Igal õhtul, kui reisirong nähtud, möödus Jakov Ivanovitš oma jalutuskäigul luitunud sildiga puu, kõrtsist sõnniku ja kõiksugu prahiga täidetud nõust. Kunagi põlenud telliskivimajast, mille külge oli ehitatud koolu Pevi sepikoda sepikoja ees pukis pani tõrges hobune raudteeajale vastu, kiskus kükitava sepa käest jalga ära. Möödus Telegraphi postidest ning läks mäest alla pest sotsnaja tänavale, kus ta elas. Mäeveerul Jakov Ivanovitš peatus sättis oma aktsiisiametniku vormimütsi otse võttis salalahtritega portsigarist paberossi ja vaatas Bulakate vurrud alt suitsu pahvides vasakule, kus nukra välja taga oli kustumas eha. Vaatas alla Pessotš nõele madalatele, majadele, pistantaradele ja aedadele, nende taga. Nägi, kuidas süüdati petrooleumilaternaid, sülitas üle õla nõkku ning läks jalutuskepi keerutades vilistades alla. Teadis hästi FPS sotsnajad. Tänavaviimases aknas põleb tuli ja Maša koobjeva mängib suits halli kassipojaga. Keset inimtühja tänavat kepile toetudes vaatas Yakov Ivanovitš kaua läbi akna Maša ilusat musta kulmulist nägu. Maša käed olid laual. Tema näost, millele lamp valgust heitis, polnud näha, kas tal oli igav või lõbus. Masha kulmud tõmbusid veidi koomale, ülahuul paljastas korrapärased hambad. Endamisi naeratades keeras tüdruk suits, Hailey kassipoja selili ja kõdites tema valget rinda. Kassipoeg hammustas ja sudis tagakäppadega. Kell on iseloom, mõtles Jakov Ivanovitš. Eile ta ju ütles. Tulge, võib-olla seisan ma õhtul väravas. Ja ta kriipis ettevaatlikult akent. Maša vaatas pahaselt akna poole, tõusis, tõstis kassipoja õlale, heitis patsi selja taha ning läks teise tuppa. Valjusti koputada või sisse astuda. Jakov Ivanovitš ei julgenud, sest teises toas magas Maša isasepp koobias keda Jakov Ivanovitš kartis nagu tuld. Vigurda, aga vigurda külma selle sulle tasa teen uurises Jakov Ivanovitš Songis natuke aega pahuralt kepiga liivas ning lonkis mööda Pessotsnajad šokolliznia tänavale, kus elas tema vana kallim ja hea sõbratar Veera. Šovierduva. Ka täna läks kõik nagu harilikult Sokollis seal petrooleumilaterna all tõstis Jacob Ivanovitš jalutuskepi ning koputas kõvasti vastu poollagunenud maja vildakat ust. Datsusid, sussid ragises raske riiv ja ukse vahel pisteti välja ehmunud unine nägu. See olen mina, Verca, ütles Jakov Ivanovitš. Seepeale lasti ta eeskotta ja madalasse tuppa. Jacob Ivanovitš võitis ettevaatlikult mütsi peast panisele koos jalutuskepiga kummutile. Tegi vormikuuenööbid lahti, istus, sirutas kitsastes kannapaeltega pükstes jalad välja ning ohkas. Tuliverka, kes oli juba jõudnud, ent puuderdada. Tal oli punane kleit seljas nagu ikka ja soe suurrätt õlgadel. See oli tal tavaliselt ümber, kui ta igavuse pärast diivanile magama keris. Ferca istus Jacob Ivanovitš vastu ovaalse laua taha. Keeras tule suuremaks, panin haigutuse varjamiseks käe suu ette, võttis suurräti tihedamalt ümber ja ütles. Mitte ei saa aru, kas mul on külm. Või tahan ma teed juua. Maška istub üksi, mängib kassipojaga. Lurjus oledki asha. Lausus Ferca vaikselt. Mis lurjus ma olen, ma olen armunud. Jakov Ivanovitš libistas pilgu üle selle tüütu tüllkardinatega tsaarilinnuga ikooniesise õlilambiga Liinakeste ja vaibakestega toa, süütas paberossi ning lõpetas. Ta on noor, mitte nagu teie, armulisime. Tahad nägime turrakat, ütles Veera hapult pärast pausi ja tema käsi kobas laual kaardipaki järele. Palavik ajas põsed punni, nihutas oma tooli lähemale ja võttis kooldunud kaardid. Aga mastida ei näinud ja käis huupi. Nii nördinud oli ta. Kogu kevade oli Tammashaga kurameerinud ja kord koguni suurustanud, et ei möödu kolme päevagi, kui tüdruk tema aeda tee selgeks saab. Tüdruk aga kamandas teda nagu heaks arvas, laskis talle väikesi kingitusi teha ja naeris ta välja või kihutas minema, kui ta liiga peale tükkivaks muutus. Ta oli kord juba niisugune isemeelne piiga. Ja millalgi ei jäänud Rakov Jevanovitsiga kauaks nelja silma alla. Ütles aga ei luba, samas aga vihjas, et paadiga sõitma tuleks ta küll. Aktsiisiametis, aga päriselt kaasametnikud, noogassaa pole veel sepa käest sugeda saanud. Ta ei häbenenud enam oodata ja peas kripeldus, plaan. Ja kohvi arutas seda asja nii ja naa. Verkaga näppis huuli, tema jäme nina läikis lambis vihises petrooleum. Teadmis, ütles Verca ja panid kaardid käest. Lollisti tegin, et sinuga jändama hakkasin. Miks nii? Nonjoni patuasi? Mõtle ise. Jakov Ivanovitš muigas, nihutas enda lähemale embas Vercat ja laskis pea raugelt tema õlale. Kui sa veerake mind armastad ajamul homme üks asi joonde. Külma siis sind ka meeles peal. Mis asi? Kutsun Masha paadiga sõitma minaga löön justkui juhtumisi teiega kampa, kui korda läheb. Sinuga ta tuleb. Ja seda ütled sa minule, hüüdis Verca Jakov Ivanovitš eemale tõugates. Ei, sõbrake, ära loodagi. Aga mis hakkas mööda tuba kõndima, manguse käis peale isegi ähvardas Kuniverka paistetanud silmil lambi tulle vahtides alla vandus. Hea küll. Jätta juba ükspuha. Järgmisel päeval Kõksis sepp Volubjas vasaraga vastu alasid lüües noorele käealusele pikale Lawrusgale, kes käised küünarnukkidest kõrgemale kääritud 30-le naelast haamrit keerutas ja hoogu võttis ning Hähkides sele hõõruvale adra hõlmale langetas. Viruta aga veel viruta, aga veel nõudis väike vasar lagruuska. Rõugearmiline nina leevendas ääsilt, lendas suitsulõõri sädemeid, mis valgustasid Golubi valgeid juukseid, halli habet, karmi nägu ümarate prillidega kumera pihta, mille tööpõld kokku nööris. Sepikoja muldseinu ja sepapoisi lõõtsatõmbaja ümarad pead. Kolu muudkui Kõksis, jorutas vaimuliku lauluaias sina teda kandsid oma poega jumalat. Suure sepahaamrilööke jälgides luuletas ta ladusasti salme adra hõlma pihtide vahele Haasi tulle pistes, mõtles ta. Nõndasamuti põleb patune hing põrgus. Ladowska pühkis ja kämblaga higi. Peremehe ees tundis ta aukartust ega oleks muidu söandanud suudki avada. Nüüd aga ütles kogeldes. Ma käisin vett toomas, peremees jälle Se. Jakov Ivanovitš seisab aknal. Hullutab meie Mashat. Kolu. Beff vaatas korra üle, prillidega vastanud midagi. Ainult tema vasar läks rütmist välja. Peremees, ta lunib meie mässata paadiga saarele sõitma, ütleb. Ma lähen sepikotta, küsin isalt luba. Pea suu, ütles koolugev. Kaua töötasid nad vaikides. Sepikotta astus mütsi kergitades Jakov Ivanovitš. Töömeister, kuidas töö läheb, ütles ta kuraasikalt ja hakkas jalutuskepi viibutades alasi ümber kõndima. Vaata imet, rauda ei jaksa, kuulutadagi teiega teete temast, mida iganes soovite. Raud on raudkoostis kaalugev. Kas te tulite asja pärast, Jakob Ivanovitš? Tuline end Rautama, jumala eest, et väledamad joosta. Itsitas Jakov Ivanovitš ja pööritas rahutult sepa poole. Töö, koobeff, olete vist baptist. Räägitakse, et teie usuvendade elu tehtavad kibedaks. Kolu Bef pani vasara käest, tõstis prillid laubale, astus Jakofi vanaviisi ette ja küsis, kui sepikojas kõik vaikseks jäi. Mida sa siit otsid? Jakov Ivanovitš aga oli juba uksest välja taganenud ning sättis murul vormimütsi otse. Ettevaatust Kolumbias. Sul on ametivõimuga tegemist, ütles ta ja sammus vastust ootamata mäest alla. Sett vahtis kaua maha. Lauruska, mine kutsumaria, ütles ta prille ninale lastes. Lawruska läks joostes tuli peagi tagasi ja teatas, et ta polnud ei Mariatega Jakov Ivanovitš leidnud. Küllap ametimees oli jõudnud tüdruku ära hullutada ja saarele viia. Kolu Beff pesi rutamata käed puhtaks, võttis prillid ninalt ja põlle eest, kutsus lauluska kaasa ning väljus sepikojast, Deletas teel väärika noogutusega neid vastutulijaid, kellest ta lugu pidas. Sepikojast lahkudes tõttas Jakov Ivanovitš räästa alla, kes sots nõiakaudu aasale, kus Masha ja Veera teda ootasid, käe alt kinni hoides jalutasid, luba lubas, hõikas Jakov Ivanovitš juba kaugelt. Ta hakkas daamide ees minema värtlana pööreldes ja püüdes neile oma naljade ja hüüetega meeldida. Masha läks laisalt üle aasa kitsenahast, kingad jalas, tema avar sitskleit, liibus tuule käes vastu ihu ning tõi esile täidlase tugeva pyha. Rohelist salli õlgadel hoides põikas ta naerulsui Jacob Ivanovitš eest ära. Kõrvust hilisesid hõbekõrvarõngad. Ema Hanimis emahani, sosistas ta Jakov Ivanovitš näpuga osutades ees sammuvale thercale. Justkui munele läheb. Maša puhkes valjusti naerma ja nägi veel ilusam välja. Ma hüüan teda ikka haneks, ta on hirmus loll, jätkas Jakov Ivanovitš rahulolevalt. Mašova pilgutas talle ripsmete varjus oma halle silmi. Jakov Ivanovitš juubeldas. Teel möödusid nad hanedest, kes nokkisid oblikaid. Maša puhkes jälle naerma. Jakov, annan vitsaga, panin viguri pärast Vercale koguni jala ette ning vihast lõkendav Veera pöördus ümber teiste üle irvitama oled sa küll mees, aga mis sa ise oled vas seelikukütt. Maša nägu läks pilve. Jakov Ivanovist püüdis skandaali hoida. Nad jõudsid jõe äärde pajude vahel punetus, paadi pära, Jakofi lovitši lükkas paadi kohe vette. Masha ronis seelikuid kergitades esimesena paati. Veera patsutas pahuralt pingile. King vett täis. Jakov Ivanovitš tõukas paadi ninast seistes aeruga kaldast eemale. Paat õõtsatas pehmelt ja libises kõikudes päikesepaistelisele jõele. Jakofivale, mis jõudis kõigest väest vastuvoolu, et vastaskalda lähedal haljendavale saarele jõuda. Viidusilmil vaatestamashat, Verca paistis tüdruku kõrval inetu ja vana. Jõlgub sabas peletis, mõtles Jacob. Ivanovitš. Ei võinud ka paadini saata ja ise kaldale jääda. Paat sõitis vetikatest läbi, jättes jälje järele raskeks muutunud ääre läbi vee tõmmates. Jakov Ivanovist pritsis Verca kiljatus. Masha silmitses hajameelselt varjulist saarekest, kus kasvasid kased. Ja kohvi, vaala, mis aitas tüdrukud paadist välja ning nad jooksid kahekesi metsa, ütlesid entseenile minevat temaga, võttis kaldal istet ja keerutas vurri. Madalal vee kohal lendasid tatsakad, pardid, kasesalus kudrutasid metstuvi. Vesi sillerdab. Äkki võpatas, kuuldes puude taga vee, Ladinat ja naiste kilkeid. Plevad, mõtles ta ning jooksis läbisalu. Veera istus kurgust saadik jões. Maša ujus jalgadega Summides vee alt paistis tema Valendav keha. Jakob Ivanovitš piilus põõsa taga kükitades ja oksi näo eest kõrval lükates, kuidas esimesena tulid kaldale Veera, väga lihtsalt justkui saunast. Ning siis jooksis ent häbelikult kätega, varjates veest välja kaunis, üleni valge ihuga. Masha. Ta laskus kükakil ja tõmbas ruttu kleidi selga. Piinaja. Pomises mees. Mäesed Verca dema mõista andvaist silma pilgutustest hoolimata tüdrukust maha jää tegi Jakov Ivanovitš ettepanekud pimesikku mängida. Ta sidus oma silmad rätikuga kinni, mõlemad naised seisid tema selja taga, vuristasid kartlikult, püüa, püüa kinni. Üks kakskolm. Sikutasid teda varrukatest ja pistsid jooksu. Jakov Ivanovitš tõmbas rätiku silmade eest ära ja tormas taga ajama. Ning alles nyyd sai Veera aru, et teda olid kavalusega üle trumbata. Oma Masaijail jalgadel ei jõudnud ta kergejalgse lemmašele järele. Too lippas käed ette sirutatud, varvastega vaevalt rohtu puudutades. Pearätik ja tume ikka veel niiske, juuksepalmik taga lehvimas. Jakov Ivanovitš hirmutas Maša sihilikult hüüetega. See aasta metsa, kus hingeldav tüdruk surus käed vastu rinda, põikas naerdes jälitaja eest ära ja hakkas ümber puu tiirutama. Kui Jakov Ivanovitš juba äärepealt Masha kleidist oleks kinni saanud, lidus puhanud tüdruk rõõmsalt naerdes kaugemale. Jakov Ivanovitš koguni vihastas. Oks oli ta saapa lõhki kiskunud. Kahju. Mahavisatud raha, mõtles ta joostes. Masu vaatas tagasi, silmad naerust säramas. Ta oli imeilus. Saarde oli sopistunud kitsas laht. Jakov Ivanovitš keeras vasemale, ajas Maša kalda äärde ja haaras tal pihast kinni. Tüdruk pöördus jõuliselt ümber ja tõrjus meest sirgete kätega eemale. Masha Arand. Karda, ütles Jaakob Ivanovitš, lase, lase lahti, sosistas Maša. Jakov Ivanovitš oli ihast nõrkemas. Samas tõusid kaldaäärsest põõsastikust koobjev Jallabruska marsa kiljatus ning taganes. Jacob Ivanovitš kortsutab kulmu, kuigi tema jalad olid äkki nagu vatist ja kõhtu lõi millegipärast valu. Hullad muu tütrega ütles kolu Peeeff kiirel sammul lähenedes. Härrasasin tõsta häält ühti. Hüüdis Jaakob Ivanovist taandudes. Sepp kahmas tal kraest kinni, kuulutas tema pea alla ja vajutas näorohu sisse. Lawruska istus tema jalgadele, põlv Jakov Ivanovitš turjal, tõmbas septema püksipandla lahti, niiet nööbid lendasid, kiskus kõhetu tagumiku paljaks, võttis rihma vööle ja hakkasin tükeldama. Jakov Ivanovitš, esiti vaikis hirmu pärast, siis pistis röökima, lausa hulgus vääneldes ja kratsides maad. Verca oli kadunud. Mashaga istus puu all, käed näo ees. Ei tea, kas ta nuttis või naeris taltsutamatult. Kui Jacob Ivanovitš viimaks lahti lasti, tõusis ta pikkamööda rihma saanud koha peale istukile ja kahmas sellest kinni. Kolu Beffis tütre kättpidi koju. Lawruska kõndis nende kannul ning irvitas tagasi vaadates, nagu mooramees. Jakov Ivanovitš põdes kümmekond päeva. Linnas käisid ringi mitmesuguseid jutud. Sept tabanud oma tütre chinovniku kaisust ja rõngastanud Jakov Ivanovitš nagu karu ainult ühest teisest kohast. Mõned kinnitasid kodubjov olevat Jakovi Vanowitzi saarel oksa tõmmanud, aga too kukkunud alla. Kui ta viimaks jälle ametisse tuli, piirasid kaaslaseta ümber ja pärisid üksteise võidu, mis saarel juhtus. Tema vastas Mussitades kõigile küsimustele, ma olin haige seedimisrike. Nii saadud tema käest midagi teada, kuid oli näha, et mees polnud enam endine. Elulust oli läinud. Samal päeval käis Jakov Ivanovitš vaksalis ära ent ei keerutanud enam nagu varemalt asfaldil edasi-tagasi kõndides jalutuskepi vaid seisis tagasihoidlikult samba juures ja vaatas, kuidas äsja saabunud rongist väljusid teekannudega üliõpilased. Paks mõisnik, piht, kuues ja igasugused väiksemad vennad. Mõisnik jõi einelauas viina. Üliõpilane põrnitses Sandor mitt ja kellelgi polnud Jakov Ivanovitš iga asja. Igaüht ootas ees midagi huvitavat. Jakov Ivanovitš aga ootas ainult masendav toa. Uberik, kus ta kitarri plantsutab, voodisse heidab ja pabeross suitsetab. Muud tal teha ei ole. Kui kell oli antud aidas konduktor mõisniku vagunisse üliõpilane, kes oli sandarmi pilkudega hävitanud upsas reipalt vaguni koridori joostes tulitee vett toomas käinud reisijad ronisid trepist üles, rong sõitis ära ning taas avanes vaade poristele, liipritele, puuritadele ja lagedale väljale. Masendav. Läks äraga Jakov Ivanovitš, heitmata pilku tüütule, ümbrusele. Mäeveerul seisatas ta äkki ja seadis viltu vajunud vormimütsi otse. Voolupäevi maja ees olid kolme vankri külge seotud hobused. Kõik aknad olid valgustatud. Jakov Ivanovitš läks aeglaselt ligemale ja vaatas aknast sisse. Toas istusid pikas lauas väärika ilmelised talumehed, käed laudlinal, mille peal olid vaagnad roogadega. Laua otsas istus Lawruska juuksed Pummastiga võitud, sinine kahv, tan seljas, tema kõrval oli Maša uues roosas kleidis. Masha kõrval luges, kuulub raamatust ette ja kõik kuulasid teda pidulikult. Seejärel avasid kõik suu ja hakkasid laulma. Lauruska pühkis varrukaga suud maasse, nägu oli kaame ja tõsine. Maha joovad tüdruku, mõtles Jacob Ivanovist usaselt ja lonkis Sokollist nõele. Väravas kargasid paljajalgsed poisijõmpsikad ja naersid teda. Rõngaskannid, kas rõngas kannikas? Jakov Ivanovitš lisas sammu, aga Talle visati liiva selga, pöördus ümber ja tõstis kepi. Jõmpsikad panid plehku. Verca maja ees viril, tõsta kurvalt suud ja keeras tagasi, kuid juba röötsutaski Veera aknale hüüdis meeleheitlikult. Tulge sisse, Jakov Ivanovitš. Mulanteegeemas. Jakov Ivanovitš mõtles viivu. Astus sisse, ulatas külma käe ja võitis lambi juures istet. Kaardipaki näperdades otsis ta õiget sõna, kuid see ei tulnud keelele. Ristikuningat silmates ütles ta 1000, teeme ühe Turaka ja tõstis areldi pilgu, kartes sõbratari tüseda, näol muietna. Kuid Veera lähenes talle selja tagant ja paitas tasa tema pead. Jacob Lanno haaras kähku Veera ümbert kinni ja surus näo tema vastu. Sa võiksid mu ära võtta, Jakov Ivanovitš. Ütles Verca tõsiselt. Mis sa piinad endas edasi. Mul on kole sant tunne, kostis too veeerrabeeerra kui soov ja Saint elu siin on.