Sisse Lezisama sängis ja kavatses ent homse päeva vastu ette valmistada. Kudeli homse päeva pärast nii erutatud, et ei ettevalmistumisest ega magamisest tulnud midagi välja. Vaheldusid pinevus, rõõm ja rahutus. Lamp põles. Siis lamas pärani silmadega. Tema nägu oli akna poole, millele oli õhuke valge kardin ette tõmmatud. Korraga ta märkas, kuidas üks akna pool avanes. Avanes pimedusse mis oli midagi muud sellele järgnenud. Samas kardin liikus veidi tõmbuses, umbes nii on nagu kõht, kui see sisse tõmmata siis jäi kõik vaikseks, mitte tule õhkugi. Aga tuult peaks olema. Nähtavasti ei olnud aken haagis. Kuid siis oli oma teada näinud, et aken on haagis. Tema tuba oli maja teisel korrusel. Aken, mis öösel niimoodi iseenesest lahti läheb. Tahes-tahtmata tuleb mõtet. Ta ei tee seda mitte nalja pärast ka lihtsalt niisama sisse haaras siis ka sedamaid kõhe tunne ja ta oli valmis hüüdma läbi seina kuid jättis selle tegemata. Magagu rahus minu üle rõõmu tundes. Siin ei saanud midagi teha. Aknaavast voolas öist õhku külmakosena sisse. Siis vaatas üksisilmi läbi kardinapaistva musta avause poole. Kes sealt tuleb? Ei keegi, seda ei ole. Säärastestav austest ei tule keegi sisse. Siis tegin südame kõvaks ja ütles. Rumalus, ma tean seda ütlematagi hästi. Aken ei avanenud sugugi niimoodi, see on vaid ettekujutus kindlasti olnud haagis ja kindlasti oli see tuul, mida ma ei märganud. Enton hirmus kõhe tunne, kui näed aknaid ilma põhjuseta lahtiminevat. Sa ei tea, mis on tõde ja mis kujutlus. Siis oli ühtaegu pinevil ja rahulik. Mitte hirmust kange, vaid suisa valmis vastu võtma. Kui midagi veel tuleb laskis enesega kõik juhtuda, sünges tagasi languses, milles ta viibis, talitas veel kaasagi. Homme on mu viimane päev, sähvatas tal mõte. Sellepärast läkski aken lahti. Homme ostsin midagi ees. Lossi juures juhtub midagi. Hirm, võib-olla nagu külmunud Tami praksumine. Tema käed-jalad olid imelikult tuimad. Mina olin see, kel tuli mõte sellele matkale minna. Tühine asi oli teisi kaasa meelitada, kuid homme läheb jäälossi juures räbalasti. Nüüd on viimane päev. Too suur valge jäämürakas vabiseb jõgi sööstab tema kallale ja purustab ta. Siis nägi seda oma silme ees. Kogu salk on ärevil ja sakib ringi. Kuigi neil ei ole selle paigaga seoses sääraseid salajasi elamusi nagu temal. Nad tahavad ronida kõikjale, tahavad ronida katusele, jääguplitele. Ta hüüab sellest kohut, tabas kohinas, et see on ohtlik, kuid siin ei ole tema häält kuulda. Nad ronivad katusele ja ta ise ronib sinna kõige esimesena. Kui asi nii kaugele on seal ülal, viipavad nad üksteisele meeletult, et see on ohtlik ja roomavad edasi. Aga siis on ka tund tulnud, nagu ta juba ette teadis. Just seda loss ja jõgi ootasid, ta aimas seda kogu aeg. Nüüd see siis sünnibki. Nemad aga seisavad seal ülal, tema on nad kõik enesega hirmsast õnnetusse kaasa tirinud. Loss praguneb nende jalge all, lööb kõikuma ja vajub vee survel ettepoole, ühes kogu salgaga, kes on tema otsas vajub vahuta tavasse, jõesängi. Ta teadis seda kogu aeg juba sellest saadik, kui mehed seisid seal oma sünge leinalauluga. Sellal kui tema pilk oli suunatud lahtise akna poole, valmis temasse mõte. Tal ei olnud selle kallal vähematki vaeva. Mõte kujunes iseenesest, ta nägi, kuidas homme toimub mitte kabuhirmus, vaid nagu võõras, kes pealt vaatab. Olgugi, et ta ise seal sees on. Teen ma seda homme? Olen ma selleks võimeline? Ei, ei. Sealt vaiksest ava ausest puhus sisse. Ta ei läinud akent kinni tõmbama. Pimedus seda enam ei kartnud, aga sellest hoolimata ei olnud tal julgus niisama ilma pikemate akent kinni tõmbama minna. Pimedust ma ei karda, oli ta lahkumisel tädile öelnud. Ja samal hetkel ta enam ei kartnudki. Küllap kardan vist ikkagi, ma ei lähe akent kinni tõmbama. Oma riidekapis rippus tal paar mantlit, ta läks sinna, võttis need jälle autos voodile, haigutavast aknavast tulevas tõmbuses mitte külmetuda. Ta ei saanud selle poole selga pöörata, mitte lampi kustutada. Ei suutnud pimeduses mõtelda, et aken on lahti. Lavas ja vahtis otsest selle poole, kuni enam midagi ei märganud. Pühapäeva hommikul oli kõva külm, enne kui päike täielikult võimus sai. Jääkülmunud veel oikudel praksus veidi, kui siis üle luitunud väljak kodunt minema hakkas. Nad olid kokku rääkinud juba varavalgel koguneda matkaks kose jäälossi juurde. Siis ei pöördunud ümber ega vaadanud maja poole tagasi. Nii suurt mõju sellel külmast kangena ärkvel veedetud ööl ei olnud. Viimane päev. Lollus. Nüüd oli hommik ja ta mõtles teisiti. Ent see oli talle põnev hommik. Veel oli jää peal, aga see oli vaid selline habras hõbekirme, mis tekib külmadel aprilliöödel kulus. Vesi ei olnud täielikult seisma jäänud, vaid vajutas oma pitseri kõigele ümberkaudu. Vett oli igal pool, ta voolas kõigis soontes, tema volinik kostnud kunagi nii selgelt nagu pühapäeva hommikul. Suurjärv oli värsket vett riiki täis, seal ujus väikesi ja suuremaid jääpanku. Tema kaldad mustendasid taamal, ilma et seda siia kuulda oleks olnud voogas suur jõgi ning mühises oma hiigeljõus. Mühin, mis oli sissile tuttav? Ei, mille juurde ta nüüd südamevärinaga teel oli? Kõike muud kui paigalseis. Erutav liikumine oli siin. Värske mullakõditav lõhn. Süda värises rinnus kõige selle keskel kõndides. Vaikselt pilli puhuvad flöödimängijad olid tulnud ja mässinud sissi ühtaegu nukrasse ning rõõmsasse lummusesse. Me oleme flöödimängijad, keda meelitas siia jõud, millele me ei suuda vastu seista. Kõik on paljas ning uus mäest voolab lahinal vett alla. Kalju on nagu liikumatu üles tõstetud kirves, mis meie ees aja pooleks lõhub. Et me võime küllalt kiiresti edasi jõuda. Meid oodatakse, väike mõistmatu linnuke põrkab vastu kaljut ja kukub kanarbiku kuid tõuseb taas lendu ega näita end enam. Meid oodatakse, enne kui me ise seda märkamegi oleme valgete kasetüvede vahel. Siia oligi vaja tulla. Siin ongi see koht. Oma üürikese aja viibime siin. Üks lind lendab üle. Neem, millel kasvavad kased, lõikub järve. Meie üürike aeg siis ütles endale. Täna lähen ma teiste juurde tagasi. On see sellepärast, mis on, sellepärast küsiti nagu seinalt. Päris selge see ei olnud. Siis oli nii, varaväljasid lootis esimesena kohtumispaigale jõuda. Siis oleks see tal lihtsam. Pärast seda, kui ta teistest eemale oli hoidnud, läheb ta nende juurde tagasi. Seepärast eelistas ta kohtuda nendega ükshaaval. Sedamööda, kuidas nad tulevad. Lähenemine tervele kambale korraga oleks nõudnud rohkem julgust, kui tal vahest oli. Ent selgus, et oli ka üks teine, kes samuti tahtis olla esimene ja oligi seda. Kui siis pärale jõudis, oli too sõnaaherjuht tüdruk juba kohal. Kohe pärast seda, kui siis oli koolis hakanud omaette seisma, oli ta sõnagi lausumata ja ilma, et keegi õieti oleks teadnud, mis pärast juhtimise enese kätte võtnud. Siis oli seda talve läbi pealt vaadanud ja hakanud tema seltsi igatsema, kuid ei olnud talle kunagi lähenenud. Nüüd astus too tüdruk talle vastu ja noogutas rahulikult. Tere hommikust. Sisse imestas. Oled sa juba siin? Samad sõnad, ütlen ka mina. Ma arvasin, et on hea, kui ma siin olen. Kui need tulevad, seletas siis avameelselt. Jah, kõige parem sulle enesele. Ma aimasin seda. Seepärast hakkasin varakult tulema, tahtsin sinuga meeleldi enne kokku saada, kui teised tulevad. Mis siis on? Siis teadis küll, aga küsis ikkagi viha. Eks sa tead seda isegi. Nad vaatasid uurivalt teineteisele otsa. Mõlemad märkasid, et nad ei ole vaenlased. Siis surus maha oma tungi seltsi järele, see võib tulla hiljem, kui nii, peab olema ta tunnis ka seda, et ta ei ole teisest põrmugi üle. Kuid sellel teisel oli pingul nägu, mida tema juures varemalt kunagi polnud esinenud. Tavaliselt oli tema nägu leebe ning rahulik. Aga ega sa sellepärast veel pääse, ütles tüdruk ja püüdis näida karm, millest ma ei pääse. Oo, ma arvan, et sa tead seda. Me võiksime seda nimetada enne, kui teised tulevad. Tema hääletoon muutus kallimaks, ta jätkas. Talvel ei olnud sugugi tore, siis siis punastas. Teine jätkas. Miks sa seda tegid? See ei olnud kellelegi vastu, see oli midagi muud, ütles sisse venitades. Ta pidi ütlema, et ta oli andnud tõotuse, kuid sai sõnal veel sabast kinni. Teine teadis seda väga hästi. Küllap kõik kolitama tõotust kuulnud. Nüüd ei olnud sellest mingit kasu. Ta külgetõmbav tüdruk ütles issile, oli tunne, nagu oleks see meie vastu ka. Sa oleksid võinud meiega ikkagi olla. Juhttüdruku silmavaade muutus teravaks. Siis vajus norgu ja vastas. Mulle näis, et ei või noh. Ja nii ma ei tulnudki. Sa seisid ka täpselt samuti nagu too teine oli seisnud. Siis võpatas. Teda ei tohi nimetada. Kui sa tema kohta midagi ütled, siis nüüd läks juht tüdruk näost punaseks, oli õnnetu ning kogeles, oh ei, ma ei tahtnud. Ta võttis end ruttu jälle kokku. Teadised kambal, mille ninamees ta on, ei ole põhjust selle asja pärast häbi tunda. Seda oli ka siis kogenud ja see oli tal teada. Ta kogus end ja vaatas sissile rahulikult otsa. Siis tundis kiirgust, mida teisest hoovas täiustama tugevust. See oli olnud varjatud, kuid oli tänavu talvel tulnud päevavalgele. Ära ole pahane, et ma seda ütlesin, sõnast tüdruk ei. On see kindel, siis noogutas. Meie peame sõpradeks saama. Mõtesta tüdruk küsis ettevaatlikult. Mida sa meile seal näidata tahad? Kose juures? Jah? Midagi kindlasti. Seda küll, aga ma ei või seda öelda vastast sisse abitult. Te peate ise sinna tulemas. Nii kena, kui sa seda ütled. Jah, teie seda ei näinud. Teie tol ööl seal ei olnud? Ei, kostis tüdruku Jädalt. Tekkis vaikus. Nad seisid seal kahekesi. Me seisame siin kaua. Nad on vist varsti siin, ütles tüdruk. Jah. Kas midagi on viga? Siis oli närviline ja isesugune, nägi seda otsekui võõrast tüdrukut enda ees seismas samaealist nagu ta ise. Edaspidi me vaatame teineteist kahekesi peeglist, mõtles ta tahtmatult. Kas midagi on viga, küsis tüdruk. Just õigel hetkel esitatud küsimus, kui ta on tasakaalust väljas ning teisest sellepärast võlutud, et jälle on juhtunud sama lugu. Ja on teine, ootas siis alustas taas. Mõistad sa? Siin on nii palju võimatut, jah, siis. Mitte kui midagi, ainult jah, siis. Sellest hoolimata otse südamesse. Me peame sõpradeks saama. Samas tuli nende vahele kiiresti liikuv pilvevari siis kohkus ja ütles ülepeakaela. Aga sa ei tohi minu poole tulla. Aga miks? Ja mina mitte sinu poole, mis muidu läheb samuti nagu eelmisel korral, ütles siis meeletult. Tüdruk haaras tal käest kinni. Ära nüüd jälle eemale jää, meie oleme sinuga ära jälle eemale jää. Siis tundis vaid tema mõnusat haaret. Kuuled sa mind? Jah, kostis siis. Tugev tüdruk laskis sissi lahti. See ei pidanud kauem kestma. Siis pööras pooleldi selja, murdis väikese kaseoksa ja hakkas Urbi kitkuma. Otse metsatuka tagant kostis jutukõminat ja kõigest hoolimata tundus see kergendusena. Ta range tüdruk ütles kähku. Viimaks ometi tullakse. Mul on hea meel minuga. Neid ümbritses kolm neli klassikaaslast, kes tulid rõõmsa näoga moenzis, vaens. Sissiplaan kõik ükshaaval vastu võtta oli luhta läinud juht, tüdruk tegi selle võimatuks. Saabusid ka kõik ülejäänud ja asuti teele. Nad läksid otsekui kiirtena läbi metsa. Valgusid laiali, kogunesid. Häbi tundes märkas siis, kuidas teda keskpunktiks peeti. Kuid see polnud ebameeldiv. Ranget tüdrukut ei oleks nagu olnudki. Ta ei kasutanud mingil viisil oma autoriteeti. Teised püüdsid sissi lähedale hoiduda, aga ei öelnud suuremat midagi. Sest see oli pühalik retk. Nad tahtsid näidata, et nad on kaasas. Keegi ei mõtelnudki käratseda. Kui mõni katsus seda teha, keelati teda, suhtuti temasse visa vaikimisega, mida ta mõistis. Nad kõik teadsid, et see on mälestusrännak. Nad teadsid, et jäälusson sissile midagi erilist. Siis läheb sinna ja tahab, et nemad oleksid kaasas. Ega see asjata ole. Nad tunnustasid seda, seepärast ei olnud see mitte tavaline matk, vaid pühalik toiming. Nüüd olid nad esimesse orgu jõudnud. Täna läksid nad väikestest orgudest põiki läbi. Päike oli juba võimust saanud, küttis kanarbiku ja luitunud kulu soojaks. Kõik lõhnas nagu mõnel rõõmsal hommikul, kui nad veel pisikesed olid. Ja nüüd sadestusse raske kihina hingepõhja. Midagi säärast nad siis veel ei teadnud. Selles lõhnas midagi sellest. Nad kõndisid pühalikult. Ent tasane flöödimäng pani nende kõrvad kumisema. Sissi hoiti keskel. Kui ta katsus külje peale jääda, siis astuti taas tema ümber. Ta vaatas kinnise vaikse juht tüdruku poole ja mõtles. Ei tohi. Siis mööda nõlva üles ja nad teadsid, et selle harjalton kosk eemal kaugel näha. Seepärast tõttasid nad mööda nõlva üles. Seal ta oligi. Tumeda kevadise maa raamis Valendas kaugel tohutu jääloss. Suurveest purustatud ta veel ei olnud. Nad olid lossijalamil ja siin olid kõik majesteetlik, tume, valged, jäämassid ja suur veeaegne kosk. Selle poolt puhus külm rõske tuul. Lapsed läksid nii lähedale kui vähegi võimalik. Nende riided muutusid veetolmus peaaegu siidhalliks. See tõusis lossi keskpaigast ja 100. jälle maha. Siis mõtles visalt meeste peale, kes siin olid seisnud, kose kohinas oli puhkenud leinalaul. Aja jooksul oli see tema hinges üha kasvanud ning muutunud. Nüüd mäletas ta selgelt, et nad laulsid. Nüüd oli see möödas. Oli see asjata olnud? Ei, ei, see ei olnud asjata. Need, kes tol ööl siin seisid, ei unusta seda ilma pealgi. End jäälussi varsti enam ei ole. Ja siis võib siin nagu ennegi näha üksnes metsikut koske mis kellestki ei hooli, mis täidab õhku oma kohinaga ja paneb maha vappuma. Ja ei lakka eales. Seen kestab kõik nagu varemalt, kes siis? Keegi sakutas sissi käisest. Kui ta heitles seal mõtetega, millest ta kuidagi lahti ei saanud siis kas sa süüa ta? Ma tulen kohe. Tärkas mõtteliste nägi sõbralike nägude sõõri. Nad kõik olid teadnud, et tahavad teda oma seltsi. Ja nüüd loobusid pühalikkusest. Natukese aja pärast jäälossi otsa ronimine täies hoos. Veetolmus järsust nõlvakust üles. Seal nõlvakul nägid nad, kuis loss tugevate jäiste küüntega kivide ümbert kinni haaranud need mulle aukudesse ja puude ümber ajanud liibus maa külge. Sellest hoolimata oli kosel jõudu teda lahti kiskuda. See rebimine oli käimas ja praegu kindlasti juba haripunktil, kuid nähtamatu vägikaikavedu, millest oli võimatu ülevaadet saada oli kogu aeg käimas. Ülal tippusele jää samasugune nagu kõikjal mujal valge ning päikesest puretud, mitte ühtegi läbipaistvat kohta. Ei tea, kas võiksime sinna otsa minna, hüüti selles mürinas siis kohkus ära ja talle meenus, mida ta oli kujutlenud kodus oma voodis lamades. Me ei tohi minna, ütles ta. Aga kose kohinat ei kuulnud seda keegi? Jah, võime küll, hüüdis poiss, kes teiste ees oli käinud ja kargas sissi silme all jää otsa. Kõik tormasid sinna. Kas siis oli seal, enne, kui isegi seda märkas, niipea kui ta jala sinna tõstis, tunnista, kuidas see suur massiiv võbiseb. Kas te tunnete, süüdistan nii valjusti kui suutis kuid teised seda ei kuulnud, kõik hüüdsid midagi niisama valjusti kõrvulukustav mürin. Hõissa hüüdis keegi. Nii ülemeelik hüüet näis, nagu seisaksid nad kalju küljest vallandunud jäälossi peal. Ning sei läksid koos sellega mässavates voogudes ja pritsmesajus jõe suudme poole. Hõissa. Nende silmadel oli võõras läige. Nad roomasid siin ülalkuplite vahel Evoundites ringi natukene ette ikka vaatasid. Täiesti pimedad nad selles suhtes just ei olnud. Et siin on ohtlik, nad teadsid, et neil ei oleks seda iialgi lubatud. Kui mõni vanem inimene kaasas oleks olnud. Sisse ei hoiatanud enam kedagi. Ta tegi ka kõik ise kaasa. Tema enesegi silmad särasid. Siis käis raksatus. Trahv, käis kärgatus nende all jääs lossi sees kärgatus või raksatus või mis oli see sarnases võib-olla vasaralöögiga vastu kella, mis vajab kõlisemiseks vasarat. Ent see oli pragunemine pragunemisest tingitud raksatus. Pöörases ohus, mis teda ähvardas, oli jääloss ühest kohast lagunema hakanud. Esimene surma ettekuulutus. See kärgatus kostis kose mürinast üle. Kõik, kes siin ülal olid, läksid näost valgeks ja tormasid kindlale maale, kes kahel jalal, kes neljakäpukil. Otsustaval hetkel ei olnud neil põrmu kisu jääda jääga härra kantud saada, nad tahtsid elada. Oi-oi, mõtles ka siis, kui ta tulema oli pääsenud. Aga kui lähedal oli sooned, mida ta öösel oma silma ees oli näinud õnnelikult kindlale maale jõudnud jäid nad seisma, et täielikku hävingut pealt vaadata. Kuid seda ei tulnud. Ei juhtunud enam midagi. Jää püsis ainult üksiktrahv. Ja siis jäi seal sees kõik vaikseks. Jõgi veeretas järjest uusi veemassi sealt üle kuid loss pani survele vastu. Veidi kohkunud, kobisid nad kose veerust jälle alla, ise suutelised ka, et nii hästi läks. Neil oli nüüd, millest hiljem teistele rääkida. Ent nad ei olnud huvi selle paiga vastu veel kaotanud. Jäälus köitis neid ikka veel. Nende silmad särasid ikka veel. Need särasid kassissile vastu, kuid tema ei saanud sellele omalt poolt vastata. Ta pöörane hirm, mis neid seal ülal haaras oli minema pühitud. Kas nad ei tunne, et siin on, võivad tulla? Ei, nähtavasti ei tunne. Neil ei ole selleks mingit põhjust. Neile on see vaid huvitav seiklus. Siis tõusis üürikese aja pärast üles ja ütles. Ma ei suuda siin olla. Keegi ei küsinud, mis pärast. Juht, tüdruk tuli tema juurde ja küsis. Lähed sära, ei, ainult natuke maad siiasamasse, et veidi eemale pääseda. Noh, siis me kõik tuleme varsti. Siis läks natuke maad eemale metsa tukkade vahele, kus nende kõigi tagasitee pidi läbi. Ma. Ei. Ma ei lähe nüüd nende juurest ära. Ma tulin nüüd nende juurde. Ta läks metsatukka teie Laugaste vahele. Istus kivile. Lehtpuud olid raagus tüvi, tüve kõrval seisid sihvakad puud nii kaugele kui silmulat, kus siis istus järsaku all, mis summutas kose kohina. Aga sellest hoolimata tundus, nagu oleks õhki sellest võimsast mürinast värisenud. Metsikult ning kamatult paiskusid veemassid alla. Lakkamatult, uued, lakkamatult edasi. Ta mõtles, kuidas teised olid täna tema vastu lugupidamist avaldanud. Kui nad järele tulevad peab ta katsuma teistsugune olla. Missugune. Ta istus kivil ja mõtted keerlesid tal peas. Ta ootas, et kuuleb oma selja tagant suurt plahvatust. Nüüd see toimub. Kuid ei tulnud midagi. Kostis ainult ühetooniline. Kõmin end igal juhul on seal lõpp käes. Kõigel on siin lõpp. Teist võimalust ei ole. Täna taganenud ma sellest otsustavalt. Mida ma tõotasin veel, ma ei tea. Kas ma võin. Aga ma tahan.