Mine südamaale, öeldi mulle, seal näed sa tõelist Aafrikat, sest ükskõik, kes aga oleksid, see on koht, kust sinagi oleks tulnud, mine sinna, kus on põlismetsseal, põõsaste sees leiaks oma peitunud südame ürgisade, tumma meele. Ja nii ma läksin ja tantsisin oma tee. Täna pühendume musta mandri poeesele ja muusikale luulem võetud kogumikust vabadus, koidikurütmid, Tallinn 1964. Muusika tõid kaasa Ühed Eestimaa mehed Kongost olgu kohe öeldud, et pea kõik palad ja folkloorinäited kujutavad endast sealseid plaadi ümbervõtteid ning viimaste kvaliteet kesktroopilisi vihme ei saanud küll suurem asi ent ettekujutuse ikkagi annavad sõna, kuivõrd tegu on eestindustega ja ka etlejad on ju põhjamaa mees ja naine. See sõna on muidugi äärmiselt tinglik, kohandatud originaali kauge, sestap kartagi, et originaalmuusikaga kokkusobivus orgaanilisusest kaugele jääb. Kuid ikkagi, proovime puudutada oma arusaamadega ja üpris pinnaliselt seda üht kauget võõrast kultuuri, mis sisaldab endas tegelikult tervet erinevate neegrikultuuride summa. Proovime ja vaatame, mis välja tuleb. Ja nii ma läksin ja tantsisin oma teel. Kuivata pisarad, Aafrika lapsed tulevad tagasi su juurde läbi äikese ja tühjadel retkedel raiunud läbi äikese ja tühjadel retkedel Raimundid. Kuivata pisarad Aafrika. Öelge, kes annaks tagasi elu mälestuse lõhutud lootustega inimsoole. Meid kutsutakse puuvillarahvaks kohvirahvaks õlirahvaks. Meid kutsutakse surmarahvaks. Meie oleme tantsurahvas, kelle jalgadele jätkub jaksu. Kui nad ainult vastu kõva maapinda saavad põrutada. Puu mulle hingi, anna musti hingi. Šokolaad, pruune, kui teed nende värv, oleks tolmuvärv tolmukarva tumedam kui liiv. Kuid las nad olla mustad, las nad olla mustad, kui või. Kanna mõni trumm, olgu neid kolm või ehk ka neli. Jaan kuumust, määrdunud ja must, iga trummipuu ja kuivanud lambanahk ja anna neile hääl analile hääl, kui saar. Sidelt helmes eetris agrei sinihelmestest kosku vastu metsik lärm ja mahelaulu viis. Las käia kale passi trummidega ühte siga hulka veel puu ja tinaklõbin keltsigentil kentse ken Kell anna mulle häälega harilikku valmidust. Meest ei passind linikute kilkeid kulgu, seal tantsijad, õlakad, neegrid, paljajalu, tampi kui maad ja poolpaljad, naised edasi-tagasi. Õõnsa sugu, geni, Tomsikishiki võrratus, rütmise, vaimude hääled, laulgu, laulbu ja loojuv päike olgu selle kohal, haljad, palmid ümber ja kuhjakaupa jamsija. Tapetud linn. Armas jumal, kui seal veel ruumi üle jääb, palun lase vaatajaid tulla, olgu need valged või mustad, ükskõik klase vaatajaid tulla, et võiksin näha nende silm, verd, jooksvate lindu, jampsi, palme, tantsivaid, vaime, kodumankuma lasin vaatajad tulla, et võiks kuulda nende kõrv meie rahvalaule, luu- ja tinaklõbinat, helmeste helinat, trummide kõminat. Palun, palun lase vaatajail tulla, et neil oleks palsam kiirt peale õhtusest päikesest meie armsas aafrika taevas. Lipata puhmastikust tüdrukute ja lastega koos mängida ajaga küla vao baby all ja lugeda oma aastaid kortsude ja hallide juuste järgi. Jääda kolme algsetele, 10 päistele, 20 suvistele vaimudele sõbraks jääda, loogeteta jõgedele, küürudeta jõgedele, päikese peeglitele, Kuu peeglitele sõbraks jääda tähtedele sõbraks, kes on meie unelmate ka ühte värvi jääda vennaks ja sugulaseks kõigele, mis elab. Et alati mulle meeldiks kareda ringi ääretult teedel. Aga teiega määrasite mu aja, mu kevade mu päevad, mu armastuse. Teie panite raudu, mu rõõmud, silmaklapid südamele ja unistustele piirid. Ma tahtsin ära minna, kuid nüüd olen eksinud. Metsad, jõed, mäed, liaanid ülalt, kõrgelt ja sügavalt alt. Hoidke mind kinni, kõigi oma kätega liaanid. Hoidke mind kinni oma nõiduse väega liaanid. Hoidke mind kinni, ärge laske mul vajuda. Keeturangina venivad üksteise kannul, virvlevad päevad nagu helgaste helmeste raske. Aga siis äkki katab taeva valusa sina musttuhat, väikest pilve, musttuhat linnukest, lumi diivalist, kuid tiivad ei puhka. Elinud kaovad ja jätavad maha taeva troostitult tühja nagu hüljatud pesa. Hallid kaljud, paatiat, kivid piiravad kobaras teravaid tippe nagu raisakullid raibet ehivad Helmestena Rohtla krookuube nagu põrnikat, toredat päevalillehallid, kaljud, paatiad, kivid, hingetud, elutud, näotud, kurdid, kastepiiskade helkivaile sõnadele kurdid kõue tumedaile möiretele, pimedad päikese hõõguva le pilgule pimedad valguse sinavale silmusele kurdid, pimedad näotud, muutumatud liikumatud hallid kaljud, paatiat, kivi. Hallid kaljud, paatiad, kivid, põua kalkidest, huultest lõhutud on säravad rohupasunad, lämbunud tolmus. Võilillekuldne unelm hävib ja hääbub. Pruuni küünla na süttib äkitselt õhtu seal ülal, kuhu meie ei näe. Rõõmsad lustlikud Rohtla, lilled langevad längu ja kaovad. Närbuvad nii nagu närbuvad tähed, kui tõuseb päev. Kuid teie jääte. Hallid kaljud, paatiad, kivid muutumatud, liikumatud nõrgaks ja Mannetuks inimlaps loodi. Abitult heitleb ta julmade saatuselöökide püünises. Nii nagu haprace tuvi, kes sipleb mao läikiva keerme võimuses. Tihti hülgab ta armastuse sätendavad veed ja lihahimu kõrbetes viljatult närbub kergete naeru vinude lakkuda pisara pakaste piinata. Eksleb ta sihita, kuni surm nagu põuta hinge on imenud tühjaks. Kuid teie jääte. Hallid kaljut, paatiad, kivid, põua, pragune kabi muljub maad, rohi on surnud, lilled hävinud kuid teie jääte liikumatud. Ent kuidas sain öelda, näotud hallid kaljut, paatiad, kivi, Te puhkate valgete liiliate seas mis uinuvad tüünetes kuupaiste tiikides. Te õitsvate imeliste mets, rooside seas päikeseloojangu veini ohtruses hallid kaljud, paatiad, kivid, varaseimad ja viimasemad Rohtla, lilled. Kurb ilu on see, mis muudab meeldivaks teidki. Iluhoidmiseks oleme urnid, puu- ja rohu ja lillede tuhk on Tääratud, meisse helisõna- ja värv mis õitsesid peades. Mis nüüd on põrm? Me oleme ilu, edasikandjad. Me möödume selleks, et jääda. Ihu, võib koolda, luud kuivada, kuid mõtte Se puhkeb jälle mõte, mis aja ja ruumi piire ei austa. Mõte see puhkeb jälle. Pehmelt ja hääletult, üle ootavate mägede pehmelt ja hääletult, kui magasime, muredes kindel oma teel läbi pimeduse südamiku. Nii tuli lunastada vihm. Tuli tasa kui uni. Piinatud laugude juurde tuli tasa, kui puhkus vaevatud liikmete juurde tuli tasa, kui armastus lohutute hingede juurde. Nii tuli vihm pehmelt ja hääletult üle kivi tipuste mägede kaudu vermetes väljade lõhkenud nõmmedel rohuta orgude õigeid jalgradu, teades läbi pimedus padrikute. Nii tuli lunastada Vi tuli selja trummeldas majade katustel, tuli sel ja sosistas me akende taga. Meie muredes magajad, ärkasime rõõmudesse, kui kutsus vihm. Laseme nüüd musta luulemusel ja meie valgetele etlejad del pisut puhata ja kuulame sedasama muusikat, milline saadab neegrist džentelmeni paaribukis synni kõrre taga ja mida ka sealne kitsekarjus kuulab palmi külge riputatud transistorraadiost. Selle pala nimi on näiteks Jemiewiski ei hakka pead andma, aga miks ei võiks see kuju keeli tähendada, lihtsalt joome viskit. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam kirjamis, räägiks Ihast siin näha hirmust sind kaotada armastuste armastusest, mida ma tunnen piiritust valust, mis käib mu kannul igatsusest, millele kuulun ma üleni. Tahtsin sulle kirjutada kirja, armsam, kirja täis salaõrnusi kirja, täis mälestusi sinust, sinust, sinu huultest punastest, otsekui takk. Kuula sinu juustest mustadest otsekui Tiloa sinu silmadest, magusatest otsekui Maconge sinu rindadest kõvadest, otsekui ma pooke sinul, leopardi kõnnakust ja sinu hellitustest. Millest paremaid pole ma leidnud. Tahtsin sulle kirjutada kirja, armsam, et sa tuletaksid meelde meie kunagisi päev päevi, meie öid, mis kadusid rohtu. Et sa tuletaksin meelde Rambude varjumis meid katis valgust, mida Palmidelt lõputult langes. Et sa tuletaksid meelde meie kirgede hullust ja meie lahkumise kibedust. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam, et sa loeksid seda ohates, et sa heidaksid seda isa kombo eest, et sa varjaksid seda ema keesa eest, et sa üha seda loeksid, tundmata unustuse külmust kirja, millega terves kilombus ei saaks võrrelda ühtegi teist. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam kirja, mille viiks sulle mööduv tuul kirja, mida karsruudia kohvipõõsad, hüäänid ja maod, krokodillid ja sägad mõistaksid samuti, sest et kui tuul sele kaotaks teele, võiksid loomad ja taimed, need meie valu ja vaeva osalised, kõla kõlalt, kaeve kaevelt, sosin sosinal viia sulle kätte puhtana ja põlevaina lõkendavad sõnad minu kirja kurblikud sõnad, mida ma tahtsin sulle kirjutada, armsam tahtsin sulle kirjutada kirja. Kuid oh, minu armsam, ma ei taipa ega taipa, miks on see nii, miks on see nii, miks on see nii minu kallis, et lugeda ei oska, sina. Ja mina oh õnnetust ei oska kirjutada ka. Amma mägedel on Marm inglitekojas linnadest kaugel. Orgudes on mu arm haldjate külas inimeste pilkudest kaugel amma. Sinu südamepühamus on mar Su silmade, värvilisi Saknais sinu pilgus, mis on nagu jumalaema, pilk sinu avatud huulil, mis paluvad meie palvet. Lähme meie arm, kimp tuleleeke, sinu pihkude karikas tõrvikuks teel. Mulle tüdruk tõi toidukalebassi sees, mis häilise hiilgas kui sandlipuu mu ees. Ta tõi mulle kala, mis pipraga kaet ja merevahuvalgest kuldpruuniks praet ka palmiviina tõi ta, mis mesisilt suilt tilgub muretuina magavaid palmi build. Aga keegi ei tea ega aimatagi või mis arvamatuid asju oma silmist ta tõi. Seal taevalikul hetkel, kui su käte vahel värisesin hinge kinni hoides, seiskus tumma, isegi metsik loodus. Kumina katkestas maheda kurgune kägu ning lehtede sahin hääbus. Leelutamast ulakas viimne kujumi, häälne palm. Merigi unustas võimukad, möirged. Sel taevalikul hetke. Nagu Merimis tõuseb läbi meri, heinte nagu tuul kõrgetes sõnajalgades, nii libistan maa oma sõrmi läbi su tumedate juuste, mis meenutavad alastik kuud loorivat ööd. Olen kiivas ja kirglik nagu Jehoova, juutide jumal. Kas suudad sa mõista, et ükski mees pole lõõmanud suuremast armust, kui mina su vastu? Su silmade vaade Olokun on nagu mustavate ulmade sõiduk on nagu unepõgus puudutus, mida nende silmad, kes mullast on võetud, tajuda iial ei suuda. Nii joobunud nagu iidsed müürid lagunema rusudeksu jalge ees. Ja nagu hea vetehaldjas oled sa täis heldust inimeste vastu ning võtad oma rinnale kõik palujad. Alasti naine, must naine, rüütatud oma värvi sisse, mis on elu oma kuju sisse. Mis on ilu? Macirgusin suureks suvarius, su käte siredus sidus mu silmi. Näe, Kuismaa suve ja lõunasüdames, näitan sulle tõotatud maad, kõrge kõrbenud mäekuru kõrgusest. Ja su ilu lööb mulle südame sisse otsekui kotka välgutav maade. Alasti naine, tumenaine, küps puuvili, kinnise lihaga, musta viina, hämaradi, jampsitused, suu, kes seal laulutad, minu suud. Rohtla puhta silmapiiriga Rohtla Kessa võbises läänetuule hõõguvate hellitustes. Nikerdatud tamm, tamm pingul, tamp, tamm, kesa kõmatad, võitja sõrmede all. Sus, igav ja madal hääl on armsama harras, laul. Alasti naine. Õlimise virvendab ühestki tuule virust. Vaikne õli, vägilase õlgadel, maali Valdjate õlgadel, taevaliku rühiga, gasell helmed on taevas, Tähed su naha pinnal mängiva vaimu mõnu. Punane, lase kulla helgitsu nahal, mis lõõmab. Su juuste varjus, lõkkab mu hirm su pilgu, päikesepaiste puutest. Alasti naine, must naine. Ma laulan su ilu, mis möödub su kuju, mille ma põlistan igavikku enne, kui kade saatus paiskab su põrmu toiduks elu juurtele. Läheme taasvaheajale. Elu on roostetanud rõngas, mis õhtul kalmistu nurgast tõstetakse maast. Elu on roostetanud rõngas, mis hommikul lüüakse veerema külatänavaid pidi. Elu on roostetanud rõngas, millega mängitakse allikale minnes orgude põhjas ja mägede peal. Elu on roostetanud rõngas rõngas, mis laulab rõngas, mille igal hüppel kasvab südamel rängemalt. Üksküür. Elu on roostetanud rõngas, mida kantakse käes tormiseimaist päevadest läbi. Elu on roostetanud rõngas, mis hommikul veetakse kalmistu nurka maha. Elu on roostetanud rõngas vedelemas maas haudade vahel. Elu on roostetanud rõngas, mida selge silmi vaatab see, kes targaks sai. Siinses seisatki ihualasti, sa oled muda, tead ju isegi, aga tegelikult too vari seal, kes kuu piimapulbrist toitub, sai käima peale tema laps, oledki siis muudatuse kuju vargsi. Ja oled nagu tõrjus madalal müüril, millest astuvad üle lillede unenäod ja suve lahti päästnud lõhnad. Tunnen ja usun, su jalgadele kasvavad juured kui janused, maod, kes põimuvad ühte ja siuglevad kuskile Altuma lätte poole vigiilduvad liiva, ühinedes sinuga. Sest sa oled elav sinuga tundmatu ja määramata puu. Sest sa kasvatad ise viljad, mis sa korjad. Sinu latva juustesse, mida kõigutab tuul, peitsid kehatude linnud oma pesa. Kui sa tuled voodisse minu juurde ja kui ma tunnen, et see oled sina, mu hulkurveli, su juustest, su hingeõhust, Su nahalõhnast ärkaks, salatiibade sahisemisi, unenäo piirimaadel. Näe, siin ta on see, kelle silmad on unele vikerklaas, kelle laudan ulmadest rasked, kelle jalad on vajunud merre ja kelle liimised, käed merest kerkivad koralle ja kiiska vaid soolapampu täis. Ta laob neid virna udu lahe äärde jaotab alasti meremeestele, kellel lõigati keel suust kuni vihma 100.. Siis ta on juba nähtamatu, siis ei näe temast keegi, muudkui tuules, lõhevin, juukse, uju nagu koost hargnevad vetika Parmast. Ei, võib-olla paar tera magedat soola. Aknaklaasi ja neeger, kelle loendamatuid silmaderi veel ei tea keegi, kelle õlgadeni veel keegi pole ulatunud. See klaas Gudrustesse ehitud ori tugev kui atlas, kes kannab seitset taevast pea peal. Mitmekordne jõgi võiks ära viia see jõgi, mis juba on tõusnud Tani uude, vööni. Musttuhat klaasikildu kukub ta pihkudest, ent kõik põrkavad laubale tagasi. Seal on armid mägedest, mägedest, kus sünnivad tuuled. Sa tunned ja teata päev päevast piina, Tootsata tööd ja vaeva. Sa tunned ja teata pikse löödu surmaheitlust siis, kui idaseintelt on kaikunud merikarbid. Aga sul pole enam kaastunneta jaoks, sedagi ei tule sul enam meelde, ta kannatused algavad uuesti igale päikese loojakul. Kuule, vihma tüdrukud lauldes püüavad 11 libisevad savist lautrile või mõõkrohule, mis katab elavate maju. Nad laulavad kirglikku kirglikku laulu, mis vahel on nuukse vahel südamepuist. Võib-olla selleks, et kuuleksid paremini seda linnu liigutavat häält linud üksi süda sel, kas ta näki ei karda, et nad röövivad? Oi imet, oi ootamatut kingitust. Miks sa nii hilja tuled? Kas keegi teine läks pessa, kui sina veel ajasid maailma otsas oma unistusi taga? Eluvesi voolab teadmatusse, elu veest on niiske tuul, mida sa jood? Sa unistad, et leiadki ta siit kalju rinka tagant, kuhu ta sai kuskilt nimeta tähelt kummardud Silid sõrmega üle liiva. Järsku meenub lapsepõlv ja pildid, mis võlusid siis? Üks eriti see, kus olid lugeda nii lihtsameelsed, aga kummalised sõnad, neitsi seitse valu, veel üht elu, wet, aina vulaksus ilmist, syndiootes, suvari suunede vari seitsmekordistub. Ning irdudes sinust surub tihkemalt tihedaks. On unistamise tunde ööde rahus, vaikuseaukudes on kahtlemise tunde ja sõnade raske linik rebeneb nuukseiks on kannatamise tunde, pigi, sõjadeid, emade pilgus on armastamise tunde. Valguse hütides, kus laulab üksainuke ihu on see, mis annab taimede ihule värvi ja tundide meeletuses tundide kärsituses üha sigilikum võrse millest tõusevad tasakaalu sündimise tunnid. Ühesse kolmestastiast kolmest tastiast, mille seest teatuid õhtuil tõusevad, õndsad ja vaiksed vaimud. Esiisade hinged, inimlike esiisade omad, Tarkade daatide omad kastis ema, kolm sõrme, vasaku käe, kolm sõrme, pöidlakoti, oda ja pikk Peetri. Mina kastsin sinna kolm sõrme, pöidlakoti uda ja pikk Peetri kolme sõrmega, mis olid punased verest. Koeraverest härjaverest sikuverest puudutas ema mind kolm korda. Ta puudutas pöidlaga laupa, koti odaga vasakut rinda ja pikk Peetriga naba. Mina hoidsin koos oma sõrmi punaseid verest koeraverest, härjaverest sikuverest. Hoidsin oma kolme sõrmetuulte käes, põhjatuulte käes, hommikutuulte käes, lõunatuulte käes, õhtutuulte käes. Ja ma sirutasin oma kolm sõrme kuu poole täiskuu poole alasti täiskuu poole. Kui ta ilmus suurimast ja põhjale. Pärast pistsin oma kolm sõrme liiva sisse liiva sisse, mis oli jahtunud öös. Siis ütles ema, mine laia maailma, mine. Nad käivad su järel eluteel. Ja mina läksin, läksin pikki radu pikki radu ja mööda teid üle mere ja kaugemale sellest veel kaugemale merel ja üle ülede üle. Ja kui mina kukuza nõelatega musta südamega meestega kui mina kokku saan kadedatega musta südamega meestega siis ilmuvad mu ette esiisade hinged. Võõrad inimesed teisest maailmast tahtsid laulda Su võludest nähasus, aladuslike müsteeriume ekstaasi ja nõidusi, suu aafrikalike imevõlusid. Kuid nad ei suutnud su kaunid ja hellad laulud. On nii tunde, ehtsad ja siirad, et võõramaalased neid tabada ei suuda, kuigi kuulavad uudishimuga. Ja nad teevad sinust eebenipuust, sfinksi, ihar armukese etruski vaasi, eksootilise imelooma, meeletu kütkestavam, metsiku loomuliku ja maagilise. Ja pruugivad veel teab mis kõlavaid rõõmsaid sõnu. Sõõrnades lauluviisides on kõike neegritüdruk. Kõike peale su enda. Kuivata pisarad, Aafrika, su lapsed tulevad tagasi su juurde pihkudes lelud südames armastust, tulevad ja panevad sulle õlle oma unistuste ja lootustern.