Tagakarjamaa ja kesa taga marjamaa ja võsa läbi paksust männipalust mööda metsavahi talust suurde metsa. Mine küsi, oli siginenud susi. Vilkus, põõsais, metsapõues, öösi käis ka taluõues. Seal ta tegi palju paha, murdis külakarjad maha. Võetigi suured palgad, tulid kokku, julged salgad, daat, emegi, mitusada, tahtsid ära kustutada hundi kurja elu tahi. Selleks korraldasid jahi. Käisid nõnda päevad otsa mööda maad mööda metsa mööda soid ja sopi radu mööda bee liupaiku padu igas kolkas luhasabas padrik kuis ja turbarabas, aga hunti ei näinud, hunt vist kodust ära läinud. Mehed said nii nina pikka hunt käis muudkui murdmas, ikka tegin lammastele viga. Ajas nurmel tagasi ka, tegi õuel rasket rähka, pani pardid, haned nahka, varsad puduloomad, veised kadusid kui muudki teised. Tooma peres kasvamas oli väike tubli jazz, vana Tooma silmatera, nobe virk, kui lõngakera oskas vilistada, hästi digiruttu, kõik, mis kästi. Vahel tegi käigu suure liikus kopli karja juure. Väike-jazz kui muru mari, aga suur on tema kari, loeteluna õige pikk, Halli habemega sic, kitsee köötšak, lehmaluu, mõni vasikas või muu vaikne lammas, kuris õnn. Ja veel mõni uute põnn. Siis veel väike põrsaäss, seda karja vaatas Jass. Vahel käis ka jazzi järel karjas võsastikus äärel, vana armi oli, kuni teda koju kutsus, uni. Tema hoidis karjast vähe, tuli läks, kuist tuli pähe. Aga korra tardunud päi, lammas hirmul, seisma jäi. Metsast tuli nina ees kurihallivatimees, kõrvad teravad ja kiki viskab joostes hüppeid pikki. Nüüd ta pistab karja kõhtu. Loomadel on eluõhtujazzil, oli julge meel, julgem, kui ta isal veel astus, ruttu hundi ette. Ütles ära puutu, mitte siit ei saa omajagu, olgugi sul tühi magu. Kes sind susi siia ajas? Tead, et meil on pess ka majas. Püsi sees on kõvarohi, mida puutuda ei tohi. Kui sa sellest paugu saad, kohe jalad sirgu, aad. Kuulas hunt. Kuid see ei olnud rumal hunt. Ta kaugelt tulnud. Õpin tarkust eluteelt, oskas hästi eesti keelt, oskas laulda, rehkendada, natuke ka sehkendada, tundis kalendrit ja kaarti, seinakella ilmakaari. Vahel ka, et aega võita, jala rattaga võis sõita. Hundile näe meeldisi äss. Ning ta mõtles nii, et las pealegi ta omad pudulojused ja loomad süüa praegu just ei taha. Parem räini jutu maha. Andisi jazzile siis susi mitut moodi küsimusi küsis, kas ta käib ka koolis, mitmenda mas istub toolis, mis ta hundisoost ka teab, kelleks ta neid õige peab. Ja kas külas, kui on mahti uut Ta ei kavatseta jahti. Vastas jazz, et koolis hunti enam-vähem ikka tunti, hunte väga palju, paha võtab ja ei maksa raha, kuri on, ei tunne nalja, võtab loomal hinge välja. Ja et 100 sõimunime antud talle pole, imejazz veel rääkis. Katsu, püüa susi parem rohtu süüa. Tervislik, kuid liha toorelt süües on viha, ajab südamegi pahaks. Mina seda küll ei tahaks. Vargus pole õige töö, parem susi. Rohtuse. Huntsis, kuulas Jassi sõnu, südames liikus mõnu, et on sõber, tal nüüd hea, väike vahva kahupea, väike jazzi tooma, perest küllalt hundile, nüüd verest. Jassi vaatas, hirmunud lammas seisis nagu soolasammas, seisid isevärki kui kaks küsimuse märki. Terve kari teadis puha, et nüüd hunt murrab maha, sulgub igaveseks, ilm. Hüvasti, ööd, ilus ilm. Aga rõõmul polnud otsa, kui hunt jälle marssis mets otsa, kõigile jäi pea. Oh, kui elada on hea. Teisel päeval aga jälle ilmus Susi tänaval, tuli hommikul rõdul, viibis päeva Jassi jutul, õppis lambalt rohu söömist tallekestelt kepsulöömist kuni Jassi tooma. Poju kutsus hundi ära koju. Toomas, lõunal jõudeajal seisis uksepiida najal, tõmbas piipu, peadal longus, vaatas, kuidas vili kängus. Mõtles, et kui tuleb vihma, laseb järel püksirihma. Aga kui jääb kestma põud, tuleb elamises õud. Vaat siis toomas nägi paha piip tal hambaist kukkus maha, aimas suuri õnnetusi, õue astus vana susi. Jassi näe, on tema ees nagu julge sõjamees. Toomas oli valmis tõtma, tuppa, tuli lukku võtma. Aga teda peatas, äss, ütles. Kuule, isa, las tulla tuppa, külaline ära püssi tooma, mine. Parem õpi tundma ise, millise tõin külalise vaenud Uno nägu nagu paha unenägu. Hunt on kurja jätnud, maha enam hulkuda ei taha, juba oskab rohtu süüa, talle karjas kepsu lüüa. Taan, pöördunud kurjalt teelt, oskab hästi eesti keelt, oskab laulda, rehkendada, natuke kassehkendada, tunneb kalendrit ja kaarti, seinakella ilmakaari vahel ka, et aega võita, jala rattaga võib sõita. Sellist külalist vist vaata minema ei maksa saata. Toomas vaatles metsadeni, keda polnud näinudki seni kus on lugu, ütles staat. Hunt on tarkust täis, kuivaat. Võtan külaliseks vastu palunud, kui tuppa astu, jää siis mulle külaliseks Jassi armsaks seltsiliseks. Nii jäi susi oma tallu ega läinudki enam pallu. Ärkas toomast varemini, jooksis armist paremini, valvas aidas viljakotte, püüdis hiiri, püüdis rotte öösi, ajas raginaga rebaseid ja tuhkruid taga. Kord sai kätte ühe hulli õigena toore kanakulli. Käis õngitsemas särgi punus, jaanipäevaks pärgi, õhtul ajalehte luges, enne kui ta põhku puges. Tuju hea, siis laulis passi, vahel silitas ka kassi. Mis ta tegi veel. Ahjah vahel pühkis korstnaid kah. Kuulsus läks, kui kulutuli üle maa ja rahvast tuli mitmest kihelkonnast vallast mööda teed jõe kallast vaatama suurt ilmaimet, ununesid, sõimunimed, murtud mullikad ja muud. Juttude istun täis, nüüd suud tuli vanu puuri vahel päevas mitu voori, olgu ilm kas pahur, jahe, äikse vihmane või tahe, pakkusid ka kooki, kallija tegid tutvust, tegid, naljajuttu, ajasid ja jõid, sõbraks said ja patsi lõid. Nii on väga laialt tund Tooma talus sõber, hunt.