Piiru äliteet hüüachi UFOd printsiibil toodud raadio käes. Küürisin katlaid, hädalat, niitsin, pehastan põhul põõna siin maas. Loll mind, lõi kohuscongi mind, mõistis keldrist vaimul sähvatas taas. Suudlesin plikat, kes teisele hoopis küpsetas krõbedaid, kakkusid leel. Rõivad sain selga. Sain raamatuid anda maamehe töömehe pihku ta teel. Tema klass ei andnud seksluba. Sõin üle päeva piskut, mis leidus maohaige varsti olingi juba tundsin. Kõik ilm on maohaavadesse magu, sapine, Nelvane läga ja lokse maohaav Armgi samuti nagu sõda, ei muud kui verine okse. Ja hapukas vaikus täidab Me suud. Jalaga südant lõin et see mul karjuks ning oma laulude juurde ei harjuks unustust jooma, kuid raha eest looma muneimade eest. Mulle pakuti raha. Papp, ütles poeg. Pööra jumala poole. Teadsin, toob kirve või kivi või saha, kes appi on astumas inimsoole. See viib mu süda ja suudab ka võita. Minul peab olema tahet ja jõudu tõsta õiguse nõue epi lõita trotsides möödunud karmust ja õudu käes nüüd pliiats, mis hindu ei ärata. Vikati käian teravaks säravaks. Aeg siin maa peal küpseb kärata. Aga ikkagi hirmuäratavalt. 1905. aastal Budapestis olen apostliku õigeusku. Isa rändas välja, kui olin kolmeaastane ja lastekaitse liiga saatis mind zolnokeid kommitade külla kasuvanemate juurde. Seal kasvasin seitsmenda eluaastani tööd ees nagu teisedki vaesemad küla lapsed. Olin seakarjus. Seitsmeaastaselt viis ema mind tagasi Budapesti ja pani algkooli teise klassi. Ema elatas meid mind Jamuga tõde koristamise ja pesupesemisega. Ta oli alalõpmata hommikust õhtuni kodunt ära ja nii tegin maailma järelevalveta, nagu ma olin tihti koolist poppi lihtsalt luusisin ringi. Kolmanda klassi lugemiku, leidsin huvitavaid lugusid kuningas Ati last ning pühendasin lugemisele. Need lood hunnide kuningast huvitasid mind üksnes sellepärast, et mu enda nimi oli ka Attila. Vaid veel sellepärast, et Orcherdis olid kasuvanemad hüüdnud mind pistaks. Naabritega nõu pidades otsustasid nad minu kuuldes et Attila nime ei ole olemas. See kohutas mind hirmsasti sest mul oli tunne, et minu olemasolu pannakse kahtluse alla. Arvan, et kuninga saatilaga seotud lugude avastamine mõjutas siitpeale oluliselt kõiki mu ettevõtmisi ning lõppkokkuvõttes viis mind küllap ka kirjanduse juurde pani mõtlema, kujundas inimeseks, kes võtab kuulda teiste arvamusi, neid ise kontrollides, kes laseb kutsuda end pistaks, kuni pole kinnitust saanud omaenda veendumusele, et ta nimi on Attila. Olin üheksa-aastane, kui puhkes maailmasõda, meie käsi käis järjest halvemini. Minu alaliseks ülesandeks sai kaupluste uste tagasabades seista. Aitasin ema, kuidas sain, esines kinos vett, varastasin raudteejaamas puid, sütt, millega ahju kütta. Meisterdasin värvilisi paber tuulikuid ja müüsin neid jõukamatele, lastele tassisin turuhoones korve, kotte ja muud sellist. 1919. aasta jõulude ajal suri mu ema. Hoolekandeasutus määras minu hooldajaks ühe sugulase. Kevadel ja suvel teenisin Atlantic merelaevanduse aktsiaseltsi puksiiri laevadelt torm, türklane ja tatarlane. Siis lõpetasin eksternina tolleaegse progümnaasiumi neljanda klassi. Edasi sattusin Monacosse, kus peagi õnnestus thank internaati tasuta koht saada. Gümnaasiumi kuuenda klassi lõpetasin eeskujuliku tunnistusega. Küllap puberteedi ja kriiside tõttu üritasin mitmel korral. Sest ei varem ega nüüd Ei ole mu kõrval seisnud ainsatki usaldusväärset sõpra. Samal ajal ilmusid mu esimesed värsid. Mind peeti imelapseks, kuid maalin vaid orb. Seitsmenda ja kaheksanda klassi lõpueksami sooritasin ühe korraga ja nii lõpetasin kooliaasta varem kui mu klassikaaslased. Samal ajal võeti mind vastutusele luuletuse eest, kus ma olevat jumalat pillanud. Siis olin ma mõnda aega Budapestis rändraamatukaupmees, Inflatsiooni ajal ametnik ühes erapangas. Lõpuks otsustasin kirjanikuks hakata ja endale niisuguse koha muretseda, mis kirjandusele võimalikult lähedal seisaks. Astusin ülikooli filosoofiateaduskonda ungari ja prantsuse keele ning filosoofia erialale. Võtsin endale koormuseks 52 tundi nädalas ja 20 tundi kollokviumis sooritasin hindele väga hea. Olin väga uhke selle üle, et üks minu professoreid tunnistas mu võimeliseks iseseisvat uurimistööd tegema. Ent mu tuju oli rikutud, kui professor Antal kutsus mind enda juurde ja kahe tunnistaja juuresolekul teatas, et senikaua, kuni see temast oleneb, ei saa minust iialgi keskkooliõpetajat. Sest säärasele inimesele nõnda ta ütles, kes sääraseid värsse kirjutab ja ta lõi minu nina lahti kohaliku ajalehe värske numbri. Säärasele inimesele ei saame usaldada uue põlvkonna kasvatamist. Sageli räägitakse saatuse irooniast. Ja kui see olemas on, siis on ta siin tõepoolest kohane. See minu luuletus pealkirjaga puhtast südamest sai üpris kuulsaks. Tema kohta kirjutati seitse arvustust. Minul pole vanemate rodu. Pole jumalat veel vähem kodu pole, surres sõba silmi kata. Ilmas elan ilma kallimata. Kolmat päeva isevärki nähema ei söö, ei palju ega vähe. Aastaid on 20 minul seni müüa, need aastad võin viimaseni ja kui keegi osta neid ei taha. Kuradile müünud nad ikka maa. Puhtast südamest võin läita maja või ka tappa. Kui on tappa vaja siis mu tee viib võlla puusse üles. Ning sealt hauda õndsa mullas üles. Ning mu süda kaunis nii nutke kasvatab mu hauast surmaputke. Järgmisel aastal läksin Maviini ja astusin sealsesse ülikooli, elades end sellest, et müütasin raat, aus, keldri ukse ees ajalehti ning käisin koristamas Viini, Ungari akadeemikute ruume, siis sõitsin Pariisi, astusin Sorbonni Ülikooli suve, veetsin Lõuna-Prantsusmaa rannikul ühes kalurikülas. Tulin tagasi Budapesti, käisin kaks semestrit ülikoolis loengutel. Õpetaja eksamit ma siiski ära ei andnud, olin kindel, et ma kohta ei saa. Varsti leidsin tööd väliskaubanduse instituudi Ungari prantsuse korrespondendina. Siis aga tabasid mind säärased saatuselöögid. Et kuidas ma polnud ka elus karastunud. Ma ei suutnud vastu pidada. Mind saadeti algul sanatooriumi. Siis jäin raske neurosteenikuna haigekassa ülalpidamisele. Sellest alates elan oma kirjutistest, olen kaunis sõna, nimelise kirjandus ning kriitika ajakirja toimetaja. Peale emakeele loen ja kirjutan prantsuse ning saksa keeles oskan Ungari ja prantsuskeelset kiirkirja. Olen perfektne masinakirjutaja. Pean ennast ausaks, arvan, et olen kiire taibuga ja visa töömees. Peaks süütama. Kord nõnda suure tule. Et inimesed sooja saada, võiks? Peaks tulle heitma kõik antiikse kõdu. Ja kõik, mis päris terve, uhiuus, kõik laste lelud, kõik, mis õnne, õdus ja ilus, hea, peaaegu pühimus. Leek laulaks lahvatades taevast saati käest kinni, võtaks kogu inimkond. Peaks süütama kord suure suure tule. Jäähärmas on kõik linn ja kogu maa. Peaks tulle heitma, kõik ei muidu sooja tulla. Ning aida lukud sulama ei saa. Nii võimas tuld. Oi. Küll tasuks teha. Et inimesed tõesti sooja saaks Elas. Armastas ja peatselt sureb. Mida muud ma enda kohta ka ei ütleks, on kõik, vaid selle kokkuvõtte, üksikseigad. Erinev, ühest või teisest inimesest. Kuid seda, mis mind teistest inimestest eristab ja isiksuseks teeb mausutada ei oska. Usun selgesse mõistusesse nagu iga teinegi usuks. Kui selgem mõistus ei teeks elamist nii raskeks. Usun puhtasse luulesse sest see lõi ühtsuse, mis on antagonistlikud, ühiskonna kohal lehvib helge jõud. Tõeline tervik, nik, taevalik tervis. Usun puhtasse vaimu mille vabadus on piiritu. See vabastab Getkest kehavormidest teda enesedistsipliiniga ajaloo muredase Lassuses. Ma kannatan kohutavalt. Ent see on minu isiklik kannatusega oma niisiis tähtsust, Pole mõtet meelt heita, et eluväärtused ja tõed on hüljatud, need puhkevad taas. Kas me tahame seda või ta säravasse õide nagu roosiaed jumala auks? Inimkond mind ei huvita, selle olemasolu on vaid pelk tõsiasi. Mina olen siia ilma sündinud väärtuste jaoks. Kuid just sellepärast ma olengi tulevase parema ühiskonnakorralduse tülikas ning alandlik sulane, sest tõe äratundmiseks läheb vaja aega ja süvenemist. Ja tänapäeval on inimese elu päevadestki vähe igapäiste murede üleslugemiseks elu pikendada ei ole meie võimuses ega oleks nagunii mingi lahendus, järelikult tuleb igapäiste murrete hulka vähendada. Et igaüks saaks kunsti ja tõe tunnetamise elu tähendusliku rõõmu südamepõhjani sisse hingata nagu õhku. Kõik, mida ma kirjutan, kirjutan ma selle nimel luulet, luule nimel. Tõde tõe nimel, väärtust väärtuse nimel. Sellest suuremat ei ole. Muuks ei saa ma end kohustada mis tahes kavatsuste peibutusel. Ja sedagi vaid mu ajaliku olemasolu piires. Täpsustan. Ungaris 1929. aastal. Ma vaatan loiku kuni see saab lombiks, nagu on ta kohus. Märg krants mu juurde, leiab tee nuusutab mu saapaid rohus. Paks taevas, õndsuse öösse kurdub. Piiskopil mägi muudkui turdub. Ma vilet, lööks. Ent märg, kui kalts vissi täidaks su nii püsinud Talts. Ning auran mõtlikult, kui malts ja meelisklensiin vihmahoos. Kordia lõin vilet. Nüüd on sajud, et kasvaks pori, kosuks pajud ning vaid üks peet seal muda sees ning vaikiv krohvitööde mees. Ja mina. Kuulata me koos. Suur. Vaikne. Üle riigi sadu. Mu harvu karvu Nutab, see märg kõrvits vajub vastu maad, kes siis seisad, heinasaad ja sajab, tihe tume ele vihm, kaela töötatöölistele ja muile kelle ürgBon vile ning ligunenud omandile ja kraaviaile keset padu, kelle ees on terve sajuöö ja luksuskorterile. Laskevissi sadada. See on ta töö. Suur vaikne, üle riigi sadu. Las sajab. Sajab. Dinaaraske. Seitsmes. Kui sind sünnitab su ema seitsmed, tuhud nähku tema ükskord sünnitule, siis ükskord jää veetulva, mis ükskord hullumaja lälli. Üks kord nisupõlluhälli kloostri kellamängu sisse. Põrsa sulu roigamisse. Las karjub kuus vastsündinud last. Kuid jutt on sinust. Seitsmendast. Kohtad vaenlast maa või vee peal. Seitse seiskus Inta tee peal. Ükskes jõude, tunnist tukub ükskes lauset öösse upub. Üks, kes tõttab rahva ette. Üks, kes visatud kui vette. Üks, kes on kui virguv võsa. Üks Kell toeksn suguvõsa, kes kurje hoial eemaldast. Kuid jutt on sinust. Kui sa otsid oma armast olgu siin siis seitse varmast üks, kel süda peos, et anda üks, kes jaksab kulud kanda. Üks, kes õhkab silmad taevas. Üks, kes seelikust on, vaevas üks, kes teab, kust haakeib valla. Üks, kes Õhva ärand alla. Õhk Uma kuue suminast, kuid jutt on sinust. Seitsmendast. Salme gaasia seitsmekesi, kuigi töö on klaar kui vesi. Üks teeb sõnast marmorveski, üks vist magas sündideski ühel ilmu nimepidi. Üht teab sõna, nimed pidi. Ükskes helmeid sõnu lülib. Üks neid nagu rotte, nülib kaks kanget neli õpetlast. Kuid jutt on sinust. Seitsmendast. Siis on seitsmel surra, oli üks, jõi elu piima rinda. Üks ka kivist maksis hinda. Üks ei söönud, leiba võid. Üks, kes vaestel aitas võita, töötas üks kui meelest ära. Üks nägi ainult tähesära. Vaatab hauahämarast. Kuid jutt on sinust seitsmendast. Kiri Zoltan fabrile 1935. Olen juba üle aasta illegaalse Kommunistliku Töölispartei liige partei liikmena, palju on ta siin lendlehti. Praegu on mul seitse seminari ja pühapäeviti pean lageda taeva all sadadele kuulajatele loenguid. Pidin kirjutama teile selle kirja, et te minu vastase rünnaku puhul sisse ei kukuks. Kui ka peaks tegemist olema minevikuga. Ma olen see, kellena mind süüdistatakse, kuid samas kaugel sellest pole iial olnud selline. Jaga alguses idealistliku anarhistina, olen töölisliikumisele teeneid teinud. Et miks ma tookord niisuguseid luuletusi ei kirjutanud, noh, praktiliselt olen prolentaarse luule nime all ungari keeles ainult sopa kirjanduslikku andetust näinud. Ja see peletas mind eemale. Tänagi veel kiusab mind mõttekirjanduse tegemine maha jätta ning pearuumi väärse kirjanduse platvormi väljatöötajatele. Igatahes teatan teile, et kui te ka neid nagu mu eelmisegi luuletusi ei avalda, siis ma rohkem enam ei saada. Ma pole tagasilükkamisega harjunud ega kavatse ka karjuda. Õhku. Kes keelab mõtte mõrumeelseid lõngu kui kõnnin koduteed? Ma õhkus rõske sügisõhtu hõngu öös, amet kattis veed mu jalus, sasisülem kahisedes nihkus ja häälitses kui laps, kes peksust tihkub. Vaid langenud lehed, need tuul, lõõtsakuti põõsatuuste, räsis seal juba linna ääre. Neid kössi surus nagu hirmukäsi. Metspardi ehmunud prae, viis kõle puhang üle tiigi pinna. Külm valgus, sõõrey küünitagi sinna, kus tühi kaldaäär. Käis mõte kerkib keegi ööst ja tapab, siin puudub kuulja kõrv. Näe ilmsi mees. Ent pimedustamatab, jäi tulemata, mõrv. Mind purupaljaks oleks võinud teha epingutanuks enda kaitseks keha. Ma praegu vilets põrm, kõik minu kohta kirjas kartoteegis, miks, millal, keda Kasma kõnetasin? Toimikus on seegimis, süda unistas ning nuuskkurgi, kes jälgib igat sammu kõik õigused on naeruks saanud ammu. Toot toimik alandas külad kehvadeks, vaeseks tehti mu ema sündis seal tõe haljailt puudelt roobitseti lehti. Neil sõtkub toorelt peal halb saatus viletsuse kella lüües ning allesjäänut lömastada püüdes kõik põrmuks saama, peab. Säärast ilma kordama ei teadnud ning ometi on nii, et õnn ja alatus on kõrvu seatud. Ma olen võõras siin, kus valimisel lööme silmad maha ja hirmutundeks moondub rahva tahe, tumm kõõrd pilgus piin. Et selline võiks olla ilm ja elu, mul hoopis puudus Haim. Et tihti selgust toonud mõtiskelumiks rängalt peksa, sain hea sõna viivult jalule, mu ajab mis tahes, teen maaema hellust, vajan siin võõras mullas taim. Täismeheks sain, on läinud piimahambad ja hingest nooruslust, surn sammumas. Jäi siiski tuge andma. Tõe nõutamise usk. Hing pole savi veel. Nii kallis nahki devaikiks ütleks kordamisest lahti, ei ole vabadust. Mu juhtun enda sisehääl ja aru, me pole metsa soet, kel puudub taipia mõte aru. Kuid praegu toimik loeb. Saagu vabadus, sa õpeta ning luba, et võiksin olla iseendaks juba. Suh ja kaunis poeg. Kirik kaabor, hoolas. Ma näen proletaarsustki vormina nii värsis kui ühiskondlikus elus. Ja sellest lähtudes talitan ka tema motiividega. Näiteks väga sageli tunnen troostitust. Kunstilise kavatsusega lammutava kujundava sooviga sobib iseäranis hästi kokkuseks hüljatud seisund mis meie ajastul deep kapitalismi mõiste kaudu selgeks inimesed roostituse. Ehk küll mind kui luuletajat huvitab ainult omaenese troostitus, tunde vormi valamine. Sellepärast kahjuks ei leia minu poeedi hing ka vasakpoolsete hulgas kohta, sest nemad peavad sisuks seda, mida mina oma Sorbuses üha rusuv omaenesetundega vormina paberile panen. Lääs kapitalis Musharraf. Hadolmad, Kuustad olgu sukad. Jõudu töölisklass. Jõudu sulle ja turjakust. Põrmu tallame mammona. Püssi laad vastu puusa meid toksaku ja taas ja taas meile meenuta püssi laad, ei kaota ta juhuse kombel nurjatust. Võitluseta ei võideta jalatäit, maad. Eime rutama, kippuv Me oleme tugevad jõud ja nõrkus, kui meil on hulgas määratus. Nõu küsime mäelt mille poole keldrites, kaevanduskäikudest, kraavihallide töömailt tungime vääramatult. Ja kui tõuseb, kiudu ometi selgesti näha kõrgemad tipud. Aegu udu võib tuua, kuid aja Toomemäe ise oma võitlustahtega vaesuse lõpmatu varuga leivaga, millel on hallitus küljes enne, kui tööline sellest lõikab. Pudruga, mis on lõppenud enne, kui sellest töölise suhu mõikab. Piimaga mis on tilgastanud enne, kui sellest töölise nõu saab, täis suudlustega kus liiderlus sigib enne, kui tööline täismehe jõu saab täistoaga, mis variseb kokku enne, kui tööline sisse saab, kolida rõivarõivaga, mis seal räbalais, enne kui uus üldse oli ta. Priiusega. Mis orjuseks muutub, enne kui tööline sündida oskab. Rahadega, mis muutub advemblaks, enne kui tööline kõndida oskab. Rikkusegamis orjatööst kasvab ja kasvatab moonaka hingi. Ränga haamriga, mis sind taob? Päevad ja ööd ja terved aastad ringi. Helepunaseks taotud on raud juba ammu. Värss. Teele saak klassi. Leiaks ammuta hulkadest ramm. Tule seltsimees põhja, lõunasse läände astuv vägevat samm. Luuletaja loob. Ja see ei ole midagi vähemat kujuta, kujundab maailma inimliku maailma inimeste meelt kõigi nende abil. Kes ühiskondliku tööjaotuse korras muuga ametis olles luuletajad tegevuses osalevad, tema kunsti armastusega vastu võtavad. Sest teos ei ela mitte niivõrd kunstnikku kui nende kaudu kes kunsti armastavad. Ja armastavad seepärast, et otsivad inimlikkust. Inimsus. Kindlasti kõlab see paljude kõrvus libedalt, mida siin praegu kõnelen, käib Tagem nende puhul õlgu. Nende küünilisuse taga peitub toorest jõust ja vägivallast alguse saanud kaassüüdlaslik hirm. Meie tänapäeva luuletajad ei saa teha midagi muud, kui väljendad oma rõõmu ja muret ühelt poolt teiselt poolt. Et. Astuda välja vabaduse eest. Igal moel. Ja igal pool. Kus luuletajate põlisvaenlased püüavad majandusliku heaolu loosungitega ja relvaga rahvahulki kõige õiglasemast inimlikest nõudmistest vabadusest vabadusearmastusest? Juba vaimuski võõrutada. Ars poeetika. Poeet, ma olen. Mind ei vaeva jutt loomingust ja luule tõest. Mis saaks sest head, kui tõuseks taeva, vee, põhjatäht, Altöisest jõest. Aeg voolab vaikselt pihust ära. Jooma muinasjutte ear, martsipan mõrkjat, päevakära, mil taevas vahukuhjaks peal. Mis tore, läkke siia kastun. Siin rahu on ja pinget koos. Lööb nende kallistustest vastu tark elu, Hälin täies hoos. Muud luuletajad, kuidas keski ei mõista, joomast loovust, suussegi puskar, Taarja meski, Nad etendavad joobumust. Ma põlgan ühist kõrtsimuldi. Käin mõistusega meeste seas, sest tülgast sulasliku lolli ei mängi. Need, kel aru peas, n kõiksusega mõõda, enne kui sööd või jood või kingi seod. Jäikestava võimu penne, sul ärgu puudutagu peod. Ei õnn, ei tunne kompromisse. Kes lepib, muutub kaitsetuks. Lõõsk poisil ilmub tau ta sisse. Vapp külm, Debraagi maitsetuks, suu talitsemist, ma ei vaja mu taotlustele nõudev toon. Heakskiitvalt vaatab mind mu sajand ka kündjal, näe, on sama joon. Mind aimat pinges päeva vahel töömees, kes turjasoontest jäik ja kino ees, mind ootab vahel kehv poiss, kel töötu vabakäik. Kui kord kõik värdjalikud, võimud mu värsse jälitavad koos mu riimid suus. Mu hinge hõimud on tanki kupleil rännuhoos. Suur pole inimlaps ehk teda küll suureks kujutleb ta Tarm. Ta Teedlas hellalt silmitseda. Ta sünnitajad, vaim ning arm. Ürgrott Me hulka külvab haigust määr mõtet meie mõtlemisse. Sööd, mis meist keegi valmis sai, just, jookseb ühest teise sisse. Seepärast joomargi ei mõista, kui veinis leota, tahteseeme. Mis kombel ära juua, võista. Just Õudvel vaeste lahja leeme. Et rahvalt eluõigust võtta ei lähe korda. Võltsil vaimul. Siis rassid omavahel sõtta, peab õnnestuma saata laimul. Meil rõhumine praksub kõrvu. Kui raibet ründab südant vale Ja viletsusest maailm nõrgub kui ilast idioodi pale. Nööpnõelte otsa torgib Ainame tiibu äng, mis ümberringi. Ja ronimas putuk aina. On masinat meil mööda hingi. Põu on truu. Ja tänulik truust, pisarad, stend lahvab tiha. On läinud hirmsasse konflikti meis süümega. Me neima ja kui hunt, kes ulgumise vaevaston oksendamas, tähe kumal, nii vastu piinav helk taevast poeedki ulub asjatumalt. Oi, tähed mööda taeva õue. Oi raudsed, naelad, mitte tähed. Kui palju taoti teid põue siin veel mul surra korda läheb? Hea tulevik. Saab nüüdsest kenam. Ära ole nõnda kõle. Jah söandan loota, sest me enam ju tule, rehitadel ei põle. Prius headus tiin pehmeneb ning ajamälul ka meie. Unume ei tea, kus keskpuid põõsaid. Vaiksel. Mälul. Lapsepõlves kuulsin kord. Et tulikuum, klaas puruneb, kui talle külma vett peale satub. Juba samal õhtul pärast seda, kui emale köögist lahkunud Proovisin selle väite õigsust pritsisin lambi klaasile natuke külma vett. Klaas läks katki. Mina olin kohkunud. Ja emad tulid tuppa. Jahmunult ärritunult hakkas ta minuga riidlema. Sina, poiss, miks sa lambiklaasi ära lõhkusid? Kuulasin tema etteheiteid, silmad maas ja kannatasin kasvava jonniga äraga kõrval oksud, mida mu pea pidi vastu võtma. Ema vihastas nähtavasti kõige enam minu kangekaelne vaikimine. Miks klaasi katki tegid? Mida ma sain talle vastata? Ta oleks pidanud seda häbematuks valeks, kui ma oleksin rääkinud talle tõtt. Mina ei teinud klaasi katki. Ta läks katki, sest tulikuum klaas puruneb, kui talle vett peale pritsida. Muidugi pritsisin mina aga mitte selleks, et klaasi katki teha, vaid vaadata et kas see jutt vastab tõele, mis minu jaoks nii põnev oli. Et ma lausa pidin seda kontrollima. Karistus tundus mulle väga ebaõiglane. Ent kui ma oleksin enesekaitseks öelnud? Et pritsisin sellepärast klaasile vett, et olin kuulnud, et see siis katki läheb. Oleks ema hakanud arvama. Tegu on sihilikult pahatahtlik otsene alatus. Nii et teadsid, aga ikkagi tegid. Sama lugu on ka küsimusega. Eks? Ma luuletusi kirjutan. Loomulik vastus ei rahuldaks vastuse ootajad. Hakkasin luuletajaks, sest, Olin kuulnud. Et on olemas luuletajad ja et ma ise tahtsin teha kõike seda, mida mõistatuslikud ja hirmuäratavad täiskasvanud Tegid tahtsin. Välja nuhkida nende vallutava enesekindlusest saladuse. Ma kartsin hobuseid kuid patsutasin neil laudjate nina. Olin julge, et nad ei näeks, kuidas ma kardan. Tahtsin kutsariks hakata, sest eks ole temale ju hirm tundmatu. Ent mõtlesin ka, et läheks kriks või vedurijuhiks. Sel puhul naerdi mind välja. Keegi ei mõistnud Et tahtsin just oma hirmust jagu saada Otsin kedagi. Tulvil igatsust, hing, minul nuuksub. Leidmata südant narmus, mis tuksub, hinn, minul nuuksu. Otsitud iialgi veel pole näinud. Kaob kevadtunnid on tormates läinud. Pole veel näinud? Kartliku südant rutates trotsin kedagi lõpp matuses visalt otsin. Rutates otsin. Pisar kord kuivab, praegu, mis nõrgub. Kutsub mind, kaugus. Meelitab kõrgus, pisar. Kord kuivab. Vahel seisata nukrana tulem. Endasse vaatan silmadki, sulen. Nukrana tulem. Lõpmatus kauguses mõte lendab. Ei tunne armuigatsust endas. Sest mõte, mul lendab. Juudit. Sügis teeb lagedaks puid ning jahe on ilm. Kütma Pebachi. Alla tood ahjus nüüd üksinda nõnda nagu siis kahju külmade ajal. Kui veel maa emmanud sind polnudki õrnalt. Kui ma ei olnud veel halb ega tundnud end kaugel su kõrvalt. Maailm on kõledam, nüüd tummen ja külmem, tundub öö õhki. Kui sa veel õmbled, siis mitme teki, mis nüüd on lõhki? Põlevad külmad tähed paljastades puudes, unistad, maga üksi mina ka maga. Ning ära ohka kaotatud taga. Ema. Korda väikse katla pihku võttis memm pühapäeva õhtuvalgel. Ja tasanaeratades istus paar vaikset viivu. Ehavalgel. Ses katlas oli toonud kaasa ta mulle sööki härrasmajas. Kui olin sängis tuli mõte et need seal söövad suurest pojast. Väike ema suri vara, surm, pesunaisi aegselt huikab. Samm on neil nõtke raskest taagast. Triikrauaving neil. Tuikab on pesuvirnad, nende mäestik, pilv, mise kosutust tooks hinge, on. Suur ja õhuvahetuseks saab pööning, tuuletõmbepinge. Näen ema triikraud käes, ta peatub päev-päevalt kõhnus palge, süle. Nõnda on see kapitalil seatud proleedid. Mõelge selle üle. Selgpali taga, kes mu kooldus. Noor. Oli. Ei, ma teadnud seda. Näen und. Taganna, puhast põlle ja õuel tervitati teda. Täna on mul sünnipäev. Niisiis, 32 aastat tagasi vangla registreerimisraamatute järgi täpselt 1905. aasta 11. aprilli õhtul kell üheksa mõisteti mind pärast üheksakuist eeluurimisvangistust ja minu armuandmispalve tagasilükkamist mässamise salakuulamise minule usaldatud saladuste reetmise, liiderlikkuse, tööst kõrvalehoidmise, alalise skandaalitsemise, haiglase valetamise eest eluks ajaks parandusmajja. Saadeti mind parandamatud kurjategijate maailma. Uurimise tulemusi varjasid ametivõimud piinamise teel saadud andmetega. Ja see piinamine pean ütlema, kestis terve igaviku. Asjata kinnitasin oma süütust. Kohus võttis otsuse langetamisel aluseks juurdlusmaterjalid ja minult välja pressitud ülestunnistuse. Sa muutsid lapseks mind sest tühjaks tegi supilk kõik 30 talve muule. Ei seisama, ei lama. Olen segi. Mu liikmed tirivad mind sinu poole. Sind arvel pean, kui oma poegib peni. Ma kaoksin siit, et mind ei kägistataks neid aastaid, mis mind muserdunud seni taas hetk on täis, niiet laviin mumataks. Sööda mind ja soenda jättes häbi. Ma olen rumal võtta ja mind hari. Kui pole sind, käib tõmbe tuulmust läbi. Oteet kaoks mu kõrvalt hirmu vari. Mind vaatasid, ma olin valmis kõigeks, mind kuulasid jutt sumbus mul kui vete teeb map painduksin ja peaksin õigeks nii elada kui surra omaette. Mind ema välja lõi, jäin tänavale, meeleheites, endal rinnustasin, mu all on kivid. Kohal, tühjus kale. Maihkan und. Suuksel. Koputasin. Ei hooli tuimuride jõest, ei vennast niminaga. Silm niiskub mul niisama. Ma armastan sind väga. Sest ka ennast ma õppisin su abil armastama. Ma sattusin psühhoanalüütiliselt eile. Kui neurootik Kuidas ma oskan oma haigus iseloomustada? Pidasin ennast täiuslikuks inimeseks kes abstraktsete mõistete vallaselt kodust tunneb kujutlusvõimega õnnistatud, sageli löödud meheks, kes oma nägemuste sekka võib nõnda ära eksida nagu ehmunud linn, põlismõtsa rohelisse värelus. Tegeliku elu keskel tundsin ma ennast täiesti nõutult osanud leida seost oma ideede ja elu vahel mõistuse, instinktide, teadmiste ja soovide vahel. Mul oli selge sarnanen pettekujutelm modes süsteemi eitava paranoikuga, ehkki ma pole vaimuhaige. Sellegi võimaluse olin läbi kaalunud. Nooruses koguni möönnud seda endale. Sesse ideede süsteem sarnaneb tegeliku eluga niisama palju kui üks enam-vähem täpne kaar maa kohale. Selles asjas ei saa olla kahtlust, sest lugemisel ja vestlustest teistega võitsin nende mõttekäike hõlpsasti jälgida. Enne Tour on tehtud. Olen endale öelnud, ise ei jõua ja jaksa. Kui sulle midagi pole, see palju ei maksa. Pole inimlaps enam, kui loom. Ajab ikka olematusse, hälbivad mõlemad ikka. Kui oligi hirm oma kohale jäima. Ma sündisin teiste seas olin. Nüüd käin ma oma teed, kõik on kinni makstud, mis anti. Ja kes tasuta andis. Sai armastust panti. Kui mängitas, hullutas mind mõni naine, siis ta meeleheaks armusin. Muidu nii kaine, makraapisin laevu? Mat? Tassisin kola targa harras väe hulgas, ma mängisin tola, tuulerattaid, Mamüütasin raamatuid märsse. Kuidas kaubaks Läks kord lehti, kord värsse. Eima silmuses sure, ei, keskel lahingumelu. Oma voodis. Võin loota. Ma lõpetan elu. Inventuur on mul tehtud, tuli selline uid, olen elanud sesse, on surnud ka muid. Inventuur on tehtud. Näe lõpuks koduleidsin siiski. Maa, kus, kui maetakse mind, seal mu nimel õigekirja viiski on minu hauaplaadi peal. Jäin kauaks üksi. Hiljem mitmed on, ahetan mu üksindust ja läinud taas ehk külma, jäänuks heal meelel nende seltsi, just. Nii, tühja olin elasingi. Liig arutu liigasutu. Mind hull luks peeti ümberringi. Kui elasin veel pööristuultes. Ent püsti hoidsin kõigest väest. Võin naerda eksituste poolest maailmaga, mul viik on käes. Suur ilu peitub suveajas ja sügises. Kuid ilusaim on mulle tallu. Mul võõras majas vaid tekkida võib koduain. Kui elasin veel pööristuultes ent püsti hoidsin kõigest väest. Võin naerda eksituste poolest maailmaga, mul viik on käes. Suur ilu peitub suveajas ja sügises. Kuid ilusaim on mulle tallu mul võõras majas vaid.