Koos parenko sõpradega võttis Clynxor kostojeeerrsiilia seltsis ette matka Kareelasse. Hommikul vara laskusid nad läbi nõlvakul kasvava sooja metsa. Tugevasti lõhnavad enelate ja metsaserval värelevate kastest pärlendavad ämblikuvõrkude vahelt alla Pam Bambi orgu kust hukkusid suvepäeva uimastavas lõõsas kollase maantee ääres erekollased majad EPole Kumaras ja peaaegu surnud. Ja kus metall-selt valivad pajud, lahutasid kuivanud ojapervel oma raskeid tiibu kullendava aasa kohal. Sinist ja oranži värvi talumaja õues murul oli rohelisi suviõunu, jahedaid ja hapusid. Nad sõid neist mõne. Naiskunstnik, jutustas vaimustatud ühest väljasõidus Tseenile kunagi Pariisi päevil enne sõda. Ja Pariis janud, kadunud kaunid ajad. See ei kordu enam iial. Ei iial. Ei peagi korduma. Hüüdis kling sor kirega ja raputas ägedalt oma kitsast kulli pead. Miski ei pea kordama, milleks lapsikud soovid, need on. Sõda on maalinud kõik, mis varem oli paradiisiaiaks kõige totram, aga kõige vähem vajalikku. Hästi Pariisis oli ilus ja Roomas oli ilus ja Aarlis oli ilus. Aga kas täna ja nimelt siin on vähem ilus? Ei olnud paradiis, ei rahuaeg ega Pariis. Paradiis on siinsamas, seal ülal mäel. Tunni aja pärast olimegi keset paradiisi. Oleme need röövlid, kellele öeldakse. Täna pead sa minuga paradiisis olema. Nad jõudsid metsaraja päikesel haigulistest varjudest välja avarale Valendavale maanteele, mis palavusest õhkuvate suurte spiraalidena üles mäkke viis Clynxorkele silmi kaitsesid. Tumerohelised prillid sammus viimasena jäi sageli maha, et jälgida ees minevate kujude liikumist ja värvikirevaid grupeeringuid. Ta ei olnud töö tarvis midagi kaasa võtnud päris meelega, isegi mitte väikest märkmikku. Kuid jäi siiski sadu kordi maastikupiltidest hardununa seisma. Üksildane kõhetu kogu akaatsiatehniku ääres helekuju punakal teel. Üle mäehoova suve kuuma hingust. Valgus langes püstloodis alla, murdudes sügavusest kerkiva Saurangus sadadeks värvi toonideks. Lähimate mägede taga, mille rohelises punases rüpes valged külad kõrgusse kerkisid. Siin endasid mäeahelikud ja nende taga aina uued, veelgi heledamad ja sinise mad ahelikud. Õige kaugel aga piirastusid ebatõepärastena, lumiste mäeharjade, kristall, tipud. Üleakaatsia ja kastani metsa paistis majesteetlik, kuna saluutellaagee kaljune turja kühvliktip punane ning helelilla kõigist kaunimad olid inimesed. Lilledena seisid nad valguses keset rohelust smaragdi värvi päeva varisedeles nagu hiigelSkarabeus ja selle all Errsiilia must juus. Siis tuli sihvakas ele roosiliste paledega naiskunstnik ja siis kõik teised. Kling sor neelas neid januste silmadega, tema tedaga viibisid China juures. Alles nädala pärast, näete, siin jälle, ta istub linnas ühes büroos ja tipib masinal. Clynxor saab tema kõige harva kokku ja siis ka mitte kunagi nelja silma all. Ometi armastab ta Chinat, kes temast midagi ei tea, kes ei tunne ega mõista teda kellele ta on ainult iseäralikke eriskummaline lind, võõras, kuulus maalija. Kummaline sunnib tema yhe aluseks sai nimelt China, et teda ei rahuldanud ükski teine armukarikas. Ta ei olnud harjunud mõne naise pärast pikka teekonda ette võtma. China pärast tegi ta seda, et viibida tund aega tema läheduses, hoida bioostama päikeses ihvakaid sõrmi, nihutada oma kinganina tema talla alla suruda tema kaelale põgusalt suudlust. Klingsur mõtles selle üle palju, olles iseendalegi veidraks mõistatuseks. Kas on see juba pöördepunkt juba vanadus. Või on see alles 40 aastase jaaniöine kirg 20 aastase järele? Mäeharjal oli tilluke asula aadlimõisa väike häärber, neli viis muud kivihoonet võõbatud siniseks roosaks. Siis veel kabel, kaev ja kirsipuud. Seltskond peatus kaevu ääres päikesepaistel. Klinks ollakse edasi väravavõlvi alt läbi varjulisse hoovi. Kolm sinihalli, mõne väheldasi aknaga maja seisis seal nende vahel rohi ja kivikangrud, üks kits ja nõgesed. Üks laps jooksis tema eest pakku. Clynxor meelitas ta oma juurde, võttes taskust šokolaadi. Ta püüdis lapse kinni, silitas ja söötis teda. Ja oli ilus kartlik laps, väike tõmmu, tüdrukuke ehmunud mustade hirvesilmadega, sihvakad, paljad sääred, läikiv pruunid. Kus su kodu on? Küsis Clynxor. Laps jooksis lähema ukse juurde, mis majade kobaras avanes. Süngest ürgaegset koobast meenutavast kivikojast väljus üks naine. See oli ema. Temagi võttis tüki šokolaadi. Räpase kleidi kaelusest paistis pruun kael. Kindlailmeline lai nägu oli päevitunud ja kaunis suus, uurija täidlane silmad, suured. Ta pisut aasiapärastes näojoontes oli looduslapse magusat veetlevust. Nende rahulikus avaluses ilmutas end Ta sugu ning emadus. Clynxor kummardus tema eskalantselt. Naine naeratas ja tõmbus tagasi lükates lapse tema ja enda vahele. Klingsur läks edasi, otsustades endamisi kunagi tagasi tulla. Ta tahtis seda naist maalida. Või saada tema kallimaks, olgu kasvõi üheks tunniks. Temas peitus kõik ema, laps, armuke, loom, madonna. Päikest õhkuv radalex mööda mäeharja kaslane pähklipuude varjus edasi. Ühel käänakul seisis vana kollane kaabel teekäijate jaoks. Sellenishides asusid vanad luitunud maalid, ingel, magus ja naiivne, pühaku pea tükk punast ning pruuni riiet. Kuusk pudeneb rüüjäänus. Clynxor armastas väga vanu pilte, kui ta neid ootamatult nägema juhtus. Ta armastas niisuguseid freskosid ja nende kaunite teoste uuesti põrmuks muutumist. Jälle puud, viinamarjapõõsad pimestavalt valge hõõguv tee taas käänak. Äkki ja ootamatult oldigi sihtkohas värava hämar võlvialune, suur kõrge punasest kivist kirik, mis end rõõmsalt ja iseteadvalt taeva poole. Väljak täis päikest, tolmu ja rahu. Ruskeks kõrbenud muru, mis jala Albraksus kiiskavatelt müüridelt tagasi põrkab, valgussammas mingi kujuga, mille oli kiilavas päikides võimatu silmitseda. Avarate väljakut piirav kivi rinnati sinise lõpmatuse taustal. Taamal aga igivana saratsiinide aegu meenutav, kokku surutud ja morn Kareeno küla. Sünged kivionnid pruuniks luitunud telliskivikatuse all rusuvalt pimedad ja kitsad tänavad otsekui unenäos. Aeg-ajalt mõni heledas päikesepaistes kriiskav väike valgeväljak nagu Aafrikas. Vinna kasakis ülalmets all sinine kuristik, pea kohal, valged paksud pilved. Sõbrad tundsid üht noort daami, kes siin ülal elas ja klingsorile valmistas külaskäik tule tundmatu juurde suurt rõõmu. Ta nimetas teda mägede kuningannaks. Sellist pealkiri oli kandnud üks salapärane idamaine luguda poisikesepõlve raamatutest. Ootusärev karavan kulges läbi tänavasinakate varjude kuru. Ei ühtki inimest, ei ühtki häält, ei ühtki Ghana ühtki koer. Kuid pooleldi ühe akna kaarja varjus nägi klingsur sõnatuna seismas kaunist musta silmalist tütarlast, kel olid süsimustad, juuksed ja punane pealegi. Ta pilk, mis vaikselt võõraid seiras kohtas Clynxori oma. Terve pika hingetõmbe vältel vaatasid meese tüdruk teineteisele sügavalt ning tõsiselt silma. Kaks võõrast maailma seisid hetkeks vastamisi. Siis vahetasid nad lühida ning intiimse naeratuse. Kahe sugupoole vahelise iidse tervituse täis ürgset magus imurat, vaenu. Jäädes tütarlapse aardelaekasse pildina paljude teiste piltide hulgas unelmana paljude unelmate seas Klingsorry küllastumata südamest torkis tilluke astel. Ta kõhkles viivu ja tahtis tagasi pöörduda. Ent Agosto hüüdis teda. Errsiilia hakkas laulma. Üks varjude müür varises kokku ja selle taga laius keskpäeva lummuva päikesepaiste. Vaikses säras väike ereväljak, kus seisis kaks kollast lossi kitsaste kivi rõdude ja suletud luu kidega. Suurepärane lava. Ooperi esimese vaatuse jaoks. Saabumine Damaskusesse hüüdis doktor, kus elab Fat meem, pärl naiste hulgas. Vastus saabus üllatuseks väiksemast lossist. Paukil rõduukse taga peituvat jahedast hämarusest kostis kummaline heli. Veel üks kord 10 korda sedasama. Edasi oktav sinna juurde. 10 korda. Tiibklaver, mida häälistati helidest tulvil laulev klaver keset Damaskust. Siin pidi see olema, siin elas tema. Majal aga ei paistnud olevat, sissekäiku oli üksnes kollakasroosa müür kahe rõduga ja selle kohal frontuuni kaunistuseks vanaaegne maaling, sinised ja punased lilled ja papagoi. Siin oleks pidanud olema maalitud uks ja kui sellele kolm korda koputada ja saalomoni võluvormelit lausuda, siis avaneks maalitud uks ja rändajat võtaks vastu pärsia lõhnaõlide aroom. Looride peidus, istub kõrgel troonil, mägede kuninganna orjatari tiirutava trooni astmetel tema jalgade ees maalitud papagoi lendab kriisates käskijanna õlale. Nad avastasid kõrvaltänavas väikese ukse. Üx põrguliku mehhanismiga, vali kell helises tigedalt. Üles viis järsk trepp, kitsas nagu redel. Kujutlemata, kuidas saadi sinna üles küll tiibklaver läbi akna katuse kaudu. Suur must koer tormas neile vastu. Talle järgnes väike heleda karvaga lõvi. Tekkis vali lärm, trepil kajasid sammud. Tagapool laulis klaver, üksteistkümmend korda sama tooni. Roosaks võõbatud saalist hoobas mahedat valgust, uksed paukusid. Oli seal üks papagoi. Äkki seisis mägede kuninganna, nende ees nõtke sale kuju, Petrov ja pingul punases riis, Loitevli õilmitseb noorus. Clynxury silmade eest hajusid sajad armsad pildid ja uus astus kiirgama nende asemele. Ta teadis seda, Maideta maalib teda. Mitte nagu modelli, vaid seda kiirust temas, mille ta tabas poeesiat, mõrkjalt kütkestavat kooskõla. Noorus, puna, blondsus, amat, sool. Ta vaatleks seda terve tunni võib olla mitu tundi. Ta näeks teda kõndimas istumas, näeks teda naermas ja võib-olla tantsimas, kuuleks ehk laulmaski. Päev on kroonitud. Päev on leidnud oma mõtte. Kõik, mis sellele veel lisanduks sky oleks kink üliküllus. See oli ikka nii suur elamus ei saabu iialgi üksinda, alati lendavad selle eellinnud. Alati tulevad selle eelkäskjalad ja ended, toaasjalik, emahirve, pilk seal vees. Tõmmu küla iludusaknal ja veel üht-teist. Sekundi vältel Taiustab õpetusega. Kui oleksin 10 aastat noorem kõigest 10 lühikest aastat siis võiks ta mind saada mind püüda ümber sõrme mässida. Ei, sa oled liiga noor, sa väike punane kuninganna. Oled liiga noor, vana võluri bling sori jaoks. Klinksol imetleb sind, õpib sind põhjalikult tundma, maalib sind. Jäädvustab su nooruse hümni. Kuid ta ei võta sinu pärast ainsatki palverännakut ette. Ei roni sinu järele ühtki redelit mööda üles. Ei soorita sinu pärast ühtki Raima ega laula su ilusa rõdu all serenaadi. Ei, kahjuks ei tee, kes seda, vana kunstnik, ling Sordo, vana päss. Ta ei heida sulle pilke, mida ta heitis aasia lannale akna all seisvale Tõmule tütarlapsele, kes pole sinust võib-olla päevagi noorem. Tema jaoks pole kling sor liiga vana. Seda anda ainult sinu jaoks. Mägede kuninganna, punane kivilill. Sinu jaoks mägi, nelk on ta liiga vana. Sinule ei piisaks sellest armastusest midagi. Lynxor suudaks pakkuda töörohke päeva ja punase veiniga veedetud õhtu vahel. Seda paremini joovad sind mu silmad sihvakas rakett. Ja mäletavad sind, kui sa minu jaoks juba ammugi kustunud oled. Läbi kivipõrandaga sammaskodade jõuti suurde saali, kus leegitsev sitt kõrgete uste kohal, kummalised metsikud kipsornamendid ja ujusid tumedaks värvitud friisil. Muinasjutulist olenditest kubisevad merel delfiinid, valged hobused ja roos, punased amoretid. Peale paari tooli ja põrandale laotatud klaveriosade ei olnud selles avaras ruumis midagi. Kuid kaks ahvatlevad ust viisid kahele väikesele rõdule, kust avanes vaade kiirgavale ooperiväljakule. Üle tänava uhkeldasid naaber lossi rõdud, mida ehtisid samuti maalingud. Seal esis punane liha kardinal otsekui kuldkala päikesepaistes. Siia jäädi peatuma saalis, õieti toidupakid lahti ja kaeti laud. Toodi veini, haruldast valget põhjala veini, mis avas uksed mälestuste leegioonidele. Klaverihäälestaja oli jalga lasknud, tükkideks võetud, klaver vaikis. Mõtlikult, silmitses klingsur selle keelte paljastatud sisikonda. Siis sulges ta tasakesi kaani. Ta silmad valutasid, kuid südames laulis suvepäev, laulis vaktsiini, ema laulis sinisena paisuv Kareno unelm. Ta sõi ja lõi teistega klaasi kokku, kõneles reipalt ning rõõmsalt. Ja kõige selle varjus töötas ta mõtete laboratooriumis aparaat. Ta pilk keerles mägi nelgi ümber nagu vesi kala ümber. Ta ajus istus usin kroonik ja märkis üles vormel rütmil liigutusi otsekui jäika arvude rida. Kirkalt voolas oivaline vein klaasidesse, moodustades lihtsatele külmadele roogadele meeldiva pastandi. Kirkalt voogas kuninganna kleidi punane kuma läbi kõrge saali kirkalt ning valvsalt jälgisid seda kõigi meeste pilgud. Kuninganna kadus viivuks ja tuli siis jälle tagasi, roheline sall õlgadel. Ta kadus taas, tuli uuesti tagasi ja oli sinise räti pähe sidunud. Väsinult ning küllastunud tõusti labast ja siirduti rõõmsalt metsa, kus heideti rohule ja sambla-le pikali. Päevavarjud küütlesid, näod hõõrusid, õlgkübarate all lõõmas päikesest tuline taevalaotus. Tus. Mägede kuninganna lebas punasena rohelisel murul. Sellest liigitsusest kerkis Valevanada peenkael pingul ja painduv, ümbritses ta saledat jalga kõrge kontsaga king. Tema läheduses lesib kling Sorvaatles ning uuris teda juubudes temast, nagu ta oli poisikesena joobunud. Lugedes ihaldusega muinasjutumägede kuningannast. Puhati ja tukastati lobiseti, võideldi sipelgatega ja kuulatati oma teada madude sahinat. Naiste juustesse jäi ripnema kastani okkalisi kesti. Mõeldi eemalviibivatele sõpradele, kes oleksid käesolevasse tundi sobinud. Neid ei olnud palju. Igatseti taga Lui julma Clynxori sõpra, karusselli, Teiat, sirkuste maalijat, tema fantaasiarikas vaim hõljus siinsamas lähedal. Õhtupoolik möödus kiirelt nagu aasta paradiisis. Lahkumisel naerdi palju. Klinghor võttis oma südames kõik kaasa kuninganna metsalossi ja delfiinide saali. Mõlemad koerad, papagoi. Kui ta sõpradega koos mäest alla laskus, valdas teda järk-järgult rõõmus ning hurmunud meeleolu, mida ta tundis ainult neil päevadel kui ta töö tegemise tahtlikult sinnapaika jättis. Käsikäes Errsiilia Hermanni ja naiskunstnikuga tantsis ta mööda päikesepaistelist rada alla, alustas laule, tundis lapselikku heameelt naljade ning Kalambuuride üle ja naeris kaasa kistult. Ta tõttas teistest ette ja puges kuhugi peituvaid neid ehmatada. Nii ruttu kui mindigi. Päike veeres kiiremini juba palatseto juures vaiustamäe taha ja all orus oli juba õhtu. Nad olid teelt eksinud, liiga sügavale laskunud. Nälja väsimuse tõttu tuli neil loobuda plaanidest, mida nad olid õhtuks sepitsenud jalutuskäigust läbi vilja parengosse, kala söömisest, järve rannaküla võõrastemajas. Armsad inimesed, ütles kling sor, kes oli istunud tee äärde müürile. Meie plaanid olid üpris kenad ja tubli õhtusöök kalurite juures või Montedjooros oleks mulle muidugi väga meeldinud. Aga me ei jaksa enam nii kaugele minna, vähemalt mina mitte. Ma ei astu siit enam sammugi rohkem kui lähema grotini, mis pole kuigi kaugel. Seal leidub veini ja leiba, sellest on küllalt. Kes tuleb kaasa. Nad, kõik tulid grotleiti kätte. Järsul nõlvakul kasvavas metsas seisid kitsal terrassil kivist pingid ja laud hämaras puude all. Peremees tõi kaljukoopast jahedat veini, leidus ka leiba, istuti vaikides, söödi ja tunti rõõmu, et saab viimaks ometi jalgu puhata. Kõrgete puude taga kustus päev sinine mägi. Mustaks punane tee valgeks. Orust kostis öisel maanteelt vankri mürinat ja koera haukumist ja siin-seal süttisid taevas ja maa peal tuled, mida oli võimatu üksteisest eraldada. Nad istusid kõrgel, hõljuvad hiigelmaailma ja öö kuristiku kohal, linnud kuldses puuris ilma kodumaata ja kaaluta vastamisi tähtedega. Need linnud laulsid, laulsid eksootilisi laule, nende joobunud südamed, hüppasid oma fantaasiaid öösse taevasse, metsa küsitavasse võlutud universumisse tähtedelt ja kuult puudelt ja mägedelt saabus vastus. Seal istusid Göte ja Hafiis. Kuumalt lõhnas Egiptus ja intiimselt kreekama. Mozart naeratas Hugo Wolf mängis hämuses öös klaverit. Järsku puhkes jahmatamapanev müra, pahvatas valgusjuga. Nende all kihutas 100 tuledes särava aknaga rong läbi maa südame mägedesse, ööpimedusse. Ülalt taevast helisesid nähtamatu kirikukellad. Vargsi kerkis poolkuu laua kohale kumades vastu tumedast veinist ja tuues pimedusest esile ühe naise suu ja silmad. Naeratas, rändas edasi ja laulis tähtedega kaasa. Loui julma vaim käsitasi üksildasena tühjal pingil ja kirjutas kirju. Kivipingi seljatoele nõiattudes. Dirigeeris ö kuningas kling, sor, kõrge kroon peas, maailma tantsu lõid takti, kutsus kuu taevasse, laskis raudteerongil kaduda. Juba oligi see kadunud, nii nagu langev täht kukub taeva rannada kus viibis mägede kuninganna. Kas ei helisenud metsas klaver Casey haukunud kauguses väike umbusklik lõvi. Kas ei kandnud kuningana alles äsja sinist pearätti? Oi vana maailm, vaata et sa kokku ei varise. Siia, mets, sinna mustad mäed, pidage takti, tähed, kus olete te sinised ja punased otsekui rahvalaulus, punased silmad ja sinine suu. Ta vaim puhkes taas õitsele. Vaikselt laulva häälega hakkas ta jutustama ilmatu pikka poeemi, ühe armastuse lugu või õieti reisiseiklusi lõunameres, kus ta käänija, Robinsoni seltsis papagoid saarestiku avastas ja õnnelikest Te Wabariigi asutas. Kui solid, tuhanded papagoid õhtupäikese kumas, sädelnud, kuis olid nende siniselt sabad rohelises lehe vees vastu peegeldunud. Nende kisa ja suurte ahvide sajahäälne karjumine olid teda Ing sorit kõuemürina tervitanud, kuid oma vabariigi välja kuulutas. Kabineti moodustamise oli ta usaldanud valgele kaka, tuule ja tusased. Ninasarvik linnuga oli ta joonud tohututes kookospeekritest palmiveini. Oo, seda kuud tookord õnnelike ööde kuud uut pilli rohus pesitsevad way onni kohal. Pruuni argliku printsessi nimi oli küll Kall viia. Miina läikiv, pikajalgne ja sihvakas, kõndis ta banaanipuude ZAZ hiiglalehtede mahlase katuse all. Liibes näos hirvesilmad kassi väledus, painduvates liikmetest ja kassihüpe valmidus prinkidesse äärtes küll kaliia püha Kagu-Aasia tütar ürgLõõnge lapsemeel. 1000 ööd lebasid Clynxori rinnal ja iga öö oli uus eelmistest usalduslikum ja hellem. Oo maavaimude pidu, kus papagoid saare neitsid. Oma jumalale tantsisid Nende saarte kohal Robinsoni ja Clynxori kohal kogu tolle looja sele kuulajate kohal. Kummus valge tähine puude, majade ja inimeste jalgade all paisus õrnalt mägi nagu tasakesi hingav kõht või rind kiirendatud rütmis tantsis õhetav kuu üle taevakummi saadetuna tähtede tuumast, pöörasest, tantsust taeva alla oli riputatud tähtedestki paradiisi viiva köisraudtee helklev terastross. Mustendav ürgmets õhkus emaliku soojust, ürgmaailma muda lõhnas kõdunemisi ja sigiduse järele. Seal roomasid madu ja krokodill voogas olelusvormide ääretu hoovus. Ma hakkan siiski jälle maalima, ütles Clynxor juba homme. Ainult mitte enam neid maju, puid ja inimesi. Maalin krokodill, leian, meritähti, lohesid ja purpur lasi kõiki neid kujunemisjärgus ja muutumises täis igatsust inimeseks saada. Täis igatsust taevatäheks, saada täissündi ja kõdunemist. Täis jumalat ja surma. Klammerdudes okste ja juurikate külge rändasid nad läbi järsul nõlvakul kasvava sünge metsa otsides koduteed. Jõuti hõredale metsaservale. Ületati lagendik. Maisipõldu läbiv kitsas rada lõhnas öö ja kojutuleku järele. Siin jättis üks sõber jumalaga sealt eile kadudes jalgrada mööda viinapuude varju. Kõik läksid lahku. Igaüks jäi omaette, otsides lageda taeva all üksinda koduteed. Üks naine suudles head ööd soovides klingsorit, ta huuled liibusid põletavalt mehe huultele. Nad kadusid. Kõik. Nad sulasid ööpimedusse. Kui klingsur mööda treppi üksinda oma tuppa läks, laulis ta ikka veel. Ta kiitis laulus jumalat ja iseennast, ülistas Liit, Taipeed ja pampambio head veini. Ta puhkas ebajumalana elu jaatamise pilvedes. Oma sisimas laulis ta. Olen ma kullatud kera toomkiriku kuppel, mille all põlvitatakse ja palvetatakse. Seintelt kiiskab kuld vastu, vanalt maalilt nõrgub lunastaja verd. Maarja südameverd. Meiegi jookseme verd, meie teised eksi teil rändajad, täheke komeedid. Meie õnnistatud rinda lõhestavad seitse ja 14 mõõka. Ma armastan sind, blond naine ja brünett naine. Ma armastan filistrid, kaasa arvatud Te, olete õnnetud mehikesed, nagu minagi. Te olete vaesed lapsed ja luhta läinud koolijumalad, nagu purjus Clynxorgi. Ole tervitatud, armas elu. Ole tervitatud, armas surm.