Parun oli halvasti maganud. Pärast pooleli jäänud seiklust on alati ohtlik voodisse minna. Rahutu lämbeteste unenägudest rikutud ö sundis teda peatselt kahetsema, jutt oli tolle momendi jätnud kõvasti pihku haarata. Kui ta hommikul unest ja pahurusest veel pilvisena alla tuli, hüppas poiss talle mingist peiduurkast vastu endastade vaimustatult ja hakkas teda 1000 küsimusega piinama. Laps oli õnnelik, et saab oma suure sõbra jälle kas või minutikski enesele ega pea teda emaga jagama. Parun peab jutustama ainult temale, mitte enam emale. Nii ründas pois meest, sest ema poleks oma lubadustest hoolimata kõigist neist imetaolistest asjadest mitte midagi jutustanud. Edgar külvas ebameeldivalt üllatatud sõbra, kes oma tusatuju ainult vaevu varjas 100 lapsikult tüütu küsimusega üle. Peale selle ilmutas ta pärimistes veel tormiliselt oma armastust ise üliõnnis, et saab kaua taga otsitud ja varahommikust alates oodatud sõbraga üksi olla. Parun vastas pahuralt tema tähekesse alaliselt kusagil varitsevad laps, hälvik, küsimused ja üldse kogu see soovimatu kiindumus igavaks minema. Ta nii väsinud sellest päevast päeva ringi lonkimisest 12 aastase poisiga ja mõttetust lobast temaga. Temale oli nüüd oluline ainult juba kuuma rauda taguda rünnata üksnes ema, mis just lapse tüütu juuresoleku tõttu probleemiks muutus. Juba hakkas teda häirima selle ettevaatamatult äratatud õrnusega kaasnev esimene ebamugavustunne sest esialgu ei näinud ühtegi võimalust oma liiga kiindunud noorest sõbrast lahti saamiseks. Kella 10-ni selle ajani, kui nad olid emaga lubanud jalutama minna laskis ta ükskõik sõnapoisi innukalt juttuvad all enesest üle Vuniseda heitis siin-seal sekka mõne lausejupi, et vestlejad mitte solvata kuid lehitses seal läbi kõik ajalehed. Lõpuks, kui osuti juba peaaegu 10-l, peatus palusta Edgerilt otsekui äkki midagi, meenutades et see tema eest vaid silmapilguga teise hotelli läheks järele pärima, kas krahv krunthaim, tema onupoeg, on juba saabunud. Aimuseta laps õnnelik, et saab lõpuks ometi kordama sõbra heaks midagi teha. Ise uhke oma käskjalaväärikuses lippas sedamaid minema ja tormas nii kiiresti mööda teed, et inimesed talle imestunult järele vaatasid. Aga temal oli tähtis näidata, kuidas teda ülesannete täitmisel usaldada võib. Teises hotellis öeldi, et krahv pole veel saabunud ja käesoleva ajani enesetulekust isegi mitte ette teatanud. Selle teatega tõsta taas tormis sammul tagasi. Kuid ta ei leidnud parunite enam hallist. Ta rahutuna jooksis ta kõik ruumid läbi muusikatoa ja kohviku sööstis erutatuna ema juurde, et järele pärida. Portjee, kellelt ta viimaks lausa meeleheites küsis, vastas tema jahmatuseks, et mõlemad mõne minuti eest koos minema olid läinud. Edgar ootas kannatlikult oma puhtsüdamlikus ei oletanud midagi paha, nad võisid ju ainult veidikeseks ära jääda, selles oli pois kindel. Sest parun ootas ometi tema toodud teadet. Aega, veeretas oma tunde. Rahutus asus ootajale kallale. Üldse alates päevast, mil see võõras ahvatlev inimene tema kitsasse süütusse eluringi oli astunud oli laps kogu päeva pingul kiht velge segaduses. Sellisesse Peeennesse organismi, nagu seda on lapse oma surub iga kiindumus oma jäljed justkui pehmesse vanasse. Alges jälle silmalaugude närviline võbin. Juba läks nahk kaasatumaks, Edgar ootas ja ootas esmalt kannatlikult siis metsikus erutuses ja lõpuks juba nutt kurgus. Kuid kahtlustama ei hakanud ta Velik. Tema pime usaldus selle oivalise sõbra vastu oletas ainult mingit arusaamatust. Ja teda piinas salajane hirm, et vahest oli ta ise saadud ülesannet valesti mõistnud. Aga kui imelik oli alles see, et nad nüüd lõpuks saabudes oma lõbusat vestlust jätkasid, ilmutamata mingit imestust. Näis, nagu poleks nad temast eriti puudust tundnudki. Me läksime sulle vastu, kuna lootsime sünteel kohataili, ütles Parun ilmapoisi käigu tulemustest. Midagi oleks pärinud. Ja kuna laps täiesti heitunult, et võib-olla nad teda testi asjatult olid otsinud, kinnitama hakkas et oli jooksnud ainult otseteed Hoostrasel. Ja seejuures Ta tahtis, millises suunas teised olid läinud, lõikas emade jutu lühidalt läbi. Aitab juba aitab juba. Lapsed ei pea nii palju rääkima. Edgar punastas vihast. See oli nüüd juba teistkordselt alatu katse teda tema sõbra silmis halvustada. Miks ema seda tegi? Miks püüdis ema teda alati kohelda nagu last, kui ta ometi selles oli ta veendunud, enam laps ei olnud. Ilmselt kadestas ema teda tema sõbra pärast ja plaanitses viimast enesele võtta. Jah, ja kindlasti oli see just ema, kes paruni ettekavatsetult valele teele viis. Kuid Edgar ei luba enese suhtes sellist käitumist, seda saab ema varsti näha. Küllap ta emale juba vastu hakkab. Ja Edgar otsustas täna söögilauas emaga mitte ainsatki sõna ütlemelda. Ent see läks talle raskeks. Juhtus see, mida ta kõige vähem oli oodanud. Tematrotslikustei märgatudki. Nad jutlesid üle, tema pea naljatasid teineteisega ja naersid, nagu oleks tema hoopis laua alla vajunud. Veri tõusis talle näkku, kurgus istus klomp, mis hinge kinni surus. Üha enam kibestudes mõistis ta enese kohutavat võimetust. Niisiis peab tema siin ainult rahulikult istuma ja pealt vaatama, kuidas ema temalt sõbra üle võtab. Ainsa inimese, keda ta armastab. Ja ta ei saa ennast teisiti kaitsta kui vaikimisega. Talle tundus, nagu peaks ta püsti tõusma ja järsku mõlema rusikaga lauale põrutama. Kuid ta hoidis end vaos, pani ainult kahvli ja noalauale ega puudutanud enam ühtki pala. Muidu on talle kõik ükskõik. Ta vastas lühidalt, et tal pole tahtmist ja ema jäi sellega rahule. Millegagi, mitte millegagi ei suutnud ta tähelepanu enesele tõmmata. Naised, Tarum on ta sootuks unustanud. Ikka kuumemini kerkis poisile silmi äng ja ta pidi lapsikud kavalust kasutama. Kähku tuli kergitada servieti, enne kui ükski märgata jõudis, kuidas need neetud lapsikud pisarad talle avalikult palgele hüppavad ning soolaselt ta huuli niisutavad. Lõunasöögil oli emaette pannud ühiselt välja sõita Marja Shortsi. Edger kuulas seda huul hammaste vahel. Niisiis ei jäta ema teda sõbraga enam minutikski kahekesi. Kuid lõkkele lõida viha alles siis, kui emadele lauast tõusmisel, lausus Edgar. Nii unustad sa kõik oma koolitarkuse ära, sa peaksid siiski korraks koju jääma, pisut järele õppima. Jälle tõmbusid väikesed lapse käed rusikasse. Alatasa tahtis ema teda ta sõbra ees alandada, ikka avalikult meenutada, et on veel laps, kes peab koolis käima ja keda täiskasvanute hulgas ainult kuidagimoodi tasutakse. Poiss ei vastanud, vaid pöördus järsult ümber. Jälle solvunud, ütles ema naeratades ja küsis siis parunilt. Oleks testi siis nii pahe, kui ta kordki mõne tunni töötaks. Ja siis lapse südames läks midagi külmaks jäigaks, vastas parun. Tema, kes ennast Edgari sõbraks nimetas, kes teda ise toas Köstitajaks oli pillanud. Noh, tund või paar ei teeks tõepoolest kahju. Olid nad ühel meelel, olid need mõlemad tõesti tema vastu vandenõu sõlminud? Lapse pilgus liigitses viha. Minu papa keelas mul siin õppimise ära, papa tahab, et ma sinkozun, purskas ta välja kogu uhkuse haiguse peale. Klammerdub meeleheites selle sõna oma isa autoriteedi külge purskas välja otsekui ähvarduse. Ja mis kõige kummalisem, SÕNA näis neid mõlemaid tõepoolest ebamugavalt riivavad. Nende vahel laius piinlik vaikus. Nagu varrodeedi, ütles Parun viimaks sunnitud naeratusega. Egas minul tule eksamid teha, mina olen juba ammu neis kõigis läbi kukkunud. Aga Edgari naeratanud selle nalja puhul vaid Ta Sütlejale ainult uuriva igatsevad tungiva pilguga otsa, nagu tahaks talle hinge põhja vaadata. Mis seal toimus, midagi nende vahel oli muutunud. Ja laps ei teadnud, miks rõhutult laskis pilgul ringi rännata. Ta südames külgsus, väike vilgas vasar. Mis nagunii on muutnud, mõtiskles laps, istudes veerivas sõidukis ema ja padruniga vastamisi. Miks nad minu vastu enam ning ei ole nagu varem. Miks ema alati mu pilku väldib, kui ma talle otsa vaatan? Miks Parun mulle ikka nalja katsub teha ja minu narri mängida? Mõlemad ei räägi enam minuga nagu eile ja üleeile tundub peaaegu nagu oleksid nad mõlemad teistmoodi näo saanud. Parun kortsutab ikka kulmu, nägi, oleks ta solvunud. Pole neli ju midagi teinud, mitte ühtki sõna öelnud, mis neid pahandada võiks. Ei, mina ei saa põhjuseks olla. Sest nad on ju ise teineteise vastu teistmoodi kui enne seda. Nad on nii, nagu oleksid nad millegagi hakkama saanud. Mida nad teineteisele öelda ei tihka. Nad ei lobise enam nii nagu eile. Nad ei naera ka, on kohmetud, varjavad midagi. Nende vahel on mingi saladus, mida nad mulle ei taha avaldada. Saladus, mille jälile ma iga hinna eest pean saama. Ma tunnen seda juba, see peab olema sama, mille ees suured inimesed mulle ikka ukse kinni panevad. Millest raamatutes juttu on. Ja ka ooperis, kui mehed ja naised laiali sirutatud kätega vastamisi laulavad teineteist kaisutavad jälle kõrvale, et see peab kuidagi sama saladus olema, nagu see lugu mu prantsuse keele õpetajanna, kes isaga nii halvasti läbi sai ja siis minema saadeti. Kõik need asjad kuuluvad kokku, seda ma tunnen. Ma ei tea ainult, kuidas seda teada saada, lõpuks seda saladust teada saada. Ometi haarata seda võtit, mis avab kõik uksed, mitte enam kauem laps olla, kelle eest kõike peidetakse nüüd või mitte iialgi. Ta lauale kaevus vagu kõhetu 12 aastane poiss, neis peaaegu Banana. Kuidas seal nii tõsiselt omaette pead murdis heitmata ainsatki pilku loodusele, mis laius ümberringi, otse helise võis värvides mäed oma okasmetsade, puhtas roheluses orud ikka veel hiliskevade õrnas vines. Pois silmitses pidevalt neid mõlemaid, kes istusid tema vastas sõiduki tagapingil nagu säästame tuliste pilkudega, otsekui õngega selle saladuse nende silmade sirevas sügavusest välja kiskuda. Miski ei terita intelligentsi rohkem kui kirglik kahtlustus. Miski ei arenda ebaküpset intellekti rohkem kui jäljerada, mis pimedusse kaob. Mõnikord on see juvaid ainus õhuke uks, mis eraldab lapsi maailmast, mida meie tõeliseks nimetame. Ja mõni juhuslik tuuleiil lükkab selle nende ees lahti. Edgar tundis korraga, et on sellele tunduma tule sellele suurele mõistatusele ning käegakatsutavalt lähedal nagu mitte iialgi varem. Ta haistis seda otse enese ees. Muidugi veel suletuna ja lahti mõtestamatuna, aga ligidal päris ligidal. See erutas teda ja andis talle mingi ootamatu pidulikute Esiduse. Sest ebateadlikult aimas ta Mõlemad täiskasvanud tundsid ene sees mingit sünget vastupanu, aimamata, et see lähtus poisikesest. Nad tundsid end kolmekesi sõidukis kokkusurutuna ja neil olid kitsas kaks lapse silma, mõlema täiskasvanu vastas häirisid meid oma tõmmult välkuva õigusega. Nad julgesid vaevalt rääkida vaevalt silmidesta. Oma esialgse kerge seltskondliku konversatsiooni juurde. Ei leidnud nad nüüd enam tagasiteed, olles juba liiaks mähkunud lähedasema sõpruse, sooja tooni nendesse ohtlikesse sõnades milles väriseb salajaste puudust meelitav ihalus. Kuid komistas pidevalt poisi kangekaelsed vaikimisega. Eri teemale muutus lapse tige vaikimine koormaks. Ta heitis poisile ettevaatliku kõrvalpilgu jai mus nähes lapse kokkusurutud huulte joones esmakordselt sarnasust oma mehe suuga, kui see ärritatud või vihane oli. Just praegu oli talle ebameeldiv oma meest meenutada. Kuna ta parajasti seikleja mängles. Laps näis talle kummitusena südametunnistuse valvurina, keda siin sõiduki kitsas ruumis kümned oli see vahemaa juures taluda, ei saanud. See laps oma tumedate puurivates silmadega ja valitsemismõtetega kaame laupäevavarjul. Siis vaatas hetke rääki üles üheks sekundiks vait. Mõlemad langetasid sedamaid oma pilgu. Esmakordselt elus tundsid nad, et luuravad teineteist. Senini olid nad teineteist pimesi usaldanud. Nüüd aga oli ema ja lapse vahel midagi käsitamatu. Midagi oli nende vahel muutunud. Esmakordselt elus hakkasid nad teineteist silmitsema, mõlemad oma saatust teise omast lahutama. Mis oli ainult veel liiga värske, et nad seda enesele tunnistada oleksid söandanud. Kõik kolm hingasid kergendatult, kui hobused jälle hotelli ees peatusid. See oli ebaõnnestunud, välja sõid, seda tundsid kõik, aga ükski ei julgenud seda ütelda. Edgar hüppas esimesena maha. Tema ema, vabandasin peavaluga ja läks ruttu üles. Ta oli väsinud ja tahtis üksi olla. Edgar ja parun jäid sõiduki juurde. Põrun maksis kutserile, vaatas kella ja astus halli ukse poole, ilma eta poissi tähelegi oleks pannud sale ja peene pihaline möödustama kergel rütmiliselt õitsevad kõnekul. Mis last nii võlus ja mida see ei või eelmisel päeval peegli ess alakesi oli püüdnud järele aimata. Ta läks mööda otseteed mööda. Nähtavasti oli ta poisi unustanud ja jättis ta kutsari kõrvale seisma hobuste kõrvale, nagu ei kuulukski poiss tema seltskonda. Ta südant haaras ahastus, kui parun nii mööda läks ilma Edda teda kasvõi mantlihõlmaga oleks riivanud sõnagi lausunud. Suure vaevaga säilitatud tasakaal, kadus väärikuse kunstlikult üles upitatud koorem vaiusta liiga takestelt õlgadelt maha. Temast sai taas laps, väike ja alandlik, nagu ta oli olnud, seda eile ja üleeile. Rabelevad värisevate sammudega läks ta parunile järele, astus talle kui teine parajasti trepist üles tahtis minna teele ette ja küsis läbi vaevaga tagasihoidlikud pisarate surutult. Mis ma teile teinud oled? Et te mind enam tähele ei pane? Miks te nüüd minu vastu alati nii võõras olete ja ema ka, miks te mind ikka minema tahate saata? Olen ma teen, koormaks või midagi paha teinud? Parun õpetas. Poisi hääles oli midagi, mis teda segadusse viis ja ta südame pehmeks tegi. Teda valdas, astume süütu poisikese vastu. Küll Soolep, narr. Olin täna ainult halvas tujus ja sina oled armas poiss, keda ma tõepoolest sallin. Seejuures raputas ta last tukkapidi tublisti siia-sinna aga siiski pooleldi ära pööratud näoga, et neid suuri niiskeid anuvaid, lapse silmi mitte näha. Komöödia, mida ta mängis hakkestele piinlikuks, muutuma ta häbenes õieti juba praegu, et nii inetult selle lapse armastusega oli mänginud ja poisi nõrk sisemisest nuuksumisest võpuv hääl tegi talle haiget. Ütles ta lepitavalt. Ja ei salli, et ema otsekohe magama saadab, eks ju? Ei, ei, seda ma ei salli, naeratas, palun ainult mine nüüd üles, ma pean õhtusöögiks ümber riietuma. Edger läks seksi ilma pilguks õnnelikuks tehtud. Aga peagi hakkas see vasar südames jälle liikuma. Poiss oli eilsest saadik aastaid vanemaks saanud. Kahtlus, see võõras külaline istus lapse südames nüüd juba kindlalt. Ta ootas, ees seisis otsustav katse. Lauas istusid nad koos, kell sai üheksa. Aga ema ei saatnud teda voodisse. Poiss läks rahutuks. Miks laskis ema teda just täna nii kauaks alla jääda? Ema, kes muidu nii täpne oli? Ega viimati Parun talle seda soovi ja nende kõnelust ei reetnud. Teda valdas äkki põletav kahetsus. Miks õli ta täna usaldust triiki täis südamega parunile järele jooksnud. Kella 10 ajal tõusis ema järsku lauast ja jättis padruniga hüvasti. Ja kummaline ka see ei näinud nende varast lahkumist sugugi imeks. Panevat. Ei püüdnud ka, nagu muidu ikka neid tagasi hoida. Üha ägedamini tagus vasar lapserinas. Nüüd tuli otsustav hetk. Ka Edgar mängis aimusetut. Järgnes emale, kes ukse poole astus vastuvaidlematult. Siis aga lõi poiss äkki pilgu üles. Ja tõepoolest, sel hetkel püüdis ta kinni naeratava vaate, mis üle tema pea ema silmist just parunile silma lendas. Seal pilk täis nõusolekut, mingit saladust. Niisiis oli parunda ikkagi reetnud, seepärast sisse varane lahkumine. Teda taheti täna unele lõõtsutada kindlustundes, et ta homme enam nende teele ei kipuks. Kaabakas. Viimisesta. Mis sa ütlesid küsisema? Ei midagi.