Mao tegelik nimi oli sellest aga kas mõnes erakoolis või maakodus või muidu seltskonnas oli keegi teda Bouselestiks hakanud hüüdma ja nii saigi temast voo. Ma ei olnud kunagi varem bow sugust tüdrukut näinud. Ta oli niisama vana kui mina lihtsalt, kuid kallilt riides ja tõeliselt ükskõikse ilmega, nii et see ei mõjunud kenam tõelisena. Mu ei paistnudki tahtvat, et see tõelisena mõjuks. Ja kohe varsti hakkasin Scotti jahe, mingeid armuKadetsema, sest olin kindel, et ka nemad Umbous armunud. Oleksin ma teadnud, kui ebakindel tollal mõlema abielu oli, siis oleksin tõenäoliselt rohkematki kahtlustanud ja veel praegugi mõtlen ma vahel, kas bow taipas olukorda. Ta poleks öelnud, kuid hilisemaid sündmusi arvestades tundub mulle, et ta vist tõesti taipas. Üldiselt ei olnud ma kunagi päris kindel, kui asi puudutas pood. Scott hoidis meid uksel hetkeks tagasi, kui bow istus lauas ja ootas atakk kinnid, keda ütles ta on maailmas ainus lihast ja verest tüdruk, kellel on sees kellavärk. Mo hoidis pikka sigaretti pitsi käes ja koputas sõrmega tukka. Siis torkas ta pitsi suunurka ja Brundites huuli. Seejärel lükkas ta pitsi ettepoole ja puhus suitsu välja. Lõpuks välgutas ta hambaid, hakkas veel nikutama, nagu lõbustaks ta mõnda last. Ilmselt lõbustas ta iseennast. Ta on ainus mehhaanik maailmas, kes kannab Chaneli kostüümi, ütles Hemingway. Hemingway oli õigus, tüdruku pikad osavad sõrmed lausa ihkasid asju kokku panna ja küllap ta seda oskaski kõige paremini. Ta tahtis, et asjad oleksid töökorras. Kallim, kullake, kus kõik teised on, hüüdis Scott, kui läksime sisse, sõitsid edasi Payusse vastas puu. Seal ta hüüatas Hemingway ja küll hea küll, seal ta ja ütles Scott, miks sina kaasa ei läinud? Isotas hakkavad mu jalad koledasti külmetama, ütles Mao nägu teestluseks keeras ta jalad meie poole. Voo oli armas ja ta vaatas teile otse silma sellise näoga, nagu tähendaks täiendamisi. Ah siis niimoodi ta mõtleb, või miks ta mind niiviisi vaata? Ta näitas meile, kuhu istuda. Kui kelner saabus, ulatas talle oma pika sigaretipitsi ja ütles laitmatus prantsuse keeles, et visakuse minema ja ma ei näinud teda enam kunagi suitsetamas. Jumal hoidku, mis teiega lahti on? Küsis bow, kui meistrit võtsime, olete kõik näost nii ära, midagi pole lahti, ütles Scott kuti, mäletad seda poissi, voolu mu luust, püüdsime teda üleeile öösi ta vöös päästa. Puu ja mina olime teineteist pimedatel tänavatel vaid põgusalt näinud, nii et see oli tegelikult meie esimene kohtumine. Ja kui ta mulle otsa vaatas, näitab pilk ütlevat. Ah siis selline, on ta päevavalgel. Sa oled kohutavalt kahvatu, ütles ta mulle otsa, haige poiss oli eile õhtul nii purjus, ütles Hemingway, et pidime ta voodisse tassima. Nii see just ei olnud, ütles Scott. Kutt ei võta alkoholi suu sissegi, kuidas ta siis purju jäi, uuris. Ta jäi šampust, sest pidas seda Limunaadiks. Ja teie vaatasite, Pealt, küsis muidugi. Miks te siis ei keelanud? Tahtsime kontrollida, kas kutt on moraalselt kindlate põhimõtetega inimene, seletas Scott. Kasson tuli omadega auga välja, ütles Scott. Mida me joome? Mitte midagi, Scott vastas bow. Ma ei taha, et end täna ka täis, juuksed. Vaene Gaines Scott, teadsin jubedus, Scotti pujutamised ei ole sugugi hullemad kui teiste omad. Tema oskas neid lihtsalt huvitavamaks teha. Mina ei olnud eile õhtul purjus, ütles ta, jätab öös ka mitte nii, et võiksid halastada voo. Teeme siis nii, et enne lõunat ei joo, ütles voo ja see kõlas nii armsalt ja otsekoheselt, et olin kindel, et Scott ei solvunud. Üks väike kambari pani, teete ei midagi poisile peaparanduseks, ütles Hemingway. No mida siis sedasama, mis ta jalust maha võttis, shampust ta jääb uuesti täis. Jumala pärast, vool, luba sellele õnnetule ometi midagi, ütles Scott. Pole mulle midagi vaja, teatasin ma, mul pole häda midagi. Siis pean mina küll kinni saama mai või sulle muidu otsa vaadata, ütles Scott. Võite toidu kõrvale veini võtta, ütles bow. Ei mingit joomist enne kokteiliaega. Arvasin, et ta naljatab, aga Paul olite sitaga? Aperatiivinad ei saanud ja bow valis veini, mis tegi mind uuesti armukadedaks, sest nägin, Paul oli nende üle võimu ja nendel pole selle vastu midagi. Mu noorus aitasin kõvasti kaasa. Tegelikult mängisid nad voogani samuti, nagu nad olid minuga mänginud, kuigi veidi teises laadis. Kui olime söönud, minule tellid ainult limonaadi, nõudis arvet, ta kontrollis seda hoolega, arvutas summat oma pikkadel naiselikel sõrmedel kasseeris Hemingway keskotilt kummaltki poole pluss jootraha ja maksis siis kelmerile, kes üha läheduses viibis ning lõpuks Kubo püsti tõusis, talt lipsti tooli istumise alt tõmbas. Kutt ja mina maksame, järgmine kord ütles bow. Ega ei maksa küll, arvas Hemingway. Poisil pole raha. Kuigi mu riided haisesid naftaliini järele, olid nad hästi tehtud. Mu inglasest isa ei hoidnud siin kokku, sest armastas ise ka hästi riides käia. Poiss jättis kogu oma raha, olen tsooni Bordellijatas Hemingway kiusates rohkem Boud kui mind. Wow vaatas mind mahedate pruunide silmadega põletisi, ütles ta. Ta andis mulle oma kohvri, mille kelner oli paarilise tagant toonud või on? Küsis ta. Mahibastanud. Mul ei olnud midagi tarka öelda. Ma ei usu teid üldse, sõnas voo rahulikult, kui me välja läksime. Te olete mõlemad ühed õudsed paletajad. Nad naersid. Me panime kohvri autosse, istus minu kõrvale kaine järgas. Ta istus rooli taha ja me sõitsime jätiga Maienist välja ning suundusime Fušeerimis oli meie sõidu sihtpunkt ja kuhu me lootsime jõuda enne pimedat. Aga vihma hakkas sadama ja õige varsti jäime toppama. Olime peateelt kõrvale keeranud, et auto katust üles tõsta ja siis hakkas streikima. Vastu tahtmist ronisime välja. Scott ja Hemingway vaatasid kulunud haalse kapoti alla. Mina aga keerutasin vänta nõrkemiseni taga järjetult. Siis vaidlesime selle üle, kas bensiini lõhna on tunda või ei ole. Aga mootor vaikis ja kuigi Scott leidis, et Hemingway pidi aru saama on, oli ta ju sõjas Punase Risti autot juhtinud. Ei olnud Heminteist rohkem mehaanikut kui Scotist või minust kurrat külanest. Autod on nagu preestrid, vihastas Scott. Kes preestreid tunneb, peab ka autot tundma. Miks peaks õõnest preestreid tundma, küsis mow. Ernest armastab preestreid, aga mina ütlen, et nendesse neetud Masinamärkidesse üldse uskuda, selleks peab inimesel olema raudne usk. Sa oled õudne küünik, ütles mow. Kui autol on midagi viga, siis on temaga lihtsalt valesti ümber käidud, mis on väga paha. Küllap me kõik ootasime, bow tuleb autost välja ja debimet ja Scott ning Hemingway hakkasidki teda keelitama. Aga tema ei liikunud paigast, vaid istus edasi tagaistmel, selg pepsilt sirge, keegi peab abi järele minema. Kamandas ta. Scott, sina lähed, issand jumal, miks just mina. Scotti tuli peas hall kaabu, aga vihmamantlit tal ei olnud. Sina olid ruumis, kui auto rikki läks, oleks aus. Aga ma räägin prantsuse keelt nii halvast ja pealegi sajab. Kutt ilmselt ei oska prantsuse Kelderiti, ütles bow. Aga sina said üle heledavöös väga hästi hakkama, kauplenud kellelegi otsadele, sõida Tauris kaarti. Aarne šarlaneesse, kutt ja õõnes katsuvad auto ära parandada ja kui neil korda läheb, siis saame seal kuku. Kus, ah, üks kõikussemas, kummas, kui kaugele see neetud paik jääb? Siin on umbes kolm kilomeetrit, mitte rohkem, te nüüd kähku, Scott. Hemingway pakkus ennast minema, kuna tal oli vihmamantel aga Scottegi kannataja näo ja kinnitas, et läheb ise. Ta võttis Hemingway present mantli ning vaatasime, kuidas ta märgavas vihma pihus, sügisesse ma jänni metsa kadus. Scott ilmselt vajas seda pikka üksildast Tõnissoni meeleolus jalutuskäiku nukravõitu maakohas uduvihmast niiskes metsas. Scott oli hingelt järve koolkonna lüürik. Nii ta meil kaduma läkski ja vooge salati otsis süüdlasi, süüdistas hiljem iseennast Scottiga tol päeval nii läks, nagu läks. Hävingvee ja mina nokitsesime Fiati mootori kallal, kui äkki ilmus meie vahele puu. Oskas täiesti ootamatult kõrvale ilmuda ja mul oli tunne, et armusin temasse uuesti niimoodi üle õla. Ta hakkas küsimusi esitama ja tegi seda talle omasel kombel, nagu ehitaks püramiidi. Kuhu see läheb, mida see teeb, mille jaoks toon, mis juhtub, kui siit tõmmata, miks see on siin, aga mitte seal? Ta ei teadnud autodest midagi. Ja olgugi et Hemingway muutus üha napisõnalisemalt närvilisemaks, juhtis teda oma küsimustega, nii nagu pime, juhib pimedat veani. Hemingway hoidis käes magneeto küljest lahti tulnud juhet ja bow küsis, kuhu see juhe kuulub. Klemm istuli, mutter välja kukkunud ja juhe oli lihtsalt lahti tulnud. Noh, ütles bow. Ja mida me nüüd teeme? Kinnitame juhtme, paneme autoloksu käima ja põrutame Scott Fitzgeraldi järele, vastas Hemingway. Istujate käskis ta Baud. Ei, ütles bow. Jään igaks juhuks taha, võib-olla saame ta kätte. Selja tagant ei näe Scotti eriti, kui katus on üleval. Küll me ta üles leiame, ütles bow. Praegu peaks ta juba tolles linnakeses olema, istusime autosse, aga wow, hakkas uuesti välja ronima. Teeme talle puu külge teate jätma, võib juhtuda, et me teda ei leia, ütles ta. Mis teate, et me tuleme siia tagasi, issand jumal, bow, ta peaks ilma selletagi jagama, vaidles Hemingway vastu, käivitas Fiati ja me sõitsime tagasi peateele. Arm oli väike teeäärne küla, kus üks vanamees istus taburetilt plekkkatuse rästal vihma eest varjus. Keegi ei olnud Scotti näinud, aga vanamees ütles, et järgmises külas Sharon ees on uus autoparandus, töökoda. Šarmee oli Aarnist pisut suurem ja seal oli Antari bensiinipump. Wana mutilt väikeses kohvikus platsi ääres kuulsime, et tema poeg oli koos ameeriklasega sõitnud jalgrattal ma Jenny metsa. Kuhu poole nad läksid, uuris Hemingway jõe äärde ja siis üle kiriku välja. Miks jalgrattaga, kui sisemine või kas te pojal autot ei ole? Mu pojapoeg läks sellega täna hommikul, Fušeeri, solvus vanamutt. Teie ei saa seda kasutamisi. Hemingway käskis ameeriklasele öelda, et oodaku kohvikus, kui ta tagasi tuleb, pöörassis Phiaati ringi ja kihutas nagu punase risti autoga tagasi Mayenny metsa. Oleme sest lollakas jälle mööda pannud, ütles ta, kui me kohale jõudsime, sinu söönust, lausus bow. Oleksime pidanud talle teate jätma. Aga sa tead kuradima hästi, et me jätnud, ütles Hemingway nii, et meil ei jää muud üle, kui nii kaua siin korrutada, kuni ta välja ilmub. Istusime viis minutit autos varjul vihma eest, kuid Hemingway oli nii vihane ja kärsitu, et ei mallanud kauem oodata, käivitas Fiati, sõidan külla tagasi, ütles ta. Võib-olla on ta seal seegi kord peatastada, bow nüüd seal nõudis, et Scottile tuleb teade. Ta. Ta kirjutas selle kullavärvi märkmikust tõmmatud lehekesele ja kinnitas puu külge ilunõelaga, mille koukis käekotist kirjast tuli lugeda. Armas kott, tuleme kindlasti tagasi ootameid puu all suudlen. Sõitsime Fušeeri poole, lootused leiame Scotti mööda teed rühkimas. Esialgu oli see tühi, siis nägime eespool külgkorviga mootorratast ja Hemingway lisas gaasi. Minu mantel karjus ta. Ei ole. Ta võttis mul käe alt kinni, nagu peaksime nüüd kõvasti kokku hoidma. Mootorrattal oli keegi vihmamantliga küla poiss ja Hemingway mantel oli köitega kinni seotud vasikas. Külgkorvis. Neist mööda põigates karjus Hemingway poisile midagi itaalia keeles ja me ei peatunud enne, kui jõudsime Fušeeri. Olime kõik sõidust Polzingetud, Hemingway teadis hotellimis, Scotti plaanis oli ette nähtud ja ruttas selgitama, kas Cotton saabunud voo ja mina ootasime effeatis. Miks ühenest nii vihane on, siis ta nagu arust ära küll. Scott läheb Kaarust ära, märkisin ma, aga miks, mis neil viga on? Nad püüavad ühte omavahelist tüliküsimust lahendada, vastasin, ega hellita just teineteist. Mis tüliküsimust, küsis bow. Tundsin, et ei tohiks Paula rääkida, miks see sõit on ette võetud, sest wow võib asjad hoopis ära rikkuda, kuid samas tahtsin endast muljet jätta ja nii seletasin ma võimalikult ükskõikselt, et Scottile ja Hemingway-le tähendab see sõit enamat kui juhuslikku sõitu Fušeeri tegelikult hoopis enamat. Mida siis rääkisid, mida Scott oli mulle öelnud, et tema ja Hemingway tahavad oma sõprust proovile panna ja välja selgitada, kes nad tegelikult on, kas tõeline Hemingway ja tõeline Fitzgerald või omaenese viletsad varjukujud, emba-kumba kui õudne, ütles, kas tõsti? Muidugi vastasin ma iseteadvalt, sellepärast nad ongi kogu aeg sõjajalal. Vihm leotas Fiati puldanit katust, aga mina olin nii õnnelik, et minu poolest oleksime võinud poole ööni niiskes Itaalia autokabiinis istuda. Oli nendega väga rahul, kuna arvasin, et olen talle nüüd lõpuks muljet avaldanud. Siis aga sain aru, et mulje oli nähtavasti liiga tugev, sest vu ei kavatsenud sugugi niimoodi käituda, nagu käitusin mina. Ta ei kavatsenud sugugi kreeka koorina kõrval seista, nii nagu mina sisetunne käskis Paul vahele segada. Mida küsisin närviliselt? Ma ei tea, aga me peame neid kuidagi aitama, kutt, lihtsalt peame. Ütlesin, et vahele segad, oleks vale. Mina kaaluksin hoolega, enne kui midagi ette võtaksin. Hoiatasin ma, miks, kas sa siis ei taha aidata? Pidin juba ütlema, et aitamisega võime asjad veel hullemaks ajada, kui Hemingway hotell defraansist välja tuli. Küürus nagu poksiringi astuv poksija. Ta ütles, et Scotti pole. Siis peame metsa tagasi minema, ütles bow. Milleks, jumal hoidku. Sellepärast, et arvatavasti ootab puu all. Mina küll ei hakka seda pikka teed tagasi sõitma, mingi või? Miks mitte? Fušeeri tulek oli tema enda idee, tulgu nüüd, kuidas tahab aga ta ootab õõnest. Ma jätsin talle teate, eta ootaks. Ma ütlesin, et pole vaja midagi jätta, kui ta ootab, siis on ta küll peassegi. Aga ta ootab, ma tean, et ootab ja küll mine sina, poiss võib juhtida selles Scottida kaasa, võttiski, ei sina juhi töölist, sa pead kaasa tulema. Voo rääkis üle minu ja ilma Henning vile otsa vaatamata teadsin ma juba, et ta viib meid kohale. Ta istus autosse, käivitas Fiati, ütles parvu ja sõidutas meid tagasi Maieni metsa, nagu kihutaks ta punase risti autoga. Läbi kuulirahe. Tuli ikka veel vihma ja oli pimedaks läinud. Teda pole siin, sõnas Hemingway, mis ma ütlesin? Teel oli Hemingway olnud morn ja vaikne, nüüd oli ta morn ja hukkamõistev Alendika supi kokku keetnud. Pau ütles, ta ei ole. Ise oled, ütles voo rahulikult. Sa ei tohiks Scottiga nii kannatamatu olla, püüad tast aru saada? Ma ei ole kannatamatu, mul on temast lihtsalt kõrini. Kui me ei oleks juba Fušeeris, kaoksin esimese rongiga, sõidaksin esimese laevaga koju ning jätaksin tema ja enda vahele terve ookeani lahutaks temast vaimse barjääriga. Ma ei taha Francis Scott Fitzgeraldi isegi ühel ja samal kontinendil viibida. Aga miks seenest? Seda ei saa seletada nii, et sina aru saaksid, las olla. Muide, oleme vales kohas, ütles bow. Nähtavasti oli ta mõttes meenutanud ja võrrelnud ning leidnud, et selle ja eelmise koha vahel on erinevused. Hemingway suur asjatundja maastiku alal puhkes äkki valjusti naerma. Sinust saaks suurepärane kindral mao, ütles ta, tagurdas Fiati metsateelt ära ja pööras mõne kilomeetri järel teisele metsateele. Esitulede valguses nägime Scotti märjana ja mahajäetuna puu all istumas. Vaenekene ütles Hemingway. Helde taevas, Scott, kuidas sa välja näed? Haletsus bow, kui me autost välja tulime. Scott ei liigutanudki. Ta esitas seal nagu hunnik õnnetust ja nautis oma vettinud viletsust. Milleks te kõik tagasi tulite? Küsis ta. Jätsime sulle teate, milleks oleksite võinud rahuga oma teed sõita, istun siin ja olen päris õnnelik nagu dioogenes tünnis, nii et käige sinna, kust tulite. Aga kus see töökojamees on, kes su siia tõi? Tal polnud aega oodata, istun siin juba 16 tundi, võib-olla kauemgi. Häningley ei olnud featist välja tulnud. Tule siis nüüd, issand hoidku, ütles seda, mida sa veel ootad? Scott näperdas pöidla ja esimese sõrmega oma läbimärga vormist väljas kaabut. Mina siit ei liigu, ütles ta. Hemingway kehitas õlgu, kui nii, siis anna mo maanteel tagasi. Me jätame su rahule. Võta sina mantel ja mina võtan, teati. Ja siis kurat ja põrgu, jätame sinu siia tervelt 16-ks tunniks, ütles tahamingvile. Sa jätsid nomaasa igavene siga. Algu, Hemingway tuli featist välja. Ma jätsin suma, anna maanteel siia. Arvasin juba, et Scott kargab Hemingway kallale, tema aga viskasin pikali ja väherdas mudased, tervel, nagu oleksid tal valud. Sisastanud püsti ütles, näed nüüd suurepärane imperma porikindel. Ta pätserdas Hemingway mantlit poriste kätega ja Hemingway vaatas osavõtmatult pealt ega lausunud sõnagi. No tõepoolest, Scott ütles mow lihtsalt andestamatu. Scott istus uuesti maha ja lihtsalt andestamatu, aga ma tunnen end nüüd hulga paremini, nii et võite kõik jalga lasta. Mina jään. Hea küll, hea küll, kui nii, siis nii, aga laena mulle korraks oma kaabut. Scott ulatas tilkuva kaabu Henning veele. Voo tahtis juba midagi öelda, aga ma pigistasin, keelavaltake ja me mõlemad jäime ootama, et nüüd kägardab Hemingway kaabu kokku ja hakkab seda nagu jalgpalliporis ringi taguma õiglaseks, kättemaksuks mantli eest. Scott ootas ilmselt sedasama, sest ta sättis end juba hüppeks valmis, et õigel ajal jaole saada. Aga Hemingway lõi kaabu mõlki vormis ilusti ära. Nüüd oled sa korralikult riides, Fitzgerald, hakkame minema. Scott muutus jälle sõjakaks. Sina muidugi mõtleb, et ma olen purjus. Ei mõtle, sa oled selleks liiga märg ja armetuid purjus olla. Võtsin Paul küünarnukist kinni ja kuigi ta tõrkus, viisin ta tagasi auto juurde. Aga nad hakkavad uuesti kaklema, sosistas. Ei hakka. Las nad ise õiendavad bow, sina ei saa siin midagi teha. Sa räägid nagu mõni vanamees, ütles voo.