Vedur karjatas kähedalt, rongi jõudis Semm ringi. Mustad vagunid sattusid hetkeks kõrgmäestiku hõbedases valguses. Poetasid välja paar kirevat inimest, neelasid teisi nendetaolisi alla vihaselt käiku, hääli siia-sinna. Siiski raksatas eesotsas jälle kähe masin ja tõmbas mustaahela raginal tunnelikulku. Taas laius ümberringi avar maastik oma selgete niiskes tuules puhtaks pestud kaugustega. Üks saabujaid noormees, kes sümpaatselt silma hakkas oma maitseka keha kätte ja sundimatult nõtke kõnnakuga. Võttis teiste saabujate eest kärmesti ära voorimehe hotelli sõiduks. Rutamatult Serkisid hobused mäkke viival teel. Õhus oli kevad. Taevas loivasid nad valged kärsitud pilved, mis on omased ainult mai, leia juunile. Nood valged pilved, ise veel noored ja kerglaselt reisisellid, kes mängeldes üle oma sinisega jooksevad et äkki kõrgete mägede tähele peita nud pilved, mis 11 kaissu võtavad ja samas lahku löövad. Pea otsekui taskurätikut, eks kokku käkruwed peal intideks rebenevad. Ning viimaseks vingerbussiks mägedele valged mütsid pähe istutavad. Rahutust oligi tuules. See raputas nii ohjeldamatult köhnukesi, veel vihma, niiskeid, puid, nende liikmekohad maksusid ja tuhandeid tilku nagu sädemeid laiali puistasid. Puhuti tundus, nagu tuleks mägedest jahedat lumehõngu sisse hingeti, midagi magusat ja ühtaegu teravat. Kogu õhk ja maa olid täis liikumist ning käärivad kärsitust. Tasa tormates traavisid hobused nüüd allamäge. Kuljuste kõlin kajas neist juba kaugele ette. Hotellis oli noormehe esimeseks sammuks tutvumine kohalviibivate külaliste nimekirjaga, millele ta peatselt pettudes pilgu pealeviskes. Milleks siin õieti olen, ärkas temast häbematu küsimus. Olla siin mägedes üksi, ilma seltskonnata büroos istumisest vil hullem. Mul põlema puhkusega kunagi õnne. Kõigi nende inimeste hulgas, mitte ainukest kit tuttavat nime. Et seda nädalat üpris nukralt veeta ei tuleks. Nooruke parun, kes pärines tagasihoidliku nimega Austria ametkonna aadlist ja teenis asevalitsuses oli võtnud enesele selle väikese puhkuse erilise vajaduseta. Ta. Õieti ainult sellepärast, et kõik ta kolleegid olid läbi viinud oma nõude puhkusenädalale kevadel. Temaga ei tahtnud oma nädalat riigile kinkida. Parun oli kuigi sisemiselt mitte päris tühine läbi läbi seltskondlik inimene ning sellisena armastatud. Teda nähti kõikjal meeleldi. Ta oli täiesti teadlik, et ta üksildust ei talu. Tal polnud vähimatki kalduvust iseenesega kahekesi jäämiseks. Ning ta vältis neid kohtumisi igal võimalusel kuna ta sugugi ei soovinud iseenese käintiimsemaltu tuttavaks saada. Ta teadis, et vajab inimesi otsekui hõõrdepinnaks, et kõiki oma võimeid kogu oma südamesoojust ja sädelevust lõkkele lüüa lasta. Teadis, et ta üksi on puine ja iseenesele kasutu. Nagu tuletikk toosis. Tusaseme käis ta tühjas hallis edasi-tagasi küll nõutult ajalehti lapates, küll muusikatoas klaveril valtsi välja sõrmitsades, kusjuures Talle rütm õieti sõrmedes ei hakanud. Viimaks võttis ta pahura naistet, vaatas välja, kus pimedus pikkamisi vajus ja uduhalli aurune kuuskede vahelt esile Roomas. Nii lõida terve tunni surnuks kasutult närvitsades. Siis põgenes ta söögisaali. Seal oli esialgu hõivatud vaid paar lauda, ta viskas neile vilka pilgu. Asjata mitte üht kitud tavat seal ainult ükskõikset lasta seda tervitusele keegi treener, keda ta hipodroomilt tundis. Seal jälle mingi tuttav nägu, ring tänavalt, muud kedagi, mitte ühtki naist, mitte midagi, mis kasvõi põgusaltki sõitlust oleks tõotanud. Tusk läks tugevamaks. Tema kuulus nende noormeeste hulka, kellel tänu nende kaunile välimusele nii paljugi oli õnnestunud. Ja kelles kõik ikka ja alati valmis uueks kohtumiseks uueks muusiks. Kes ikka valmina pingul seikluse saladuslikusse viskuma keda enam miski ei üllata, kuna nad juba kõike varitsevad välja, on arvestanud, kellele midagi erootilist kahe silma vahele ei jää. Kuna juba nende esimene pilk Ja seda hinnates vahet ei tee, on see nende sõbra abikaasa või selle toatüdruk, kes uksi avab. Kui me selliseid inimesi teatava mõtlematu põlastusega naiste küttideks nimetame siis sünnib see sageli teadmata, kui palju sellesse sõnasse on terava pilguga nähtud talletatud. Sest tegelikult lõõmavad sellistes inimestes kõik jahimehe kirglikud instinktid, jälgede ajamise iha, erutus ja hingeline jultumus. Nad on pidevalt jahialal ikka valmis hakkamas, et ajada seiklusi jälgi kas või kuristiku serva nimel ja nad on alati laetud kirega. Kuid mitte tolle armastajate kindla tundega vaid hasartmängija, Gireiga selle külma kalkuleerima ja kardetav, aga nende hulgas leidub püsivaid kütte, kelle kogu elu kuigi noorus juba mu selja taga kujuneb ainuüksi sellest ootusest katkestamatuks seiklustes sarjaks, kelle iga üksik päev koosneb 100-st rootilisest pisielamusest möödumisel heidetud pilk minema, lipsab naeratus põll, mida ligistikku istudes viivateks. Aga aastas omakorda on hulk selliseid päevi meedeline. Samas on nendele inimestele alaliselt voolavaks toitvaks ja soojendavaks elu allikaks. Siin polnud mängus partnerit, seda nägi otsija kohe. Ja pole midagi vastu meelsemat hasartmängija viimast, kui mees istub, kaardid käes, oma üleolekus täiesti teadlik rohelise laua taga. Ja ootab asjatult partnerit. Parun nõudis ajalehte. Pahulana laskis ta pilgu üle ridade libiseda. Ta mõtted olid halvatud ja kombeldasid trükisõnadele järele, nagu joob null. Siis kuulis ta selja taga kleidi kahinat ja häält, mis kerget usa ja edvistada aktsendiga, lausus ore ometi vaid ka. Tema lauast möödudes krudises kellelegi siidkleit kellelegi kõrge ja lopsakas kogu, heitis hetkeks varju. Ja naise kannul astus väike kahvatu poiss, kes padrunit uudishimuliku pilguga riivas. Mõlemad istusid paruni vastu neile reserveeritud laua äärde. Laps püüdis silmanähtavalt korrektselt käituda sellele püüdele naisega vasturääkivat kärsitus ta mustades silmades. Daam oli ja ainult teda noorparun tähele pani. Hästi hoolitsetud, väärika hoiakuga rõivastatud ilmselegantsige. Peale selle veel tüüp, nagu parun neid väga armastas, üks neid kergelt lopsakaid juuditari vanuseastmeks just aastat enne üliküpsust kahtlematega kirglik kuid teiselt poolt küllaltki kogenud oma temperamenti mingi ülla melanhoolia taha peitma. Esialgu ei tihanud Parun Velda silmi vaadata, et ja imetles ainult kulmude kaunilt hoogsat joont, mille kaariumardus puhtalt peene nina juurel, mis veetis küll omaniku rassi aga õilsa vormiga, tegi profiili siiski teravaks ja huvitavaks. Juuksed olid nagu kõik muu naiselik selle täidlase keha juures silmatorkavalt rikkalikult. See oli enesekindel iludus, paljud austajad, olita küllastunukse kõrgiks, heli. Tänud. Ta andis oma tellimuse väga tasasel häälel. Kutsus poisi, kes mängides kahvlit libistas korrale ja kõike seda ilmse ükskõiksusega paruni ligihiiliva pilgu vastu mida ta ei paistnud märkavad, ehkki tegelikult aga oli ju ometi ainult paruni erk huvi seemis naissellise ohjes hoitud hoolikusega käituma sundis. Paruni sünge silmnägu oli korraga heledaks löönud, sügaval võbisesid, elustunud närvid, sidenesid, kortsud paisusid üles musklit, kogu keha vetrus. Ja ta silmis hakkas leegitsematuudi. Ta ise yerinenudki väga naistest, kes vajavad ennekõike mehe lähedust, et kogu oma võimsuses õide puhkeda. Alles meeleline erutus andis ta energiale täie jõu. Kütt temas haistis siin saar, ehkki väljakutsuvalt püüdis paruni pilk naise pilku kohatamis mööda vaadates korda paar ebakindlalt välgatades mehe pilguga ristes. Kuid kordagi selget vastust ei andnud. Ka naise suu ümber arvas Parun otsekui tärkava naeratuse veeretamist nägevat. Kuid kõik see oli ebakindel. Aga just see ebakindel meest erutaski. Ainuke mis midagi tõotas, oli see püsiv möödavaatamine, kuna selles oli ühtaegu vastupanu ja kohmetust. Lisaks veel see märkimisväärselt hoolikas, ilmselt pealtvaatajale määratud kõnelemisviis lapsega. Just nimelt see pealetükkivalt toonitatud demonstratiivne külma vere nisus varies mees tundis seda esimese rahutuse märke. Ka tema oli erutatud. Rafineeritult viivitlestavamas söömaajaga hoides seda naist pool tundi peaaegu vahetpidamata oma pilguga kinni kuni tundis iga joonte näos oli puudutanud nähtamatult, iga kohta ta lopsakalt kehal. Väljas vajus pimedus ängistavalt alla, metsad ohkesid lapseliku hirmus, kui nüüd suured vihmapilved Halle käsi nende järele välja mõtlesid. Ikka süngemalt surusid varjude tuppa, siis üha rohkem neis vaikus siin inimesi kokku suruvad. Ema kõnelus oma lapsega Parun märkas seda, muutus selles ähvardavas vaikuses üha sunnitumaks, üha kunstlikumaks. Varsti tundis mees jõuab sel lõpule. Siis otsustas ta katkestada, ta tõusis esimesena püsti, läks aeglaselt pikka pilku aknast välja heites naisest mööda vaadates ukse poole. Seal pööras ta järsku nõksuga pead, nagu oleks ta midagi unustanud. Jätabaski naise, kes talle elava pilguga järele vaatas. See erutas teda. Ta ootas hallis. Naine tuli varsti järele, poiss käekõrval, lehitses mööda minnes ajakirju, näitas lapsele paari pilti. Aga kui parun otsekui juhuslikult laua äärde astus, näiliselt ka mõnda ajakirja otsides, tegelikult aga selleks, et vaadata sügavamale, naise niiskelt sädelevaisse silmadesse. Võib-olla isegi keskustelu alustada, pöördus naine ära, koputas oma pojale kergelt õlale, tule hetkel voodis. Ja kahises parunist jahedalt mööda. Veidi pettunult vaatas parun talle järele. Õieti oli ta arvestanud tutvumisega veel samal õhtul. Ja järsk käitumine valmistas talle pettumuse. Aga lõpuks selles vastupanus oli võluv ja just see ebaedu sütitas Tai ja kõigest hoolimata. Tal oli oma partner ja mäng võis alata. Kui parun järgmisel hommikul haljastus, nägi ta seal kauni tundmatu last elavas vestluses kahe lifti poisiga kedeleda Karl Meyer. Umbes 12 aastane närviline poiss kärsitud liigutuste ja ringi ekslevate tumedate silmadega. Temast jäi nagu sageli lastest neis aastates mulje nagu oleks teda põhjalikult ära heidutatud, otsekui oleks ta äsja unest üles kistud ja äkki võõrasse ümbrusse istutatud. Ta nägu polnud inetu, kuid veel täielikult välja kujunemata. Näis, et just praegu on algamas võitlusmeheliku ja lapseliku vahel. Kõik selles näos oli veel nagu kokku pritsitud ja vormimata. Midagi polnud kujundatud, puhaste joontega, oli ainult ilmetu ja rahutu segu. Pealegi oli poiss just sellise ebasoodsas eas, kus lapsed kunagi oma riietesse ei sobi. Kus varrukad ja püksisääred Need ripuvad Lotakil ümber pühetute jäsemete ja edevus nende omaniku veli manitseb välimusele tähelepanu pöörama ringi ekspoisist jäicine üpris armetu mulje. Õieti jäi ta kõigile jalgu. Pea lükkas teda kõrvale portjee, keda ta näis mitmesuguste küsimustega tüütavat. Pea oli ta tüliks sissekäigu ees. Ilmselt oli tal sõbralikust seltskonnast puudus. Nii püüdistama lapselikust lobisemis, ihase hotelliteenijatele läheneda, kes talle, kui neil parajasti aega jätkus ka vastasid kõnelusega südameid katkestasid, kui mõni võõras täiskasvanu nähtavale ilmus või kui neil midagi pakilist õiendada tuli. Naeratades ja huviga vaatas parun õnnetut poissi, kes uuris kõike uudishimulikult ja kelle eest kõike ebasõbralikult kõrvale põikasid. Kuid mustad silmad tõmbusid sedamaid aralt tagasi, kui neid otsingul tabati ja peitusid langetatud laugude alla. Sell lõbustas padrunit, poiss hakkas teda huvitama. Ja ta küsis eneselt, kas ei saaks talle sellest lapsest, kes ilmselt ainult belglikkusest nii uje oli. Kõige kiirem vahendaja lähenemiskäigus. Igal juhul tahtis ta katsetada. Märkamatult järgnes ta poisile, kes jälle kord uksest välja keelasi oma lapseliku Sõrnu soos valgehobuseroosasid sõõrmeid silitas, kuni teda kutsar. Tal polnud tõesti, on ka siit õige karmilt minema, peletas solvunult ja igavledes Lõnkus poiss nüüd oma tühja ja pisut nukra pilguga ringi. Siis parundada kõnetaski. Noormees, kuidas siis sulle siin meeldib? Alustas äki, püüdes kõnelda võimalikult joviaalselt. Laps läks tulipunaseks ja põrnitses padrunit heldinult kuidagi pelglikult suruste käe vastu külge ja väändes kohmetult siia sinna. See sündis temaga esimest korda, et keegi võõras härra temaga juttu alustas. Terad hästi, suutis ta veel kuidagi sõnu välja suruda, viimane sõna oli rohkem juba Kukistatud, kui öeldud. See paneb mind imestama, ütles palun naerdes. Sest õieti on see siiski üks päris vilets koht. Eriti mingisugusele noormehele. Poiss oli ikka veel liiakse kane, ruttu vastama. Oli see täiesti võimalik, et võõras elegantne härra temaga, kellest muidu keegi ei hoolinud jutuotsa, otsis see mõttelegi poisi araks ja uhkeks, ühtlasi suure vaevaga võttis ta end kokku. Loen ja me käime üsna palju jalutamas. Mõnikord sõidame ka välja, mamma ja mina. Ma pean siin kosuma, ma olin haige. Sellepärast pean ma ka palju päikesepaistel istuma. Arst ütles nii. Viimaseid sõnu lausus, tõi juba üsna kindlalt. Lapsed on alati uhked oma haiguse peale, kuna nad teavad, et ohus viibimine teeb nad omaste silmis kahekordselt tähtsaks. Ja küllap päike on niisugustele noortele härradele nagu sina oled hea küll, tasu juba pruuniks, kõrvetab ogozoy peos kogu päeva pingil istuma. Noormees nagu sina peaksid ringi jooksma, üleannetu olema ja veidi mürglit tegema. Minu meelest oled sa liiga pai. Ainult mitte liiga bai olla. Laps pidi tahtmatult naeratama ja see hajutas ta belglikkuse. Ta oleks meeleldi midagi vastanud, kuid sõnad tundusid talle liiga häbematu. Võime liiga uxacayna selle armsa võõra härra ees, kes temaga nii sõbralikult rääkis. Nina tärk polnud ta ealeski olnud, küll aga alati kergelt kohmetu. Niisatuste, nüüd õnnest ja häbist kõige hirm samasse segadusse. Armastad koeri, küsis parun. Oo väga, mu vanaemal on oma villa spaadenis koer ja kui me seal elame, on ta ikka kogu päeva minuga koos. Aga see on ainult suvel, kui me seal külas oleme. Meil on kodus meie mõisas, ma arvan, oma kaks tosinat küll. Kui sa tubli oled, saad minult ühe kingiks ühe pruuni, valgete kõrvadega päris noore, kes tahab. Laps punastas rõõmust ja sõnad lipsasid välja tuliselt jahmunult kuid samas kombel tõsta nende järel aralt ja heitunult kahtlus. Aga ma, ma ei luba. Parun naeratas. Lõpuks ometi jõudis jutt emani välja. Vastus jäi ettevaatlikuks. Ei, mamma pole range. Nüüd kuna ma haige olin, lubate mulle kõike, võib-olla tohin ma koguni koera võtta? Palun tehke seda hõikes poiss, siis lubab ma seda kindlasti. Ja kuidas see koer välja näeb? Tal valged kõrvad, eks ju, mõistab ta asju kätte tuua ja ta mõistab köike. Parun pidin naeratama selle heleda sädeme puhul, mille ta lapse silmadesse nii kiiresti oli sünnitanud. Ja alguses tagasi hoitud kirglikkus tulvas üle ennistine, uje, heitunud laps muutus välkkiirelt vallatuks poisiks. Kui ema ameti selline oleks mõttes parun tahtmatult niisama tulime oma hirmu varjus. Kuid jube karges poistele 20 küsimusega kallale. Kuidas. Kaar Roo, hõikas poiss. Ta pidi kuidagi iga sõna puhul naerma ja hõiskama täiesti joobnud sellest ootamatust sündmusest, et keegi teda sõbralikult kohtades. Parun isegi imestas oma äkilist edu ja otsustas kuuma rauda taguda. Ta kutsus poisikese enesega väikesele jalutuskäigule ja vaene poiss, kes oli nädalaid tundnud seltsi nälge oli sellest ettepanekust vaimustatud. Mõtlematult lobises ta kõigest, mis ta uus sõber temalt väikeste, otsekui juhuslike küsimuste varal välja meelitas. Jäägi teadis Parun sellest perekonnast köit. Ennekõike seda, et hetkel oli ainus poeg vini advokaadil kes kuulus ilmselt jõukas kodanlus. Ja osavate kõrval küsimuste kaudu sai ta kiiresti teada, et ema väljenda nendes emme ringis viibimise puhul sugugi vaimustust. Jaan kurtnud sümpaatse seltskonna puudumise üle. Jah, Parun uskus koguni, otsustades kõrvale põikleva tooni järgi, millega Edgar vastas küsimustele, kas mamma papat väga armastab. Et siin kõiki mitte kõige paremas korras poole. Ta peaaegu häbenes seda kergust, millega ta puhtsüdamlikult poisikesed välja oli meelitanud, kõik need väikesed perekonnasaladused sest hetkel väga uhke selle peale, et miski sellest, mis temal jutustada oli, võib täiskasvanut huvitada otse back. Tema lapse süda tagus õnnest. Parun oli talle jalutuskäigult käsivarre õlale pannud, et teda nähti avalikult sellises sõpruses ühe täiskasvanuga. Ja ajapikku unustas ta oma aastad, lobises vabalt ning sundimatult, otsekui omaealisega. Edgar oli, nagu ta kõneviis näitas, väga tark, veidi varaküps laps nagu enamik haiglasi lapsi, kes Seltsivad rohkem täiskasvanutega kõik koolilastega ja väljendas oma poolehoidu või siis vaenulikust kummaliselt tulirelva Girlikkusega. Naiseta ei suhtu millessegi rahulikult. Igast inimesest või asjast rääkistega Sis ülimas. Vaimustuses või viskamisega, mis oli nii äge, kiskus ta näo ebameeldivalt viltu ja muutis selle peaaegu õelaks ning inetuks. Tema fanaatiliselt tulises kõneviisis oli midagi metsikut ning hüplevad. Võib-olla avaldas veel mõju hiljuti läbipõetud haigus. Igatahes oli tunda, et poisid kohmakus on vaid vaevu maha surutud hirm iseenese kirglikkus ees. Põrun võitis poisi usalduse kergesti ainult pool tundi ja see kuum ning kärsitult tuks. Süda oli tal peos. On ju nii kirjeldamatult kerge petta lapsi, neid puhtsüdamlik olendeid, kelle armastusest nii harva hoolitakse. Parunil tarvitses vaimus ennast ainult oma minevikku tagasi viia ja lapselik keskustelu muutus nii loomulikuks, nii vabaks, et ka poiss kaasvestlejad täiesti omataolisena võttis ning mõne minutiga igasuguse distantsi tunde kaotas. Ta oli ainult õnnis õnnelik, et säärases igavas kohas järsku sõbra leidis ja veel millise sõbra köitnud seal Viinis vajusid unustusse kõik nad väikesed poisid oma nõrga hääleia naiivsel lobaga. Nende pildid olid otsekui minema pühitud selle uue õnne tunni ees koguda. Eksalteeritud kirglik olemus kuulus nüüd sellele uuele suurele sõbrale ja ta süda laienes uhkusest, kui sa sõbetada lahkumisel veel kord palus homme enne lõunat jälle jalutama tulla. Ja kuidas see uus sõber talle nüüd taamalt viitas? Täiesti nagu oma vend. See hetk oli poisi elus võib-olla kõige kaunim. Vahendaja oli nüüd võidetud, poiss hakkab otsekohe seda, parun teadis oma ema jutustamisega otse väsinuks, piinama talle igat üksikut sõnad kordama. Ja seejuures meenutas Parun mõnuga, kui osavalt jutus oli Palmitsenud bar komplimenti, mainides ikka ja alati Edgari ilusat teema. Parun oli oma asjas kindel, et jutukas poiss ei leia enne rahu, kui on ema ja sõbra kokku viinud. Temal enesel polnud nüüd vaja kauguse võitmiseks enese kauni tundmatu vahel enam sõrmegi liigutada. Ta võis nüüd rahulikult unistada ja maastikku nautida sest ta teadis, et paar kuuma lapse kätt ehitavad Talle silda. Naise südameni.