Kolmandal hommikul, kohe, kui olin üksi jäänud, seadsin sammud Mellachi poole. Juhtusin tänava ristile, kus seisis paljud liiklusvoolas neist mööda ja ümber nurga. Nägin inimesi läbimas võlvi alust, mis näis müüri avavusena ja järgnesin neile seespool seda müüri kõigist neljast küljest piiratud. Paiknesime Ella juudi kvartal. Leidsin end väikeselt lahtiselt turuplatsilt. Madalates lahtrites kükitasin mehed kaupade keskel. Mõned, kes euroopalikult riides, istusid või seisid. Enamikul olid peas mustad mütsikesed, nagu juutidel siin kombeks. Ja väga paljud olid habemikud. Esimestel lettidel, kuhu ligi astusin, müüdi kanga ees. Ükse mõõtis küünraga siidi, teine lasin mõtlikult kiiresti pliiatsi lennata ning arvutles ka rikkamat väljapanekutega. Müügilauad tundusid väga väikesed. Külastajaid oli paljudel. Ühes lahtris olid kaks hästi paksu meest kõhnema kolmanda juures vabalt aset võtnud tooli omanik ja vestlesid sellega elavalt, kuid väärikalt. Möödusin nii aeglaselt kui võimalik ja silmitsesid nägusid. Nende mitmekesisus oli üllatav. Oli nägusid, keda oleksin teises riietuses pidanud araablast, eks leidus Rembrandti, säravaid vanu juute, leidus kavalalt vaikivaid ning alandlik katoliku preestreid. Leidus igavesi, juute, rahutuse pitser üle kogu olemuse. Oli prantslasi, oli hispaanlasi, oli Ruskede venelasi. Ühte võinuks tervitada kui patriarh Aabrahami kes ütles üleolevalt, Napolioniga ja keegi paremini teadja, kes meenutas, Köbelsid, sekkus nende jutuajamisse. Ma mõtlesin hingede rändamisele. Võib-olla arutlesin endamisi, peab iga inimhing kurdi juudiks muutuma. Ja nüüd on nad kõik siin. Keegi ei meenuta, kes ta enne oli ja isegi kui näojooned nii reetlikud on, et mina võõras nad ära tunnen, usub igaüks neist ometi kindlalt, et põlvneb otse piiblikujudest. Aga neis oli midagi, mis oli neile kõigile ühine. Ja niipea, kui olin nägude ning ilmete rohkusega harjunud, püüdsin leida, mis see ühine õieti oli. Neil oli kombeks kiire pilguga mööduja kohta otsus langetada. Kordagi ei juhtunud, et oleksin saanud märkamatult mööda minna. Kui ma seisma jäin, võidi mind ostjaks pidada ja mind selle silmaga kaeda. Aga enamasti tundsin ma Kärmast intelligentset pilku ammu enne seisatamist. Ja ma tajusin seda ka siis, kui kõndisin teisel pool tänavat. Isegi nendel vähestel, kes seal laisalt nagu araablased lõõtsutasid, polnud pilk ilmaski laisk. Pilk eksimatu maakuulaja tuli ja kadus samas nende hulgas vaenulikke külmi ükskõik seid tõrjuvaid ja lõpmata tarku. Aga kunagi ei tundunud nad rumalat. Lena Need olid pilgud inimestelt, kes on alati valvsad. Ei soovi aga eeldatavate vaenulikust valla päästa mitte jälgigi välja kutsumisest. Pigem juba targu peidetud hirm. Võidakse öelda, et nende inimeste väärikus peitub targas ettevaatlikkusest. Müügikoht on avatud ainult ühest küljest, nii et ei tarvitse muretseda seljataguse pärast. Needsamad inimesed tunnevad end tänaval hoopis ebakindlamalt. Ma märkasin varsti, et igavesed juudid, need, kes naised, vikal rahutud ning ebakindlad olid eranditult jalamehed. Need, kes kõiki oma kaupu endaga kaasas tassisid ja nii endale rahva seas teed pidid tegema. Kes iial ei teadnud, kas mitte keegi selja tagant nende armetu omanduse, kallaletungi vasakult-paremalt või igast küljest korraga sellest, kes võis üht poekest omaks nimetada ning seal pesitses hoovas peaaegu et rahulolu. Mõnedega konutas, et tänaval ja pakkusid müüja tühja-tähja. Tihti olid need lausa karjuvalt haledad aed- või puuvilja kuhjakesed. Näis, nagu poleks neil tegelikult üldse midagi müüa. Ja nagu klammerduksid nad vaid ameti enda külge. Nad olid räpased, neid oli palju ja mul polnud kerge nendega harjuda. Ent peagi olin siiski kõigeks valmis ega üllatunud, eriti kui nägin maas tükitamas vana põdurad meest, kes pakkus välja ainsat kärbatanud sidrunit. Kõndisin nüüd piki tänavat, mis viis sissepääsu juures sügavamale möllachisse. Rahvast oli palju. Arvukate meeste hulgast tuli vastu ainult üksikuid naisi. Looritamata. Mööda hiilis mulduvana üleni kortsu, kribuline heit, maailma vanim inimene, silmad liikumatult kaugusse suunatud naistelt täpselt nägevat, kuhu ta läheb. Ta ei andnud kellelegi sees. Samal ajal, kui teised ringi tegid, et läbi pääseda oli tema ümber alati vaba ruumi. Ma usun, teda kardeti. Ta läks päris pikkamisi, et tal oleks jätkunud aega iga üksiku olendi needmiseks. Küllap oli hirm, mida ta enda ümber külvas, see, mis talle teekonnaks jõudu andis. Kui ta lõpuks minust möödas oli, pöördusin ma ja vaatasin talle järele. Eid tundis mu pilku, sest ta pööras end tagasi sama aeglaselt nagu oli kõndinudki ja haaras mind oma pilguga tervenisti. Tegin kähku minekut. Ja minu reageering tema pilgule oli olnud nii instinktiivne, et märkasin alles hiljem, kui palju kiiremini ma nüüd kõndisin. Möödusin reasti juuksuriäridest. Noored mehed, juuksurid seisid jõude ukse ees. Otse vastas müütas keegi mees maas olevast korvist röstitud rohutirtse. Mõtlesin kuulsale egiptuse nuhtlusele ja imestasin, et juudid sõid rohutirtse. Ühes eriti kõrges ruumis, küürutas neegri näo ja nahavärvusega mees. Tal oli peas juudimütsike ja ta müüs sütt. Süsi oli tal ümberringi kõrgesse riita laotud, paistis nagu kavatsetaks teda söehunniku sisse müürida ja nagu ootaks ta vaid töömehi, kes otsuse täide viiksid. Ta istus nii vaikselt, et teda algul ei näinudki ja märkasin teda ainult silmade tõttu, mis keset seda söemäge helkisid. Tema kõrval müüs keegi ühes ilmaline aedvilja. Pime silm oli kohutavalt paistes ja mõjus ähvardusena. Mees ise tegeles kohmetult oma aedviljadega, lükkas midagi ettevaatlikult ühele nurgale ja nihutas siis ettevaatlikult jälle tagasi. Teine mees küürutas maas viie või kuue kivi juurest. Ta võttis iga kivi üksikult kätt, kaalus seda, silmitses ja hoidis siis veel veidi õhus pani kivi teiste juurde tagasi ja kordas ülejäänutega sama mängu. Ta ei vaadanud kordagi minu poole üles, kuigi seisin otse tema kõrval. Ta oli ainuke inimene kogu kvartalis, kes ei pidanud mind ühegi pilgu vääriliseks. Kivid, mida ta müüa soovis, ei andnud talle rahu ja ta näis huvitavat rohkem nendest kui ostjatest. Kogesin, kuis kõik muutus vaesemaks, mida sügavamale mammellachisse tungisin. Kaunilt kangede siid olid kadunud. Keegi ei paistnud nii rikas vürstlik nagu Aabraham. Turg sissekäigu väravate juures oli olnud omamoodi luksusrajoon. Tegelik elu lihtrahva elu toimus siin. Oli nüüd väikeselt täisnurkselt väljakul, mis tundus mulle Mellachi südamena pikliku kaevu ääres seisnud läbi isegi mehed ja naised. Naised kandsid kruuse, millega nad vett lammutasid. Mehed täitsid oma nahkseid veeanumaid. Nende eeslid seisid samas kõrval ja ootasid jootmist. Väljaku keskel kükitasin kokad, mõned praadisin liha, mõned väikesi kräpp leid. Nende perekonnad olid sealjuures naised ja lapsed. Jäi mulje, nagu oleksid nad oma majapidamise väljakule laiali laotanud ja elaksid ning keeraksid siin. Siin-seal seisis berberi riietuses talupoegi, elusad kanad käes, nad hoidsid kanu kokku seotud jalust. Lindude pead olid ripakil. Naiste lähenedes sirutati kanad katsumiseks, et. Ostja jättis tõsis mehe käte edasi rippuma ja astus järgmise talupoja juurde. Kunagi ei ostnud naine kana enne paljusid teisi põhjalikult katsumata. Ümber väljaku olid poed, mõnest töötlesid käsitöölised, nende tagumine kopsimine lõikes teravalt kõne lärmi sekka. Väljaku ühte nurka oli kogunenud summ mehi, kes tuliselt vaidlesid. Ma ei saanud nende jutust aru, aga ilme järgi otsustades oli tegu maailma suurte probleemidega. Meil oli eriarvamusi ja Nadkemplased argumentidega. Mulle näis, et nad ründasid mõnuga teise väidet. Keset väljakut seisis vana kerjus, esimene, keda siin nägin. See ei olnud juut. Ladude mündiga võttis ta otsekohe märgile ühe väikestest krablitest, mis pannil ägedalt särisesid. Koka ümber seisis nii mõnigi tahtja ja vana kerjus pidi oma järge ootama. Aga ta jäi kannatlikuks isegi nii lähedal oma tungiva soovi täitumisele. Piruka lõpuks kätte saanud läks ta sellega jälle platsi keskele seisma. Sõi suure isuga. Ta isu levis üle väljaku otsekui mõnupilv. Keegi ei teinud sellest välja, aga kõik hingasid tema mõnu endale sisse. Ja mees iseenda sööv ausammas paistis mulle väljaku elu ning heaolu jaoks väga tähtis. Aga ma ei usu, et tema üksi oli see, kes muutis mind väljakul otsekui uueks õnnelikuks inimeseks. Ma leidsin, et tulen nüüd tõepoolest jõudnud kusagile mujale. Olen saavutanud oma reisi eesmärgi. Ma ei tahtnud siit enam ära. Ma olin olnud siin sadade aastate eest, aga ma olin selle unustanud. Ja nüüd tuli mulle kõik taas meelde. Leidsin laiali laotatuna, elus sisukuse ning soojuse. Sama, mida tunnen iseendas. Ma olin see väljak nii, nagu ma seal seisin. Usun, et olen alati see väljak, lahkumine temast oli mulle nii raske, et pöördusin iga viie või 10 minuti järel sinna tagasi. Kuhu iganes ma ka ei läinud, mida iganes Tammellachis uute ja avastanud. Ma jätsin kõik sinnapaika, et pöörduda tagasi tollele väikesele platsile. Et siit või sealt temast üle käia, veendumaks, et ta on ikka olemas. Ma pöörasin kõigepealt ühte vaikse mõist tänavest, kus polnud kauplusi, ainult elumajad. Igal pool müüridel, uste kõrval, parajas kõrguses maast olid suurelt joonistatud käed iga sõrm selgelt välja töötatud. Enamasti sinist värvi. Need olid kaitseks kurja pilgu eest. See oli sagedasem märk, mida ma siin leidsin. Ja inimesed varustasid eriti meeleldi nendega oma eluasemeid. Avatud ustest võisin heita pilku õuedesse. Need olid puhtamad kui tänavad. Rahuhoovus neist mulle vastu. Mis tahes hinna eest oleksin sisse astunud. Aga ma ei julgenud, kuna polnud näha ainsatki hingelist. Ma ei teadnud päris täpselt, mida öelda, kui kohtuksin sellises majas järsku naist. Kohkusin kujutledes, et võiksin kedagi ehmatada. Majade vaikus voolas minusse isesuguse ettevaatlikkusega. Aga seda vaikust ei jätkunud kauaks. Nõrk heli, kõrge heli, mis meenutas algul kilki, tugevnes, kuni mu silme ette kerkis linnupuur. Mis võib-olla siin pole ometi sadade lindudega puuri. Lapse o l peagi polnud enam kahtlust kõrvulukustav sädin tuli koolist läbi haavatud värava, vaatasin suurde hoovi, seal istus üksteise kõrvale surutud vahestama 200 pisikest last, mõned rahmeldab ringi või mängisid maas enamikul pingil istuja estri käes aabits. Kolme-neljakesi koogute seda hoogsalt ette ning ta ja VR peenikeste häältega. Teed Kimmel, väikesed mustad pead liikusid rütmiliselt edasi-tagasi. Ikka oli keegi hulgas agaram, kellelegi liigutused, elavamad ja heebrea tähestiku kõla väikeses suus meenutas sissejuhatust 10-le käsule. Ma astusin hoovi ja katsusin lugematute laste tegemistest selgust saada. Kõige pisemad mängisid maas. Nende keskel seisis õpetaja väga armetult riides. Paremas käes oli tal nahkrihm. Löömiseks. Taastus alandlikult minu poole. Piklik nägu oli lame ja tuim. Elutus tardumuses erines see silmatorkavalt laste elavusest. Näis, nagu ei suudaks ta iialgi neist üle olla. Nagu makstakse talle selle eest liiga vähe. Õpetaja oli noor, kuid laste noorus muutis ta vanaks. Mees ei rääkinud sõnagi prantsuse keelt ja ma ei oodanudki talt midagi. Olin rahul, et võisin seista keset kõrvulukustavalt tantsimist ja pisut ringi vaadata. Aga ma olin õpetajad alahinnanud. Tema surma tardumuse taga peitus midagi auahnuse taolist. Ta tahtis mulle näidata, mida ta lapsed oskavad. Õpetaja kutsus enda juurde väikese poisi. Hoidis tal üht aabitsa lehekülge silme ees, nii et minagi sain vaadata ja osutus ruttu üksteise järel heebreakeelsetele silpidele. Ta vahetas risti-rästi ridu, et ma ei arvaks, nagu oleks poiss kõik pähe õppinud ja vastaks pimesi ilma lugemata. Poisikese silmad särasid, kui ta valjusti luges. La la ma no tee patu. Ta ei teinud ühtegi viga ega kogelnud kordagi. Ta oli õpetaja uhkus ja luges järjest kiiremini. Kui poisike lõpetasi aabits ära andis, silitasin tal pead ja kiitsin teda prantsuse keeles. Aga seda ta mõistis. Poiss läks oma kohale tagasi ja tegi, nagu ei paneks ta mind enam tähele. Kuna nüüd oli järg järgmise poisi käest, kes oli palju arglikum ja tegi vigu. Õpetaja saatis ta kerge laksuga minema ja küsis veel paari poissi. Kogu selle toiminguga, Rüütel ei vaibunud, mürisev lärm vähimalgi määral. Heebreakeelsed silbid langesid vihmapiiskadena kooli mässasse merre. Samal ajal olid teised lapsed mulle liginenud ja silmitsesid mind uudishimulikult, kes ülbelt, kes arglikult Keseedvistades. Õpetaja ajas pikemalt mõtlemata arglikud eemale, lastes aga ülbematel paigale jääda. Kõigel oli oma tähendusõpetaja, oli kooli selle osa vaene ning kurbisanud kui demonstratsioon oli lõppenud kadusite näolt ka need üksikud rahuldatud uhkuse jooned. Ma tänasin hästi viisakalt ja et ta enesetunnet tõsta veidi üleolevalt, nagu oleksin ma mõni tähtis külaline. Ebakohase taktitunde tõttu, mis mind möllachis igale pool saatis otsustasin järgmisel päeval jälle tulla ja alles siis õpetajale natuke raha anda. Silmitsesid veel hetke veerivaid poisikesi nende edasi-tagasi öötsumisest võlutud. Nemad meeldisid mulle siin kõige rohkem. Siis lahkusin. Nüüd muutus tänav elavamaks tõotades välja viia kuhugi tähtsasse avalikku paika. Silmasin veidi eemal müüri ja suurt väravat. Ma ei teadnud, kuhu see viis. Aga mida lähemale ma jõudsin, seda sagedamini kohtasin kerjuseid istumas vasakul või paremal pool tänavat. Panin seda imeks, sest ma polnud siiani ühtki juudi kirjust näinud. Jõudnud tolle värava juurde, nägin kümmet või viitteist kerjust reas küürutamas mehi ja naisi. Enamikus vanemad inimesed. Seisin pisut kohmetult keset tänavat ja tegin nagu vaataksin väravat. Kusjuures ma tegelikult kerjuste nägusid uurisin. Kõrvalt lähenes mulle noormees osutas müürile ja ütles juudi surnuaed. Ja pakkus end mulle sisse minekul teejuhiks. Need olid ainsad prantsusekeelsed sõnad, mida ta oskas. Ta juhtisime kärmelt väravast läbi. Ta oli vilgas ja rääkida polnud meil midagi. Leidsin tohutul lagedalt väljakult, kus ei kasvanud kõrdki. Hauakivid olid nii madalad, et neil maast vaevu eraldas. Komistasid käigul neile otsa nagu harilikel kividele. Surnuaed nägi välja otsekui hiiglaslik prügimägi. Võib-olla oli ta seda olnudki ning alles hiljem omandanud tõsisema otstarbe. Mitte midagi sellel kõlendikul ei upitanud end ülespoole. Kivid, mis paistsid, ja kondid, mida võis kujutleda kõikjal, lebasid ebameeldiv siin püsti käia. Polnud võimalik leida mõttele pidepunkti. Ja ma tundusin endale naeruväärsena. Seal on palju elusaid taimi ja linde ja tulija ainus inimene nii paljude surnute keskel tunneb ennast seeläbi reipamana ning tugevamana. Tema enda olukord näib talle kadestamisväärt hauakividelt loetan imesid. Igaühest neist on ta elanud kauem. Ilma eta seda tunnistaks, on tal mõneti tunne, nagu oleks ta neid kõiki kahevõitlusele võitnud. Ta on kindlasti ka nukker nii paljude pärast, keda enam ei ole. Kuid see-eest on ta ise ületamatu. Kus mujal veel võiks ta end säärased tunda. Millisel maailma lahinguväljal jääks tema ainsana järele. Sirgelt seisab ta kõigi nende lamajate seas. Aga ka puude hauakivid seisavad. Nad on siia istutatud ja üles seatud ning ümbritsevad inimest otsekui mingi pärand, mis on olemas selleks, et talle meeldida. Seal kõledal juutide surnuaial ei ole häda midagi. See on tõde ise. Surmakuumaastik. Vaatajale on üdini ükskõik, keskus lamab. Ta ei kummardu ega katsu seda mõistatada. Kõik nad lebavad seal nagu prügi. Ja on tahtmine Saakali kombel sellest kärmelt üle lipsata. Seal surnutest kõrb, kus enam midagi ei kasva. Kui ma olin tüki maad edasi läinud, kuulsin selja tagahüüdeid, pöördusin ja jäin seisma ka seespool müüri värava lähedal. Sellised kerjused. Väljas oli poolringis aset võtnud umbes 50 kerjust, mehed ja naised läbisegi vaevatud kõikvõimalikest maapealsetest hädadest otsekui omaette suguharu, kus on eakamad ülekaalus. Nad istusid kirevate rühmadena maas ja hakkasid need tasapisi vaoshoitult liigutama. Sama nad pomisesid õnnistusi ja sirutasid käsi. Ometi ei tulnud mulle liiga lähedale, kuni maa palvemaja lävele jõudsin. Mu pilgule avanes sootuks pisike pikergune ruum, kus põlesid sajad küünlad. Need seisid madalates klaas silindrites ja ujusid rasvas. Enamikus olid nad paigutatud tavalise kõrgusega laudadele ja sa vaatasid neile alla nagu raamatusse, mida parajasti loed. Vähem rippus neil laes suuremates anumates ruumi igas seinas mees ilmselt määratud palveid pidama. Neile lähematel laudadel oli üksikuid münte. Kõhklesin lävel, kuna mul polnud peakatet kaasas. Saatja võttis oma musta mütsi peast ja ulatas mulle. Panin selle pähe, kuigi mitte ilma kohmetluseta, sest müts oli väga räpane. Eestpalvetaja viipas mulle ja maastusin küünalde vahele. Mind ei võetud kui juuti ja ma ei öelnud ühtegi palvet. Saatja osutas müntidele. Jama, mõistsin, mis mul nüüd tuli teha. Ma ei jäänud kauaks. Tundsin kõhedust selle kõrber rüpes asuva väikese ruumi ees mis olid küünaldest tulvil, mis ainuüksi küünaldest koosneski küünaldest hoovas vaikset rõõmu nagu poleks miski päriselt otsas, niikaua kui nemad põlevad. Võib-olla olid need haprad leegid, ainus, mis surnutest järel oli. Lähedal ning vahetult voogas kerjuste kirglike elu maastasin taas nende sekka. Ja alles nüüd läksid nad liikvele. Igast küljest tungisid nad peale nagu võiksin ma just nende hädad kahe silma vahele jätta ja demonstreerisid neid otsekui mingis kunstipärases ja siiski väga tormakas tantsus. Nad haarasid mu põlvede ümbert ja suudlesid mu kuube. Nad õnnistasid, nii tundus mulle mu keha iga kohta. Naisnagu muutuks kogu see inimmass oma suude ja silmade ninadega, oma käte ja jalgadega räbalad karkudega kõigega, mis neil oli kõigega, millest nad koosnesid üheksainsaks anumiseks. Ma kohkusin. Kuid ma ei saa eitada, et on Inga ülimalt haaratud. Ja et see neelas varsti kogu mu hirmu. Iial polnud inimesed mulle ihuliselt nii lähedale tulnud. Ma unustasin nende räpasuse, see oli mul ükskõik. Ma ei mõtelnud täidele. Tundsin, kui ahvatlev, võib-olla lasta end inimeste eest elusalt tükkideks raiuda. Niisugune tohutu austuse suurus näib väärivat seda ohvrit. Ja kuis peakski ta sünnitama imet. Aga mu saatja hoolitses selle eest, et ma ei jääks kerjuste küüsi. Tema nõudmised olid põlisemad ja neid polnud ma veel hoopiski rahuldanud. Mul ei olnud kõigi jaoks küllaldaselt peenraha. Raevuka kähistamise ning haugatusega peletas saatja näljaste karja eemale ja tiris mu kättpidi minema. Kui palvemaja oli jäänud selja taha, ütles ta oma nõdrameelse naeratuse saatel kolm korda, kui kuigi ma polnud üldse midagi küsinud. Nüüd, kus ma tuldud teed tagasi läksin ei olnud see enam sama prügimägi. Nüüd teadsin, kuhu olid koondunud elu ja tuli. Vanamees seespool väravat, kes säärase energiaga oli ette võtnud tolle võidujooksu karkudel silmitses mind süngelt, kuid vaikis ja pidas omaneerimise endale. Sammusin surnuaia väravast välja. Ja mu saatja kadus niisama ruttu, kui oli tulnudki. Jaga samas kohas. Võimalik, et ta elas kuskil surnuaia müüripraos ja ilmus ainult harva nähtavale. Ta ei lahkunud enne, kui oli vastu võtnud, mis talle kuulus. Ja hüvastijätuks ütles ta Ui.