Astu ilma juurde. Minnes kivisillalt olen tänulik. Jäädagi voogude pillata, lainelaugud ette. Keldav vastuvoolu Ada sülijagahkre igakääru ja kuulu teadmise-tundmise tahte. Kuni jõud on kätes. Viimane hoida kaldast seda imelist lätted, kust kõik see algab. Viimne tahte mõteras käte haardesse panna. Ja heita kõik eneselt ära, mis õlad ei jaksa kanda. Ning sündida kõigest ilma. Pilk kinni maas ja vees. Nii nagu lapsesilmad kinni ema silmade sees Nagu loom sõõrmed, hõre, vill, muru, mao, silmade sädelus loom liikumatuks, puud elavaiks, ehmunud. Kuuseokaste maitse, väsimus, nabanöör läbi lõigatud 90 korda üks sats maasse, teine minusse. Tuleriitedel põlesid minusse Pärnumaa nõidade salasõnad. Mu vanaema peas valgenevad edasi nende juuksed. Kuuseokaste maitse aina suurtest katkudest peale. Ema õpetav lambaniitmist. Oleme seda enne osanud õega. Oleme n. Lehed raba laukasse, rahakude traagel piltriis, rajada metsa lehendikesse, tuulemurd taga, jäis. Mis jäävad juured ütelda, tüved kiita või laita suure lageda linnu tee all. Emade mure ei aita. See oli üks küla talgutrall, sai süüa, juua ja nalja. Küll lõõts Monic hüüdis rehe all ja tagumine paar jooksis välja. Peol olid parajad tuurid peal õlle krutskeid, neid võtku susi. Vastukajasidkojad ja kuurid seal. Ja külapoisid, norisid musi. Kui sületäis tekke ja kasukaid, tere toast laudile toodi vara valgeni uued asukad, siis hullasid hullumoodi poole ööni seal vapralt kaasa, lõi õhinal ummisjalu. Koidikul särab. Puusal. Käänelingu võõrdunudki valu. Ei ole. Ma ei ole. Nemad teevad minu enese omaks. Nemad, ma, keel ja meel viivad ennast mulle omaks. Toon omale see taas lõpmata algusse. Tuleku tummadel tundidel vaikselt nägise brata Rum. Veel enam punkte on kasvanud karjamaad, ruumiväravapulgast võtad. Lapsepõlvel nabia lendab, lendab ja lõhnab liiv. Tule kudummadel tundidel vaikselt nagi sõbrata run. Pulgad on läinud ära end iseendasse. Olemine tuleb mulle tuttav ette astun päikese käest varju, kätte olemine tuleb mulle tuttav ette jään varjugema vihma kätte olemine tuleb mulle tuttav ette vihma käest. Emade olemine tuleb mulle käest. Ema teab, mil olemine tuleb. Ujusin üle maa-aluse jõe. Hämara aurava. Tõmbasin hinge teisel pool kaljusse klammerdudes. Embasin ema. Ja kes seal kõik olid? Tõmbasin hinge. Hõljusin tagasi üle Leite. Päev lähtud minust ära. Majade viilud tõusevad taevasse ja tuuli, leen. Lill annab end tunda toas. Mõtte uit nähtamatu mere peale ja tagasipäev lahtub minust ära. Võtab asjadelt erisuse tegemine sihtotstarve sõnadilt tähenduse. Hingan õhtut sisse ja välja. Diasama teadmist. Päev õhtusi jälle tere söönud ja magab. Pliid saapaid täis. Soemüüri konksud Sakke. Piimakann jäi pesemata, jälle varjudentseentele linnanud, emas surnud jälle üks raas. Lähedaste puudutus, lõhn. Võlg on ühes nendega välja üha uude anumasse kevaditega üha uude lehesatu armastusega uude olemusse. Lähedased näod ikka samad lapsepõlve hetke Helenduses. Vaade juukselahkkõnnak haaramis viis. Vaade juuksena, kõnnak haaramis viis. Mu õdedel ja minul. Isa jälgib meid suuril silmil. See päikesepaiste meie õlgadel ei uuene. Päev on kukkumas üle kaela. Nüüdsest võib ta veel paista meid näkku. Lõppu. Suure pere ema olla? Seda ma vahest oskaksin. Vahest olen osanud vaest, tahaksin osata. Hakid ujuvad laotuses. Pole laotusel põhja all põhja peal. Hakid, ujuvad, ütlevad, polegi kuhugile välja jõuda. Linnas on nii vähe, kuid nad ei mahu ära, õhtul. Ma ei jõudnudki kuhugi, pälvi. Tallimanud mäeveeru küla, kaelakuti, kõhmulise kalmistuga, lambaid mäekülgedel, kirendamas, karioseid omakspidamises. Võrude all käe randmetes kodukindluse tunne. Kivi veereb jalalt. Mäed muudavad koio. Need tõmbab kannudes õu põngerjaid täis. Aianurgas koonutad kaamel. Märgik pükste tikandis viltvaibamustris koera kaelarihmal laulikute hambutu suus Iklevad sule silmad, tunne tants oma pihase randmetes. Kutsu koera ja kanu. Ja silmad. Silmad õitsevad mu ema mälestuseks. Kolmandad kevadet. Kõikajamis mäletan kolidel kummuli pada. Aknaruudus mäe selg, astute tuppa. Võtame istet viltvaibal. Koer ukse ees. Seisab ripub all. Kurbus säriseb taevast Kuke kirevatesse sulgedest lapse küünarnukist ja koolivihikust. Kui koerad kannavad lapsi Getkidest lambad seisavad hunnikus, ei, see on see maavärina märk. Mille märkondo kurbus, viltvaiba, ilus inimene tasasest toimekuses, kirju kukesulgedes. Oaas on veevool leinapajulehvik läbi juuste. Selle puuga jaga need paika päikese all. Mägede vähest vett, kellelegi armastust meie vastu. Kui kerge hingata, hing on nii kerge kanda. Meie läheme lendu kehasi, kui sa jõuad meid ära anda. Kerge kerge on hingata, ennast õhule anda. Kui ainult lõpeks, lõpeks see tee ennast ilmanni kanda. Oi hell, teen oi, päevavalgus vete nõrguvad kirsipuud, tolmunud tööjärg. Kõik nagu ikka, maise nagu ikka, rabeleb, lootus pihus. Siis äkki sa lähed tema, Vilde, ilm teema, sellest äraolemisest teisest valgusest ta tule hääletult nagu õhulaev, salapärane ja teadjaruumi hõlmade vahel läbi. Oi helde ilm, kuis oletsena. Päike paneb hommiku põlema. Astu ilma jaole.