Harilikult väljub inimene oma majast rõõmu, ilu, tõe ja armastuse otsinguil. Ja tuleb täiesti rahuldatud tagasi vaid siis, kui võib öelda oma lastele et ta pole midagi kohanud. On mingit uhkust enese nimetamiseks rahulolematuks. Ja enamus süüdistab elu ja armastust vaid seepärast, et kujutlevad nagu võlgneksid elu ja armastus neile midagi rohkem kui seda mida nad neile tagavad. On tõsi, et armastuseks on tarvilik nagu kõigeks muukski, võimalikult kõrge ideaal. Kuid iga ideaal, mis ei vasta mõnele tugevale sisemisele tõelusele pole muud kui tühine. Viljatu Ta pettus. Piisab kahest kolmest kättesaamatust ideaalist, et halvata ühte elu. On eksitus arvata, et hingekõrgus on mõõdetav ta püüdluste või ta unelmate kõrgusega. Nõrkadel on üldiselt kaugelt kaunimad, kaugelt arvukamad unelmad kui tugevaim sest kogunenud energia, kogu nende aktiivsus aurub nende ulmadesse. Tahtis mõõta meie kõlbelist kõrgust, on tavalisi unelma kõrgus, arvestada võtab vaid sel määral, millisesse unelm varjuks, mida heidab juba väga kindel, väga kogenud ja väga inimlik eelnev elu ja tahe. Siis võib püstitada unelma hetkeks väliste tõeluste päikesest üle ujutatud lagendikule, nagu püstitatakse teivas kiriku torni kõrvale, mida tahetakse mõõtada varju järgi. Et määritele niiviisi vahekorda, mis valitseb varjude vahel, mida heidab tund ja igavene torn. Näib loomulik, et õilis süda ootaks suurt armastust kuid on kaugelt loomulikum, et ta oodates armastab ja et ta armastades ei arva end ootavat. Nii hästi armastuses kui elus on peaaegu alati üsna asjatu oodata. Armastama õpitakse vaid armastades ja just väikeste armastuste oletatavate tumustega toidetakse hiljemini lihtsamalt ja kindlamalt selle suure armastuse kõigutamatut leeki, mis tuleb võib-olla valgustama teie ülejäänud elu. Sageli ollakse ebaõiglased pettumuste vastu. Neile omistatakse murelik, kahvatu norus, nägu. Nad on aga vastupidi, tõe esimesed naeratused. Te olete hea püüdlik inimene, ta, tule, õiglane, kasulik, tar ja õnnelik. Aga kui mõni pettumus teid kurvastab? Kas ei tähenda see siis, et kahetsete eksimust, kus te seni olite? Kas peaksite paremaks elada oma eksimuste unelmate maailmas, kui tõeluse omas? Parimate püüdluste parimad tunnid lähevad liiga sageli kaotsi mõne kauni unelma võitluses mõni vältimatu seaduse vastu, mille kaunidus nad hakkavad nägema alles pärast seda, kui too kaunis unelm on kulutanud nende jõu. Kui teid on petnud näiteks armastus kas arvate siis, et teil oleks hüveline olnud uskuda kogu eluaeg, et armastus on see, mis ta pole, mida ta ei saa olla. Kas arvate, et seesugune illusioon ei võltsiks te tähtsamaid tibusid ega varjaks kauemat aega, üht osa tõest, mida tahate saavutada? Ja kui loodate teha suuri asju? Ja kui pettumus asetab teid teie kohale teise järgu asjade keskel? Kas oleks siis õiglane nyyd kuni teie elupäevade lõpuni seda tõesaadikut? Eks otsinud lõppeksime illusioon Ki tõdennast, kui ta oli siiras? Õppige moodustama oma pettumusest salapäraste, ustavate sõprade eksimatud nõuandjate koondist mõni neist julmema nagu teised lööb meid hetkeks maha. Ärgem öelgem siis ohatis. Elu pole nii kaunis, kui me unelmad öelgem, selle asemel meie unelm mais puudus midagi, sest nad ei tõestunud elus. Lõpuks koosnebki nii palju kiidetud tugevate hingede jõudvaid tumusist, mida nad on lahkelt vastu võtnud. Iga pettumus, igav, vastamata jäänud armastus, igal luhtunud lootus lisab teatavat kaalu teie tõekaalule. Ja mida enam illusioonid teie ümber langevad, seda üllamalt, seda kindlamalt ilmub suurt õelus nagu päike, kõike, mida näeb selgemalt läbi talvise metsa lagedate okste. Kui otsite suurt armastust kas arvate siis, et oleks võimalik leida niisama kaunist hinge kui teie unelmad kui teie unelmad üksi asuvad teda otsima. Kas on õiglane pakkuda omalt poolt vaid vormitud igatsusi, soove ja unelmaid, nõuda vastutasuks täpseid sõnu ja otsustavaid tegusid? Ja kui juhus, mis oleks liiga õnnelik, et mitte olla ootamatu, juhiks meid olendiga, kelles meie ideaal oleks täielikult kehastunud. Kas oleks meil siis õigus kujutel, et meie laisad ja segased püüdlused jääksid kauemaks kooskõlla tema tegema ja täiesti välja kujunenud tõelusega? Meil on teatavaid võimalusi leida oma ideaali väljaspool ennast vaid pärast seda, kui oleme kehastanud teda nii palju kui võimalik iseendas. Kas on teil lootust ära tunda ja kinni pidada mõnd ausameelset sügavat, armastavat ustavat ja ammutamatut, hinge, mõnd hinge, mis oleks kõikehaarav, elav, spontaanne, iseseisev, vapper, heatahtlik ja suurmeelne? Kui te ei tea ise niisama hästi kui tema, mis on ausameelsus, armastus, mõtte, elu, spontaansus, iseseisvus, vaprus, hea tahtus, suurmeelsus ja kuidas seda teada, kui ta pole armastanud neid asju ega elanud kaua nende keskel, nii nagu tema neid armastas ja elas nende keskel? Pole midagi nõudlikumad, kohmakamad ja pimedad? Kui soovi astmel püsib headus, ilu ja kõlbeline täius. Kui tahate leida ideaalset hinge, siis hakake ise sarnanema ideaaliga, mida otsiti Pole teist teed tema omandamiseks. Sedamööda kuis lähenete tõeliselt sellele ideaalile näete, et ta on õige õnnelik, kuigi peaaegu alati õige, erinev sellest, mida teie ebamäärased lootused ootasid seda möödakuist teie ideaal kokkupuutes eluga teostub, laiutada õrnub, muutub nõtkemaks ja täiuslikumaks. Siis leiate juba vaevata selle, mida armastate, mis on tõeliselt kaunis mis on vääramatult hea, mis on igavesti õige teis endis. Sest miski muu ei õpeta meile ära tundma meist väljaspool leiduvat hüve kui see hüve, mis on meie südames. Siis osutaksid lõpuks vähem tähtsust teiste puudustele, mis enam ei haavaks teie edevust, egoismi või teadmatust. See tähendab puudusi, mis ei sarnane enam teie omadega, sest meis endas elab pahe, on see, mis talub vähima kannatusega, teises leiduvat pahet. Usaldage armastust nagu usaldame elu. Sest et oleme loodud usaldama ja igas suhtes kõige hukatusliku mõte on see, mis kaldub õelust võõrastama. Olen näinud mitut armastusega tuu murdunud elu kuid on tõenäone, et kui lõhkujaks poleks olnud armastus siis oleks sõprustüdimus, püsimatus, kõhklus, ükskõiksust, tegevusetus purustanud samad elud. Armastus purustab südames vaid praid esemeid. Ja kui ta purustab seal kõik, siis tähendab see, et kõik oli seal liiga habras. Pole kedagi, kes poleks mitmel korral arvanud oma elu olevat purustatud kuid need Kellista tõeliselt hävitati, võlgnevad oma õnnetuse sageli mingile edevale, varemete armule. Kindlasti esineb armastuses nagu meie saatuse muus kiusas õige palju õnnelik või õnnetu juhuseid. On võimalik, et inimene, kelle südant ja vaimu täidavad kõik tarmud, kõik õrnus, et kõik inimlikud kaunid püüded kohtab oma esimesel ellu astumisel kohe ilmutsimata hinge, kes teostab püsiva õnne joobumuses. Kõik armuigatsused, nii hästi, kõige kõrgemad kui kõige lihtsamad, kõige ulatuslikumad samaaegselt kõige peenematega, kõige igavese emad ja kõige hetkelisemad, kõige võimsamad ja kõige lembemad. Võib juhtuda, et ta leiab otsekohe südamel, millele ta võib anda parima iseendast ja mis võtab alati vastu neid ande. Võib juhtuda, et ta tabab lennult võib-olla ainsa südame, mis oma alalise soovide küllusega oskab hauani vastu võtta 1000 korda rohkem, kui talle antakse. Ja mis annab vastu 1000 korda rohkem, kui on saanud. Sest aasta eile vastupidav armastus on tehtud neist sulnilt ebavõrdseist vahetustest ja seal omatakse lõpuks ise seda, mida antakse ega olda enam üksi selle omanik, mida saadakse vastu. Mõnikord leidus selliseid täiuslikult õnnelik tõsi ja kui igal inimesel ongi enam või vähem õigus loota endale sarnast eksiks ta siiski vangistades kogu oma elu sellesse lootusse. Ta võib end vaid ettevalmistada määrida ühel päeval sedalaadi armastust ja sedamööda, kuis ta selleks valmistub, muutub ta ootus. Mõtlikumaks. Oleks niisama hästi võimalik olnud, et inimene, kellest nüüdsama kõnelesime, oleks käinud oma noorusest kuni vanaduseni edasi-tagasi piki seina, mille tagada õnn ootas teda liiga sügavas vaikuses. Kuid kas sellest, et ta õnn asus siinpool seina, järeldub, et teisel pool on vaid õnnetus ja meeleheide? Kas ei peitu õnn juba selles, et on saavutatud õigus mööduda niiviisi õnne lähedusest? Kas pole eelistatav, on tunda, et meie ja selle suure armastuse vahel, mida loodanel seisab bait mingi võiks öelda läbipaistev ja võib-olla habras juhus kui olla temast igavesti eraldatud kõigega, mis meis endis on ebainimlik, tarbetu ja vääritu. Õnnelik on see, kes võib noppida ja kaasa võtta lille. Kuid ka see pole nii haletseda, kui arvatakse, kes kõnnib õhtuni nähtamatuks jääva õi õilsa lõhna saada. Et kas elu on nurjunud, on kaotanud kogu väärtused ja kasulikkus ainult seepärast, et ta pole nii õnnelik või oleks võinud olla? Eks oleks, ess armastuses, mida te kahetsete, parimaks osutunud, see mida oleksite ise temasse toonud. Ja kui, nagu öeldud, ülemal hingele kuulub Vaidzee, mida ta saab anda kas ei tähenda siis juba osaliselt omandust teie alaline püüa leida võimalust andmiseks? Jah, ma usun, et maa peal pole ihaldanud, vaata kui ma õnne, kui võrratu ja kaugiste armastus. Aga kui te teda ei leiagi, siis pole kõik see, mida olete teinud tema väärimiseks, kaduma läinud, teie südame, rahul teie ülejäänud elu mehisemale ja puhtamalt siserahule. Olgu teie südame saatus milline tahes, ärge kaotage julgust. Kõigepealt ärge arvake, et kunagi pole tundnud armu on et selle pärast peaks lõpuni jääma, tundmata inimliku olemasolu, suur õnn. Võtkonn laia jõe, Pauluse nire, joa või järve kuju. Tal on ikka vaid üksainus allikas, meie südame salapaigus. Küll tungi inimene võib luua endale kujutluse suurimast õnnest. Tõsi küll, armastuses peitub joobumus, mis jääb talle tundmata. Kuid see joobumus jätaks tõsisi ja siira südame sügavusse, vaid suure kurvameelsuse. Kui tõelises armastuses leitakse midagi kindlamat, sügavamat ja väheramatumat kui joobumus. Ja see, mis armastuses on kindlaid sügavaid ja vääramatu on sama, mis on kindlaim sügavaim ja vääramatu suursuguses elus. Igale pole antud olla sangarliku imetlejate võidukas, geniaalne või lihtsalt õnnelik välises elus. Kuid väliselt meie seast kõige vähem õnnistatud inimene võib olla õiglane ausameelne, lembevennalik, suurmeelne, kõige vähem andekas võib harjuda vaatama enda ümber ilma paha tahtluseta, kadeduseta, leppimatuseta ja tarbetu kurbusest. Kõige hõljetum võib saada vaikse osa, mis pole alati kõige halvem nende rõõmust, kes teda ümbritsevad. Osavus, et võim võib teada, kui kaugele ta andestab mund haavamist, vabandab mund, eksitust. Imetleb on inimliku sõna ja tegu ja kõige vähem armastatud võib armastada ja austada armastust. Nii teatsedes kummardub ta allika kohale, mille kohale kummarduvad sagedamini kui arvatakse, ka õnnelikud oma õnne tulisel tundidel, et veenduda oma õnne tõelikkuses muinsuste põhjas nagu selle õiglasegi lihtsa elu sügavuses, kellele juhus pole tahtnud naeratada, jääb muutumatuks, liikumatuks vait, õiglus, usaldus, hea tahtlus, siirus ja suurmeelsus. Armastus lisab pisut sära neile helendavaid täppidele. Ja seepärast peabki otsima armastust. Armastuse suurim hüve on aga selles, et ta avab meie silmad teatavaile, rahulikele ja lembritele tõdedele. Armastuse suurim hüve on selles, et ta annab meile võimaluse armastada ja imetleda üksikust esemest seda, mida me poleks osanud ega suutnud armastada. See on seepärast, et ta avardab sellega südant tuleviku jaoks. Kuid imeväärseima armastuse aluseks on alati vaid väga lihtne õndsus väga mõistetav, õrnus, jumaldus, väga kättesaadav, jumaldus, ohutus ja siirus väga inimlik imetlus ja andumus, mida võiks tunda oma kurvastatud elus ka kõige õnnetu saatusega hea püüdlus. Kui tal oleks pisut vähem kibedust pisut vähem kannatama just ja pisut rohkem ettevõtlikkust ja pisut rohkem.