kuulasid kose kohinat, mis peatselt palju tugevamaks muutub ja tahtsid siis kohe edasi kihutada. Siis aga jäi suuskadel seisma. Niisiis oli juhtunud, mida nad olid kartnud. Vahel oli neil mõttesse tulnud, et ta on neist võõrdunud ja jätab nad maha. Nad seisid ja ootasid, et ta ise neile seda ütleks. Kulge ütles ta. Ma arvan, et ma enam edasi ei tule. Siia ma õigupoolest tahtsingi. Miks nii, küsis keegi. Kuid üks neist kolmest kiusest ütles kohe, las siis ise otsustab. Kui ta ei taha edasi tulla, siis meie peale käima ei hakka. Ei, pööran siit tagasi, ütles siis niisuguse näoga nagu tavaliselt ikka, kui ta vastuvaidlemisele lõpu tahtis teha. Pöörame siis ka tagasi, teatasid kõik suuremeelsed. Siis kohmetus. Ei, ärge pöörake, olge nii kenad, kuigi mina kaasa ei tule, tehke oma matke ära, nagu te pidite tegema. Ma tahaksin hea meelega siin natuke aega üksi olla. Nende näod venisid pikaks. Kas me ei võiks sinuga jääda? Oli seal lugeda otsekui pühalikud sõnad, mis ta oli öelnud siia üksijäämise kohta meenutasid neile, mis sissiga talvel oli sündinud. See sundis neid vaikima ja tegijat pettunuks. Siis nägi nende näost, et kogu päev oli neil rikutud aga tema arusaamise järgi ei saanud sinna midagi parata. Nüüd oli hilja. Tõotus oli nagu müür, tema ette kerkinud. Sa ei kavatse siis täna meiega üldse enam olla? Ei, meelsamini maid tahaks. Te tea, kuidas lood on, aga ma olen midagi daatanud, ütles ta, nii et kõik võpatasid. Kuidas seda nõnda oli öeldnud, taipasid nad ebamääraselt, et tegemist on mingit tõotusega unnile kellest keegi ei tea, on ta elus või surnud. Ja järelikult on see ränk ning tõsine tõotus. See lõpetas kõik jutud. Te teate küll, et ma oskan omal käel koju minna. Mul on ju meie omad jäljed ees. Kuna ta nii harilikul viisil rääkis, said nad kõnevõime jälle tagasi ja võisid vastata, võisid koguni jänesest kosta. Noh, ütlesid nad, ega me sellepärast, sa seisid talve läbi seina ääres, söandas üks neist tähendada. Ja me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu vanasti. Ma jõuan nišis enne teid koju tagasi, ütles siis, tahtmata seda asja arutama hakata. Jah, aga me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu enne. Selles on asi. Minge nüüd järge sellest enam rääkige, paluks siis. Nad noogutasid talle ja hakkasid siis üksteise järel eemalduma. Ühel väikesel lagendikul kogunesid nad jälle kokku, seisatasid seal nagu nõu pidades ja kadusid siis tihedas algana. Sissil oli häbi ja ta tundis end õnnetuna. Sõitis oma lumel, libisevad suuskadega kose jäämüüride juurde tagasi kose kohin tõmbas teda nagu kutsuv hääl. Meenusid mehed. Nad seisid siin tol ööl nii imelikena nagu võiks juhtuda midagi ootamatut. Sest nad arvasid, et siin võiks juhtunud olla. Silja pidi ta tulema, kui ta ei osanud midagi peale hakata. Ta mõtles nõnda, ma ei oska midagi peale hakata. Nagu rahvas ütleb, mitu korda päevas midagi, sealjuures mõtlemata. Häbi tundes ning õnnetuna põgenesid oma kaaslaste juurest otse kose kohinasse otse jääpalee poole, ühtviisi hirmuäratavalt kõrge ning imeväärne, ükskõik kust kandist teda vaadata. Lumest puhtaks pühitud, sätendav ning pehme märtsi õhus külma hinguse sõõr ümber. Jää alt väljus jõgi mustendavalt sügav võttis allapoole voolates kiirust, viies kaasa kõik, mis põhja ei vajunud. Siis seisis siin kaua. Ta soovis, et oleks võinud seista nõnda, nagu seisid mehed enne kui nad ära läksid. Just enne seda, kui kurb leinalaul pidi puhkema. Nad seisid laternat ähmases valguses justkui oodates, et kadunu otse nende silma all välja ilmub ja neile teatab, et nad midagi ei leia. Sissile säärast arvamust ei olnud, ei võinudki olla. Suur linn vuhises mööda nii et siis võpatas ja kadus kohe silmist. Siit ei ole midagi otsida ega midagi leida. Aga sellegipoolest nende täiskasvanud meeste pärast. Ta tahtis siin olla. Ta võttis suusad alt ja hakkas jäämüüri äärest mööda kõva lund üles minema. Jääluss oli iseenesest küllaltki köitev, nii nagu ta alla sööstvaste nirisevast veest oli ehitatud. Nüüd oli kõik tihke ning tugev. Siis tahtis üles välja minna, tahtis seal ringi ronida, lihtsalt selles paigas viibida. Kui ta üles jõudis, nägi ta jäämoodustist virvarri. Kõikjalt olid rull lume ära puhunud. Ettevaatlikult libistas ta end jää veerudele sügavaisse vounditesse, pooleldi kartes, et vahest ei ole jää kõigest hoolimata küllalt tugev. Ja närima mõttega. Võib-olla sündisse nõnda täpselt sel viisil. Häbi tundes olid äsja sõbrataritest lahkunud. Tunnista häbi selle pärast, et ta otsekui reetis kedagi kui ta nendega kaasa tuli. Unustas oma tõotuse, sõbratarid ei meelitanud, Te peate silmade ja suude ning suusaretke pärast. Ei, mitte suusaretke pärast, aga nende seltsis viibimine tähendas talle palju. Vähehaaval läks üha raskemaks sellele vastu panna. Ta oli seni vastu pidanud, kuni enam ei suutnud. Siin kõrgel kaootilist vormidega jääguplil sattus siis suurde ärevusse. Ta libistas end Vao, on teid mööda lõhangutesse jõudes mõne lennukile tükk maad allpool ja otse välisserval vastu päikest ning järsaku äärel. Ise suures ärevuses selle paiga pärast. Seejärel jõudis ta ühte lohku. Läbipaistev tihke jää. Päike paistis sinna sisse ja mänglest sadades mustrites. Samas ta karjatas. Sest seal oli und. Otse tema ees. Vaatas läbi jäämüüride piibu, arvestada nägevat unny. Nagu sügaval jää sees. Ere märtsikuu päike paistis otse tema peale, nii et ta oli ümbritsetud valguse ja säraga kõiksugu helendavad viirud ja jooned, imeväärsed, roosid, jäälilled ja jäämustrid. Kõik oli ehitud nagu suureks peoks. Ülenitardununa vaatles siis kõike seda, suutmata on esialgu liigutada rohkem häält teha kui too esimene karjatus. Ta oli kindel, et näeb viirastust. Üsna tihti oli ta kuulnud inimestest, kes olevat näinud viirastusi. Nüüd oli ta ise üks neist. Ta nägi viirastust. Ta nägi unny. Lühikese viivu, mis ta talus seda vaadata. Nägemus ei paistnud kaduvat, seisis rahulikult jääs. Kuid sissile oli liiga masendav seda vaadata. See oli tulnud nagu äkkrünnak. Tohutult suur oli un, selles nägemuses kumerad jäämüüride taga palju suurem, kui oleks pidanud olema. Õigupoolest oli näha ainult nägu, kõik muu oli ebamäärane. Peavad valguskiired, viirutasid seda pilti Did, tulles tundmatutest lõhedest nurkadest uni ümber oli ilu, mis ületas kujutlusvõime piirid. Siis ei talunud seda vaadata. Tal tuli elu liikmeisse ja ta ronis teistesse lohkudesse, mõtlemata millelegi muule, kui et saaks end ära peita. Talle liiga kaua seda vahtinud, mida nägi. Ta värises kogu kehast. Kui ta jälle märkama hakkas, oli ta tükk maad eemal. Mõtles, et küllap nüüd on ka nägemus kadunud. Viirastused kaovad ruttu. Küllap see tähendas, et on, on surnud. Muidugi und on surnud. Sisse vajus kokku niipea, kui ta selle kohta selgusele oli jõudnud. See, mida ta ei oleks tahtnud mõeldagi endamisi mitte nimetadagi. Aga mis kogu aeg oli salamisi hirmu tekitanud ja millest ümberkaudne rahvas kindlasti sageli ning päris avalikult oli rääkinud. Nüüd ei pääsenud sellest enam sedapidi uskuma. Nõnda lamades kuulis ta otse oma selja tagant huvinat tunnis tugevat tuulehoogu. Nägi õhus mingit juga, kõik ühe korraga. Õige lähedal. Ta libises, jää peal oli külm lamada. Ta hakkas mööda libedaid lohke roomama. Tagasiteel oli raskem edasi pääseda. Tema all jääs oli kogu aeg sätendavate lõhede ja valgusefektide oivaline mäng. Mõnikord näis päris ohtlik olevat, libises sinna, kuhu ei oleks pidanud, ent arvunis jälle üles. Kui ta tipp oli jõudnud, läks tal meel õige kurvaks ning raskeks. Ta seisis ja vaatas alla. Hakkas kahtlema, kas ta üldse midagi oli näinud. Muidugi oli see tõsi. Ta mõtles ka. Kevadel hälbib ühel päeval koguse, jäämegi, praguneb ja vool kisub ta maha, lõhub ta, viib tükkhaaval allapoole kaasa peksab vastu kaljusid veel väiksemateks kildudeks ja uhub kõik alumisse järve. Ning siis teda enam ei ole. Siis kujutas ette, et sel päeval seisab ta siin ja vaatab pealt. Kui see sünnib. Viivuks kujutles ta sedagi, et sel hetkel seisab ta ülal lossi otsas. Aga selle mõtte heitis ta kohe kõrvale, ei. Siis leidis oma suusad üles. Selle asemel, et neid alla panna, istus ta seal mõnusal päikesepaistelisel nõlvakul neile sõbralikele laudadele. Ta ei olnud veel täiesti toibunud. Ta oli jää ehites, uni nägemise järel peas veel kõik segamini. Üks oli kindel, iial ei võida seda kellelegi rääkida, mitte kellelegi, kogu maailmas. Mispärast ta pidi seda nägema? Oli ta ummi liialt unustanud. Ei lausu sõnakestki, sale emale sõnakestki tädile ka kellelegi teisele, oli ta seda üldse näinudki. Võib-olla oli ta seal ülal päikese käes veidi tukastanud ja viivu und näinud. Kui sa oma suuskadel istudes päikesepaistel ringi vaatad, siis on hõlpus kujutelma uskuma hakata. Oi ei ole sugugi nii hõlpus. Ta võbises kogu kehast. Lühikese unenäo järel seda ei juhtu. Värisevate sõrmedega panid suusad alla, vaatas mööda jäälussi üles ja mõtles, et nüüd näen ma seda vist küll viimast korda. Siia ei tihkama enam tulla. Seejärel andis ta suuskadele hoo sisse. Siis jõudis koju väsinuna ning higisena sest ta oli kõigest jõust kihutanud. Kodus märgati murega, et kõik ei ole nii, nagu peaks olema. Oled juba tagasi? Jäid sa haigeks? Ei, mul ei ole viga midagi. Aga me teame, et teised ei tule veel nii pea. Me helistasime ja küsisime. Pöördusin kose juures tagasi. Jah, aga ei ole mitte midagi, vastas ta nende pooleldi hirmunud küsimuse peale. Ma tundsin, et ma ei jaksa kogu retke kaasa teha ja seepärast sõitsin ainult jõeni. Sina ei jaksa. Nüüd on kõik jälle korras, aga natuke aega ma tundsin, et ei jõua. See, mis ta ütles, ei kõlanud usutavana. Ta ei kavatsenud olla esimene, kes alla vannub. See idee meile kuigi head meelt, ütles isa. Jah, meil oli täna hea meel ja me arvasime, et sa viimaks ometi sellest üle oled saanud, toetas ema. Me arvasime, et nüüd hakkab jälle nii olema, nagu vanasti sellest üle saanud. Ütlesid, nad, tabasid asja tuuma ja näitasid, mis tuleb teha. Peab üle saama. Seda on kergem öelda. Aga kuidas on see võimalik? Sel ajal, kui too nägemus tema silmade stantsiskleb? Ta mõistis, et oli asjata Luisanud naad ei lase ennast tüssata, kuid oma saladus suudab ta igatahes hoida. Ta oleks meeleldi neid praegu millegagi rõõmustada tahtnud, aga see ei tohiks mõni väljamõeldis olla. Ja mis ta siis peaks tegema? Ta vaatas emale otse, vaikis. Mine vanni ja pese higi maha, ütles ema. Eks need pärast või edasi rääkida. Millest me pärast räägime? Mine nüüd. Vesi on soe. Ema tavaline ning tuttav soovitus. Kui siis mingilt trassimiselt koju tuli vanni, mine anni happe seeennast. Siis lamas soojas vannis, aga nägi enese sees kylgendavate jää rooside ja sätenduse keskel paistvat nägu. See seisis tal pidevalt silma ees. Varasele retkele, loomulikult järgneb väsimus ja mõnutunne ootas siinsamas kuid ei pääsenud ligi. Takistuseks olid müürid, millest vaatas vastu normaalsest neli korda suurem nägu. See oli midagi masendavat ja ta pidi kannatama seda täiesti üksinda. See pidi olemas suurimasse saladusse sääraseks asjaks, mis iialgi ei tohi suust välja lipsata. See nägu ütles siis ei, ta ei öelnud midagi. Kuid ta oli otse selle hea sooja veeauru taga. Siis sõnasta küllusest hoolimata oli siis paanikasse sattumas. See oli teda ähvardanud kogu kojusõidu kestel, nüüd haarasse teda. Siin olid jäämüürid, silmad ema süüdista. Ema oli otsemaid seal nii ruttu, nagu oleks ta oodanud. Siis muutus justkui väikeseks lapsukeseks. Kuid ta ei unustanud juhtunu kohta suud pidada. Tõotus. Mis sellest nüüd veel on jäänud? Mis see on, mis teda ümbritseb? Tuhiseb tuul, mis mõnusalt mängib tema juustega. Nõrk tuuleõhk, nagu ei oleks ta harjunud puhuma. Und ei tule enam iialgi tagasi ega kohtu minuga nagu olid tõotanud. Mis sellest siis veel on jäänud, kui un on surnud? Järgmisel päeval seisis siis koolis jälle omaette ja läks üksinda koju. Kodus sulges ta end oma tuppa. Nägemus jäälusi, soli mõjunud temasse nii tugevasti et ta pidi igal ajal ja igas kohas valvel olema. Et ta sellest kellelegi kasvõi kogemata sõnakestki singa. Kui ta sellest teistele räägib, haarab teda paanika. Ta istus oma kambris ja luges või uitas üksinda väljas. Isa ja ema silmi. Ta kartis, kui need tema peal viibisid. Pais võib murduda ja kõik välja valguda. Vanemat nähtavasti ootasid midagi. Ja ta mõistis seda väga hästi kuid ei suutnud neile läheneda. Nad võisid öelda täiesti rahulikult. Siis me saame siin nii harva näha. Jah. Vastas ta. Rohkem nad ei öelnud. Aga ta oli neil ikkagi peos. See võttis temalt.