Ühel pühapäeva hommikul lahkusime Melbourne-ist õugumpani liinilaeva alumises kuue inimese kajutis ning jõudsin Londonisse kuu aega pärast oma üheksateistkümnendat sünnipäeva. Teadsin juba, mida ma tegema pean. Mul oli kaasas viis, kuus kirja Melbourne'i sani, sõbralikelt ajalehemeestelt sõbralikke Austraalia ametivendadele Fleet Streetil. Käisin järgi mööda mitmesaja ajalehe toimetuses, Janssen oma kirjad keskealistena tunduvaile meestele. Nad kõik olid lähenemas 30-le nägu kokku. Räägitult hakkas viimane kui üks neist naerma vaadates mu päevitunud nägu ja Sparta atleedi keha. Sa paistad nii ebaküps, umbusklik, häbelik ja turris, nii paganama ebakindel, aga samas nii kuratlikult vallimis oma tahtmist läbi viima. Et kuigi ma tahtsin sind aidata, tekkis mul kange kiusatus sind veidi lollitada ja sulle siis jalaga anda. Nii ütles mulle aastaid hiljem Jack liin kuulus Jack liin. Istusime tšeki tuberikus vanast teile Ekspressi toimetuses. Jack oli hiiglasekasvu paksuks minev mees, kes tegi tööd särgi väel ja mängis jämedakoelise selli. Tegelikult oli ta olnud Rõudsi stipendiaat Oxfordis. Rääkis vabalt prantsuse, saksa, itaalia, kreeka keelt, pendeldas ülemaailmsete konverentside piirisõdade revolutsioonide ja Balkani sündmuste vahet. Nagu sõidaks ta lihtsalt äärelinna kodust tööle ja tagasi. Tegelikult oli Jack oma aja parim väliskorrespondent ja muutus aastatega järjest paremaks kuni algas järgmine sõda. Ja ta võeti Berliinis kinni. Ta suri 1944. aastal suhkruhaigusse ühes treestlani vangilaagris. Kas saksa või prantsuse keelt räägid, küsis ta. Vastasin, et räägin mõlemat entalitsedes, ütles tšekk. 50-st sõnast piisab täielikult, et Pariisis hakkama saada. Kui just mõni võluv prantsuse tipp sulle silma ei heida. Mulle vihje ei meeldinud, mis pidi mu näost paistma. Hea küll, hea küll, ütles Jack, kellele neid oli juba selge, kui väga maa abi vajasin. Ainult et mis laadi abi? Järsku laksust lihavad, põlved kukkujad teatas kurrat küll välja mõtlesin. Tean meest, kellele meeldiks kindlasti sinuga kokku saada. Paras pähkel su lõppurremiseks. Õõnest Hemingway tead? Muidugi, team, vastasin. Mis sa temast tead, küsis Jack, et ta elab Prantsusmaal. Ma polnud Hemingway nimegi kuulnud, eks ole, ta kuulus ajakirjanik. Jakk säästis mind ka seekord. Pianist oli, ajakirjanik, ütles ta. On vist veel praegugi, aga minu pea küll ei võta, kust sina seda tead? Viimasel ajal on temast kujunemas ameerika kirjanduse suur lootus. Hiljem olid nad töötanud koos desarmeerimiskonverentsidel, osanis ja Genfis, seejärel Pariisis. Tookord oli Hemingway Torontos staari Pariisi korrespondent. Tule, ma teen sulle kukese kroonise õlle välja, ütles Jack vinnates omatusetud kogu torutoolilt, mis niipea, kui ta üles oli saanud, esialgsesse vormi näis plaksatavat. Ma ei joo, vastasin talle. Algu peale tsemblite hukatusse tõugata, ostan sulle limonaadi, ütles taia, vajutas suure pehme porsaliino kaabu pähe, heitis present mantli-Euroopa kombe kohaselt õlgadele ja sammus mu ees võimas, nagu monument läbi uudistetoa ja noorem toimet. Olete toa, mis olid praegu tühjad, kuna hommikupoolikul töötasid ainult Manchesteri väljaande toimetajad. Annan sulle kirja kaasa, ütles ta. Aga sa võid õnnesitele minu poolt öelda, et ta on liiga hea ajakirjanik, et veel heaks kirjanikuks saada. Tõsijutt. Ma ei saanud kunagi teada, mida Jack Hemingway-le minust kirjutas. Sügavalt sisse kasvanud au, tumm ei lubanud mul kirjaavad järele vaadata. Maga Pariisis muusi tänaval, Hemingway hotelli juurde jõudsin, pidin ühe kvartali jagu edasi jalutama ja vähe aega vanal tolmusel arvend lütessilistuma, et ennast veidi koguda ning kõhklustest kahtlustest jagu saada. Teadsin, et mul pääsu ei ole. Püüdsin ükskõikset nägu teha ja end maha jahutada, mitte punastama hakata. Tõusin järsku treppi mööda kolmandale korrusele ja vajutasin mu Mulle aparaat maantee 13 ukse taga. Kuulsin kedagi vilistamas teed kahele ja mõne aja pärast, kui vajutasin uuesti nupule, kostis ameeriklase hääl. Ma teen lahti joonist, aga tee sina jumala pärast, kiiresti. Uks paisati sõna otseses mõttes ristseliti ja mulle vaatas vastu väga rühikas ja hoolitsetud mees, kellel olid jalas laitmatult õmmeldud kõrgendatud vöökohaga püksid ja seljas siitsak. Söö, küsis ta. Ja jätkas siis inglise keeles. Keegi väga noor, söö. Mul oleks vaja, mister Hemingway, sõnasin. Ah nii, selle hoolitsetud puhta ameeriklase hääles kõlas peaaegu lapseliku uudishimu. Miks, küsis ta. Mul on talle kiri, sirutasin ümbriku tema poole. Ameeriklane silmitses mind pilguga, mis oli mulle juba tuttav ja ma teadsin, et nüüd läheb lahti. Hanest süüdistada siin on. Siin on keegi vanakreeka atleet ja tal on sulle kiri, kas teen lahti ja loen ette. Kui see lõhnab nende Bulgaaria naiste sigarettide järele, siis rebi puruks. Ameeriklane nuusutas kirja, naftaliini lõhn on süüdista. Jäta jamas kordee rebi puruks. Ausõna, tõepoolest, naftaliini lõhn. Tal oli õigus. Enne, kui ma Austraaliast lahkusin, pakkis ema mu kohvris kõige alla spordijakki ja panin taskutesse naftaliini kuulikesi. Kiri lõhnas naftaliini järele. Ameeriklane tegi kirja lahti, hakkas endamisi lugema. Siis sõitis ta mulle läbitungiva pilgu je küüdis Hemingway-le. Ta on tulnud otse Austraaliast kaugest voolu mu luust. Sugugi mitte, ütlesin, ma ei tule voolu muuluvust. Ainult narrin, Eningvaid, sosistas ameeriklane. Siis aga hakkas tolmust kahju, nadolid sisse. Tule sisse. Aniste parajasti inglise külma vee vanni, aga kohe varsti hakkab ta mööda tube ringi kõndima jäänud rätikuga nühkima nagu mõni profipoksija. Ta pani ukse kinni ja elutoa poole minnes ütles mulle üle õla Ethan Francis Scott Fitzgerald. Veel üks nimi, mida ma ei olnud varem kuulnud. Ärasa kuhugi mine. Ütles ta ja kadus koos kirjaga. Ootasin kolmuses luitunud salongis, milles kehastus tolleaegne prantslaste ettekujutus, kuidas ameeriklase ametikorter residents välja peab nägema. Seintel oli kuus pilti, kuulsatest naistest. Oli tunne, nagu oleks terve Ameerika kontinent seda tuba täitnud. Kõik siin korteris, korralagedus kaasa arvatud, näitas mind ebasoodsas valguses. Korraliyama. Näita talle oma muskleid. Edasi ma ei kuulnud. Kahtlustasin, et nad lõbustavad end minu kulul ja tahtsin juba ära minna, kui sisse astus alasti Hemingway ühes käes kiri ja teises rätik, millega ta end kuivatas. Tere, poja, ütles ta. Hemingway oli veel kogukam kui Jack tiin, kes oli minust peajagu pikem. Tal oli noore inimese kõht poole väiksem kui Jackil. Kuid ma ei teadnud, kuhu silmi peita, sest alastiolek oli minu jaoks midagi intiimset. Hemingway istaga võinuks arvata, nagu oleks tal korralik ülikond seljas. Märkasin, et ta sääred olid arme täis. Mostaad, poja, mis seal napakalt liinil jälle mõttes on? Ma ei taha midagi, vastasin, Jack andis mulle kirja ja ma tõin selle ära. Ajakiri on nüüd käes, aga ma ei saa, praegu peaks midagi teha selle asemel või poole tunni pärast sõidan Pariisist minema. Kuiv Scott Fitzgerald oma kohvri kinni saab. Tulin ainult kirja ära tooma, kordasin ma muud ei midagi. Mõtlesid selle üle anda ja siis jalga lasta. Ma ei teadnud, mida vastata. Seda juhtus mul Hemingway iga edaspidi korduvalt. Ma panen püksid jalga, ütles Hemingway ja lahkus, mina seisin keset tuba ja otsustasin, et nüüd on õige aeg kaduda, enne, kui mul palutakse ära minna või mind hoopis ära unustatakse või mõnel muul viisil alandatakse. Ent Scott sundis mind jääma tädi tuppa, väga ilusa nahk kohvri ja viskas selle poolavatult kušeti-le. Hoia kinni, ole nii kena, ütles ta. Inglased väidavad, et siia mahub kõik ära, mis sa kaasa tahad võtta, aga ei mahu, lifti ja kinnised tobe summad on ka, muidu ei lähe, kui pead temaga nagu ülemus alluvaga ümber käima. Aitasin tal kohvrit kinni panna ja ta teatas mulle, et tema ja Hemingway sõidavad autoga pretanni. Fušeeri. Tahame laiendada tüliküsimust Balzaci jõugu üle, ütles ta sõbrast lähme, vend, eestlased, võrrelda kuu 90 kolmandat aastat Balzaci Šoanidega. Kuigi medel ilma selletagi teab ka kõik, teised teavad, et Balzac on parem üle kõige, aga õõnestil ei tähenda see mitte midagi. Ta ütleb, et kool hakkab tekst elama ja tungib hinge. Olin 90 kolmandat aastat lugenud Schuanemite. Aga Fitzgerald oli minuga viisakalt ringi käinud, sundinud mind küüniseid sisse tõmbama, mägis peitma need, kui ta mulle mu enda kohta küsimusi hakkas esitama, vastasin ma enam-vähem ausalt. Kuigi kahtlustasin, et tema huvidega peitub mingi salapärane, ainult temale teadaolev põhjus. Viimaks ta küsiski heast-paremast, kas ma autot oskand juhtida? Kuidas võtta vastu silma ettevaatlikult. Mis see tähendab, Sagas? Oskad või? Ei oska? Oskan seatit juhtida, ütlesin, olin sõitnud seatiga. Ühe korra elus oli ohtlik ettevõtmine, mis oleks peaaegu õnnetult lõppenud. Suurepärane, tõeline saatuse sõrm, ütles Fitzgerald. Kutt, vennas tuleb meiega. Kuhu Fušee oli? Scott laatas mulle vastu selga muidugi tulev harrul, tanner võis kurrat. Dima. Õpetlik. Mis arvad? Ei mäleta täpselt, mis ma siis arvasin. Olin nii raamatud ja küsisin kahtlustavalt, milleks teil mind vaja, milleks meil siin vaja on? Aga selleks, et just sina oled sa kindel tugi, mida me vajame. Ahmis Scott, inglise intonatsiooni. Kas teie ei oska autot juhtida? Pärisin, muidugi oskan. Asi pole selles. Meil on vaja just sinusugust toreda jakiga selgesilmset otsekohest usaldusväärset ja ausad poissi, juhul kui õõnest ja mina end ühel ja samal ööl täis joome, sest mina ei taha, et õõnest oleks minu surmas süüdi ja ei taha, et mina oleksin tema surmas süüdi. Ja mis sa arvad, mis siis juhtub, kui me teele satub mõni hoolimatu purjus prantslane ja emb-kumb meist ajab talla Ta võdistas end kole mõeldagi. Siis öeldakse, et me olime purjus ja meid riisutakse puupaljaks. Fitzgerald ja Hemingway olid tollal 30 ringis ja paljad poisid polnud nad kumbki. Fitzgerald oli avaldanud suure Gatsby ja töötas nüüd romaani. Sume on öö kallal. Hemingway eile oli kuulsust toonud temal hüvasti relvad. Juhtusin nendega kui nende elu parimal ja edukaimal ajal ja neil oli, mida kaotada. Ehkki ma tookord seda ei teadnud. Scott saatis mind trepist alla ning tasa ja madalal häälel, noorusliku õhinal hakkas ta rääkima, nagu räägiks ta usalduslikult sulle ja ainult sulle. Tead, kuidas lugu tegelikult on, kutt ütlen sulle ausalt, miks mina sellesse iduette võtame? Esimesel trepimade meil oli väike alkoov ja selles mingi pink. Scott istus ja tiris mind käisest enda kõrvale istuma. Asi on selles, et ja mina elame hästi üle ohtliku pöördepunkti oma elus. Scott oli üpris tõsine, ent siis puhkes ta naerma ja tihtipeale naeris Scottendamisi, nagu oleksid avastanud äkki midagi naljakat, mida keegi teine polnud märganud. Mahtenn nalja, ütlesite kähku. Nii, tahtsin sulle öelda, jätkas ta jälle tõsiselt, kulm kortsus, keskendunud, et üldiselt on teada, et Hemingway ja mina oleme muutumas kellekski, kes me tegelikult ei ole ja paha kutt. Sest näib, et kumbki meist ei saa sinna midagi parata. See on tõeline Jack'i Lia Hayley juhtum. Aga said taipamist küll midagi, sest vean viie sendi peale kihla, et sa ei olnud minust kuulnudki. Või olid? Ei, tunnistasin ma piinlikkust tundes, kuid ausalt Lalgu peale, vanapoiss, laskot, see on täiesti loomulik. Tegelikult täitsa tore, et samist midagi tea. Sest jumal paraku, ega ei olegi eriti meeldiv meist midagi teada. Tegelikult ei saakski aru, mis meiega sünnib, sest kurrat võtaks, kõik toimub peaaegu märkamatult. Aga vähehaaval tükk tükilt, rakk rakult, sõnas naud saab paksunahaline profipoksija, paadunud tapja ja minust tuleb säärane tüüp, kellest räägitakse, et noor, aga kahjux, joodik, mida ma jumala eest ei ole. Nii on meiega lood, kui sa minust aru said. Peaaegu murelikult ootas sport, mida ma ütlen? Mitte päriselt. Ütlesin nüüdsest Scotist, kannatlik koolmeister, kes nüri õpilase heaks teeb, kõik, mis tema võimuses siin olid oma osas ja mängis seda väga hästi. Oota, kui vana sa oled, kuid 19 aastat ja kaks kuud, mis rähkid ei või olla, siis pean ma küll ilmselt seletama sulle nagu mingi mongoli või sanskriti keele kiirkursuse korraldama, muidu sa ei hakkagi aru saama. Kui inimene on 19 aastat ja kaks kuud vana, siis ta ei võigi teada, millest ma räägin. Lasema nüüd mõtlen, sellega on umbes nii. Kui sa oled menukas, kui oled tõesti hea nagu hanesid ja mina läheb järjest raskemaks elada iseendana. Sa pead kaitsma ennast mitmesuguste maskidega, kasutades kõike, mis kiiruga kätte juhtub, alkoholi, härjavõitlusi, Torinat, vulgaarsust, enesekordamist, naisi valesid, mida tahes, et varjata seda ainsamat, mis sinul on ja ühelgi teisel ei ole. Vähemalt nii tuleb asjale vaadata, kui lased kellelgi oma tõelise mina kallale, et siis hävitad selle. Seepärast peab alati oma sisemisi varusid saladuses hoidma, peitma jultunult silmade jõhkrate näppude eest. Scott tõusis väikeselt pingilt püsti jälle. Me läksime järsust trepist alla. Ainus häda jätkas ta, et see, millega me end kaitseme, hakkab meie üle võimust võtma. Pianist juba ongi profipoksija moodi ja räägib nagu profipoksija. Ja mina olen joodiku moodi, vaata, missugused mu silmad on. Ja kuigi õõnestiga on lugu hulga halvem juhtub Me mõlemaga lõpuks midagi hullu, kui meil sellele asjale kuidagi piiri ei pane. Mõtlesin hetke kuuldu üle järele, sest katsin midagi kohatut öelda. Kuigi olin päris kindel, et ma midagi kohatut ja rumalat ütlen. Tegin pingutusi, et otsa otsaga kokku viia ning pidin lõpuks tunnistama, et midagi on viltu. Ma ei näe ikka veel õigeid seoseid, ütlesin siis leiad nad kirevase pärast. Ärritu Scott, sa oled nagu aionist, arutab nagu ajakirjanik. Kas sulle peab kõik puust ette tegema? Nähtavasti ütlesime Haabunult head, hea küll, sõnaskot armastusväärselt niisama kiire andestama, kui vihastama. Asi peaks ahah, selge olema. Kui meid mõlemaid ähvardab oht blufi vendadeks saada, siis on ilmselt paras aeg hakata midagi paremat otsima. Seda sa ometi taipad või taipa? Scott puhkes naerma. Tubli kutt, sul kurradi mad, tähenärija, lik mõtteviis, ütles ta. Aga ära sa seda nii väga usalda. Tegelikult saatsid ta selle sõiduga täiesti elulise kogemuse aastate pärast meenutada ja imestad, kuidas sul vedas. Usu mind, hiljem saad aru, kuidas Suntellekti sünnile kaasa on aidanud. Tean vähemalt viitkümmet inimest, kes loobuksid oma vasakust, kust käest, et ainult kaasa saaksid tulla. Tollal ei näinud ma, miks peaksin seda uskuma küll, aga nägin meiega Valkaadil lõpus. Ent siis me sukeldusime tänavale, paistesed Scottilt nõudis suurt eneseületamist. Issake. Hüüatas ta valgusest rabatud. Arvan, et ta vihkas kõike seal tänaval. Pidime end kohandama prantsuse kultuuri kujuteldava kaardiga, mis Pariisi tänavail alati ta ees laotub. Scott osutas teisele poole muusid tänavat, kus musta kattega sõidutee ääres seisis tõmbin linnaline Fiat. Sellega oskad sõita, küsis ta. Kas tal kulis käiguvahetus on? Uurisin. Ma ei ole tükil ajal sõitnud, ütlesin, püüdes kõrvale hiilida. Kardan, et ma ei saa hakkama, aga Scott ei lasknud ennast kõigutada. Meist sa ikka halvem ei ole, ütles ta. Õõnest vankleb ühest teeservast teise nagu itaalia punaseristiauto laegas, sõidame kurta ramm otse keset teed, nii et vaateväljalt kõik põgenevad. Ma arvan, et minust pole tõepoolest asja. Ei andnud järele. Scott võttis mul kindlalt ja käskivalt õlgade ümbert kinni ja kui ta käsi mu Ulapolsterdvusele langes, tundsin ma jälle naftaliini lõhna. Mõtle alati järele, enne kui kasutad selliseid sõnu nagu tõepoolest äärmiselt võib koputavalt, ainult inglased kasutavad neid õigesti ja need on kuradima head sõnad. Kehitasin õlgu, Ärace, ehita midagi, ütles Scott korraga jälle kool, meisterlik, range õla kehitusega, tunnistatakse läbikukkumist. Aga ei ole jõudnud veel milleski läbi kukkuda. Tegelikult Scott jäi keset teed seisma. Tegelikult kui järele mõelda, sellepärast me sind vajamegi. Kutt, Sa oled just selline, nagu meie kunagi. Oma juuresolekuga tuletatakse pidevalt meelde, millised Mecord õitsvad. Nooruses olime hing alatasahaige tuginedes sinu noorusele ja süütuselekut. Muidugi kui sa vastu ei ole. Minu noorusele ja süütusele. Mida sain ma selle tobedus peale öelda. Aga Scott teinud must enam välja, vaid võttis Fiati eesistmelt väikese pehme pott kübara. Küllap olin Gerald Murphy vennatütar selle sinna unustanud. Ei, tõsiselt, kutt, sellest kujuneb tõeline katsumus mulle jäämistele. Scott keerutas kübarat sõrme otsas. Kui Hemingway Figheraldis sõprus vastu paneb kõigele, millega ma sõidu ajal teineteist tõenäoliselt kostitame siis, pagan võtku, paneb ta igavesti vastu. Minul isiklikult on asjasse tohutut usku tohutult. Ainult üks väike aga on. Ja et see on ikkagi õnnemäng ja võib-olla me ei teegi muud, kui veeretame nagu sisu fos kaljurõngast mäe otsa. Võib-olla loobub õõnest veel enne, kui oleme alustanud või Kullam alles poolel teel Fušeeri mõigu maal teab. Ja mis siis saab? Tundsime huvi. Scott najatus hooletult vastu, Phiaati. Just nagu teades, et talle kuulub kogu mu tähelepanu ja vaimustus, mida ta minult ootaski. Me käime alla, vastas ta, muutume pool inimesteks pool loomadeks ja raiskame säravama aegamisi kustuma ande liialdades härjavõistlustega ja alkoholiga. Näntsiskult, ükskõik mis sel sõidul ka ei juhtuks, mõjutab see kogu meie ülejäänud elu. Olime Ran, keda oli koolitatud hoomeruse kattulluse vaimus Verkiiliust ma vihkasin. Ja kuigi ma olin alles roheline ning kohmakas ning kodumullas kinni, uskusin Salamiisikuid kindlalt neid saatuse kangelaslike väljakutseid, mille pärast me elame ja mille pärast sureme. Nii et teadsin, millest Scott rääkis. Esimest korda elus puutusin kokku inimestega, kes end vabatahtlikult sellisesse olukorda asetasid. Ütles Scott. Tuleb või ei tule? Scott meeldis mulle juba, ma imetlesin, usaldasin teda kõigest ettevaatusest hoolimata. Ja kuigi ma teadsin, et see on end ühe väga äraarvamatu isemeelse mehega teadsin ka, et Scotti kutse tuleb vastu võtta. Tulen, vastasin. Nii ma arvasingi, sõnast Scott. Lugesin seda su näost, mis ühtelugu värvi vahetas, ainult ole ette vaatlikut, sest õõnestil ja minul on komme nuga selga lüüa. Ma ei võtnud seda tõsiselt ja kuigi ma sain aru, et ta hoiatas mind võimalike alanduste ja solvangute eest teadsin, et pääsen kuidagi ikka terve nahaga. Kui hoian suu kinni ega lase neil näha, mis mu hinges tegelikult toimub.