Tere hommikust kõigile jutusaate kuulajatele. Täna räägime inimesega, teatrist Linnateatri näitleja Henrik Kalmet on tulnud meile külla, tere, Hendrik. Tere hommikust kõigile. Tere hommikust. Sul on vist nüüd natukene lihtsam periood olnud, enne tutvustame saatejuhti ka, minu nimi on Tarmo Tiisler ja nüüd siis jällegi küsimuse osa. Ehk siis on nüüd olnud viimasel ajal natukene lihtsam eluperiood pärast seda, kui superstaarisaade sai läbi ja seda enam juhtima ei pea. On seal? Jah, võib, võib küll nii-öelda vist natuke lihtsam. Kas see mingi etapi läbisaamine oli kuidagi vabastav, hirmutav tuttav või kuidas? Kas sa pead nüüd silmas seda superstaari saadet pead? Jah, oli küll. Ma ei tea, kas vabastav, aga kuna see oli päris suur pingutus ikkagi ja sinna sai pandud sisse palju tööd. Palju palju aega sai sinna investeeritud, et selles mõttes muidugi on nagu kerge pingelangus ja see muidugi sellest on nüüd raske rääkida. Sest konkreetselt, sest sellest on juba mingiaeg möödas, kui see läbi sai, aga ikkagi sai sinust läbi selle saatega selline superstaari Kalmet või superstaari Henrik või tuli mõni niisugune nimi külge ka? Võib-olla ta mingil hetkel tuli, ma tahaks nagu loota, et ta ei jää nagu külge, et proovime anda igatipidi edaspidi veel muid asju, et see ei piirduks sellega. Aga kokkuvõttes mitte, et nüüd selle teema ära lõpetaksime, aga, aga oli see mõnes mõttes nagu häiriv ka, et, et sa said kyll külge endale väga kindla märgi ja et sellest märgist nüüd lahti saada on äkki natukene keeruline. No eks see oht on, aga, aga ma võib-olla ei taju praegusel hetkel, et ma selle märgi külge sain nii tugevalt, kuna kuna on muid tegemisi ka, noh, ma ei tea, kui palju nad on kajastatud, võib-olla mõni asi rohkem, mõni mõni vähemal määral, aga, aga et selle sellepärast ma ei, praegusel hetkel nagu ei muretse, et eks see oht oli, ma nagu loodan või tahan loota, et, et see läks nagu mingil määral mööda. Aga see on vist paratamatu, et kui oled televisioonis, siis oled tuntud ja kui sa seal ei ole ja teed 10-le inimesele väga head teatrit, siis räägivadki 10 inimest ja ja võib-olla 50 veel ja see on üllatav, see, seda ma tajusin ka, et tegelikult, et me oleme teinud ka diplomilavastusi kooli ajal ja ega need saalid nüüd, noh, need suured ei ole olnud, aga nad ei ole olnud ka kõige väiksemad ja, ja samas ka tööteatris. Et, et see on ikkagi teatud kildkond, et sa võid teatris, võid kujutleda küll, et sa lähed nagu publikut, aga see telejõuab kui ikkagi üllatavalt palju rohkemate inimesteni, et et üks, üks nagu huvitavamaid või, või naljakamaid kihtimaid küsimusi on olnud selle superstaari jooksul või ka peale seda. Mõni inimene on tulnud juurde anda, et ahah, et nägin, tegite seal, et, et noh, väga kihvt ja et nii, et mis mees te päriselt olete või millega te nagu igapäevaselt mis te nagu igapäevaselt teete, et siis nagu tajudki, et, et seda kuidagi ei panda kokku, kuigi isegi seal igalt poolt ju käis ju läbi ja oli taga kirjas, et linnateatri näitleja nii ja naa. Sina oled sellisest teatri perest, hakkame sellise tammteega jälle pihta, mis sind saadab ilmselt sinu elu lõpuni? Ei noh, kui juba oled, sa oled, oli, olid sa lapsena selline niuke pullimees, et tahaks aga esineda ja tahaks aga midagi teha? Vaat ma ei oska seda niimoodi vaadelda, sest et kõik lapsed on vähemal või suuremal määral pullimehed või tahavad natukene esineda, et kus see läheb niukses lapselikust mängust kaugemale. No aga lõppkokkuvõttes vist võib öelda jah, pigem üle keskmise pen samamoodi. Jah, aga eks see on olnud minu meelest teatud perioodidel erinev, et see ei ole olnud nüüd nagu läbivalt, et et ei ole olnud ka niimoodi, et siin on nüüd kaheaastane Hendrik, kes on, on esinenud, et kõigil oli kohe selge, et no jäävad, et noh, see on kogu aeg tahtnud püüd, et, et mitte päris nii, aga ikkagi sul oli sinu vennal ka selline huvitav välismaaperiood mingil mingil hetkel elus, kuidas see tekkis ja mis sa sealt kaasa said? No neid, neid välismaa perioode minul on olnud üks Carlyn on neid olnud isegi rohkem. Seoses meie ematööga välisministeeriumis, kui ta on olnud lähetatud nii Prantsusmaale vahepeal Inglismaale ja Hollandisse, siis tänu sellele oleme seal elanud. Kui nüüd konkreetne olla, siis mina kolm ja pool aastat Prantsusmaal ka Karl või siis kogu perekonnaga Karl, veel hiljem pool aastat Inglismaal ja kaks aastat Hollandis, et mis on andnud, ma arvan, et see on andnud siukse väliskogemuses, on andnud keeli. See on andnud kõrvalpilgu, siinsele oskavad võib-olla paremini näha. Mis siin on head seda väärtustada. Kui vana sa siis olid, kui sa olid need kolm ja pool aastat, vaat seda nüüd. Ma pean täpselt mõtlema, kuskil midagi, 11 12. Kuues kuues klass oli üheksas klass oli ära minna, valus ka, eks ikka oli jah selles vanuses, sest et sa ju kõik sõbrad olid ju siin ja ja tuttavad ja ka ju täpselt ennem minekut ei olnud kindel, mis sind seal ees ootab. Mis siin siis esotesse? Ees ootas teine keskkond, teine keel, mingi hetk oli muidugi natuke hirmutav, aga oli vähem hirmutavam, kui ma arvasin, või kui öeldi, et noh, see on ikka suur suur muutus ja suur suur hype, et selleks tuleb nagu valmis olla, et ega see kerge ei ole. Jah, see kerge ei olnud, aga selles ei olnud ka midagi ülemäära rasket. On see selline suhteliselt HEA iga minemaks kuhugi teise keskkonda, kuidas sulle praegu tundub? Ma arvan küll, ma arvan, et oleneb, mis eaga võrrelda, aga oled suhteliselt vastuvõtlik. Et et oled nagu veel ise ise muutumises ja arengus, et, et neid mõjutajaid sealt vastu võtta ja samas keele kõige mõttes, et oled, ma arvan, paindlikum Eestis kui oled nord teatrihuviline, siis mõne kooliteatriga leiad, kuhu kuhu minna ja midagi teha, et kuidas Prantsusmaal kooliteatritega on, otsisid sa neid, otsiti sulle neid leida, midagi? Ei, ei üldse siis seal ma küll mida, millegi sellisega ei, see ei tulnud mulle nagu kuidagi pähegi ja vastuseks ma kuskil ei märganud ka midagi sellist, et see oleks mul kuidagi nagu peast läbi käinud, ma, ma eeldan, muidugi mingit huviringi seal kindlasti on. Aga siis ma käisin pigem pigem trennis kui kui teatriringis. Prantsusmaa on selline hästi rahvusvaheline riik, juba tänapäeval oli sul sellega harjumisega probleeme. Pigem peab ütlema, et ei olnud, et see, et just plussiks, et kuskil mingisuguses eraldatud või väga-väga ühe etnilise trupi ühi ühiskonnas keskkonnas oleks keerulisem olnud väljast tulijana aga seal kuna oli kõike igast rahvusest igast päritolu inimesi, siis ei mõjunud sina seal keskel väga-väga erilisena. Et oleksid kuidagi jäänud jäänud silma või jäänud kõrvale. Välisministeeriumi töötaja lapsele on kuidagi turvalisem keskkond tagatud. Seal välismaal välismaal just autoga kooli ja sealt koju. Ei, ei, ma ei, ma, ma ei saa nüüd rääkida kõikide laste eest. Ja, aga ma ütlen, et, et mitte mitte kuidagi nagu turvalisem kui teistel lastel, et see ei olnud ka kuidagi ebaturvaline, aga aga mingisugust poputamist või käte peal kandmist ei olnud ikka nagu lapsika läheb kooli. Ja siis olid sa nii umbes 14, kui sa tagasi tulid. Vist jah, vist jah, kuskil kümnendas klassis on vist 15 16 oli siis maailmapilt juba sul paigas? No ise tahaks sellise arvata küll, et maailmapilt on väga paigas, aga kas ta oli noh, mingil määral. Kui sellises vanuses tulla Eestisse tagasi, siis mis pilt avanes? No huvitav pilt, see on just selline. Niuksem täiskasvanumaks saamise iga. Klassikaaslased, ma tulin samasse klassi tagasi, olid vahepeal ikkagi väga palju suuremaks saanud ja ma ei mõtle kasvult, ma mõtlen oma siis nii-öelda olekult eluhoiakut. Et Prantsusmaal või seal, kus mina olin, ma nagu tajusin, et ma olen nendest kauem lapseks jäänud, kui, kui nemad siin olid. Kas see keskkond soodustab seal lapseks olemist või, või kuidas, ei tea, ei oska, ma saan rääkida ainult selle konkreetse koha järgi, kus mina olin, aga võib-olla natuke jah, et, et siin mingi mingi mingis mingis mingil määral küll jah. Kui tulla Eestisse tagasi, siis kas Eesti inimesed tunduvad kuidagi kinnised ja sellised põhjamaa mornid inimest? Tahaks öelda, et ei tundu ja ega kõik ei tundugi, aga aga natuke ikka oleneb muidugi, kellega võrrelda, aga no ütleme, kui me võtame, võrdleme siis prantslastega siis, ja milles see väljendub? See väljendubki, väljendubki selles, kõige lihtsamast hakkame peale täiesti tänaval tavalisest olukorrast noh, kassapidajast või või ei tea riietehoiuhoid või kellega sa nii-öelda igapäevaselt kokku puutub, ma ei tea, bussi juhtki. Kuidas, kuidas ta sinuga suhtleb, sa ütled talle tere, kas ta ütleb sulle tere vastu või või kui keegi sulle kuskil pihta läheb või sina kellelegi pihta lähed, et kas ta vabandab või kas sa, kas sa vabandad või või kuidas üldse nagu see vaade inimeste poole on, eks kas kas vaadatakse nagu teiste poole, kas märgatakse või vaadatakse nagu maha enda ette vä sinu peale, kui sa tagasi tulid, vaadatud kuidagi imelikult, et kuidagi väga lahke ja lahtine tüüp. Ma ei tea, kas ma olin nii väga lahke, ega ma sellest ju, ega oma juurtest ikka ju lahti ei saa. Ega sündmus, kus oli ikkagi sees olemas, aga aga ei vaadata. Ma ei seda, ma ei tajunud küll, et oleks vaadatud Jeitze millestki ilma ka, kui sa ära olid takkajärgi vaadata. No seda on nagu raske öelda kindlasti kindlasti jäi millestki ilma, et kui, kui mõelda, et ma läksin ära kõikide sõprade juurest ja mingisugusest kindlast keskkonnast, et huvitav oleks teada, kuidas olnud oleksid olnud need arengud konkreetselt selles keskkonnas või siis või mis, mis minust oleks saanud kas see oleks nagu lõppkokkuvõttes olnud väga palju erinev sellest, mis praegu on, ma ei oska öelda ja kas see oleks olnud kuidagi väga palju parem kui see, mis praegu on, ma ka ei oska öelda, aga, aga teistmoodi kindlasti. Millal te teatrirada sinu jaoks ikkagi selliseks konkreetsemaks läks? See oli ikkagi pärast tagasi tulemist siia, ma arvan, et gümnaasiumi Gümnaasiumi lõpuklasside poole juba ja, ja sealt edasi, noh, teatri oli nagu kogu aeg olemas ja kõrval ja aga, aga siis nagu selgemalt tekkis see mõte või, või läbi enda või või seos teatri enda vahel. Et, et ka läbi nukuteatri noortestuudio, kus ma põgusalt olin. Ja seal ma kohtusin täiesti teistsuguste inimestega, mis oli üllatav, mis pani mind ka selle peale mõtlema, et noh, koolis seal, et ühte tüüpi inimestega, kui sa käid veel mingis eliitkoolis, siis võib aimata, niuksed, inimesed seal käivad, sina käisid, millises koolis Gustav Adolfis ja ma ei taha nüüd midagi öelda, nagu seal oleks ühte tüüpi mingid stereotüüpsete inimesed tulnud, et kõik oleks Viimsist hommikul tulnud nende maasturite käänet maja ette parkinud kesklinna. Oli ka neid ja mitte vähe, aga see selleks. Aga ma ütlen, et nii kui ma läksin sinna nurka nukuteatri noortestuudiosse, siis seal avanes mulle nagu teine pilk seal seal oli selliseid noori, keda ma ei olnud näinud ise ja nad tundusid mulle väga inspireerivad vanemad kui mina ja kes hiljem sealt läksid lavakasse. Sellel hetkel, kui ma sinna läksin, oli, olid näiteks seal Martin Mill kes praegu õnneks Ugalas. Robert Annus mõlemad 23. lennu poisid ja Johannes Naan, kes sai ka lavakasse sisse küll ise otsustas sealt ära tulla. Aga selles mõttes sellised tüübid ja, ja nende selge siht oli sinna lavaka poole ja see pani ka mõtlema. Teatri puhul, kui kõrvalt vaadata, siis paistab ju kõigepealt silma see Trei, romantika ja põnevus ja võlu ja Iisria vabaneb ja prožektor läheb peale ja see põnev ju. Sinu isa Madis Kalmet piruett, jäätis olnud inimene ja sina läbi selle ka oli kindlasti saanud aimu, missugune teatri töö on. Kui sa teatrikooli läksid, teadsid sa täpselt ette, mis sind ees ootab. Ma arvan küll. Rohkem ma usun kui mõned teised, et, et ma, ma arvangi, et see sisendas mulle ka nagu julgust või kindlust. Et hästi palju noh, noortele seda öeldaksegi või, või, või muretsetakse nende pärast, et nad astuvad teatrikooli või tahavad teatrisse minna või näitlejaks hakata selle romantilise poole pärast. Aga et nad ei tea või nad ei kujuta ette, mida see töö endast igapäevaselt tähendab või, või, või mis on selle taga, et, et see, et selles ei ole midagi nii glamuurset, et mina olin väiksest peale seda teist poolt näinud, et ja kui hoolimata kõigest sellest ma ikkagi tahtsin sinna minna, siis see pidi olema õige asi, kas see praegu kõik teatris tööl või nimetad sa ise seda kuidagi teisiti. Ma käin teatris tööl küll, seda võib nii nimetada, aga, aga ma ei taju igapäevaselt seal olles, et ma teen nüüd tööd. Või noh, noh, et ei tõsta just et ma mul ei ole sellist tunnet, et oota nüüd kaks tundi veel siis saab tööpäev läbi ja ma lähen koju või jätkame õhtul mängin etendust, et siis siis mul on meeletult sihukene, tuleb tööl ära käia, siis saab jälle puhkama edasi hakata, et, et see on nagu positiivne. Oled sa isaga näiteks rääkinud, et kas see tunne läheb mingil hetkel üle ka? Sinu tunne muundub mingisuguseks teiseks tundeks? Eks ta, eks ta kindlasti, aga, aga nagu mina aru saan või, või kui me oleme suht suhelnud, et taim olen niivõrd seotud mingisuguse ajaga, et 10 aastat peavad vastu, siis võtad seda kui tööd või 20 aastat pead vastu. Et eks see sõltub ikka konkreetsetest väljakutsetest, projektidest, lavastustest, et see, see muutus või võib, võib toimuda väga-väga kiiresti. Et üks hetk sa vaatad, et see väga inspireeri mind siis ta muutub muidugi tööks ja siis järgmisel hetkel jälle tagasi, kui on mingi huvitav projekt, siis siis ei olete. Kui sa oleksid lavakasse, siis eesmärgiga saada SÕNA teatri näitlejaks või sa ja sinuvanused juba vaatavad laiemalt, et et teatrikool annab lihtsalt mingisuguse baasi ja, ja sealt edasi saab siis teha telesaateid, stand-up, comedy't nagu te teete ja kõike, kus saab kasutada oskusi, mis on, õpiti teatrikoodi. Jah, jah, ma, ta on ikkagi praegu see õpe on küll suunatud, et tuleks sõnateatri näitleja ja see on nagu peamine või või ärme ütle siis sõnateatri, näitleja, ütleme teatri, näitleja või, või näitleja, et mitte niivõrd siis teletöö või, või raadiotöö on seal või muu selline rohkem nagu tagaplaanil. Pigem selles suunas, aga, aga praegused noored jah, ma tunnen küll enda ja teiste puhul samamoodi, et nad ei vaata seda asja nagunii kitsalt. Kuidas sinu lavaks minek oli isaga, rääkisid läbi, isa ütles, muidugi ei noh, see, seda, see, see lugu on nagu mõned poolt ka läbi käinud, aga ma ei konsulteerinud küll või oma vanematele sellest teada, ei andnud sama sama Karl samamoodi. Ja ega siin ei olnudki nagu mingit salatsemist, aga tundus lihtsalt niimoodi, et kuna seal on mitu vooru ja, ja selle aja jooksul see on praktiliselt nende läbi nende mitme vooruga viidud praktilise poole aasta peale, üks voor on kevadel kuskil veebruaris, eks ju, siis järgmine on suvel. Et enne, kui ei olnud nagu öelda midagi konkreetselt, et sain sisse, siis miks öelda? Sest et sellel hetkel ma mõtlesin, et kui ma lähen katsetele, ma sisse ei saa, mis ma ikka sellest räägin pärast ma pean rääkima, et miks see, kuidas ja parem las siis olla, käin ära ja kui saan, siis see, mis sellest siis enne rääkida, kui siis asi on, asi on otsustatud, teie kursus on kuidagi eriliselt televisiooni kursuseks kujunenud, teete hästi palju televisiooni asju. Kuulge, te põhjendate või seletatav ka, et miks ta nii on läinud või on või on jäänud mulje mulle lihtsalt vale ettekujutusega tundubkee? Jah, ma saan aru ja vaid see on, see on olnud võib-olla seal. See on olnud ka selline juhus, et on need projektid juhtunud samal ajal telesse, sest et ega me ei saa nagu rääkida väga palju rohkematest projektidest, kui, kui, kui nüüd superstaar või, või faktuaalne kaamera ja meie kursuse poistest, et ma nüüd loodan, et ma ise kellelegi liiga ei tee. Aga väga palju mingeid muid nagu teleprojekte, mis nagu meie kursusega seonduksid mulle mulle ette. Et ma arvan, et see võib olla lihtsalt ka kerge juhus, et nad on nagu juhtunud niimoodi. Aga teistpidi muidugi, et, et me oleme oma omakeskis, aga kooli ajal rääkisime ETA et natuke see suhtumine on muutunud, et lihtsalt et võib ja peab üritama ju ka ja televisioonis igal pool anda nagu endast maksimumi. Et ma ei mäletagi, kust ma just lugesin, ütles keegi, vist oli Dovlatov raamatut, tema mingeid tsitaate, kus ta ütles, et sellist asja nagu Artur ei ole olemas, et on lihtsalt see, kui sinu enda võimekuse piir ja kui palju sa mingisse konkreetsesse üritusse ennast ennast paned ja kui palju sa pingutad. Et, et selles mõttes ka meie jaoks ei ole mingisugust, nagu erinevust ütleb, televõi see, et, et nüüd me oleme nagu, kui vabamat kuskil haltuurat tegema, kui, kui mõned teised, et, et tulid väga kunstilised kursused, kes nagu sellele ütlesid ära nüüd meie. Et, et me oleme nagu kuidagi on jah, mingisugust oleme jäänud kellelegi silma ja oleme teinud jah. Või on sul enda jaoks mingisugune selline pingerida ka, et, et need, need väljundid on kuidagi väärtuslikumad ja, ja mingid teised asjad on noh, nimetame seda haltuura nagu äsja ütlesid, et noh, näiteks mingi reklaami tegemine või nii, et see on kuidagi lihtsalt, et raha teenida. Neli neid ei saagi konkreetselt niimoodi niimoodi pingeritta panna. Et, et nagu ma ütlengi, et oleneb, kui palju inimesed ja ma ei räägi ainult näitlejast sinna panustavad ma olen näinud väga professionaalseid, väga leidlikke reklaame, mitte et ma ise ei ole küll üheski osalenud, mis teevad oma leidlikkuse või ideede poolest või teostuse poolest silmad ette näiteks mõnele lavastusele, mis on teatris. Ja kui sa vaatad, kuidas mõnes teatris või mõnel pool mõnda projekti suhtutakse, kuidas sellele lähenetakse, kui väikse energiaga seda tehakse, siis on palju suuremalt tuura, kui mõni mõni muu asi televisioonis või, või reklaamis hästi tehtud, 30 sekundit? Jah, et, et see nagu ei ole määrav, et meil on, jah, ma saan aru nagu mingisugune teatud teatud vana lähenemine asjale, et kui, kui näitleja saab makstud ja, või kui inimesed saavad hästi makstud, siis on haltuura ja kui ei saa makstud noh siis on niisugune kunstniku portree ja siis on järelikult kunst, aga, aga see ei, see päris ei tähenda. Henrik Kalmet, kes on meie tänahommikune külaline, on ka kaks lugu ühes võtnud Zeppelin, mõlemad, mina natuke üllatused, mitte see, et tagulat Zeppelini, aga et aga et sa kuulad ikka Kit Zeppelini ehk siis kust sina selle otsa sattusid? No kui me oleme siin juba maininud, et teatriperekond ja mõjutused ja siin nii elualavalikul, et siis seal muusikas samamoodi, et et eks see on ikka vanematelt ja isalt tulnud see muusika, et mäletan väiksest, kui see vinüül peale pandi. Ja eks ta, eks ta sealt on tulnud. Ehk siis kuuleme Zeppelini, kuulame Henrik kalmeti valikul. Kõik on üles ärganud, kes raadio avasid ja kuulasid, Zeppelin paitab nende kõrvu, Henrik Kalmet valis selle muusika, tänane külaline, nii et kõik saab ajada tema miinus üks süüks just nimelt sellega nii ära läks. Ütle, Henrik, millal tekib see hetk, kui näitleja hakkame endale teadvustama? Ta on rohkem kas koomik või rohkem selliste tõsiste tüüpide mängija või või mida ta ise tahaks rohkem teha. Seda ma ei oska öelda. Mõtlen, et tahaks ju loota, et et. Mõtlen, kuidas selle, millal see aeg tuleb? Ma arvan, et isegi, isegi kui näitlejal on soodumus olla või noh, võib tunduda, et olla parem kas siis koomilises elemendis või kuidagi, ma ei tea, traagilise kangelasena siis ikkagi ja alati on nagu värskendav arendada seda teist poolt või saada neid teistsuguseid rolle. Aga millal see tõdemus tuleb, ma ei tea, võib-olla mõni inimene, kes on enda vastu nagu väga aus või suudab olla, võib-olla tal see tõdemus tuleb varem, teisel mitte. Aga üldiselt, kui teatrikooli minnakse, siis alguses tahetakse midagi lõbusat teha. Ai vat ma ei oska öelda, meil oli näiteks, meil oli teatrikoolis üks, üks poolaasta, kus me keskendusime komöödiad. Ja, ja läbi selle poolaasta Me saime praktiliselt kõik aru, et see on üks asi, mida on vaata et kõige raskem teha, kui sul on üles antud tee nalja, jah, kui mingi asi kukub niisama naljakalt välja, see on teine asi, aga kui nüüd ülesanne antakse nii, palun siin on teie 10 või 20 minutit ja et see oleks naljakas, võtke katkenud või sees, siis muutub asi kuidagi väga-väga tõsiseks. Ja ja sealt tekib see probleem, et, et kuidas konstrueeritud asi ei ole ju tavaliselt naljakas. Aga nüüd sul ühtepidi ülesanne on väga konkreetne olla naljakas, aga kuidagi tuleb siis ära kaotada see väga konstrueeritus, jätta mulje, et asi on ikkagi kuidagi spontaanne ja on see naljategemine kuidagi õpitav. Nojah, nalja, tegemist on ju erinevate, et on, on, on võimalik teha, mingit karakterit, on, on, on füüsiliselt võib-olla koomiline, võib verbaalselt olla koomiline. Et eks ta mingil määral ikkagi õpita muidugi mingisugune peanteerimine, mingisuguse tüübi loomine, kui ei oleks, siis ma praegu seaks kahtluse alla selle lavakooli vajalikkuse, nii et ma pean ütlema ja väga see on väga õpitav ja seda õpetatakse seal kohe naljategemise tundi. No kuule, kui mõned inimesed sinna satuksid mõnda tundi, näiteks Tõnu Tepandi Kõnetehnikatundi, või mõnda muud tundi, siis see ikkagi erineb väga paljuski sellest, mis toimub mujal, kus antakse kõrgharidust, nii et võib öelda küll, et naljategemise tund sina hakkasid oma kursusekaaslastega ka seda stand-up comedy't tegema, kuidas selle eestikeelne vaste on püstijalu, komöödia püstijalakomöödiat, kust te selle üles kaevasite? Mitmed sellised tohutu oleksime ikkagi ei no see on sellel ja ma ei saa nüüd öelda ainult nagu nooremal põlvkonnal, aga see on üks asi, mida me ise selle kambaga ja ka laiemalt oleme nautinud. Igasuguste briti või ameerika. Stand-up koomikud esituses ja siis meil tekkiski mõte või küsimus, et aga kas seda me ei saaks teha või kas seda oleks võimalik eesti keeles teha või, või proovime. Ja, ja sealt see lumepall veerema hakkas. Kas vanad koolikorüfeed alguses vastu kolinat, mis pullitegemine nüüdsest lahti läks? Ei, neil ei olnud vist seda võimalust, see oli koolist väljaspool, et aga, aga eks natuke oli küll, ma mäletan seda nagu tobenaljakat intsidenti, et me nagu korraldasime selle ürituse kooli seintest väljaspool. Ja palusime, et äkki reklaami mõttes kool võiks panna selle oma kodulehele ülesse noh, et see üritus toimub, et me tahtnud mingit tasu nagu tasulist reklaami kuskilt tellida. Ja siis öeldi meile esialgu, et me ei saa seda oma kodulehele üles panna, kuna me ei ole kindlad selle kvaliteedis. Kooliajal aga hiljem vist siis tulebki öelda, et nad jäid meiega rahule, sest et kui nad olid ära näinud, siis nad vist veendusid selle kvaliteedis. Hiljem pandi see kooli kodulehele üles, kui meil olid järgmised ülesastumised. Kuidas sulle tundub, kas sul on selline koomiku kuulsus juba küljes? Ma ei teagi, ma, võib-olla oleks õige mõelda, et mul pole veel õnneks või kahjuks mingit kuulsust hüljes superstaari Kalmer jah, et. Ma ma ei tea, mis loom see veel on, kas see on koomiline või traagiline kuju, aga, aga aga nii vähe aega on nagu oldud ja tehtud tööd teatris, et ega neid rolle ei ole väga palju kogunenud, et selle pealt oskab öelda, et mul on küll selline tunne, et et see oli üks publik, kes käis näiteks vaatamas meie diplomilavastusi, et nüüd, kui me oleme teatris ja päris palgal, siis on veel natuke laiem publik, kes meid vaatab, et me oleme praktiliselt praegu oma esimestes rollides ja neile täiesti uued, et ei saaks küll öelda, et kellelgi on mingisugune kinnistunud juba mingisugune koomiku või või traagiku kuulsus. Sina ju ka noh, nagu ka siin saates oleme või noh, mitte sina ei ole, vaid mina olen toonud välja isa, teatriinimene ja vent teatriinimene. Kas mingil hetkel hakkab segama ka, et et kui sinust räägitakse, siis ooh, tema vend on Jane isa, on veel see, et kogu aeg pannakse siin mingisugusesse, perekonna konteksti, just kui ise ei oleks mind, mind, see mind see ei häiri, et et noh, kuna me teeme nagu sama sama asja kõik ja, ja kuidagi kedagi nagu välja ei jäeta sümpaatselt, inimestega pannakse ühte punti perekond, mis saaks olla selle vastu. Et kui võib-olla praegu seda ei ole, kui hakatakse minu poole pöörduma, kui Karl-Andrease vend. Et ka näitleja teie olete ka vist, et kas te olete selle kuulsa Karl-Andrease vend, noh siis ma ei tea, võib-olla siis tõesti. Aga praegu nagu tundub, et oleme nagu vennaga võrdsel pulgal, et tema, minu vend ja mina temale. Mis hetkest sa tundsid, et sa oled oma isaga ka väikest viisi kollegiaalsetes suhetes? Vaat seda ma ei oskagi öelda, kuidas on ülejäänud, kas ma olen seda tundnud, mingisuguseid teatri asju on ju ikka kodus arutatud ja mul on tunne olnud, et ta on isegi nagu kuulda võtnud ja isegi siis, kui sa juba koolis käidud või isegi enne seda, et nüüd kollegiaalsetest suhetes, no mina ei ole üheski tema lavastuses mänginud sügisel linnateatris hakkab lavastama näiteks Karl on tema trupis näitlejana. Et võib-olla seal sellel hetkel nagu tajub seda tajuks, seda konkreetsemalt, kõige konkreetsemalt, ainuke asi, mis me oleme koos teinud, oligi ta ta tegi siin raadios, sellest on hea rääkida, kuna me oleme raadiost, ta tegi ühe kuuldemängu ja siis ta võttis mind Karliga sinna väikest sutsu tegema, siis me töötasime tema alluvuses, võib-olla siis me tajusime ka seda kollegiaalsus natuke rohkem, kui vana te siis olite? Ei, see oli nüüd mingisugune? Ei eelmine aasta jah. Noh, ei saa ju kasutada, siis olid ikkagi koolitatud mehed juba siukseid mehi metsast võtta, vahet ei ole, et perekond kas isaga teatrist rääkida on keeruline? Ei ole? Ei ole küll. Meil on enam-vähem suhteliselt sarnane arusaam nii temaga kui ka vennaga, et pigem on just hea rääkida. Kas su tutvusringkond on kõik teatriinimesed? Õnneks mitte, et saad lülitada ennast veel ja see on väga vajalik. Ei soovita, kelle kellelegi ja ma mõtlen, kui sinna, keda keegi, kes seda saadet kuulab mitte ei tahtnudki Põltisi panna, ma mõtlesin, et ma teen siia niukse pausi, et keegi on, aga kui on keegi, kes kas käib praegu teatrikoolis või, või tahab teatrikooli minna, siis kindlasti soovitakse, et kas või vägisi mitte kaotada neid sõpru-tuttavaid väljaspool teatrit ja, ja igasuguseid ka huvialasid ja hobisid väljaspool teatrit, et see kindlasti ei tohiks saadav kogu eluks. See on väga nii-öelda see on, aitab väga palju puhata täiesti väljalülitamine teatrist ja see on väga vaheldusrikas ja, ja tegelikult toidab seda teatrit ennast teatritööd. Kui noor näitleja dub auväärsesse teatrisse, kus oli sellised kuulsad lavajõud, kes olid seal juba seitsmekümnendatel, kui maja ehitati jah, enam-vähem süüa, et on see aukartus alguses hirmus suur. Eks ta ikka on, eks ta ikka on, aga oleneb, kuidas vastu võetakse, et meil läks järk järgult, et me tegime oma diplomilavastusi ka linnateatris. Ja siis me vaikselt nagu hiilisime sinna sisse, et see ei olnud järsku, et nüüd uks lahti ja siin on üks noor tundmatu näitleja, et eks me harjutasime seda truppi natuke selle noortetulemisega, et ma ei kujuta ette näiteks mõnel mu kursakaaslasel, kes läks mõnda muusse teatrisse. Meie läksime ju ikkagi oma kursusejuhendaja valvsa pilgu alla, nii et kui keegi meid kiusab. Me teame, kus sära kituda. Et aga noh, ma mõtlen näiteks minu kursavend, Priit Strandberg läks üksi Vanemuisesse. Et kindlasti oleks huvitav temast teada, kuidas seal oli, seal oli natuke teine asi, ma usun, kui teatrisse läksite, siis te olite kohe Henrik ja Karl või olite neid kalmeti, poisid? No need kalmeti poisid, me oleme aeg-ajalt isegi praegugi, et meil on seal niisugune vend, on, on biosi poisid kalmeti poisid ja meil on siuke suurvendade tandem tuli sinna. Üldiselt on ühelt kursuselt kambakesi minna lihtsam, alguses ma usun küll. Ma usun küll, et, et ix üksi on ikka keerulisem. Sest et noh, ma arvan, et minul on veel nagu eriti lihtne mul on nagu ma olen näinud kambakesi ja selle kamba sees veel oma vennaga, nii et sul on nagu kellele toetuda. Et üksi on ikkagi raske, raske on niikuinii kuskil uues kohas alustada ja igasugune toetus ja ja ja tugiju kulub ära. Jälle nüüd selle superstaari juurde tulles, et sellel saatel on olnud ka ju mitu erinevat saatejuhtide paar ja teie olite siis viiendad, üksi järjekordne just nimelt et kolisid hirmutav ka, et ees olid ikka olnud ju Märt Avandi, Ott Sepp, Eestis väga hinnatud koomikud ja teie olete nüüd samas reas, järsku peaks kuidagi eriliselt tegema? No see on seal, see on selline väljastpoolt pandud surve või, või see on see nii-öelda, millega pealkirjad, millega müüa. Ajalugu? Jah, just, et ega me ju ise seda ei mõelnud, aga kui iga teine küsimus oli alguses see, et aga kuidas te nüüd teete või kuidas te üritate paremad olla, kui kui Sepp ja Avandi ja ja kas te olete uued Sepp ja Avandi ja kuidas te suhtute sepa omandisse, siis sealt võis mõte tekkida, aga. Aga õnneks me üritasime seal endast kuidagi nagu kaug kaugel hoida. Oli see teile siis päris esimene televisiooni kogemus? Jah, jah, mingisuguse televisioonitööna külm saadaksid maast lahti ka. Sest järsku tuli kõike jube palju? No eks, eks ikka muidugi, eks jah, oli, oli küll, muidugi see oli, seal oli veel nii mitu erinevat kogemust, et seal oli, alguses ju salvestati ja hiljem otsesaade, et seal oli nii palju neid nagu erinevaid aspekte selle telejuures küll teatri poolt viltu ei vaadatud, et noored tulevad ja teevad hoopis, ei oleks ka midagi muud, mitte ei süvene ja keskendusin suureks kunstiks hat maitia. Ma ei ole nagu tajunud keegi otse minu juurde ei ole tulnud, et, et, et noh, et mis, mis sa nüüd teed ja kuidas, et miks sa häbistad meie teatrit või mida iganes seda tüüpi võib-olla keegi võis viltu vaadata, ma nagu ei oska öelda. Aga mingisugust nagu otseselt sellist, et sellist pahameelt või viltuvaatamist ma ei tajunud küll, kui suur see ajakirjanduse peale lendamine oli mingil hetkel? Ta oli suur, aga. Ta on täpselt samamoodi, et seal sa näed neid alus traagelniite, et noh kui sa oled inimene, siis sa loed, vaatad, et ohoh mingi inimene on ajalehtedes ja ja siis arvad, et kas ta tahab ise seal väga olla või, või ajakirjanikud arvavad, et ta on nagu oluline, aga aga väga palju sa peale lend olid tingitud sellest, et see oli selle saate enda promo ja väga paljuski ju kanali enda poolt organiseeritud nii, ja kui sa ise seestpoolt seda nagu näed, siis suhtud sellesse, kuidas suhteliselt saad aru, et sa nagu mööda, et samal ajal no mingil hetkel kujutan, et või noh, kujutan, et mingil hetkel on ju päris huvitav, kui keegi sinu vastu huvi hakkab. Muidugi aga, aga nüüd küsimust jätkates, et kas mingil hetkel hakkas tüütama ja muidugi see ta hakkabki töötama, sellepärast et sa saad aru, et, et tegelikult sinu isik konkreetselt ei, ei huvita. Et sina oled seal sellepärast, et sa oled kas selle saatejuht, et su nimi võiks olla, et seal lihtsalt, et teate töö, punktiir, punktiir, punktiir, saatejuht, noh, et küsimus, et kuidas tunned ennast selle suhtes, eks ju, et et sa saad aru, et see kuidagi käib täiesti sinust sõltumata ja, ja, ja ja tegelikult sinu isiku või laiemalt selle vastu, noh ei ole selles mõttes huvi ja, ja ei olnud aga nagu eriti kursis, et noh kui seesama ajakirjanik või noh, nii-öelda nagu need ajakirjad tuleb täpselt sellesama küsimusega superstaar, aga noh, küsime lõpuks ka, et aga mis te siis nii-öelda hommikul jah, et kuidas te, millega te igapäevaleiba teenite või nii, et siis mõtled, et noh mitte et ma arvan, et ma olen nüüd nii-öelda nii tuntud või teada inimene, te peaksite teadma, millega ma tegelen, aga noh, mingisugused nagu taustatöö küsimus. Kui pikaks ajaks sa praegu vaatad, et peaks olema näitleja kindlasti teatri näitleja? Nii kaua, kui on huvitav ja põnev. Ma ei ole endale seda seadnud mingisugust ajalist mäe määret määratlust. Ma ei ole endale mingit ajalist määret alla, millega kui kaugele on võimalik libiseda, aga aga seda küll, et, et et nii-öelda niikaua kui põnev ja huvitav, et kui ei ole, siis kindlasti tuleks joon alla tõmmata. Kas see huvitavus tähendab töös nagu töö hulka või selle töö tõus või näiteks, kui sul on teatris üks roll, aga see on tohutult huvi ja sina, ma olen? Ma olen selles mõttes nõus, et võib-olla üks, aga kui on väga põnev mängida on olnud põnev, prooviprotsessis kaalub kindlasti üle lihtsalt mingisugune kvantiteedi, pigem kvaliteet kui kvant, et ja mitte ainult nagu teatritöö, et kui me tuleme tagasi selle juurde, et me rääkisime telest ja Me oleme teles teinud, et praegusel hetkel on neid meediumid nii palju, kui meie oleme kooli lõpetanud. Et mina olen nüüd mõelnud, mul on esimene aasta peale teatrikooli lõpetamist, et, et tahaks proovida nagu igal pool natuke. Et mitte sellepärast, et et teha või kuskil raha teenida, aga uued väljakutsed, et miks mitte raadios, televisioonis on natuke mingit asja proovitud. Filmi pole saanud proovida, tahaks kõiki neid, mis on nagu vähegi võimalik näitleja või selle erialaga erinevad huvitavad asjad teha, tahaks, tahaks neid teha ja proovida, kas kooliõpe peaks kuidagi muutuma, arvestades aastat 2003, ja ma arvan küll, et peaks, et me tulime just, eks ju. Hetk tagasi rääkisime sellest, et suurepärasest superstaari saatest et see oli meie esimene telekogemus ja ja muidugi seal on igasuguseid erinevaid asju mis niikuinii tulevad ja uue, nad aga on ka niisugune tehniline pool, millega ma sellel hetkel, kui ma seda alustasin, tajusin, et mul võiks olla selles mingisugune väike kogemus. Et kuidas kaamerat, kuidas Prompterit, kuidas mingisugused asjad, mikrit, kõrva, informatsioon, miks, miks alustada siukseid nagu seda õppimist selle saatega. Ja, ja mitte nüüd nüüd mõni võib-olla seal lavakunstikoolis, eks ju. Kunstikantsis kukub vihelda minestuses toolilt maha, mõtleb, et mingit teleõpe tuleb sisse viia, aga kaasajastada tuleks kindlasti nende meediumitega seoses, sest et näitlejad ühtepidi puht majanduslikult on ju selge, et lihtsalt teatritööga ära ei ela ja ja teistpidi lihtsalt on põnev igast uusi meediumid läbi, mille on võimalik ennast väljendada. Kui sa astusid lavakooli või teie tervikuna, kas ta siis ka mõtlesite kõik samamoodi juba? Ma ei tea, mis kõik, mida, mida kõik mõtlesid, aga aga. Me olime hästi küll kriitilised. Me oleme tagantjärgi isekeskis seda naernud, et, et me olime nagu väga kriitilised, et kui mingi uus seriaal tuli jälle välja, siis issand, seda nägid issand kui ka halb, kui õudne ja nii. Aga sellepärast nagu müts maha ka. Noh, ma mõtlen need teiste poiste ees, kes näiteks faktuaalsed teevad mu kursavendade ees, et jah, me olime kriitilised, aga ja teised võivad olla ka kindlasti meie etteastete suhtes kriitilised ja ongi ja, ja õigusega. Aga me ei jäänud ainult selle nii-öelda kirumise juurde. Jah, et me nagu siis proovisime ja üritasin isegi ja oleme näinud ka seestpoolt. Et mõnes olukorras tuleb tõesti tõdeda, et jah, nüüd me saame aru ka nendest teistest inimestest, kes varem tegid, et kas mingist rahalistes või või millest, kas rahalistest võimalustest või tehnilistest võimalustest tulenevalt ei olegi mõnikord võimalik nagu seda parimat sajaprotsendilist tulemust saavutada, mis siis konkureeriks ma ei kujuta ette mis sarjadega Briti või USA või taani kujutad sina kunagi ennast õpetajana. Kui ma välja mõtlen vaidlemata, mida õpet ei midagi teatriga. Mingisugust midagi, ma võiksin õpetada, kuidas voltida. Ei, kujutan küll, jah, mul ongi tegelikult. Meil ongi 27. lend on koolis ja nende dramaturgidele minu kallite kursakaaslased, kes on selles samas saates juba esinenud, nagu ma tean, Paavo Piik ja Diana Leesalu on need võtnud pooleks aastaks need 27. lennu dramaturgi enda tiiva alla ja proovivad neile edasi anda meie teadmisi ja kogemust tähendab vallas. Ja ma olen lubanud ka nõu ja jõuga abiks olla, nii et see võiks siis olla esimene õpetaja kogemus, kuigi panin seda ei taju. Tee üks väike lühikursus raadiokuulajatele, kuidas teha head püstjalakomöödiat see reziskuulaja, kes on veel järgi jäänud, kes on vastu pidanud selles saates? See on väga lihtne, et ma arvan, et suurem osa kõiki kuulajad teevad seda püsti jalgu ainult et ju iga päev. See ongi see, et me võtame mingisuguse teema, mis läheb meile väga korda. Me väga emotsionaalselt võtame selles suhtes sõna. Me kasutame mingisuguseid kujundeid, tihti leiame mingid koomilised kujundid seda, et seda olukorda edasi anda ja minu meelest see ongi juba püstijalakomöödia, nii et tuleb mitte teha nalja, nalja, nalja pärast või, või mõelda, mis oleks naljakas, aga kui on midagi, mis teid nagu puudutab, siis, siis see on juba tihti naljakas, mingi inimene kurtmas ju midagi väga tõsimeelselt. Kuidas talle on liiga tehtud või, või, või mis on valesti, seal ju tihti väga koomiline. Õpetussõnadega on ikka tore lõpetada saade Hendrik Kalmet ja minge harjunud. Henrik Kalmet saadab teid nüüd püstijalakomöödia treeningutel ja üks lugu veel Zeppelini lõpetama. Ikka sama jutt siis, et lapsepõlv ja kelleks korda just lapsepõlv ja need asjad ju lapsepõlvest ikka ju need emotsioonid on palju tugevamad ja kui lapsepõlvest midagi juba jäänud siiamaani. No siis see peab hea asi olema. Aitäh veelkord, Henrik Kalmet ja Tarmo Tiisler olid täna jutus aitäh.