Oli saabunud kirglik ja kiiresti kaduv suvi. Kuumad päevad, nii pikad, kui need olidki, loitsid lõõmavate lippudena lõpuni lühikestele, lämbetele, kuu valgetele öödele järgnesid lühikesed lämbed vihmaööd. Palavikuliselt rutus möödusid helged nädalad otsekui pildirikkad, unenäod. Jõudnud öisel jalutuskäigult koju seisis Clynxor pärast südaööd oma töötava kitsal kivi rõdul. Temal laskus vanade rassiline aed peadpööritavas sügavusse palmide seedrit, dekaslanite juuda puude puna, pöökide ja eukalüpti, lopsakate latvade varjuküllane tihnik läbi põimunud mitmesuguste väänkasvudega. Liaanide ja Klitsiinijatega. Mustendavate puude taustal helkisid tuhm jalt vastu suvi magnooliate laialt plekikarvalehed ja nende vahel pool suletuna lumivalged, hiigelõied, suured kui inimpead. Valevad kui kuu või elevandiluu kust tuli lainete kaupa ülitugevat ning intiimset sidrunilõhna. Kuskilt kaugelt jõudsid väsinud tiibadel kohale muusikahelid. Kas kitarri või klaveri omad. Seda oli raske otsustada. Mõnes Lindlas kisendas äkki paar-kolm korda paabulind lõhestades metsa, öist vaikust, nagu oleks selle piinatud hääle kurjalt Kumedates ja abitult ilmetutes karjetes vallandunud korraga kogu loomariigi sügav aastus. Tähtede valgus voolas läbi metsase oru. Kõrgelt vaatas üks mahajäetud valge kabel üle ääretu laaneiidne ja nõiduslik. Järv, mäed ja taevas sulasid kauguses ühti. Clynxor seisis särgi väel rõdul toetudes paljaste käsivartega raudverele ja luges palavikuliste silmadega tähekirja haakial taeval ja mahedate tulukeste oma puulatvade mustendava massiivi kohal. Paabulind tuletas talle midagi meelde. Kindlasti iga hinna eest on vaja uinuda. Kui mitu ööd järjest tõepoolest magada, kuus kuni kaheksa tundi korralikult magada siis puhkaks ehk välja. Silmad kuulaksid ehk jälle ilusti sõna, süda tuksub rahulikumalt ja meelekohad ei tuikaks enam. Ent siis oleks ka suvi möödas. Too pöörane Loitlev suveunenägu. Ja ühes sellega oleks 1000 tühjendamata peekrid maha kallatud 1000 vahetamata armu pilku luhta läinud ja 1000 eales kordumatut pilti nähtamatult hajunud. Ta hoiatas laupäeval ja valutavad silmad vastu jahedat raudvõret. Värskendas hetkeks. Võib-olla aasta pärast või veel varem on, et silmad pimedad ja tuli ta südames kustunud. Ei ükski inimene ei suuda säärast liigitsevat elu kaua taluda, isegi mitte tema Clynxor, kellel on 10 elu. Keegi ei suuda pikemat aega, päevad ja ööd kõiki oma tulesid kõiki oma pulka kaane põlemas hoida. Keegi ei suuda rohkem kui ainult üürin keseks ööd ja päevad läbi leegid seda hõõruda iga päev tundide kaupa. Pingelises töös. Hõõruda igal ööl tundide kaupa pingsast mõtlemises aina nautida, aina luua, püsida aina kõigi meelte ning Erkudega, kana ja valvsana. Palee, mille akenderea taga kõlab päev päeva järel. Muusika loidavad igal ööl tuhanded küünlad. Palju jõudu on juba kulutatud, palju silma, valgust pillatud, palju elumahla ära raisatud. Äkki hakkas ta naerma ja sirutas ennast. Talle meenus, et tal oli ennegi tihti säärane tunne olnud. Ennegi oli ta tihti nõnda mõtelnud, nõnda kartnud. Ta oli nõnda elanud kõigil oma elu headel viljakatel, balangulistel aastatel juba nooruseski, põletades oma küünalt mõlemast otsast. Kord juubeldava rõõmuga korduv masendustundega tolle meeletu pillamiseni põlemise pärast. Meeleheitlikku ihaga tühjendada karikas põhjani ja hoolikalt varjatud salahirmuga lõpu ees. Ennegi oli ta sageli niimoodi elanud, sageli karika tühjendanud, sageli liikides lõõsanud. Mõnikord oli loo lõpp olnud leebe nagu sügav talveuni. Mõnikord aga oli see olnud kohutav. Mõttetu laastamine, talumatud valud, arstid, nukker loobumus. Ja kahtlemata oli iga balangu lõpp kujunenud kord-korralt hullemaks kurvemaks lahustavamaks kuid alati oli sellest ikkagi üle saadud. Ja nädalate ning kuude järel pärast piinu või oimetust oli saabunud ülestõusmine ja uus põlemine, uus tulepurse, uued, veelgi säravamad teosed, uus, veel säravam elujoovastus. Nõnda oli see olnud ning piina ja loobumise päevad. Need viletsad vaheajad olid ununenud ja jäljetult kadunud. See oligi hea. Küllap kõik läheb nii nagu sageli varem. Naeratades mõtles täht Hiinale, keda ta oli täna õhtul kohanud, kelle ümber ta hellitlevalt mõtted kogu öise kojutuleku jooksul olid keerelnud. Kui see oli see neiu kaunis ja soe, oma alles kogenematus ning Uuedas tulisuses. Mängleva õrnusega, pomises klingsuarendamisi, nagu sosistas ta jälle neiu kõrva. Hinna Kaara, Tiina Karinahhina, Ella Tiina. Ta läks tuppa tagasi ja keeras uuesti tule põlema. Väikeses segi paisatud raamatukuhjast võttis ta punases köites luuletuskogu. Tal oli meenunud üks luuletus, õieti katkend sellest, mis oli tema meelest lõpmata ilus ning armas. Ta otsis kaua, enne kui ta selle üles leidis. Mind ära jäta öö ja valu kätte. Mu hele kuukiir, minu ainus rõõm, mu tuluke, mu küünal, valgus läti, mu päikene, mu päevalõõm. Sügava naudinguga rüüpas ta nende sõnade tumedat veini. Kui ilus, kui intiimne ja imekaunis see oli. Muud tuluke. Ja mu hele kuu kiire. Naeratades kõndis ta kõrgete akende ees edasi-tagasi, kordas värsse deklameeris neid kaugel viibivale Hiinale. Mu hele kuhugi irjala hääl muutus õrnusest sumedaks. Siis avas Tammapi, mida ta oli pärast pikka tööpäeva veel kogu õhtugi endaga kaasas kandnud. Ta lõi lahti väikese visandi albumi, mis oli talle kõige armsam ja otsis üles viimased lehed, eilsed ja tänased. Seal olime koonus, mille rahnud sügavaid varje heitsid. Ta oli sellele modelleerinud midagi lõusta taolist. Mägi neis kisendavad valust lõhkemat. Asus mäe seinas poolringi kujuline väikegi vigajev mille müüriga armustendas varjudest ja selle kohal hõõgus veretavana õitsev granaadipuu. Kõik see oli ainult talle loetav salakiri tema enda jaoks kiire ja ablas hetkeline mulje. Rutuga jäädvustatud mälestus silmapilgust, kus süda ja loodus taas erksalt ja häälekalt kokku kõlasid. Ja nüüd suuremad värvilised visandid. Valgetel lehtedel säravad akvarelli laigud. Hõõguvpunane suvila puude vahel nagu rubiin, rohelisel ametil ja raudsild Kastiilia lähedal punetamas sinakas rohelisel mäel. Selle kõrval violetne teetamm, taamal roosatav tee. Edasi tellisetehase korsten, punane rakett puude jahedalt heleda roheluse taustal. Sinine tee tulp lillatavas taevas paks, otsekui kokku rullitud pilverünk. See leht oli õnnestunud, see võis nõnda jääda. Talliesisest tuli kahju, punakaspruunid, toonid terashalli taeva taustal olid õigesti tabatud. Jet kõnelesid ja kõlasid. Kuid kõik oli alles poolik. Päike oli talle paberile paistnud ja silmad pööraselt kipitama pannud. Pärast seda oli ta tükk aega ojakeses oma nägu jahutanud. Nuiapruun ja punane on kalgi metallsinisel taustal oma kohal on hea. Siin ei ole vähimgi varjund, vähimgi virvendus võltsitud või ebaõnnestunud. Siin selles valdkonnas peituvadki saladused looduse vorme, tema hõredust ja tihedust, tema alumisi ja pealmisi pindu on võimalik pea peale pöörata. Võib loobuda kõigist liiga otsestest vahenditest, millega loodust jälle laimatakse. Muidugi võib ka värve muuta. Neid võib 100-l viisil intensiivistada summutada, ümber paigutada. Kui aga tahetakse värvide abil tükikest loodust teisendada, siis on ikkagi oluline, et paar värvitooni oleksid omavahel ses äärmiselt täpses vahekorras. Sama pingevahiga kui looduses. Siin jäädakse sõltuvusse. Siin jäädakse esialgu natural istiks isegi siis, kui halli asemel kasutatakse oranži ja musta asemel Grapla. Niisiis on jällegi üks päev raisatud ja selle tuluga esin too lehtvabriku korstnaga ja puna-sinise kooskõla, teisel lehel. Võib-olla Vilse kaevu visanud. Ja nüüd voodisse. Kell on jällegi üle ühe. Magamistoas tõmbas ta särgi seljast, valas turjale vett, nii et see punasel kivipõrandal Bladises hüppas kõrgeks kohendatud voodisse ja kustutas tule. Aknast paistis kahvatu, Monte saluute. Tuhandeid kordi oli kling sor voodis tema vorme jälginud. Metsa kuristikust kaikuse öökulli, õige sügav ja õõnes, otsekui uni. Otsekui unustus. Ta sulges silmad mõtles Hiinale ja selle päevapiltidele. Taevane aeg 1000 asja oota 5000 karikat on täis. Maa peal pole eset, mida ei tasuks maalida. Maailmas pole naist, keda ei maksaks armastada. Milleks küll, on olemas aeg? Milleks alatise idiootligi järgnevus, mitega vahutav küllastav otsekohe. Miks lamab ta jälle üksi voodis, nagu mõni lesk või rauk? Kogu lühikese eluaja jooksul on võimalik nautida? On võimalik luua. Kuid ikka on lauldud vaip laul laulu järel. Iial pole kõlanud veel täit sümfooniat korraga 100-le häälel ning instrumendid. Kaua aega tagasi, 12 aastasena oli kling sorril olnud 10 elupoisid mängisid röövlimängu, kus igal röövlil oli 10 elu, milles ta iga kord ühe kaotas, kui tagaajaja teda käe või odaga puudutas. Kuue, kolme või isegi ühe ainsa eluga võis veel pääseda ja ennast vabaks võidelda. Alles 10.-ga oli kõik kadunud. Tema Clynxor aga oli pidanud auasjaks säilitada kõik kui oma 10 elu. Ja lugenud seda häbiks, kui ta pääses üheksa või seitsmega. Selline oli ta olnud poisikesena tollel imeväärsel ajal, mil maailmas ei tundunud midagi võimatuna iga raskena. Kõik armastasid teda, tema käsutas kõiki ja kõik kuulus temale. Ja nõnda oli ta ka edaspidi jätkanud ja alati kümmet elu elanud. Ja kuigi ei olnud iial võimalik saavutada küllastust täit võimsalt mühisevat sümfooniat, ühehäälne ning vaene, polnud ta laul siiski olnud. Alati oli ta pillil paar keelt rohkem olnud, kuid teistel paar rauda rohkem tules. Kukrusse paar Taagrit rohkem tõlla ees, paar hobust enam. Jumalale tänu. Kui rahulikult ning rütmiliselt kostab siia pimeda aia vaikus. Otsekui magava naise hingus. Kuis kisendab paabulind, kuidas põleb rinnas tuli, kuidas küll süda tuksub, kisendab ja juubeldab, kannatab ja verd jookseb. See on siiski olnud hea suvi, siin ülal kastaniettas. Ta elab oma vanas lagunenud härraslossis suurepärast elu. Siit avaneb suurepärane vaade alla sadade kaslani salude mühklikule turjale. Tore on aeg-ajalt sellest suursugusest metsa ja lossimiljööst orgu laskuda, et vaadelda seal all ahnelt värvirõõmsaid lelusid ning maalida neid kogu nende meeldivalt rõõmsas kirevuses. Vabrikut raud, Teed, siniseid trammipaguneid, kuulutus tulpa kail, uhkeldavaid, paabulinde naiici, preestreid, autosid ja kõik kaunis kui piinav ja kui arusaamatu on see tunne rinnas. Ja see armastus ja leegitsev iha, eluiga, kirju, lindi ning hilbu järele. Tom magus metsik kihk vaadelda ja vormile. Ning samas ka õhukese katte all imitsev salateadmine kõigi oma tegemiste lapsikusest ja asjatusest. Otsekui taevast langenuna oli äkki kohal Lui julm bling, sorry, vana sõber ette arvestamatu rändur, kes elas raudteevagunis ja kelle ateljeeks oli ta seljakott. Nende päevade taevast 100. tubaseid tunde, puus soodsaid tuuli. Nad maalisid kahekesi Õlimäel ja Kartaagos. Kas kõigel sellel maalimisel ongi üldse mingit mõtet? Sõnas Loui, lamades Õlimäel rohus alasti selg päikesest punane. Maalitakse ju ainult fot öö, Parema puudumisel mu armas. Kui sul oleks süles tütarlaps, kes sulle parajasti meeldib ja taldrikul supp, mida su suu täna himustab? Sisevaevaks ainult selle arutu lapsemänguga. Looduses on 10000 värvi. Meie aga oleme endale pähe võtnud nende arvu 20-le redutseerida. Ongi maalikunst. Iial ei olda ise rahul ja peale selle tuleb veel aidata kriitikuid toita. Seevastu maitsev marssey kalasupp, Caromionk ja veidi leiget Burgundy veini sinna juurde. Pärast veel Milanos, šnitsel magusroaks, pirne ja tükike korganud soola, juustu kõige tipuks türgi kohvi. Need on tõsiasjad, mu, ka, need alles väärtused. Kui halvasti teil siin Palestiinas toidetakse? Oh taevas, ma sooviksin elada Kirsipuu otsas, kus kirsid mulle suhu langeksid ja minu kohalredelil seisaks pruuni temperamentne tütarlaps, keda ma täna hommikul kohtasin. Glenksor, jäta nüüd maalimine, palun sind korralikule lõunasöögile laguunos. Marten paras aeg. Tõesti või? Küsis klingson silmi pilgutades. Täiesti ikka. Pean ainult veel jälle kähku Jaama tõttama. Ausalt öelda Telegraph i nimel tööle sõbratarile, et olen suremas. Ta võib kell 11 siia jõuda. Naerdes võttis klingsur alustatud visandi laua küljest lahti. Ja sul on õigus, noormees. Lähme lagunasse. Pane särk selga, Luitši kommeti alal valitseb siin suur süütus, aga alasti ei kahjuks linna minna. Nad jõudsid linnakesse, läksid raudteejaama. Sinna saabus üks nägus naine. Nad sõit tublisti ja hästi ühes restoranis. Ja klingsur, kes oli maal veedetud kuude jooksul paljugi unustanud. Päris, imestasid kõike säärast, veel leidub neid armsaid naeruväärseid asju. Forell, lõheviile, sparglit, valget, Burgundy, veini, vallise ja tooli oma. Ja benediktiin. Pärast ennustamist sõitsid nad kolmekesi köisraudteel läbi järsaku asuva linna üles mööda majade akendest ja nende ees paiknevatest aedadest. See oli ilus sõit. Nad jäid istuma ja sõitsid jälle alla ja veel kord üles ja alla. Maailm oli imekaunis ning kummaline, väga värviküllane. Veidi küsitav. Veidi ebatõenäoline, kuid ometi imeilus. Üksnes klingsur oli väheke kimbatuses ükskõikse näo tegemisega, sest ta ei tahtnud Luitši nägusa sõbratari armuda. Nad läksid veel kord kohvikusse ja sealt keskpäevaselt tühja parki, kus nad vee ääres hiiglapuude alla pikali heitsid. Nad nägid mõndagi, mis väärinuks maalimist rubiinpunaseid, maju, sügavas roheluses Mauna väänlevaid või parukana käharaid puid, mida kattis sinakas või pruun roostekiht. Oled maalinud üpris geni ja ilusaid asju, Luitši. Ütles Clynxor, mida ma kõiki väga armastan. Lipuvardaid, kloune, tsirkust. Aga kõige armsam on mulle üks värvilaik öisel karusselli pildil. Kas mäletad, seal lehvib lillaka telgi kohal eemal kõigist tuledest kõrgel ööpimeduses. Väike heleroosa lipp, Pikaunis Nicargeni üksi. Hirmus üksi. See on nagu mõni liit, taipi või pulber, lääni luuletus. Tolles tillukeses totralt roosas lipuzun koos kogu maailma kannatusi, resignatsioon samuti kogu mõnus naer kannatusi ja resignatsiooni üle. Sinu elu on juba sellega õigustatud, et sa maalisid selle lipukese. Ma hindan kõrgelt seda sinu lipukest. Ja ma tean, et ta sinule meeldib. Ta meeldib sulle endalegi. Vaata. Kui sa poleks mõningaid selliseid asju maalinud, ei aitaks sind kõik head road ja veinid ja naised ja kohvijoomised põrmugi. Sa jääksid ikkagi ainult vaeseks Pärdikuks. Praegu oled sa ka riik, kaaspärdik ja tubli poiss, keda armastatakse. Tead, Louisi ma mõtlen tihti samuti kui sina. Kogu meie kunst on aseaine vaevarikas ja kümnekordse hinnaga lunastatud aseaine, elamata jäänud elule, olemata jäänud animaalsusele ja saamata jäänud armastusele. Ja siiski pole seni vaid hoopis teist. Meelilisust hinnatakse üle, kui vaimsusest nähakse ainult viletsat aseainet puuduvale meelelisusele. Meeleline pole juuksekarvagi võrra rohkem väärt kui vaimne. Ja ümberpöördult. Kõik on samaväärne, kõik lihtsalt hea. Teeb üks väljakassa, kallistab naist või kirjutad luuletusi. Kui on vaid olemas peamine armastus, põlemine, entusiasm, siis on ükskõik, kas oled aatuse, mäe munk või pariisi elumis. Luitši vaatas talle kaua pilkavalt otsa vanapoiss, ära oma kõrget lendu kaota. Kauni naise seltsis hulkusid nad ümbruses ringi. Nende mõlema tugevaks küljeks oli vaatlemine, seda nad oskasid. Ümbruskonnas, kus leidus paar linnakest ja küla nägid nad Roomat, Jaapanit, Lõuna-merd. Ja hävitasid siis need ette. Pildid taas kerge käeliigutusega. Nende tuju süütas tähed taevas ja kustutas need jälle. Pillevatel öödel saatsid nad oma valgustusraketi õhku. Maailm oli seebimull või ooper lõbus mõttetus. Rändlind Lui kihutas jalgrattal läbi künkliku maastiku, käis ühes ja teises paigas, samal ajal kui klingsurmaalis mõne päeva ohverdas Clynxorgi, kuid siis istus ta jälle kangekaelselt väljas ja töötas. Loui ei tahtnud töötada. Ta oli koos sõbratariga minema sõitnud ja saatis kuskilt kaugelt postkaarti. Järsku oli ta jälle tagasi. Kui klinker oli temale juba käega löönud, seisis lävel õlgkaabu peas ja lahtine särk seljas, nagu poleks ära käinudki. Veel kord jäi klingsur oma nooruspõlve magus aimast karikas, sõpruse nektarit. Tal oli palju Bru. Paljud armastasid teda. Paljudele oli ta end jaganud paljudele oma kärsitu südame avanud kuid ainult kaks sõpra kuulsid tema suust veel selgi suvel ammuseid hingepõhjast tulevaid sõnu. Maalija ja luuletaja Herman hüüdnimega Duffy. Mitu päeva istus Loui väljasama maalimis järil pirni või ploomipuu varjus kuid ei maalinud. Ta istus ja mõtles, hoidis puhast paberit alusele kinnitatuna ja kirjutas, kirjutas palju, kirjutas hulga kirju. Kas inimesed, kes nii palju kirju kirjutavad, on õnnelikud. Loui muretu kirjutas pingeliselt, ta pilk püsis tervelt tund aega üksnes paberil. Temas peitus paljugi salapärast. Clynxor armastas teda just selle tõttu. Klingsuarise toimis teisiti, tema ei suutnud vaikida, tema ei saanud oma tundeid varjata. Oma elu salajasi muresid, mida vähesed teadsid, jagas ta siiski oma lähimatega. Sageli kannatas ta hirmu ja raskemeelsuse all. Sageli oli ta pimeduse kuristikus vangis. Ta varasemast elujärgust langes vahel tema päevadele tohutu vari, muutes need süngeks. Siis valmistas talle head meelt nähalvitši nägu. Siis kurtis ta talle mõnikord oma häda. Luiaga ei sallinud selliseid nõrkusi. Need piinasid teda, need anusid kaastunnet. Clynxor harjus Luishil oma südant puistama ja taipas liiga hilja, et ta kaotab seeläbi oma sõbra. Nuia hakkas taas kõnelema ärasõidust klingsordiaadise, ta suudab teda veel mõned päevad kinni pidada. Paar-kolm päeva igal juhul. Viimaks aga Ta osutab sõber pakitud ohvritele ja sõidab pikemaks ajaks minema. Kui lühike oli elu. Kuid tagasipöördumatu oli kõik oma ainukese sõbra, kes tema kunstipõhjani mõistis, kelle enda looming oli tema omale lähedane ja samaväärne. Tolle ainsa oli ta nüüd eemale peletanud ning teda koormanud rikkunud tema tuju, jahutanud tema kiindumust. Ja seda kõike üksnes rumalast nõrkusest ning minnalaskmisest. Üksnes lapsikust ning ebaviisakas tungist olla sõbra vastu sundimatult siiras, varjamata tema ees mingeid saladusi ja säilitama ta tema suhtes mingit distantsi. Kui totter, kui poisikese, elik see oli. Nõnda karistas end Clynxor. Kuid liiga hilja. Viimasel päeval rändasid nad koos läbi kuldsete orgude. Lui oli väga heas meeleolus, Pakkumine, lisas ta rändlinnu südamele rõõmu. Klinker tegi kõik kaasa, nad olid jälle leidnud endise kerge, mängleva ning pilkelise tooni ja pidasid sellest hoolega kinni. Õhtul istusid nad võõrastemaja aias. Nad läksid endale kalu praadida, keeta siini riisiga ja loputasid virsikuid maraskinoga alla. Kuhu sa homme sõidad, küsis Clynxor. Ma ei tea. Sõidad sa tolle kaunitari juurde? Ja võib-olla, kes võib seda teada? Ära pärini palju. Joome nüüd lõpuks veel head valget veini. Mina helistan laiali.